30 juuni, 2013

Suvi-suvi!

Meie korterinaaber lendas täna hommikul mõneks päevaks vanematele külla, seega oleme "üksi kodus". Mind tabas otsekohe pesapunumise instinkt - alustuseks paigutasin köögikappides asju ringi, seejärel avastasin sügavkülmast tühjad jääkuubikukarbid ja avaldasin imestust, miks need seal on? Kustav ütles, et see olevat meestevärk, millest naised ei hakka kunagi aru saama...

Seejärel viisin roosmariini duši alla. See on meie suurim toataim, umbes poole meetri kõrgune puu. Juba ükspäev jäin vaatama, et huvitav, kas ta peabki selline kuivanud olema, aga eriti ei süvenenud. Et ju Marc ise teab... Eile ta aga palus, et äkki paneksime tema äraolekul taimele vett, muidu sureb ära, ta ise polevat suurem asi botaanik. Nojah, oleksin võinud selle peale juba varem tulla! Uputasin mulla veega läbi ja eeldasin, et hommikuks on kenasti roheline (mida muidugi ei juhtunud).

Marc ütles, et kui ellu ei ärka, tükeldame ära ja paneme purki.

See-eest meie isiklik taim - basiilik - vohab aknalaual sellise hoolega, et varsti võib oksakaupa müüma hakata. Tal on muidugi ka tähelepanelikum omanik kui roosmariinil!


Sahmisin veel tükk aega, pesin põrandat ja puha, isegi uue prügikasti tõin poest. Seejuures mäletasin kogu aeg, et pean poole viieks tööle minema... Kuni lõpuks meenus, et ei-ei, hoopis kolmeks oli täna! Mul olid muidu lennukad plaanid, tahtsin jalutama minna ja igasugu põnevaid asju teha (ma ei tea küll milliseid, aga küllap oleks välja mõelnud), aga noh, läksin siis hoopis tööle.

Eile saabus suvi. Alates märtsist, mil Vancouverisse jõudsime, on ilm enam-vähem sama olnud. Alguses viskas mõne jahedama päeva kah sekka, aga hiljem püsis temperatuur iga päev 17-20 kraadi vahel. Justkui soe, aga kampsun pidi ikka seljas olema. Kohalikud rääkisid, et suvi ongi alles juulis ja augustis - siis on soe ega saja üldse. Nüüd, kus juuli on ukse ees, hakkab vaikselt looma:


Juulikuine graafik on mul muidugi eriti tobe, töötan peaaegu iga päev, aga vahetused on üsna lühikesed (pooled neist ainult 4 kuni 6 tundi). Õnneks saab prooviaeg varsti läbi, siis on lootust palgatõusule ja ühtlasi tahaks neile mainida, et mõne tunni kaupa ma edaspidi ikkagi "tilkuda" ei viitsi.

Kolmapäeval läheme katsikule - need sõbrad, kellega Gibsonsis käisime, said paar nädalat tagasi tütre. Viimase hetkeni otsisid sobivat nime, uurisid veel meilt, milliseid Eesti lastele pannakse, aga ma isegi ei mäleta, mida vastasime...

Igatahes sai pisipiiga nimeks Téa, mis ongi põhimõtteliselt Eesti nimi! Seega tellisime talle "Joonisfilmist" toreda kodumaise multika "Lepatriinude jõulud", mis paari nädalaga nagu naksti kohale jõudis, seejuures oli postitasu ainult paar eurot. Usun, et talle meeldib.

24 juuni, 2013

Gurmee ja rämps

Kui eile õhtul töölt tulles Kustavile Teresa saadetud kalkuniprae üle andsin, ütles ta, et vahepeal tundub, nagu töötaksin mõnes eksklusiivses gurmee-restoranis. Näiteks eile oli lõunaks kuivatatud austritest keedetud aasiapärane riisisupp ja õhtuks hiiglaslik ahjukalkun koos aurutatud brokkoli ja kartulipüreega (mille sisse käisid ka munad!), kõrvale krõbedaks röstitud vürtsised saiakuubikud.


