30 juuni, 2013

Suvi-suvi!

Meie korterinaaber lendas täna hommikul mõneks päevaks vanematele külla, seega oleme "üksi kodus". Mind tabas otsekohe pesapunumise instinkt - alustuseks paigutasin köögikappides asju ringi, seejärel avastasin sügavkülmast tühjad jääkuubikukarbid ja avaldasin imestust, miks need seal on? Kustav ütles, et see olevat meestevärk, millest naised ei hakka kunagi aru saama :)

Edasi möllasin tolmuimejaga ja kuna vahepeal jõudis Kusti tööle minna, pidin täiesti iseseisvalt lahendama saladuse, miks praht sisse ei lähe ja hais välja tuleb. Olin hästi nupukas, sain aru, et tolmukott on täis. Vajutasin nuppu, tõmbasin masina lahti... ja kogu sisu lendas põrandale laiali. Selgus, et tegemist on kotita isendiga, sodi tuleb käsitsi välja koputada. Soovitavalt prügikasti kohal...

Seejärel viisin roosmariini duši alla. See on meie suurim toataim, umbes poole meetri kõrgune puu. Juba ükspäev jäin vaatama, et huvitav, kas ta peabki selline kuivanud olema, aga eriti ei süvenenud. Et ju Marc ise teab. Eile ta aga palus, et äkki paneksime tema äraolekul taimele vett, muidu sureb ära, ta ise polevat suurem asi botaanik. Nojah, oleksin võinud selle peale juba varem tulla... Uputasin mulla veega läbi ja eeldasin, et hommikuks on kenasti roheline (mida muidugi ei juhtunud).

Tassisin siis taime duši alla, mõtlesin, et äkki lehed tahavad ka vett? Ma ei tea ju roosmariinist mitte midagi, täitsa huupi toimetan. Guugeldama ka ei viitsinud hakata, sest Marc ütles, et kui ellu ei ärka, tükeldame ära ja paneme purki.

See-eest meie isiklik taim - basiilik - vohab aknalaual sellise hoolega, et varsti võib oksakaupa müüma hakata. Tal on muidugi ka tähelepanelikum omanik kui roosmariinil :)


Sahmisin veel tükk aega, pesin põrandat ja puha, isegi uue prügikasti tõin poest. Seejuures mäletasin kogu aeg, et pean poole viieks tööle minema... Kuni lõpuks meenus, et ei-ei, hoopis kolmeks oli täna! Mul olid muidu lennukad plaanid, tahtsin jalutama minna ja igasugu põnevaid asju teha (ma ei tea küll milliseid, aga küllap oleks välja mõelnud), aga noh, läksin siis hoopis tööle.

Eile saabus suvi. Alates märtsist, mil Vancouverisse jõudsime, on ilm enam-vähem sama olnud. Alguses viskas mõne jahedama päeva kah sekka, aga hiljem püsis temperatuur iga päev 17-20 kraadi vahel. Justkui soe, aga kampsun pidi ikka seljas olema. Kohalikud rääkisid, et suvi ongi alles juulis ja augustis - siis on soe ega saja üldse.

Nüüd, kus juuli on ukse ees, paistab tõepoolest sedamoodi minevat, kaks päeva on selline palavus olnud, et riided on täiesti üleliigsed. Ainult et kohalikud võiksid ära otsustada, mis ühikutes nad temperatuuri mõõdavad, ametlikult kasutatakse Kanadas küll Celsius't, aga pooled vancouverlased räägivad ikka Fahrenheit'idest (millest mina ei jaga jällegi ööd ega mütsi).


Juulikuine graafik on mul muidugi eriti tobe, töötan peaaegu iga päev, aga vahetused on üsna lühikesed (pooled neist ainult 4 kuni 6 tundi). Õnneks saab prooviaeg varsti läbi, siis on lootust palgatõusule ja ühtlasi tahaks neile mainida, et mõne tunni kaupa ma edaspidi ikkagi "tilkuda" ei viitsi.

Kolmapäeval läheme katsikule - need sõbrad, kellega Gibsonsis käisime, said paar nädalat tagasi tütre. Viimase hetkeni otsisid sobivat nime, uurisid veel meilt, milliseid Eesti lastele pannakse, aga ma isegi ei mäleta, mida vastasime...

Igatahes sai pisipiiga nimeks Téa, mis ongi põhimõtteliselt Eesti nimi! Seega tellisime talle "Joonisfilmist" toreda kodumaise multika "Lepatriinude jõulud", mis paari nädalaga nagu naksti kohale jõudis, seejuures oli postitasu ainult paar eurot. Ega ta enne jõule nagunii telekat vaatama ei hakka ja see oli esimene Eesti multifilm, mis mulle pähe lõi. Selline armas ja südamlik lugu. Usun, et talle meeldib.

27 juuni, 2013

Vandenõuteooria

Kui New York'is 12 aastat tagasi lennukid kaksiktornidesse kihutasid, mõtlesin, et kummaline, kuidas selline asi üldse toimuda saab? Ameeriklastel pole oma õhuruumi üle üldse mingit kontrolli - lihtsalt tulevad habemega mehed, kaaperdavad ühe lennuki teise järel ja muudkui notivad keset Manhattanit pilvelõhkujaid maha?

Hiljuti juhtusin kuulama ühe professori loengut 10 aastat kestnud uuringust, mis analüüsis 9/11 katastroofi fakte ning kõrvutas neid meedias esitatuga. Avalik debatt käib ainult kaksiktornide üle - kaks lennukit, kaks maja, mõlemad hooned kukkusid kokku. Tegelikult kukkus ju kolmas ka kokku, kuigi temale lennukit ei jagunud. 9/11 ametlikus Commission Report'is seda aga isegi ei mainita. Kui nad juba maju õigesti kokku lugeda ei suuda, on ka ülejäänut keeruline usaldada.

Meedias esitletud versioon ütleb, et WTC-7-le sai saatuslikuks tulekahju. Spetsialistide hinnangul on see aga võimatu ning väidetavalt saab sellise maja maatasa teha vaid lõhkeainega (mille jääke oleks võimalik kindlaks teha küll, kuid paraku suunati platsilt kogutud metall taaskasutusse ning uurida seda ei lubatud). Sündmuste käigus tuletõrjujatega tehtud intervjuud näitavad, et kõik kuulsid plahvatusi.

Järgmine ametlik raport toob välja, et tulekahju oli, aga varingu põhjuseks see tõesti olla ei saanud. Lõhkeaineid nad aga uurimise alla ei võtnud, kuna ei pidanud tõenäoliseks. Kas pole idiootne?

WTC-7 oli väga kõrgelt turvatud hoone, vajalikus koguses lõhkeaine paigaldamiseks kulunuks nädalaid. Kuidas oleks see osutunud võimalikuks ilma, et valitsus asjast teaks?! Loomulikult ei saa lubada, et selline fakt avalikult kinnitust leiaks...

Sellega veel intriig ei piirdu - nimelt teatas BBC uudistekanal sündmuste käigus, et kolmas maja on kokku varisenud... ENNE kui see tegelikult juhtus! Internetikeskkonnas tekkis muidugi kohe tuline arutelu, sest läheduses olnud inimesed nägid, et maja on püsti, aga uudised väitsid, et pole... Ja peatselt enam polnudki!


Mees, kes ilmselt mõningaid vastuseid teab, on Larry Silverstein, kes rentis terve World Trade Center'i kompleksi vaid 1,5 kuud enne katastroofi toimumist ning sõlmis üüratute summade peale kindlustuslepingud 24 erineva kompaniiga. Pärast kõigi seitsme maja hävimist, sai temast endisest veelgi rikkam mees...

Selle päeva sündmused ei hõlmanud aga ainult Manhattanit, sest lennukeid oli väidetavalt neli - kolmas "tabas" Pentagoni ja neljas "püüdis" sõita Valgesse Majja, kuid kukkus põllule. Ainult et... kummastki pole säilinud ühtegi jälge (ei tükke, videosalvestist ega pilte). Ametlik raport väidab, et kuumuse tõttu need aurustusid nii, et järele ei jäänud mitte midagi.

Pentagoni puhul ei klappinud ükski fakt. Esiteks on tegemist madala majaga, mitte kaksiktornide taolise pilvelõhkujaga. Ametlikust raportist võetud andmete põhjal oleks pidanud selle ründamine toimuma nii:


Pildil on arvutisimulatsioon, sest kõnealust lennukit ei näinud (enne ega pärast õnnetust) mitte keegi. Kohe pärast juhtunut tehtud fotod erinevad suurel määral nendest, mis avaldati pool tundi hiljem, nimelt olid hilisematel maja kahjustused üllatuslikul kombel oluliselt suurenenud. Mis põhjusel - seda ei oska keegi seletada.

Millegipärast tekkis hoone tagaseina ümmargune auk, mida spetsialistid lennukiga kuidagi seostada ei oska. Ametlik raport ei anna vastust ühelegi imelikuna tunduvale asjaolule ning maja rekonstrueeriti hilisema uurimise takistamiseks lausa kiirkorras.

Kuna paljud inimesed ei suutnud uskuda, et Pentagoni tõepoolest lennuk tabas, nõuti videot, mis avaldati viis (!) aastat pärast juhtumit. Seda võite vaadata siin. Ähmaselt paistab, et miski küll hoonet tabas, kuid et selles lennukit näha, peab ikka eriti elav kujutlusvõime olema.

Spekuleeritakse, et tegemist oli hoopiski raketiga, sest auk, mille terroristide poolt juhitud "lennuk" väidetavalt tekitas, on paraku oluliselt väiksem kui kõnealune õhusõiduk. Aga miks USA valitsus raiub, et see oli lennuk?!


Neljas lennuk, mis pidi tabama Valget Maja, võeti väidetavalt reisijate poolt kaaperdajate käest üle ning seetõttu ei jõudnud sihtmärgini, vaid kukkus põllule. Omapäraseks teeb olukorra fakt, et ametliku versiooni kohaselt tuli see taevast alla kosmilise kiirusega ning kokkupõrkes maaga aurustus. AURUSTUS, saate aru? Terve Boeing! Ei enne ega pärast seda juhtumit pole kordagi juhtnud, et alla kukkunud lennuk aurustuks...

Mingi jälg põllul küll on, lennuki kuju võib selles aimata, ainult et jällegi - suurus ei klapi kohe üldse mitte...


Spekuleeritakse, et 9/11 sündmused andsid Ühendriikidele õigustuse astuda sõtta Afganistaani ja Iraagiga, nendes piirkondades asuvad naftavarud on USA-le "juhuslikult" magus suutäis. Nende vallutamiseks tuli aga leida põhjendus ning millegagi sõdureid motiveerida, moslemite vastu tekitatud pime viha sobis suurepäraselt ja toimib siiamaani.

Aga kes teab - võib-olla oligi kõik nii nagu valitsus väidab, ainult et sel juhul võiks seni vastuseta jäänud küsimused lahti seletada... 3000 inimelu, mis 9/11 käigus kaduma läksid ning need miljonid, kes sellest ajast saadik sõdades on hukkunud, on liiga palju, et lennukite aurustumise teooria peal purjetada.


Inimese loomus on aga kord selline, et kõik, mis otseselt oma nahka ei ohusta, paistab ebaoluline. Natukeseks pakub küll põnevust, aga siis läheb elu edasi. Paraku ei toimu kahtlased asjad vaid teisel pool maakera - ka "Estonia" katastroofi põhjused on senini selgitamata jäänud.

Osad sellega seotud dokumendid salastati erandkorras 70-neks aastaks. Miks?

"Estonia" ei olnud väike papist paat, mille puhul võiks eeldada, et suurema lainega laiali laguneb ning põhja läheb. Erinevad eksperdid on juhtunut arvutuste abil läbi mänginud nii- ja naapidi, kuid ei ole kuidagi suutnud tuvastada, et ametlikus versioonis leiduv taolise laeva poole tunniga uputada suudaks. Ometigi just nii juhtus.

Pardal olnutest pääses vaid 137 inimest, hukkus 852. Paljud eestlased kaotasid seal mõne lähedase ja teavad seetõttu väga täpselt, kuivõrd taolises olukorras korda läheb, et faktid klapiksid ega jääks tunnet, et sulle lihtsalt näkku valetatakse. Õnnetusega on aja jooksul võimalik leppida, kuid sellega, et toimunu oli kellegi kätetöö - mitte kunagi.

Jällegi spekuleeritakse lõhkeainete kasutamise üle, see on ainus versioon, mis nii kiiret uppumist seletada suudaks. Sukeldumiste käigus on teooriale ka kinnitust leitud, kuid ametivõimud eitavad selle võimalikkust resoluutselt. Kuigi hukkunute omaksed nõudsid ühehäälselt laeva pinnale tõstmist, on valitsus sellest keeldunud ning isegi plaaninud laeva betooniga katta. Hauarahu huvides. 

Õnnetuse ajal katkes kogu Läänemere põhjaosas raadio- ja mobiiliside, see on ka üks põhjustest, miks abi saabumine kaua aega võttis. Katkemise põhjus ei ole senini teada. Selle toimumise kellaaeg langeb aga hämmastava täpsusega kokku perioodiga, mille vältel laev põhja läks.

Kahtlustatakse, et Estonia pardal võis olla kahtlane last. Rootsi võimud on seda osaliselt kinnitanud, kuid jätnud avalikustamata, millega tegemist oli. See on üks neist faktidest, mis 70-neks aastaks salastati.

Ellujäänute nimekirjad muutusid, kümmekond inimest, kes esialgsete andmete kohaselt pääsesid, kadusid hiljem jäljetult. Kõige kuulsam neist teise vahetuse kapten Avo Piht, keda nähti laevatekil päästeveste jagamas, hiljem parves ning hommikul erinevates sõidukites ning haiglas. Tunnistajaid on liiga palju uskumaks, et nad kõik eksivad. Pealegi pidi iga ellujäänu oma nime ja isikuandmed ise ütlema, kedagi neist ei tuvastatud huupi. Ahjaa, kõik need inimesed, kes Pihtiga ühes päästepaadis olid, läksid samuti kaduma kui tina tuhka.

Juhtunule järgnenud hommikul oli raadio Kuku eetris intervjuu helikopterimeeskonna liikmega, kes rääkis, kuidas ta kapten Pihti oli päästnud. Kui hiljem üritati lindistusele juurde pääseda, oli see kadunud, väidetavalt Kaitsepolitsei poolt konfiskeeritud. Piht jäi kahel korral ka kaamerasilma ette, esimest lindistust näidati saksa televisioonis, seda juhtusid nägema meeskonnakaaslased, kes ta koheselt ära tundsid, kuid hiljem klipp haihtus. Teine on tänini saadaval (vaata siit), kuid kapten ise jätkuvalt kadunud. Ka tema surnukeha pole leitud - naisele saadeti kinnine kirst, mida ei lubatud avada. Seda ta aga tegi ning kirstus oli täiesti võõras hallipäine mees.

Samal moel jäid kadunuks veel mõned inimesed, kelle pääsemine selgelt tõestatud ja dokumenteeritud oli. Ka nende puhul jääb õhku intrigeerivaid küsimusi ja fakte, millele tänini keegi vastama ei nõustu. Lähemalt võib neist lugeda siit.


Mina arvan, et taoliste juhtumite ümber peabki tekkima arutelu, kõige rumalam oleks jääda uskuma seda, mida meile avalikult esitleda püütakse. Kui mõnda taolisesse loosse oleks segatud meile kallid inimesed, ei teeks me seda ju iialgi?!

24 juuni, 2013

Gurmee ja rämps

Kui eile õhtul töölt tulles Kustavile Teresa saadetud kalkuniprae üle andsin, ütles ta, et vahepeal tundub, nagu töötaksin mõnes eksklusiivses gurmee-restoranis. Näiteks eile oli lõunaks kuivatatud austritest keedetud aasiapärane riisisupp ja õhtuks hiiglaslik ahjukalkun koos aurutatud brokkoli ja kartulipüreega (mille sisse käisid ka munad!), kõrvale krõbedaks röstitud vürtsised saiakuubikud.


Meie piibliks on töö juures Canada Food Guide, mis on pühamatest püha väljaanne, seal kirjutatust naljalt mööda ei hiilita. Joogiks on vesi, iga toidukorra juurde kuulub värske salat ja vahepealaks puuvili või jogurt. Rämpstoitu saab erijuhtudel ja maiustusi paar korda nädalas.

Kõik muu on samuti selgelt paigas - kõik, mida hoolealused suudavad ise teha, seda nad ka teevad. Paljudes asjades on kohmakad, aga kõrvalise abiga saavad hakkama. Mõnikord tuleb kliendi käsi kraanile tõsta ja see üheskoos kas kinni või lahti keerata, aga noh, selle eest meile ju makstaksegi. Paljusid liigutusi ei õpi nad mitte iial täiesti iseseisvalt tegema, aga harjutama peab.

Alates eelmisest nädalast töötan ka meie asutuse teises majas, kus reeglid on täiesti teistsugused. Kliendid ei pea ise midagi tegema (kuigi on selleks vabalt suutelised). Hoolealuseid on kaks (täpselt nagu esimeseski kohas), ühel neist vaid kerge erivajadus, aga raske kasvatamatus, mida nüüd, kus ta kodust on eraldatud, ainult süveneb.

Tema suurim probleem on arvutimängud. Koolis ikka käib (sest muidu ei lubata mängida), aga kogu ülejäänud aja veedab puldiga teleka ees koletisi maha kõmmutades. Söögilauda tulek on tema arvates liigne pingutus, seetõttu viiakse talle toit teleka kõrvale voodisse (!!!). Esmatähtis pidavat olema, et üleüldse sööks.

Mingit gurmeerestorani ärge nüüd silme ette manage, see maja meenutab rohkem McDonalds'it, sest kõnealune klient, nimetagem teda Pubekaks (17.a), keeldub igasugusest normaalsest toidust, on nõus vaid friikartulite, krõbedaks praetud peekoni, pitsa ja muu taolisega.

