29 september, 2014

Päevaküsimus

Kõik sai alguse sellest, et Sofi peika tuli paariks kuuks tagasi Vancouverisse. Nii see meil siin käibki - tüdrukutel paberid korras, aga poisid peavad iga mõne aja tagant kodumaal redutama, kuni elamisluba lõpuks käes. George'l on selles mõttes lihtsam kui Kustavil, tal on nimelt kaks kodakondsust, nii Guatemala kui USA oma - elab, kus tahab.

Igatahes - mida teeb peika, kes on mitu kuud pruudist eemal olnud? Loomulikult teatab esimese asjana, et kallis, ma viin su Ameerikasse shoppama! Võtame sõbranna (Anu) ka kaasa, sest tüdrukutele ju üldiselt meeldib kui sõbrannad kaasa tolknevad. Ostan sulle ilusaid asju ja kannan kotte (okei, lõpuks me kandsime neid kõik koos, sest Sofi on ostlemises väga osav). Õhtu saabudes olin juba täielikus hämmingus, et kuidas George nii rõõmsalt vastu peab? Ta siis meenutas mulle, et nad on kümme aastat koos olnud ja nii mõnigi kord koos poes käinud. Lihtsalt harjutamise asi.


Guatemalalaste eripära on see, et kaks tundi hilinemist on absoluutselt tavapärane rutiin. Nii et kui mul paluti kell kaheksa valmis olla, siis kümnest jõudsid nad kenasti kohale. Autos teatas Sofi George'le uhkelt, et teab juba kahte eestikeelset sõna - "aitäh" ja "ölg… öölg… õlg!" (ning koputas õlale: "This one!") George küsis, mida esimene tähendab ning Sofi uhkelt vastu: "Hola!" (hisp. k. "tere"). Hiljem selgus, et ta teab veel sõnu, näiteks "homme", "tere" ja "peikalala" (viimase osas soovitasin küll hispaaniapärase lala lõpust ära jätta).

Piiriületus oli päris lõbus. Kuna George kasutas Ameerika isikutunnistust, ei olnud kuskilt näha, et ta Guatemalast pärineb. Piirivalvur palus selgitada, kuidas saavad kokku ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ning kuidas ameeriklane omale Guatemalast pruudi leidis :) Seejärel uuris, kas oleme Bellinghamis mehhiklaste toidupoes käinud, mis asub selle ja tolle nurga peal ning juhatas täpsemalt, kuidas sinna jõuda (kuigi me ei plaaninud üldse Bellinghamis peatuda).

Järgmine piirivalvur tahtis samuti teada, et mis nipiga ameeriklane Guatemalast pruudi sai? Seejärel avaldas arvamust, et kui kümme aastat on koos oldud ja ikka pole kihlusest kaugemale jõutud, tuleb end kokku võtta ja pulmad lõpuks ära teha; et eestlasest sõbranna tahab ju ka kindlasti Guatemalasse pittu saada! Seejärel arutas George'ga Yankees'i üle, et mis vägev meeskond ikka ja kas sa viimast mängu nägid ja noh, muid detaile, millest ma mõhkugi ei jaga. Nii et kui vahel mõtlete, et miks see järjekord nii aeglaselt läheb, siis… Igasugu tähtsaid teemasid kerkib!

Kolmanda leti ääres tuli mul 6 dollarit maksta, et järgnevaks poolaastaks USA-sse turistiviisa saada. Ameeriklane ja guatemalalane ei pidanud muidugi mingit luba hankima ega krossiga kulutama, see on puhtalt eurooplaste rõõm. Astusin leti juurde, piirivalvur mainis: "Sina oled siis Eestist?" ja ma olin täiesti rabatud! Lihtsalt vaatas mulle otsa ja aimas kohe, et olen Eestist! Küsisin hämmeldunult, et kust sa teadsid?


Onu koputas näpuga passile, mille ma meie vahele lauale olin pannud, seal seisis trükitähtedes: "EUROOPA LIIT. EESTI". Džiisas kraist, kuidas mul õnnestub vahel nii erakordselt idiootne olla?

Tagasiteel käisime korraks toidupoes. Jalutasin riiulite vahel ringi ja mida ma näen - vein, rumm, õlu… Alkohol toidupoes? See on küll tase! Tegin Kustavi jaoks ühe pildi ja jäin siis mõtlema, et oota, Eestis müüakse ju ka toidupoes alkoholi?! Appikene, kui kaua ma ära olen olnud?