Meie piibliks on töö juures Canada Food Guide, mis on pühamatest püha väljaanne, seal kirjutatust naljalt mööda ei hiilita. Joogiks on vesi, iga toidukorra juurde kuulub värske salat ja vahepealaks puuvili või jogurt. Rämpstoitu saab erijuhtudel ja maiustusi paar korda nädalas.

Kõik muu on samuti selgelt paigas - kõik, mida hoolealused suudavad ise teha, seda nad ka teevad. Paljudes asjades on kohmakad, aga kõrvalise abiga saavad hakkama. Mõnikord tuleb kliendi käsi kraanile tõsta ja see üheskoos kas kinni või lahti keerata, aga noh, selle eest meile ju makstaksegi. Paljusid liigutusi ei õpi nad mitte iial täiesti iseseisvalt tegema, aga harjutama peab.

Alates eelmisest nädalast töötan ka meie asutuse teises majas, kus reeglid on täiesti teistsugused. Kliendid ei pea ise midagi tegema (kuigi on selleks vabalt suutelised). Hoolealuseid on kaks (täpselt nagu esimeseski kohas), ühel neist vaid kerge erivajadus, aga raske kasvatamatus, mida nüüd, kus ta kodust on eraldatud, ainult süveneb.

Tema suurim probleem on arvutimängud. Koolis ikka käib (sest muidu ei lubata mängida), aga kogu ülejäänud aja veedab puldiga teleka ees koletisi maha kõmmutades. Söögilauda tulek on tema arvates liigne pingutus, seetõttu viiakse talle toit teleka kõrvale voodisse (!!!). Esmatähtis pidavat olema, et üleüldse sööks.

Mingit gurmeerestorani ärge nüüd silme ette manage, see maja meenutab rohkem McDonalds'it, sest kõnealune klient, nimetagem teda Pubekaks (17.a), keeldub igasugusest normaalsest toidust, on nõus vaid friikartulite, krõbedaks praetud peekoni, pitsa ja muu taolisega.

Vahepealaks on puuviljade asemel kartulikrõpsud, need viiakse iga paari tunni järel kausiga nina alla. Ja mustad nõud saab siis ühe soojaga kööki kraanikaussi toimetada, sest me ei hakka ometi "võimatut" nõudma ja eeldama, et Pubekas seda ise teeks...


Meenutan siinkohal, et asutuse eesmärgiks on aidata klientidel iseseisvuda, et ühel hetkel omal käel hakkama saaks (või kui puue seda ei luba, siis terve elu vältel igapäevatoimingutes toetada).

Iga lapsega töötab terve meeskond - psühhiaater, psühholoog, käitumisterapeut, sotsiaaltöötaja, tugiisik ja klassijuhataja, kes abivajajaga regulaarselt kohtuvad, omavahel koostööd teevad ning asutusele juhised annavad. Selle konkreetse noore puhul on ettepanekud kohati nii jaburad, et ma lihtsalt ei jõua ära imestada!

Et Pubekas kartulikrõpsudele ja popcorn'ile tervislikumat vahepala eelistaks, tuleb talle viidata, et eelpool mainitud snäkid võivad mängu pulti kahjustada, seega võiks valida õuna või müslipulga.

Kuna ametlik magamaminekuaeg on kell 21, tuleb alates kaheksast iga 10 minuti tagant käia meelde tuletamas, kui kaua veel mänguaega on jäänud (tuletan veelkord meelde, et kõnealune isik on 17-aastane). Paar minutit enne üheksat tuleb üks ekstra-meeldetuletus teha, et nüüd peab hakkama lõpetama ning muuhulgas jälgida, et ta mängus saavutatud tulemuse salvestaks.

Misasja???

Reaalsuses näeb edasine välja nii: Pubekas teatab, et tal pole veel und, keerab telekal hääle vaiksemaks, et teine klient kõrvaltoas magama saaks jääda ning mängib poole ööni, kuni ära kukub.

Spetsialistide meeskond on sellisest mudelist teadlik ja kuna väheseks jääva uneaja tõttu osutub hommikune ärkamine alati väga raskeks, soovitavad Pubekale hommikuse äratamisprotsessi käigus meenutada, et tal on võimalus õhtuti varem uinuda, et ärkamine kergem oleks (mida ta loomulikult ei tee).

