30 märts, 2020

Kui üks on muhk ja teine on lohk

Eile arutasime ühe blogilugejaga inimeste kiikse ja erinevusi ning seda, miks mõnikord on suhtes nii, et kitsas ruumis nurgad teravaks muutuvad? Teatud piirini on tõsi, et vastandid tõmbuvad - kui ühele meeldib hoolitseda ja teisele meeldib hoolitsetud olla; kui ühele meeldib rääkida ja teisele kuulata; kui ühele meeldib sassi ajada ja teisele koristada - kui üks on lohk ja teine muhk.

Aga kui ühel kukub rätik sinna, kus ta selle ümbert ära võtab ja see teist hulluks ajab, mispeale esimene pingesse läheb, sest ta lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, et kõik asjad joone järgi oleks ja teine jällegi ei suuda niimoodi olla, et asjad ei ole joone järgi... siis lähebki teravaks. Aga neil on kummalgi oma kodu ja visiitsuhtena toimib elu kenasti.

Igas suhtes on asju, mis üksteisele närvidele käivad. Matt näiteks pigistab hambapastatuubi keskelt ja ei pane korki peale tagasi. Võite ise arvata, kas ma teen igal hommikul selle tuubi kõrval korraks väikse hingamisharjutuse? Aga mõistusega saan aru, et keegi pole ideaalne ja ma ise ka ei ole ja tegelikult on maailmas suuremaidki muresid kui see, et tuubil pole korki peal.

Matt'ile meeldib asju laiali jätta. Mulle meeldib koristada. Meeldib on isegi vähe öeldud. Sobime, eksole. Aga sobivusel on omad nüansid, sest mingi piirini peab ikka igaüks ise oma segaduse eest vastutama. Absurne asi, mida me oleme rohkem kui kord arutanud, on see, et ma ei keera Matt'i sokke ümber. Talle meeldib neid niimoodi jalast ära tõmmata, et jäävad tagurpidi ja kuna pessu panen neid mina ja sahtlisse toimetan samuti mina, siis ta arvab, et sokid võiksid sinna õigetpidi jõuda. Sest talle ei meeldi neid ümber pöörata. Aga mulle ka ei meeldi! Võõras mure, sest tema sokid! Võib ju tagurpidi kanda, siis oleks järgmise ringiga jälle õigetpidi!


Minul on ka häirivad omadusi. Endale muidugi tundub, et hästi vähe, sest meile kõigile tundub, et me ise oleme täiega normaalsed. Üks asi, mille kohta ma tean, et see Matt'i häirib, on näiteks liiga kõva häälega telefonis rääkimine. Üks mu sõbranna sõidab rongiga tööle ja tagasi ning tihtipeale lobiseme nende sõitude ajal, aga rongis on palju taustamüra, mis paneb mind tundma, justkui peaksin ise kõvemini rääkima, et ta mind kuuleks. Muude telefonikõnede ajal kipun samuti liiga valjult rääkima, see on mingi sissekodeeritud asi, sest mu ema teeb sama ja mu aju on omaks võtnud, et nii peabki. Pika harjutamise tulemus. Samas - kui Oscar lõunaund magab, ei ole mul absoluutselt vähimatki probleemi vaikselt rääkida.

Teine asi, mis Matt'i häirib, on see, et mulle meeldib snäkke otse pakist süüa (krõpse, komme, küpsiseid). Matt paneb alati omale paraja portsu kaussi ja sööb sealt. Aga kuidas ma tean kui suur ports on paras?

Tema on jällegi see, kes paneb tühjad pakendid külmkappi tagasi. No mitte täiesti tühjad, aga kui viis tilka on veel põhjas, ei hakka ära viskama. Nii et laias laastus on meil kiiksud balansis ja õnneks pole midagi nii häirivat, et kooseksisteerimist segaks.

Mu blogilugejal on palju huvitavam kiiks - tal peab mune alati paarisarv olema. Ja kui muretainast või muud sellist teha, kus ainult ühte on vaja, tekib üleliigne muna. Uurisin, et mis siis saab?

"Kaks võimalust - kas suren seesmiselt kuni järgmise korrani, mil ainult ühte muna on vaja või siis tuleb järgmiseks hommikuks kolm praadida, kuigi peale minu siin majas keegi praemuna ei söö".

Pannkookidega olevat sama jama: "Ideaalse koguse jaoks läheb vaja kolme, mis omakorda tähendab, et kui ma ei taha nädal aega munade üle fetišeerida, pean pühapäeviti pannkooke tegema kas kahest või neljast munast. Kahest jääb väheks, siis jään ise põhimõtteliselt ilma. Aga neljast tuleb selline kogus, et saab kontaktivabalt naabriperele ka vedada".


Minu meelest on õudselt tore, et inimesed on nii erinevad - kõigil omad kiiksud. See on tegelikult müstika, kuidas me lõpuks ikkagi sellise kaaslase leiame, kes just meie veidrustega sobib. Kuidas teil suhtes kiiksud klapivad?

28 märts, 2020

Avastused

Ükspäev oli ukse taga küpsisekarp ja selle peal ümbrik. Selgus, et naabrid olid kõigile meie tänava elanikele kaardi ja küpsised viinud, nii armas! Kirjutasid, et loodetavasti on kõik hästi ja andku me teada kui nad saavad kuidagi toeks/abiks olla. Kusjuures need on täitsa tavalised naabrid, mitte need ekstra kenad, kes iga mõne aja tagant omaküpsetatud hõrgutisi toovad ja lumise ilmaga sõnumi saadavad, et lähevad toidupoodi, kas teil oleks ka midagi vaja?