See, et Kanadas alkot eraldi poodides müüakse, on praeguseks küll täiesti elementaarseks muutunud. Toidupoes oleks nagu kuidagi kohatu, lapsed ju käivad seal ja… Aga noh, apteegis siin näiteks mingit häbenemist ei toimu, ükspäev just märkasin, et ühel riiulil istuvad kondoomid, libestid, vibraatorid (!) ja peavalutabletid. Igaühele midagi!

Tagasi tulles võttis piiriületus kokku 2,5 tundi! Lõputu järjekord - pühapäeva õhtu ju. Sofi oli poest kaks suurt jäätist ostnud ja kui ta pärast teist tundi kurtma hakkas, et kõht hakkab tühjaks minema, soovitasime tal need ära juua. Jõudsime siis lõpuks putkani ja tegime neljandat korda tänase päeva jooksul läbi küsimusteringi, et kuidas ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ühte autosse sattusid? Sofi ütles hiljem, et oleks pidanud meie jamaikalasest sõbra ka kaasa kutsuma, siis oleks täielik error olnud.

Tädi lappas passi ja küsis, et mille alusel ma riigis olen? Mina rahulikult vastu, et mul on tööluba. Tädi uuris, et kus? Mina, et no seal passi vahel kuskil. Tädi vaidleb, et ei ole! Pööritan juba silmi, et no on ju! Ja siis korraga… Kurat, ei ole jah! Seda ei klammerdatud mulle passi, vaid anti niisama näpu vahele. Vana tööloa võtsin sealt ise välja ja nii nad ongi mul mõlemad kodus sahtlis istunud. Õnneks sai arvutist kontrollida, et ma pada ei aja ning lastigi mind tagasi Kanadasse. Maad mööda on piiriületus alati natuke lihtsam, lennujaamas on nad kuidagi kurjemad. Läks hästi, et enne eelseisvat Mehhiko reisi teada sain, et mul tööluba pole! Homme läheb klammerdamiseks.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

25 september, 2014

Ettevaatust - kuri koer!

12. korruse tädil on kolm koera - kaks sõbralikku ja üks tõre. Ükspäev sattusime juttu ajama (sest ma pean ju small-talk'i harjutama ja kolme koeraga vanemad daamid on enamasti hea märklaud), siis tädi rääkis, et selle väikse kurja koeraga on hea lihtne, püsib teistel kannul, pole vaja rihma otsa panna. Ainus häda on see, et kuna ta nii nuntsik välja näeb, kipuvad inimesed pai tegema ja siis oleks ikkagi rihma vaja - noh, et kätt puremisest päästa. Kui sul on kolm peni, ei jõua kogu aeg pilku peal hoida. Korjad ühe junne kokku ja samal ajal hammustab teine mööduval turistil sõrmed küljest ära.

Kaks suuremat koera on hästi rahulikud ja sõbralikud. Alati patsutan neid ja ajan natuke juttu ka (koeraga rääkimine läheb samuti small-talk'i alla). Väike on umbes sama suur kui mu king, aga esiteks seisab ta minu poole alati seljaga ja teiseks oskab sellise pilguga vaadata, et… No üldiselt ma ei eelda 200-grammistest koertest, et nad väga kurjad oleks, aga kui ma teda ükskord puutuda püüdsin, ütles pilk täiesti selgelt: "Don't! Just… don't." Ei hakanud oma noore eluga riskima siis.

Täna hommikul oli liftis palju inimesi. Teel alla sisenes sinna ka kolme-koera-tädi. Väike kuri peni oli süles (või õigemini peos). Üks asiaat, kes temaga kohakuti jäi, sirutas automaatselt käe välja, et pai teha. Koer tardus ja viskas oma ähvardava altkulmu-pilgu, aga kuna ei saanud samal ajal selga keerata (nagu tavaliselt), ei paistnud just ülemäära tõsiseltvõetav välja. Perenaine tõmbas juba avanevate lõugadega minikoera kiirelt neiu käe juurest eemale ja päästis meid kõiki hommikusest veresaunast, hahaa. 

