28 november, 2013

Jälle kolime...

Seekordne kolimine toimus minu tungival nõudmisel mitmes osas. Esmaspäeval võtsime koeri jalutama minnes ühe kitarri ja kaks suurt kotti kaasa. Kustav hädaldas, et miks on vaja jupikaupa tassida kui Wayne meile järgmisel päeval autoga järele tuleb? Aga kuna ma vihkan segadust ja kõikide asjade korraga kolimine tekitab ilmselge segaduse, ei jäänud tal muud üle kui põikpäisele pruudile abiks olla.

Teisipäeval viisime teise kitarri ja veel ühe suure koti. Pakkisin asju lahti ja sisustasin ühe vannitubadest oma šampoonipudelite ja muu hädavajalikuga. Te ei kujuta ette, kui palju hädavajalikku ühel naisterahval olla võib! Mul endal polnud ausalt öeldes aimugi!

Õhtul tegime põhjalikuma pakkimise ja hakkasime vaikselt masenduma. Kõik kotid said täis, aga kapp ei tundunud kuigivõrd tühjem. Otsustasime, et riided viime riidepuude peal - tobe oleks neid kokku voltida kui võiks lihtsalt ühest kapist teise tõsta. Ja vabu kotte, kuhu neid toppida, nagunii ei olnud.

Kui esmaspäeval seletas Kustav, et võime vabalt mitu korda edasi-tagasi käia, et asjad autoni ja hiljem tuppa viia, siis teisipäeva õhtul oli ta valmis tunnistama, et natuke lihtsam on küll, et osa asju juba uues kodus. Kõigepealt käisime kümme korda esiku ja lifti, seejärel lifti ja välisukse ning lõpuks välisukse ja auto vahet. 5 minutit sõitu ja kõik algas otsast peale...

Kui kogu kraam uude korterisse toimetatud, hakkasin asju kappi laduma. Kõigepealt rippuvad riided... Hmm. Aga kus siis rippuvad riided on? Õige vastus: vana korteri kapis.

Kuidas on võimalik pool oma kraamist lihtsalt maha unustada? Kuna Wayne ütles, et tal pole nagunii midagi tarka teha ja sõidutab meid hea meelega, käisime veel korra asju toomas. Kui ei jaga pea, jagavad jalad...

Lõpuks jalutasime tühja vanasse koju, kogu kraam kolitud, olemine entusiastlik. Jõudsime kohale ja mida ma näen - kast raamatutega! Öelge mulle, kuidas on võimalik terve kastitäis raamatuid kahe silma vahele jätta? Ehk see, mida pildil näete, on meie majakraamist heal juhul pool. No ma räägin - Eestisse tagasi kolimiseks oleks vaja merekonteinerit!

Hommikul tulin tööle ja pärast vahetuse lõppu lähen juba uude koju. Kõige tulisem arutelu käib hetkel selle üle, kes koristada saab, sest mõlemad tahavad! Kustavil veab, sest tal, erinevalt minust, on täna vaba päev. See-eest läheb tema homme tööle ja korter koos segadusega on minu päralt. Jee!

Lõpetuseks kaart, kus A on meie senine kodu ning B uus. Kaks metroopeatust tööle lähemal, pealegi on metroo nüüd täpselt kodu kõrval, B tähe all peidus. Enam mugavamaks ei saaks vist minna!

26 november, 2013

Naabripoiss

Siin me nüüd siis istume ja sööme piparkooke. Päris piparkooke. Eestist! Sain emalt sünnipäevapaki, mis sisaldas kalendrit, ajakirju, komme, pähkleid, värsket piparmünti... Emad ju ikka tahavad, et lapsed vahetpidamata sööks. Huilgasime rõõmust ja toppisime põsed kommi täis. Magusalaari peab kahe päeva jooksul nahka pistma, siis on vähem asju kolida.

Uue kodu võtsime tegelikult juba mõne kuu eest plaani. Korterinaaber on muidu päris okei (eriti neil nädalatel kui pruudi juures pesitseb ja end näole ei anna), aga üldises plaanis hakkab see olukord siin vaikselt ammenduma. 

Marc'i korteri leidsime kuulutuse peale, mis väitis, et ta on väga puhas, armastab kokata ja tegeleb näitlemisega. No kevadel umbes nii oligi. Välja arvatud kokkamine, sest kiirnuudlid ja Nutella saiad ei eelda erilisi oskusi ja muud ta üldiselt ei tee. Meie õnneks! Sest kui Marc kokkab, haiseb see nagu praetud okse ja me oleme sunnitud kodust põgenema. Kusjuures ilma igasuguse liialdamiseta, sest nii lihtsalt juhtub kui kasutada toiduks keemiast pungil aineid (näiteks juustumaitselist peekonit...)

Puhtuse osa peab mõnes mõttes paika. Ta küll ei korista kunagi, aga see-eest istub päevade kaupa diivanil ja mängib GTA-d, seega pole mahti segadust luua. 8 kuu jooksul on umbes 10 korda nõusid pesnud ja täpselt 2 korda prügi välja viinud. Praeguseks hetkeks oleme jõudnud juba nii mugavasse faasi, et kui prügikasti tühjendan ja uut kilekotti asemele ei pane, viskab ta oma sodi lihtsalt ämbrisse! 

Nõusid laob 3-4 nädalat järjest kapi peale hunnikutesse ja ühel ilusal päeval hakkab kraanikausis leotama. Aga ta pole aru saanud, et kui rasvased taldrikud üksteise otsa laduda, võiks neid ka altpoolt pesta... Ja kuna kuivanud toitu on päris tülikas lahti kraapida, võib pottide ja kahvlite pealt hiljem ikkagi terve menüü välja lugeda. 

Kõige hullem osa on aga palavalt armastatud videomäng GTA. Oiged, karjed, tulistamine, pussitamine, vägistamine. Ja hüsteeriliselt naerev Marc, sest lõbusamat asja kui kellegi tapmine ei ole lihtsalt olemas! Ühel hetkel palusime tal klappidega mängima hakata, sest ajud tahtsid lärmi peale välja kukkuda. Naermise probleemi see muidugi ei lahendanud, sest GTA-d saab koos teiste hulludega üle interneti mängida ja valjuhäälne lõbus arutelu, kui vägevalt kellelgi kõri sai läbi tõmmatud, ajab meid lihtsalt iiveldama.

Hakkasime uut kodu otsima, aga peab ütlema, et kui naaber kõrvale jätta, on meil siin igati mugav ja seetõttu eriti ei kiirustanud. Ühel hetkel saime aga kõne sõbra emalt Caroline'lt, kel on meie praegusest kodust 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel kolmetoaline korter, mis seisab tühjana, kuna ta poeg (meie sõber) kolis teise linna. 

Jeff sai emalt kõne, et tal on detsembris koertele hoidjat vaja. Meenusid eestlased, kes kevadel Gibsonsis külas käisid, kui ta ise järjekordsel reisil oli ja poeg koeravalves istus. Kustav tegi tookordsest käigust filmi ja emale oli see väga meeldinud. Noh ja teine asi veel, et äkki tahaksid eestlased uut kodu ka? Ta ei taha sinna päris võõraid võtta ja üüriks sobib sama summa, mida praegusele omanikule maksame. Nii juhtuski, et saime ühe toa hinnaga terve isikliku korteri. 

Nüüd on võtmed käes ja osa asju viisime juba täna kohale. Caroline'i mees on paariks päevaks Vancouveris ja peatub koos koertega seal, pärast seda on elamine meie päralt. Nad on ülimalt hoolitsevad, teatasid, et aitavad oma autoga kolida, et me ei peaks liigselt vaeva nägema. Ja toovad kaks jalgratast, et oleks mõnus ringi vurada. 

Täna käisime koeri jalutamas, sest Wayne (Caroline'i mees) oli päev otsa võistlustel. Väga mõnusad kutsad on. Väga vanad ja sõbralikud. Kõndisime, kummalgi oma peni näpus, korraga jäi minu loom keset kõnniteed seisma ja lihtsalt sittus. Ma olin sõnatu! Kustav ütles, et koertega on vist sama nagu inimestega, et kui oled juba väga vana, siis on täiesti suva, kuhu oma hädad lased...

Küsisin Kustilt, kas ta mäletab, kas mõlemad koerad on isased? Vastas veendunult, et ei-ei, emased ikka! Mõtlesin siis natuke ja pakkusin, et Felix on vist ikka isane? Kustav pidi nentima, et mul võib isegi õigus olla. Aga Asia on ilmselgelt emane, sest kui Felix lasi hiljem teisegi junni keset kõnniteed, siis Asia nii madalale ei lasku, ta on tõeline daam. Isegi ei pissinud! Ainult ühe korra kui üle lombi kõndis, jäi justkui muuseas seisma ja soristas lompi. Umbes nii, et see pole minu loik, see oli juba enne siin!