Need ekstra kenad naabrid ehitavad tagahoovi kõrvalhoonet ja kuna nii meie kui nende aiast jookseb läbi kaljuriba, oli neil vaja osa kaljut välja lõhkuda. Keset karantiini, mil KÕIK on kodus. Kolm päeva järjest täristas mingi suur masin kella üheksast viieni trrrrrrrrrrrr trrrrrrrrr trrrrrrr. Mine hulluks, tõesõna! Luust ja lihast lõikas läbi, kivist rääkimata. Aga vist sai valmis nüüd. Ma pidin juba peaaegu mölisema minema, sest noh, pole nii kanadalane veel.


Eile sõin hommikusöögiks Napoleoni kooki. Lugesin kuskilt, et karantiini ajal pidavat kehtima lennujaama reeglid ehk kohe hommikul võib näiteks jooma hakata. Ma selleni pole veel jõudnud, aga koogile küll ei suutnud vastu panna. Ise tegin muidugi. Praegu on ideaalne kõik sellised retseptid ära katsetada, mis vanasti liiga aeganõudvad tundusid. Minu hiiglaslikuks üllatuseks polnud üldse keeruline ja maitses täpselt nagu päris.

Ühtlasi jõudsin ükspäev seisu, kus ei suutnudki välja mõelda, mis nädalapäev parasjagu on. Telefonist vaatasin siis. Vanasti (kaks nädalat tagasi vanasti) oli elul ikka mingi rütm. Nüüd, kus Oscar ei käi lasteaias ja Matt'i kliinikupäevad näevad välja sellised, et ta ärkab kaks minutit enne vastuvõtu algust ja loivab hommikumantli väel alumisele korrusele kontorisse telefonikõnesid tegema, on keeruline järge pidada, kas on reede või kolmapäev. Mitte, et sel tähtsust oleks. Haiglagraafik on laias laastus selline, et üks nädal on ta kogu aeg kodus ja teine nädal peaaegu üldse mitte. Esimene koroonatest sai tal ka tehtud - üks öö hakkas köhima nagu loom, nii et korraks võttis kõhedaks küll. Aga koroonat õnneks ei olnud.


Ma olen avastanud, et väga paljusid asju ei lähe vaja kui kodust väljas ei käi. Muidu ikka arvasin, et ehin end iseenda, mitte teiste pärast, aga tuleb välja, et eksisin. Hiljuti ostetud eriti ilus ja õhuline seelik pole kordagi selga jõudnud, sest kanu söötma sellisega ju ei lähe. 

Muide, kas tänapäeval keegi veel raamatuid ka loeb? Ma imestusega vaatan Goodreads'is neid inimesi, kelle sõbralistis on sadu inimesi, sest oma tuttavatest ei ole ma sealt pea kedagi leidnud. Mul on ainult üks sõbranna, kes loeb, nii et tolmab. Äkki teised on salalugejad? Tulge kapist välja! Soovitage midagi head.


Koroonauudiseid ka:
- kes oma lapse lasteaiast koju jätab, ei pea sentigi maksma, aga kohta talle hoitakse
- üürnikke ei ole lubatud välja visata
- riik annab üürnikele 500 dollarit kuus üüriabi, mis kantakse otse omaniku arvele
- kui üürnik üldse ei maksa, ei saa teda ikkagi välja visata
- omanik pangale peab maksma
- koroona tõttu koondatud inimesed (ja praegu on kõik koroona tõttu koondatud), saavad riigilt järgnevad neli kuud 2000 dollarit kuus
- toidupoed ja ehituspoed (ehk ainsad, mis avatud on) peavad tagama inimeste vahel kahemeetrise distantsi ja saavad suure trahvi kui nad seda ei tee. Kui inimesed omavahel distantsi ei hoia, on ka neile trahv ette nähtud.
- kõikide haiglate juures on tasuta parkimine.
- ühistransport on tasuta ja kes olid juba ette maksnud, said raha tagasi.

Numbritest:
- British Columbia provints, kus mina elan, on 21 korda suurem kui Eesti ja siin on hetkeseisuga 792 kinnitatud juhtumit, Eestis 645.
- Meie saarel, mis on Eestist natuke väiksem, on 57 juhtu. Tillukesel Saaremaal 218.
- kogu Kanada peale kokku on miljoni elaniku kohta 146 kinnitatud juhtumit, Eestis 486.

Tuleb välja, et võrkpall ei ole võrratu.

24 märts, 2020

Tühjad loosungid

Kui kellelgi on äriideed vaja, siis hakake umbrohuseemneid müüma! Mul on aed juba pärast esimest karantiininädalat nii puhas, et mitte ühtegi liblet ei leidu. Meil on need killustikuga kaetud teerajad, mida olen juba aastaid kirunud, erinevate vahenditega pritsinud ja igal suvel mõned korrad käsitsi puhtaks kitkunud. Nüüd on asjad uues perspektiivis - teen iga päev hästi natuke, et järgmiseks päevaks kah jääks. Peenardes mul umbrohi ei kasva, seal on multš.

Eile vahetasin voodipesu ära. See on üks töö, mida ma tavaliselt ei naudi. Praegu on pigem nii, et jee, saab voodipesu vahetada, mitte, et peab vahetama. Nüüd tuleb nädalake oodata, siis saab jälle.

