30 aprill, 2016

Kultuurišokk :)

Kummalisel kombel tundub, et mul on Eestisse tulles vaat et suurem kultuurišokk kui aastaid tagasi Kanadasse kolides. Ei mäletanudki enam, et inimesed siin omavahel üldse ei suhtle! :)

Käisin ükspäev Tallinnas. Kuna asja oli ainult kesklinna, mõtlesin, et lähen bussiga, jääb parkimisprobleem ära. Need Lux-Express bussid on ikka tõesõna vägevad. Maru viisakas teenindus ka. Millegipärast sattusin kohanumbreid vaadates korraks segadusse ning küsisin minu arvatava koha kõrval istuvalt tüdrukult, et "vabandage, kas see on koht see-ja-see?" Neiu vaatas mulle mõnda aega otsa, kulm kortsus… ja pööras siis lihtsalt pea ära!

Tallinnas käisin alustuseks veidi shoppamas. Mul pole endiselt Matt'i lõpuballiks kleiti ja vaikselt hakkab tunduma, et lähen teksades. Eestis on väga rahulik poodelda, sain pool päeva täielikus vaikuses veeta. Keegi ei öelnud tere, ei küsinud, kuidas mul läheb, ei teinud komplimente ega küsinud, kas saab millegagi aidata. Ühes poes veetsin kohe palju aega, leidsin miskit, proovisin selga, panin osa asju tagasi… müüjad hoidsid ohutusse kaugusesse. Kanadas ei tuleks see kõne allagi! Aga mulle hullult meeldib niimoodi omaette toimetada. Lõpuks panin valitud hilbu letile ja teatasin: "Ma võtaksin selle". Arvasin, et nüüd öeldakse "tere" või midagi. Vaikus! Esimene asi, mis tuli, oli: "Maksate kaardiga või sulas?" No on ju naljakas!

Ahjaa, Kanadas joovad kõik kraanivett ja see on igal pool tasuta, isegi osades poodides on kraanid, topsirivi kõrval. Ja pissida saab alati tasuta. Kui Eestis kraanivett küsin, vaadatakse nii mõneski kohas veidike kahtlaselt. Ühes kohas öeldi, et neil on selline poliitika, et kraanivett ei anta (wtf?), teises kinnitati üle, kas ma ikka saan aru, et kraanivesi ei ole tasuta? Kusjuures ainus mullivaba vee variant on tavaliselt Evian, mis maksab olenevalt kohast 2.50-3.50 pudel, mis on rohkem kui pooled eestlased tunnis teenivad!

Pärast mõnetunnist shopingut tahtsin pissile minna. Ei saa! Värav on ees. Maksa! Kaubamajas! Ma jätan teile hunniku raha ja on selgelt teie huvides, et mul mugav oleks ja poest lahkuda ei tahaks, aga pissimise eest tuleb ikkagi 20 senti välja laduda. Võib-olla on tõesti nii suur probleem, et suvalised inimesed tänavalt tulevad ainult pissile ja poodi üldse ei lähegi, aga no andke siis ostuga kaasa "tasuta kehakergendamise kupong" või midagi. Mind ei tee 20 senti vaesemaks, aga see on lihtsalt jabur!

Ma ei saa päris hästi aru, kuidas see kõik end ära tasub? Väravate ees oli masin, kuhu oma 20-sendine sisse pista, teine masin, mis suuremaid münte kahekümnesteks vahetab ja kolmas, madalamale paigutatud masin ratastooli kasutajatele. Ja siis veel väravad ise. Kogu selle tehnika soetamine ja korrashoid tuleb siis neist masinasse pandud sentidest, pluss kasum veel ka? Minu meelest võiks veel turvamehe ka sinna seisma panna.


