20 juuli, 2015

Nägus

Jalutasin kodu poole ja jalakäijate fooris süttis punane tuli. Sellega seoses tekkis hoobilt 20 sekundit täiesti vaba aega, millega polnud midagi tarka peale hakata. Astusin siis sealsamas nurga peal asuvasse putkasse ja ostsin suure paki kartulikrõpse. Kell 11 õhtul!

Makstes vangutasin juba mõttes pead, sest esiteks pole ma suurem asi rämpsusõber ning teiseks käisime just Kairiga kenal õhtusöögil ja kokteilil, nii et "tahaks-midagi-head" etapp sai tegelikult juba ületatud. Pealegi läks poes täpselt nii palju aega, et fooris süttis jälle punane tuli.

Aga kui juba siis juba! Läks trumm, mingu pulgad kah - ei hakanud koduni ootama, rebisin paki kohe lahti. Nii tore on täiskasvanu olla! Võib hilja magama minna ja iga kell krõpse osta. Ja näiteks hamstrid võib omale võtta ilma, et peaks kelleltki luba küsima! Huvitav, et see enam ahvatleva väljavaatena ei tundu…

Muide, ma käisin eile loomaaias. Täiesti juhuslikult tegelikult - silt näitas, et järgmine kiirteelt mahakeeramine viib muuhulgas loomaaeda ja einoh, miks mitte siis! Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Vancouveri vaatamisväärsusi guugeldades mõtlesin, et arvestades seda, kus pärapõrgus see loomaaed asub, ei satu ma sinna ilmselt mitte kunagi (60-70 km kesklinnast). Näe, peab sõnu sööma! 

Ilm muidugi ei halastanud üldse, nädalavahetus üllatas +34 kraadiga. Vahepeal kukkus siin ainult 23 peale ja oli selline tunne, et jope tuleb selga panna. Aga siis rääkisin Eesti sõpradega ja sain teada, et neil oli vahepealt tavatult soe, "lausa 23" ja ükspäev isegi ei sadanud vihma (ega lund)! Meil siin kah ükspäev tibutas korraks, aga enne seda sadas vist viimati… aprillis? Kesse enam mäletab.

Loomaaed oli suht igav, aga kaelkirjak oli vahva ja muuhulgas nägin esimest korda elus, kuidas kilpkonnad paarituvad (Instagramis on video, nii et kui paremal pool asuva fotoka märgi peale vajutate, saate vaadata). Bööp. Bööp. Bööp.


Naaber saatis sõnumi, et sõidab kolmeks nädalaks ära ja võin julgelt kõik ta peenarde peal valmivad viljad ära süüa, et need pahaks ei läheks. Tal on seal igasugust põnevat kraami - kurk, tomat, paprika, suvikõrvits, küüslauk ja rabarber. Mul on nüüd ehe maaelu, toit oma peenralt ja munad oma kanadelt. Öko. 

Ahjaa, tutvustan teile kohalikke kombeid ka - nimelt sattusin ükspäev siinsesse taarapunkti. Arvestades, et Kanada kasutab ikka veel tšekke, faksi ja müntidega töötavat parkimiskella, ei tasu oodata, et pudelid peenesse piiksuvasse masinasse käiksid nagu Eestis. Siin lähed oma kandamiga kohale, võtad portsu räpaseid kaste ette ja hakkad aga sorteerima. Seda, mismoodi kogu ruum haiseb, ei ole võimalik kirjeldada. Kõik töötajad nägid välja nagu kodutud. Aga võib-olla olidki? Efekti mõttes. 

77 pudeli/purgi eest saime 6 dollarit. See on pool siinset miinimumtunnipalka ehk taara äraviimine ei ole absoluutselt tulus. Ma ei tea, miks nad üldse vaeva näevad? 

PS! Seinavärv meenutab mu Eesti üürikorteris olnud diivanit, mida omanik kuulutuses "nägusaks" nimetas. Erikuradikole potisinine diivan suurte kollaste patjadega. Ohh, nostalgia...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 juuli, 2015

Plussid/miinused

Tulin töölt koju ja leidsin ukse tagant karbi mune. Väike asi, aga nii armas, tegi kohe tuju heaks! Mis veel uudist:

+ Kairi ja Iain jõudsid USA tripilt lõpuks tagasi
+ …ja tänu sellele ei ole ma enam ainus, kes absoluutselt piinlikke nalju teeb, sest Iain on kaks korda piinlikum. Inglise huumor, nad ütlevad
- Iain kolib reedel Inglismaale tagasi (kohutavalt kurb!)
+ Kairi jääb veel terveks aastaks
+ uue tööloa läbivaatamise keskmine aeg, mis immigratsiooni lehele oli märgitud, sai laupäeval täis
- kolm korda võite arvata, kas sain mingi vastuse? Loomulikult mitte!
+ mul on lõpuks ometi peegel, kuhu täissuuruses ära mahun. Elagu IKEA! Ei pea enam vannitoas üles-alla hüppama, et näha, kuidas riided kokku sobivad. Näe:


+ seni, kuni me Marii, Kairi ja Iainiga kanu vaatasime ja ühe ämbliku ära tapsime, kleepis Ermo mulle peeglid seina. Täiesti sirgelt sealjuures! Ma poleks ise neid elu sees nii hästi ritta saanud.
+ olen pärast kahekolmenädalast pausi uuesti aktiivsele lainele saanud ja paar korda jooksmas käinud. Loodetavasti ei käi kett kohe jälle maha.
+ Eesti sõbrad on kõik korraga jälle mu olemasolu avastanud, ma olen nii palju toredaid kirju saanud.
+ pererahva kass on mu lõpuks omaks võtnud. Ei jookse enam kabuhirmus aia alt välja kui mind näeb. Vajub mõnusalt külili ja laseb ennast silitada.
- suuuuur miinus on ikkagi see tööloa värk. Sest kui ma peaks mingil põhjusel eitava vastuse saama, tuleb kohe riigist lahkuda. Teoreetiliselt võin küll turistiviisaga tagasi tulla, aga sel juhul oleneb puhtalt piirivalvuri suvast, kas ta tahab mu tagasi lasta või mitte. Ja elamisloa saamine võib kes-teab-kui-kaua aega võtta, nii et turistiviisa ei oleks pikas perspektiivis nagunii eriti pädev lahendus. Agrrhhhh…
+ samas kui tööloa saan, on kõik mured mõneks ajaks murtud. Appi kui hea oleks vahelduseks veidi pingevabamalt elada. Ma ei jõua ära oodata! Pöidlad pihku!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

13 juuli, 2015

Filmid

Eelmise nädalavahetuse filmid sai lõpuks valmis. Seekord on lausa neli osa! Esimeses natuke tulistamist, poolsurnult päevitamist ja poeskäik, teises peamiselt see väike kosk, mille pargist leidsime ja selle ümber olev loodus, kolmandas klipid, mille kohta Matt ütles, et kuna polnud neid kuskile panna, viskas kõik sinna kokku (soundtrack on Kungla Rahvas, hahaa), aga samas on seal kõige rohkem inimesi. Ja üks väike verine kala. Neljandas järv, lõke ja päikeseloojang. Konn muidugi ka.

Muide, kolmanda filmi hommikused munad ei olnud ausõna päriselus rohelised ja tegelikult ei otsinud ma Marii peast täisid. Alati pole asjad nii kuis paistavad :)




07 juuli, 2015

Maalapsed

Reede õhtul kui olime juba umbes viis tundi autos istunud ja muudkui suvila suunas kütnud, märkasime maantee ääres surnud looma. Matt ja Ermo, kes tänu esireale paremat vaadet omasid, jäid vaidlema, kas tegu oli kitse või karuga. Meie Mariiga võtsime elavalt arutelust osa, sest nagu naistel ikka - mida vähem öelda on, seda rohkem tuleb häält teha (mina ei näinud tegelikult üldse mitte midagi).

Mõned kilomeetrid hiljem andis Matt alla ja pööras auto ringi, öeldes, et üks jaburamaid asju, mida keset ööd teha võiks, on ekstra tagasi sõita, et näha, kelle laip see ikkagi oli... Ja saate aru, oligi karu! Ma ei tea, kas seda peaks nüüd kui miskit märki võtma, et esimene vabas looduses nähtud karu, kelle järele ma juba ammu igatsesin, surnuks osutus? Doktor Matt uuris vereloiku, tunnistas laiba värskeks ning arvas, et kui elusat karu kah näha tahan, ei ole vaja ilmselt kaua oodata, et mamma, kes äsja kutsikast ilma jäi, põõsast välja jalutaks... Mispeale ma käbedalt autosse Marii juurde peitu läksin. 

Aga maal on muidugi tore. Ärkad hommikul üles ja mitte midagi ei kuule. Nii vaikne, et kõrvadel hakkab imelik. Et vaikuseprobleemi natuke leevendada, õpetas Matt meid hiljem relvast laskma. Alustuseks muidugi selgus, et keegi peab vajamineva kraami metsa tassima, nii et minule sokutati kott kuulidega ja Mariile hunnik tühje purke, mispeale natuke torisesime, et kas me ei võiks niisama ilusad olla… Aga hiljem leidsime kraavipervelt maasikad ning kuniks end sööma unustasime, tassisid kotid end ise kohale, sest poisid ei jaksanud oodata, millal uuesti liikuma hakkame.


Hiljem käisime suvalises pargis jalutamas, leidsime väikese kose, õpetasime Mariile uusi sõnu ning määrdunud t-särkide senitundmata kasutusvaldkondi. Lõunasöögiks oli jäätis ning magustoiduks arbuus murelitega - selline raske elu siis - mispeale Marii ja Ermo kolmeks tunniks magama vajusid. Matt ütles, et kui olen nõus ämblikud ise üle parda viskama, võime paadiga järve peale minna ja noh, kuna minu näol on tegemist teada-tuntud putukasõbraga, läks kohe diiliks. Matt filmis järvest iga pisimagi nurga üles ja minu ülesandeks jäi iga mõne minuti tagant kaasa noogutada, et oii, mis äge uus objektiiv see ikka on, nii hea laia nurgaga filmib. Jutuosa tegi ta ise, mina lihtsalt noogutasin. 

Ja mingi päev küpsetasime banana bread'i ning kutsusime naabrimehe kohvile, et ta meile paremaid kalastamise nippe jagaks. Arvestades, et järv oli otse ukse ees ja hunnik vikerforelli ootas väljapüüdmist, ei tundunud külmikus passivad vorstikesed üldsegi ahvatlevad. Linnalapsed läksid siis kalale. Alguses prooviti kolmekesi, pärast paari tundi andis Matt alla ja tuli tuppa. Marii ja Ermo lubasid uut tehnikat kasutada ja kadusid veel mõneks tunniks. Õhtu lõpetuseks selgus, et tasub ikka naised maale kaasa võtta küll, sest ainsama kala püüdiski Marii.


Viimasel õhtul tegime lõket, sest Jaanipäeva oma jäi ju vahele. Väga kodumaine tunne oli, natuke jahedavõitu ja hullult palju sääski. Sooje riideid ma muidugi kaasa ei võtnud, nii et lõkke ääres istumiseks kombineerisin lihtsalt olemasolevatest midagi kleidile alla ja peale. Suve stiiliauhindade jagamisel pretendeeriksin seetõttu peaauhinnale, sest nii võluvat komplekti kui see, mis lõpuks välja kukkus, pole küll enne nähtud. Marii võib oma triibuliste sokkide ja plätude kombinatsioonis ainult teisele kohale loota, sest ülejäänud riided olid tal igavalt normaalsed.


Kui lõke kustutatud, leidsid poisid õuest konna ja tõid selle tuppa kaasa, et meil Mariiga oleks võimalus oma unistuste prints leida. Konna suudlemine keelati lõpuks ikkagi kategooriliselt ära ja vaene loom viidi kiirelt õue tagasi. Konn olevat sellise asjade käigu üle äärmiselt nördinud olnud ega tahtnud kausist välja minnagi.

Linna tagasisõit oli kõike muud kui maaliline, sest tervel läänerannikul on ulatuslikud metsatulekahjud, nähtavus null ja õhk paksu suitsu täis. Vancouver õnneks ei haise, aga ka siin on õhk udune ja päike paistab punasena. Ja mul on miljon sääsepunni, oeh...


Uutest postitustest teavitab kõiki uusi liitujaid: https://www.facebook.com/seiklusjutud