Vahepealaks on puuviljade asemel kartulikrõpsud, need viiakse iga paari tunni järel kausiga nina alla. Ja mustad nõud saab siis ühe soojaga kööki kraanikaussi toimetada, sest me ei hakka ometi "võimatut" nõudma ja eeldama, et Pubekas seda ise teeks...


Meenutan siinkohal, et asutuse eesmärgiks on aidata klientidel iseseisvuda, et ühel hetkel omal käel hakkama saaks (või kui puue seda ei luba, siis terve elu vältel igapäevatoimingutes toetada).

Iga lapsega töötab terve meeskond - psühhiaater, psühholoog, käitumisterapeut, sotsiaaltöötaja, tugiisik ja klassijuhataja, kes abivajajaga regulaarselt kohtuvad, omavahel koostööd teevad ning asutusele juhised annavad. Selle konkreetse noore puhul on ettepanekud kohati nii jaburad, et ma lihtsalt ei jõua ära imestada!

Et Pubekas kartulikrõpsudele ja popcorn'ile tervislikumat vahepala eelistaks, tuleb talle viidata, et eelpool mainitud snäkid võivad mängu pulti kahjustada, seega võiks valida õuna või müslipulga.

Kuna ametlik magamaminekuaeg on kell 21, tuleb alates kaheksast iga 10 minuti tagant käia meelde tuletamas, kui kaua veel mänguaega on jäänud (tuletan veelkord meelde, et kõnealune isik on 17-aastane). Paar minutit enne üheksat tuleb üks ekstra-meeldetuletus teha, et nüüd peab hakkama lõpetama ning muuhulgas jälgida, et ta mängus saavutatud tulemuse salvestaks. 

Misasja???

Reaalsuses näeb edasine välja nii: Pubekas teatab, et tal pole veel und, keerab telekal hääle vaiksemaks, et teine klient kõrvaltoas magama saaks jääda ning mängib poole ööni, kuni ära kukub.

Spetsialistide meeskond on sellisest mudelist teadlik ja kuna väheseks jääva uneaja tõttu osutub hommikune ärkamine alati väga raskeks, soovitavad Pubekale hommikuse äratamisprotsessi käigus meenutada, et tal on võimalus õhtuti varem uinuda, et ärkamine kergem oleks (mida ta loomulikult ei tee).

Motiveerimine käib samuti teleka abil - kui viib nõud kraanikaussi või aitab õhtusöögiks lauda katta, premeeritakse lisa-telekaajaga. Selle koha peal jooksis mul juhe kokku, ei kujuta ette, kust see aeg võetakse kui ta nagunii terve koolivälise aja mängib - õues ei käi, sõpru ei oma, suhelda ei oska.

Suhkrutarbimine mõjutab tema käitumist väga oluliselt, eriti hädas on sellega õpetajad. Nii on Pubeka päevane limonaadide hulk spetsialistide poolt reguleeritud kahele purgile päevas. Mida ta loomulikult ei järgi! Külmikus on terve riiul erinevaid limonaade täis (absurdne!) ja igaühel vaba voli võtta nii palju kui soovi on. Keegi ei jõua jälgida, palju ta tegelikult joob (aga kuna limonaad on ainus, mida ta üleüldse joogina tunnistab, siis ikka palju).


Mõtlesin, et koostan peakontorile spetsialistide meeskonnale edastamiseks mõningad ettepanekud:

- ei kartulikrõpsudele
- ei rämpstoidule
- ei suhkrujookidele

Ilmselt annab Pubekas hiljemalt teisel päeval alla ning hakkab normaalset toitu sööma (mida siis omakorda keegi valmistama peaks, sest praegu paistab kõigile töötajatele pitsa soojendamine hästi sobivat).

- kui laua ääres süüa ei sobi, pole järelikult näljane ja ootab järgmise söögikorrani
- telekamängu võib mängida kaks tundi päevas, ülejäänud ajaks tuleb muu tegevus leida
- kell kümme läheb tuli ja telekas kustu, minu poolest istugu pealegi kaheni üleval kui tõesti und pole ja pimedas konutada meeldib

Varsti võite ajalehest lugeda, milline müstiliste võimetega Anu siia Kanadamaale on saabunud, pubekad saavad söögiisu ja kõnevõime tagasi... Terve kaustatäie soovituste asemel ajab kolme reaga asja ära :)

19 juuni, 2013

Teaduskeskus

Bruno tõstis lärmi, et kaua võib seda numeroloogiat lugeda, kirjuta juba midagi uut! Mina, kohusetundlik tütarlaps, hakkasin muidugi otsast pihta, aga kuna oli öö, siis kuskil kahe paiku vandusin lõpuks unele alla. Jupikaupa tegemine ei tööta minu puhul üldse, täna ei oska eilset teksti kuidagi lõpetada, pean ikka algusest peale hakkama.

Juhtus kuidagi nii, et viimase kahe nädala jooksul jagus mulle vabu päevi ainult ühekaupa, aga nüüd on neli tükki järjest. Puhka või segaseks! Eile kui oli esimene, küpsetasime hommikul mustika-pannkooke ja tegime smuutit, oli väga-väga mõnus.

Lõunaks keetsin läätsesuppi, sest nagu juba varasemalt mainisin, on meil töö juures Teresa, kes alati midagi huvitavat kokkab, nii et tihtipeale proovin tema retseptid hiljem kodus järele. Läätsed on ju maitsvad ka, natuke herne moodi, aga keevad palju kiiremini pehmeks. Sibulat ja küüslauku uhasin ikka mehemoodi sisse, porgandit ja suvikõrvitsat panin ka, väga maitsev sai. Selline natuke vürtsine ja igati tervislik.