Motiveerimine käib samuti teleka abil - kui viib nõud kraanikaussi või aitab õhtusöögiks lauda katta, premeeritakse lisa-telekaajaga. Selle koha peal jooksis mul juhe kokku, ei kujuta ette, kust see aeg võetakse kui ta nagunii terve koolivälise aja mängib - õues ei käi, sõpru ei oma, suhelda ei oska.

Nojah siis...

15 juuni, 2013

Leib

Lugesin uudistest, et Toronto eeslinn keelas majanumbrites number nelja kasutamise, sest sealsete hiinlaste sõnul on selle inglisekeelne hääldus ("four") sarnane mandariinikeelse sõnaga "surm".

Ciaron rääkis, et tema on igati mitmekesisuse poolt, aga kui siis ühel hetkel hakkasid Austraaliasse sisse rännanud moslemid nõudma, et kohalikud ei tohi enam rannas speedo'de ja bikiinidega olla, vaid peavad end kinni katma, kuna liigne paljastatus on moslemitele häiriv, siis oli küll hetk, kus tekkis tahtmine "iga roju oma koju" saata.

Ebausust veel niipalju, et Kanadas pole paljudel kõrghoonetel 13-ndat korrust. Minu meelest eriti absurdne! Sisuliselt elad ikka 13-ndal, aga kui saad liftis selle asemel 14 vajutada, on kõik okei. Meil elavad sõbrad sellises majas, kus 13 pole ainus number, mis puudu on, ma teisi ei mäleta, aga huupi pakuks, et 4 pidi ka ära jääma. 14 ja 24 siis ka?

Ja kui veel hiinlastest pajatada - olete kunagi mõelnud, kuidas nad arvutit kasutavad? Kas neil on klaviatuuri peal hieroglüüfid või? Hahahaa, võiks ju! Tegelikult pidi nii peen süsteem olema, et trükivad häälduse ja arvuti viskab selle asemele hieroglüüfi. Küsisin ühelt hiina juurtega sõbralt.


Ükspäev kõndis meile tänaval vastu üks täiesti tavaline keskealine mees, igati soliidne, ülikond seljas, juuksed kammitud... kontsakingad jalas. Ei, ma ei näinud valesti! Isegi mul ei ole nii kõrgeid kingi, mingi 8-9 cm tuli ära! Õige kah - igaüks peab saama olla selline nagu tahab. Et tavapäraselt ainult naised kontsi kannavad, on ju puhtalt kokkuleppeline asi.

Ükspäev nägin geipaari, ühel poistest olid varbaküüned punaseks lakitud. Kes ütles, et mehed ei tohi? Naised kannavad ju pükse iga päev! Paarsada aastat tagasi oleks selle eest vist tuleriidale läinud. Pükste eest, ma mõtlen.

Vancouveris on üldse väga mitmekesine seltskond. Kui Triin ja Mosu siin käisid, olid tänaval kohanud tüüpi, kes enda järel kujuteldava ukse kinni pani. Mulle sellised meeldivad, nii toredad!

Siin on legendaarne kant - Hastings Street - kuhu ei soovitata minna. Alguses arvasin, et see on mingi eriline mülgas ja geto, aga tegelikult asub kesklinna külje all ja sealt sõidavad väga paljud bussid-trollid läbi. Narkomaanid ja kodutud on selle ainult paari majadebloki pikkuselt asustanud, ülejäänud Hastings on täiesti tavaline linnatänav. Ohtlikkuse asemel on avanev pilt pigem kurb, väga hea narkovastane õppematerjal.


Otsustasin ükspäev, et hakkan leiba küpsetama, need poe omad ei kõlba kuhugi. Paraku polnud juuretist kuskilt võtta ja nii segasin selle ise kokku. Selleks oli vaja juuretisega tehtud leivaviilu, keefirit ja õuna, mis tuli kokku segada ja lasta halvaks minna. Ametlikult muidugi öeldakse, et "elu peab sisse tulema". Tuligi. Maru ebameeldivalt lõhnas see elu.

Aastaid tagasi tundus leivategu mulle tõsise teadusena, ajakirjanduses esitletakse seda alati kui mingit eriti keerukat protsessi. Lugesin kõik õpetused ja nipid läbi, tõin sõbranna käest juuretise ja asusin katsetama. 

Esimesel korral tegin nii nagu peab - kasutasin puulusikat; lisasin nisujahu, et paremini kerkiks; mõtlesin juurde ainult häid mõtteid (pidi esmatähtis olema); panin saunalavale 50 kraadi juurde kerkima (foorumites õpetati), hiljem jätsin lihtsalt vannituppa soojale põrandale. Kõik see on täiesti ebavajalik! Ikka võib tsirkust teha kui viitsimist on, aga leib ei tule sellest kriipsuvõrdki parem. 

Mul pole ükski kord nässu läinud, seega ma ei tea, mis pikast kogemusest ja katsetamisest "teadjad" räägivad. Ei, siiski! Üks leib tuli liiga soolane, see ainus, mida ma ükskord Kustavi vanemate juures küpsetasin. Neil olid lihtsalt poole suuremad teelusikad kui need, millega ma tavaliselt taignale soola lisan, aga ma ei lasknud end sellest häirida (blond noh!). Sai kaks korda nii soolane kui normaalne oleks. Muidu kerkis hästi ja oli igati vinks-vonks. 


Minu leivaretsept on selline:

2 sl juuretist
0,5 l sooja vett
rukkijahu

3 tl soola
3 sl suhkrut
rukkijahu (u. 0,5 kg)

Segan suures kausis vee ja juuretise ning lisan nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb panna rätik peale ja 10-12 tunniks seisma jätta. Kui seda teha reede õhtul, saab laupäeva lõunaks värsket leiba :) Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis.

Järgmisel päeval segan juurde soola, suhkru ja rukkijahu. Peaks jääma nii paks (umbes nagu kartulipuder), et kui näpuga auk sisse torgata, jääb see alguses näha, aga vajub vaikselt täis. Kui vajalik jahukogus on sees, on natuke raske segada, siis polegi vaja enam juurde panna. 

Siit tuleks võtta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisada soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms ja valada tainas vormidesse. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega.

Vormi sisse olen pannud küpsetuspaberi, nii on leiba palju lihtsam välja saada. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima 3-4 tundi (oleneb, kui "vägev" on juuretis), enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi.

Ahi peab olema soojendatud 250-le kraadile (480 F), see kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 20 min pärast tuleks keerata 150 peale (300 F) ja teine samapalju veel küpsetada (kokku on ahjus ligikaudu 40 minutit).

Soojalt lõigates jääb nätske, enne söömist tasub lasta ära jahtuda. Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

07 juuni, 2013

Baaju-baaju

Sain lõpuks oma juuni graafiku kätte ja selgus, et mu koormust on tõstetud ja lisaks teisegi majja tööle pandud. Esiteks läheb jälle natuke põnevamaks, ei ole ülemäärast vaba aega ja mis siin salata, raha saab ju ka rohkem.

Uue maja kohta ei tea ma mitte midagi - kes on selle asukad, mitu neid on ja milliste diagnoosidega. Kui sellesse majja, kus praegu töötan, proovipäevale läksin, arvasin esimene tund aega, et ma vist ikka ei taha seal töötada. Kodus oli ainult üks "lastest" ja töötaja hoiatas kohe, et tal on kalduvus võõraid inimesi näpistada ja juustest tõmmata - et olgu ma ettevaatlik. Päris hirmus! Tüdruk kõndiski mu ümber nagu vaim ja tegi kummalisi liigutusi, aga midagi hullu ei juhtunud.

Õhtuks olin juba üsna oma säga, tütarlaps hoidis kenasti distantsi ja mu karvkatte kallale ei kippunud. Autistid ei oska pahatahtlikud olla, nad on küll omapärased (oojaa!), võivad ootamatult reageerida, aga nendega saab nalja rohkem kui pahandusi. Eks ikka kardetakse seda, mis on tundmatu. Kuigi jah, ettevaatlik tasub ikka olla, tööle minnes on alati juuksed kinni.

