28 detsember, 2016

Kuidas ma jõuluks panni sain...

Iga kord kui Matt'i vanemate poole satun, saan šoki, et neil on neli täpselt ühesugust koera. Juba üle aasta on kahe asemel neli olnud, aga ikka veel tundub uskumatu. Ma ei tea mitte ühtegi teist inimest, kellel neli koera oleks...

Ühtlasi tegin spetsiaalselt pilti, et teile näidata, mida peened penid õhtuks söövad. Ja see ei ole mingi jõulu-eri, vaid igapäevane eine!


Teine asi, mille üle alati imestan, et kuidas neid kinke nii palju koguneb? Jumal tänatud, et Kanadas ei pea salmi lugema, muidu läheks pakkide lunastamisele terve nädalavahetus. Ja pärast õhtusööki oleme igal aastal naabrite juurde põgenenud, seal elavad Matt'i parima sõbra vanemad. Selle aasta kinkide koondhitiks kujunes plastmassist mängupüss, mis tärinal kollaseid kummikuule tulistas. Sõber sai selle oma naiselt. Poisid ei kasva ju kunagi suureks…

Mina sain Matt'ilt peegelkaamera, aga mul pole veel olnud aega seda tundma õppida. Võib juhtuda, et kunagi hakkab ka siin blogis kvaliteetseid pilte nägema, juhhei! Tegelikult sain temalt veel hunniku asju, enamiku neist juba eelmisel nädalavahetusel. Muuhulgas näiteks panni! Saate aru - PANNI! Kas teile on kunagi jõuludeks pann kingitud? Värske peika poolt?! Paradoksaalsel kombel olen ma seda nüüd muidugi iga päev kasutanud ja väga hea pann on. Aga ikkagi!

Mida teie jõuluks saite?


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

24 detsember, 2016

Jõulufilm


Väikse jõulufilmi leiad siit. Toredaid pühi teile kõigile!

19 detsember, 2016

Kuidas teha pasteeti?

500g veise maksa (veise maks ei ole nii kibe kui seamaks)
300g läbikasvanud sealiha (lõika 4-5cm kuubikuteks)
1 suurem porgand (lõika rattad)
1 suurem sibul (haki)
4 suuremat küüslauguküünt (viiluta, pruunista võis ja lisa lõpus)
soola-pipart
loorberit

200g toasooja võid
2sl konjakit
natuke suhkrut

Pasteediretsepte lugedes tundus kõige keerulisem osa "puhasta maks kelmetest". Ma polnud kunagi varem maksa puhastanud ja polnud õrna aimugi kui keeruline see olla võib. Absoluutselt ei ole keeruline! Kelmed on lihtsalt mingid valged kõvad tükid maksa ääres, mis tuleb ära lõigata. Seejärel loputa maks veega, lõika suurteks kuubikuteks ja pane piima sisse likku - see pidavat kibesust vähemaks võtma. Mina leotasin küll ainult pool tundi, aga mingit kibedat maitset küll ei täheldanud. Ju siis piisas.

Sealiha tuleb pannil pruunistada, see annab parema maitse. Kui tehtud, pane poti põhja. Seejärel prae maks kiirelt läbi ja pane potti lihale peale. Nüüd pruunista samal pannil kiirelt porgandid ja sibulad. Kui valmis, pane potti ja kata kuuma veega nii, et liha ja juurikad oleks vaevu kaetud. Lisa silma järgi natuke soola-pipart ja viska sisse mõned loorberilehed (mina panin viis-kuus tükki). Hauta tasasel tulel kuskil tund aega. Kui hakkab valmis saama, pruunista küüslauguviilud väheses võis ja lisa hulka.

Kui tund oli möödas, hakkasin mõtlema, et sealiha saaks ju pehmem kui seda pikemalt hautada, aga kui pasteet valmis sai, mõistsin, et absoluutselt mingit vahet ei ole. Mine tea, võib-olla oleks pehmema lihaga hoopis ilmelikult lödi tulnud? Tunniga sai igatahes lõpptulemus täpselt paras.

Kui valmis, korja loorberid välja, vala osa vedelikku potist kuskile kaussi, võta saumikser ja püreesta kõik ära. Nüüd on õige aeg maitsta ja vajadusel soola-pipart-suhkrut-konjakit lisada. Konjaki osa on puhtalt maitseasi, minule oleks väga hästi ka ilma maitsenud, järgmine kord ilmselt ei lisa. Ka võid ei pea tingimata panema, aga see annab mõnusa sametise maitse. Paljudes retseptides soovitati lisada muskaatpähklit, mina unustasin osta, aga ju jääb hea.

Mikserdamise käigus on näha, kas peaks eelnevalt välja kallatud vedeliku sisse tagasi panema või on juba niigi õige konsistentsiga. Minul läks kogu vedelik uuesti sisse. Arvesta, et pasteet läheb jahtudes nõks paksemaks ja natuke magedamaks.

Hea teada:
- liha/maks tuleb tunnike enne küpsetamist toatemperatuurile soojenema tõsta (kehtib tegelikult kõikide lihatoitude valmistamise puhul)
- sibulat ja porgandit võiks enam-vähem võrdselt olla ning nende koguhulk peaks olema enam-vähem sama suur kui maksa kogus.
- maks ei taha pikka küpsetamist - läheb vintskeks.
- pasteeti tuleb mikserdada madalal kiirusel ja kaua.
- võid ei tohiks lisada tulisele pasteedile, sest siis jäävad jahtudes pasteedi äärde kollased rasvarandid; see tasub lisada alles poole mikserdamise pealt kui segu on veidi jahtunud.

Head isu!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

16 detsember, 2016

Kolmikud?!

Arvake ära, kes praegu pasteeti keedab?! Ma tegin korraliku taustauuringu, panin retsepti mitmest erinevast kokku, leidsin alles kolmandast poest maksa ja kõigele lisaks pidin kahe supilusikatäie nimel terve pudeli konjakit ostma. Hetkeseisuga tundub, et ei ole tõesti üldse keeruline teha, eks näha, kuidas lõpuks välja kukub. Maksa puhastamine oli üllatavalt verine ettevõtmine ja selle piimas leotamine nägi suhteliselt… ebaisuäratav välja, aga noh. Pasteet on mu suur lemmik, eriti isetehtud pasteet. Päris lahe oleks kui nüüd selguks, et oskangi seda ise teha!

Muide, ma sain paar päeva tagasi teada, et Matt oskab küpsetada! Mul oli sünnipäev, eksole. Ja ta otsustas mulle sünnipäeva eelõhtul küpsiseid teha. Meie väntsutasime Christine'ga Sampsonit, kuniks kuumad präänikud nina alla pisteti. Väga maitsvad olid! Ma olen seni arvanud, et kokkamine on sellepärast minu peale jäänud, et Matt ei oska. Suht mööda panin!


Hommikul ootas mind magamistoas kaart ja köögis kink. Ma poleks elu sees ära arvanud, mis paki sees on! Kingituse eellugu on see, et iga kord kui me koos poodi satume, küsib Matt, et millist veini ma tahan ja mina ütlen alati, et ükskõik millist. Ma lihtsalt joon nii vähe, et selle ühe klaasi pärast, mis ma nädala peale tarbin, pole mõtet suuremat mõtlemistööd teha. Pika pinnimise peale ütlesin, et kui mingi lemmiku peaks valima, oleks see Grüner Veltliner - hästi kerge valge vein, natuke värske muru lõhnaga. Ainult, et seda siin ei müüda. Nii telliski Matt mulle Austriast kastitäie veini, lisas mõned pudelid mu lemmikut punast ja ladus selle kõik uhiuude veiniriiulisse, mis oli siis osa kingitusest. Nii et kui teie ka mõtlete, et huvitav, mis seal pakis on (nagu mina paar päeva tagasi), siis… palju veini! Sünnipäev on tore päev!


Korraks ikka kanadest ka: kellelgi neist on munaliin täitsa sassi läinud. Juba mitu korda oleme eriti suuri mune saanud - selliseid millel kaks rebu sees - aga täna leidsin uue hiiglase, mis on isegi kahe-rebu-munast KAKS korda priskem! Kolmikud?!

Ma ei saanud kontrollida, sest Matt oli tööl ja tahtsin, et tema ka näeks. Eks siis hiljem kuuleb, mis seal sees peidus on. Igatahes vaene kana! Kuidas selline monster üldse välja mahub… 


Vahepeal sai pasteet valmis ja appi kui hea! Oleks ma varem teadnud, et oskan pasteeti teha!!! Kui mul praegu värsket saia oleks, ei jätkuks siit homseks enam midagi…


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

12 detsember, 2016

Nii palju rõõmupisaraid!

Ma olen juba kaks-kolm kuud omale saapaid otsinud. Esialgu eelkõige matkamiseks, aga kui ilmad jahedamaks läksid, rääkimata sellest kui lõpuks veel lumi kah maha tuli, siis põhimõtteliselt juba igapäevaseks kandmiseks. Talvesaapaid pole mul Kanadas elades kunagi olnudki, siin pole ju talve! Või noh, vanasti polnud.

Mul oli selge ettekujutus, millised need saapad välja peaks nägema, põhimõtteliselt samasugused nagu mul Eestis olid. No mitte kuskilt leia! Kolm linna käisin viimaste kuude jooksul läbi ja saapaid ikka ei saanud. Täna astusin suvalisse poodi ja palun väga - minu unistuste saapad kenasti riiulis. Oh seda rõõmu!


Mu Eesti saapad olid täpselt samasugused, ainult see ülemine hall osa oli sinepikarva. Kuulge... hakkasin praegu mõtlema, et ma polegi vist veel kirjutanud, mida kevadel Eestis käies kogu oma maise varaga tegin?!

Kanadasse reisisin ju omal ajal seljakotiga ja palju sinna siis mahtus… Nende rohkem kui kolme aasta jooksul, mis vahepeal Eestisse ei jõudnudki, tekkis ka siia arvestatav garderoob, nii et tegelikult ei olnud mul Eestisse jäetud asjadest enam suurt midagi vaja. Kusjuures enne aastaks Kanadasse tulekut (mis oli ju esialgne plaan) sai tegelikult kõik vähegi suvalisemad asjad laiali jagatud, et mu träni üldse kuskile kappidesse ära mahuks, sest mingit oma kodu mul ju maha ei jäänud.

Seekord tahtsin puhta vuugi teha, lemmikud Kanadasse tuua ja kõik, mis kohvrisse ei mahu, ära anda. Kindla peale tahtsin kaasa võtta oma lumelauariided, sest mulle endiselt väga meeldis see komplekt, mis nüüdseks vist juba üle kümne aasta tagasi soetatud sai. Need võtsid kohvris… peaaegu kogu ruumi! Mõned asjad suutsin veel sisse suruda ja siis läks juba luku kinnitõmbamisega kriitiliseks. Hirmsasti tahtsin saapaid ka võtta, aga kuidagi ei mahtunud!

Edasi läks veel keerulisemaks, sest mul on nõrkus kvaliteetsete riiete ja jalanõude vastu. Ja nii mul siis oligi terve elutoa põrandatäis peaaegu uusi ja igati ilusaid jopesid-kampsuneid-kingi-saapaid, lisaks IPod, käekell, ehteid, aga ka täiesti lambiasju nagu näiteks profiföön sellest ajast kui kunagi juuksuriks õppisin (Kanadas on teistsugused pistikud, muidu oleks selle kindlalt kaasa toonud), lokitangid ja muud taolist.

Tõstsin kõik kallimad asjad suurde hunnikusse ja mõtlesin, et võtan Tallinnasse minnes kaasa, et äkki sõbrannad leiavad sealt midagi, mis sobib. Aga ma polnud otsustanud, kas minna auto või bussiga ja no bussiga poleks seda kuhja küll kuskile lohistanud! Natuke vähem erilised asjad, mis teise kuhja läksid, oleks mõnda taaskasutusse annetanud. Kuigi see mõte mulle väga ei meeldinud, sest poodi viies teed heateo eelkõige poepidajale, kes ilusatele asjakestele veel ilusamad hinnasildid peale kleebiks ja kehvemal järjel olevatelt inimestelt kõik seitse nahka kooriks. Jube keeruline on oma asjadest niimoodi lahti saada, et endal hing rahule jääks.

Voltisin riideid ja hädaldasin emale… kui ta korraga väga ettevaatlikult mainis, et tema sõbranna tütrel on ju viis last ja rahaga kitsavõitu, võib-olla tahad taaskasutuse asemel mõned asjad neile anda?


Tere ideaalne lahendus! Selles peres on neli tütart ja üks poeg, vanuses 7-16, nii et minu XS ja S suuruses riided peaks neile minema küll, kõigest muust rääkimata. Väga tore pere - kaks tubli töölkäivat vanemat ja viis hästiõppivat last. Eks hakkama ju saavad, aga seitsmeliikmelist perekonda ei ole just lihtne ära majandada. Ja kuna ma ise niimoodi üles kasvasin, et võimalused kesised olid, teadsin kohe, et tahan kõik asjad neile anda! Mõlemad kuhjad.

Nad elavad natuke linnast väljas, aga käivad kõik Tartus tööl ja koolis. Peale tunde kogunevad riburada pidi vanaema juurde ja sealt korjavad vanemad nad päeva lõpus peale. Panime kõik asjad suurtesse kottidesse-kastidesse ning läksime kõnealusele vanaemale, mu ema sõbrannale külla. Nad olid juba enne minu sündi sõbranjed, nii et tuttav tädi. Väga meeldiv inimene.

Tänas ette ja taha ning ütles, et eks lapsed ise teevad lahti kui koolist tulevad.

Paar tundi hiljem heliseb emal telefon. Sõbranna helistab. Nutab!!! "Olete te kindlad, et õiged kotid tõite? Nii korralikke asju ei anna ju keegi ära! Lapsed tulid, tegid kotid lahti ja kõik nutsid. Neil ei ole kunagi nii ilusaid riideid olnud!" Veel kümme minutit tänamist.

Järgmine päev helistab laste ema: "Te ei kujuta ette seda rõõmu, mis te meie lastele tegite! Nad läksid õhtul niimoodi magama, et riided võeti kaissu, ei suutnud uskuda, et need hommikul veel alles on!"

Mul lähevad isegi praegu veel silmad märjaks. Ma tean seda tunnet nii hästi! Ja nüüd tean, et andja rollis on veel parem olla!

Nii on mu eelmistel lemmik-saabastel uus ja hea kodu ning minul uued lemmiksaapad. Elu on õiglane.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

11 detsember, 2016

Kuidas meil siin kunagi lund ei saja...

- "Vabandust, kas teil lumelabidaid on?"

Müüja hakkas naerma: "Lumelabidad said juba neli päeva otsa, ma ausalt öeldes ei tea ühtegi kohta, kust te praegu labidaid võiks leida..."

- "See on vist viimase nädala kõige populaarsem küsimus, jah?"

- "Kõige populaarsem on, et kas te soola müüte, aga sool sai juba ammu enne labidaid otsa."

Siinkohal oleks vist paslik selgitada, et kui muidu on Kanada üks lumerohkuse võrdkujusid, moodustab see osa läänerannikust, kus mina elan, väikese erandi. Siin nimelt ei lähe kunagi külmaks (tavapärane talv on +6 kraadi) ja seetõttu ei saja ka lund. Viimane lumi tuli maha kolm aastat tagasi ja püsis täpselt kaks päeva. Viimane "päris lumi" nagu praegu, sadas aastal 1996.

Mis te arvate, mitmes majapidamises sellisel juhul lumelabidaid leidub? Kui paljudel autodel on talverehvid? Kui paljud inimesed lume sees sõita oskavad? Ahjaa, veelgi enam, mitu lumesahka, te pakuksite, on Nanaimo suurusel linnal (pindalalt 2x suurem kui Tartu)?

Nigelavõitu varustusest tingitult, on ametlikuks reegliks, et esmalt puhastatakse ainult suuremad teed ja ülejäänud tänavad näevad sahka hiljemalt 96-tunni pärast, aga pange tähele - seda ainult juhul kui vahepeal ei saja nii palju lund juurde, et sahad peavad suurtele teedele tagasi minema. Meie elame tupiktänava kõige viimases otsas, nii et… jee!

Esimene puhastatud tee on kolm tänavat eemal.

Veel üks asi, mis sõitmise natuke keeruliseks teeb, on see, et Nanaimo on üsna künklik. Meie mõlemal autol on küll korralikud talverehvid, aga mäest alla sõites on puhta jää peal ausalt öeldes ikka kunst pidama saada...

Õnneks tulid paariks päevaks soojakraadid ja sadas natuke vihma, mis aitas osa lumest ära sulatada. Eelnevalt puhastatud tänavad on seega nüüd täiesti korras, aga nendel, mis veel sahka pole näinud, on paks plögane mass. Järgnevaks nädalaks lubatakse jälle miinuskraade, mis tähendab, et sellest künklikust massist saab tore jääskulptuur, millel sõitmine kardetavasti suuremat positiivset naudingut ei too.

Ükspäev ostsin terrassipiirde külge panemiseks jõulutuled. Laotasin maha, et oleks näha, kuhuni ulatuvad. Kinnitused said vale pikkusega, nii et esimesel õhtul ei õnnestunudki tulesid üles panna. Jäid sinna maha ootama. Järgmine päev sadas natuke lund ja natuke vihma ning lõpetuseks jäätus kõik ära. Nii et kui ma lõpuks uute kinnitustega koju jõudsin, ei olnud enam mingeid tulukesi näha! Kaevasin (khm, rohkem ikka raiusin) ühe otsa kuskilt välja, proovisin fööniga sulatada ja jõuga tõmmata. Eip. Mis kinni, see kinni.

Leia pildilt jõulutuled:


Kanadel ei ole külma vastu midagi. Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda ja muudkui kaevasin internetis, aga selgubki, et neile pole vaja soojendust panna. Natuke põhku võiks lisada ja kindlasti peab vaatama, et süüa jaguks, sest söögist saadev energia aitab sooja hoida. Sööma hakkasid nad külmaga KOLM korda rohkem kui varem!

Ainus probleem on see, et nende veenõu on õues ja see jäätus loomulikult kohe ära. Panime siis teise sisse, aga ka see läks jäässe. Kuudis on taimeriga lamp, et kanadel 16-tundi päevas valgust oleks (muidu lõpetavad munemise ära), selle pirni vahetasime nüüd ikkagi soojuslambi vastu, et vett vedelana hoida.

Soojusega tekib aga mitu uut jama - esiteks ei tohi kuudis ja õues temperatuur väga erineda, sest kanade kehad kohanduvad sellega, mis parasjagu on ja neil läheb kogu süsteem sassi kui ühes kohas on külm, teises soe. Kui nad õue ei pääseks, oleks soojas kuudis istumine okei (aga kanade seisukohalt ei annaks soojus sellegipoolest mingit eelist, vabalt võiks ka külmas istuda). Probleem on hoopis selles, et kui lamp läbi läheb ja soojusega kohanenud kanade eluase külmaks muutub, surevad nad üsna kiirelt ära. Ja kuna me neid aegajalt kolmeks-neljaks päevaks üksi koju jätame, ei tahaks sellega riskida. Kolmas häda on, et kui soojuslamp või ükskõik mis muu soojustandev elektriseade saepuru ja põhuga täidetud kuuti asetada, tekib paratamatult reaalne tuleoht. Grillkana kellelegi?

Ma ei jõua enam ära oodata, et uuesti soojaks läheks ja iga päev vihma sajaks!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

07 detsember, 2016

Talve võlumaa

Tänane hommik oli täiesti kreisi - iga kahe lusikatäie pudru järel pidin uuesti välja jooksma ja pilti tegema, sest kui päike tõusis, läks sõna otseses mõttes iga minuti tagant muudkui ilusamaks. Viimane lumi tuli siinkandis maha kolm aastat tagasi, nii et see on kahtlemata erakordne sündmus, mida tasub jäädvustada. 

Vaesed kanad seisid trepi ülemises otsas, üürgasid kaagutada ja ei astunud sammukestki edasi. Matt oli nad hiljem banaaniga õue meelitanud, eks homme ole näha, kas julgevad omaette ka tulla.


Ja siis saatis ülemus kõigile sõnumi, et teed on libedad, ärge kiirustage, võtke rahulikult, nii et mul tekkis kohe jupp aega juurde. Istusin maha, viskasin pilgu blogisse ilmunud kommentaaridele ja järgnevat lugedes naersin lausa kõva häälega! Ma eeldan, et inimesed ei käi vanemate postituste all kommentaare lugemas, seega kopeerin selle siia ka:

05 detsember, 2016

Misasi see päike veel on?

Tegin hommikul silmad lahti ja ei saanud esimese hooga arugi, et kuidas toas nii valgeks läks? Päike paistab või? Ei või olla! Juba mitu kuud on jäljetult kadunud olnud ja nüüd siis ilmus välja. Ma saan aru küll, et kui vabatahtlikult parasvöötmest vihmametsa kolid ja siis lõpuks sajabki, ei tohi liigselt viriseda, aga ikkagi on tore vahel päikest näha!


Meil oli jõulueelne arutelu, et kas kuusk peaks olema päris või mitte. Leidsime, et võiks ikka päris olla, lõhnab paremini. Kanadas tuuakse jõulupuu juba detsembri esimestel päevadel tuppa, et oleks aega seda nautida. Matt võttis asja tõsiselt, leidis mingi kuuseonu, kes muuhulgas ka puu koju tooks ja nii nad siis ükspäev saabusid - Matt roosidega ja võõras vanamees kuusega. Rõõmu kui palju!

Mul oli juba hunnik ehteid valmis ostetud, aga ma muidugi ei arvanud, et meil hakkab nii suur puu olema, et peaaegu ei mahu tuppa äragi. Nüüdseks olen juba kaks korda käinud ehteid juurde ostmas ja hakkan vaikselt tulemusega rahule jääma.


Eile käisin natuke suuremas linnas jõuluoste tegemas ja sõbrannaga kooki söömas. Nüüd on õnneks mõned kingid olemas ja paar head ideed tekkis ka, suurem ajuragin on selleks korraks läbi. Igaks juhuks küsisin poes üle, et kui pikk tagastusaeg on ja selgus, et kaks kuud. Kena. Ma korra juba muretsesin, et kui detsembri esimestel päevadel mingi asi osta, mis lõpuks ei sobigi, on võib-olla jõuluks juba kõik tähtajad möödas, aga ei. Mulle meeldib see siinne lahke süsteem.

Täna puhastasin kanakuuti ja ikka nii tore, et nad nüüd nii suured ja targad on! Enam ei situ pesakastidesse, mis teeb koristamise oluliselt kiiremaks ja mugavamaks. Huvitaval kombel munevad ainult ühele poole, kuigi mõlemad pooled on täpselt ühesugused. Haruharva juhtub mõni üksik muna teisele poole ka, aga ilmselt ainult siis kui ei ole enam aega oodata ja "õige" pool on juba okupeeritud.

Me saime ükspäev kahe rebuga muna! Ühed siinsed sõbrad, kel kah kanad on, rääkisid, et seda juhtub tavaliselt ainult alguses kui "tootmisliin" veel hästi paigas ei ole. Nemad on isegi kolme rebuga muna saanud, eriti peen värk!

Kodused munad on ikka kõvasti kollasemad kui ükskõik kui õnnelik poemuna. Valge osa on kah kollane! Kui nad veel pisikesed olid, lugesin netist, et kanadele võiks kõrvitsat ja maisi sööta, et kollane kollasemaks läheks, aga praegu vaatan küll, et ei julgekski selliseid asju juurde anda, hahaa!


Vahepeal küsis Matt mu autovõtmeid ja teatas mõni aeg hiljem koju tagasi jõudes, et oli õhufiltrid ja õli ära vahetanud ning pesulas käinud. Selline vahva üllatus siis! Mina koristasin samal ajal terve maja ära, nii et me oleme mõlemad sellised toredad.

Ainus asi, mida mulle väga teha ei meeldi, on pliidi puhastamine. See on nii tänamatu töö! Kohe järgmine kord kui midagi praed, on jälle kõik kohad rasva täis. Mul on küll see kate, mis panni peale käib, et ei pritsiks, aga… võiks seda vist tihemini sahtlist välja võtta. Ilusa ilma puhul lõin pliidi kah läikima, nüüd ei julge mitu päeva süüa teha, et jälle ära ei määriks.

Sööjaid õnneks kah eriti ei ole, sest terve detsembri võtab Matt sünnitusi vastu ja see on üks väheseid osakondi, kus on 24-tunnised vahetused. Hommikul kell 8 läheb ja järgmisel päeval samal ajal tuleb. Paljudel juhtudel töötab ülepäeviti, nii et jõuab hommikul koju, magab terve päeva ja kui üles ärkab, peab põhimõtteliselt kohe jälle magama minema, et hommikul vara tõusta ja haiglasse minna. Vahele mõned kliinikupäevad, minu sünnipäev, meie mõlema töö-jõulupeod… Minu 8-tunnised tööpäevad tunduvad selle kõrval nagu ei teekski eriti midagi.

Jõulutunne hakkab küll juba vähehaaval tulema. Sõbrants saatis kodumaiseid piparkooke ja endakasvatatud sidrun-melissist tegin teed kõrvale. Uuel nädalal pidavat natuke lund ka sadama, uudised enam muust ei räägigi. Kuna siin juhtub seda heal juhul ainult korra aastas, jääb elu kohe seisma, sest keegi ei oska lumes autoga sõita (enamikel pole talverehve ka). Sel lihtsal põhjusel pannakse kohe koolid kinni ja meie ettevõttel on reegel, et kui koolid ei tööta, oleme ka meie suletud. Eriti mõnus.

01 detsember, 2016

Lemmiktoit

Kas teil on mingi söök, millest kunagi isu otsa ei saa? Mul on selleks pehme sai võiga. Hiljuti avastasin sellise saia, mis maitseb nagu lapsepõlves, on krõbeda koorikuga ja seest pehme. Appi kui hea! Just tõin värske pätsi ja mõtlesin, et jube kahju, et pärast õhtusööki enam saia ei mahu. Esimesel päeval on see ju kõige parem! Ja siis sain aru, et oota… kes ütles, et ma pean õhtusööki sööma? Isver, kuidas mulle meeldib täiskasvanu olla!

Noorteprogrammis oli täna keegi kuuse ära ehtinud. Täiesti geniaalne mu meelest. Hiljem hea lihtne maha võtta...