Aga tegelikult tahtsin hoopis jõulutuledest kirjutada! Nimelt paistab meie praeguse kodu aknast kohalik kiirabihaigla, mille jõulukaunistused on nii vägevad, et kõrvalasuv hotell kahvatub oma hädiste lambikestega täielikult. 

17 november, 2013

Võrkturundus

Sain kirja endiselt klassiõelt, kellega pole juba aastaid suhelnud:

(NB! kirjapilt muutmata)

"Hakkasin hiljuti tegelema sellise Norra börsil oleva ettevõttega nimega EQOLOGY. Eestisse jõudis alles selle aasta augustis. Minu juurde tuli üks hea tuttav, kes rääkis mulle sellest firmast ja nende toodetest. Minu jaoks tundus see põnev, sest kui hetkel sellega liituda oled reel."

Mulle hakkas kohe esimesest lõigust tunduma, et minu regi see küll ei ole...

"Täna ja praegu tasub sellega tegeleda, kuna seda toodet on Eestis hetkel vähe. Aasta pärast, kui liikuda ei too see enam sulle rahaliselt sisse. Toon hea näite, nt. Herbalife, Avon, Oriflame - need kes liitusid siis kui Eestisse saabus elavad väga hästi, sest leidsid enda alla inimesed ja raha lihtsalt tiksub iga alljärgneva konsultandi pealt. Nüüd aastaid hiljem tasub nendega liituda vaid oma tarbeks, sest raske on leida inimesi, kes neid tooteid ei tea ja tahaksid neid müüa".

Annan praegustele ja tulevastele võrkturundusega tegelevatele inimestele ühe täiesti tasuta nõuande:

Paranda oma kuradima kirjavead ära! Maru raske on aru saada kui komad kukuvad sinna, kuhu juhtub. Ja võib-olla ei tasu päris otse välja öelda, et mõne aasta pärast saab olema raske leida selliseid rumalaid, kes tooteid veel ei tea ja neid müüa tahaksid...

"Nagu mainisin, et liitusin ja ostsin endale toodete paketi ning ka hetkel kasutan ja proovin. Võin öelda julgelt, et tooted on head ja tõesti vastavad sellele mis pakendil kirjas. Peale minu kasutab mu teine pool ja mu ema - nad on väga rahul".

Mul tekkis korraks väike error, lugesin esimese hooga, et "teine pool" kasutab tema ema ja mõlemad on väga rahul... Sorry, my bad!

"Kui oled huvitatud lihtsalt raha teenima ilma riskideta, siis tuleks sul liituda. Alustamine maksab 658€ - tean, et see on suur summa aga kui oled tõsiselt huvitatud riskima ja pärast shampust jooma, siis leiame raha osas lahenduse!!!!!"

VIIS hüüumärki!

Ma ei saa jätta mainimata, et meie ühine emakeeleõpetaja ladus TALLE viisi ja mulle kolmesid. Sellele eelnevad 9 aastat olin (teises koolis) samas aines ainult viisi saanud. Uus õpetaja vihkas mind esimesest päevast alates! Kord pidime suvevaheajal "Kalevipoja" läbi lugema, õpetaja toonitas korduvalt, et saab kohe aru kui sa pole õiget Kalevipoega ette võtnud, vaid lastevariandi kasuks otsustanud. Teate - ma lugesin selle kuradima "õige" Kalevipoja KAKS korda läbi! Ja sain ainsana lugemiskontrolli hindeks ÜHE! Hinde all oli punane mõnitav märkus, et "ma ju ütlesin, et saan aru kui raamat pole loetud".


"Pead leidma 30 päeva jooksul 3 inimest, kes hakkavad edasi tegelema - sinu palk suureneb nende inimeste pealt".

Ilmselgelt on ullikeste leidmisega päris kiire... Saame teada, et algselt investeeritud summa teenitakse 1,5 kuuga tagasi ja edasi on puhas taevamanna - sinu poolt leitud inimesed otsivad "enda alla" uued agendid ja nemad omakorda uued, sinu tengelpung muudkui paisub. Täitsa iseenesest. Mitte midagi ei pea tegema! Kõrgeim mainitud summa, mida kuu ajaga saaks teenida, on 108.000 €

"Summad kas pole müstilised.... On On On....!!??? Minu eesmärk on jõuda vähemalt 4 ndale tasemele ja teenida 7200€/kuus. Kas pole hea palk???? Kas sina tahaksid seda???? Mina küll ja usun, et ka sina!!!! Kas teeme proovi? Riskida ei ole millegagi...Ainult võita!!!!!"

