28 november, 2018

Suhte hoidmisest

Eelmise postituse (kommentaaride) jätkuks...

Tegelikult ei lähe inimesed kergekäeliselt lahku. Lahkuminek on väga suur suhete ümberkorraldamine ja trauma mõlemale poolele. Seetõttu on mul raske mõista, kust need teooriad tulevad, et kui juuksed maha lõikad või kaalus juurde võtad, läheb mees kohe minema. Tegelikult ei lähe kunagi AINULT juuste või kilode pärast (välja arvatud juhul kui olete 16-aastased ja "suhe" on kestnud kaks kuud).

Armastus koosneb lugematust arvust komponentidest ja oluline on erinevate osade vaheline tasakaal. Tasakaalu kõigutavad kõik asjad, mis elus toimuvad. Näiteks lähed ülikooli, õpid uue eriala, hakkad karjääri tegema, endale hullult meeldib... aga kaaslane tunneb, et see pole enam sina. Talle võib-olla sobis, et olid varem rohkem kodus, et ei rääkinud nii keeruliste sõnadega. Aga võib-olla saab hoopis inspiratsiooni ja läheb kah õppima või leiab uue põnevama töö! Sel juhul on tasakaal jälle paigas.

Samuti ei tingi paksuksminek üksi lahkuminekut. Kui olemuselt jäädakse samaks, ei lähe tasakaal nii palju nihkesse, et suhe puruneks. Aga oletame, et sellele lisanduvad muud asjad - näiteks oli paaril varasemalt kombeks õhtuti koos rattaga sõitmas käia, aga nüüd üks enam üldse ei taha. Lisaks käidi nädalavahetusteti väljas pidutsemas, aga üks enam ei taha, sest ei tunne end oma kehas hästi, midagi pole selga panna, äkki inimesed vaatavad ja arvustavad, ah ma jään parem koju. See viib tasakaalu juba natuke rohkem nihkesse, sest ära on kadunud ühised tegevused, mida varem koos nauditi. Võib-olla läheb kaaslane siis üksi, mis tekitab teises kõrvalejäetusetunde, mis omakorda väljendub pahuruses. Aga võib-olla on pahur hoopis see, kes peab üksi minema, sest talle meeldis neid asju oma kaaslasega koos teha. See omakorda tingib tülide lihtsama tekke. Ja lõpuks ongi asjad nii palju nihkes, et enam ei saada aru, miks koos ollakse.


Seesama tasakaalu teema on ka põhjus, miks uuringute kohaselt paarisuhtega rahulolu pärast laste sündi mõneks aastaks allapoole kukub. Kõik on ju hoopis teisiti! Beebi võtab mõlemalt vanemalt palju ajaressurssi. Kui laps ei maga, on ka vanem(ad) magamata ning üleväsinud inimesed ei ole tavaliselt rõõmsad. Mida väiksem laps, seda suurem tants tema ümber käib. Jääb vähem mahti iseenda tassi täita, rääkimata kaaslase vajaduste märkamisest. Enamasti saadakse küll mõistusega aru, et lapsed kasvavad suureks, elu läheb lihtsamaks, varsti saab jälle õhtuti koos kinos käia. Aga paljud suhted ei ela seda perioodi üle. Eriti kui tasakaal oli juba enne lapsesaamist paigast ära ja laps tehti "suhte parandamise nimel".

Muideks, teiste suhteid kõrvalt vaadates ei näe kunagi tõelist sügavust, mis lahkumineku tingis. Inimestele ei meeldi end haavatavana näida. Enamasti on kummalgi osapoolel erinev versioon sellest, miks asjad sedasi läksid ja kummagi sõbrad on veendunud, et just see teine oli süüdi!

Suhte alguses sõlmitakse alateadlik leping: "Sa meeldid mulle, sest..." Lepingut ei saa ühepoolselt muuta, selleks peab olema mõlema nõusolek. Sisemise ja välise ilu kõrval on palju muidki tähtsaid osasid, näiteks:

- kas tahame elada linnas või maal
- kas tahame lapsi ja kui palju
- kas võtame koduloomad
- kes peseb nõusid
- kes teeb süüa

Kui lepingut rikutakse, läheb tasakaal paigast ära. Keegi tõstatas eelmise postituse all olevates kommentaarides küsimuse, et kas armastuse suurus oleneb asjaoludest - kui oled juurde võtnud haiguse või ravimite tagajärjel, siis armastab edasi, aga kui ennast "ise käest lasknud", läheb minema?

Muidugi oleneb! Sõnatu lepingu kõige olulisem punkt on:

- ma pean sulle korda minema

Ilma selleta ei jõua mitte kuhugi. Need inimesed, kes muutuvad olulisel määral (mis iganes osas) ning teatavad, et teine hakaku astuma kui ei sobi... nende suhe oli juba ammu läbi. Nad juba ongi lahus, mis siis, et sama katuse all.