- - -

Täna käisime kohalikus teaduskeskuses. Midagi nii mõttetut pole juba ammu kogenud! Esimeses saalis oli ratas, mille sees sai joosta (nagu hamster); tahvel, mis näitas, kui palju vett maailmas tarbitakse ja suur konteiner, mis nupuvajutuse peale suure hunniku prahti välja sülitas, et külastaja saaks need läbinutserdatud asjad kahe ava vahel ära jagada, olenevalt sellest, kas neid saab taaskasutada või mitte.

Edasi tuli kaks saalitäit plastmassist mänguasju, näiteks võis proovida, kas oskad neljaks tükiks lõigatud šokolaaditahvli õigesse kujusse paigutada (oskasin!). Häääästi huvitav... Lasteaiaealistele võib-olla.

Teisel korrusel oli ühes saalis palju piklikke klotse. Inimesed lihtsalt hullusid - igaühel oli vaja oma torn püsti laduda. Siis oli seinatäis läbipaistvaid torusid, kuhu sai palli sisse visata, et vaadata, kuidas see teisest otsast välja lendab. Siis see veeatraktsioon, mis Tartu Ahaaski on, ainult et kuskil kümme korda väiksem - no kus saab lihtsalt palle vette pilduda, jälle hiiglama huvitav, eksole.

Praegune eriväljapanek on näitus inimese seksuaalsusest. Seal olid elusuuruses pildid erinevas vanuses meeste ja naiste kehadest ning umbes 15 toru otsa lahti rullitud kondoomi. Laias laastus kõik.

Plastmassist dinosauruse skelett oli ka ja paar suurt käbi. Meil on kodus üks samasugune - Triin ja Mosu olid tee äärest leidnud (käbi, mitte skeleti, onju). Ja kui Tartu Ahaas õnnestus mul tibude koorumist jälgida, siis Vancouveri omas näidati rahvale merisiga. Puur oli nii pisike, et vaene loom sai igas suunas oma kõva viis sammu vudida enne kui klaas ette tuli.

Teiselt poolt lahte, teaduskeskuse vastast, leidsime aga toreda nimega laevukese:


Koduteel astusime läbi Goorin Brothers'i mütsipoest. Sealne valik on tõeliselt kirju ja paistab, et Kustavi kõikvõimas vanaema Minna on kõva lobitööd teinud, et temanimelised nokatsid müüki paisataks...


Õhtul käisime kinos, teisipäeviti on ju piletid poole hinnaga. Kino asub kõrvalmajas, pole eriline pingutus end kohale vedada. Ainus probleem on selles, et kuna kohad on nummerdamata, tuleb vähemalt pool tundi enne algust saalis olla, muidu võib juhtuda, et istud esireas. Kui siis film lõpuks algama pidi, lasti veel 20 minutit reklaame ja treilereid (sellele eelnenud pool tundi sisustati muidugi ka reklaamiga)... Mul kasvasid juba juured alla!

Palju parem kui ükskõik milline kino, on kodumaine kalakotka kaamera. Kaks poega on juba koorunud, kolmas veel muna sees peidus. 

15 juuni, 2013

Leib

Lugesin uudistest, et Toronto eeslinn keelas majanumbrites number nelja kasutamise, sest sealsete hiinlaste sõnul on selle inglisekeelne hääldus ("four") sarnane mandariinikeelse sõnaga "surm".

Muidu püüan olla tolerantne, aga mingist piirist tekib puhas egoism, mis paneb arvama, et kui minu meelest on miski tobe, siis ta ka on tobe, ja et miljonid hiinlased vastupidist väidavad, näitab lihtsalt seda, kui palju rumalaid inimesi leidub - sest nii ei saa küll kuidagi olla, et mina eksin ja neil on õigus :)

Ciaron rääkis, et tema on igati mitmekesisuse poolt, aga kui siis ühel hetkel hakkasid Austraaliasse sisse rännanud moslemid nõudma, et kohalikud ei tohi enam rannas speedo'de ja bikiinidega olla, vaid peavad end kinni katma, kuna liigne paljastatus on moslemitele häiriv, siis oli küll hetk, kus tekkis tahtmine "iga roju oma koju" saata.

Ebausust veel niipalju, et Kanadas pole paljudel kõrghoonetel 13-ndat korrust. Minu meelest eriti absurdne! Sisuliselt elad ikka 13-ndal, aga kui saad liftis selle asemel 14 vajutada, on kõik okei. Meil elavad sõbrad sellises majas, kus 13 pole ainus number, mis puudu on, ma teisi ei mäleta, aga huupi pakuks, et 4 pidi ka ära jääma. 14 ja 24 siis ka?

Ja kui veel hiinlastest pajatada - olete kunagi mõelnud, kuidas nad arvutit kasutavad? Kas neil on klaviatuuri peal hieroglüüfid või? Hahahaa, võiks ju! Tegelikult pidi nii peen süsteem olema, et trükivad häälduse ja arvuti viskab selle asemele hieroglüüfi. Küsisin ühelt hiina juurtega sõbralt :)


Ükspäev kõndis meile tänaval üks täiesti tavaline keskealine mees vastu, igati soliidne, ülikond seljas, juuksed kammitud... kontsakingad jalas. Ei, ma ei näinud valesti! Isegi mul ei ole nii kõrgeid kingi, mingi 8-9 cm tuli ära! Õige kah - igaüks peab saama olla selline nagu tahab. Et tavapäraselt ainult naised kontsi kannavad, on ju puhtalt kokkuleppeline asi, mitte midagi seesugust, mida nende luustik eeldaks vms...

Ükspäev nägin geipaari, ühel poistest olid varbaküüned punaseks lakitud. Kes ütles, et mehed ei tohi? Naised kannavad ju pükse iga päev! Paarsada aastat tagasi oleks selle eest vist tuleriidale läinud. Pükste eest, ma mõtlen.

Vancouveris on üldse väga mitmekesine seltskond. Kui Triin ja Mosu siin käisid, olid tänaval kohanud tüüpi, kes enda järel kujuteldava ukse kinni pani. Mulle sellised meeldivad, nii toredad!

Siin on legendaarne kant - Hastings Street - kuhu ei soovitata minna. Alguses arvasin, et see on mingi eriline mülgas ja geto, aga tegelikult asub kesklinna külje all ja sealt sõidavad väga paljud bussid-trollid läbi. Narkomaanid ja kodutud on selle ainult paari majadebloki pikkuselt asustanud, ülejäänud Hastings on täiesti tavaline linnatänav. Ohtlikkuse asemel on avanev pilt pigem kurb, väga hea narkovastane õppematerjal.


Kirjutasin ükspäev, et peaks hakkama leiba küpsetama, need poe omad ei kõlba kuhugi. Paraku polnud juuretist kuskilt võtta ja nii segasin selle ise kokku. Selleks oli vaja juuretisega tehtud leivaviilu, keefirit ja õuna, mis tuli kokku segada ja lasta halvaks minna. Ametlikult muidugi öeldakse, et "elu peab sisse tulema". Tuligi. Maru ebameeldivalt lõhnas see elu.

Isetehtud juuretisega ei kerki esimesel neljal-viiel korral nii hästi kui peaks, nii et tasub kelleltki "sissetöötatud" juuretis küsida, siis pole õnnestumises kahtlust.

Aastaid tagasi tundus leivategu mulle tõsise teadusena, ajakirjanduses esitletakse seda alati kui mingit eriti keerukat protsessi. Lugesin kõik õpetused ja nipid läbi, tõin sõbranna käest juuretise ja asusin katsetama. 

Esimesel korral tegin nii nagu peab - kasutasin puulusikat; lisasin nisujahu, et paremini kerkiks; mõtlesin juurde ainult häid mõtteid (pidi esmatähtis olema); panin saunalavale 50 kraadi juurde kerkima (foorumites õpetati), hiljem jätsin lihtsalt vannituppa soojale põrandale. Kõik see on täiesti ebavajalik! Ikka võib tsirkust teha kui viitsimist on, aga leib ei tule sellest kriipsuvõrdki parem. 

Mul pole ükski kord nässu läinud, seega ma ei tea, mis pikast kogemusest ja katsetamisest "teadjad" räägivad. Ei, siiski! Üks leib tuli liiga soolane, see ainus, mida ma ükskord Kustavi vanemate juures küpsetasin. Neil olid lihtsalt poole suuremad teelusikad kui need, millega ma tavaliselt taignale soola lisan, aga ma ei lasknud end sellest häirida (blond noh!). Sai kaks korda nii soolane kui normaalne oleks. Muidu kerkis hästi ja oli igati vinks-vonks. 


Minu leivaretsept on selline:

2 sl juuretist
0,5 l sooja vett
rukkijahu

3 tl soola
3 sl suhkrut
rukkijahu (u. 0,5 kg)

Segan suures kausis vee ja juuretise ning lisan nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb panna rätik peale ja 10-12 tunniks seisma jätta. Kui seda teha reede õhtul, saab laupäeva lõunaks värsket leiba :) Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis.

Järgmisel päeval segan juurde soola, suhkru ja rukkijahu. Peaks jääma nii paks (umbes nagu kartulipuder), et kui näpuga auk sisse torgata, jääb see alguses näha, aga vajub vaikselt täis. Kui vajalik jahukogus on sees, on natuke raske segada, siis polegi vaja enam juurde panna. 

Siit tuleks võtta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisada soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms ja valada tainas vormidesse. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega.

Vormi sisse olen pannud küpsetuspaberi, nii on leiba palju lihtsam välja saada. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima 3-4 tundi (oleneb, kui "vägev" on juuretis), enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi.

Ahi peab olema soojendatud 250-le kraadile (480 F), see kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 20 min pärast tuleks keerata 150 peale (300 F) ja teine samapalju veel küpsetada (kokku on ahjus ligikaudu 40 minutit).

Soojalt lõigates jääb nätske, enne söömist tasub lasta ära jahtuda. Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

07 juuni, 2013

Baaju-baaju

Sain lõpuks oma juuni graafiku kätte ja selgus, et mu koormust on tõstetud ja lisaks teisegi majja tööle pandud. Esiteks läheb jälle natuke põnevamaks, ei ole ülemäärast vaba aega ja mis siin salata, raha saab ju ka rohkem.

Uue maja kohta ei tea ma mitte midagi - kes on selle asukad, mitu neid on ja milliste diagnoosidega. Kui sellesse majja, kus praegu töötan, proovipäevale läksin, arvasin esimene tund aega, et ma vist ikka ei taha seal töötada. Kodus oli ainult üks "lastest" ja töötaja hoiatas kohe, et tal on kalduvus võõraid inimesi näpistada ja juustest tõmmata - et olgu ma ettevaatlik. Päris scary! Tüdruk kõndiski mu ümber nagu vaim ja tegi kummalisi liigutusi (kes autistidega kokku on puutunud, kujutavad ette), aga midagi hullu ei juhtunud.

Õhtuks olin juba üsna oma säga, tütarlaps hoidis kenasti distantsi ja mu karvkatte kallale ei kippunud. Autistid ei oska pahatahtlikud olla, nad on küll omapärased (oojaa!), võivad ootamatult reageerida, aga nendega saab nalja rohkem kui pahandusi. Eks ikka kardetakse seda, mis on tundmatu. Kuigi jah, ettevaatlik tasub ikka olla, tööle minnes on alati pats peas.

Mismoodi autistid tegelikult maailma näevad, ei ole ma siiani päris selgelt aru saanud. Mõne elementaarse asjaga võivad nad täiesti saamatud olla ja samas millegagi niimoodi üllatada, et lõug kukub põrandale. See oligi alguses kõige raskem, et ei saanud aru, mida oodata ja kas käituda nagu lapsega (mida eeldaks arengutase) või kui täiskasvanuga (millele viitab vanus). Üks neist on lihtsalt nii üle mõistuse kaval, et vahel kui ta mõne eriti titeliku lollusega hakkama saab, ei suuda uskuda, et see ikka sama inimene on.

Ja mulle NII meeldib, kuidas nad rõõmustada oskavad, täiesti piiritult ja südamest, üles-alla hüpates ja kätega vehkides.


Täna olen päev otsa unine olnud. Märkasime eile alles kell kaks öösel magama minna ja mul kadus juba kaheksa paiku uni ära. Ma ei tea, kas see on esimene märk vanadusest? Varsti olen juba kuuest üleval ja kolistan esimese bussiga turule sõita nagu pensionärid ikka. Ja mina veel mõtlesin, et kui vanaks jään ja kogu aeg kodus saan olla, magan alati lõunani...

Meenutasime enne uinumist lapsepõlve unelaulu "Mina ei taha veel magama jääda", mida õhtuti raadiost lasti. Eile guugeldasin selle youtube'st välja - kel ei löö ette, kuula siit. Mul tekib selle lauluga totaalne nostalgia, aga üldse ei mäleta, mis seal veel oli - vist loeti mingit unejuttu ka enne?

Teine unelaul oli venekeelne baaju-baaju, mis tuli telekast, Kustav mäletas isegi mingit multikajuppi, kaelkirjakut, kes oli voodis hästi suure padjahunniku otsas. Mul ka midagi koidab, aga väga ähmaselt. Aga selle laulu sõnu üldse ei mäleta! Paistab, et ma polnud kolmesena vene keeles suurt osavam kui kolmekümnesena. Pagana youtube ei andnud baaju-baaju peale mitte ühtki mõistlikku vastet, äkki oskab keegi selle loo mulle kuskilt välja otsida?


Eile oli vaba päev, otsustasime selle puhul miskit koos ette võtta ja seadsime sammud Gastown'i, kus asub kuulus restoran Old Spaghetti Factory. Gastown on armas väike vanaaegne piirkond südalinna külje all, sinna on alati rõõm sattuda.

Meeldivaks üllatuseks oli restorani "kõik hinnas" poliitika, ehk iga toidu ette käis kas väike supp või salat ning järelroaks toodi jäätisepall ning tee/kohv sinna kõrvale. Teistes kohtades saab sama hinnaga ju ainult põhiroa. Ahjaa - alustuseks toodi päts krõbeda koorikuga saia koos võiga! Kujutate ette, milline rõõm minusugusele saiasöödikule, jah? Muuseas panime terve pätsi kahepeale pintslisse, salat-pasta-jäätis veel sinna otsa. Ma ei tea, kuhu see kõik mahtus...


Homme tahaks jälle midagi toredat teha, sest nädalavahetusel olen pikad päevad tööl, alustan juba hommikust, sest lapsed on ju kodus (muudel päevadel on neil hommikupoole day program ja seetõttu lähen enamasti kella kaheks kui nemadki tagasi jõuavad). 

Meil on ka nüüd suveilmad, ikka väga mõnus kui ei pea saabastes ja jopes ringi käima nagu enamik aega aastast. 

PS! Sääski endiselt ei ole (ega tule), nänänänäää!

04 juuni, 2013

Internet

Leidsin ühe sõbra Facebook'i "seinalt" sellise postituse:

Tere sõbrad... Ma pean teile midagi ütlema. See on mõeldud teile kõigile, kes te olete minu sõbralistis. Mulle meeldib vaadata fotosid, kuulda Sinu tegemistest, jagada nalju ja uudiseid, saada tuge ja ka ise teid toetada, nii headel kui halbadel aegadel. Ma ei ole mitte ainult rõõmus selle üle, et olete mu sõbrad, vaid eelkõige, et olete osa minu elust. Üldiselt on meil kõigil kiire - sellepärast tahan teada, kes võtab selle aja ja loeb selle jutu läbi. Kui väärtustad sõpru maailma erinevates kohtades, siis ole hea ja kopeeri see oma seinale. Kasvõi hetkeks! Siis on näha, kes peab lugu oma sõpradest, nagu mina seda praegu teen. Tähelepanu! Ma ei kirjutanud, et jaga seda postitust! Kirjutasin, et "kopeeri". (Sellepärast, et siis on aru saada, kas oled lugenud selle lõpuni - ja siis selle kopeerinud). Tõepoolest - see on suurepärane, et te olete olemas!

Einoh algus oli nagu enam-vähem, arvasin juba, et koorub midagi sügavamõttelist, aga läks täpselt vastupidi... Mis ajast sõpradest lugupidamise kõrgem tase copy-paste'ga piirduma hakkas? Ja kuidas see "headel ja halbadel aegadel" tuge pakub?

Vahepeal jääb mulje, et inimesed ei oska ilma Facebook'ita enam üldse eksisteerida. Kui kellelgi läheb 200 elanikuga Kapa-Kohilas koer kaduma, siis selle asemel, et kohaliku poe seinale kuulutus kleepida, riputab ta oma peni Facebook'i, et kõik tuttavad ja võõradki seda oma sõbralistile jagada saaks. Teate, ükskõik kui väleda koeraga ka tegemist ei oleks, on mul üsna vähe usku, et ta otsaga näiteks Vancouverisse oleks jõudnud. Äkki vaatate kõigepealt külavahel ringi?

Hiljuti kirjutas üks blogija sellest, kuidas Facebookis vähem ahv olla - väga hariv lugemine.


Veel leidsin artikli "Mis maksab kassapidaja naeratus?" Esimese hooga tundus, et tegemist on aprillinaljaga, aga vist siiski mitte. Nimelt on käimas Nobenäpu võistlus, kus auhinnaks "soliidse summaga reisivautšer".

Võistluses võib "üks vale käeliigutus saada saatuslikuks". Pimeostu tegev ajakirjanik teatab, et "Margus vaatab kenasti silma ja naeratab kombekalt. Suunurgad on tal küll katkematult ülespoole suunatud, justkui teaks, kes ja millal keegi teda inspekteerima tuleb, ent tee või tina - midagi jääb puudu. Vist on see sära tema silmis."

Einoh, päriselt või? Miinimumpalga eest, mis isegi elementaarseid vajadusi ei kata, saab säravaid silmi nõuda?! See on küll tase!

Ja kuigi noormees teeb kõike nagu vaja, jääb ajakirjaniku hinge närima, et Margus "kahel pirnil sokkide, seebi ja kõrrejoogi vahele laseb veereda" (kuigi kõnealusel poel on ülepakendamise vastane poliitika ja kassas ei pandagi asju kotti). Selle koha peal tekkis mul juba tahtmine ajakirjanikku lüüa...

Viimases lahtris peab otsustama, kas anda Margusele ka boonuspunktid... aga ei! Ajakirjanikupreili leiab, et kuigi teenindaja oli igati meeldiv ja talle polnud midagi ette heita, jäävad lisapunktid siiski andmata "...kuna olen näinud säravamaid teenindajaid, kes säärases võistluses, ja veel finaalis, ei osale".

Huvitav, kui palju ajakirjanik selle verbaalse okse eest taskusse pani? Vähemalt poole kassapidaja kuupalgast küll. Kusjuures isegi naeratama ei pidanud!

02 juuni, 2013

Laupäev

Bruno arvas, et ma võiks tihemini blogida ja leidis, et igapäevaelu, mis meil parajasti käsil on, olevatki kõige huvitavam. Soovitas pajatada kriuksuvast kummutist ja muudest probleemidest, aga kuna neid meil pole (kummutit ega probleeme), on natuke keeruline teemat leida.

Igal juhul tuleb siit postitus mittemillestki pühendusega Brunole. Ja aitäh, et sääseuputusest rääkisid, mul läks Eesti suve igatsus hoobilt üle (Vancouveris nimelt ei tunta sellist liiki nagu sääsk).

Täna naudime laupäeva, midagi asjalikku plaanis polnud, ärkasime kell kümme. Hommikusöögiks tegi Kustav meile maailma parima omleti suvikõrvitsaga. Mulle meeldib kui pole vaja kiirustada, söömise kõrvale on aega juttu ajada ja isegi riidesse poleks vaja panna kui hommikumantel oleks. Aga noh, mul ju pole!

Võttes arvesse kui täis olid siia tulles me reisikotid, on selge, et vähem kui aasta pärast Eesti poole liikudes ei mahu vahepeal lisandunud asjad nagunii mitte kuskile ära, nende soetamisega tuleb üsna ettevaatlik olla. Aga küllap suudab Kustav nii palju uusi raamatuid ja tehnikat hankida, et lõpuks peame nagunii merekonteineri tellima, et oma kraam koju toimetada :)


Avastasin, et pole ammu juustukooki küpsetanud, nii et pidin minema vormi ostma (juustukook peab tingimata ümmargune olema, aga meil on siin ainult kandiline vorm). Dollarama üllatas järjekordselt imeodavate hindadega ja kuna vorm maksis ainult 3 dollarit (2,2 eur), võtsin kohe ühe väiksema lasanje tegemiseks ka. Noh, et kui juba laristamiseks läks...

Siis käisin toidupoes lasanjeplaatide järel ja veetsin riiuli ees oma kõva kümme minutit, sest plaate oli umbes 10 erinevat sorti, aga kõik neist säbrulised. Mina olen siiani siledaid kasutanud ja sattusin seetõttu täiesti segadusse. Ootasin, et riiul üllataks ja viskaks umbes kaheksandal tiirul, mil neid üle kontrollisin, mõne siledate plaatidega pakendi kah ette, aga seda ei juhtunud. Lõpuks võtsin ikkagi säbrulise ja sain aru, et olen lihtsalt harjumuse ohver - pole ühtki ratsionaalset seletust, miks sile peaks säbrulisest parem olema (PS Bruno, sa ikka saad aru, kui sisukas elu meil siin on, jah?).


Veel käisin oma lemmik-kleidipoes! Olen sinna kord varemgi juhtunud, riided olid ilusad ja teenindus sõbralik. Täna sain aru, et mul pidi eelmisel korral mingi ebanormaalne suhtlemisvajadus olema, et nii pikka diskussiooni üldse viitsisin laskuda, sest seekord käis kõik närvidele :)

Kõigepealt ütles esimene müüja "tere" ja uuris, kuidas mul läheb? Kaks meetrit eemal tegi teine täpselt sama. Siis tuli esimene järele ja mainis, et võin kohe teenindajate poole pöörduda kui abi vajan. Tänasin viisakalt - vot ise poleks selle peale tulnudki, võinuks juhtuda, et seisan keset poodi ja nutan ahastusest, sest ei kujuta ette, kes mind küsimuste tekkides aidata võiks. Seejärel tegin strateegilise vea ja silmitsesin üht kampsunit üle 3 sekundi, mispeale hüppas juurde veel üks müüja, küsides, äkki soovin seda selga proovida? Tema entusiasm oli nii nakatav, et keeldudes tundsin end isegi natuke süüdi.

Astusin paar sammu edasi ja juba oli esimene müüja mul jälle kannul - lehvitas mingite kirjude retuusidega ja ütles, et tahtis neid mulle näidata, sest märkas, et mul on umbes samasugused jalas. Jah, aitäh - vaata, kui nad mul juba jalas on, pole vist teist paari vaja.

Muideks, mu kirjud retuusid, mida Aasias kirusin ja kuuma tõttu ainult paar korda jalga panin, on Vancouveris suureks hitiks osutunud. Neid kandes saan mitu komplimenti päevas - suvalistelt kodanikelt tänaval, majanaabritelt liftis, poemüüjatelt, töökaaslastelt... Kusjuures kõik mu ülejäänud riided paistavad nii mittemidagiütlevad olevat, et neile pole keegi vähimatki tähelepanu osutanud.

Seejärel tegin teise strateegilise vea ja vaatasin ka üht kleiti rohkem kui 3 sekundit, mispeale jooksis müüja kohale täpselt samasuguse kleidiga, mis oli teist värvi ja ütles, et eksole ju ilus, lavendel on nii kena toon.

Pean siikohal mainima, et tegemist on pisikese poekesega, kus ei kulu üle viie minuti, et kõiki asju läbi vaadata (ehk ilmselgelt oleks ma ka iseseisvalt jõudnud järgmise värvi ja kirjude püksteni). Pärast esimest kolme minutit olin aga suhtlemisest nii väsinud, et põgenesin ummisjalu ja lubasin, et ei lähe mitte kunagi tagasi.