30 juuni, 2014

Üllatuskülaline

Umbes kaks kuud tagasi, kui Matt oma suvistest Eesti-plaanidest rääkis, hakkas Kustavil kripeldama, et tahaks ka Pärnusse ja Hiiumaale... Lennukipiletid olid tal ostetud septembri keskpaika, siis saab siinne turistiviisa läbi, ainult et kellele õigupoolest meeldiks sügisel Eestisse minna? Täpselt siis kui ilm üha koledamaks ja päev lühemaks muutub...

Mina olin esimese hooga täiesti vastu - hetkel teame ju ainult seda, et Kustav saab viisa lõppemiseni Kanadas olla, kas talle pärast seda uus turistikas antakse, on lahtine. Kui ta juba juunis ära läheb, ei tea me üldse, kas ja millal tagasi pääseb ning elamisloa saamiseni kulub veel vähemalt aasta.

Võtsin siis natuke mõtlemisaega ja otsustasin, et mis seal ikka. Mulle ju ka ei meeldiks kui keegi minu plaanid maha laidaks. Ja võib-olla saab sügisel uue turistiviisa ilma igasuguse probleemita ning siis ongi kõik jälle hästi.

Kusti vahetas seepeale septembri piletid juunisse ja teatas, et teeb sõpradele oma saabumisega üllatuse. Saladused on aga varmad välja tulema ja nii otsustasime, et ei pühenda oma plaanidesse mitte kedagi peale Matti ja Kadri. Ahjaa, kuna lend läks üle Toronto, otsustas ta paariks päevaks sealsetele sugulastele külla minna, seega neile ütlesime ka.

Peab mainima, et sellist saladust, mis iseenesest kogu aeg üle ääre kipub voolama, sest nii põnev on, on väga keeruline hoida. Kaks-kolm korda tekkisid ärevad hetked, kus keegi meist neljast kogemata seltskonnas mõne repliigi puistas, mis plaane reetis. Õnneks ei pannud teised neid hetki üldse tähelegi.

Kord, kui Matt end pärast pidu koduteele asutas, seisime Kustavi, Anna ja Alejandroga esikus, et teda ära saata ning Anna ütles, et võib oma Eesti sõpru paluda, et need Mattile ümbruskonda näitaks. Matt mainis vastuseks, et noh, pole hullu, Kustav on ju ka nagunii seal...


Poisid jäid tardunult üksteisele otsa vaatama, Anna keeras hoobilt ringi ja küsis minult: "Oot, te lähete suvel Eestisse või?" Mina hästi veendunult vastu: "Ei-ei, mina ei lähe küll kuhugi!"

Vestlusele eelnenud vein töötas sedapuhku Anna kahjuks, õnneks ei nokkinud välja, et Kustavi kohta ei öelnud ma ju mitte midagi!

Mida lähemale jõudis ärasõidupäev, seda tulisemaks muutus jalgealune. Kustav, kes vennale tööd teeb, pidi natuke kavalust kasutama, et uueks nädalaks mõeldud ülesanded varem kätte saada, sest ilmselgelt oli treilereid kodus lihtsam kokku lõigata kui kuskil Islandi liustike vahel. Lisaks kahele Torontos veedetavale päevale matkas ta kolm päeva mööda Islandit ringi. See aga tähendas, et pidi pea nädal aega ka Skype'i vältima - natuke kahtlane oleks telgis videokõnesid teha ja väita, et oled endiselt Vancouveris... Pealegi on Kustav maailma kõige halvem valetaja!

Nagu kirsiks tordil, saime kaks nädalat enne äralendu Kustavi emalt kirja, et vanemad tahavad sügisel reisile minna ja planeerivad Kustavit Eestisse koera hoidma. Et kas võib paketi ära osta, sest see on üldse viimane, mis septembris läheb?! Osta tuleb tingimata kohe, sest paari nädala pärast on juba hilja.

Ragistasime päev otsa ajusid, mida vastata, et usutav tunduks. Nad ju teadsid, et viisa saab kuue kuuga läbi ja septembri keskpaik on viimane aeg, mil Kustavil tuleb liikuma hakata. Lõpuks konstrueerisime loo sellest, kuidas paar nädalat pärast elamisloa paberite sisseandmist saame infot juurde ja tõenäoliselt lubatakse Kustavil Kanadasse edasi jääda. Sel juhul tuleksime koju alles jõuludeks, siis saab ka Anu mõned nädalad töölt vabaks. Kirjale järgnes vaikus. Ütlesin, et näe, nüüd on mul ämma silmis ports miinuspunkte, ei luba Kustavit enne Eestisse kui ise ka tulen...