Vahepeal käisin vanade aegade mälestuseks oma kunagises lemmikkohas, Radissoni 24. korruse lounge's lõunat söömas. Vaade oli väga ilus, toit oli ka hea (kuigi hinnad - appi!). Eestis on tore, et leib-kuklid-krõbuskid tuuakse koos võiga lauda. Kanadas sellist kommet ei ole, nad ei söö toidu kõrvale leiba. Või noh, leiba ei söö nad üldse. Ahjaa, Kanadas on jällegi nii, et kui näiteks hommikusöögi tellid, on taldrikul muuhulgas ka ports röstsaia ja sellele on või juba peale määritud! Ma olen mitu korda palunud võid tuua ja siis sööma hakates avastanud, et ahah, siin juba on või!

Radissonis oli suht vaikne, ainult üks laud peale minu (hiljem tulid ühed inimesed veel). Aga laual oli nupp, et kui teenindajat vajate, siis vajutage. Ja teenindaja tuligi ainult siis kui nuppu kasutasin, polnud kanadalikku "kuidas teile maitses" või "kas saan veel midagi pakkuda" osa. Saatsin Matt'ile pildi, et näe, ma ei tee nalja kui ütlen, et eestlased suhtlevad nii vähe kui võimalik!


Hiljem juhtusin bussipeatusest mööda kõndima, õigemini alles lähenesin sellele kui buss peatus. Inimesed läksid riburada peale ja noor ema jäi lapsevankriga ukerdama. Bussi ja kõnnitee vahel oli tükk tühja maad, millest käru tuli üle tõsta, lisaks sellele oli buss üsna kõrge. Proovis nii üht- kui teistpidi, no ei saa! Inimesed seisavad bussis, hoiavad torust kinni ja ilmselt juba ohkavad kannatamatult, et kaua võib! Aga appi keegi ei tule. Jõudsin peatusesse, ütlesin tüdrukule, et "ma aitan sind, võta sealt teisest otsast" ja oligi vanker bussis. Kui te nüüd arvate, et ta mulle "aitäh" ütles või otsagi vaatas, siis eksite :)

Kusjuures ma ei pane üldse pahaks! Ma olen ise ka ju eestlane, eksole. Aga hoopis teistsugusest kultuurist tulles torkab lihtsalt paremini silma.

Sõbranna, kes samuti aastaid eemal elas ja mõni aeg Eestisse tagasi kolis, ütles, et tema arvas esimese hooga, et kui tahad muutust, siis ole ise see muutus ning püüdis rohkem suhelda ja muidu sõbralik olla. Mõni aeg hiljem lõpetas ära, sest sai aru, et kui võõrale inimesele "tere" öelda, ei tule sellest midagi head. Pigem jääb tervitatut terveks päevaks vaevama, et kes see küll oli ja miks ta mulle tere ütles?!

Siin jookseb hetkel raadios mingi hommikuprogrammijupp, kus arutatakse, et kas trenni minnes peaks riietusruumi astudes "tere" ütlema, ja keegi seal kommenteerib, et no mida veel, äkki peaks ära minnes "head aega" ka veel ütlema?

Jumala eest, mis selles imelikku oleks? :) Ma tunnen ennast aegajalt nagu välismaalane, hahaa.


Eriti välismaalasena tunnen end siis kui pean autoga kuskile sõitma ja sinna ise kohale orienteeruma. Sõbrad elavad ju mööda Eestit laiali! Sildid on ainult kohalikele! Isegi mitte eestlastele, vaid paari lähima küla elanikele, kes teavad täpselt, mis asub mille kõrval. Kui sa ei tea, et see tee viib sinna külla ja see omakorda sellesse kolmandasse, on natuke pahasti. Isegi suurtel teedel pole mõeldud, kuidas aidata niimoodi kohale jõuda, et seejuures hulluks ei läheks.

Käisin näiteks sõbrannal Viljandis külas ja tahtsin sealt maale vanaema juurde sõita. Vanaema elab poolel teel Võrru ja nii ema kui google maps ütlesid, et hoia lihtsalt Võru peale. Mul gps siin ei tööta, onju.

Algus läks ludinal - esimene ristmik näitas "Võru", ka teises oli lahkelt öeldud, kuhupoole Võru jääb, kolmas: "Tartu" või "Tõrva". Mis Võruga juhtus? Välismaalaste ees on mul see eelis, et ettekujutus, kus asub Tartu ja kus Tõrva, mul ikkagi on. Probleem on selles, et Võru jääb täpselt nende vahele, nii et kumb siis? Kuidas ma pean teadma?! Pöörasin Tartu suunas ja järgmises ristmikus hakati jälle kenasti Võru poole juhatama.

Vanaema praadis mulle kotlette. Vanaema tehtud kotletid on ainsad, mida söön, muidu üldse ei maitse. Ma ei saa aru, mis see nipp on, sada korda olen kõrval seisnud ja algusest lõpuni jälginud, mismoodi ta neid kokku segab, aga mul endal ei tule pooltki nii head.

Hea lapselapsena käisin "poe kõrvalt posti toomas". Autoga. Ma ei julge külavahel kõndida, seal oli vanasti üks kuri koer. Pood oli täielik nostalgialaks, ma veetsin ju kõik lapsepõlvesuved maal ja see pood oli kõigi asjade keskpaik. Maja on muidugi ammu tühi, aga no vaadake neid akendele värvitud punaseid kardinaid!

Vanaemal oli muidugi see vana tool ka ikka veel alles, mis seal juba aastaid enne mu Kanadasse kolimist seisis: "Mitte istuda! Tool on katki!" Küsisin, et oled sa kunagi mõelnud, et selle võiks ära visata? Selgus, et maal ei visata asju ära, tuleb põlema panna. Näe, jälle targem.


Ja emme sünnipäeva pidasime ka. Selle jaoks ma ju siia tulingi! Emme tahtis Võrru Katariina kohvikusse ja nii me siis tegimegi. Nii hea söök oli! Täna õhtul tuleb siis veel suurem pidu ka. Mul jälle hea lihtne, ei pea kõiki peresõpru-sugulasi eraldi läbi sõitma, näen kogu kamba korraga ära!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

25 aprill, 2016

Tere Eesti!

Uskumatu, et olengi lõpuks ometi Eestis! Pean nüüd ainult üle saama tundest, et kui keegi eesti keeles räägib, räägib ta tingimata minuga. Lennujaamas pöörasin mitu korda üllatunult ringi kui kuskil "tsau" hüüti. Ei olnud minu sõbrad. Eesti keel on siin vist veidi rohkem levinud kui Kanadas!

Pärast 10 tundi lendamist, 2.5 tundi ootamist ja veel 2 tundi lendamist tundsin end üllatavalt värskelt, kuigi üks öö oli selleks ajaks täiesti vahele jäänud ja Kanadas ammu hommik käes.

Esimest korda oma reisiajaloos laadisin boarding pass'i telefoni - maru mugav! Natuke vähem mugavaks muutus Frankfurtis, kus avastasin, et üks kahest boarding pass'ist on müstilisel kombel kaduma läinud. Ja no loomulikult see Frankfurt-Tallinn oma, mida just vaja pidi minema. Avastasin selle kustutatud kirjade hulgast (pole aimugi, miks ta sinna sattus), arvasin korraks, et mu elu on päästetud, panin näpu peale, et näha, kuidas teda teise kausta tagasi saada… kui ta kustus lõplikult ära. Täitsa ise!

Kujutasin ette, et minust saab Tom Hanks sellest Terminali filmist, kus ta mingi dokumendijama tõttu ei edasi ega tagasi pääsenud ning mõneks kuuks (aastaks?) lennujaama elama jäi? Ma üldse ei viitsiks lennujaamas elada!

Teine jama oli see, et telefon ei muutnud automaatselt kellaaega ära ja mul polnud õrna aimugi, palju järgmise lennuni aega on. Aga siis leidsin masina, kust sai boarding pass'i printida ja seina peal oli kell ka. Nii jõudsingi suhteliselt sündmustevaeselt ja rahulikult Eestisse.

Väga naljakas on tagasi olla. Kõik on täpselt sama - tänavad ja majad. Ainult Ülemiste keskus nägi täitsa teistmoodi välja! Panin kapist oma vanad dressid selga ja istun siin nagu oleks 10 aastat ajas tagasi läinud.

22 aprill, 2016

Neli päeva!

Kui oma kliendile rääkisin, et lähen kaheks nädalaks Eestisse, vastas ta kategooriliselt "ei!". Mõni aeg hiljem soostus olukorda lähemalt arutama ja teatas: "Ainult neli päeva! Ja siis tule tagasi!" 

Seda, et ma tagasi tulles ainult kaks nädalat töötan ja siis päriselt ära lähen, ta veel ei tea. 

Täna tuli päevaprogrammist koju ja ulatas mulle ümbriku: "Ma kirjutasin sulle kaardi! Sa lähed reisile! Ainult neli päeva ja siis pead tagasi tulema!"


18 aprill, 2016

Ei me kimpu jää

Kui Kanadasse kolisin ja siin pangakonto avasin, jäi Swedbank'i kaart sahtlisse seisma. Kolmeks aastaks. Kõik need kolm aastat maksin iga kuu paar eurot kaardihooldustasu ega taibanud kaarti kinni panna (konto omamine on ju tasuta). Kaks kuud tagasi sain meili, et kaardi kehtivus on läbi saanud ja võin selle nüüd ära visata. Ainult, et just nüüd on mul seda vaja!

Tellisin eile uue kaardi, et saaks selle järgmise nädala alguses kasutusele võtta (mul on eesti arvel nats raha, mida oleks mugav ilma vahetuskursse maksmata kulutada). Aga ei, elu ei pea mitte lihtne olema! Kaardi tegemise aeg on 7-10 tööpäeva ning kohaletoimetamisele võib veel mõni kuluda. Reisi lõpuks saan siis kätte kui hästi läheb! Absurd noh! Kaardi tegemine ei võta ometigi ju üldse aega, Kanadas on igal telleril see masin, vähem kui minutiga antakse kätte. Swed valmistab võib-olla käsitööna, kes teab...

Ahjaa, mul tuli sellega seoses veel üks Eesti-Kanada erinevus meelde - Kanada pangakontorites on igal telleril samasugune kaardimakse masin, mis poodideski, ainult et seda kasutatakse isiku tuvastamiseks. Tuleb kaart sisse torgata, pin panna ja korras. Dokumenti ei tahetagi näha! Kuna kontorisse on harva asja, unustan selle muidugi alati ära ja löön alustuseks hoopis ID-kaardi letti, mis neid natuke segadusse ajab.

-

Täna käisime sõbrannadega tulbifestivalil. Ma pole kunagi nii palju tulpe korraga näinud. Nii palju hiinlasi ka mitte (ärge laske end eksitada piltidest, kust neid eriti ei paista - see on ilmselgelt taotluslik).


Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas oma Eesti-aega organiseerida. Nii paljusid inimesi tahaks näha ja enamikke neist soovitatavalt rohkem kui üks kord. Samas on selline tunne, et kõige mõnusam oleks lihtsalt kodus istuda ja mitte midagi teha. Seda enam, et praeguse prognoosi kohaselt sajab mu reisi ajal iga jumala päev vihma (välja arvatud need päevad, kus on ka lörtsilootust).

Ahjaa, Matt kaevas kuskilt välja oma kunagise eesti girlfriend'i isa käest saadud õllelaulude plaadid. Sellised simmairuudiralla tüüpi. Pani autos mängima ja ütles, et hakaku ma kodumaale minekuks vaimu valmis seadma :)

Muuhulgas sain tõlkida väljendeid nagu "ei me kimpu jää" ja selgitada, et tegelikult kuulame sellist muusikat põhimõtteliselt ainult jaanipäeval. Aga noh, jaanipäev ju varsti tulebki. Ja appi - me saame ju oma aias lõket teha! Võib-olla peaks šašlõkki ka marineerima? Kellel on head retsepti?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

17 aprill, 2016

Invakohad

Kanadas pööratakse palju tähelepanu sellele, et kõiki võrdselt koheldaks ja keegi ei peaks end kehvasti tundma. Selleni välja, et mere ääres on pinkide kõrval invakohad ratastoolidele, et erivajadusega inimesed saaksid samuti betoonile vurada, selle asemel, et end murule parkida.

Töökaaslane rääkis, et kui ta perega Aafrikast Kanadasse kolis ja esimestel nädalatel tööd polnud, hakkas riik neile abiraha maksma. Tema tahtis aga ise hakkama saada ja kui töö leidis ning esimese panga kätte sai, läks kohe ütlema, et aitäh, aga enam pole abi vaja. Vastava asutuse töötaja oli selgitanud, et oi-oi, nii lihtsalt see ei käi, nüüd arvutame teie sissetuleku põhjal kui hästi hakkama saate ja alles siis näeme, kas saame toetuse maksmise ära lõpetada või ei. Ja maksti osalises mahus edasi, kuniks sissetulekud piisavalt kõrgele tõusid. Tere tulemast Kanadasse, noh!

15 aprill, 2016

Otsad kokku

Vahepealsetest arengutest:

Kass, kelle südame võitmiseks mul pea aasta läks, on nüüd nii sõber, et pressib igal õhtul külla, nurrub kõrvulukustavalt ja ei taha veel hommikulgi lahkuda. Kuidas ma jätan ta nüüd maha?

Matt on otsustanud, et kanad tulevad ilmtingimata kohe! Kogu eeltöö tegi ära, isegi koht, kust neid osta, on välja valitud. Matt'i isa, kes esiti arvas, et see kanateema on meil mingi veider nali, on kah juba nii hoos, et lubas neile ise maja ehitada. Nanaimo lubab aias pidada kuni kuus kana, Matt teatas, et kuus siis tulebki. Kiire arvutus näitab, et see toob meile 4-5 muna päevas ja mina ausalt öeldes ei tea, mida me nii paljuga peale hakkame? Täna puhusid juba uued tuuled, Matt helistas, et tulevad neli kana ja kaks parti (!!!) Värske kodulinnufänn selgitas, et pardid näevad nii vahvad välja ja pidavat kanadega hästi klappima ka. Einoh, vägev!

Eesti reisini on jäänud üheksa päeva, eile ostsin kohvri ära. Põnev-põnev!


Üleeile saatsin ülemusele lahkumisavalduse ja kohe hakkas kergem. Nüüd tahaks, et see vahepealne etapp läbi saaks ja võiks uue eluga alustada. Ettevõtte omanik oli väga toetav, ütles, et ta hindab mu tööd ja on neile pühendatud aastate eest väga tänulik, aga saab aru, et tahan edasi liikuda ja ühtlasi arvas, et mulle hakkab Nanaimos väga meeldima (ta emapoolne suguvõsa pidavat seal elama). Lubas tugeva soovituskirja kirjutada ning palus teada anda kui saab veel millegagi aidata.

Soovituskiri on Kanadas kõige-kõige olulisem asi üldse! Tulevane tööandja helistab ilmtingimata eelmisele tööandjale (ka siis kui kirjalik soovitus CV-ga kaasa panna). Ma isegi ei tea veel, mis tüüpi tööd ma otsima hakkan, tahaks paar nädalat puhata ja alles siis sellega tegelema hakata. Ma pole küll väga kindel kui palju puhkamisest välja tuleb kui terve majatäis mööblit on vaja kokku kruvida, kõik asjad lahti pakkida, seemned mulda istutada, kastitäis kanu-parte ära kodustada…

Matt'il on tulemas lõpuball, kuhu peab minema kaaslasega. Mul on nüüd vaja ülipidulikku kleiti (kingi, kotti, soengut, meiki), aga hetkeseisuga pole õrna aimugi, kust ma selle kõik välja võlun! Appi!

Paar päeva tagasi lõin esimese sellekevadise monster-ämbliku maha ja sain aru, et kolimine ei ole üldse mitte paha plaan. Hakkab looma! Tundub, et olen kohustusliku ärevuskõvera kõige kõrgemas tipus nüüd ära käinud ja edasi tuleb pigem mõnus ootusärevus ja veidi vähem seda nõmedat appi-mida-ma-oma-eluga-teen osa. Nanaimo on jumala tore ju!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

09 aprill, 2016

Külaskäik uude koju

Käisin täna oma kliendiga juuksuris ja mõtlesin, et lasen ühtlasi endagi pea väheke viisakamaks kohendada. Läksime üle tee asuvasse salongi, kus töötavad kolm vahvat hiinlast, kes hullupööra mu hoolealust armastavad, ta tähelepanuga üle küllavad ja lõikuse lõpus šokolaadi annavad.

Meestelõikusi teevad nad muideks hästi, aga naiste omadega on vist veits keerulisem. Kusjuures naiste lõikused ongi keerulisemad (mul on juuksuridiplom)! Mina aga tahtsin ainult otsi lühemaks, mis ei ole eriline kosmoseteadus. Tegelikult aimasin halba juba siis kui märkasin, et juuksur ei kontrollinud, kas mõlemad pooled on ühepikkused, aga mõtlesin, et nääh, let's be easygoing ja las teeb, mida paremaks peab. Ning palusin eest veidi järku lõigata, sest mingi ähmane järk oli seal eelmisest korrast alles ja noh, asja käigus saab ebatasasuse ju kah ära silutud. Hästi vale mõte oli see.


Pean muidugi tunnistama, et olen viimaste aastatega kõvasti rahulikumaks muutunud. Ma ei tea, kas see tuleb nats hullumeelsest töökeskkonnast või vanemaks saamisest, aga kuidagi üha lihtsamaks muutub igasuguste jamadega leppimine. Juuksed näiteks kasvavad ju tagasi! Ütlesin viisakalt aitäh, timmisin hiljem kodus peegli ees seda sea-teerada veits inimlikumaks ja kärab kah.

- - -

Vahepeal helistas Matt ja harjutas eesti keelt:

Matt: tere, mis sa teed, mina lähen magazin'i!
Mina: kuhu sa lähed?
- how do you say "store" in estonian?
- aa, sa lähed poodi!
- jaa, ma tean! see on nagu voodi! ma tean - pood, voodi. mina lähen poodisse.
- ei, sa lähed poodi, mitte poodisse.
- well, that's stupid!

- - -

Eile käisime perekondlikul väljasõidul Nanaimosse, sest ei mina ega Matt'i vanemad polnud veel maja näinud. No vägev! Aed on suur ja linnud laulavad ja kõik laed on hästi kõrged, mida ma piltide pealt üldse aru ei saanud. Linnulaul on kohe eriti tore. Mu praeguses kodus on samuti hästi vaikne, ainult kanu on vahel kuulda, aga Matt elab nii keset kesklinna kui üldse saab ja tema maja vastas on tuletõrjejaam. Ma ei tea, mitu kuud läks enne, kui ma seal normaalselt magama õppisin. Nüüd ei kuule muidugi enam midagi, kõigega ju harjub. Aga jah, lind on sealkandis ikka haruldane nähtus.

See koer, kes meie tulevases kanaaias elab, oli hirmus vahva. Hea meelega jätaks ta endale.


Alguses ütles Matt, et tema värvitoonidest, kardinatest ja mööblist ei hooli, need võin kõik mina valida. Aga kui siis täpsemaks aruteluks läks, oli ikka kuidagi nii, et oota, sa tahad külalistetubadesse valget mööblit? No ma ei tea… Ja telekas ei saagi kamina kohale jääda? Mis tal seal viga on? Vähemalt ei pea juhtmeid ümber vedama! Oota, mis mõttes tuleb magamistuppa ainult üks kummut, vaata kui tühi see niimoodi jääb ja mul pole siis ju kuskile oma asju panna (jättes kõrvale, et meil on hullult palju kappe-panipaiku-garderoobe).

Me oleme mõlemad nats sellist tüüpi ka, et kõigepealt tuleb läraki emotsioon ja kõik on must-valge, alles kui arutama hakata, lisanduvad hallid toonid juurde. Lõpuks oli meil IKEA nimekiri välja prinditud ja õhtul tagasi tulles läksime proovima, milline neist diivanitest tegelikult mugav on ja kuidas ülejäänud kraam päriselus välja näeb ning ennäe imet - mitte ühtegi vaidlust ei tekkinud! Sulgemiseni jäänud 20-minutiga oli meil pool kraami maha tõmmatud, pool alla kriipsutatud ja mõned uued lemmikud üles pildistatud, mai lõpus on ainult pealekorjamise vaev. Mööbel valitud! Külalistetoad tulevad valged nagu mina tahtsin ja master-bedroom tume nagu Matt tahtis.

Kanadalased armastavad tumepruuni mööblit - mida raskem ja kobakam, seda parem. Ma ei tea, mis värk sellega on. Ja ribikardinaid! Meil on köögis-söögitoas-elutoas kõik aknad nende laiade ribidega ja kui suuremate akende ees elan need veel kuidagi üle, siis sellega, et kaks tibatillukest akent ribide seest väljagi ei paista, ei suuda ma kuidagi leppida! Õnneks saime kokkuleppele, et sealt võime nad ära võtta. Ja mis veider komme on telekas kamina kohale riputada? Kuidas sa vaatad seda niimoodi pea kuklas? (pildilt ei ole aru saada kui kõrgel ta tegelikult on)


Muuhulgas tahan esitleda oma lemmikkohta majas, seda pisikest aknariba, mille keegi hea inimene oli master-bedroom'i vannitoa nurka projekteerinud. No küll on tore lahendus!


Järgmisel nädalal on viimane aeg tööl lahkumisavaldus anda, sest mai lõpus tahaks juba vaba olla. Ma isegi ei tea, kas pigem ootan või kardan seda hetke. Vist natuke mõlemat. Kindlasti saab veidi kergem, sest siis algab juba see etapp, kus pole enam vaja mingeid otsuseid teha, tuleb ainult uue eluga harjuma hakata, kodu sisse sättida ja töö leida. Ma juba hoiatasin Matt'i, et ta peab nüüd hakkama minuga laupäevahommikuti kohvikutes käima, sest mul pole Nanaimos mitte ühtegi sõbrannat! Appi!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 aprill, 2016

Uus kodu

Meil on uus kodu! Mina sain kauaoodatud walk-in closet'i ja Matt suure aia vaatega mäele. Peaks vist hakkama ennast natuke usinamalt kolimise mõttega harjutama, sest nüüd on isegi kuupäev teada...

Kui eelmise kahe maja juures, millele pakkumised sai tehtud, oleks tulnud mõne asjaga kompromissile minna või miskit veidi nokitseda, siis see kolmas juhtus kohe ideaalne olema! Isegi kanaaed on olemas!!! Praegused omanikud hoiavad seal küll oma koera ja kanadele on see vist veidi suur, aga kuna üleliigset ruumi on küllaga, võib neile ju veidi luksust lubada.

Omanikud panid tingimuseks, et tahavad kasvuhoone kaasa võtta ja sellega me lõpuks nõustusime. Kasvuhoone nägi nagunii natuke naljakas välja ja ma ei osanud päris selget seisukohta võtta, kas see mulle meeldib või mitte. Matt küll korra kurtis, et kus ma talle siis tomateid hakkan kasvatama, aga kuna tomatikasvatusest ei tea ma mitte midagi, peab sel aastal hernestega leppima (nendest ei tea ma samuti midagi, aga ostsin juba seemned valmis, nii et herned tulevad igal juhul). Ma hullult armastan värskeid herneid!


Täna käisime natuke jalutamas ja nautisime ilma, sest sel talvel on Vancouveris nii palju sadanud, et isegi mina hakkasin lõpuks uskuma, et siin päriselt sajabki ja see pole müüt. Ühed meie sõbrad kolisid Vancouverisse täpselt siis kui ilm halliks läks ja on pärast mitu kuud kestnud sadu juba igasuguse lootuse kaotanud, et siin üldse kunagi normaalseks läheb! Seda suurem on rõõm kui ilmateade nüüd ainult kollaseid kerasid näitab ja igaks päevaks 16-17 soojakraadi lubab. Täna nägid mere ääres jalutades oma esimese vaala ka ära ja tunnistasid, et Vancouver on ikka päris vahva!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud