28 mai, 2019

Kodused jutud

Mulle õudselt meeldib magada! Eile just mõtlesin uinudes, et mmmmmõnus! Tekk ja padi ja kõik. Nii hea lihtsalt. Igati normaalsel ajal läksin voodisse ja Oscar ärkas alles seitsmest, nii et tundide poolest tuli korralik pikk uni, aga appi kui väsinud ma ärgates olin! Unenäod olid imelikud, liiga palav hakkas, üldse ei puhanud välja.

Kui Ossu kella kümnest oma esimest lõunauinakut alustas, läksin samuti voodisse. Kaks tundi hiljem olin nagu uus inimene! Nii kummaline, kuidas terve öö ei pruugi üldse mingit tulemust anda, aga paar lisatundi päästavad päeva.

No ja siis tänane öö - magama läksin liiga hilja, öösel ärkas Oscar tervelt kaks korda (erakordselt palav oli ja huvitaval kombel on ta suviste ilmade kiuste kuskilt nohu hankinud), hommikul jälle seitsmest püsti, aga ma olen täiesti puhanud! Mingit loogikat pole magamise pikkuses...

Palavuse vastu otsustasime nüüd lasta konditsioneeri paigaldada. Naabrid panid endale eelmisel aastal ja teistel naabritel oli juba varasemast. Juulis-augustis on siin nagu leilisaun, mitte ühtegi jahedamat päeva pole ja ühtki pilve ei eksi suve jooksul taevasse. Sellepärast on meil endiselt elutoas-köögis need ribakardinad, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi, ilma nendeta oleks kuumade ilmadega toas pesueht kasvuhoone. 

Rääkisin Matt'ile juba detsembrist saadik, et hakkame konditsioneeri-teemaga tegelema (hakkame on selles kontekstis hakka, sest meestetöö ju), tema vastas muudkui, et "jajah". Iga kuu tõin teema korra üles ja Matt ütles "jajah". Kuni mais vastas: "Nüüd on juba hilja ju! Miks sa varem ei öelnud?!"

Mul on tõesõna selline tunne, et mehed ja naised on erinevatelt planeetidelt.


Igatahes küsis paarist kohast hinnapakkumised ja selgus, et polegi hilja veel, jõuavad enne suurt kuumust ära paigaldada küll! 

Järgmise asjana suutsime (mis on siinses kontekstis pigem ikka suutsin, aga kellele seda liigset täpsust ikka vaja on) ära kaotada katlaruumi võtme. Kui töömehed käisid asju üle vaatamas, oli Matt tööl ja võtmega majandasin mina. Ma tean täpselt, et panin selle konksu otsa tagasi. Aga konksu otsas seda enam ei ole. Müstika. Mitte keegi teine pole vahepeal garaažis käinud, konksu all passivad kummikud raputasin ka juba igaks juhuks läbi, kõik muud kohad on samuti üle vaadatud - ei ole. 

Kuskil on varuvõti, aga keegi ei mäleta, kus. Õnneks on garaažis kaamerad, eks peab salvestiselt vaatama, kuhu ma selle võtmega siis kõndisin? Panin ju konksu otsa? Täpselt tean, noh!


Sellel pildil on äsjakoorunud linnupojad. Aianduspoes oli ühe poti kõrval suur silt, et inimesed teaksid seda mitte liigutada. Töötajad rääkisid, et igal aastal teevad väikesed linnud nende välialal olevatesse pottidesse paar pesa ja hauvad seal pojad välja. Need konkreetsed olid eelmisel päeval koorunud ja linnuema sädistas natuke murelikult sealsamas kõrval. Nii armas. Ma pean nüüd iga päev poes käima, et näha, kuidas beebid kasvavad.

Mul on aianduspoodidega täiesti omamoodi (sõltuvus)suhe. Sisse astudes kunagi korvi ei võta, sest "ma ei osta seekord midagi". Siis kõnnin kolm tiiru peale ja "ahhhhh, ma tahaks seda ja seda ja seda ja lilli ka" ning lõpuks vaarun ikka terve käruga välja. 

Külvasin istutuskastidesse seemneid, eksole. Panin hästi loogiliselt, et "need võtavad rohkem ruumi ja need teised vähem, siia äärde panen üldse lilled, sinna teisele poole terve rea herneid". Noh ja mis sai - sittagi ei mäleta! Herned, kurgid ja astrid tulid kenasti üles. Astreid ma muidu ära ei tunneks, aga kuna neid sai pool kastitäit külvatud, siis lihtsalt tean. Mingid muud asjad on kah üles tulnud, aga kurkide vahele. Ma ei külvanud ometigi midagi kurkide vahele, halloo! Nii rumal ikka ei saa olla. Aga umbrohi nagu ka ei ole. Meil on nii uus muld, et selles peaaegu ei olegi umbrohtu. Ja ainult kurkide vahel seda leidubki, nii et kahtlustan, et ikkagi panin need sinna ise. Kusjuures üldse ei mäleta, mida kõike külvatud sai! Maitsetaimi ja... noh, igasugu asju veel. Aga nüüd on juba mitu nädalat möödas ja osades kohtades on tühi plats, midagi ei tulnud üles. Äkki tuleb veel? Ja kurgid on selle mingi-muu-asjaga üheskoos, mis ei ole tegelikult üldse hea mõte.

Nii et ostsin poest mingeid taimi lisaks, sest lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ma ei tea, mis Tootsi peenar sellest lõpuks kokku tuleb kui need seemnest pandud asjad ka ikka lõpuks kasvama peaks hakkama. Pean endale kuskile kirja panema, et ei hakkaks järgmisel aastal seemnetega üldse jamama, ma nii kõva aednik ilmselgelt ikka ei ole. Pealegi on taimi istutada palju vahvam.

Ahh, suvi on nii tore! 

21 mai, 2019

Vaheldus

Sõbranna kutsus sünnipäevale. Vancouverisse. Vaatasin Matt'i graafikut, selgus, et töötab lausa terve nädalavahetuse. Ütlesin esimese hooga, et me ei saa tulla. Siis hakkasin mõtlema, et mina ja Oscar ju saame?! Ja ütlesin, et muidugi tuleme.

Oscar pidas end igati ontlikult üleval. Lennuk ei olnud õnneks täis, nii et ta sai oma koha, seega tõmbasin talle rihma peale ja kuna autos käib ju samamoodi, ei tulnud ta selle pealegi, et püüda midagi peale istumise teha. Minu õnneks! Lihtsalt nokitses seal oma väikese auto kallal kogu see 15 minutit, mis kohalejõudmiseks kulus. Täielik musterlaps! 


Aga sellel, et ma tavaliselt Vancouveris ilma lapseta käin, on ikkagi sulaselgelt põhjus. Ei oska ta lugu pidada kohvitamisest ega poodlemisest. Sünnipäeval oli muidugi tore ja teistel lastel on sellepärast vahva külas käia, et neil on ju täitsa teistsugused mänguasjad! Ja õues hoopis teistsugused porilombid. Ja rabarberikooki sai. Sõi kohe sellise koguse nagu kodus üldse süüa ei antaks (rabarberikooki muidugi väga ei anta kah).

Õhtuks oli Oscar nii kutu, et kärus istudes pilk juba täitsa seisis. Laupäevaõhtune metroo oli ikka elamus omaette, vähemalt mul endal oli põnev. Teisi väikelapsi igatahes sellel kellaajal kesklinna poole ei sõitnud.

Hotellides oleme viimase aasta jooksul palju peatunud ja sellepärast tean, et neil on siin beebidele ainult reisivoodeid pakkuda, kuskil ei anta täissuuruses võrevoodit, mida ma Eestis näinud olen (kus ma seda näinud olen üldse? mõne teise blogija piltidel?) Reisivoodid on Oscari-sugusele rabelejale liiga kitsad, tal on vaja end öö jooksul miljon korda pöörata ja nii väikesel alal lihtsalt ei mahu! No ja siis ta ärkab iga pööramise peale üles, sest kogu aeg jääb sein ette. Päris voodisse ei saa panna, sealt kukuks maha. Nii et olen viimased korrad talle lisatekkidest põrandale aseme teinud ja see töötab väga hästi. 


Seekordne hotell asus mu endise kodumaja vastas (parempoolne rohekate klaasidega) ning juhuslikult oli tuba 14ndal korrusel nagu toonases koduski ja täpselt "vanade" akende vastas. Nostalgia!!! Vanasti nägin kodust sedasama hotelli ja õhtust tubades sagimist, nüüd silmitsesin oma vanu aknaid ja kogu seda ümbrust, mis juba nii tuttavaks on saanud. 

Kuus aastat tagasi oli kõik nii uus ja põnev, üldse ei teadnud, mis saama hakkab ja kuidas elu läheb. Nüüd on siin mu kodu ja mul on omaenda pisike kanadalane. 

Hommikul haarasin selle kanadalase kaasa ja läksin kunagisse lemmik-kohvikusse oma kunagist lemmik-võileiba sööma. Jälle selline nostalgia, et hoia ja keela! Seejärel võtsime suuna lähimale mänguväljakule, kus ma - tadaaa - mitte kunagi varem käinud ei olnud! Polnud nagu põhjust, eksole.

Ja hiljem käisin veel sõbrannadega mere ääres jalutamas, kus Oscar muuhulgas üht tädi täiesti süüdimatult kannist krabas (tuterdas ja korraga läks tasakaal ära, aga keegi polnud talle öelnud, et isegi hädaolukorras pole viisakas võõra tädi tagumiku järele haarata). "Kannatanu" sai paraja šoki ja hüppas sellise näoga ümber, et Oscar oleks ilmselt kohe vastu lõugu saanud kui ta... lõuad nii madalal poleks asunud. Piinlik lugu! Aga õpetlik.


Linnaelu ja suured seiklused väsitasid lapse täitsa ära ja lõpuks ei tahtnud ta enam kärus püsida ega croissant'i süüa. Sõbrannadega kolme peale hoidsime teda äralennu eel ohjes, aga ikka oli seda kõike kuidagi liiga palju. Ma pole teda nii hüperaktiivsena veel näinudki! Lend läks üsna kenasti, aga Oscar pidi seekord vahetpidamata midagi näppima, et suuta koha peal istuda ja te ei kujuta ette kui palju vidinaid selleks 15 minuti jooksul kulub! Käiku läksid mu päikeseprillid, pangakaardid, käekell, ehted ja kõik, mida võis istmetaskust leida. Pluss tema enda kaks väikest autot, mille olin kohmanud käekotti tõsta. Iga minuti tagant tuli uus asi anda. Aga koju me jõudsime!

Laps sõi kahe suupoolega keedetud porgandeid, magas pika pärastlõunase une ja oli õhtuks täitsa endine ja normaalne tagasi. Maaõhk mõjub ikka hästi! Kuigi linnas oli väga tore.

16 mai, 2019

Kolm saladust

Tegin eile lõhesuppi. Oli mingi selline retsept, et kui supp peaaegu valmis, lisa lõhe ja vahukoor. Mõtlesin veel, et kui puljongile vahukoor sisse valada, siis tuleb ju... piim? Ei tulnud! Ikka täitsa teise meki andis. Maru hea supp! Serveerida soovitati värske tilliga, seega istus see tillikimp mul kogu kokkamise aja nina all ja peab tunnistama, et tillilõhn võib kohe täitsa terapeutiline olla! Või oli see lihtsalt kombo heast muusikast, peatselt valmivast toidust ja tillist. Rääkimata näljasest mudilasest, kes igati rahulolevalt omaette mängis, selle asemel, et südantlõhestavalt nutta.

Mudilase osas oli oma roll natukesel viinamarjadel, mida talle ooteks pakkusin. Lugesin kuskilt, et kui lastel läheb veresuhkur madalaks (mis näljasena juhtub), muutuvad nad virilaks. Mine sa võta kinni, aga Oscaril muutub tõesti viinamarjadega tuju kiiremini heaks kui näiteks maasikate abil.


Ma olen viimasel ajal lugemise lainele sattunud. Vanasti olin ikka suuuuur lugeja - noh, nii vanasti kui kodus veel internetti polnud. Vahepeal jäi see asi kuidagi harvaks, sest ülikooli ajal neelasin pigem erialast kirjandust ja sealt mingid aastad hiljem kolisin Kanadasse ning kogu aur läks hoopis muule ja sealt mõned aastad hiljem sain lapse ja vot siis oli küll esimest korda elus vist lausa selline aasta, kus kohe mitte ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Aga nüüd! Laps on suur, eksole - üheaastane on päris suur juba - mul on aega iseendale.

Hiljuti tõin raamatukogust "Tuulest viidud" (950 lehekülge!). Matt naeris, ütles, et see olevat rohkem nagu vanaema lektüür. Mitte, et ta seda ise kunagi lugenud oleks. Mul endal oli ka eelarvamus, kartsin, et tuleb imal armastuslugu ja selliseid ma üldse ei salli. Aga noh, raamatul olid igal pool nii kõrged hinded, et võtsin selle riski... Alguses mõtlesin, et hea kui aasta lõpuks läbi saab, ilmselt tuleb sada korda raamatukogus pikendada, aga nädalaga oli loetud! Nii hea!

Mul oli kunagi venelannast kolleeg. Nagu päriselt Venemaalt. Alles täiskasvanuna kolis Eestisse ja hakkas keelt õppima. Tema rääkis, et vene keeles on palju rohkem sõnu, eriti just kirjeldavaid. Et kui ta keeleõpetaja käest küsis, kuidas mingit lauset eesti keeles öelda, soovitas see kõigepealt lause vene keeles lihtsamaks teha... ja siis veel lihtsamaks... ja siis natuke veel. Alles seejärel sai eesti keelde tõlkida.

Mõtlesin toona, et väga lahe oleks sellisel tasemel vene keelt osata, et saaks vene kirjandust originaalkeeles lugeda. Ei läheks midagi tõlkes kaduma. Nüüd saan vähemalt inglisekeelseid suurteoseid õiges keeles nautida. Asi seegi!

-

Buduaar küsis hiljuti, mis on õnneliku suhte kolm saladust? Kolmega vist ei anna kõike kokku võtta, aga panin sel hetkel pähe tulnud olulisemad kirja, lugeda saab siit.

10 mai, 2019

Kohe!

Olen tähele pannud, et ütlen Oscarile tihtipeale: "Kohe!"

"Kohe jõuame koju!" (tegelikult on veel mitu blokki sõita)

"Kohe tulen aitan sind!" (aga enne hakin need kurgid ära ja panen liha ahju, pesen käed ja tõstan nõud masinasse)

"Kohe on söök valmis!" (või noh, 10 minuti pärast kui makaronid pehmeks keevad)

Praegu on ta veel natuke liiga pisike, et saaksin temalt midagi kohe nõuda, aga üsna pea tuleb see aeg, kus pean näiteks röögatama: "Tule kohe autotee pealt ära!" Mitte 10 minuti pärast. Mitte siis kui asfalti peal sibavad putukad on rahulikult üle vaadatud. KOHE!

-

Mina: Korista oma tuba ära!

Oscar (lamab taustal): Kohe!