Kuskil nägin meemi, et kui vanasti lõid tuppa juhtunud putuka kohe maha, siis nüüd paned talle nime ja õhtuti küsid, kas ta sooviks klaasikest veini? Putukad on meil juba sellepärast hinnas, et lapsele on meelelahutust vaja. Ükspäev pinises akna peal kärbes ja Oscar istus pool tundi nagu lummatult kõrval. Looduslik multikas, soundtrack kah parem.


Lapsest pole ma veel üldse tüdinenud, pigem tore, et ta seltsiks on. Matt meeldib kah endiselt. Karantiiniolukorras hakkavad halvad valikud ilmselt kiiresti silma paistma. Sitt kaaslane muidugi ennekõike, aga see ka kui lapsed on kehvasti kasvatatud. Veel mõned nädalad tagasi sai vajadusel kõiges kooli ja lasteaeda süüdistada, aga see lõbu on nüüd läbi. Tegelikult üllatav kui paljud inimesed kurdavad, et peavad omaenda lastega koos olema. Need vanemad veel eriti, kes muidu lärmi tõstsid kui õpetaja leidis, et peaks klassiekskursioonile tasuta saama. Miks ta ei võiks peale maksta, et bussitäit võõraid lapsi ohjata?

Süüa olen viimasel ajal palju teinud. Ja küpsetanud. Eelkõige sellepärast, et toidukraami tellime nüüd korra nädalas (tihemini ei pääse löögile), aga värsket saia/leiba tahaks tihemini. Täna tegin juustu-küüslaugu määret - mine pekki kui hea! Eile oli lõunaks makaronisalat ja lausa nii peenelt, et tegingi ainult ühe portsu (Oscar ei taha ja Matt oli tööl). Olete kunagi ühe portsu kaupa salatit teinud? Mina varem ei olnud.

Boršisuppi tahaks. Viimase "manuaalse" poeskäigu tegi Matt ja tänu sellele jagub meil hapukoort supi peale panemiseks vähemalt aasta lõpuni - ta oli kohe liitrise paki võtnud. Ja makroone hakkan tegema kui mandlijahu saan. Pille jagas instagramis ideaalsete makroonide pilti ja selgus, et kohe esimesel katsel olid sellised tulnud. Mul ka vaja!

Söögitegemise oskus on karantiini ajal küll kuldaväärt, seda tasub arendada. Mingeid uusi häid ideid võiks rohkem tulla. Jagage oma lemmikretsepte!


Ma olen avastanud, et nõukaaegne taust tuleb praegu väga kasuks, minu jaoks ei ole tühjad poeriiulid üldse mingi ehmatav vaatepilt. Kui vetsupaber otsa saaks, siis ajalehti ikka leiaks ja üleüldse - terve India saab ilma hakkama, sealjuures on neil täitsa samasugune seedesüsteem nagu meil.

Üleüldse saaks palju vähemaga hakkama. Me olemegi tegelikult natuke ära hellitatud. Vanasti oli keldris kirsikompotti ja vanaema aia õunu ning kogu moos. Polnud seda probleemi, et peaks iga päev poe vahet traavima, sest täna said viinamarjad otsa ja homme oleks kartulikrõpse vaja. Ei sure ju ära ilma viinamarjadeta?! Isegi mina olen veel elus, kuigi toidupoest saab kraami korra nädalas ja banaanid ei olegi alati piisavalt rohelised. Nädala lõpuks juba kindlasti ei ole. 

Tore on see, kuidas loodus ennast ise taastab. Veneetsias on delfiinid ja Hiinas õhk puhas. Inimesed ei muretse enam selle üle, millist põnevat dieeti järgmiseks katsetada, mis peened talumatused neil on ja kas peaks äkki sugu muutma. Kõik need suured uhked loosungid nagu #tänulik ja #blessed omandavad täitsa uue tähenduse kui seisad silmitsi faktiga, et sul ei pruugi aasta lõpuks enam vanavanemaid olla. Või ema-isa. Tänulikkus ei tähendagi enam lihtsalt sõnakõlksu, mida palmi all poseerides bikiinipildi alla panna.

Üksikisiku tasandil on praegune olukord hirmus, inimkonnale tuleb aga ilmselt kasuks. Võib-olla me veel õpime sellest kõigest midagi...

22 märts, 2020

Olukord Kanadas

Ma tellisin esimest korda neti teel toidukaupa ja üllatusin kui mugav see on! Koju toomise teenus on ka olemas, aga need ajad olid nii pikalt kinni, et ma ei hakanud isegi üritama. Teise variandina pakutakse, et korjad ise peale - toidupoodidel on kohe ukse ees spets kohad, kindlaks ajaks sõidad kohale, töötaja tuleb välja, laob asjad pagasnikusse ja tehtud. Kuna maksmine toimub eelnevalt neti teel, siis inimkontakti polegi. Tore on ka see, et kuni järeleminemiseni võib vajadusel nimekirja tooteid juurde lisada, hiljem võetakse vastav summa krediitkaardilt maha. Ahjaa, mingit teenustasu ei ole!

Terve meie saare peale (mis on nõks väiksem kui terve Eesti) on hetkeseisuga diagnoositud 30 koroonajuhtumit, aga õnneks võetakse olukorda tõsiselt - avatud on ainult toidu- ja ehituspoed, needki töötavad palju lühema graafikuga kui muidu. Kõik muud poed, ujulad, spordisaalid, ilusalongid, restoranid ja kohvikud on kinni.

Matt rääkis, et terve selle nädala on EMO täiesti tühi olnud. Tavaliselt on ooteaeg 3-6 tundi, aga praegu on patsiente vähem kui arste. Vaikus enne tormi. Kodus istudes on ilmselt enda vigastamise tõenäosus väiksem ja pisemate hädadega ei julge inimesed praegu nakkusohtlikku kohta minna.