Džiisas! 41 sõna ja 35 kirjavahemärki. See peab tõesti hea äri olema! Kas ma võiks kohe raha üle kanda ja kas šampusega võib samuti juba tänasest alustada?

Liitumispakett sisaldab kõikvõimalikku tarbetut sitta (sry, aga nii on) - üks siirup; kahed erinevad tabletid; üks karp kollageeni; 3 karpi energiageeli (kasutamine: "üks tuup igal hommikul"), 6 Shacai topsi (?); shampoon; palsam; vitamiini kihilised tabletid (just nimelt "kihilised", mitte "kihisevad"):

"Kasutamine: 1 tbl vee sisse igal hommikul, kui soovid unisuse kaotada. 2 tbl kui oled eelmine õhtu "natuke" alkohooli tarbinud. See aitab tõsiselt - saad halvast enesetundest lahti imekiiresti!!!!!

- 20 brosüüri EQOLOGY lugemiseks
- 5 EQOLOGY ajakirja - veel rohkem infot
- 10 täiendavad brosüüri toodete kohta
- 5 süsteemi edasi ajamise plaani
- 1 märkmik
- 1 pastakas
- raamat Go Pro - Eric Worre - lisa lugemist veel
- 1 Tere Tulemast liitumise mapp koos infoga

Lisaks kui omad musta uuemat autot ja lubad oma autole EQOLOGY väikese kleepsu reklaamiks kleepida siis saad ka autoboonust 320€ kuus.

Mis arvad? Kas tasub mõelda? Tooted on suurepärased. Ära lase hirmutada, et nii palju tablette - igaüks teeb oma valiku, et mis hetkel talle vitamiinidest kõige olulisem. Mina, mu teine pool ja ema kasutame neid ja võin öelda, et meie kõigi tervis ja enesetunne on palju parem. Rõõmu on igaks päevaks. Mis siis saab? Kas teeme ära? Riskijad joovad ainult shampust."



Lugesin Kustavile paremaid palu ette ja ta tegi tähelepaneku, et kui midagi peale šampuse enam juua ei saa, peab ju konstantselt purjus olema? Nojah, lähen siis homme ikkagi tööle, sest ei mina, mu teine pool ega ema šampust ei armasta. Pagan küll!

14 november, 2013

Suur rõõm

Minul algas täna sünnipäev, hip-hip-hurraa! Kustav tuli hommikul jooksmast ja ütles, et postiljon on mu pakiga fuajees. Nad tulevadki alati ise saadetisi ära tooma, aga kuna alumiselt korruselt kaugemale ei pääse, lähevad tavaliselt sama targalt minema, jättes kirja, et võid nüüd ise järele minna. Postkasti võtit meil ju teatavasti pole ja kui parajasti ei tea, et midagi on saabumas, võib nädalaid võtta, enne kui Marc posti kontrollib ja teatise leiab.

Tuju läks kohe nii-nii-nii heaks! Minu kõige parema vanaema hoolega valitud ja koduse pliidi äärel kuivatatud maailma kõige magusamad õunad - täpselt nagu lapsepõlves! Paremat kinki ei saagi olla! Lisaks leidsin pakist eestimaise koogikalendri (koos retseptidega), Annekese šokolaadi ja sünnipäevakaardi.


Ilm on meil ilus, päike lõõmab (juba nädal aega järjest), aga kui sünoptikuid uskuda, sajab hetkel hoopis vihma. Vancouveris on aknast avanev pilt kõvasti usaldusväärsem kui see, mida CNN väidab. Kohalikud virisevad muidugi nii palju kui torust tuleb, nende meelest on talv nüüd käes (sest väga palju külmemaks kui +6 siin ei lähegi).

Kusjuures vihma on viimastel kuudel sadanud küll, aga mitte nii, et varju peaks kaasa võtma. Pigem tibutab. Tarvo nentis paljutähenduslikult, et kui see ongi SEE vihm, millest nad siin räägivad siis... Kohalikud väidavad, et 2013 on üks kuivemaid aastaid, mida nad mäletavad; aga tont neist aru saab, sest selline arutelu jõuab enamasti sinna, et tegelikult oli eelmine aasta ka päris kena ja üle-eelmine... Pealegi tõmbasid pooled neist (hiinlased) juba augusti lõpus kindad kätte ja karvamütsi pähe, ülejäänud pooled (kanadalased) pole siiamaani jopet välja otsinud.