Õhtul kui koju tulin, kuulsin vannitoast kahtlast undamist - ventilaator töötas. Imelik, sest tean kindlalt, et ei jätnud seda hommikul sisse. Lülitasin nuppu… ja ei midagi! Nupp ei tööta, ventilaator töötab. Need on hetked, kus oleks loogiline, et naine lõpetab igasuguse mõttetegevuse ära ja ütleb mehele, et tee see korda. Aga Kustav on ju faking-teisel-pool-maakera! Kuradi kurat! Vannituba avaneb magamistuppa ja kui ma peaks nüüd järgneva kuu aega järjest seda undamist kuulama, oleks päris pahasti.

Käisin Jeffi vannituba uurimas, et äkki on mingi üle-majaline häda? Väga naiselik mõtteviis! Jeffi ventilaatoriga oli muidugi kõik kõige paremas korras (nagu arvata võiski). Seejärel tulin geniaalsele ideele, et saan ju kilbist elektri välja lülitada. Undamine jäi vait, aga tuli kustus samuti ära. Natuke aega hiljem tuli Jeff koju, võttis ventilaatori katte laest alla, tõmbas juhtme välja ja ütles, et uurib seda homme lähemalt. Nüüd saab lambi põlema panna ja vent ei unda. Ilus. Ikka tore kui mingi mees majas on.

Meie "kooselu" sujub väga kenasti. Minul on hommikud vabad ja tema on siis koolis. Temal on pärastlõunad vabad ja mina olen tööl. Õhtul kui tulen, on ta enamasti väljas. Nädalavahetustel lendab alati kuskile teise linna sõpradele külla. Nädalavahetus algab muidugi neljapäevast. Selle kuu aja jooksul, mis ta siin on olnud, oleme umbes viis korda kohtunud. Ta on täitsa tore muidu.

Mäletate, mul oli suvel hästi kena harjumus igal hommikul jooksmas käia? Pea kaks kuud järjest vudisin hommikuti mere ääres ja nii tore oli. Hea oli joosta ja hea oli tagasi tulla. Terve päev otsa oli hea. Nüüd on nii, et kõige parem tundub lihtsalt seni kodus passida, kuni kõht tühjaks läheb ja siis ongi kohe vabandus olemas, et mitte minna. 

Eile sain emalt paki. Enne hommikusööki (sel ajal kui jooksmist vältisin ja pingsalt kõhu tühjaksminekut ootasin) sõin ära terve paki Oravakese mandleid. Täna hommikul koukisin kohe pärast ärkamist järgmise paki sahtlist välja ja tegelikult mõtlesin, et võtan ainult paar tükki, aga… ma ei saa midagi parata, et need pakid nii väikesed on! Maru head kommid! Ainus jama on see, et "Kalev" teeb oma maiuseid nüüd maisisiirupiga. Sellesama odava saastaga, mis tervise ära rikub ja rasvarakud kiirelt vohama paneb. Kus on Evelin Ilvese silmad, ma küsin?! 

Mina kuulutan igatahes boikoti. Ei söö maisisiirupit. Pole aus, et hind läheb üha kallimaks, aga sisu üha odavamaks. Häbi, "Kalev"! Ja teised tootjad ka. 

Aga vaadake kui laheda tee ma sain! Koosneb mustsõstrapurust ja piparmündist - ei mingit maisisodi. Vot selline peab kodumaine kraam olema!

Olemasolevad kommid söön muidugi ära. Selleks ju kaua ei lähe - ainult paar jooksuvaba hommikut.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

22 september, 2014

Matkapäev

Sofi otsustas, et laupäev on hea päev tenniste ostmiseks ja pühapäev hea päev langevarjuhüppeks. Tenniseid oli siis hüppamiseks vaja, sest plätudes ju ei lähe, eksole. Ja nagu naistel ikka - küll pole midagi selga panna, küll pole midagi jalga panna. Ühtlasi arvas, et meie Kairiga võiks samal ajal matkata ja nii me siis rentisimegi hommikul auto ning tegime maailma kõige lahedama roadtrip'i Whistlerisse.

Matkarajal rääkis Kairi, millisena ta mind enne Kanadasse tulekut blogi lugedes ette kujutas. Ütles, et ma polevat üldse selline nagu blogist paistan! Tema oli arvanud, et olen sarkastiline ja veidi ülbe ning alguses ei plaaninudki minuga ühendust võtta. Aga päriselus olevat ma väga sõbralik! Hahaa! Mina olen elanud teadmises, et paistan pigem blogis selline tore ja toimekas, päriselus olen pigem no-bullshit-tüüpi (nagu Kustav armastab öelda), ei viitsi halva mängu juures head nägu teha, olen keskmisest otsekohesem ja tegelikult armastan üle kõige maailmas üksi kodus olla ja üldse mitte midagi teha. Või noh, võib-olla koristada. Mulle hullult meeldib koristada!


Matk oli lihtsalt imeline! Turnimist suhteliselt vähe, sest rada asub mäe tipus. Kõrgust üle kahe kilomeetri, nii et vaade oli algusest peale väga hea. Kümnekilomeetrine teekond tegi mäele ringi peale ja iga külg oli täiesti erinäoline. Ja marmotti nägime ka! Pidavat olema kõige tüüpilisem loom, keda High Note Trail'il kohata. Marmott näeb välja täpselt nagu hamster, ainult et on umbes sama suur kui keskmine puudel…

Samal ajal kui meie Kairiga mäe otsas müttasime, liugles Sofi lennukist välja ja lubas seda nüüd regulaarselt tegema hakata. Vabalangemine pidi igavesti kihvt olema ja kuna tennised on tal nüüd ju olemas, siis… 

PS! Mul on päikeseprillid näkku päevitunud, näen välja nagu pesukaru. Õudne! Head ööd.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

19 september, 2014

Keedupeet

Jalutasin poes ja nuputasin, mida õhtuks tööl süüa teha. Ja mis ma näen - peet! Päris ehtne keedupeet! Külliki just rääkis oma rosolje- ja boršilugusid, ajas isu peale. Ta tegi sel aastal kaks olulist muutust - läks mehele ja hakkas peeti sööma. Ma ei mäletagi, kumb enne juhtus...

Mina ei söönud lapsena singiga praetud makarone ega tomatit. Makaronid sobisid ainult keedetuna ja hapukoorega. Aga peeti sõin küll. Borš oli üks lemmiksuppe (kana-klimbisupile jäi muidugi pika puuga alla).

Mõtlesin siis, et vohh, teengi õhtuks borši! Olin koos lemmik-aafriklasega tööl ja tema oskab jällegi maailma parimaid chapati'sid teha. Taigna segab kokku veest, kahest erinevast jahust, soolast ja suhkrust. Kõlab nagu… käkk. Aga maitseb jumalikult! Teisel korral ütles, et vaata ja õpi. Mõtlesin, et hähh, ma ju vana küpsetaja, asi siis chapati kokku visata... Assa raks kui keeruline see on! Siiamaani ei oska!

Tainas tehakse täiesti tunde järgi, kaetakse õliga, lõigatakse ribad ja rullitakse need kokku. Hiljem rullitakse need jälle lapikuks ja igast rullist saab ühe chapati. Nii jääb õli täpselt õigesse kohta ja valmis chapati rebeneb ringikujuliselt. Täielik müstika minu jaoks!

Eeldasin, et vähemalt küpsetamise osa on umbes nagu pannkookidel, aga ei! Need käivad pannil üksteise peale torni! Iga uus taignaleht läheb alumiseks ja see, kuidas neid siis lapatakse, on juba omaette teadus. Pildil on ainult esimesed kaks, pean järgmine kord väikse klipi tegema, kuidas Pauline neid klohmib kui torn kõrgemaks kasvab. 

Kõige hämmastavam on see, et külm chapati on vaat et paremgi kui kuum. Kui imekombel mõni üle jääb, lähen tavaliselt veidi varem tööle, et rahulikult mõnuleda. Teen tassi kuuma teed ja tirin külma chapati küljest ribasid. Seda pole võimalik ette kujutada kui proovinud pole.


Tööl oli aga muid asjatoimetusi ja chapati'de jaoks ei jäänud lihtsalt aega. Mõtlesin, et ei hakka siis boršiga kah möllama, teen mingi kana-asja ja asi vask. Üks klientidest on hindu, sööb küll kõike, aga kui valida oleks, pistaks hommikust õhtuni ainult kana ja riisi. 

Tegin koorese kanakastme, lisasin veidi seeni, Kadri toodud värsket roosmariini ja natuke karrit ka. Juurde keetsin riisi ning serveerisin peedi-küüslaugu-majoneesisalatiga.

