30 aprill, 2014

Nabanöör

Meie sõber Matt, kes õpib arstiks, alustab suvel sünnituspraktikaga. Arvas, et saab huvitav olema ja rääkis muuhulgas, et ei olevat väga ebatavaline, et beebi pärast sündimist maha kukub, sest ta on lihtsalt nii libe. Aga sellest polevat midagi, lapse luud on elastsed, midagi katki ei lähe.

Täitsa õudne! Oksendad terve raseduse esimese poole (no hea küll, kõik ei oksenda nii kaua, aga mõni oksendab see-eest lõpuni välja), lähed paksuks ja paiste ning veedad lõpetuseks mitte kuigi meeldiva 2-24 tundi last enda seest välja pressides. Melonisuurust last sidrunisuurusest august. Jajaa, saan aru küll, et maailma kõige loomulikum tegevus ja mis kõik veel, aga... Huhh!

Ja kui ta siis lõpuks väljas on, pillatakse ta maha!!! Kujutate ette, jah? Rääkisin just Kustile, et kui keegi minu tite maha viskaks, läheks ma ilmselt täiesti marru: "Korja kohe üles, sa saamatu kobakäpp!"

Kustav ütles seepeale: "Hea, et ta sul alguses nööriga küljes on, ei saa rändama minna, muidu libiseb kuskile toanurka..." Ega jah, peab tõdema, et loodus on ikka kõige eest hoolitsenud :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

29 aprill, 2014

Traat

Kui mäletate, siis alles ma rääkisin, et igavene jama oleks kui hammaste tagant traat lahti tuleks. Tuligi! Tegelikult ortodont mainis küll, et kõvasid asju ei tohi hammustada ja toores porgand on ilmselgelt üks kehvemaid valikuid, mida sellises olukorras katsetada. Kui mul veel breketid olid, ei tohtinud üldse midagi hammustada, isegi võileib soovitati tükkideks lõigata. Ma muidugi proovisin ikka, aga võite ette kujutada, et kui hammastele mingid plönnid kleepida, on see, et nad lahti võivad tulla, kõige väiksem mure. Hoopis olulisem on, et lõikefunktsioon kaob lihtsalt ära!

Igatahes on traat nüüd ühe hamba küljest lahti. Esimesed paar päeva oli paanika, guugeldasin kohalikke ortodonte ja plaanisin esimesel vabal hetkel kleepimisse minna. Kujutasin ette, et kui sellega viivitada, vajub hammas sinna, kus ta enne breketite panemist oli ja god knows, et keegi ei mäleta enam, kus kuradi kohas see koht üldse asuda võis... Omal ajal teatas ortodont, et minu suukaare suuruse jaoks on mul lihtsalt liiga palju hambaid ja seetõttu ei saagi nad korralikult ritta mahtuda. Tuli ruumi juurde teha ja nii ülevalt kui alt kaks tükki välja tõmmata - kokku siis neli. Pluss kõik neli tarkusehammast, sest need olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hambareale otsa. Lõppkokkuvõttes loobusin kaheksast hambast, et rida sirgeks saada. Mis tähendab omakorda seda, et kui nad nüüd vanadele kohtadele vajuksid, ei saaks ma elu lõpuni suud lahti teha.

Praeguseks on see paganama traat juba kaks nädalat lahti olnud ja ma pole lihtsalt viitsinud arsti juurde minna... Kui laisk võib üks inimene olla, ah?

Teine tähtis asi mu to-do-listis oli Kanada tuludeklaratsioon. Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin märkmikusse meeldetuletuse. Kuu aega tagasi lisasin sama asja arvutisse. Kõik hommikud algasid sellega, et memo vilkus ekraanil. Ei toiminud. Siis kirjutasin paksu punase markeriga külmkapi peale. Seejärel magamistoa seinale. Ikka ei toiminud. Plaanisin juba poodi suurema paberi järele minna, et saaks endale inspireeriva plakati kujundada, sõnumiga: TEE OMA KURADIMA DEKLAR LÕPUKS ÄRA!!! Aga vaevalt, et seegi toiminud oleks...

Täna hommikul ütles Kustav justkui muuseas, et kuule, ma teen su deklaratsiooni ära! Klõbistas veerand tundi diivaninurgas ja oligi valmis! Ma ei pidanud ise lillegi liigutama!