Samas on lasteaiad avatud, et meditsiinitöötajatel oleks võimalik tööl edasi käia, enamik teisi hoiavad oma mudilasi nagunii kodus. Kui muidu siin nohu-köha haiguseks ei peeta ja tatised lapsed võib julgelt aeda viia, siis praegu on tingimuseks seatud, et haigustunnustega lapsi sisse ei lubata (kuigi koroona puhul ei ole lastel enamasti sümptomeid, aga nakkusohtlikud on ikka).

Räägiks natuke rahast ka - lasteaiakohta on siin väga raske saada ja kõik lasteaiad on eraettevõtted, nii et sellist luksust nagu Eestis, et kohatasu mingi sümboolne summa oleks, siin ei eksisteeri. Oscar käib (käis) kaks päeva nädalas ja selle eest maksame me 530 dollarit kuus. Kuutasu on muutumatu, mis tähendab, et nii suvel kui talvel kui lasteaed töötajate puhkuseks kaks nädalat kinni on, maksavad vanemad endiselt täissumma. Praegu, mil lasteaed on avatud, aga hea meelega oma last sinna kohale ei viiks, maksavad kah kõik endiselt täie rauaga. Kui täitsa kinni pannakse, tuleb vist endiselt edasi maksta, selle kohta saatis lasteaed juba mõni aeg tagasi meili, et "neil on vaja töötajatele palka edasi maksta". Nüüd on provints teada andnud, et kel sissetulek ära kaob, ei pea maksma, samas jääb selgusetuks, mis saab nendest vanematest, kes tööl edasi käivad, aga oma last kohale viia ei taha.


Meditsiinitöötajate uudiseid ka. Kanadas on õdedel ametiühingu kaudu nii head benefitsid (mis see eesti keeles võiks olla?), et kui nad haiguslehele jäävad, saavad peaaegu sama palka edasi. Mis tähendab hetkel - üllatus-üllatus - seda, et väga suur osa neist on otsustanud koju jääda. Kes ikka tahaks vabatahtlikult oma eluga riskida? Kanada on suur õiguste maa. Hiina teatas üle riigi kindlatele arstidele, et nemad on kohustatud tööle tulema kui ühes piirkonnas asi tuliseks läks, Kanadas see läbi ei läheks. Ma ei tea, kes meid lõpuks päästma hakkab...

Kaitsevahendeid napib. Matt tellis oma raha eest endale kaitseülikonnad, vastavad maskid ja muu vajaliku. Odavam ikka kui surra. Haiglas on need ka olemas, aga piiratud koguses. Samas seda, kel viirus on ja kel pole, on võimatu ette teada.

Testitakse hetkel laias laastus ainult neid, kes nii kehvas seisus, et satuvad haiglasse ning meditsiinitöötajaid ka (et nad kogemata patsiente ei nakataks), mis muidugi hoiab näiliselt numbrid all. Teste kulub terves maailmas praegu nii metsikult hulgal, et mitte kellelegi ei ole neid piisavalt.

Perearsti vastuvõtud toimuvad ainult telefoni teel. Aja saab kirja panna nagu ikka, aga kliinikusse kohale minemise asemel ootad, et arst kokkulepitud ajal helistaks. Suurt midagi niimoodi diagnoosida ei saa, aga retseptide uuendamine on natuke abiks ikka. Ainult teatud juhtudel on lubatud kohale minna ja see peab olema eelnevalt kokku lepitud.

Töötajaid koondatakse igal pool masside kaupa. Väga paljusid tooteid ja teenuseid ei ole ju enam vaja kui inimesed kodust väljas ei käi. Raadios jooksevad hommikust õhtuni tüütud reklaamid, täna just mõtlesin, et huvitav kui kaua läheb, et need ära kaoks? Ainus, mis hetkel müüb, on ju toidukaup.

Reklaamidega seoses - ma õppisin eile uue sõna! Ajalehes oli reklaam, mis isegi pikema piidlemise peale minu jaoks loogiline ei tundunud. Küsisin siis lõpuks Matt'i käest, et mis on autodel pistmist sidrunitega? Selgub, et sidruniks nimetatakse sellist autot, mis on kas nii vana, et igast otsast laguneb või siis uus, aga selline õnnetu isend, mis muudkui kõpitsemist vajab. Matt lisas, et kanadalased peavad väga naljakaks, et prantslastel on automark, mille nimi on sidrun (Citroen). Näete, saite kah targemaks!

20 märts, 2020

Remont - enne ja pärast

Sellest ajast peale kui siia kolisime, on Matt'i häirinud köögi tasapinnad ja mind elutoa hall sein. Kusjuures täpselt samasugune sein on meil ka magamistoas ja seal ei sega see mind üldse. Aga elutoa oma on algusest peale vale tundunud.

Kõigele sellele lisandus kolmas probleem - meie magamistoa dušinurga valged vuugivahed ei kannatanud enam mingit kriitikat, ühegi vahendi ega hullu nühkimisega puhtaks ei läinud. Matt'i isa oli külas ja kuna tema on tark-mees-taskus, uurisin huvi pärast, et kui kulukaks võiks minna selle nurga renoveerimine? Isa küsis, et kas ma olen proovinud klooriga puhastada? Kohalikud arrrrmastavad kloori ja ma ei ole sellest mitte kunagi aru saanud. Mürgine ja haiseb - tänapäeval on ometigi nii palju normaalsemaid vahendeid! Aga kuna nad nagunii ehituspoodi läksid, oli ta selle mulle koju kätte toonud ja ebaviisakas olnuks mitte proovida.


Ütles, et pihusta mingi pool pudelitäit dušinurka ja lihtsalt jäta mõneks tunniks toimima. Õnneks on vannitoas aken, tegin selle pärani lahti, panin ventilatsiooni huugama ja ukse vahelt kinni. Paar tundi hiljem läksin haisukotti maha loputama ja... ma ei uskunud oma silmi! Dušinurk oli NII säravvalge, et valus vaadata! Ma oleksin võinud miljoni peale kihla vedada, et kaheksa aastat vana vuugivahe ei lähe mingi nipiga nii täiuslikult puhtaks nagu oleks värskelt remonditud. Aga läks! Miks mulle keegi varem ei öelnud, et kloor selline imevahend on?

Aga miks see kõik oluline on - sest Matt ütles, et kui ma vannitoa remontimise plaanist loobun, võime selle arvelt köögis veidi rohkem teha. Ja mina pakkusin kohe, et äkki värviks siis selle halli seina ülejäänutega sama tooni (mille vastu on ta algusest peale olnud) ja ta oli nõus! Aga see oli lõpuks täielik win-win olukord, sest vannituba, nagu teate, remontis end põhimõtteliselt ise ära!


Etteruttavalt võin öelda, et järgmine projekt on valgusti vahetus, aga kuna sellele on praktiliselt võimatu ligi pääseda, tuleb leida elektrifirma, kes tooks spetsiaalsed redelid või tellingud või ma ei tea, mille, et see väike asi ära lahendada. Aga praeguses maailmalõpu olukorras on imelik helistada, et vabandage, mul on üks kole must lamp, mille asemele on ilusat heledat vaja... Esimese maailma probleemid.

Muideks, ma arvasin, et värvijad ehitavad mingi asja, et sinna lae alla pääseda, aga nad tegid kõik mingite pikkade tokkidega ära ja redeleid ei kasutanud üldse. Kahju, et ma ei taibanud peale passida, sest ma ei suuda tagantjärele välja mõelda, mismoodi on võimalik nii ideaalselt laeliistu kõrvalt värvida kui sinna lähedale ei lähe?

-

Köögist ka - mind häiris vana kraanikauss. See plekist variant näitab isegi iga kuivanud veetilga välja, mustusest rääkimata. Ma kokkan päris palju, nii et pidevalt viskan midagi kraanikaussi ja minu meelest ei püsinud see isegi viis minutit puhtana. Ei pea vist isegi mainima, et uue kraanikausiga olen väga rahul! Nädal aega on ta seal olnud, pesemist pole kordagi vajanud ja mustus välja ei paista. Laisa inimese nutikad lahendused.


Lisaks kõigele muule sain täna oma passi kätte. Postiljon tõi mingi paki ja ütles, et kuule, su pass tuli ka, aga koroona tõttu ei tohi me enam allkirja nõudvaid asju inimestele kätte toimetada. Nii et mine postkontorisse, aga mine võimalusel täna-homme, sest nad upuvad seal neisse asjadesse, mida vanasti meie ära viisime. 

Ja ainult kaks nädalat hoiavad, nii et kui haige oled ja peaks karantiinis istuma, siis... lähed ikkagi. Seisad seal kambakesi teiste tõbiste hulgas ja vahetad viiruseid. Mul on tegelikult ainult nohu, aga praegu ju ei tea, mis on mis. Läksin siis hommikul kohe avamise hetkeks ja sain asja sulnis privaatsuses aetud. 

Vägev, mul on nüüd kaks passi! Mitte, et neid niipea kuskil kasutada oleks...

16 märts, 2020

Mida tasub koroona kohta teada?

Inimestele meeldivad lihtsad lahendused, seega pole ime, et internetis koroona kohta nii palju eksitavat infot liigub. Eile lugesin mingit erilist rumalust, kuidas viirus hävivat juba 27 soojakraadi juures, nii et jooge teed ja olete päästetud. Jagaja pole tähele pannud, et inimkeha on lausa kümme kraadi soojem, aga see selleks. Mõned joovad iseenda uriini, teised joodavad lastele kloori, rumalusel polegi piire, aga tõsi on ka see, et terasid sõkaldest eraldada ei ole alati nii lihtne.

Matt soovitas mul vaadata intervjuud nakkushaiguste spetsialistiga ja kuna see oli tõesti hea, tegin teile kokkuvõtte juhuks kui teil pole poolteist tundi vaba aega või ei oska inglise keelt.



Jookseme tuulega võidu

COVID-19 on äärmiselt nakkav ja inimesed on nakkusohtlikud juba kaugelt enne kui esimesed sümptomid ilmnevad. Enamasti tulevad sümptomid neljandal päeval, aga võib kuluda kuni kaks nädalat. Mida me teha saame, on hoida juhtumeid kontrolli all, et meditsiinisüsteemil oleks jaksu aidata neid, kes abi vajavad. Mis päriselt aitaks, on vaktsiin, aga selle valmimine on aasta kuni mitme kaugusel. Viiruse levik hakkab ühel hetkel ka iseenesest veidi aeglustuma, kuna need inimesed, kes selle läbi on põdenud, muutuvad immuunseks ega saa enam teisi nakatada. Seeläbi kaotavad aga paljud ka elu.

Haigusjuhtumite hulk kahekordistub iga nelja päeva tagant (ma ei mäleta, mis numbreid ta näitena kasutas, aga midagi sellist, et kui 100st saab nelja päevaga 200, on veel okei, aga kui ühel hetkel saab 10.000st 20.000 ja sellest mõne päevaga omakorda 40.000, ei jõua me enam olukorda hallata).

Miks vaktsiiniga nii kaua aega läheb?

Vaktsiini ennast on tegelikult suhteliselt lihtne toota, keeruline on see aga efektiivseks ja samal ajal ohutuks muuta. Kui sul ei ole viiruse vastu antikehasid, siis nakatud. Kui antikehasid on palju, oled kaitstud. Probleem on selles, et kui antikehasid tekib vahepealne hulk, aitab see viiruse levikule hoopis kaasa, mistõttu tuleb vaktsiin täpselt õigeks timmida. Ohutust testitakse alguses loomade peal, seejärel väikese grupi vabatahtlike peal, seejärel suurema grupi vabatahtlike peal jne. Igas etapis võib protsess algusesse tagasi kukkuda.

Kes on riskigrupis?

Inimesed vanuses 55+ aastat, suitsetajad, erinevate krooniliste haiguste põdejad (diabeet, kõrge vererõhk jne), rasvunud. Aga ka rasedad, kelle kopsud on beebi tõttu juba niigi kokku surutud ja kelle immuunsüsteem nõrgenenud (osa immuunsüsteemist ei tunnista last keha osana).

Lapsed võivad viirust edasi kanda, aga neil ei teki enamasti isegi sümptomeid. On ka mitmeid teisi viiruseid, mis lastel välja ei löö.

Kas mask ja kätepesu aitavad?

Kontakti piiramine on tegelikult ainus, mis aitab. Uuringute kohaselt on kätepesul ja maskil üsna väike roll. Tavaline kirurgimask ei ole mõeldud kandja kaitsmiseks, vaid selleks, et kirurg lahtisesse haava ei köhiks. See on külgede pealt lahti ja viirus pääseb ilma igasuguse probleemita sisse. Kui maski kannab aga nakkusohtlik inimene, on sellest abi teistele, sest köhides jääb osa viirusosakesi maski sisse kinni. Teine tüüp maske (N95) on sellised, mis on kõikidest äärtest vastu nahka ja disainitud kandjat kaitsma. Nendest oleks küll rohkem tolku, aga paraku napib seda tüüpi maske hetkel ka tervishoiutöötajatele ja kui arstid/õed rivist väljas on, ei ole enam kedagi, kes meid päästa oskaks. Intensiivravi meeskonda ei saa iga suvaline arst asendada.

Mida saab enda heaks ise ära teha - hoia end vormis, söö tervislikult, maga piisavalt ning võta ravimeid, mis on arsti poolt välja kirjutatud.

Kas viirus kaob ära kui ilm soojaks läheb? Kas saun/kuuma auru hingamine tuleb kasuks?

SARS on samuti koroonaviirus ja seda ilma soojenemine ei mõjutanud. MERS (samuti koroona) tuli kaamelitelt, kes ainult soojas kliimas elavadki. On põhjust arvata, et ka praegune koroonaviirus ei lase end temperatuurist segada.

Saun on nahale hea ja aitab lõõgastuda, aga viirushaiguste kaitseks ei aita. Kuum õhk ei jõua tegelikult kopsudesse - kops ei ole kunagi õhust tühi, sisse tulev õhk seguneb sellega, mis seal juba ees on ja see aitab ühtlast temperatuuri hoida. Kui talvel on krõbedad külmakraadid, siis sama asi - su kopsud ei lähe jäässe.

Kust viirus alguse sai?

Viirus on inimesele kandunud mingilt tundmatult loomalt. Hiinas on kombeks süüa peaaegu kõiki elusolendeid (sh nahkhiired, rebased, siilid, luiged) ja seda on ka varasemalt juhtunud, et loomade viirused inimestele tulevad. Seda soodustab Hiinas populaarne wet market, kus on liha ja elusad loomad/linnud kõik kõrvuti (elusad tapetakse kliendile kohapeal). Osad viirused levivad kindlat teed pidi, näiteks linnult närilisele ning sealt edasi inimesele ja kui nad kõik kõrvuti puuridesse panna ning hiljem nahka pista, võib nii mõndagi juhtuda.


Intervjuus oli tegelikult ka muudest huvitavatest asjadest juttu, nii et kel mahti, vaadake ikka ise ära.

-

Veel üks hea lehekülg, millele soovitan pilgu peale heita, näitab kui oluline on sotsiaalne isolatsioon (kodus või looduses, igatahes teistest inimestest eemal). Jällegi, kes inglise keelt ei oska, skrollige seal natuke allapoole põrkuvate pallikeste kastideni:

Esimene kast - väike linnake - alguses on üks inimene haige (pruun), seejärel saavad teised ka nakkuse ja lõpuks on paranenutel immuunsus (roosad). Vaadake selle kohal olevat väikest kasti, mis näitab, et korraga haigestus väga palju - see käib haiglatele üle jõu, inimesed ei saa abi ja paljud surevad.

Teine kast - suurem hulk rahvast, nt USA ning jäiga karantiini näide - nakatumine võtab kauem aega, aga lõpuks segunevad terved haigetega ikkagi ja paljud haigestuvad.

Kolmas kast - sotsiaalne distantseerumine - inimesed hoiavad üksteisest distantsi ja kui võimalik, jäävad üldse koju. Osa liigub ikkagi ringi, kas siis töö pärast või kuna lihtsalt ei hooli. 75% on paigal ja 25% liiguvad. Simulatsioon näitab, et liikuvad pallikesed jäävad suurema tõenäosusega haigeks kui paigal olevad, ühtlasi nakatavad nad teisi (paratamatult ka osasid kodus istujaid). Aga tulemus on juba oluliselt parem kui eelmise kahe kasti puhul.

Neljas kast - siin liigub ainult iga kaheksas inimene ja on näha, et enamik jäävad terveks, haigestub väga väike osa elanikkonnast.


Lõpptulemused on siin, aga minge vaadake neid pallikesi ka - annab palju parema ettekujutuse.



Niisiis püüame teisi inimesi vältida nii palju kui võimalik ja hoida vähemalt meetrist, aga parem kui kahest distantsi. Mingil muul moel see olukord paremaks minema ei hakka. Olge terved!

13 märts, 2020

Peitu poe!

Olete tähele pannud, et inimesed näevad värve veidi erinevalt? Mõned värvid muidugi ongi sellised vahepealsed, näiteks mu lapsepõlvekodu esik - ühele sinine, teisele roheline. Praeguses kodus on elutoas üks tumehall sein, mis mõne päeva pärast üle värvimisele läheb (teistega sama tooni) ja Matt küsis, et mis sel rohelisel siis viga on? Rohelisel? See on väga hall sein.

Eile mängisime Monopoli kaarte ja seal on värv, mida mina näen roosana, aga Matt nimetab lillaks. Arusaamatu! Küsisin, et kui see on lilla, siis milline värv sinu jaoks roosa tundub? Ja palun väga - lill olevat roosa, kaart lilla:


Paistab, et asjad liiguvad selles suunas, et varsti ei jäägi muud üle kui kodus lõksus istuda ja kaarte mängida - koroona on juba praeguseks pool maailma seisma pannud. Selline tunne nagu vaataks põnevat, aga veidi hirmsaks kippuvat filmi ning ootaks küüsi närides, et huvitav, millega see kõik lõpeb? Kas vetsupaber saabki maailmast otsa?

Kõige keerulisem on minu meelest mitte puutuda oma nägu. Mul on vaja seda plastikust torbikut, mis koertele kaela pannakse, et nad ennast ei näriks. Ma katsun kogu aeg oma nägu! Ja sügan silmi. Eriti just mingites mustades kohtades, näiteks toidupoes.

Meie saarel (mis on peaaegu sama suur kui Eesti) diagnoositi eile alles esimene juhtum ja õnneks mitte Nanaimos, vaid peaaegu kahe tunni kaugusel. Aga see tähendab, et nüüd on ainult nädalate küsimus, mil ka siin hakkab olukord tuliseks minema, seda enam, et kohe algab kohalikes koolides kevadvaheaeg ja inimesed liiguvad rohkem ringi.

Eks ole huvitav, kuidas selle hetkeni, mil jama enda tagahoovi jõuab, on inimestel tunne, et see neid ei puuduta? Halvad asjad toimuvad ikka kuskil mujal ja kellegi teisega... Õnneks on muidugi võimalik ennast ise koduaresti panna ja siis pole midagi karta. Meil on palju ruumi ja suur aed, värskeid mune saab iga päev ja muud sööki jagub ka. Kuniks elekter ja vesi ära ei kao, on kõik hästi.

Mina saan seda Oscariga vabalt teha, aga Matt töötab suurema osa ajast just EMO-s, nii et temal on eriti kõrge võimalus nakatuda. Ja kui tema nakatub, ei ole ka minul viirusest pääsu. Nii et ilmselt peame mingit üksteise vältimise tehnikat tegema või paar kuud täitsa eraldi elama või ma ei teagi. Kellele ikka meeldiks haige olla...

Püsige peidus ja kõik on hästi!

09 märts, 2020

Kas peaks hakkama vaikselt mulda peale kraapima?

Mul läks täna natuke pärast kuut uni ära. Päris äge on mõnikord kogemata nii vara ärgata, voodis raamatut lugeda ja päikesetõusu vaadata. Kui kööki jõudsin ja pliidi peal seda kellaaega nägin, mis ennast ise ei muuda, tuli muidugi meelde, et öösel keerati kella, mis tähendab, et ärkasin tegelikult juba viiest!!! Tere pensionär, noh. Ma loodan, et see nüüd harjumuseks ei saa.

Ma olen terve elu varajast kella peale ärkamist vihanud (kes ei vihkaks) ja kunagi noore ja naiivsena mõtlesin, et lapsi ei tohigi enne saada kui oled valmis end igal jumala hommikul seitsmest püsti ajama, sest nad hakkavad ju mingil hetkel koolis käima!

Aga toona, sellise rohelisena, ei arvestanud ma, et kõigepealt oled hoopis rase ja vaatad, kas ja kuidas üldse sõba silmale saad oma arbuusi ja kõrvetistega. Siis sünnib laps ja kui ta on nii kehv magaja nagu minu oma oli, siis ei maga sa esimesed 10 kuud kordagi üle kahe tunni järjest. Rääkisin hiljuti sõbrannaga, kel on väike beebi ja kui ta alustas vestlust sellega, et "täna oli hea öö, laps ärkas ainult viis korda", arvasin esimese hooga, et ta viskab iroonilist nalja. Aga ei visanud! Ja ma olin juba täiesti ära unustanud, et selline öö, kus beebi AINULT viis korda ärkab, VÕIB iseenesest vägagi edukas olla, juhul kui ta iga kord pärast söötmist edasi magab. Minu oma tavaliselt ei maganud.