Salat kujunes selliseks hitiks, et lõpuks aeti riisiteradega taldrikult roosat peedimahla taga, et jumala eest tilkagi hüva kraami raisku ei läheks. Kaste juhtus kah ootamatult hea saama, kuigi lihad ja kastmed pole üldiselt sugugi minu teema. 

Remont ja sisustamine hakkab kahjuks vaikselt ühele poole saama. Mulle hirmsasti meeldis seda kõike teha. Õnneks on meil nüüd 24-tunni töötaja, kes ööbib keldrikorrusel, mis siiani täiesti kasutuna seisis. Seal on kaks tuba ja vannituba. Suuremal on maast laeni aken, aga väiksem on alati pime olnud. Kõigepealt ostsin lambi, et natuke hubasem oleks, aga siis sain aru, probleem on hoopis vales kardinas:


Musta värvi mööblist pole minu meelest mitte midagi hullemat. No kui, siis ainult punane - ja nagu juba teate, siis seda on meil seal ka! Ning iga jubedat kroonlühtrit pole veel jõudnud alla korjata… Püüdsin lihtsalt kõige muuga helgemat tooni sisse tuua ja parem sai ikka. Päris igast toast (neid on kokku kaheksa) mul muidugi pilte pole, aga püüan meeles pidada ja mõned juurde teha.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

17 september, 2014

Arstiabi

Arutasime siin ükspäev teistega, et huvitav, kus kõik uued eestlased on? Vahepeal viskas nagu Vändrast saelaudu, aga nüüd on juba mitmendat kuud vaikus. Põhimõtteliselt kaks varianti - keegi ei taha siia jumalast hüljatud kohta tulla, mille kohta legend räägib, et inimesed on ülbed ja iga päev sajab vihma või siis tullakse ikka, ainult et nad ei taha teiste eestlastega suhelda.

Meie ka alguses ei tahtnud. Ja siis hakkasid igasugu karvased ja sulelised mulle blogi kaudu kirju saatma, et tulen Vancouverisse ja äkki saame tuttavaks?! Ei saa öelda, et mulle Eestis elades kõik eestlased meeldinud oleks, aga need, kes siia välja jõudnud, on küll igaüks omamoodi pärliks osutunud!

Kui mul oleks maja, saaksin kõigile uutele tulijatele esimeseks nädalaks peavarju pakkuda. Küpsetaks hommikuti pannkooke ja pakuks neid vahtrasiirupi ning peekoniga. Ei lubaks nina kirtsutada, sest see on kooslus, millega peab siin kiirelt ära harjuma! Varuks koju suurema hunniku linnakaarte ja metroopileteid. Aitaks seadistada voice-mail'i. Küpsetaks rukkileiba, sest uued eestlased tooksid mulle ju vürtsikilu.

Ahjaa, oota, leiba vist ikka ei küpsetaks, sest mu juurestis suri ära! Kõik on Anna süü, kes juhatas mu Prantsuse pagariärisse, mis küpsetab viis korda päevas värske laari hõrgutisi. Tervislikkusest on asi kaugel (nagu saia puhul ikka), aga maitse… mmm… viib keele alla! Anna juuretis suri muidugi täpselt samal põhjusel ära, muidu oleks tema käest veel saanud.

See kohvik valmistab makroone ka (Triin, mõtlesin kohe sinu peale!):


Käisin paar nädalat tagasi hambaarsti juures. Esimese asjana tehti röntgen ja enne kui arst suu lahti palus teha, näitas mulle juba arvutiekraanil, mis mul seal toimub. Seejärel katsus lümfisõlmi ja kontrollis põhjalikult suu limaskesti. Alles siis võttis orgi ja veendus oma silmaga, et kõik on nii, kuis pildilt paistab. Puurimise ajaks pandi suhu seadeldis, mis hoidis suud lahti ja imes tatti üheaegselt - esimest korda elus oli mul hambaarsti juures nii mugav, et oleksin äärepealt magama jäänud. Kurat, nõukaaegse lapsena on see ikka suur asi! Mäletate neid puure, kus nöör jooksis?

Hiljem käisin hügienisti juures puhastuses ka. Eestis lasin seda igal aastal teha. Soodapritsiga. Sest nii ju hambaid puhastatakse! Siinne hügienist vangutas selle peale ainult pead… Puhastus algas igemetaskute kontrolliga, mida mul pole Eestis 30. aasta jooksul mitte ühtegi korda tehtud! Põhimõtteliselt vaatas, kui sügavale hamba ja igeme vahele ork läheb. Kui läheb liiga sügavale, on vaja tähelepanelik olla, sest niimoodi saab alguse põletik, luu hakkab taanduma ja lõpuks kukub hammas välja. Nõukaaegse lapsena tahaks öelda, et see on ju normaalne! Vanadel inimestel polegi hambaid suus! Aga Kanada omadel on…

Piimahambad

Iga liigutus läks arvutisse kirja, terve suu sai täpselt kaardistatud. See, millise põhjalikkusega viimnegi hammas üle kontrolliti, puhtaks nakitseti ja ära poleeriti, oli hämmastav! Ja ei mingit soodat ega pritsi. Vererõhku kontrolliti ka ja lõpetuseks toodi välja spetsiaalne aparaat, millega saab algavat suuvähki avastada. Jällegi - väga loogiline. Kus siis veel kui mitte hambaarsti juures?

Küll aga pole ma Kanadas kuskil nii uhkeid kabinette näinud kui Eestis (käin ju oma klientidega ka igasugu arstide juures). Ruumi on vähem, mööbel on suvakam, paljudel pole isegi akent, aga sisulise abi kvaliteet vähemalt senise kogemuse põhjal kõrgem. Perearsti juures vaadatakse rutiinse kontrolli käigus silma, kõrva ja kurku. Eestis pole mul kõrvu vist küll mitte kunagi kontrollitud. Nende krooniliste hädade puhul, mille peale kodumaal öeldi, et ega polegi suurt midagi teha, on siin kohe lahendus olemas olnud.

Statistilisele usaldusväärsusele ma oma tähelepanekutega ei pretendeeriks, küll aga on ära kadunud see mõtlemine, et arsti juures püüaks ikka Eestis käia, sest seal on odavam. Ja hinnavõrdluse juures ei maksa unustada, et enamasti on palgad kenasti proportsioonis.

Aga Eestis on ju muud positiivset - mustsõstrad näiteks! Valge Klaar. Jaanituli. Ja seal ei pea Halloweeniga mässama. Ega Tänupühaga. Kuigi jah, Tänupüha polegi nii paha, sest juba teist aastat järjest on Sofi selle korraldamise enda peale võtnud. Sofi on nimelt selline karjäärimutt, kellest ei oskaks arvatagi, et ta süüa oskab teha. Ütleb, et hoidub sellest teadlikult, muidu hakkab mees arvama, et naine peabki kokkama. Aga kord aastas, Tänupühal, vaaritab sõpradele maailma kõige maitsvama õhtusöögi. Selle aasta menüü sain juba meilile:


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 september, 2014

Filmijuttu

Olen nüüd kolmandat päeva järjest Netflix'i rõõme avastanud. See on umbes nagu Elioni Digi TV, aga toimib kuutasuga ja filmide valik on kõvasti parem.

Ma olen täiesti kohutav filmivaataja! Tavaliselt läheb nii, et pärast esimest pooltundi hakkan kana kombel omale pesa siblima ja tund aega hiljem magan. Alguses püüan veel hästi selgel häälel Kustaviga vaielda, et tegelikult ma ei maga, vaid hoian lihtsalt silmi kinni ja edasi… noh edasi saab ta juba isegi aru, et ikkagi magan. 

Sirvisin menüüd ja leidsin "The Wolf of Wall Street"'i, mida on nii palju kiidetud, et oleks viisakas pilk peale visata, et teaks teinekord seltskonnas kaasa rääkida. Aga kolm tundi?! KOLM? Esimesel õhtul vaatasin ainult natukene ja läksin siis tuttu. Teisel õhtul vaatasin peaaegu kaks tundi, aga avastasin seejärel, et terve tund on veel minna… ja läksin jälle magama! Alles kolmandal päeval jõudsin lõpuni. Oli küll hea muidu.

Täna alustasin "The Hunger Games" saagaga. Esimest osa ei leidnud, võtsin siis kohe teise. Edasijõudnutele või nii. Kohutav! Ma ei saa üldse pihta, mis seal toimub! On üks traumatiseeritud tüdruk, kes hallukaid näeb ja natuke vaevatud tundub, paar habemega vanameest, ports tinasõdureid ja taramparaaa… siniste juuste ja kähara kleidiga muinasjututädi. Okei, ma olen nõus, et loogilisem oleks esimesest osast alustada, aga mis iganes seal ka juhtus, ei lähe see sinikihar mu pragmaatilise meelega absoluutselt kokku.