Kolmas asi mu nimekirjas on elamisluba. Viimase viisa taotlemise käigus sai bürokraatiast ikka nii kõrini, et ei taha uute ankeetide täitmisest mitte midagi kuulda! Aga veel vähem tahan järgmisel kevadel Vancouveri lõplikult selja taha jätta ja Eestisse kolida. Elamisloa jaoks on vaja uuesti Eesti Karistusregistri väljavõtet, sest see, mille viisa jaoks taotlesin, on nende jaoks juba liiga vana (üle kolme kuu). Väljavõte tuleb jälle notariaalselt tõlkida. Sama tuleb teha sünnitunnistusega. Ankeedis tuleb üles loetleda kõik oma viimase kümne aasta reisid. Hästi tore... sest ma olen selle aja jooksul külastanud täpselt 30 riiki!

- - -

Tulbipiltidega meenus, kuidas Kustavi ema seekordsest Eesti kevade saabumisest rääkis. Tahtis sõbrannale sünnipäevaks oma peenra tulpe viia, aga need olid veel nii väikesed, et ei paistnud kuigi tõenäoline, et õigeks ajaks "valmis" saaksid. Läks nädalaks Pärnusse, vahepeal olid päikeselised ilmad, ja kui tagasi jõudis, olid kõik tulbid ära õitsenud. Polnudki enam midagi noppida. Eesti kevad on selline väle - peab õigel päeval kohal olema, muidu jääd ilma.

Vancouveris on asi veidi aeglasem, tulbipeenrad püsivad oma kaks kuud täpselt ühesugustena.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

27 aprill, 2014

Laisad vorstid

Kui poolteist aastat tagasi blogimisega algust tegin ja Kustavile lingi saatsin, pobises ta rahulolematult, et "seiklusjutud?" ning seadis kahtluse alla, et meil Kanadas nii üüratult palju seiklusi tekib, et neile terve blogi üles ehitada... Õiendasin vastu, et "nääh, ei olegi ju seiklusjutud!" On "seiklused ja JUTUD!" Aga aadressina oleks "seiklusedjajutud.blogspot.com" liiga lohisev jäänud. Mulle hirmsasti meeldiks kui saaksin ainult seiklustest pajatada. Palju lihtsam oleks kirjutada! Igapäevajuttudega on see jama, et esiteks ei oska kuskilt pihta hakata ja teiseks ei pruugi lugejatele huvitav olla.

Aga miks inimesed üldse blogisid loevad? Eks see olegi ju natuke nagu kellegi teise elu elamine! Ja blogijal on kohustus piisavalt huvitavalt elada, et oleks põnev jälgida. Nii ongi blogi muutunud indikaatoriks, millal oleks aeg jalad tagumiku alt välja kerida ja oma ellu veidi värve tuua. Kui enam millestki kirjutada pole, on ilmselgelt liiga igav. Enamik Kanada blogisid ongi seepärast välja surnud, et alguses on võõrsil maru tore, aga lõpuks tuleb ikkagi hall argipäev ja mis sa ikka heietad, et "tõusin üles, läksin tööle, sõin lõunat, tulin koju, vaatasin telekat, läksin magama, tõusin üles, läksin..." Saate aru küll.

Aga rutiini vastu muidugi ei saa. Joonas ja Kadri just kiitsid, et käisid ratastega sõitmas ja nii vahva oli - Vancouver olevat rattasõiduks ideaalne koht! Kustav arvas seepeale, et meie peaks kah rohkem ringi liikuma, aga nüüdseks on linn juba nii tuttavaks saanud, et... noh, Tallinnas ei lähe ju ka lambist Mustamäele jalutama, et ilus koht või nii. Igaüks teab, milline see on ja mis tast ikka vaadata. Vancouveris on sama värk! Aga tegelikult ju võiks?!  

Ohh, mul on veel parem näide - meil on siin majas veeparadiis. Viimase kahe kuu jooksul olen sinna juhtunud vist ainult ühel korral. Ei olegi muud põhjust kui laiskus! Vahepeal on selline tunne, et tahaks iseendale peksa anda, et hakka nüüd ometi inimeseks! Pole vaja muudkui uusi kingi kokku osta ja ainult kohvikust kohvikusse kõndida. Mine uju! 

Ja Kustavil on vaja arvutivõõrutust, sest ta ju töötab ka arvutiga! Rääkis just, et hakkas ükspäev mõtlema, et mis kuupäev täna on, läks külmkapi pealt vaatama (meil on seal kalender) ja sattus segadusse, et mismoodi numbrite järgi aru peaks saama, mis päev TÄNA on? Arvuti seevastu teeb ju õigele kuupäevale kasti ümber. Ja ütleb, kellel sünnipäev on. Ja mis tänaseks planeeritud oli. Ja isegi WC-sse tuleb IPhone kaasa võtta, et saaks Facebook'i või Instagram'i tšekkida, et enesekergendamisele kulutatud kolm minutit su elust täitsa tühja ei läheks!

Ühesõnaga otsustasime nüüdsest jälle aktiivsemad olla, hakata ujumas ja jooksmas käima ning sõpradega kvaliteetaega veeta. Algus pole muidugi kuigi paljutõotav, sest mina olen terve hommiku bloginud ja skaipinud, pole arvutit kinni pannudki ning Kustav ärkas alles südapäeval ja teeb hetkel omletti. Ja siis me lähme kohvikusse. Aga noh, äkki homme? 


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

23 aprill, 2014

Elu on lill

Paar nädalat tagasi saatsin ülemusele pildi oma mahakooruva nahaga elutoa diivanist ja küsisin hästi vargsi, kas oleks võimalik uus saada? Et kas tuleks kõne alla... Noh, kunagi?! Ülemus vastas, et tal on äärmiselt kahju, et keegi pole teda juba varem diivani sellisest seisust teavitanud (ise ta käib majades haruharva) ja et ta tellib meile otsekohe uue. Täna oli tähtsate ninadega koosolek ja muuhulgas teatati, et nad lasevad terve mu maja seest üle värvida, nii et mingu ma meelepäraseid toone valima. Teiseks uuriti, et mida ma veel juurde tahaks? Mööblit? Maale? Tehnikat? Vaipu? You name it!

Kurtsin siis, et ükskõik kuidas ma etteantud eelarvet ka ei laristaks, kogu aeg jääb raha üle! Kui uus värv seinas ja diivanid kohal, tahaks muidugi pilte ja vaipu ja muud träni, aga ma saan selle vabalt ka olemasolevast rahast ostetud, mis ta ikka niisama seisab. Öeldi, et ei-ei, selle jaoks anname ikka lisa. Saada optimaalne eelarve kui palju iga asja jaoks umbes kulub, kanname raha üle ja võid šoppama minna.

Lausa lust on niimoodi tööd teha, et vahendid on alati kõige väiksem probleem! Lihtsalt mine ja osta mida tahad. Kuna mul on siin ka aed, olen viimaste nädalate jooksul kõvasti seemneid ja taimi kokku varunud. Alguses puistasin neid mingi süsteemi järgi mulda, aga ühel hetkel läks juba segamini, et kuhu miski sai ja lõppkokkuvõttes hakkab siin ilmselt paras Tootsi peenar olema. Väikese salatiaia tegin kah, sibulapealsed on juba päris pikad, muud asjad kasvavad natuke aeglasemalt. Põnev on jälgida küll.

Aia juures on kõige mõnusam see, et tüütumad tööd teeb ära vastav firma - igal laupäeval niidetakse muru, puhastatakse kiviplaatide vahed umbrohust, vajadusel lõigatakse oksi.

Ilmateade lubas lakkamatut vihma. Kohale pole see siiani jõudnud. Iga päev paistab päike, väga soe ei ole, aga täitsa normaalne. Eestis paistab aga eriti ilus olevat, paistab, et teil jäi seekord kevad vahele - oli talv ja siis hopsti kohe suvi!

Kustav on juba mitu nädalat jalgratta ostmisest rääkinud, aga täna saime korteriomanikult kirja, et ta toob meile oma rattad. Jälle tore, eks! Lisaks andis teada, et nad lähevad juunis kümneks päevaks reisile ja kui tahame, võime nende maja, autod ja koerad selleks ajaks omale saada. Pakkus, et äkki on Eestist sõpru külla tulemas, saaksime kõik koos Gibsonsis suvitada... Noh, tulete siis või?

North-Vancouver

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 aprill, 2014

Mutimagnet

Millegipärast kipuvad vanemad daamid mind ühistranspordis kõnetama. Seda juhtub pi-de-valt! Kusjuures ma pole eriti hea jutupartner, enamiku aega lihtsalt noogutan, et "mhmh" ja "ahah" (hästi eestlaslikult). Minu jaoks on täielik müstika, kui vabalt siinsed inimesed suhtlevad! Vahel mõtlen, et peaks väikest märkmikku kaasas kandma, et kirja panna, millest nad räägivad kui otseselt midagi öelda pole... Small talk pole just mu tugevaim külg.

Täna hommikul tulin praamilt maha ja istusin bussi. Inimesed sagisid, üks vanem proua istus minu kõrvale. Väike kohver oli kaasas, sättis selle jalgade juurde ja palus mul olla ettevaatlik, et end ära ei lööks. Noogutasin ja ütlesin "mhmh" või midagi sellist. Et pole lugu, noh! Tädi mainis igaks juhuks korra veel, et näe, siin on sellised nagad, "be careful". Ütlesin uuesti, et kõik on hästi, ärgu muretsegu. Kohver polnud isegi minu poolel!

Eestis õpetatakse väiksest peale, et võõrastega ei räägita! Ja kui keegi su kohvrinagade otsa juhtub komistama, võid ju korraks ühmata, et "jalge ette võiks ikka ka vaadata!" Hahaa... Hea küll, päris nii julm ei ole.

Mõne inimesega kohe on nii, et ei pea tema poole vaatamagi, lihtsalt tunned, et ta on tore. Vaatamata mu kargele põhjamaisele vältimistehnikale hakkas meil jutt ikkagi kuidagi jooksma. Sellised need kanadalased on - nende jaoks on vist nii imelik, et sa vastu ei räägi, et ei jäta jonni. Pool tundi hiljem olime juba täitsa suured sõbrad! Vahva tädi oli, selline rahulik ja heatahtlik, täpselt vanaema tüüpi. Niisugune, kes pannkookidega külla ootab ja sinus iial ühtki viga ei näe, sest halloo! Lapselapsed on ju teadagi täiuslikud!

Ja naerukortsud olid tal ka! Vanade inimeste puhul ma vaatan alati, millised kortsud neil on - see näitab nii palju inimese olemuse kohta! Silmanurkades peavad olema tugevad kanavarbad, sellised, et terve näo kortsustik on nende järgi joondunud. Ja suunurgad ei tohi olla lõuani vajunud!

See naine sündis 12-lapselisse perekonda kümnendana. Mina, üksikema üksiklapsena, olin tema jaoks nagu tulnukas! Endal on tal kolm poega ja 9 lapselast, ühtlasi kiitis ka miniaid, ütles, et tal on perega väga vedanud. Temast õhkus nii palju soojust ja heatahtlikkust, et kaalusin teda oma kohalikuks vanaemaks paluda... Mõjus väga inspireerivalt!

Jõudsin koju ja mõtlesin, et loen enne tööleminekut netist uudiseid, aga võin juba ette öelda, et need polnud just sama inspireerivad... Mõned pealkirjad:

- "Tallinki reisijat häiris kail lebav surnukeha"
- "Plahvatanud majja jäi uhiuus korter" (???)
- "TEST: Kas mu suguti on normaalne?"

Ma ei tea, miks ma neid lamedaid pealkirju iga päev loen? Nagu mingi enesepiinamise tehnika oleks... Ja kui ongi mõni asisem artikkel, siis see on muidugi kohe tasuline.

Avasin artiklitest viimase ja sain teada, et "ülaltpoolt vaadates tundub suguti töntsakam". TÖNTSAKAM! Lisaks selgitati, et "kui täiesti keskmise sugutiga mees keeldub uskumast, et tema riist on normaalne, on tegemist PSÜÜHIKAHÄIREGA". Huvitav, kas selle vastu on tabletid kah leiutatud? Ma arvan, et ikka on! Aga kuidas diagnoosimine käib? Arst peab pilgu peale heitma, et kas on töntsakas või mitte? Kui on, saad pikendavaid tablette, kui pole, siis rahustavaid.



Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 aprill, 2014

Maaelu

Kuna meie korteriomanik reisib palju, avaneb meil alatihti võimalus käia Gibsonsis nende maja hoidmas. Sunshine Coast'i vibe on selline nagu oleks maailma äärele sattunud - väga rahulik. Siin on ainult pensionärid, loomakliinikud ja surnuaiad. Ja igal majal miljonivaade.

Caroline on alati hirmus õnnelik kui oleme nõus tulema, meie oleme hirmus õnnelikud, et ta kutsub ja koerad on muidugi Kustavi suurimad fännid. Win-win!


Kuna siin on eriti mõnus köök ja maailma parima vaatega terrass, ei suuda me tavaliselt kokkamisele vastu panna ja teeme igast einest gurmee. Sel nädalavahetusel oli muidugi super ilus ilm ka, umbes 20 kraadi sooja. Pärast hommikusööki võtsin õues päikest ja kiitsin sajandat korda siinset kliimat. Kui Eesti suvekuud on juuni-juuli-august, siis siin on need aprill-mai-juuni-juuli-august-september... Tundub õiglane, et suvi kestab pool aastat järjest!

Sõitsime terve nädalavahetuse mööda külakesi ringi, sattusime iga mõne hetke tagant järjekordselt hingematvalt ilusasse kohta ja tegime plaani, et siia võiks täitsa elama kolida. Kustav muidugi märkis, et neid kohti, kuhu oleme otsustanud elama jääda, on kogunenud päris mitmeid... Kui ma nüüd eelmistest "väljavalitutest" pilte vaatan, on muidugi selge, et Vancouveri ümbrusele jäävad nad kõik pika puuga alla. 

Nartsissid on siin nagu umbrohi, kõik teeääred ja metsaalused täis, peenardest rääkimata. Lihtsalt hunnikute kaupa! Täna hakkasin lähemalt uurima ja leidsin sellise sordi, mis kasvatab iga varre külge neli-viis õit...


Ja et liiga roosamannaks ja imalaks ei läheks, räägin kohe ausalt ära, et Gibsonsi suurim pubi kannab nime "Sita's". Saate ju isegi aru, miks me kaugemale pidime sõitma, et kooki leida...


Selline see maaelu siin siis on! Homme jälle tööle. Aga Kustav jääb teisipäevani suvitama :)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

13 aprill, 2014

Surnud kala

Jõudsin Gibsonsisse, Kustav tuli sadamasse vastu. Mõlemal kõht tühi, läksime poodi, et pasta jaoks vajalikke asju osta. Kõndisime ringi, arutasime, mida vaja läheks:

Kustav: "Aa, mingi lõhe on ka külmkapis..."
Anu: "Milline lõhe? Värske või..."
Kustav: "Surnud!"

Kodus selgus, et tal oli täiesti õigus. Muidu suitsulõhe, aga juba täitsa surnud.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 aprill, 2014

Blogimisest

Sirvisin siin erinevaid blogisid ja sain aru, et ma ei sobitu üldse kampa. Viimase aja trend paistab olevat lasta peikal end meikida, seda filmida ja kõigile vaatamiseks üles laadida. Teine trend paistab olevat näidata, mis sul käekotis on. Kolmas on giveaway.

Mina ei näe mingit vajadust paluda Kustil end meikida. Selgemast selgem, et head nahka sest ei tuleks, aga miskit ülearu naljakat kah poleks. Käekotis on mul ainult raha, nätsud, võtmed ja märkmik. Ma olen väga praktiline!

Giveaway tähendab, et antakse tasuta nänni, näiteks pluus või huulepulk, vastutasuks peab like'ma kuskil seda lehte, kust nänn pärit on, siis veel blogija Facebook'i fännilehte, seejärel kirjutama kommentaariks, miks just sina peaksid võitma (või muud taolist)... Ja et kui 50 uut laikijat kokku saab, loositakse nende vahel see õnnetu huulepulk lõpuks välja.

Aga peamine, mis minu blogi teistest eristab, on see, et siin on täielik vaikus. Mitte keegi ei kommenteeri! Sest noh - ma ise ka ei oska tavaliselt midagi kommenteerida. Eks ta olegi natuke tobe, mida tarka sa ikka ühmad?! Aga vaata teisi - kirjutavad, et näe, tellisin omale eBay'st uued teksad, näitan teile ka! Sellele järgnevad kümme enam-vähem samasugust pilti, küll üks puus ees, küll teine, siis pea veidi kaldu, siis juuksed teisiti sätitud, huuled pruntis, hammastega naeratus, hammasteta naeratus... Soovitavalt ise peegli ees pildistatud. Soovitatavalt vannitoas. Märg pesu taustal rippumas. Kõrvale kirjutatud midagi sellist, et "ah ma näen täna nii nõmekas välja, aga ärge pange tähele, vaadake ainult pükse..."

Kuhu ma jõuda tahan - mida sisutum postitus, seda rohkem kommentaare! No päriselt ka! Kommentaarid on enamasti muidugi sama tühjad, aga vähemalt nad on! Mina võin kasvõi pea peal seista ja mitte keegi ei kommenteeri! Lugemas käiakse küll, seda on statistikast näha. Hea seegi! Et ma iseendast peegli ees pilte ei tee, ei tähenda, et ma edev poleks :)


Aga argielust siis ka - tööl suudetakse mind aegajalt tõsiselt üllatada. Meil on kasutusel selline kaustik, kuhu kõik tähtsad teated kirja lähevad, et info kõigini jõuaks. Paar päeva tagasi kirjutasin sinna, et ostsin lapsele kaks õhemat jakki, mõlemad ripuvad koos talvejopega esikukapis. Olge head, riietage teda vastavalt ilmale, kui on jahedam, läheb jopes, kui soe, võib jaki panna. Tulin järgmisel päeval tööle ja mis ma näen - kõik kolm ürpi ripuvad kapis. Milles laps päevaprogrammi saadeti? Tunnike hiljem ta siis saabus. Dressipluusis. Oli külm pilvine ilm. Ja järgmisel nädalal on tal plaaniline operatsioon, nii et väga ei tahaks, et ta nüüd jälle haigeks jääks.

Õhtul kui öötöötaja kohale jõudis, uurisin, et miks ta lapsele midagi peale ei pannud? Ütles, et enne jopede märget oli kirjas midagi pluuside kohta, ja sinna ei olnud kirjutatud, et jope tuleb ka selga panna! Vastasin, et seal polnud ka mainitud, et püksid tuleks jalga panna, aga jumal tänatud, et sa vähemalt sellegi läbi hammustasid... Siis naeris juba ise ka.

Paar päeva tagasi olid kõik lapse kingad kodus. Päevaprogrammi oli ta saadetud plätudes! Tookord ei viitsinud ma isegi küsima hakata, mis juhtus, sest tüdruk "organiseerib" mõnikord riiulitel asju ringi ja töötaja võis sattuda segadusse, et kingad ei seisnud täpselt selles kohas kus tavaliselt. Esikus on neli paari jalanõusid, mingit eksimisvõimalust nende peaaegu tühjade riiulite juures minu meelest pole, aga noh... las jääb!

Reede õhtul sain kella seitsme paiku nädalavahetuse töötajalt sõnumi, et ta otsustas laupäeval tavapärase 12-tunni asemel kuus või kaheksa töötada ja varem koju minna. Et olevat perega plaanid teinud! Eksole! Nagu Toots, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool... Pikema diskussiooni järel jõudsime siiski selgusele, et nii need asjad ei käi. Teist töötajat ei saa kahe raske lapsega pooleks päevaks üksi jätta lihtsalt sellepärast, et sa tahad laupäeva perega veeta! Eriti kui etteteatamise aeg on praktiliselt null...

- - -

Tegelikult tahtsin blogida hoopis sellest, et saime täna kaks pakki korraga - Kustav emalt ja mina vanaemalt. Vanaema oli terve kasti komme täis ladunud ja kotikese omakuivatatud õunu juurde pannud. Nii armas, noh!

Kustavi pakis olid muuhulgas "Maiuspala" kommid. Sõi ühe ära ja teatas, et kavatseb asja mõistusega võtta ning ülejäänud hilisemaks jätta. Kõndis karbiga ringi ja pani selle lõpuks telekalauale. Meenutas, et jõulude ajal seisis täpselt sama koha peal suur tahvel šokolaadi ja kuna olime sellele kogemata raamatu peale tõstnud, jäi see kuude kaupa söömata - lihtsalt unustasime ära, mis seal all on!

Otsis riiulist sama raamatu - Nadja koogid - ja tõstis "Maiuspalale" peale. Peidetud! Ise oli maru rahul. Saladuskatte all võin mainida, et täna ei paistnud raamat veel toimivat, aga võib-olla on homme parem päev :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

04 aprill, 2014

Nohu

Eelmisel nädalal oli mu hoolealune veidi tõbine. Üldiselt on ta raudse tervisega, keegi ei mäleta, et ta kunagi haige oleks olnud. Aga nüüd oli nina vesine ja päevaprogramm soovitas ta koju jätta. Istusime siis seal kahekesi, sõime küüslauku ja mett, jõime sidruniteed. Eelkõige sellepärast, et mina nohu ei saaks.

Võtsin kõikvõimalikud abinõud kasutusele, pesin tihti käsi, lasin hoolealusel sama teha. Hoidsin temast nii kaugele kui võimalik, enamasti istusin toa teises otsas. Kui töönädal läbi sai ja laupäeval kodus üles ärkasin, oli nina lurisev. Ja nii ta siis läks - alguses natuke vesine, siis veidi rohkem. Varsti läksid põskkoopad seest paiste - see tähendab, et õhk käib kenasti läbi, aga rääkides on hääl selline nagu oleks meeletu nohu. Kohutavalt tüütu!

Eestis oleksin võinud oma arstile helistada ja paluda antibiootikumid välja kirjutada. Varasem kogemus näitab, et kui tatt on juba põskkoopas, võib põhimõtteliselt end küll piinata ja mitte rohtu võtta, aga lõppkokkuvõttes sellest nagunii ei pääse. Aga Kanadas ei ole seda oma arsti ju! Siin on igal inimesel perearst nagu Eestiski ja lisaks sellele igal nurgal nn walk-in kliinikud, juhuks kui ei saa või ei taha päev-kaks perearsti juurde aja saamiseks oodata. Või kui oled immigrant, kel perearsti pole...

Walk-in toimib nii, et astud sisse, ulatad Care Card'i (kohalik haigekassakaart) või kui seda pole, maksad visiidi eest ise. Ja siis ootad elavas järjekorras. Võib juhtuda, et saad kohe sisse, aga enamasti tuleb tunnike passida.

Igal juhul guugeldasin lähimad kliinikud välja, juhuks kui olukord nii hulluks läheb, et rohuta enam ei saa. Aga üldiselt ma hea meelega rohtu ei võta. Pole lihtsalt harjunud. Mul oli esimesed 18 aastat üks ja seesama arst, ja tema leidis, et organism peab haigusega ise hakkama saama. Kui kohe tablett sisse lajatada, ei jää kehale võimalust võidelda.

Lapsepõlves haigeks jäädes sõingi leiva peale määritud juustu-majoneesi-küüslaugu salatit, värskeid jõhvikaid ja sooja teed. Ja kompotikirsse. Kuna kirsikompotte oli keldris alati üsna vähe, siis enamasti toodi need välja ainult haiguse ajal. Inglise keeles on selle kohta tore väljend - comfort food.

Igatahes lootsin seekord imele, jätkasin küüslaugu-mee-sidrunitee dieeti ja ei tahtnud üldse võõra arsti juurde minna. Käisin pärast aastatepikkust pausi hoopis korra solaariumis, et haigena terve välja näha :) Siis panin omale juuksuriaja, et kartulikoorde blonde triipe saada. Üleeile istusin tööl diivanil, küüslauguviilud ninas. Isegi mu hoolealune, kes üldiselt ümbrusest suurt midagi ei jaga, küsis, et mis sul ninas on? Tema kohta väga asjatundlik küsimus.

Eile tundsin, lausa füüsiliselt tundsin, et nina (õigemini näo) sees olev paistetus hakkab vaikselt järele andma. Õhtul hakkas hääl normaalseks muutuma. Täna hommikul ärkasin üles, lugesin tund aega ema saadetud ajakirju... ja alles siis avastasin, et ma olen ju terve?!

Lisaks on mul täna vaba päev. Kuna eelmisel nädalal tegin ületunde, saan nüüd pooleteistkordselt vaba aega (ja pooleteistkordset palka ka). Nii ongi reede vaba!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 aprill, 2014

Linn õitseb

Aasta tagasi jalutasime mööda linna ringi ja ahhetasime neid õitsvaid puid vaadates. Nüüd on asi juba veidi selgem - suurte roosade õitega on magnooliad ja need tihedamad roosad, mida kirssideks nimetatakse, ei hakkagi sügisel vilju kandma. Õied kaovad ära, lehed tulevad asemele ja ongi vsjoo.

Kevad on siin mu lemmikaeg. Oleks ka Eestis olnud kui see alanuks veebruaris nagu Vancouveris kombeks. Teist aastat järjest ei suuda ma uskuda, et nartsissid ongi võimelised õitsema kolm kuud järjest! Ja et neil pole peenart vajagi, suvalistes parkides on neid hunnikute kaupa keset muru - ükspäev just noppisime peotäie koju vaasi... 

Vot. Rohkem ei tahtnudki midagi öelda. Lihtsalt fotokat peaks tihemini kaasa võtma.