24 detsember, 2018

Elu pimeduses

Meil oli siin ükspäev jõhker tuul. Ei kestnud kaua ega midagi, juba mõne tunniga läinud. Mis veel oli läinud - elekter.

Juhtub ikka. Ennegi on juhtunud. Tund aega kadunud, siis tuleb tagasi. Aga seekord ei tulnud. Kolm päeva ei tulnud! Selgus, et oli viimaste aastakümnete tugevaim torm, puud murdusid teedele, majadele ja elektriliinidele, suur osa linnast pilkases pimeduses.

Meil on gaasiküte, aga see osa, mis sooja õhu mööda maja laiali puhub, käib elektriga. Nii et küte ei töötanud. Külmkapi sisu tõstsin terrassile ja mõni päev hiljem viskasin enamiku neist asjadest ära. Pliit töötab õnneks gaasiga, see oli suur asi, et sai hommikuti sooja putru teha ja vajadusel teed keeta, kuigi söömas käisime rohkem väljas või siis tellisime koju. Söögikohad olid muidugi pilgeni täis, sest teistel polnud kah elektrit!

Kõige meeldivam üllatus oli see, et soe vesi ei kadunud kuhugi. Elagu gaasiboiler! Ja teise päeva hommikul avastasime, et gaasikaminal, millele muidu elekter sädeme annab, et tööle hakata, on ka patareiblokk ja kui sinna värsked sisse ladusime, läks kamin tööle! Üllatuslikul kombel küttis see täiesti vabalt terve maja ära.

Aga õhtud olid küünlavalgel tüütult hämarad. Sõbrad said enne meid elektri tagasi, nii et ühel õhtul käisime neil külas, et Oscar saaks veidi lastega mängida ja meie natuke rohkem valgust näha kui võbelev küünal.


Sõpradel käib ka vesi ja kanalisatsioon elektri abil, neil oli sellevõrra nõmedam, et ei saanud näiteks vetsus käia (või noh, korra sai, aga edasi läks veits rämedaks). Meil oli sellega võrreldes kõik hästi, kuigi ebamugav ju ikka.

Püüdsime nii palju kui võimalik kodust ära olla, aga teate isegi kui hull see jõulueelne aeg on - poed paksult rahvast täis, parkida ei ole kuhugi. Ei saa muidugi ka pahaks panna, sest nädal enne jõule müüakse kõike jõuludega seonduvat vähemalt 50%-lise soodustusega. Mida viimasemale minutile ostude tegemine jätta, seda vähem peab kulutama. Pärast jõule on soodustus 70-90%, eelmisel aastal ostsin sel ajal näiteks portsu jõuluehteid, sest neid oli meil nagunii puudu.


Kui elekter lõpuks tagasi tuli, olin mitu tundi eufoorias! Nii vägev kui saab tule põlema panna! Te ei kujuta ette! Ikka tore kui vahepeal mingeid jamasid ette tuleb, muidu ei oskakski elementaarseid asju vääriliselt hinnata.

Nüüd ootan jõule. Kalkun on ostetud ja piparkoogitainas valmis. Kui keegi viitsiks põrandad kah ära pesta, oleks eriti äge!

Ahjaa, enne kui elekter tagasi tuli, jõudis Oscar omal silma siniseks kukkuda. Sellel polnud küll elektriga iseenesest midagi pistmist, aga kui üks jama juba mitmendat päeva kestab, on alati rohkem nõme kui teine jama juurde tekib. Ja oma esimesed jõulud sinise silmaga veeta... Ah, mis seal ikka.

Õnneks sai jõulupilt juba varem ära tehtud.

15 detsember, 2018

Sünnipäev

Ma tegin sel aastal eksperimendi ja kustutasin FB profiililt sünnikuupäeva ära. Sinna saabunud sadu soove on varasematel aastatel olnud küll soe ja meelitav lugeda, aga samas olgem ausad - pea kellelgi neist poleks see päev meeles kui hommikul vastav punane täpp ekraaninurka ei hüppaks.

Huvitav, et sünnipäev ja vanus iga aastaga üha vähemoluliseks muutuvad. Ma oleks sel aastal peaaegu ise omaenda sünnipäeva ära unustanud! Selle võib osaliselt koduperenaise elu arvele kirjutada, mul lihtsalt pole mingit vahet, mis kuupäev või nädalapäev parasjagu on.

Natuke igatsen seda tohutut elevust, mis lapsena vanemaks saamisega kaasnes! Huvitav, kas see tuleb kunagi tagasi ka? Umbes "jeee, 80 ja polegi veel surnud"!

Kuigi ma pole kunagi tahtnud liiga vanaks elada.

Tunnetuslik vanus on huvitav asi. Numbri järgi olen ma ikka päris vana juba - 36. Peaaegu keskealine! Millal keskiga algab? Aga ma ei tunne end isegi päris täiskasvanuna veel. Mul on endiselt natuke selline tunne, et "appi, mul on laps?!" Sest sa pead ikka suht täiskasvanu olema, et lapsevanemaks kvalifitseeruda. Enamasti.

Igatahes aitas laps mul pakke avada, Matt küpsetas kooki (iga-aastane sünnipäevatraditsioon - ülejäänud 364-l päeval aastast hoiab köögist eemale) ja siis käisime kahekesi õhtust söömas. Oscari viisime sõbranna juurde hoidu, tal on endal umbes samavana beebi. Ossule väga meeldib kui saab teiste juures mängimas käia. Koju jõudes määris hobipagar koogile katte peale, leidis sahtlist suvalise teeküünla ja voilá!

08 detsember, 2018

Jõulu-kana-kingiloba

Ostsin eelmisel aastal terrassipiirdele jõulutuled. Ühel hetkel avastasin, et pool rida on ära kustunud. Matt lohutas, et mis seal ikka, toome järgmisel aastal uued.

Talv hakkas lähenema, tõingi uued. Veetsin hea tunnikese, et 15 meetrit tulukesi paika sättida ja kinnitada. Eile märkasin, et reast umbes kolmandik põleb ainult vaevu-vaevu, ongi juba kustumas, ülejäänul pole viga midagi. Sain veidi pahaseks, et miks, kirevase päralt!

Kas nüüd hakkan siis mitte ainult kord aastas, vaid lausa mitu korda ühe talve jooksul uusi tulesid ostma? Matt kehitas õlgu, ütles, et mis siin ikka ärrituda, vii poodi tagasi! Esimese hooga vaidlesin muidugi vastu, ei saa ometigi eeldada, et mul on kuu aja tagune tšekk endiselt alles, aga siis selgus, et midagi ei pea alles olema. Tere tulemast Kanadasse! Kindluse mõttes kontrollisin poe kodulehelt kah üle ja tõesti - 90 päeva jooksul võib asja tagastada (olgu tal siis midagi viga või mitte), tšekki pole vaja, raha pannakse samale kaardile, millega ostu sooritasid. Süsteem teab, mida selle kaardiga neilt ostnud oled.

Ja kuna ma ei viitsi katkiseid tulesid maha võtta, uusi üles panna ja jaanuaris neid uusi uuesti maha korjata, ootan lihtsalt kuniks pühad läbi, viin katkised poodi tagasi ja ostan alles järgmisel talvel uued. See kustunud osa jääb nagunii natuke nurga taha ja aknast ei paista.


Me veetsime just paar päeva Vancouveris, sest seal oli Jordan Peterson'i raamatuesitlustuur, millele Matt meile vip-paketi organiseeris, et saaksime professoriga silmast silma kohtuda ja kätt suruda. Oli vägev küll!

Petersonist võiks ma nii pikalt rääkida, et see vajaks eraldi postitust. Aga võib-olla te ei viitsiks lugeda. Kellele huvi pakub, võib alustuseks tema siiani kõige skandaalsema intervjuu ära vaadata.

Järgmisel päeval astusime sõbranna ja tema uhiuue beebi juurest läbi. Teate, ma sain ju kah sel aastal lapse, aga üldse ei mäleta, et ta nii väike oleks olnud! No ja need teiste lapsed ju ainult magavad. Minu oma ka alati magas kui keegi külas käis. Ülejäänud aja passis üleval.


Ükspäev vahetasin kõik vanad pannid uute vastu välja ja sõbranna tögas lõbusalt, et noh, pidid ikka ise ostma, ei jõudnud jõuludeni oodata?

See on meil inside joke... Matt kinkis mulle ju kunagi jõuluks panni! Igasugu muud kraami ka, aga halloo - panni?! Reaalsus on muidugi see, et väga hea pann oli, pea iga päev kasutasin. 

Selle aasta jõuluostudest on õnneks suurem osa tehtud. Oma perele panen alati pakid oktoobri lõpus teele, et detsembris kohale jõuaksid, nii et ma lihtsalt pean varakult alustama. Tegelikult võib lennupostiga kah saata, sel juhul jõuavad kahe nädalaga kohale, ainult et hind hüppab neli korda kõrgemaks. Ma ei näe nagu mõtet...

Kanauudiseid ka - neil on streik. Ei mune enam üldse! Okei, osad on lihtsalt nii vanad, et oligi aeg otsi kokku tõmbama hakata, aga ülejäänutel pole ühtegi vabandust. Muidusööjad sellised! Ma pean minema neid ähvardama, võib-olla võtavad end ikka veel kokku. Muidu saab jõuluks suppi.

03 detsember, 2018

Seiklusi kogu raha eest

Ma olen alati tahtnud San Franciscosse minna ja kui Matt ükspäev justkui möödaminnes mainis, et tal paluti seal toimuval konverentsil ettekanne teha, aga ta vist ei viitsi, sest vaba aega on niigi vähe, pakkusin, et teeme perereisi! Mis mõttes ei taha San Franciscosse?

Mõeldud-tehtud. Vancouverist on lend ju ainult kaks tundi, võib vabalt lapse kaasa vedada ja puha. 

Aga Murphy ei halastanud mitte sekundikski ja kohalejõudmine oli kohe korralik kadalipp. Nanaimost väljalend hilines, sest eelmine lend oli ära jäänud ja topelthulga reisijate mahutamiseks saadeti Vancouverist suurem lennuk. Vancouverist väljalend hilines lausa tunde, sest San Franciscos juhtus olema mingi peen tuuleolukord ja maanduda lasti hõredamalt kui tavaliselt. Kui lõpuks lennukisse lubati, selgitati, et me pole veel päästetud, sest nüüd sõidame hoovõturaja äärde ja ootame seal edasi, et saaks kohe startida kui lennuluba käes. Seal läks veel peaaegu tund. Esialgse plaani kohaselt pidime 23 paiku hotellis olema, aga tegelikult maandusime alles kell 2 öösel.


Mõtlesime, et tellime uber'i ja vurame minema. Ei saa. San Francisco uberites ei ole turvatoole. Guugel teadis. Arutasime, et äkki rendiks siis auto? Mugavam oleks küll ja ei peaks järgnevad paar päeva transpordi osas pead vaevama, aga auto kättesaamise ja parkimise peale tuleks lisaaega kulutada. No ja nii väsinud, ei jaksa!

Õues seisis rida taksosid. Taksojuhid väitsid, et turvatoole pole ka taksodes pakkuda, sest Californias olevat täiesti legaalne lapsi süles sõidutada (väite paikapidavuse osas ma mürki ei võtaks). Üks pakkus abivalmilt, et sõidab "hästi aeglaselt". Me siiski ei leidnud, et tahaks oma silmatera ilma toolita "hästi aeglaselt" kiirteele viia.

Jäigi ainult autorendi võimalus. See oli õnneks avatud. Päeval sõidab parklate ja terminalide vahel rong, öösel muidugi mitte. Busside väljumiskoha leidmisega läks omajagu aega, aju magas juba. Kui auto lõpuks kätte saime, arvas Matt, et võiks otsejoones koju tagasi minna, tal olevat reisiseiklustest juba kõrini. Mina lohutasin, et vaata positiivset poolt - kell on küll pool neli, aga vähemalt ootab meid mõnus soe tuba ja pehmed linad, hommikul saab kohvikusse ja üleüldse on elu lill. Mõtle kui peaksime näiteks selles autorendi kohas töötama ja alatihti keset ööd tööl olema! Või kui poleks tööd ega kodu ja magaksime tänaval!


Järgmised kaks päeva mõnnasime niisama ja sõitsime veidi ringi, tore oli. San Francisco on nii omapärane ja mõnus. Ilmaga vedas kah, päike säras, sooja +16 kraadi. 

Aga ma ei hakka sellel osal üldse pikemalt peatuma, vaid hüppan kohe ärasõidupäeva hommikusse, mil ärkasime kell kuus, et oleks aega auto ära viia ja varakult lennujaama minna. Jõudsime ilma igasuguste viperusteta check-in'i leti äärde ja...

...kõigepealt pean teile taustaloo rääkima. Matt oli tahtnud kindel olla, et midagi olulist maha ei jääks ning kodus sahtlist mu passi võtnud. Aga passi hoian ma elamisloa kaardiga kõrvuti, sest muidu poleks elu sees meeles seda kaarti reisile kaasa võtta. Igatahes nägin ühel hetkel passi köögis ja kustutasin mõttes selle osa oma pakkimisnimekirjast maha. Nanaimo lennujaamas küsisin Matt'ilt, kas ta elamisloa kaardi ka võttis, mida ta loomulikult ei teinud. Aga sellest polevat midagi, ärgu ma muretsegu! 

See oli siis minnes. Aga tagasi tulles:

Check-in'i tädi nii muretu ei olnud. Ütles, et ilma kaardita ei saa ta mind lennukisse lubada, reeglid on sellised. Piiriületus tehakse küll alles pärast maandumist ja Kanada poolel pole seda kaarti vaja, sest arvutis on info olemas, aga midagi pole parata. Mul oli kaardist isegi pilt olemas, aga see ei aidanud sammugi edasi.

Pakkusin, et sisenen turistina! Elektroonilise reisiloa, mida turistil vaja on, saab internetist minutitega kätte. Tädi selgitas, et kahjuks see ei toimi. Kuna mul on elamisluba, siis süsteem teab ja turistiviisat ei väljasta.

Aaaggrrhhhhhh! 


Pakkusin Matt'ile, et mingu Oscariga ees, minule ostame piletid Seattle'sse (mis on kõige Vancouveri-poolsem linn USA's) ja sealt lähen auto või bussiga edasi. Mööda maad poleks piiriületus probleem, aga lennata ma Kanadasse ilma kaardita ei saa.

Matt ütles, et ei jäta mind niimoodi suva kohta maha, seega kappasime koos siselendude terminali poole. Esimene Seattle'i lend pidi väljuma juba veidi enam kui tunni pärast ja me ei tahtnud pileteid osta enne kui oma silmaga näeme, et check-in veel lahti on, muidu oleks juba teine piletipaar tühjalt raisus. Lett oli lahti, ostsime sealsamas tädi nina all netist piletid, saime pardakaardid ja kihutasime turvakontrolli. Vahepeal jõudsime Matt'i isale asjade käigust teada anda ja paluda, et ta meile Seattle'i lennujaama vastu tuleks. 

Kolm tundi autosõitu (pluss kunagi ei tea kui kaua piiril läheb) ja siis teine kolm tagasi (ja uus piiriületus). Nagu tal poleks laupäevaga muud paremat peale hakata... Aga lapsed on teadagi elu õied, nii et isa muidugi tuli. Enne käis veel poest läbi ja ostis turvatooli, sest ilma selleta ei saa järgmise põlvkonna õiekest, Oscarit, sõidutada. 


Lennukini jõudes avastasime, et kärul pole seda lipikut, mis tavaliselt check-in'is antakse. Keegi ei pakkunud, me ise muidugi ei küsinud ka. See töötaja, kes vahetult enne pardaleminekut passe kontrollis, ütles, et pole probleemi, võtke lihtsalt lennukisse sisse kaasa (spets reisikäru, mis väikseks kokku käib). Lennuki ukse peal seisev stjuuardess ütles, et eiiii, lennukisse kindlasti ei saa ja ilma lipikuta ei tohi nad midagi pagasiruumi panna. Matt trampis tigedalt eelmise tädi juurde tagasi ja naases mõni aeg hiljem lipikuga. Vähemalt käru päästetud!

Pärast maandumist ootasime kuskil kaks tunnikest isa, siis istus Matt rooli ja hakkasime Kanada poole kimama. Piiril läks kõik ladusalt ja lõpetuseks jäi vaid praamisõit. Vancouverist läheb Nanaimosse kaks praami, üks ühelt, teine teiselt poolt linna. Lõunapoolsest, mille lähedusse jääb nii Matt'i vanemate maja kui ka USA piir, väljub laupäeviti viimane praam veidi enne kuut õhtul, aga sel ajal olime alles valel pool piiri. See lisas 1,5h autosõitu, et jõuda põhjapoolsesse sadamasse (isale teine samapalju juurde, et koju tagasi sõita). Matt pidi järgmisel hommikul kell 7 tööl olema, seega polnud ka varianti ööseks Vancouverisse jääda ja reisipäeva lühemaks teha.

Sadamasse jõudsime viis minutit enne piletimüügi lõppu. Liftiga üles sõites (käruga ju trepist ei lähe), arutasime, et ausalt öeldes väga ei imestaks kui me nüüd siia kinni jääksime. Et kui juba, siis juba! Õnneks ei jäänud. Ja kaks tundi hiljem olimegi juba kodus! Õigemini mina ja Oscar olime. Matt läks veel lennujaama parklast autot ära tooma. 

Näe, tõesti on lihtne ja kiire San Franciscos käia. Tagasitee võttis ainult 16 tundi!

* läheb kleebib elamisloa kaardi Super Attack'iga passi külge kinni
* annab kodakondsustaotluse sisse