Igal juhul olen jõudnud arusaamisele, et kui siin räägitakse "kohutavast" ilmast ja "külmast" temperatuurist, siis igaüks mõtleb ilmselgelt ikka omal skaalal. Eestlase jaoks tähendavad need terminid lihtsalt midagi täiesti erinevat kui vancouverlased ette oskaks kujutada. Nii ma siin "vihmases" Vancouveris praegu blogin - päike paistab silmaauku:

10 november, 2013

Uus amet

Mu kolleeg on Portugalist ja tal on seitse nime! SEITSE! Neil pidi lihtsalt niimoodi kombeks olema: esimene on eesnimi, teine middle name, kolmas ema middle name, neljas ema perekonnanimi, viies isa middle name, kuues isa perekonnanimi ja seitsmes tema enda perekonnanimi. Džiisas...

Noh ja mul on siis... seitse tähte. Ees- ja perekonnanime peale kokku! Ta küsis, et aga mis su middle name on? Vastasin, et polegi. Oot, mis mõttes pole? Teine töökaaslane oli ka kohe üllatunud, et ÜLDSE ei ole või? Anu ja kõik?

Tegelikult pidi mu nimeks saama Triinu. Et sobib perekonnanimega hästi kokku ja nii... Isa läks perekonnaseisuametisse ja teatas tagasi tulles, et pani Anu. Just like that! 

Kustav pidi olema Alice, aga kuna ta poisiks osutus, jäi see plaan katki. Vanemad vaatasid beebile otsa ja otsustasid, et Gustav mis Gustav. Isa läks nime registreerima ja pani Kustav. Et ise te kutsute teda kogu aeg Kutt ja Kuti... 


Uudistest siis kah - kui mäletate, pidi minust novembri keskel saama juhataja asetäitja. Aga kuna kolm last olevat ühe maja kohta siinsete normide kohaselt ikkagi liiga palju (ja et meil on ka kolm korrust ja neli vannituba, pole üldse argument), otsustati pool rahvast uude majja kolida!

Teresa hoiatas saladuskatte all, et peakontor pakub mulle tõenäoliselt praeguse maja juhataja kohta (sest tema läheb kahe lapsega uude), aga palus, et liiguksin nendega kaasa ja oleksin tema asetäitja nagu oli esialgne plaan. Tööajad jääksid samaks - reedest pühapäevani. Uues majas ei ole aga öötöötajat nagu praeguses, sest need lapsed, kes kolivad, ei vaja öist järelvalvet. Küll aga ei saa neid ka päris üksi jätta, seetõttu pidanuksin plaanitud 12-tunniste vahetuste asemel hoopis 24-seid tegema ehk reedest esmaspäevani seal elama. 

Mulle üldse ei meeldiks öösel tööl olla! Teises majas teen küll iga nädal ühe 24-tunnise vahetuse, aga ma pole sellest ausalt öeldes kunagi suuremas vaimustuses olnud. Kolm (või lausa neli) ööpäeva oleks selgelt liig... 

Kutsutigi mind siis peakontorisse ja pakuti mõlemat varianti - uue maja puhul asetäitja kohta (3x24h iga nädal + soovi korral oleksin võinud teise maja 24-se vahetuse samuti alles jätta) või siis praegusesse juhataja positsiooni. Valisin loomulikult viimase! Kuna argipäeva hommikuti on ainus majja elama jääv laps nagunii koolis, küsiti, kas sobiks kui töötaksin nelja ööpäeva (nagu juhatajate graafik ette näeb) asemel E-R 13-21? Kõik nädalavahetused vabad, mitte ühtegi kella peale ärkamist! Igal kolmapäeval on tüdruk kodukülastusel, pere võtab ta otse koolist kaasa ja toimetab õhtul üheksaks meie juurde tagasi (siis alustab öötöötaja). Ehk nädala keskel olen täiesti üksi! Saan poes käia, paberitööd teha, raamatut lugeda... vaba valik. 

Homme olen siis viimast päeva tavatöötaja, ülejäänud kolm nädalat juhataja asetäitja ja sealt edasi juhataja. Väga kihvt. Mulle see siinne edutamise süsteem täitsa meeldib!