Eile õhtul helistas Sofi ja küsis, et kas olen Halloween'i kostüümi juba välja valinud? Tal olevat paar mõtet - ma võiks olla "Game of Thrones"'i Draakonite Ema, sest mul olevat sinised silmad ja blondid juuksed. Olin natuke aega vait ja küsisin siis, et kas ta on mind ikka hiljuti näinud? Mul ei ole siniseid silmi ja päris kindlasti pole mul blonde juukseid! Ja ma olen kaks korda pikem kui kõnealune neidis. Pealegi - mis kostüüm?! See tegelane on enamik aega poolalasti! Sofi ütles, et tegelikult oli tal ühes osas väga ilus sinine kleit, mis võiks mulle sobida!

Kas ma ei võiks lihtsalt kõrvits olla? 

Selgus, et ei või - pole piisavalt paks. 

Suvikõrvits siis äkki?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

09 september, 2014

Puhkus Mehhikos

British Columbia provintsi (seesama, kus Vancouver asub) õpetajad streigivad. Kõik koolid on kinni, lapsed pilla-palla. Nõutakse väiksemaid klasse, rohkem tugispetsialiste ja paremat palka. Lapsevanemad ähvardavad riiki kohtusse kaevata, sest õppetöö ju seisab ning riik maksab iga õpilase vanematele 40 dollarit "lohutusraha" päevas. Vot nii on lood siinpool sood.

Vahepeal tegime Kustiga plaani ja ostsime oktoobri lõppu päikeselise nädala Mehhikosse, Kariibi mere kaldale. Kustav lõpetab sellega oma neli kuud kestnud Eesti-puhkuse ja üritab tagasi Kanadasse tulla. Kuidas see õnnestub, selgub muidugi hiljem, sest viisat tal ju enam pole, ainus võimalus on siseneda turistikaga. Kuna ta kevadel sama triki tegi, ei pruugi piirivalvurid sellest ideest aga ülemäära suurde vaimustusse sattuda, aga noh, eks näis. Mis siin ikka ette muretseda.

Tööl andsin kohe usinasti personalijuhile teada, et olen oktoobris nädalakese ära ning olgu nii tore ja leidku mulle asendaja. Esiteks ei ole vabade päevade saamine kunagi probleemiks olnud ja teiseks pole ma 1,5 aasta jooksul veel puhanudki. Aga vot tutkit - kohe jama! Viu-viu ja hädakisa, et oot, nii ei saa, ma ei oska kaks kuud ette öelda, kes parajasti millises majas töötab ja kas leian sulle asendaja. Kõige paremal juhul võin kaks nädalat ette öelda, kas saad minna või mitte. Ja loodetavasti on sul hea reisikindlustus, et piletiraha tagasi saada kui ikkagi töötama pead…


Selgitasin siis sõbralikult, et ma ei küsi, kas tohin minna. Ma lähen igal juhul. Nii et parem siiski leia keegi... Jah, mul on seda tööd vaja ja mulle meeldib seal ka, aga ma söön oma mütsi ära kui neil on kuskilt mõni veel usinam inimene võtta kui mina seda olen, juhuks kui tahavad kangekaelsed olla, mu reisiplaane takistada ja minust ilmajäämisega riskida.

Järgmiseks teatas, et teab küll, et mul on õigus puhkust saada, aga "tead kui kaua mina juba puhanud pole?" No annab juba vaikselt tunda, ma vaatan! 

Olen viimasel ajal hakanud praktiseerima tee-nägu-et-sind-pole-olemas ja vaata-hiljem-mis-saab-tehnikat. Maru hästi toimib, peab ütlema! Ei vasta ärevat sorti kõnedele otsekohe, vaid helistan mõne tunni möödudes tagasi ning töökirju nädalavahetustel enam üldse ei ava. Elu kohe hulga ilusam! Mul on ju uus joogapoos ka, kui väga hulluks läheb, võtan selle sisse. 

Natuke imelik? Ükski asi pole enam imelik kui oma päevi autistide seltsis veedad, hahaa :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

07 september, 2014

The Chief - jälle!

