30 november, 2012

Neli aastaaega

Täna oli eriti halb ilm. Aknast vaadata muidugi ilus, jama oli see, et oli vaja tööle minna. Lihtsalt jõhker tuisk, sain juba aknast vaadates aru, et meeldiv see olla ei saa. Kaalusin veel vihmavarju kaasa võtmist, aga hea, et ei võtnud, muidu oleks sellega linna kohale lehvima pannud nagu Mary Poppins... Kõigepealt aitas kapuutsi ninani tõmbamise tehnika, mis tähendas ohtu inimestele otsa koperdada, kuna näha oli vaid jalge ette. Samas - ainult jalge ette näha on oluliselt parem kui üldse mitte näha (millega ma kapuutsi abi kasutamata jättes oleksin riskinud).

Ümber nurga astudes ei aidanud kapuutsitehnika ka, sest ma ei liikunud enam edasi! Proovisin siis külg ees end kuidagi vastutuult pressida, aga tuisk lõi hinge kinni. Kui hingata ei saa, on jällegi maru nigel jalutada. Seejärel püüdsin selg ees kõndimise tehnikat - hingata sain, aga edasi liikusin ikkagi vaevaliselt.

Kui lõpuks bussini jõudsin, oli aega jälle läbi akna (see meeldiv osa) jälgida, mis õues toimub ja mõtteid mõlgutada meie hindamatu nelja aastaaja teemadel. Nimelt iga kord kui olen juhtunud virisema, et minu meelest võiks aastaajad ainult suvega piirduda, leidub ikka keegi, kes toob välja väärtusliku nelja-aastaaja-trumbi. Novot, istusin seal bussis ja ei suutnud endiselt aru saada, mis selle juures head on?

Esiteks suvi jäi sel aastal täiesti vahele. Ilma kapsunita ma üldse välja ei läinudki. Ujumas käisin kaks korda ja ilmselges kananahas (ja mitte sellepärast, et hullult oleks tahtnud solberdada külmas vees, vaid "mis suvi see on, kui ujuma ka ei saa"). Ehk oli nagu kevad, ainult et valgem. Ja kui kevad augustis läbi sai, tuli kohe sügis. Pime, porine, tuuline. Tore, et selline meeldiv aastaaeg nagu sügis ikkagi olemas on! Muidu ei oskaks neid suviseid hetki kohe hinnatagi! Tekiks täiesti ebaadekvaatne eeldus, et see ongi normaalne kui soe ja valge. Nüüd siis jõudis kätte detsember ja sügis sai otsa - tuli talv.

Talv on selline vahva aastaaeg, kus on fifty/fifty - kas on räigelt külm või on sopane. Et oleks imeline lumekuhil maas ja päike sillerdaks otsas - no seda on loetud päevad terve talve peale. Pole vaja rohkem, muidu hakkad jälle ära harjuma ja eeldama, et võikski nii olla. Ja ma ei lasku üldse sellesse, mis kõik lume alt välja ilmub, kui pool aastat kestev polaaröö lõpuks läbi saab, lumi ära sulab ja kevad algab.

Mina isiklikult elan septembrist maini suve ootuses. Mulle sobiks ilmselt elada kuskil soojas kohas, et siis jõuluks Eestisse tulla. Täiesti piisab kui lumi sel ajal maas on, rohkem pole vajagi. Riideid võiks ka sel juhul umbes poole vähem olla, jalanõudest rääkimata. Talvevarustusele kuluva raha võib panna reisimise alla, et vajadusel kuskile lund vaatama lennata kui isu tuleb. Siis teeks ette kindlaks, et sihtkohas ikka lumi maas on, mitte nagu Eesti talv - alles siin oli üks aasta, kus esimene lumi tuli veebruaris. Sellele järgneval aastal oli seevastu lumi 5 kuud järjest maas, ilma et üldse oleks vahepeal ära sulanud. See ka ammendas lõpuks. Umbes kolmandaks kuuks.

Ma oleks nelja aastaaja poolt ainult sel juhul, kui päikest rohkem näha oleks. Lihtsalt ei jaksa käsikaudu kobada enamik aega aastast.

18 november, 2012

Elame veel

Kuidagi on juhtunud, et olen mitmel pühapäeva hommikul juhtunud vaatama pensionäridele mõeldud saadet "Prillitoos". Igavesti tore! Täna räägiti nõukaaegsest moest ja soundtrack oli vana hea "Miniseelik", jäin siis kuulama ja arutlema selle sõnumi üle - "Kai nooruslik on justkui koolieelik, vist sellepärast südames mul kummalised lood". Ahaa. Laulab vanem mees, pakun, et Orumets - vabandust, aga mis põhjusel tal koolieeliku peale südames kummalised lood peaks olema? Eks mu igapäevane töö muidugi natuke tingib väikest tundlikkust pedofiiliateemade osas, aga ikkagi noh?!

"Prillitoosi" lõpetab vana hea Reet Linna lausega: "Elame veel!" Selline kena meeldetuletushetk või nii, et ahah, jälle üks nädal on ära elatud, vaatame, kas järgmise "Prillitoosini" ka veel välja venitame... Kohe nagu ärksam tunne tekib. Muidu võtadki elamist natuke liiga iseenesestmõistetavana.

Ükspäev kui väljas hullult sadas, oli mul tööl väike vihmauss akna peal. Tuias ringi seal märja klaasi peal, vahepeal tõstis pea püsti. Jube rõve noh! Täpselt silmade kõrgusel - nii kui pilgu tõstsin, nägin jälle ussi. Lapsepõlves olin ikka tõsine maalaps - konnad, vihmaussid - kõik olid sõbrad ju! Mis nüüd siis juhtus? Mõned aastad tagasi käisin sõbrannaga mustikal ja keset metsa seistes roomas üks rammus vihmauss lihtsalt risti üle mu palja jala (no plätad olid jalas, aga ta läks üle naha). Huhhh kui vastik, ma lihtsalt seisin ja inisesin vaikselt. Sel hetkel saingi aru, et minu sõprus nendega on läbi saanud.

Igatahes oli vaatepilt ebameeldiv ja eelkõige egoismist mõlgutasin mõtteid minna õue ja tõsta ta maha. Sest ta oli ikka täitsa hädas. Kuidas ta üldse klaasile sai? Tuulega? Ma loodan, et mitte, sest kui kujutleda tuules lendlevaid vihmausse, hakkab juba täitsa paha. Et kuidas siis? Võttis kätte ja roomas mööda seina üles, ei saanud arugi, et vales suunas kütab? Appi ma talle ei läinud. Oli hoopis tegemisi oma kabinetist väljaspool ja kui mõne tunni pärast tagasi laua taha jõudsin, oli päike välja tulnud, klaas ära kuivanud ja... vihmauss oli ka ära kuivanud! Ma alguses mõtlesin, et ma näen valesti, aga tööpäeva lõpuks oli ta kuivanud juba poole väiksemaks ja minu süümepiinad kasvasid üha suuremaks - oli siis raske minna ja ta murule tõsta?

Niipalju siis sellest, et elame veel...