Mismoodi autistid tegelikult maailma näevad, ei ole ma siiani päris selgelt aru saanud. Mõne elementaarse asjaga võivad nad täiesti saamatud olla ja samas millegagi niimoodi üllatada, et lõug kukub põrandale. See oligi alguses kõige raskem, et ei saanud aru, mida oodata ja kas käituda nagu lapsega (mida eeldaks arengutase) või kui täiskasvanuga (millele viitab vanus). Üks neist on lihtsalt nii üle mõistuse kaval, et vahel kui ta mõne eriti titeliku lollusega hakkama saab, ei suuda uskuda, et see ikka sama inimene on.

Ja mulle NII meeldib, kuidas nad rõõmustada oskavad, täiesti piiritult ja südamest, üles-alla hüpates ja kätega vehkides.


Täna olen päev otsa unine olnud. Märkasime eile alles kell kaks öösel magama minna ja mul kadus juba kaheksa paiku uni ära. Ma ei tea, kas see on esimene märk vanadusest? Varsti olen juba kuuest üleval ja kolistan esimese bussiga turule sõita nagu pensionärid ikka. Ja mina veel mõtlesin, et kui vanaks jään ja kogu aeg kodus saan olla, magan alati lõunani...

Meenutasime enne uinumist lapsepõlve unelaulu "Mina ei taha veel magama jääda", mida õhtuti raadiost lasti. Eile guugeldasin selle youtube'st välja - kel ei löö ette, kuula siit. Mul tekib selle lauluga totaalne nostalgia, aga üldse ei mäleta, mis seal veel oli - vist loeti mingit unejuttu ka enne?

Teine unelaul oli venekeelne baaju-baaju, mis tuli telekast, Kustav mäletas isegi mingit multikajuppi, kaelkirjakut, kes oli voodis hästi suure padjahunniku otsas. Mul ka midagi koidab, aga väga ähmaselt. Aga selle laulu sõnu üldse ei mäleta! Paistab, et ma polnud kolmesena vene keeles suurt osavam kui kolmekümnesena. Pagana youtube ei andnud baaju-baaju peale mitte ühtki mõistlikku vastet, äkki oskab keegi selle loo mulle kuskilt välja otsida?


Eile oli vaba päev, otsustasime selle puhul miskit koos ette võtta ja seadsime sammud Gastown'i, kus asub kuulus restoran Old Spaghetti Factory. Gastown on armas väike vanaaegne piirkond südalinna külje all, sinna on alati rõõm sattuda.

Meeldivaks üllatuseks oli restorani "kõik hinnas" poliitika, ehk iga toidu ette käis kas väike supp või salat ning järelroaks toodi jäätisepall ning tee/kohv sinna kõrvale. Teistes kohtades saab sama hinnaga ju ainult põhiroa. Ahjaa - alustuseks toodi päts krõbeda koorikuga saia koos võiga! Kujutate ette, milline rõõm minusugusele saiasöödikule, jah? Muuseas panime terve pätsi kahepeale pintslisse, salat-pasta-jäätis veel sinna otsa. Ma ei tea, kuhu see kõik mahtus...


Homme tahaks jälle midagi toredat teha, sest nädalavahetusel olen pikad päevad tööl, alustan juba hommikust, sest lapsed on ju kodus (muudel päevadel on neil hommikupoole day program ja seetõttu lähen enamasti kella kaheks kui nemadki tagasi jõuavad). 

Meil on ka nüüd suveilmad, ikka väga mõnus kui ei pea saabastes ja jopes ringi käima nagu enamik aega aastast. 

PS! Sääski endiselt ei ole (ega tule), nänänänäää!

04 juuni, 2013

Internet

Leidsin ühe sõbra Facebook'i "seinalt" sellise postituse:

Tere sõbrad... Ma pean teile midagi ütlema. See on mõeldud teile kõigile, kes te olete minu sõbralistis. Mulle meeldib vaadata fotosid, kuulda Sinu tegemistest, jagada nalju ja uudiseid, saada tuge ja ka ise teid toetada, nii headel kui halbadel aegadel. Ma ei ole mitte ainult rõõmus selle üle, et olete mu sõbrad, vaid eelkõige, et olete osa minu elust. Üldiselt on meil kõigil kiire - sellepärast tahan teada, kes võtab selle aja ja loeb selle jutu läbi. Kui väärtustad sõpru maailma erinevates kohtades, siis ole hea ja kopeeri see oma seinale. Kasvõi hetkeks! Siis on näha, kes peab lugu oma sõpradest, nagu mina seda praegu teen. Tähelepanu! Ma ei kirjutanud, et jaga seda postitust! Kirjutasin, et "kopeeri". (Sellepärast, et siis on aru saada, kas oled lugenud selle lõpuni - ja siis selle kopeerinud). Tõepoolest - see on suurepärane, et te olete olemas!

Einoh algus oli nagu enam-vähem, arvasin juba, et koorub midagi sügavamõttelist, aga läks täpselt vastupidi... Mis ajast sõpradest lugupidamise kõrgem tase copy-paste'ga piirduma hakkas? Ja kuidas see "headel ja halbadel aegadel" tuge pakub?

Vahepeal jääb mulje, et inimesed ei oska ilma Facebook'ita enam üldse eksisteerida. Kui kellelgi läheb 200 elanikuga Kapa-Kohilas koer kaduma, siis selle asemel, et kohaliku poe seinale kuulutus kleepida, riputab ta oma peni Facebook'i, et kõik tuttavad ja võõradki seda oma sõbralistile jagada saaks. Teate, ükskõik kui väleda koeraga ka tegemist ei oleks, on mul üsna vähe usku, et ta otsaga näiteks Vancouverisse oleks jõudnud. Äkki vaatate kõigepealt külavahel ringi?


Veel leidsin artikli "Mis maksab kassapidaja naeratus?" Esimese hooga tundus, et tegemist on aprillinaljaga, aga vist siiski mitte. Nimelt on käimas Nobenäpu võistlus, kus auhinnaks "soliidse summaga reisivautšer".

Võistluses võib "üks vale käeliigutus saada saatuslikuks". Pimeostu tegev ajakirjanik teatab, et "Margus vaatab kenasti silma ja naeratab kombekalt. Suunurgad on tal küll katkematult ülespoole suunatud, justkui teaks, kes ja millal keegi teda inspekteerima tuleb, ent tee või tina - midagi jääb puudu. Vist on see sära tema silmis."

Einoh, päriselt või? Miinimumpalga eest, mis isegi elementaarseid vajadusi ei kata, saab säravaid silmi nõuda?! See on küll tase!

Ja kuigi noormees teeb kõike nagu vaja, jääb ajakirjaniku hinge närima, et Margus "kahel pirnil sokkide, seebi ja kõrrejoogi vahele laseb veereda" (kuigi kõnealusel poel on ülepakendamise vastane poliitika ja kassas ei pandagi asju kotti).

Viimases lahtris peab otsustama, kas anda Margusele ka boonuspunktid... aga ei! Ajakirjanikupreili leiab, et kuigi teenindaja oli igati meeldiv ja talle polnud midagi ette heita, jäävad lisapunktid siiski andmata "...kuna olen näinud säravamaid teenindajaid, kes säärases võistluses, ja veel finaalis, ei osale".

Oeh...

02 juuni, 2013

Laupäev

Bruno arvas, et ma võiks tihemini blogida ja leidis, et igapäevaelu, mis meil parajasti käsil on, olevatki kõige huvitavam. Soovitas pajatada kriuksuvast kummutist ja muudest probleemidest, aga kuna neid meil pole (kummutit ega probleeme), on natuke keeruline teemat leida.

Igal juhul tuleb siit postitus mittemillestki pühendusega Brunole. Ja aitäh, et sääseuputusest rääkisid, mul läks Eesti suve igatsus hoobilt üle (Vancouveris nimelt ei tunta sellist liiki nagu sääsk - vähemalt mina pole veel ühtegi kohanud).

Täna naudime laupäeva, midagi asjalikku plaanis polnud, ärkasime kell kümme. Hommikusöögiks tegi Kustav meile maailma parima omleti suvikõrvitsaga. Mulle meeldib kui pole vaja kiirustada, söömise kõrvale on aega juttu ajada ja isegi riidesse poleks vaja panna kui hommikumantel oleks. Aga noh, mul ju pole!

Võttes arvesse kui täis olid siia tulles me reisikotid, on selge, et vähem kui aasta pärast Eesti poole liikudes ei mahu vahepeal lisandunud asjad nagunii mitte kuskile ära, nende soetamisega tuleb üsna ettevaatlik olla. Aga küllap suudab Kustav nii palju uusi raamatuid ja tehnikat hankida, et lõpuks peame nagunii merekonteineri tellima, et oma kraam koju toimetada...


Avastasin, et pole ammu juustukooki küpsetanud, nii et pidin minema vormi ostma (juustukook peab tingimata ümmargune olema, aga meil on siin ainult kandiline vorm). Dollarama üllatas järjekordselt imeodavate hindadega ja kuna vorm maksis ainult 3 dollarit (2,2 eur), võtsin kohe ühe väiksema lasanje tegemiseks ka. Noh, et kui juba laristamiseks läks...

Siis käisin toidupoes lasanjeplaatide järel ja veetsin riiuli ees oma kõva kümme minutit, sest plaate oli umbes 10 erinevat sorti, aga kõik neist säbrulised. Mina olen siiani siledaid kasutanud ja sattusin seetõttu täiesti segadusse. Ootasin, et riiul üllataks ja viskaks umbes kaheksandal tiirul, mil neid üle kontrollisin, mõne siledate plaatidega pakendi kah ette, aga seda ei juhtunud. Lõpuks võtsin ikkagi säbrulise ja sain aru, et olen lihtsalt harjumuse ohver - pole ühtki ratsionaalset seletust, miks sile peaks säbrulisest parem olema (Bruno, sa ikka saad aru, kui sisukas elu meil siin on, jah?)


Veel käisin oma lemmik-kleidipoes! Olen sinna kord varemgi juhtunud, riided olid ilusad ja teenindus sõbralik. Täna sain aru, et mul pidi eelmisel korral mingi ebanormaalne suhtlemisvajadus olema, et nii pikka diskussiooni üldse viitsisin laskuda, sest seekord käis kõik närvidele.

Kõigepealt ütles esimene müüja "tere" ja uuris, kuidas mul läheb? Kaks meetrit eemal tegi teine täpselt sama. Siis tuli esimene järele ja mainis, et võin kohe teenindajate poole pöörduda kui abi vajan. Tänasin viisakalt - vot ise poleks selle peale tulnudki, võinuks juhtuda, et seisan keset poodi ja nutan ahastusest, sest ei kujuta ette, kes mind küsimuste tekkides aidata võiks. Seejärel tegin strateegilise vea ja silmitsesin üht kampsunit üle 3 sekundi, mispeale hüppas juurde veel üks müüja, küsides, äkki soovin seda selga proovida? Tema entusiasm oli nii nakatav, et keeldudes tundsin end isegi natuke süüdi.

Astusin paar sammu edasi ja juba oli esimene müüja mul jälle kannul - lehvitas mingite kirjude retuusidega ja ütles, et tahtis neid mulle näidata, sest märkas, et mul on umbes samasugused jalas.

Muideks, mu kirjud retuusid, mida Aasias kirusin ja kuuma tõttu ainult paar korda jalga panin, on Vancouveris suureks hitiks osutunud. Neid kandes saan mitu komplimenti päevas - suvalistelt kodanikelt tänaval, majanaabritelt liftis, poemüüjatelt, töökaaslastelt... Kusjuures kõik mu ülejäänud riided paistavad nii mittemidagiütlevad olevat, et neile pole keegi vähimatki tähelepanu osutanud.

Seejärel tegin teise strateegilise vea ja vaatasin ka üht kleiti rohkem kui 3 sekundit, mispeale jooksis müüja kohale täpselt samasuguse kleidiga, mis oli teist värvi ja ütles, et eksole ju ilus, lavendel on nii kena toon.

Pean siikohal mainima, et tegemist on pisikese poekesega, kus ei kulu üle viie minuti, et kõiki asju läbi vaadata (ehk ilmselgelt oleks ma ka iseseisvalt jõudnud järgmise värvi ja kirjude püksteni). Pärast esimest kolme minutit olin aga suhtlemisest nii väsinud, et põgenesin ummisjalu ja lubasin, et ei lähe mitte kunagi tagasi.