Kevadel mõtlesin, et olen suvel tubli ja käin igal nädalavahetusel matkamas. Nüüd avastasin, et on juba september, aga ma pole ühelegi matkale jõudnud! Laiskus, mis muud. Eile oli lihtsalt ideaalne ilm, hästi soe ja kergelt tuuline. Ühtegi pilve muidugi polnud. Vancouveris ongi tavaliselt aus värk - kas on täiesti selge või täiesti pilves (ja sajab). Mingi vahelduva pilvisusega siin üldse ei jamata.

Kustav käis kevadel sõpradega The Chief'i vallutamas, aga mina olin tol päeval tööl. Vaatasin pilte ja õhkasin, et paistab väga mõnus koht olevat! Vancouveri vaadetega hakkan juba vaikselt harjuma, aga iga kord kui linnast välja sõita, võtab endiselt keeletuks. Siin on ikka täielik paradiis! Ükskõik, mis suunas minema hakata, igal pool on ainult postkaardivaated.

Seekordseks matkakaaslaseks oli Sofi kursavend Matthew. Et siinsetel meestel ka kõigil samad nimed peavad olema! Mul on neli sõpra, kelle nimi on Matthew! Igatahes oli juhtunud kuidagi nii, et tema, põlise vancouverlasena, polnudki veel The Chiefi vallutanud, ja mina, põlise eestlasena, olin siis sel raskel teekonnal abiks.

Matthew oli korraliku kodutöö teinud ja teadis rääkida, et kõige kavalam on alustada kolmandast tipust, sest see rada on kõige inimtühjem. Esimese hargnemiskoha juures oli väike kaart, viskasime korra pilgu peale ja otsustasime, et sealt tulebki paremale pöörata. Oli tõesti tühi. Kui pärast 20 minutit kestnud rassimist esimeste matkalistega kohtusime, uurisime kindluse mõttes, kas oleme ikka õigel teel ja saime teada, et rada viib hoopis rippsillani, kuhu me üldse minna ei plaaninud. Noh, vantsisime siis tagasi, heitsime natuke tähelepanelikuma pilgu kaardile ja leidsimegi õige tee.

Kolmanda tipuni viiv rada oli väga mõnus ja looduslik, kulges üle kivide ja puujuurte. Mõne matkalisega ikka kohtusime, aga sellist sagimist nagu esimesse tippu viival rajal, seal polnud. Tipp ise oli kohe nii tühi, nagu poleks keegi selle olemasolu veel avastanud. Pärast piknikku ja ringiuudistamist suutsime isegi natuke ära eksida, ei leidnud enam seda kohta üles, kust tagasi alla saaks. No ja küsida polnud ju kelleltki!


Teise ja kolmanda mäe vahel oli tore lõhe, mille vahele üks seltskond köie oli tõmmanud, mille peal siis vaatamata tuulele kõndida üritati. Adrenaliini jagus pealtvaatajatelegi!

Teisest tipust avanesid juba uued vaated, kuid rahvast oli samuti rohkem. Siinne loodus on lihtsalt hämmastav! Ja vöötoravad olid väga julged, ronisid kasvõi jala peale, et maiust nuruda. Ma imestan, et nad veel üldse joosta jaksavad, suvi läbi nuumatud ju... 

Ringi vaadates sai selgeks, et kohustuslik asi, mida The Chiefi tipus teha, on poseerida joogapoosis. Kui sellelt matkalt joogapilti pole, oled ilmselgelt läbikukkunud! Ma ei saanud vähestele joogateadmistele vaatamata teistele alla jääda ja leiutasin lihtsalt uue poosi. Aga pilt on igatahes olemas!


See rada, mida mööda enamik inimesi liigub, et esimesse ja teise tippu jõuda, on päris väsitav. Mingi osa kulgeb lihtsalt mööda kaljuäärt, kus tuleb kettidest kinni hoida ja hoolikalt jalge ette vaadata, et ei libiseks. Pildi pealt vaadates tundub, et kahe tipu vahe ei ole kuigi suur, aga tegelikult tuli oma pool tundi allapoole matkata, et esimesse tippu viiva raja algusesse jõuda ja sealt edasi läks ainult püstloodis, nii et me otsustasime selle siiski vahele jätta. 

Üllataval kombel pole täna lihased üldse valusad. Hea lihtne kohvikusse kepsutada :)

Vaade esimesele tipule (taamal)
Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud