30 oktoober, 2016

Munadest ja meeste eripäradest

Pidime Matt'iga päevaks Vancouverisse minema, aga talvine praamigraafik ei rõõmustanud mitte millegagi. Hommikused variandid olid 8.30 ja 10.30, mis esimesel juhul tähendanuks 7.30 ärkamist (laupäeval!!!) ja teisel juhul alles ühe-kahe vahel kesklinna jõudmist. See olnuks omakorda veits hilja, sest viimane praam väljub talveperioodil Nanaimosse kell 19.

Minu meelest oli natuke totter kolm tundi reisida, et kohale jõuda, siis kolm tundi linnas veeta ja kolm tagasitulekule kulutada. Pakkusin, et peab ikka varase praamiga minema, et rohkem aega jääks. Matt ütles, et lähme hoopis vesilennukiga, see viib kolme tunni (praam+buss) asemel 15 minutiga. Äge, onju?!

Tema on tööasjus juba korduvalt edasi-tagasi lennanud ja noh, kallim on muidugi küll, aga eks aeg maksab ka. Läksime siis reede õhtu puhul hoopis Nanaimo ööelu nautima, hommikul magasime veidi kauem, putru sõime terminali poole sõites autos ja Vancouverisse jõudsime samal ajal kui esimese praamiga läinud rahvas. Vesilennukid maanduvad nimelt kesklinnas, pole mingit lisatransporti vaja.

Ilm oli muidugi närune nagu ikka! Alles oma neljandal Kanada-sügisel näen siis lõpuks seda vihma, millest kohalikud eelneval kolmel aastal heietasid. Et mõnikord sajab talvel lausa kuude kaupa. Sajabki! Täitsa pekkis. Loodetavasti on järgmised kolm talve siis jälle normaalsed.

Vesilennuk on põhimõtteliselt nagu buss. Suurt varem kohale minema ei pea, istekoha saad ise valida (Matt valis piloodi kõrvale) ja mingit turvakontrolli ei ole. Lend oli uskumatult sujuv, kaasa arvatud õhkutõus ja maandumine. Kui ma rikkaks saan, hakkan ainult lennukiga Vancouveris käima!


Matt'il oli õhtul mingi meesteüritus, nii et tema jäigi Vancouverisse, aga mina otsustasin selle viimase-hapupiimase-seitsmese praamiga tagasi seilata. Hommikul oma kodus ärkamisel on teatud eelised. Näiteks saab kanad õue lasta ja vaadata, mitu muna on! Maarahva rõõmud!

Ma pean hakkama blogisse panema hoiatusi stiilis: "Ettevaatust, järgmised kaks lõiku räägivad jälle kanadest". No ei saa üle ega ümber! See kana, kes esimesena munemise selgeks sai, on siiani lasknud nagu kellavärk - igal hommikul ilus väike muna pesas. Eile tulin töölt koju ja pesas juba uus muna! Aga veel väiksem kui esimese kana oma. Mulle tundub, et teine on vist kah asja käppa saanud. Eem… või kuhu iganes ta selle saanud on.


Kanajutt läbi, võite kergemalt hingata! Ma tahtsin tegelikult praamisõidust rääkida. Õigemini meestest. Või siis mõlemast.

Mulle täitsa meeldivad siinsed praamid, nad on ruumikad ja söögivalik on hea, istmeid on hästi palju ja need on mõnusalt pehmed ning kui hea raamat kaasa võtta, ei saa arugi kui juba kohal oled. Tänaõhtune praam oli üsna tühi ja hästi vaikne. Minu lähedusse sättis ennast mingi kutt ja mingi aja pärast tegi natuke juttu. Alustas mingi suva kommentaariga, kanadalastel tuleb small talk maru hästi välja. Jäime siis kuidagi rääkima, sest noh, tühi ja vaikne praam, mis seal muud ikka teha kui suvaliste võõrastega juttu puhuda. Kanadas on see ülinormaalne.

Tema oli aasta tagasi Nanaimost Vancouverisse kolinud ja mina tegin hiljuti täpselt vastupidise sammu. Arutasime siis kahe linna erinevusi ja ta rääkis oma matkaseiklustest… kuni jõudis küsimuseni, et miks ma üldse Nanaimosse kolisin? Ütlesin siis, et boyfriend otsustas siia tööle tulla ja nii see juhtus. Tüüp korraks pobises midagi ja… oligi sõprus läbi! Ei kippunud enam juttu ajama, isegi mingit viisakat fraasi ei tulnud lõpetuseks, et meie veerandtunnine tore vestlus kuidagi kokku võtta või nii. Keeras selja ja vsjoo.

Sest ega ma ei reklaaminud ennast kui mingit üksikut saadavalolevat neiut, et ta nii pettunud peaks olema. Lihtsalt istusin raamatuga nurgas ja olin täitsa häppi ilma small talk'ita. Asi on selles, et mul on Kanadas nii palju kordi täpselt sama asi juhtunud, et mingi tüüp tuleb ja ajab sõbralikult juttu, kuniks jõuame jutu sees selleni, et mul on boyfriend. Kusjuures ei ole väga imelik, et ühel noorel naisel mingi kutt on... Aga kohe kui see mainitud saab, kaovad uued "sõbrad" hoobilt ära. Sõna otseses mõttes poolelt sõnalt!

Kuna mul oli seal vaikses praamis aega mõtiskleda, jäin endamisi arutlema, et kas vastupidi oleks sama asi? Kui ma oleks vaba ning juhtuks mingi tüübiga rääkima (oletades, et ta mulle meeldiks) ja ta siis jutu sees mainiks, et midagi-midagi-girlfriend - kas ma astuks siis kohe poolelt sõnalt minema, et pekki sul mingi girlfriend peab olema, ma juba kujutlesin valget kleiti ja lokkidega lapsi. Okei, meestel on see kujutelm ilmselt kõvasti primitiivsem, aga mõte jääb samaks! Elu sees ei astuks ma kohe minema, vaid lihtsalt konstanteeriks fakti, et valge kleidi plaan tuleb kokku pakkida ning mis siis ikka, räägime matkamisest edasi, sest muidu tundub normaalne inimene olevat. Aga meestel käib kuidagi teistmoodi. Kohe on tsau-pakaa-nägemist. Võib-olla on see mingi ürgne kutse, et kui koopasse ei anna lohistada, tuleb kiirelt uus ohver leida, sest muidu sureb inimkond välja. Selles konkreetses praamis ei olnud ausalt öeldes küll suuremat valikut, ülejäänud naissoost isikud olid 50+. Miks mehed ei oska sõbrad olla?

Uutest postitustest teavitab: https://www.facebook.com/seiklusjutud

25 oktoober, 2016

Muna!

Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et kas kõigepealt oli kana või muna, siis meil näiteks olid kanad enne. Esimene muna tuli pea viis kuud hiljem - täna hommikul! Matt saatis mulle tööle sellised pildid:


Vau! See on täiega imelik, et kanad nüüd muneda oskavad… Või noh, vähemalt üks oskab!

Ja kui te arvate, et keetsime muna ära ja tegime vennalikult pooleks, et mõlemad sest pühast hetkest osa saaks, siis te muidugi eksite. Matt'il oli just hommikusöök pooleli ja lõi värske muna joonelt pannile! Saate aru! Põhjenduseks ütles, et tahtis näha, kas see on seest imelik või näeb välja nagu muiste. Ei olnud imelik. Täitsa tavaline muna oli.

Meil on muideks eriti hästi hoitud kanad, eile näiteks puhastasin neile granaatõuna ja panin mõned maasikad juurde. Banaani saavad raudselt iga päev, neile väga maitseb! Kõik räägivad, et anna toidujääke, aga meil ei teki toidujääke! Mis sa siis hädaga teed… 

Kui ma juba kanalainel olen, pean sellest ka rääkima, et kui meile alguses tundus, et kanad on rassistid, siis nüüdseks pole selles enam mingit kahtlust! Kuigi nad hängivad alati viiekesi koos, hoiavad valged omavahel kokku ja punased omavahel. Aga Doral ei ole ju enam omavärvi sõpra! Kuudis magatakse ka alati värvikaupa. Dora passib siis üksi kuskil eemal. Nad tegid päris tillukeste tibudena sama asja, aga ma eeldasin, et see on juhuslik, aga näe, ei olnud!


See sügis on olnud täiesti teistsugune kui kõik eelmised, kogu aeg sajab! Ma ei saa aru, mis juhtus? Iga päev kontrollin ilmateadet, et millal sadu otsa saab, aga paistab, et ei saagi! Mul on õnneks uued kummikud ja noh, auto muidugi. Aga jube tüütu kui kogu aeg tilgub! 

Meil olid nädalavahetusel külalised ja õnneks ei sadanud. Oli lihtsalt ühtlaselt hall. Saime natuke matkamas käia, aga vaated ei ole sellise ilmaga just kiita. Ma sain vist värske õhu mürgituse ka, magasin mõlemal hommikul kella kaheteistkümneni! Me kõik magasime! Mina olen muidu see kana, kes igal juhul üheksast üleval on. Ma ei tea, mis juhtus?!

Mõnel üksikul päeval on korraks päike kah piilunud (aga väga korraks!). Sügis on ju tegelikult väga ilus aastaaeg! Ma veedan kõik pärastlõunad noorteprogrammis, nii et ilusa ilma puhul saan kohe väikse matka välja kuulutada ja korraks nina õue pista. Mulle meeldib kui jalutamise eest makstakse!


Ahjaa, meeldimisega tuli see meelde, et Matt paneb iga kord sõnad valesse järjekorda kui püüab eesti keeles öelda, et ma talle meeldin ("mulle meeldid sina" vms). Ja lõpuks sain aru, et miks?! Sest selles ei olegi mingit loogikat!!!

I like you - sa meeldid mulle
I love you - ma armastan sind

Inglise keeles jääb ju samaks, aga eesti keeles peab esimese variandi puhul "sinast" alustama. Kõik muud asjad, mis mulle pähe kargasid, käivad ikka "mina" loogikaga - "mulle meeldib magada", "mulle maitseb jäätis"… ja siis korraga "sa meeldid mulle". 

Meil on vahel õhtune romantika/keeletund. Matt teeb tihti enne magamajäämist oma programmeerimisasju ja selle aja peale kui ta voodisse jõuab, mina juba magan. Tuleb võtab mu kaissu ja torkab selja tagant näpu näkku: "Nina. See on sinu nina. Sul on väike nina". Maga siis niimoodi, onju... "Sul on ilusad juuksed". Mul ei ole just maailma kõige ilusamad juuksed, aga ta lihtsalt ei tea muid sõnu. "Körrv, krrrv, köörrv, siin on sinu körrvad". Aga ta räägib juba päris hästi tegelikult! Ma ei saaks vist kunagi eesti keelt selgeks kui väiksest saadik harjutanud poleks.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

19 oktoober, 2016

Sügismasendus

Olete tähele pannud kui keeruline on sobivat juuksurit leida? Esiteks peab ta väga hästi ära tabama, mis sulle sobib ja soovituslikult võiks see üldjoontes klappida sellega, mis sulle enda meelest sobib. Ja kui arvamused lahku lähevad, siis võib-olla oligi just juuksuril õigus, aga kui sa iga kord peeglisse vaadates ise närvi lähed, pole selle teadmisega suuremat peale hakata. No ja siis on need juuksurid, kes muidu lõikavad-värvivad hästi, aga lõpetuseks kuivatavad su pea selliseks, et koju minnes tuleb see esimese asjana kohe üle pesta.

Eestis oli mul mitu juuksurit, kelle tööga rahule jäin, Vancouveris leidsin kolme aasta jooksul ainult ühe, kes mulle meeldis, aga tema oli paari kuu pärast teise salongi kolinud ja vana salong polnud selle asukoha paljastamisest mõistagi huvitatud. See selleks. Nüüd elan hoopis Nanaimos ja mul ei ole jälle juuksurit! 


Keda veel tükk aega polnud, oli perearst. Perearsti on isegi suuremates Kanada linnades raske leida, väiksemates aga pea võimatu. See, et mul vastav isend kodus istub, ei aita sugugi edasi, sest sõpru ja pereliikmeid ei tohi ravida. No eks ta muidugi vaatab kurku ja teeb muid selliseid asju, aga ühtegi retsepti ta mulle kirjutada ei tohi ja muude spetsialistide juurde edasi saata ei saa. Teine takistus on see, et minu perearst ei tohi olla samast kliinikust, kus Matt töötab. Kohutavalt frustreeriv, sest ta sattus eriti heasse kliinikusse. Kolmas takistus on see, et terve ports Nanaimo perearste kuulub me sõpraderingi ja mitte ükski neist kah ei kvalifitseeru, sest noh, pole professionaalne! See on nagu kaevu kõrval janusse suremine!

Enne kui jõudsin lõplikult närvi minna ja ette kujutada, kuidas hakkan Nanaimost Vancouverisse arsti juurde käima, saabus Matt koju mingi spets nimekirjaga tohtritest, kes on nõus oma nimistusse uusi patsiente lisama juhul kui nad on mõne arsti pereliikmed. Minu jaoks läks nimekiri selle võrra kohe poole lühemaks, et tahtsin tingimata naisarsti, sest Kanadas teeb perearst ka kõik rutiinsed günekoloogilised toimingud. Matt muidugi vangutas pead ja väitis, et mitte mingit vahet ei ole, kas läbivaatust teeb mees või naine. Aga tegelikult on siin Eestiga võrreldes üks suur erinevus - arst on ruumis üksi. Kliinikus on muidugi ka õed tööl, aga nemad seovad haavu, teevad süste ja tegelevad selliste asjadega. Nad ei istu arstiga samas kabinetis. Ja kui siis meesarst mingi günekoloogilise toimingu peab tegema, öeldakse patsiendile, et kliiniku assistent tuleb millegagi aitama, aga tegelik mõte on selles, et kui patsient peaks hiljem väitma, et arst tegi midagi kohatut, on arstil tunnistaja, kes teab, et ei teinud.

Nii et vähe sellest, et minu meelest on nagunii nats ebamugav meesarsti ees jalgu hargitada (isegi naisarsti ees pole see üleliia mugav), on mehe puhul selle ebameeldiva toimingu ajal ruumis alati üks lisainimene. Muude asjade puhul mul jah poleks vahet, on see arst mees või naine. Lõpuks valisin ühe väga meeldiva rahuliku naisarsti, kes mu eest nüüd elu lõpuni saab hoolt kanda.

Ahjaa, need, kel oma arsti ei ole, käivad walk-in kliinikus, kus pääseb vastuvõtule elava järjekorra alusel. Arst on siis muidugi iga kord uus ja su ajalugu ei tea, ooteaeg küündib enamasti tunni või kaheni, aga vähemalt saab asjad aetud.

Hambaarstiga on veidi lihtsam, neid on nagu seeni pärast vihma. Omal ajal toimis guugeldamine hästi ja "Vancouveri parim hambaarst" andis tulemuseks vahva mehe, kes minu meelest täiesti vabalt parima arsti tiitli välja kandis. "Nanaimo parima hambaarstiga" lähen kohtuma reedel ja loodan, et ei pea guugeldamise tulemustes ka seekord pettuma. 

Täna hakkasin mõtlema, et peaks omale ühe toreda spordiklubi leidma. See sügisene üha vihmasemaks ja pimedamaks muutuv ilm tekitab sellise tunde, et hea meelega ainult magaks ja sööks küpsiseid, energia on täiesti kadunud. Liigutamine teeb tavaliselt asja paremaks, nii et asusin otsingutele. Nanaimos on nii palju erinevaid treenimisvõimalusi, mul pole õrna aimugi, mille järgi valida. Hea uudis on see, et kõik pakuvad nädalast tasuta prooviperioodi, nii et otsustasin, et mis siis ikka, käin järgmised kaks kuud erinevates kohtades tasuta trennis ja valin lõpuks nende hulgast lemmiku. Või kaks. Ei pea ju alati samas kohas käima! Tore on see, et spordiklubides on tavaliselt saunad. Ma pole sada aastat saunas käinud! Siin pole kellelgi kodus sauna! 

Muuseas, Matt mainis ükspäev, et nii mõnus, et meil vann on. Mina olen siin elatud viie kuu jooksul ainult ühe korra vannis käinud! Ma ei tea, kuidas küll nii on läinud. Lähen panen vee jooksma…

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud/

16 oktoober, 2016

Tormiuudised

Meil on siin nädal aega räägitud, et laupäeval tuleb suur torm, mingi taifuuni ots pidi meieni ulatuma. Õigemini kaks väiksemat olid nädala keskel ja täna õhtul pidi siis see suur kohale jõudma. Sõbranna saatis Vancouverist sõnumi, et noh, kuidas teil tormiga on? Mina vastu, et mis torm, meil pole mingit tormi, ainult väike vihm.

Pool tundi hiljem hüppas grill mööda terrassi ringi ja aia taga olevad hiiglaslikud puud olid lookas nagu väiksed vitsad. Uudised väidavad, et õige torm pole veel kohale jõudnud, alles tunni pärast pidi tulema. Praegu on siis järelikult mingi eel-briis. Saab huvitav öö olema! Meil on magamistoa akna taga suur kuusk, hoiame pöialt, et see une pealt voodisse ei kukuks!

Siiamaani ei ole keegi tormi tõsiselt võtnud, terve nädala on inimesed nalja teinud ja tormiuudiste alla kommentaariks selliseid pilte jätnud:


Sadanud on küll viimastel päevadel palju rohkem kui tavaliselt, kanaaias on näiteks tiik! Oleks ikkagi võinud pardid ka võtta, küll neil oleks nüüd vahva! Aga muidu ei ole siin eriti mingeid torme. Ainult maavärina oht kogu aeg. Enamikel peredel on evakueerimiseks vajalikud asjad kuskil kastiga valmis.

Maavärinatega seoses tuli meelde, et umbes 50 aastat tagasi oli siinsamas Vancouveri saare keskel Port Albernis tsunami. Nagu… saare keskel! Sest neile jookseb ookeanist kanal sisse ja sealtkaudu siis tuli. Alguse sai see 9,2 magnituudisest maavärinast Alaskal. Tagantjärele on loogiline küll, aga esiti ei oskaks vist nii väga kahtlustada, et kui kuskil Alaskal jõnks läbi käib, pühitakse natuke hiljem ühe kauge saare keskelt pooled majad minema. Me sõitsime sealt suvel läbi, vaatasin veel, et tore uimane kohake, mäed ümberringi, tsunami oleks küll viimane asi, mida seal karta oskaks.

- - - 

Väga huvitav torm on muideks praegu, vahepeal tükk aega vaikust, aga siis puhub pool tundi nagu kolme põrsakese muinasjutus - vaata, et maja minema ei lenda… 

Matt on õhtu otsa mingist Starbucks'i joogist soigunud ja ühel hetkel avastas, et kõik Nanaimo Starbucks'id pannakse kümne minuti pärast kinni. Nii et pidime läbi tormise öö kohvi järele sõitma. Kõik teed olid tihedalt kuuseoksi täis, paistab, et kuusk on siin linnas kõige haavatavam isend. Kohe Starbucks'i kõrval on see alkopood, kus Vana Tallinnat müüakse. Matt käib iga natukese aja tagant ostmas, et nad seda ikka juurde telliks ja müügilt ära ei kaotaks. See on muidugi endiselt täielik müstika, et mingis suvalises väikeses Kanada linnas eesti jooki müüakse. Lambist. Ja veel müstilisem, et keegi mu blogilugejatest mind sinna juhatas. Kust inimesed teavad selliseid asju?


Aga nüüd peaks vist postituse üles panema, sest ma ei tea kui kauaks meil siin katastroofipiirkonnas elektrit jagatakse. Praegu oleme katkestuste kaardil täpselt kahe punase lataka vahel. Ja tuult ei ole jälle üldse.

Põhupõrsad

Alates järgmisest nädalast on kanad piisavalt vanad, et munele hakata. Matt ehitas pesakastid ümber - tegi viiest valgest kaks hämarat ja pani mõlemale katuse peale, et enam äärte peal kõõluda ei saaks. Mina arvasin, et pigem võiks uus sein kuudi katuseni joosta, sest siis poleks pesal endal eraldi katust vajagi, aga jäi nii nagu peremees otsustas. Kanad olid muidugi plaaniga päri ja kuigi pesakastipealne ruum on umbes poole väiksem kui kana ise, ei lase nad ennast sellest häirida. Iga natukese aja tagant passib seal mõni totaalselt lapik kana ja vaatab punnis silmadega otsa. Ma pole veel näinud, kuidas nad üles saavad, sest minu loogika ütleb, et sissemahtumiseks peaks end juba õhus lapikuks tõmbama, aga noh, millal enne on loogika kanu takistanud…

Muidu on meil kuudis saepuru, aga pesadesse tahtsin tingimata põhku. Enne kui jõudsin tõsisemalt muretsema hakata, et kust piisavalt väike põhuhunnik välja võluda, jooksin suvalises ehituspoes Halloween'i asjade otsa ja leidsin sealt lademes põhukuubikuid. Ostsime siis nagu pesueht kanadalased (no üks meist muidugi ongi suht pesueht) Halloween'i eel portsu põhku, ainult et ei pannud seda maja ette kõrvitsate kõrvale, vaid kuuti.

Veel paar päeva hiljem tuli Matt koju kotitäie golfipallidega, et kanad saaks munemist harjutama hakata. Pani mõlemasse pessa neli. Mina vaidlesin vastu, et ikka üks peaks olema, muidu võib-olla arvavad, et peavad hauduma jääma ja seda ei taha me kohe üldse. Aga jäi neli. Paar päeva hiljem noppisin salaja mõned vähemaks, sest kanad ei paistnud neist nagunii suurt midagi arvavat. Küll aga loobiti kohe esimese ööga enamus põhku alumisele korrusele, mispeale pidime väikse lisapiirde ehitama, et osa ikka pessa ka jääks.

Ei ole lihtne see kanaomaniku elu...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

11 oktoober, 2016

Tänupüha

Me käisime laupäeva õhtul kinos. Ma tahtsin seda "Bridget Jones'i beebit" näha, mida kõik kiidavad, kuigi sisetunne ütles juba eos, et mingit üleliia head nahka sellest ilmselt ei tule. Kui pidin Matt'ile seletama, millest film räägib, läks sisetunne veelgi hapumaks. Kusjuures esimene 15 minutit oli isegi okei, aga sealt edasi oleks vast tõesti saanud natuke vähem klišeelt teha.

Kanada kinodes ei ole nummerdatud kohti, nii et tavaliselt tuleb tund aega varem kohale minna, et ei peaks esireas istuma. Me läksime ainult pool tundi varem, sest tavaliselt leiab sellise varuga veel ka mõned kõrvuti kohad. Astusime saali… ja see oli täiesti tühi! Tere tulemast Nanaimosse! Inimestel on laupäeva õhtul muudki teha kui vaadata, kuidas 43-aastane Bridget kogemata lapse saab.

Arutasime, et näe kui äge on siin niimoodi omaette istuda, Vancouveris oleksime ümbritsetud sajast lärmakast hiinlasest - Nanaimol ikka on mingid omad eelised! Veerand tundi hiljem läks uks lahti ja kolm asiaati marssisid sisse. Nagu tellitult! Ma arvan, et siin ei elagi neid rohkem kui kolm. Aga õnneks kohalike kommetega, ei karjunud üle saali ega midagi.

Eile pidime minema Matt'i vanemate juurde kalkunit sööma. Kohe nende linnakese kõrval (mugavalt praami ja maja vahel) avati paari päeva eest megasuur kaubanduskeskus. Ja noh, Anul ju kummikuid vaja! Planeerisime siis nii, et meil jääks natuke aega poes käia (õigemini mina planeerisin selleks kolm tundi, aga lõpuks läks kiireks ja otsustasime järgmise praamiga minna, mis jättis ainult natuke üle tunni, enne kui pood kinni pandi - Kanada keskused ei ole pühapäeviti nii pikalt lahti nagu Eestis).

Ma ütlesin kohe pärast uksest sisseastumist, et saame hiljem kuskil kokku, sest meestega koos shoppamisest ei ole veel kunagi head nahka tulnud. Varsti jooksin puhtjuhuslikult Matt'i õega kokku ja ütlesin muuseas, et "me just jõudsime!". Ta hakkas naerma ja ütles, et oli juba kuskil Matt'i näinud, kes olevat kurtnud, et ta on juba terve igaviku poes olnud!

Kuskil pool tundi pärast saabumist otsis Matt mu üles ja haakis end mulle sappa. Oli jõudnud juba kaks paari teksasid osta -  mehed on efektiivsed, ma ütlen! Mina õigeid kummikuid muidugi ikka ei leidnud.

Edasi läks siis puhtalt söögilainel. Tänupüha on nagu varajane jõul, lihtsalt kingitusi ei saa. Ülesöömine on igal juhul garanteeritud. Menüü on kah alati kindel - kalkun ja kõrvitsakook. See kõrvitsaasi on muideks väga hea, mõnusalt kreemine ja natuke vürtsikas (retsept kommentaarides). Ma ei tea, miks see Eestis populaarne ei ole, kõrvitsaid ju jagub?! Kanadalased ei tee kõrvitsast midagi soolast, ainult kooki, Matt tõmbas näo ikka väga krimpsu kui seletasin, et meie näiteks marineerime seda. Muide, üks imelikumaid asju, mida kanadalased armastavad, on candied salmon ehk suhkru- ja siirupikattega suitsulõhe. Äärmiselt veider. Nende beef jerky (kuivatatud liha) on samuti magus. Ja kõik singid kergelt magusa alatooniga. Kesse sööb magusat liha, ah?!

08 oktoober, 2016

Kummaripõud

Meil on jälle pikk nädalavahetus, sest esmaspäeval on tänupüha, see kalkuni söömise üritus. Ei teagi kohe, mida süllekukkunud õnnega peale hakata, sest õues sajab vihma. Kallab vihma! Nagu ämbrist kohe. Ja mu telefon ütleb, et nii jääbki, alles kell kuus õhtul saab otsa. Homsest särab jälle päike, aga täna pole sellest teadmisest suuremat kasu.

Mul pole kummikuid! Ma andsin need enne siiakolimist ära, sest kui auto ostsin, polnud kõrge säärega kummarid enam kuigi otstarbekad, pikka maad ju enam nagunii ei kõnni. Ja nüüd on see häda, et Nanaimos ei müüda sellised nagu mulle meeldiks, nii et pean kas Victoriasse või Vancouverisse shoppama minema. Täna oleks iseenesest ideaalne päev kaubamajades kolamiseks, aga ma ei tea, kas viitsin ainult kummarite pärast mitmetunnist sõitu ette võtta.

Muide, eelmisel nädalavahetusel sai lõpuks ometi kanaaed valmis! Ainus häda on see, et võrku pole veel peal. Kotkaste eest kaitseb juba praegu veits paremini, sest neil pole enam piisavat maandumisruumi, aga probleemiks on hoopis kanad ise - üle aia jookseb laud, mille külge tulevikus võrk kinnitatakse ja nad avastasid, et see on ideaalne õrs! Sest iga kuradima pulk - mida kõrgemal, seda parem - ongi ju kohe õrs… Probleem on selles, et nad alati ei koordineeri kuigi edukalt, kuhupoole lendavad kui maha tahavad tulla ja mulle eriti ei meeldi, et sealt saab aia taha parki lennata. Ja naabri aeda ulatab ka kui tiibadega veits käbedamalt lehvitada.

Matt lubas katuse peale panna kui ilm ilusaks läheb, mis peaks juhtuma homme. Ja pesakastid on vaja ümber ehitada, et nad seal kastide ülemiste äärte peal ei passiks ega pesadesse situks, sest nad peaks paari nädala pärast munele hakkama ja god knows, et sita sees ei oleks nii mõnus kükitada. Kummaline, et kanad ise veel ei tea, et nad munema hakkavad. Ma tahaks näha, kas nad on üllatunud ka?!

- - -

Eelmisel nädalavahetusel käisid meil Matt'i vanemad ja õde külas. Mehed kadusid kohe mingeid omi asju tegema, nii et meil tuli oma plaan välja mõelda. Ema pakkus, et võime sõita kõrvallinna ta sõbranna juurde kutsikatega mängima. Ma arvan, et ei liialda kui ütlen, et igal ta sõbrannal on 2-3 bichon'i. Tal endal on neli! Noorematega käiakse siis näitustel ja kõik puhvitakse täpselt ühesugusteks pilvepallideks, ma tõesõna ei tea, mille järgi nad enda omad ära tunnevad! Kutsikate puhul läheb asi veel peenemaks, neil vaadatakse mingite kontide ja asjade suuruse järgi, et mis omadustega penid neist tulevikus saavad ja kes näitustel vägevamaid tulemusi võiks saavutada. Aga nad on täitsa nunnud enne kui suureks kasvavad :)

07 oktoober, 2016

Vanaduse taak, hah

Jäin end täna ripsmeid värvides peeglist vaatama. Mul on kortsud! Otsaees paar selget kriipsu, mis on mõnikord peaaegu nähtamatud ja mõnikord sellised, et isegi kaugelt vaatan, et appi, kes see on seal?! Ja silmanurkades kanavarbad. Naerukortse olen tegelikult alati tahtnud, paistab, et nüüd siis saangi. Vähemalt paistan kunagi raugana muhe välja! Aga neid otsaesise omi ma tegelt nii väga ei igatsenud... Osaliselt muidugi oma süü, sest ma kohe ei oska nägu paigal hoida, eriti just otsaesist - mõned vehivad rääkides kätega, mina vehin näoga! Võib-olla kätega ka, issand, peaks lausa jälgima hakkama!

Ja ega tegelikult pole selles kõiges midagi imelikku - ma saan paari kuu pärast juba 34 - aga vananemine tuleb ikkagi kuidagi üllatuslikult. Esimesed 30 ja natuke peale aastat näed iga päev sile ja prink välja ning siis hüppab korraga mingi korts platsi. On ju veidi ehmatav?

Üks sõbranna küsis hiljuti, et kas sul on ka nii, et ükskõik kui ilusa meigi teed, ikka näed nats vana välja? Ta olevat enda juures hiljuti midagi sellist märganud. Mul on muidugi see värk, et ma ei meigi ennast eriti. Ripsmetušši kasutan ja kui eriti usin olen, läheb veits põsepuna ka näkku, aga see on laias laastus kõik. Ja pidutsemas ma suurt ei käi, sest mulle meeldib magada :)

Kõige hullem on see, et aju ei taha üldse vastu võtta, et ma muudkui vanemaks jään, pigem defineeriks end endiselt tüdruku, mitte naisena. "Naine" tundub kuidagi nii… täiskasvanu. Isegi mu käekiri pole veel välja arenenud, iga kord tulevad erinevad jõnksud! Samas on mul sõpru, kes juba 40 ringis ja kah ei tundu vanad. 40 peaks vana olema, onju?! Lapsed ja kodu, koer-kass. Aga no täpselt samasugused inimesed on nagu 20 aastat tagasi. Varsti oleme 50-sed, nimetame end endiselt tüdrukuteks, sebime 60-aastaseid mehi ja arvame, et elu alles algab! Lapselapsed vangutavad murelikult pead ja helistavad vanadekodusid läbi. Ahsoo, mul pole ju veel lapsigi. Sest ma olen nii noor!

02 oktoober, 2016

Pidžaamapidu

Meie noorteprogrammi klientidel oli ükspäev koolis pidžaamapäev. Nad nägid nii toredad välja, mõnel oli pidžaama peal veel hommikumantel ka. Tegime nalja, et eriti mõnus - lähed koju ja võid otse magama keerata, ei pea midagi vahetama enam. Peaks isegi mõnipäev pidžaamapäeva tegema!

No ja siis paar päeva hiljem sain õhtul pärast kümmet päevatöötajalt kõne, et öövahetus pole kohale jõudnud ja telefonile ei vasta, mida teha? Palusin veel paar korda helistada ja lootsin, et äkki ikka näkkab. Aga ei läinud õnneks! Üks ei võta toru ja teine peab koju laste juurde minema. Minu kui juhataja kohus on sellises olukorras mingi lahendusega lagedale tulla ja mingit varuplaani veel ei olnud, sest klient elas alles esimest nädalat sees. Siit muidugi õppetund, et varuplaan tuleb alati varuga teha. Istusin õnnetult oma heas soojas voodis - magamisriietes ja hambad pestud - ning kurtsin Matt'ile, et ma üldse ei taha ööseks ära minna. Aga noh, vist peab. Matt lohutas, et kujuta ette kui palju lisapunkte sa hiljem ülemuse silmis saad kui ise kohale lähed...