Ja siis tuleb see aeg, mil laps hakkab öösel normaalselt magama, aga enda aju on juba nii pehme, et ärkad ikkagi iga paari tunni tagant! Umbes, et mis juhtus, et laps veel nutnud pole? Ja siis harjud lõpuks magama, aga lapsel tuleb uus ajajärk, mil ta jälle ärkab öösel korra-paar (näiteks tõbisena). See on kõige hullem, sest aju on vahepeal uuesti magama õppinud ja nii kõnnid lapse tuppa ikka konkreetselt läbi une ja riskid, et võid mõne mänguasja otsa komistades jalad murda ja seda mitte märgata enne kui hommik käes.

Milleni ma tahtsin jõuda - kui beebiaeg üle elada, ei ole laste hommikune kooli viimine enam absoluutselt mingi küsimus. Hommikune ärkamine  on väga okei kui oled terve öö sügavalt ja segamatult magada saanud. Ma pole elu sees und nii hästi hinnata osanud kui praegu, mil mu laps on juba aasta aega järjest kuldmagaja olnud.


Pensionäritunnustest veel nii palju, et pärastlõunaks olin juba sedavõrd väsinud, et magasin koos Oscariga lõunaund. Pärast oli muidugi mõnus ja puhanud olla, aga jama on selles, et nüüd on kell peaaegu 23 ning mul on endiselt mõnus ja puhanud olla!!! Kui ma poole ööni üleval passin ja hommikul jälle viiest peaks ärkama, lähen otsejoones tuvisid söötma, sest mida muud üks penskar hommikuti ikka teeb.

Hea küll, aeg proteesid klaasi panna ja voodisse minna. Head ööd!

02 märts, 2020

Valed sõnad

Mul on aja jooksul palju selliseid inglise keelseid sõnu ette tulnud, mille kohta on olnud raske uskuda, et just see sõna seda asja tähistab.

Näiteks kükitamine (squatting). See kõlas alguses kuidagi nii... vale. Ja sõrmkübar (thimble) - mängisime Monopoli, üks nuppudest oli sõrmkübar ja ma ei suutnud kuidagi omaks võtta, et selle nimi on thimble.

Oscar armastab kukerpalle teha. Matt ütles, et see on somersault. Mina arvasin, et ta teeb nalja! Ei teinud.

Meile tuli kunagi uus töötaja ja omanik rääkis, et ta teeb teises kohas graveyard shift'e ja ma arvasin esimese hooga, et ta töötab surnuaias (graveyard). Aga tuleb välja, et nii nimetatakse öövahetusi. WTF?!

Kohe esimesel Kanada-aastal oli meil tööl tualetis ummistus ja kolleeg mainis, et peab plunger'i tooma. Toona tundus, et ta keeleoskus on ikka eriti kõrgel tasemel, et nii peeneid sõnu teab (oli kah immigrant). Praegu tundub see sõna nii loogiline ja lihtne nagu oleksin seda kogu aeg teadnud. Kuidas seda vaakumasja asja eesti keeles nimetatakse, ei suuda küll praegu välja mõelda. Vetsupump? Palun ärge naerge kui ei ole!

Kunagi suvel osalesime mingil "sport massidesse" tüüpi väliüritusel, kus tuli ratast keerutada, et tükk kooki saada. Minu keerutus ütles, et pean jumping jack'e tegema. Ma seisin seal nagu tola, omamata õrna ainugi, misasi on jumping jack... Õnneks oli Matt läheduses ja päästis mu suuremast häbist. Tegi kokku-lahku hüpped kah minu eest ära.


Sõnavaraga on üldse nii, et kui igapäevaelus on asi juba üsna muretu, siis mingites spetsiifilistes situatsioonides olen ma endiselt täiesti umbkeelne. Näiteks pangas! Natuke vist sellepärast ka, et süsteem on täitsa erinev kui Eestis.

Kui sõnad, väljendid ja lühendid saavad pikapeale iseenesest selgeks, siis kirjutamisega on keerulisem. Eesti keele grammatika ei ole mulle kunagi probleeme valmistanud, aga inglise keeles pannakse näiteks komad täiesti teiste kohtade peale! Õudselt tüütu. Ja hüüumärke kasutatakse oluliselt vähem. Mõnda reeglit ma ikka juba tean ka juba, aga laias laastus kirjutan nii, et panen lihtsalt võimalikult vähe komasid ja hüüumärke püüan üldse vältida. Nii peaks enam-vähem täppi minema.

Aga miks ma sellest kõigest täna kirjutama hakkasin - ma õpin siin koos lapsega sõnu, eksole. Õnneks on tema raamatutes iga pildi kõrvale kirjutatud, millega tegu. Enamik nimesid on loogilised. Aga siis korraga - "cherry picker" - kirsikorjaja. Vabandage väga, aga MIDA on sellel asjal kirssidega pistmist???


Teoreetiliselt saab tõstukiga muidugi ka kirsse korjata (kui see imekombel aeda ära mahutada), aga mina isiklikult ei ole seda pea neljakümne aasta jooksul juhtunud nägema. Küll aga kasutatakse neid tihti näiteks elektripostide kallal töötamiseks ja muuks selliseks. Küsisin isegi Matt'i isa käest ja tõepoolest ongi tegemist kirsikorjajaga. Ühtlasi ei saanud ta aru, miks ma seda imelikuks pean?

Umbes samamoodi nagu ma ütlen Ossule, et tule istu mu kõrvale ja Matt leiab, et on absurd paluda kellelgi endale kõrva peale istuda. Noh, tegelikult ju ongi!