16 oktoober, 2018

Linnatripp

Ma tegin ükspäev võiroose. Elu sunnib, noh - siin ei müüda! Paljude asjadega on nii, näiteks frikadelle, sülti ja pasteeti poleks ma kah Eestis elades kunagi ise tegema hakanud. Või vastlakukleid. Või piparkooke.

Igatahes võiroosid siis. Kuna retsept, mille katsetamiseks valisin, oli grammides, tuli see alustuseks enda jaoks mingitesse selgematesse ühikutesse ümber arvutada. Mul on nimelt kombeks paremad retseptid endale word'i faili salvestada ja natuke ümber kohendada. Mind ajab hulluks kui taigna jaoks on vaja 350 grammi vett. Iga jumala kord hakkan kaaluma või?

Mingis teises retseptis oli 7 grammi soola. Võiks siis juba terades anda, oleks lihtsam lugeda.

Teine asi, mis mind retseptides (mitte selles konkreetses, aga üldiselt) häirib, on see, et kogu jutt tuleb mitu korda läbi lugeda, et teada saada, mis kujul mingi aine käiku läheb ja mis järjekorras neid vaja on. Et või peab olema toasoe (sul seisab ju alati mingi käntsakas toasooja võid kuskil... not), rosinad rummis leotatud (soovitavalt üleöö), porgand riivitud, puljong eelnevalt soojendatud jne. Sellepärast teengi retseptid enda jaoks niimoodi ümber, et esimesel lugemisel aru saaks, mis toimuma hakkab. Et ongi kohe "100g toasooja võid", selle asemel, et "100g võid" pool lehekülge hiljem toasoojaks osutuks.


Võiroosid tulid väga head, aga midagi jäi nagu puudu. Polnud päris nii krõbedad kui oleks tahtnud. Eks peab siis edasi katsetama. Osades retseptides kasutati piima, teistes vett, võta sa kinni, millega parem saab. Teab keegi? 

- - -

Ma käisin täna Vancouveris. Tuli selline mõte lihtsalt. Nanaimosse kolimisest saadik on see jutt olnud, et võime ju nii tihti käia kui vähegi isu on, aga reaalsuses kukub ikkagi sedamoodi välja, et tegudeni jõuame pigem ainult siis kui päriselt asja on. Kellegi sünnipäev või midagi. Ja siis saab kiirkorras vene poest rukkileiba toodud (pagan, täna läkski meelest ära), kellelgi külas käidud või sõpradega lõunat söödud. Ja siis käbedalt koju tagasi. 

Nii otsustasingi, et tahan seekord minna üksi ning käia poes, kohvikus ja niisama linna peal jalutamas. Argipäeval, et suuremat tunglemist ei oleks. Vesilennukiga, mis 15 minutiga kesklinna jõuab (praam + auto- või bussisõit võtaks kokku üle kahe tunni). Jättes Matt'i ja Oscari koju, sest ehtmehelikult ei saa neist kumbki shoppamise mõnust suuremat aru. 


Isver kui hea oli! Mu süda kuulub ikka jäägitult Vancouverile, mis siis, et Nanaimo pereeluks sobilikum on. Peab ennast ikka väheke tihemini kokku võtma ja selliseid "linnasutsakaid" tegema. Matt'il algab nüüd mingi kursus (ta ei suuda õppimist lõpetada), mistõttu hakkab iga pooleteise kuu tagant paariks päevaks Vancouveris käima, võib-olla sätin end siis lapsega kaasa... Või veel parem, käingi vahel omapäi.

Ükspäev avastasin õudusega, et Oscar on näiteks mu instagram'i täiesti üle võtnud, seal pole peale beebipiltide enam midagi. Aga mis sa teed kui sul nii tore beebi on! Samas ei ole mul siiani seda probleemi olnud, et ei suudaks temast eemal olla. Keegi tahab last hoida? Tsau-pakaa, ma juba lähen! Oscar õnneks ei võõrasta, hea meelega mängib kõigiga. Mulle väga meeldib temaga ise aega veeta, aga natuke peab vaheldust ka olema. Leidsin nüüd ühe spordiklubi, mis lastehoidu pakub. Ossu-vanustele küll ainult tund aega korraga, aga rohkem pole mul vajagi. Varsti lähevad ilmad külmaks, siis ju enam õues jooksmas ei käi. 

Nagu ma praegu täiega käiks... Viimasel nädalal sain jooksmisele küll lausa kolm korda pihta, aga enne seda oli aastane paus. Mis on okei, sest ma olin rase. Ja siis oli mul beebi. Või noh, ikka veel on. Ja ikka veel pole see beebi suurem asi öine magaja, aga ma õnneks enam ei mäleta, mis tunne on end korralikult välja puhata, nii et võin vabalt trenni tegema hakata. 

Ja Matt pakkus, et otsigu ma lapsehoidja, et enda jaoks rohkem vaba aega jääks, aga ma olen liiga palju mingeid õudukate lapsehoidjate klippe näinud. Pagana youtube! Meie üürnik töötab tegelikult lastehoius ja on muidu tore tüdruk, mul on väike salaplaan temalt küsida, et äkki tahab mõned tunnid nädalas lisaraha teenida. Ja üks endine töökaaslane sobiks samuti suurepäraselt. Siis saaks ise rahus kooliasju teha või taara ära viia või juuksuris käia. Aga ma pole veel kummagi käest küsinud. 

Taarat ma siin viisin ükspäev koos Oscariga ja sain aru, et pean omale kuskile mingi meeldetuletuse panema, et rohkem sellise hullu idee peale ei tuleks. Kanadas pole ju peent masinat, mis pudelid triipkoodi järgi ära tunneks. Siin tuleb kõik eraldi aluste peale sorteerida ja see võtab meeletult aega. 

Ma ei tea, kuidas ma oma Vancouveri-seikluse juurest sujuvalt taarani jõudsin? Polnud plaanis. Aga no kell on ka juba kümme õhtul, mis on way past my bedtime. Head ööd!

06 oktoober, 2018

Aloha


Matt on juba ammu rääkinud, et võiks Hawaii'l ära käia. Vancouverist läheb otselend, viie ja poole tunniga kohal, lapsega hea lihtne. Alla kaheaastased reisivad (süles!) tasuta, kasutame võimalust!

Vot mina ei tea, kuidas see "laps süles" reisimine välja peaks nägema, sest laps (kui ta just päris imik pole) ei istu ju süles?! Juba enne kui lennuk liikuma hakkas, oli Oscar meid mõlemaid surmani ära tüüdanud, jupikese menüüd nahka pistnud, südantlõhestavalt röökinud kui seda paberit ta suust välja koukisime, natuke hommikust püreed mulle õla peale oksendanud, mänguasjad kahte lehte pildunud, lutipudelist piima omale näkku pritsinud, kõik ümberkaudsed inimesed kahehambalise naeratuse ja kurisevate linnuhäältega heldima pannud (see laps oli eelmises elus tuvi, ma arvan), aga üldse mitte süles istunud.

Õnneks nõustus naaber mujale kolima ja saime ühe koha juurde. Kui lõpuks õhku tõusime, õnnestus üleväsinud ja reisiärevuses laps vabale istmele magama sokutada ja nii ei pidanud kumbki meist teda tundide kaupa süles hoidma (kuigi poole minu istme peal olid Oscari jalad, sest ta on lihtsalt võimatult pikk). Aga ikkagi lihtsam kui süles.


Hawaii, Maui siis täpsemalt, on mõnus. Kohe MÕNUS! Kohalikud inimesed on super tšilli olekuga, väga sõbralikud ja rahulikud. Loodus on ilus. Rannad on maalilised.

Aga toidupood - no võimatu! Püüdsin jogurtit leida, mingit normaalselt, natukese rasvaga. Pole! Ikkagi Ameerika. On "0%", "zero" ja "triple-zero". Võta või jäta!

Kui juba kurtmiseks läks (kohe lõpetan ära), hämmastab mind, et kui rendiautod juhtusid meile nii Kanadas kui Ameerikas peaaegu uhiuued, siis turvatoolid olid mõlemas kohas kõige odavamad ja ebakvaliteetsemad, mida üldse leida võib. Aga no mis sa teed. Enda oma ju kaasa ei vea, teate isegi, kuidas lennujaamades pagasit loobitakse...

Nii, tagasi mõnusate asjade juurde. Vesi oli soe nagu supp. Nii basseinis kui ookeanis. Hawaii'l ei ole ohtlikke loomi ega roomajaid (madusid pole üldse!), ainult linnud ja suvaliselt ringi kondavad kanad/kuked. Paari kärbest nägime, putukaid muidu ka väga pole.

Ilm oli kuum ja niiske, aga pidev kerge tuul jahutas ja kokkuvõttes oli täpselt paras (isegi minusuguse kuumapõlguri jaoks). Liiv oli pehme, vesi helesinine. Paradiis! Nädalaga jõudsime peaaegu terve saare läbi sõita, vulkaani otsas käia ning erinevaid linnakesi külastada.

Ja vaikselt järgmist Maui-reisi plaanida...


* Reisinipp (mille teel Hawaii'le ühe vanapaari käest õppisime ja tagasiteel edukalt kasutasime) - kohti broneerides tuleb valida aknaalune ja vahekäigupoolne, jättes keskmise vabaks. Kui lennuk just pilgeni täis pole, ei tule sinna keskele tõenäoliselt keegi istuma. Ja kui on täis, on absoluutselt igaüks nõus keskel istumise asemel akna alla või vahekäiku kolima, et saaksite ikkagi kõrvuti olla.