Viskasin paar hilpu kotti ja asusin teele. Pidžaamas! Esimene hea asi on see, et töökoht on päeval 9 minutilise sõidu kaugusel, öösel jõuab seitsmega. Ma ikka armastan öelda, et väikelinna värk, aga tegelikult on Nanaimo pindalalt kaks korda suurem kui Tartu, nii et veits on vedamine ka. Teine hea asi oli see, et klient paistis mind nähes väga rõõmus. Töötaja polnud lubanud tal tuld põlema panna, öörahu olevat, istus siis voodis ja joonistas taskulambi valgel. Super hästi joonistab, muide! Panin tule põlema, ajasime nats juttu ja soovisime head ööd.

Kolmas hea asi on see, et öine vahetus magab. Täitsa ametlikult kohe. On oma tuba ja kõik mugavused. Istusin voodisse, otsisin raamatu välja ja leidsin, et tegelikult ei ole üldse paha öösel "töötada". Ja kuna minul on kuupalk, mitte tunnitasu, oleksin hommikul otse koju läinud ja päeva vabaks võtnud. Reedese päeva, mis teeb asja eriti magusaks.

Hetk hiljem kuulsin, et keegi parkis maja ette - öötöötaja ilmus välja! Oli päevad segamini ajanud ja ära unustanud, et töötama pidi. Juba teist korda samal õhtul ajasin end voodist püsti ja istusin magamisriietes autosse. Kanadas ei ole muideks üldse haruldane, et inimesed pidžaamaväel poes käivad või lastega maja ees tänaval tšillivad. Ma tegelikult peangi seda veits rohkem harjutama. Igatahes sain lõppkokkuvõttes ikkagi oma voodis magada, ülemuse silmis ei läinud seejuures ükski lisapunkt kaduma ja hommikul alustasin täies meelerahus veits hiljem, et aus oleks.


Nädalavahetuseks olid meil lennukad plaanid. Matt'i parim sõber pidi naise ja lapsega külla tulema, et aidata kanaaed väiksemaks ehitada (jee!). Siis ütles teine sõprade paar, et nad tahavad ka tulla. Neil kah laps. Üks arst, kes viimased kaks nädalat Nanaimo haiglas töötas, üüris oma naisega meilt selleks ajaks üht külalistetubadest, nemad pidid õnneks reede pärastlõunal lahkuma. Aga siis selgus, et ta peab õhtul kaua tööl olema ja lähevad hoopis laupäeval. Niisiis oli meil ainult üks vaba külalistetuba, kaks paari ning kaks last. Ühene ja kahene. Appi…

Mõlema paari eripäraks on see, et nad veavad terve elamise kaasa kui kuskile ööbima jäävad. Ei, mitte tekke-patju, vaid kahesajaosalise suurte klotside komplekti, lapsele kaks jalgratast (laps sai just aastaseks), kolm kohvritäit riideid jne. Kummalgi paaril siis. Kui töölt koju jõudsin, oli maja juba pea peale pööratud, kogu träni alumistest köögikappidest põrandale laiali laotatud (elagu lapsed!), magamistoa põrandal kanasuled (???). Jeeiii…

Matt surus ühe pere oma kabinetti madratsi peale ööbima, nii et päris lageda taeva alla keegi siin ülerahvastatud majas ei jäänud, tited pandi varakult magama ja meie tegime õues lõkkevalgel väikse tantsulka. Keset ööd tõi Matt Dora kuudist välja, sest inimestele üldiselt meeldib nurruvat kana paitada (mina olin muidugi suht veendunud, et asi lõpeb halvasti, Dora paneb kogemata lendu ja praeb leekides krõbedaks, aga õnneks jäid kõik terveks). Väga tore oli!


Ma olen nii palju kavalaks muutunud, et viskan enne magamaminekut kõik laokil olevad nõud masinasse, siis ei ole hommikul täielik hullumaja. Aga kahe väikse lapse ja nelja destruktiivse vanemaga on hommikune pilt sellest hoolimata pehmelt öeldes korralage. Nad pidid lõuna paiku kõik edasi sõitma, et teistele saarel elavatele sõpradele külla minna, nii et olin mõttes nagunii suuremaks koristamiseks valmistunud. Ahjaa, see arst läks kah oma naisega minema. Üle saja aasta tühi maja. Ühtegi puhast käterätikut ei olnud, kolm vooditäit pesu pesta ja ülejäänud segadusest ma üldse parem ei räägigi. See, et diivani vahelt banaani leiab, on ju tegelt täitsa okei. Kolm tundi hiljem oli maja puhas, teine samapalju hiljem sai viis masinatäit pesu kah kappi. Matt käis vahepeal vannis ja võttis uue rätiku, ma röögatasin, et eiiiii! Mine too teisest vannitoast enda oma ära! Mul on hetkel musta pesu allergia, paluks mõistvat suhtumist.

Homme hommikul tuleb terve Matt'i pere külla. Ja esmaspäev on üle mitme nädala esimene päev, kus me oleme kahekesi kodus, on rahu ja vaikus. Ma arvan, et seda peaks tähistama! Tahab keegi läbi astuda? :)

Nali!!! Jumala eest, palun ärge tulge.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud