29 detsember, 2012

Reisiärevus

Ma olen kogu aeg mõelnud, et huvitav, millal siis reisiärevus tuleb?

Kanada viisa taotlemise protsess oli pigem ebamugav kui ärev. Esiteks ei saanud ma alguses üldse aru, mis paber ja kuidas täpsemalt täita tuleks, õnneks on Kustav spets selliste asjade lahendamisel. Kanada saatkond tahab su kohta kõike teada, sealhulgas kõigi lähisugulaste sünniaega, perekonnaseisu, kodust aadressi ning ametit; sinu viimase 10 aasta töökogemust kuu täpsusega; aadressi, kus Kanadas elama hakkad ja palju muud. Lisaks väljavõtet kontoseisust, väljavõtet viisataotluse eest tasumise kohta, passikoopiat, dokumendifotosid, karistusregistri väljavõtet.

Karisturegistri väljavõte peab olema notariaalselt kinnitatatud, niisiis tellisime me kõigepealt väljavõtte. Meilile loomulikult. Oleme ju infoajastu lapsed :) Helistasin vandetõlgile ja sain teada, et ei-ei, peab olema paberil ja allkirjastatud. Üsna loogiline muidugi, pole midagi öelda. Tellisime siis uuesti, seekord paberil. Kustavi oma oli järgmisel päeval postkastis, minu oma mitte. Ülejärgmisel päeval samuti mitte. Üle-ülejärgmisel siis lõpuks tuli.

Nõutavaid pabereid oli lõpuks nii palju, et ladusin terve elutoa põranda neid täis. Lisaks oli mitmeid asju vaja kahes eksemplaris, millest üks saadetakse Poola Kanada saatkonda ja teine jääb Eestisse esindusse. Ladusime kõik nelja hunnikusse, kontrollisime sada korda üle, viisime esindusse ja jäime põnevusega ootama.

Kustavi põnevust jagus jälle natuke vähemaks ajaks, mõne päevaga tuli kinnitus, et tema taotlus on rahuldatud, saab viisa, palju õnne. Aga Anu, ah? Anu tahaks ju ka viisat! Sain siis mõne päeva pärast esindusest kõne, et üks sõna oli ununenud lahtrisse kirjutada, muidu kõik korras. Tule kirjuta, ja kui Poolas kõik klapib, saad 2012 aasta kvoodi viimase viisa. VIIMASE saate aru?! Eriti tore on see, et Triin ja Mosu said 2012 aasta kvoodi kaks esimest (125 viisat anti üldse sel aastal eestlastele välja).

Rõõm muidugi oli, aga reisiärevust mitte. Selline, noh, ootuspärane. Keda te siis veel sinna Kanadasse lubate kui mitte mind, eksole? Edasi tuli töö juures otsi kokku tõmmata, ma üldse ei tahtnud, aga maru keeruline oleks olnud Kanadast Eestisse tööle käia. Viimasel tööpäeval ootasin, et äkki tuleb eriline tunne - ei tulnud. Rohkem selline, et ahah. Ma siis homme ei tule.

Vahepeal olime jõudnud teha plaanimuudatuse ja otsustanud minna enne Kanadat Aasiasse puhkama. Ühtlasi olid lennukipiletid Kanadasse märtsis kaks korda odavamad kui jaanuaris (mis oli me algne ärasõiduplaan). Nii me siis veedamegi külma jaanuari-veebruari-märtsi Aasias matkates ja peesitades, tuleme märtsis nädalaks Eestisse lähedasi kallistama ja põrutame seejärel Kanadasse. Selleks ajaks on seal kevad, päike paistab, linnud laulavad... Ja noh mina muidugi eeldan, et Kanadas kõik hullult ootavad meid :) Sest ma ei taha üldse mõeldagi selle osa peale, kus maandume pärast pikka lendu Torontos ja... Tööd pole, kodu pole... Hoo, ma pole üldse nii suur matkasell, et seda hetke naudiks. Küll aga naudin kõike seda, mis siis saama hakkab, kui end sisse oleme seadnud.

Igatahes - kolasin täna poes ja leidsin matkakoti. Näppisin seda poes veidi ja tulin koju järele mõtlema. Ei, mis koju? Meil pole ju kodu! Juba alustasime kodutu-staaži :) Kodu andsime juba mitu päeva tagasi ära. Pakkisime, koristasime ja kolisime. Mingit erilist tunnet polnud. Et nüüd ongi minek. Mitte midagi.

Igatahes tegin internetis matkavarustuse taustauuringu, sain teada, et see ongi kõige parem ja õigem kott ning otsustasin, et lähen ostan ära.

Ja siis ta tuli. Reisiärevus! Appikene, me ju lähmegi ära! Olin nagu väike laps oma uue kotiga poest välja kepseldes. Selline emotsioon nagu oleks esimene koolipäev või muud tähtsat. Avasime Anna kingitud šampuse ja sõime küdeva ahju ees küünlavalgel kooki. Nii vinge noh!

18 detsember, 2012

Teeme head

Jõulude eel läheb heategevuslikku sõnumit propageeriv reklaamivärk ikka natuke ülekäte. Täna sai mul lõplikult siiber ühest reklaamist, mida ma juhtun kuulma umbes kaks korda iga toidupoe külastuse kohta. Sealjuures ei käi ma poes nii väga tihti, samuti ei veeda ma seal märkimisväärselt kaua aega. Küll aga ei tähenda see, et ma kohustuslikust reklaamiminutist ilma peaksin jääma.

"Hea poekülastaja, ka sina saad aidata haigeid lapsi..." Juba selle esimese lause peale tõusevad mul kõik karvad turri, sest ilmselgelt rõhub see süütundele. Et näe, seisad siin keset poodi, korv on head-paremat täis laotud - mõtlesid sa siin neid mandlilaaste, hõõgveini ja piparkooke valides sellele, et kuskil on haiged lapsed? Ah? Mõtlesid? Südametu selline!

Väga hea, mõjustamise esimene etapp on läbitud, oled kohe altim edasi kuulama, et haigete laste ees oma mõnus korvisisu heastada. Sest just SINA saad aidata neid haigeid lapsi... "Procter & Gamble koostöös Eesti Lastefondiga annab sulle võimaluse toetada haigeid lapsi, ostes Wella, Naturella ja Always tooteid". Midagi tuli sealt veel edasi, aga ma nii detailselt ei mäleta...

Mis see sisu siis on? Et vaene väike Procter & Gamble ei suuda ise toetada haigeid lapsi? Küll aga on see firma nii heasoovlik, et annab sulle, armas poekülastaja, võimaluse enda kaudu neid lapsi aidata. Kui suur osa minu ostusummast haige lapseni täpsemalt jõuab? Protsent või kaks? Ma pigem annan selle toote ostmisele kuluva summa parem otse mõnele haigele lapsele.

Enne jõule ronivad kõik hädalised urust välja ja meie muidugi tahame nende heaks midagi ära teha. Tahame end hea inimesena tunda. Jõulu eel justkui meenub, et ahah, kodutud loomad, vanemateta lapsed... Jajaa, kohe helistan sellel 900-midagi-midagi numbril ja annetan 5, 15 või 30 eurot. Ja hops, on heategu tehtud, lähme eluga edasi...

Üks popp asi on aastast aastasse olnud ka suu- ja jalaga maalivate kunstnike jõulukaardid, mis su postkasti potsatavad, juures kena kirjakene, et kaartide eest saad tasuda alljärgnevale pangakontole. Esimesel aastal sellega info piirduski, siis tõstis Tarbijakaitse lärmi ja järgmisel aastal oli juurde lisatud märge, et sul ei ole kohustust maksta, võid need niisama endale jätta. Nokk kinni, saba lahti... Kuidas sa jätad endale vaese invaliidi hoolega maalitud kaardid, ilma et nende eest tasuks? Teisest küljest - mina ei ole neid palunud, ärge saatke mulle! Kiri, mis neile kaasa on pandud, ei ole jällegi kaugeltki mitte juhuslik, see on käsitsi kirjutatud! Või noh, jalaga. Appi! Keegi kirjutas varvaste abil mulle kirja ja ma ei maksa?!

Mõjustamispsühholoogias nimetatakse seda vastastikkuse reegliks - me püüame tasuda selle eest, mida me teistelt saanud oleme. Seepärast on tõhus saata kaardid, kinkida lill või anda ostuga kaasa väike nänn. Vastastikkuse reegel toimib, kuna on "kohustus vastu võtta". Samuti on "üllatus" tõhus vahend nõustumise esilekutsumiseks. Katsete käigus on leitud, et tõhus ja toimiv on isegi soovimatu kingitus. Seda seletatakse võlgnevustunde ebameeldivusega. Vastastikkuse reegliga kaasneb kohustus järele anda sellele, kes meile on järele andnud. Ehk kui kaartidega lisandub kiri, kus öeldakse, et sa võid ka maksmata jätta, tõstab see tõenäoliselt hoopis maksjate protsenti :)

Kui juba heategudeks läks, siis hakkame parem väikestest asjadest peale - autojuhina võid jalakäija üle tee lasta; võõrale inimesele naeratada (põhjamaisele eestlasele eriti raske ülesanne); küsida kodutute (loomade) varjupaigast, mida neile tuua võiks; kinkida jõuluhani mõnele tuttavale perele, kelle majanduslik seis on kehvem; või võtta veidi aega, et küsida sõbralt: "Kuidas sul läheb?" Lihtsalt. Et kuulata ja hoolida. Mitte möödaminnes ja oodates vastuseks lakoonilist: "Hästi", et ei oleks vaja pikemalt süveneda.

Heategu on väikestes asjades. Mitte suurfirmade toetamises.

09 detsember, 2012

Operatsioon "hiir"

Pärnus pole juba ammu ühtegi hiirt nähtud. Küll aga nähti sel sügisel kapis junne. Junnidele järgnes katkinäritud pudruhelveste pakk. Junnid seal ümber. Fuu! Mul pole vähimatki probleemi hiirtega, ma kardan ainult putukaid. Küll aga ei meeldi, kui hiir sööb ära mu söögi...

Kappi oli talle jäetud otsetee, pliidi ventilatsiooni kõrval on piisavalt suur vahe, sealt ta sisse vupsaski. Toppisin sinna vahesse fooliumit, et võib-olla talle ei meeldi ja siis enam ei tule, aga tal oli suva. Sirutas käpa, lükkas fooliumi eest ja näris ennast järgmisesse pudruhelveste pakki sisse.

Ühel ööl ärkasin krõbina peale. Ma ei tea, kuidas mu kõrv läbi une selle vaevukuuldava heli kinni püüdis, aga näe püüdis. Oli põnev, äratasin Kustavi ka üles, kuulatasime siis koos. Arutasime, et kuidas ta sinna kappi üldse saab? Kustav pakkus, et ventilatsiooni kaudu tuli, et korstnast äkki... Mina vaidlesin vastu, et ei-ei, mis korstnast?! Hiir peab ikka alt üles liikuma. Kustav läks siis lõpuks kööki, kuulatas veidi ja koputas siis tasakesi kapiuksele. Mitte midagi ei juhtunud - hiir ei olnud selles kapis! Krõbistas rahus mujal edasi. Ega ta rumal ole: kui ma pudruhelbed ära viskasin ja kapi tühjaks tegin, kaotas ta selle piirkonna vastu kohe huvi. Nüüd närib end järgmisesse kappi, kus valmis auku ootamas ei ole. Kuskil peavad need helbed ju olema!

Tõstsin lärmi - hiir peab majast kaduma! Kustav protesteeris, mis mul hiire vastu on?! Pakkusin, et paneme mürki, praegu pidid tõhusad mürgid saadaval olema - hiir sööb, tekib janu, läheb õue surema. Ei jää kuskile seina vahele haisema. Kustav vaatas mind nagu riigivaenlast, läks poodi ja tõi vanakooli lõksu, ütles, et ta tahab vähemalt selle surmaga silmitsi seista, mitte vaest väikest looma õue surema saata.

Kui maal vanaema juures hiired olid, siis pandi lõksu juustu, vahel jäi hiir sinna kinni nagu ette nähtud, aga tihti varastas juustu lihtsalt ära. Noh, tore ju iseenesest. Et saab kõhu täis ja natuke eluiga juurde. Lõksud on aga vahepeal läbi teinud teatava arengu. Pakile on kirjutatud: "Sööta pole vaja lisada, sest pedaal ("juust") on aromatiseeritud". Saate aru?! Juustu pole vaja? Ma kohe huviga ootasin, kas hiir läheb "aromatiseeritud pedaali" õnge või ei. Ei läinud. Lõks oli hommikul tühi.

Torkisime vinnastatud lõksu köögiriistadega ja ei mingit tulemust! Lõks lihtsalt ei kuku kinni ja kõik. Ma arvan, et hiir tuli, vaatas aromatiseeritud pedaali üle, lõi korra hambad sisse, vandus veidi, luges allesjäänud hambad üle, ja läks oma teed. Pudruhelbeid otsima.

Võib-olla oleks meil kassi vaja? Aga kas hiir käib üldse seina seest väljas? Sest kass ju seina sees ei käi. Kass oleks aga muidu mõnus, Pärnus on meil üldse nii chill, et ainult kass ongi puudu tegelikult. Kassist - ma käisin ükspäev ühes pisikeses poekeses. Jäi teele ette ja astusin sisse. Juba läbi ukseklaasi nägin, et poes on kass. Astusin sisse ja ütlesin poepidaja-mammile rõõmsa üllatusega: "Oi, teil on siin kass!" Mammi oli umbes nagu Kustavi vanaema Minni, kukkus kohe pragama: "Mis! Esimest korda olete siin poes või? Meil on juba 12 aastat kass." Ta vist ei arvanud, et leidub keegi, kes 12 aasta jooksul ta poodi pole sattunud. Aga näe, leidus! Kass oli Mihkel, ilus ja paks (neil on vist ka hiiri seal). Pidi hammustama ja küünistama, aga kui ma talle pai tegin, nurrus hoopis kõva häälega.

05 detsember, 2012

Reisikindlustus

Kuna kavatseme kaks kuud järjest kõige maalilisemates paikades puhata, oli minu algne kujutluspilt reisi planeerimisest puhas lõbu. Asja käigus on aga ilmenud, et see on päris aeganõudev töö. Reisides on vaja kindlustust - võtsin kätte ja helistasin kolm-neli suurimat pakkujat läbi ja sain aru, et kui hinnad erinevad rohkem kui kahekordselt, pean ilmselt teostama väikese uuringu, et kindlaks teha, kas topeltkõrge hinnaga kaasneb ka topelthea teenus?

Siis viskasin kogemata ära selle paberi, kuhu märkisin pakkuja, teenuse ja hinna. Ja alustasin kõigega algusest - seekord meili teel. Telefonis olid kõik mahehäälsed näitsikud väga abivalmid, üks kindlustuspakkuja andis nõu, et reisitõrget ei tasu panna aastase kindlustuse peale (küsisin Kanada jaoks), kuna see ajab hinna lakke ja reaalselt vajame me tõrke osa vaid kahel esimesel päeval. Tõrge tasub kaheks päevaks juurde osta, tuleb mitu korda odavam. Hea teada :)

Meili teel liigset sõbralikkust ei esinenud, iga sõna tuli ise välja kiskuda. Kirjaoskamatus lokkas ka. Näiteks: "Kahjuks meil nii ei saa et tõrget ainult lendamise ajaks ja tõrge vajalik ka kohapeal olles toon näite üks klient läks perega puhkama ja temal enne puhkuse lõppu oli ootamatult vaja pimesool ära opereerida et pere tuli õigel ajal tagasi ja tema hiljem". Esimese hooga ma mõtlesin, et kirjutan vastu, et kas kirjavahemärgid tulevad järgmise kirjaga? 

Kõige häirivam on, et kindlustuspakkumise tegemiseks tahetakse nii palju infot: reisi kuupäevad, siis reisi pikkus päevades (ee... halloo, kas see mitte ei ole kuupäevade abil juba nähtav?), loomulikult ees- ja perekonnanimi ja lisaks isikukood. Ma proovisin juba telefoni teel protsesteerida, et kas te ei võiks mulle lihtsalt kuupäevade ja piirkonna põhjal hinda öelda? Mis rolli mängib hinnas minu isikukood?

Lõpuks muutusin juba nii põhjalikuks, et lugesin kõikide pakkujate kindlustustingimused läbi. RSA-l oli erinevalt teistest mitmeid küsitavaid tingimusi, näiteks hüvitatakse "asukohariigi arsti poolt reisi kestel määratud vajalikud ja põhjendatud uuringud diagnoosi määramiseks, kui need on eelnevalt kooskõlastatud RSA-ga". Teised pakkujad eelnevat kooskõlastust ei eelda. Mulle tundub üsna loogiline ka, sest arvestades seda, kuidas RSA õnnetusjuhtumi on defineerinud, eeldab hüvitamise alla kuuluv juhtum enam-vähem sellist olukorda, kus ma peaks omadega täitsa kutu olema. Sel hetkel ma peaks siis ütlema, et oot, ärge tehke veel midagi, ma küsin RSA-t üle, kas selline uuring on nende jaoks diagnoosi määramiseks okei?

IF kindlustus maksab näiteks meditsiiniabi kindlustusjuhtumi tõttu IF-le tehtud kõned kinni (kuni 64 eur). Teised pakkujad seda ei tee. Selle peale ma ise ei tulnudki, aga jah, teiselt poolt maakera võetud kõned võivad kulukaks minna küll, miks mitte ka seda osa kindlustada?!

IF-i reisitõrke kindlustus ütleb, et kui jääd lennukist maha, sest auto sattus ummikusse, siis see ei ole kindlustusjuhtum; kui aga ummik oli põhjustatud liiklusõnnetuse poolt, siis on. Jällegi hea teada. Aga kuidas ma ummiku eesotsas olnud avariid neile pärast tõestan?

Igatahes soovitan lepingutingimused läbi lugeda, väga palju on väikeseid nüansse, mis on hiljem vägagi vaieldavad (ja minu paranoiline meel ütleb, et võivad laheneda kliendi kahjuks).

30 november, 2012

Neli aastaaega

Täna oli eriti halb ilm. Aknast vaadata muidugi ilus, jama oli see, et oli vaja tööle minna. Lihtsalt jõhker tuisk, sain juba aknast vaadates aru, et meeldiv see olla ei saa. Kaalusin veel vihmavarju kaasa võtmist, aga hea, et ei võtnud, muidu oleks sellega linna kohale lehvima pannud nagu Mary Poppins... Kõigepealt aitas kapuutsi ninani tõmbamise tehnika, mis tähendas ohtu inimestele otsa koperdada, kuna näha oli vaid jalge ette. Samas - ainult jalge ette näha on oluliselt parem kui üldse mitte näha (millega ma kapuutsi abi kasutamata jättes oleksin riskinud).

Ümber nurga astudes ei aidanud kapuutsitehnika ka, sest ma ei liikunud enam edasi! Proovisin siis külg ees end kuidagi vastutuult pressida, aga tuisk lõi hinge kinni. Kui hingata ei saa, on jällegi maru nigel jalutada. Seejärel püüdsin selg ees kõndimise tehnikat - hingata sain, aga edasi liikusin ikkagi vaevaliselt.

Kui lõpuks bussini jõudsin, oli aega jälle läbi akna (see meeldiv osa) jälgida, mis õues toimub ja mõtteid mõlgutada meie hindamatu nelja aastaaja teemadel. Nimelt iga kord kui olen juhtunud virisema, et minu meelest võiks aastaajad ainult suvega piirduda, leidub ikka keegi, kes toob välja väärtusliku nelja-aastaaja-trumbi. Novot, istusin seal bussis ja ei suutnud endiselt aru saada, mis selle juures head on?

Esiteks suvi jäi sel aastal täiesti vahele. Ilma kapsunita ma üldse välja ei läinudki. Ujumas käisin kaks korda ja ilmselges kananahas (ja mitte sellepärast, et hullult oleks tahtnud solberdada külmas vees, vaid "mis suvi see on, kui ujuma ka ei saa"). Ehk oli nagu kevad, ainult et valgem. Ja kui kevad augustis läbi sai, tuli kohe sügis. Pime, porine, tuuline. Tore, et selline meeldiv aastaaeg nagu sügis ikkagi olemas on! Muidu ei oskaks neid suviseid hetki kohe hinnatagi! Tekiks täiesti ebaadekvaatne eeldus, et see ongi normaalne kui soe ja valge. Nüüd siis jõudis kätte detsember ja sügis sai otsa - tuli talv.

Talv on selline vahva aastaaeg, kus on fifty/fifty - kas on räigelt külm või on sopane. Et oleks imeline lumekuhil maas ja päike sillerdaks otsas - no seda on loetud päevad terve talve peale. Pole vaja rohkem, muidu hakkad jälle ära harjuma ja eeldama, et võikski nii olla. Ja ma ei lasku üldse sellesse, mis kõik lume alt välja ilmub, kui pool aastat kestev polaaröö lõpuks läbi saab, lumi ära sulab ja kevad algab.

Mina isiklikult elan septembrist maini suve ootuses. Mulle sobiks ilmselt elada kuskil soojas kohas, et siis jõuluks Eestisse tulla. Täiesti piisab kui lumi sel ajal maas on, rohkem pole vajagi. Riideid võiks ka sel juhul umbes poole vähem olla, jalanõudest rääkimata. Talvevarustusele kuluva raha võib panna reisimise alla, et vajadusel kuskile lund vaatama lennata kui isu tuleb. Siis teeks ette kindlaks, et sihtkohas ikka lumi maas on, mitte nagu Eesti talv - alles siin oli üks aasta, kus esimene lumi tuli veebruaris. Sellele järgneval aastal oli seevastu lumi 5 kuud järjest maas, ilma et üldse oleks vahepeal ära sulanud. See ka ammendas lõpuks. Umbes kolmandaks kuuks.

Ma oleks nelja aastaaja poolt ainult sel juhul, kui päikest rohkem näha oleks. Lihtsalt ei jaksa käsikaudu kobada enamik aega aastast.

18 november, 2012

Elame veel

Kuidagi on juhtunud, et olen mitmel pühapäeva hommikul juhtunud vaatama pensionäridele mõeldud saadet "Prillitoos". Igavesti tore! Täna räägiti nõukaaegsest moest ja soundtrack oli vana hea "Miniseelik", jäin siis kuulama ja arutlema selle sõnumi üle - "Kai nooruslik on justkui koolieelik, vist sellepärast südames mul kummalised lood". Ahaa. Laulab vanem mees, pakun, et Orumets - vabandust, aga mis põhjusel tal koolieeliku peale südames kummalised lood peaks olema? Eks mu igapäevane töö muidugi natuke tingib väikest tundlikkust pedofiiliateemade osas, aga ikkagi noh?!

"Prillitoosi" lõpetab vana hea Reet Linna lausega: "Elame veel!" Selline kena meeldetuletushetk või nii, et ahah, jälle üks nädal on ära elatud, vaatame, kas järgmise "Prillitoosini" ka veel välja venitame... Kohe nagu ärksam tunne tekib. Muidu võtadki elamist natuke liiga iseenesestmõistetavana.

Ükspäev kui väljas hullult sadas, oli mul tööl väike vihmauss akna peal. Tuias ringi seal märja klaasi peal, vahepeal tõstis pea püsti. Jube rõve noh! Täpselt silmade kõrgusel - nii kui pilgu tõstsin, nägin jälle ussi. Lapsepõlves olin ikka tõsine maalaps - konnad, vihmaussid - kõik olid sõbrad ju! Mis nüüd siis juhtus? Mõned aastad tagasi käisin sõbrannaga mustikal ja keset metsa seistes roomas üks rammus vihmauss lihtsalt risti üle mu palja jala (no plätad olid jalas, aga ta läks üle naha). Huhhh kui vastik, ma lihtsalt seisin ja inisesin vaikselt. Sel hetkel saingi aru, et minu sõprus nendega on läbi saanud.

Igatahes oli vaatepilt ebameeldiv ja eelkõige egoismist mõlgutasin mõtteid minna õue ja tõsta ta maha. Sest ta oli ikka täitsa hädas. Kuidas ta üldse klaasile sai? Tuulega? Ma loodan, et mitte, sest kui kujutleda tuules lendlevaid vihmausse, hakkab juba täitsa paha. Et kuidas siis? Võttis kätte ja roomas mööda seina üles, ei saanud arugi, et vales suunas kütab? Appi ma talle ei läinud. Oli hoopis tegemisi oma kabinetist väljaspool ja kui mõne tunni pärast tagasi laua taha jõudsin, oli päike välja tulnud, klaas ära kuivanud ja... vihmauss oli ka ära kuivanud! Ma alguses mõtlesin, et ma näen valesti, aga tööpäeva lõpuks oli ta kuivanud juba poole väiksemaks ja minu süümepiinad kasvasid üha suuremaks - oli siis raske minna ja ta murule tõsta?

Niipalju siis sellest, et elame veel...