Mis sisemine ilu?

Eveliis kirjutas, et õige mees/naine ei hinda välimust ja mina jäin mõtlema, et huvitav, miks?

Minu meelest ei ole õiglane kaaslast selle eest risti lüüa kui ta eeldab, et sa põhiasjades laias laastus endiseks jääd. Nii sisemuse kui välimuse osas, muust olulisest rääkimata. Sest just neisse omadustesse ta ju armus!

Mingid muutused on muidugi paratamatud. Me kõik vananeme. Vahel jääme haigeks. Mõnikord oleme natuke laisavõitu. Vahel pahurad. Ja võib-olla olime suhte esimestel aastatel endast hea mulje jätmises püüdlikumad kui edaspidi (see on muideks teaduslikult tõestatud fakt).

Aga...

...kui pruut omal ajal pikkade blondide juustega su põlved nõrgaks võttis, võib juhtuda, et on raske leppida kui ta sind ükspäev tumeda poisipeaga üllatab.

Võib ju rääkida küll, et sisemine ilu ja bla-bla. Aga mis see sisemine ilu lõpuks üldse on? Seisab ta välisest eraldi või on sellest siiski mõjutatud? Kui päevast päeva oma paisunud keha üle kurdad, kas ei võta see mitte ka tükikest sisemisest ilust ära?

Oleme me tegelikult sisimas õnnelikud ja enesega rahul kui peegelpilt enam ammu seda ei meenuta, keda seal näha tahaksime...

Tihti öeldakse, et "õige kaaslane armastab sind sellisena nagu oled". Armastabki. Kui need omadused, mis talle tähtsad on ja millesse ta omal ajal armus, ära ei kao. Suhe ei ole kalapüük, kus fakt, et lest on merest ämbrisse püütud, tingimata ka õhtusöögi kindlustab.

Ei saa end täiesti käest lasta ja siis teist süüdistada kui too sind enam sama säravate silmadega ei vaata. Sest sisemine ilu, noh!

24 november, 2018

Kanada lasteaiad

Me käisime hiljuti üht lasteaeda üle vaatamas, mille ootejärjekorras Oscar on. Muide, see on siin puhtalt eraäri, riiklikke lasteaedasid ei ole. Riik panustab mingil määral rahaliselt ja nagu kõik muud toetused, on see sissetulekust sõltuv.

Kanada on nagu Robin Hood - võtab rikastelt ja jagab vaestele. Tulumaks on astmeline, nii et mida rohkem teenid, seda rohkem annad ära. Kõik toetused on samuti astmelised. Mingist piirist allapoole teenijatele on teatud teenused täiesti tasuta, mingist piirist ülespoole teenijatele ei kompenseeri riik mitte midagi ja nende kahe äärmuse vahele jäävate puhul kehtib põhimõte, et mida väiksem sissetulek, seda rohkem panustab riik.

Oscar, kes oli veel paar kuud tagasi täiesti beebi, kasvas kuidagi väga äkitselt suureks. Hirmsasti tahab seltskonda, mänguasjad hakkasid korraga huvitama ja eriti vahva kui saab kuskile kodust väljapoole mängima minna, kus on täitsa teistsugused asjad. Kuni selle hetkeni mõtlesin, et kuidas ma saadan oma väikese tita juba kevadel hoidu (no ta oleks selleks hetkeks muidugi juba vähemalt aastane olnud, aga ikkagi). Aga nüüd on tunne, et andke ainult võimalus, ma saadaks KOHE! Oscar ise läheks kah meelsasti kohe, kabjaplaginal liduks minema.

Lastehoid on niisiis erakätes. Neid on igas suuruses, kodusest kahe-kolme-neljalapselisest kuni Eesti mõistes lasteaiani välja. Mina tahan sellist, kus on rohkem kui üks töötaja. Ühe puhul ei tea ju kunagi, mis seal täpselt toimub, aga kui on rohkem, teostavad nad natuke ka üksteisele järelvalvet.

Ahjaa, seadus on selline, et ühe töötaja kohta ei tohi olla üle nelja lapse.

Suuremates hoidudes on rühmad kahes jaos:
- 3 kuud kuni 3 aastat
- 3-6 aastat

Kuutasu põhineb sellel, mitu päeva nädalas (ja need peavad olema kindlad päevad) on sinu lapsele broneeritud. Kuutasu püsib muutumatuna olenemata sellest, kas laps kohale jõuab või mitte. On ta siis haige või reisil või niisama kodus - hoiu eest peab ikka maksma. Tasu on suuremates hoidudes enam-vähem sarnane (see on siis kuutasu vastavalt sellele, mitu päeva nädalas oled oma lapsele hoiu broneerinud):


Muuhulgas hoiatati meid kohe, et esimesel aastal on kõik lapsed palju haiged, alustavad nad siis hoiuga üheselt või viieselt. Immuunsüsteem haiguste najal ju arenebki. Nohu-köha siin haigusteks ei loeta. Hoidu ei tohi last viia kui tal on:

- palavik üle 38 kraadi
- oksendab
- kõhulahtisus
- nakkushaigus

Lasteaiakohta on muideks väga raske saada! Igal pool ootejärjekorrad. Hoiud eelistavad täiskohaga kliente (mis ei tähenda, et neil osalise ajaga lapsi ei oleks), meie aga tahame ainult kahte päeva nädalas. Õnneks pole vahet, mis päevad need täpselt on. Kui saadavale tulevad näiteks esmaspäev ja kolmapäev, siis need võtamegi ja asi ants. Mina saan oma tööd suures osas arvuti ja telefoni teel teha ning Oscari graafiku järgi aega planeerida. See pole üldse probleem!

Siiani on kõik hoiud öelnud, et enne suve algust suuremat lootust ei ole. Aga kunagi ei tea.

- - -

Tulles pärast pikka juttu tagasi esimese lause juurde - ma tahtsin tegelikult sellest konkreetsest hoiust kirjutada. Auto poole kõndides küsis Matt, et kuidas mulle meeldis. Raske öelda! Minu ettekujutus lasteaiast on selline nagu Eesti omad on, aga siin on kõik hoopis teistmoodi. Ei saa öelda, et parem või halvem, lihtsalt... harjumatu. Laias laastus jäi hea mulje ja kui nad meile kohta pakuks, võtaksin selle vastu. Aga mis vaevama jäi, oli magamise osa.

Selles rühmas käib 12 last (teoreetiliselt vanuses 3 kuud kuni 3 aastat, aga kui vanad praegused täpselt on, ma ei tea). Meie käisime seal uneajal ja magamisruumi kiikasime vaid üle ukse.

See ruum oli täiesti kottpime ja korraga mängis nii white noise kui ka rahulik voogav muusika, mõlemad päris valjult (muidu äratavad lapsed üksteist üles). Kui nüüd kristalselt aus olla, ei oskaks ise just parema lahendusega välja tulla, et 12 beebit/väikelast korraga magama saada, aga...

Muidu oleks vist okei (pimeduse ja taustamüraga ehk harjub), aga kaamerat selles ruumis pole ja pilkases pimeduses ning muusika/müra taustal ei saaks mingi nipiga aru kui keegi nutab. Kodus on Oscar paar korda oma jala niimoodi pulkade vahele kinni väänanud, et mul oli tükk tegemist, et seda sealt lahti päästa ning mõnikord on mingi muu põhjus, miks ta rahuliku uinumise asemel südantlõhestavalt nutab. Mu emasüda ei suuda kuidagi leppida, et ta võiks nii kaua karjuda, kuniks ära väsib, ilma et keegi appi läheks.

Okei, ma sain just aru, et võib-olla ma ikkagi ei ütleks sellele hoiule kohe jah, kui koha saaksime... Kuigi ju nad siiski teavad, mida teevad, see on siiski Kanada, mitte nõukaaegne Usbekistan. Ma lihtsalt ei taibanud detailide kohta küsida, alles pärast jäin mõtlema.

Järgmiseks nädalaks on teise koha külastus planeeritud, täitsa põnev on neid vaatamas käia. Suuremate kõrval olen ka paari väiksema hoiuga ühendust võtnud, näiteks üks on meie kõrvaltänavas, mis oleks eriti mugav. Sealne tädi oli telefonis nii meeldiv ja tore, et ma oleks võinud Oscari kinnisilmi kohale viia kui neil ootejärjekord KAKS aastat poleks. Ja ühes teises kohas oli telefonile vastanud inimene kuidagi... mitte otseselt ebaviisakas ega midagi, aga mul jäi paha tunne. Esmamulje loeb palju!

07 november, 2018

Saia-maias

November on täiesti mõttetu kuu, mitte midagi ei toimu. Jõuludega on kah nagu natuke vara alustada, aga mul pole ühtki muud ideed. Panin kuuselõhnalise küünla põlema ja kohe läks mõnusamaks. Minu poolest võiks ilm isegi veel hämaramaks ja vihmasemaks muutuda. Aga küll jõuab!

-

Küpsetasin Kihnu lihapirukaid. Õlis! Appi kui head. Retsept ütles, et "tõsta tainas üle täidise, suru ääred tugevalt kokku ja anna pirukale palli kuju". Võimatu! Plödistasin, mis ma plödistasin, hakkama ei saanud. Ääred vajusid lahti. Jahu panin vähem kui retseptis ette nähtud, võib-olla sellepärast? Lõpuks mõistsin, et absoluutselt mitte mingit vahet pole, mis kujuga pirukas on! Maitse oli super ja nostalgia eest veel lisapunktid.


Kui jutt juba küpsetamisele läks, siis ei andnud mulle endiselt rahu, et võiroosid esimesel korral päris sellised ei tulnud nagu lootnud olin. Tegin täna uuesti. Kasutasin sama retsepti, aga asendasin vee piimaga ning küpsetasin kõrgemal temperatuuril.

Kui saiad valmis hakkasid saama, avastasin, et nõudepesumasinast niriseb vett välja. Just hiljuti arutasime, kas peaks selle välja vahetama, sest väga mustad asjad või natuke kuivanud mustust kipub talle viimasel ajal üle jõu käima. Paistab, et masin tegi meie eest otsuse ise ära.

Põrandakuivatamise käigus läksid saiad täiesti meelest ära ja oleksid peaaegu kõrbema läinud, aga jõudsin nad siiski napilt päästa. 

Nii-ii head! Täpselt sellised nagu võiroosid olema peavadki.

02 november, 2018

Kaasasündinud viisakus

Halloween tabab mind juba kuuendat aastat täiesti ootamatult. Ei, valetan - tegelikult oli mul ühel aastal kostüüm ka. Aga muidu tuleb ikka ootamatult. Näiteks seekord.

Käisin Halloween'i eelõhtul sõpradel külas ja loomulikult tulid jutuks kostüümid. No ja mul jälle pole! Aga et Oscaril ka pole??? Lapse esimene Halloween ja tal pole kostüümi? Kanadalased ei jõua ära imestada.


Neil sõpradel on kõike kuhjaga. Näiteks mänguasju. Terve maja on täis ja hoov on täis. Kuskile ei mahu ära, Oscar saab sealt pidevalt mingeid lelusid koju kaasa. Nad tahavad, et meie maja oleks kah maast laeni asju täis!

Hiljuti surus Jen mulle mingeid beebide jalanõusid, et võta-võta-VÕTA! Äkki läheb vaja. Nende nooremale kutile olid väikseks jäänud.

Ma olin täiesti kindel, et ei hakka neid kunagi kasutama, sest Oscar ei kõnni veel. Mul pole õrna aimugi, miks ma need üldse lõpuks kaasa võtsin, mul pole muidu kombeks ebavajalikke asju koju tassida.

Ja teate, mis juhtus?! Meil oli paar päeva hiljem perepildistamine. Tunnike enne minekut hakkasin mõtlema, et mida lapsele selga panna... ja avastasin korraga, et kui me temast ka omaette mõnd pilti tahame (mida ilmselgelt tahtsime, sest see oli tema fotosessioon), peab ta maas istuma/seisma (õues!), aga vaesel mehel pole ühtegi paari jalanõusid!

Oot, on! On! Thank God Jen!

Tagasi üleeilse juurde. Ma isegi ei tea, mis enne juhtus, kas jõudsin mainida, et Oscaril pole kostüümi või jõudis Jen mulle juba tuletõrjuja rüü sülle suruda, et "kuule, tahad seda Oscarile, ma enda lapsele leidsin dinosauruse oma" (püüdes samal ajal kõnealust dinosaurust pojale selga sikutada). Tuletõrjuja kostüüm oli Oscarile suur mis suur, aga enne kui midagi öelda jõudsin, teatas juba Jen, et dinosaurus on samuti minu, sest tema beebi olevat selle jaoks liiga pontsakas. Ei mahtunud ilma karjumata sisse.

Oscar, kes on hakanud viimastel nädalatel riidessepanekut kirglikult vihkama, oli parajasti mänguasjadega nii haaratud, et ei pannud tähelegi kui temast tuletõrjuja asemel dinosaurus sai.


Nädalake tagasi hakkas Ossu "aitäh" ütlema. Ja kohe palju! Käib mööda tuba ringi ja korrutab "aitäh, aitähh, aitähhhhh". 

Teate, mis on seejuures imelik? Mina ei ole seda sõna talle õpetanud ja keegi teine siin eesti keelt ei räägi. Ta ei ulata mulle midagi, mul pole olnud põhjust "aitäh" öelda! 

Küll aga kasutan omajagu sõna "emme" (mingi lapsesaamisega tekkinud veidrus - iseendast kolmandas isikus rääkimine), mida tema jällegi üldse selgeks ei saa.

Aga "aitäh" on küll mingi juhuslikult kaasasündinud viisakus.