07 november, 2018

Saia-maias

November on täiesti mõttetu kuu, mitte midagi ei toimu. Jõuludega on kah nagu natuke vara alustada, aga mul pole ühtki muud ideed. Panin kuuselõhnalise küünla põlema ja kohe läks mõnusamaks. Minu poolest võiks ilm isegi veel hämaramaks ja vihmasemaks muutuda. Aga küll jõuab!

-

Küpsetasin Kihnu lihapirukaid. Õlis! Appi kui head. Retsept ütles, et "tõsta tainas üle täidise, suru ääred tugevalt kokku ja anna pirukale palli kuju". Võimatu! Plödistasin, mis ma plödistasin, hakkama ei saanud. Ääred vajusid lahti. Jahu panin vähem kui retseptis ette nähtud, võib-olla sellepärast? Lõpuks mõistsin, et absoluutselt mitte mingit vahet pole, mis kujuga pirukas on! Maitse oli super ja nostalgia eest veel lisapunktid.


Kui jutt juba küpsetamisele läks, siis ei andnud mulle endiselt rahu, et võiroosid esimesel korral päris sellised ei tulnud nagu lootnud olin. Tegin täna uuesti. Kasutasin sama retsepti, aga asendasin vee piimaga ning küpsetasin kõrgemal temperatuuril.

Kui saiad valmis hakkasid saama, avastasin, et nõudepesumasinast niriseb vett välja. Just hiljuti arutasime, kas peaks selle välja vahetama, sest väga mustad asjad või natuke kuivanud mustust kipub talle viimasel ajal üle jõu käima. Paistab, et masin tegi meie eest otsuse ise ära.

Põrandakuivatamise käigus läksid saiad täiesti meelest ära ja oleksid peaaegu kõrbema läinud, aga jõudsin nad siiski napilt päästa. 

Nii-ii head! Täpselt sellised nagu võiroosid olema peavadki.

02 november, 2018

Kaasasündinud viisakus

Halloween tabab mind juba kuuendat aastat täiesti ootamatult. Ei, valetan - tegelikult oli mul ühel aastal kostüüm ka. Aga muidu tuleb ikka ootamatult. Näiteks seekord.

Käisin Halloween'i eelõhtul sõpradel külas ja loomulikult tulid jutuks kostüümid. No ja mul jälle pole! Aga et Oscaril ka pole??? Lapse esimene Halloween ja tal pole kostüümi? Kanadalased ei jõua ära imestada.


Neil sõpradel on kõike kuhjaga. Näiteks mänguasju. Terve maja on täis ja hoov on täis. Kuskile ei mahu ära, Oscar saab sealt pidevalt mingeid lelusid koju kaasa. Nad tahavad, et meie maja oleks kah maast laeni asju täis!

Hiljuti surus Jen mulle mingeid beebide jalanõusid, et võta-võta-VÕTA! Äkki läheb vaja. Nende nooremale kutile olid väikseks jäänud.

Ma olin täiesti kindel, et ei hakka neid kunagi kasutama, sest Oscar ei kõnni veel. Mul pole õrna aimugi, miks ma need üldse lõpuks kaasa võtsin, mul pole muidu kombeks ebavajalikke asju koju tassida.

Ja teate, mis juhtus?! Meil oli paar päeva hiljem see pildistamine. Tunnike enne minekut hakkasin mõtlema, et mida lapsele selga panna... ja avastasin korraga, et kui me temast ka omaette mõnd pilti tahame (mida ilmselgelt tahtsime, sest see oli tema fotosessioon), peab ta maas istuma/seisma (õues!), aga vaesel mehel pole ühtegi paari jalanõusid!

Oot, on! On! Thank God Jen!

Tagasi üleeilse juurde. Ma isegi ei tea, mis enne juhtus, kas jõudsin mainida, et Oscaril pole kostüümi või jõudis Jen mulle juba tuletõrjuja rüü sülle suruda, et "kuule, tahad seda Oscarile, ma enda lapsele leidsin dinosauruse oma" (püüdes samal ajal kõnealust dinosaurust pojale selga sikutada). Tuletõrjuja kostüüm oli Oscarile suur mis suur, aga enne kui midagi öelda jõudsin, teatas juba Jen, et dinosaurus on samuti minu, sest tema beebi olevat selle jaoks liiga pontsakas. Ei mahtunud ilma karjumata sisse.

Oscar, kes on hakanud viimastel nädalatel riidessepanekut kirglikult vihkama, oli parajasti mänguasjadega nii haaratud, et ei pannud tähelegi kui temast tuletõrjuja asemel dinosaurus sai.


Nädalake tagasi hakkas Ossu "aitäh" ütlema. Ja kohe palju! Käib mööda tuba ringi ja korrutab "aitäh, aitähh, aitähhhhh". 

Teate, mis on seejuures imelik? Mina ei ole seda sõna talle õpetanud ja keegi teine siin eesti keelt ei räägi. Ta ei ulata mulle midagi, mul pole olnud põhjust "aitäh" öelda! 

Küll aga kasutan omajagu sõna "emme" (mingi lapsesaamisega tekkinud veidrus - iseendast kolmandas isikus rääkimine), mida jällegi tema kunagi mingis normaalses kontekstis ei kasuta, ainult nuttes. Ja see peab eriti kurb nutt olema, kas väga väsinud või väga näljane. Siis tuleb EMMMMMMEEE... EEMMMMMEE!

Aga "aitäh" on küll mingi juhuslikult kaasasündinud viisakus.