Vahemärkusena mainin, et mina, põlise talvevihkajana, ei plaani kohe kindlasti detsembris Eestisse lennata!


Järgmiseks oli vaja teada saada, kas Kustavi vanemad on tema saabumise ajal Pärnus või Tallinnas. Kuna Matt tuuritas mööda Euroopat ja jõudis Eestisse Kustaviga samal päeval (ainult et juba hommikul), kasutasime teda vabandusena, miks uurida, kus Piia-Peeter olla plaanivad? Saime teada, et Tallinnas.

Siis ütlesime, et Matt tuleb reedeõhtuse laevaga Soomest, äkki saaks Piia talle sadamasse vastu minna ja üheks ööks peavarju pakkuda? Piia neelas kenasti konksu alla! Printis Matti pildi suurele paberile ja muretses, kuidas teineteist ära tunnevad ning mismoodi räägitud saavad, sest Piia inglise keele oskus on umbes samal tasemel, kus Matti eesti keele võimed.

Matt mõnules päev otsa Tallinna vanalinnas ja läks samuti Kustavile sadamasse vastu. Kustav on ju aus poiss - kui oli lubatud, et Matt tuleb ööbima ja teda on vaja sadamast peale korjata, siis nii see ka on! Kuna Piial oli Matti pilt ja 2 meetrit pikana paistab ta ilmselgelt liiga hästi silma, tuli tal mööda seinaääri käia, et Piia teda enne Kustavi saabumist ei märkaks.


Kustav tõmbas kapuutsi pähe ja pani päikeseprillid ette, et ema teda kaugelt ära ei tunneks. Piia ütles hiljem, et kõigepealt tuli ports purjus soomlasi ja hunnik jaapanlasi ning lõpuks hakkas rahvavoog juba otsa saama, aga tema oodatavat välismaalast ikka ei kuskil.

Viimaste tulijate seas püüdis pilku üleni musta riietatud meesterahvas, kapuuts peas, suured prillid ees. Ja nagu ta mulle järgmisel päeval kirjutas: "...jättis täpselt sellise mulje nagu telekas näidatavad pangaröövlid". Seesama õudne mees talle aga lõpuks läheneski ja osutus hoopis kauaoodatud pojaks. Vedas! :)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

28 juuni, 2014

Toidupood

Rääkisin ühe töötajaga telefonis ja kõne lõpetuseks ütles ta: "God bless you!" Mida vastasin mina: "Great!"

GREAT?! Like really? Mis mul viga on?

Täna läksin lapsele ravimeid tooma, aga kuna need polnud veel valmis pakitud, paluti mul 10 minutit oodata. Kolasin siis mööda poodi ringi (apteek on poe osa) kui korraga meenus, et osad lugejad soovisid argielu postitusi. Kuna toidupood on kõige argisem asi üldse, oligi aines olemas.

Safeway ei ole kõige odavam kett, aga ka mitte kõige kallim. See pood armastab teha pakkumisi stiilis: Osta 5, maksa... noh, vähe. Mõte on selles, et pead vähemalt 3 või 5 tükki korraga ostma. Kui Eestis on toidukaup enamasti tööstuskaubast eraldatud, siis Safeway kasutab sellist tehnikat, et riputab iga mõne riiuli takka mõne panni, nuustiku või muud taolist. Jahu kõrval saab ju vabalt pajakindaid müüa! Igavene jama kui küpsetad koogi ja ei saa seda enne ahjust kätte kui on ära jahtunud... Meie peres on kook jahtumise hetkeks näiteks enamasti otsas.

Lilli müüakse tavaliselt suures kirjus kimbus, see on minu meelest hästi kanadapärane. Köögiviljalettidel on automaatne pritsimissüsteem, mis tagab, et kogu kraam näeb alati võimalikult värske välja, piisad peal sätendamas.


Suurim erinevus on minu meelest piima osas - Eestis ei müüda seda nii suure lähkriga nagu siin kõige levinum on, tervelt 4 liitrit. Aga Eesti piim ei säili ka kolm nädalat, eksole. 

Kõige levinum on 1%-ne, teist kohta jagavad ehk 2%-ne ja rasvatu. Siin on üldse KÕIK asjad rasvavabad, isegi jogurti puhul on levinuim variant null-protsendise rasvasisaldusega käkerdis. Kui koostist hakkad lugema, ei saa aru, miks inimesed seda tervislikuks peavad, aga noh, pidagu. Kui lugeda ei oska, on juba oma viga.

Kanadalased joovad väga palju kõikvõimalikke alternatiivpiimasid, näiteks mandlipiim on ülimalt populaarne. Pood oli nii suur, et ma ei leidnud õiget riiulit üles (seda ei hoita külmas), et pilti teha. Maasikapiim ja šokolaadipiim on ka alati saadaval, lisaks Delight (need sinise korgiga), mida kohvi peale panna. Väga suur valik erinevaid maitseid, meenutab kondenspiima, aga pole nii rasvane. Magus on küll.


Kondiitritoodete osas peab mainima, et olen siin ka natuke õnnestunumaid kooke näinud kui need, mis täna saadaval olid, aga üldiselt ongi normiks, et keemiline ei ole nende koostis ainult sildil - juba kaugelt näed ära, et keegi on guaššvärvide ja odava plastiliiniga torti kaunistanud...

Maitse on... ma ütleks, et hea. Keemiline, aga hea. Muffinid püsivad mitu päeva värskete ja vetruvatena. Sellise tulemuse jaoks on vaja laborit, mitte kööki. Sellepärast käimegi Daniels'i kohvikus saiakesi ostmas, seal kasutatakse päris võid ja päris mune. Ja maitse on hoopis teistsugune.

Õhupallid on siin ülimalt levinud, neid on igal pool. Näiteks autopoodides on tavaliselt tervele platsitäiele masinatele heeliumiga täidetud pallid kojamehe vahele kinnitatud.


Vancouveri kraanivesi on väidetavalt väga kõrge kvaliteediga, siin olevat ulmeline veepuhastusjaam. Enamik inimesi tarbibki ainult kraanivett, see tuuakse kõikides söögikohtades tasuta lauda, tänavatel ja parkides on kraanid (sellised, kus vesi ülespoole voolab) ning igaühel taaskasutatav plastikpudel alati kaasas.

Huvitaval kombel leidub ka neid, kes vett poest ostavad, seda saab teha lausa kanistriga. Silt on juures, et filtreeritud vesi. Mina kahtlustan, et see on seesama kraanivesi, aga eks lollidelt tulebki raha ära võtta.

Karastusjooke müüakse üldiselt kastiga, keskmisel põhja-ameeriklasel kulub neid palju. Kuigi pildilt paistab, justkui oleks tegemist soodusmüügiga, on 12-st purgist koosneva kasti hind tegelikult pea alati $3.33. Ehk kolm kasti kümne doltsiga. Miinumum tunnipalk on siin $10.25 - selle eest saab 36 purki Coca Cola't :)


Toidupoodides alkoholi ei müüda. Alguses tundus see imelik, nüüdseks on täiesti loogiliseks muutunud. Joomine pole minu meelest ka nii populaarne kui Eestis, näiteks väliüritused on alati alkoholivabad.

Kommide-küpsiste riiulist tegin ka ühe pildi. Kanadas olen enda jaoks avastanud riisikreekerid (rice thins), minu meelest neid Eestis ei müüdud, aga võib-olla mäletan valesti. Teine super hea asi on rice crispy, mis on kokku segatud õhitud riisist ja sulatatud vahukommidest. Endise korterinaabri girlfriend töötas Starbucks'is ja neil oli selline kord, et kõik maiused, mis õhtuks üle jäid, võis koju kaasa võtta. Tõigi siis ükspäev pool kilo rice crispy't, mida mina elus esimest korda maitsma juhtusin... ja siis teiste heakskiidul üksi ära sõin. Aastaga ei ole veel isu täis saanud.


Mul on tegelikult üks tore postitus veel soolas, aga kuna kell näitab juba südaööd, peab homseks kah midagi jätma. Head ööd!

Uutest postitustest teaitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

27 juuni, 2014

Elamisloa taotlemine ja tööloa pikendamine

Uuendatud veebruaris 2017.

Alalise elamisloa (Permanent Residency) taotlemiseks on sul laias laastus kaks teed, kas Express Entry või Provincial Nominee, selle viimase tingimusi saad provintside kaupa sirvida siitExpress Entry all kandideerimiseks on vaja:

- vähemalt 12 kuud (min. 1560 tundi) töökogemust Kanadas, kusjuures amet peab langema kas 0, A või B NOC koodi alla (National Occupational Classification). See tähendab, et pead olema manager, ülikoolikraadiga spetsialist (nt. arst, psühholoog, arhitekt) või diplomeeritud oskustööline (nt. kokk, elektrik, mehhaanik). Lihttöölisena on ainsaks lootuseks Provincial Nominee programm.
- piisavalt head tulemust keeletestis - see, mis tulemus piisavalt heaks loetakse, oleneb, millise NOC koodi alla su töökogemus liigitub. Keeleteste on kaks, IELTS ja CELPIP. 0 ja A koodi ametite puhul peab tulemus olema vähemalt CLB 7 ning B koodi puhul CLB 5. Keeletest maksab umbes $300 ja tulemused kehtivad kaks aastat.

IELTS:

CELPIP:

Kuna Express Entry kasutab punktisüsteemi, siis järgnev ei ole kohustuslik, aga annab punkte juurde (ja neid punkte on sul väga vaja):

- haridus - mida kõrgem, seda rohkem punkte. Väljaspool Kanadat saadud diplom/kraad tuleb lasta WES-s tunnustada (a completed foreign credential). Alustuseks täida nende kodulehel ankeet ning saa reference number. Seejärel saada WES'ile diplomi koopia ning lõpetuseks läkita ülikoolile academic records request form, mille leiad WES'i kodulehelt (ülikool peab selle hiljem otse neile saatma). Eesti ülikoolid väljastavad inglisekeelse diplomi koopia ja annex'i, nii et neid eraldi tõlkida ei ole vaja.
- töökogemus - mida kauem oled Kanadas töötanud, seda rohkem teenid punkte (arvesse lähevad ainult täisaastad). Vähemalt 1560 tundi pead olema töötanud, et üldse kandideerida saaks.
- tööpakkumine Kanadast - konksuks on see, et tööandja peab taotlema LMIA (Labour Market Impact Assessment). Lühidalt kokku võttes peab tööandja tõestama, et ei suuda Kanadast vastavat töötajat leida ja peab seetõttu ta välisriigist hõivama. Enamik tööandjaid pole selles osalemisest muidugi huvitatud. Kui LMIA olemas, annab see 50 lisapunkti.
- vanus - mida noorem, seda rohkem punkte.

Punktid saad lihtsa vaevaga välja arvutada siin. Minimaalne summa, mida kindlasti on vaja, on 445 (aga kui parajasti kandideerivad paremate tulemustega huvilised, võib juhtuda, et miinimum on kuni mõnekümne punkti võrra kõrgem).

Alustuseks täida küsimustik, mis näitab, kas vastad elamisloa taotlemise tingimustele või mitte. Kood, mis lõpus antakse, kirjuta üles, seda läheb hiljem vaja. Edasi suunatakse sind MyCIC lehele, mille kaudu käib kõikide viisade ja elamislubade taotlemine. Kui sul juba on MyCIC konto, pole vaja uut luua ning küsimustiku võid siis samuti kohe seal täita (sel juhul koodi ei saa).

Country of permanent residence - su ametlik elukoht (enamikel meist Eesti)
Country of residence - praegune elukoht (olgu see siis Eesti, Kanada või mingi muu)

UCI/client id - kaheksast numbrist koosnev kood (0000-0000 vormis), mille leiad tööloalt.

Peale profiili kinnitamist tuleb koos teiste kandidaatidega pool'is oodata, kuniks sulle saadetakse kutse. Pärast seda saab hakata dokumente esitama ja tasusid maksma. Sobivaid kandidaate korjatakse iga mõne aja tagant portsude kaupa välja (rounds of invitations), mida kõrgem on kogutud punktisumma, seda tõenäolisemalt osutud valituks (invitation to apply). Sellel lehel saab jälgida, kui palju kandidaate viimane kord pool'ist välja korjati (rounds of invitations) ja mis oli madalaim skoor, millega valituks osututi.

Juhul kui saad kutse, on 90 päeva aega kõikide dokumentide esitamiseks. Seetõttu tasub juba pool'is oodates ettevalmistused ära teha, näiteks tellida karistusregistri väljavõte, viia see vandetõlgile jne. Sünnitunnistuse koopiat väljastab Perekonnaseisuamet umbes kolme euro eest inglisekeelsena.

Avalduse kinnitamise hetkest läheb lõpliku vastuse saamiseks mitte rohkem kui kuus kuud.

NB! Mingil põhjusel soovitavad osad Eesti ametnikud dokumente Välisministeeriumis legaliseerida (ja muidugi riigilõivu maksta), Kanada aga legaliseerimist ei nõua. Selle sammu võid rahulikult vahele jätta.

NB! Kanada ei tunnista apostillimist, selle sammu võid samuti vahele jätta.

NB! Kes panevad kaastaotlejaks common-law partneri, peavad suhtest tõestused saatma. Sobivad: ühine pangakonto, ühine kinnisvara, ühine üürileping (mõlema nimed peal), ühine tuludeklaratsioon, samale aadressile tulnud ametlik post (arved jne). Kui eelnevat pole või palub immigratsioon lisa, sobivad ka: FB timeline (kui olete seal suhet kuulutanud, jääb sellest kuupäev maha), ühised lennukipiletid; vanemate notariaalselt kinnitatud kiri, et olete teatud ajast koos; ühised pildid (eriti sellised, kust on näha, et juba mitu aastat tagasi tehtud, nt. juuksed on lühemad jne.)


TÖÖLOA PIKENDAMINE
Sellele tekib õigus ainult pärast elamisloa taotlemise ankeedi kinnitamist

BOWP (Bridging Open Work Permit) taotlemiseks tekib õigus 4 kuud enne viisa/tööloa lõppemist (mitte varem!), selleks on vaja AOR'i (Acknowledgement of Receipt) ning sa pead olema Kanadas. Taotleda võib paberil või elektrooniliselt, taotlus tuleb esitada enne viimase tööloa lõppemist, vastasel juhul kaotad õiguse pikenduse saamiseks. Kui tööluba hakkab lõppema, kuid AOR pole veel käes, saada taotlus nö. viimasel minutil ning tingimata paberil, et aega juurde võita ning suurendada võimalust, et AOR taotluse läbivaatamise hetkeks ikkagi käes oleks.

Taotlusega tuleb kaasa panna "Letter of Explanation", kus viitad OB485A-le, näitamaks, et sul on õigus pikenduse taotlemiseks, muidugi tuleb mainida, mida sa täpsemalt taotled (Bridging Open Work Permit). Kirja tuleb panna UCI/Client ID (8-kohaline number), mille järgi ametnik näeb, kas sulle on AOR väljastatud või mitte ning CEC (Canadian Experience Class) file number.

Kui eelmine tööluba on kehtivuse kaotanud ning pikenduse taotlus sisse antud, kuid veel vastuseta, on sul nn. implied status, mis annab õiguse töötamist jätkata, kuniks BOWP vastus käes, aga riigist välja minna ei tohi. Kui BOWP vastus on positiivne, saad aastaks avatud tööloa. Juhul, kui pass aegub vähem kui aasta pärast, kehtib tööluba passi kehtivuse lõppemiseni.

Lisainfo SIIT ja ankeedid SIIT.

Kui IMM5710 ankeet ei avane, kliki lingil ning vali save as, salvesta fail desktop'i ning vali parema hiireklikiga open with Adobe Reader.

Ankeeti täites:
- I am applying for one or more of the following (1. lehekülg) - vastuseks: An initial work permit or a work permit with a new employer. Sest jah, sa justkui pikendad oma olemasolevat tööluba, aga tegelikkuses taotled siiski avatud tööluba.
- What type of work permit are you applying for? (3. lehekülg) - vastuseks: Open Work Permit. Järgmisele küsimusele (Name of Employer) vasta: BOWP application - not applicable. 3.-7. lahter jäta lihtsalt tühjaks. Juhul kui täidad tööandja andmed ära, võib ametnik küsida LMO-d (Labour Market Opinion), mida sul aga ei ole. Checklist'is on "tööandja kiri" küll kirjas, kuid pane tähele, et sama ankeediga saab ka muid lubasid taotleda, mitte ainult BOWP'i, seega kõik, mis kirjas, ei ole mõeldud sulle.

NB: Lisatav foto peab olema mõõtudes 35x45 mm. Selle võib skänneerida või lisada failina (JPEG).
NB: Ära alusta online-taotlust enne, kui kõik vajalikud dokumendid olemas - kuigi leht ütleb, et võid järgmine kord jätkata sealt, kus pooleli jäid, see reaalsuses nii libedalt ei toimi. Mina pidin näiteks täiesti nullist alustama jälle. Võimalik muidugi, et see error parandadakse süsteemis ühel hetkel ära.
NB: Paberkandjal olev BOWT taotlus tuleb saata Vegreville'i, Albertasse (Case Processing Centre).

NB! Work Permit document number, mida küsitakse viisa pikendamise ankeedis (IMM5710), on vormis U0000000000000 ja asub tööloal suure punase numbri all.

Staatuse taastamine
Kui su viisa on läbi saanud, aga sellest pole möödas rohkem kui 90 päeva, saad mõjuvate põhjuste korral taotleda staatuse taastamist, et saada uus tööluba. Seda tuleb teha ka siis kui taotlesid tööloa pikendamist õigeaegselt, aga see sulle mingil põhjusel tagasi saadeti ning pead otsast alustama (minuga see näiteks juhtus - kui olin taotluse teele pannud, muudeti hinnakirja ja kuna olin maksnud vana hinnakirja alusel, tuli kogu pakk tagasi, juures kiri, et pean kas uuesti alustama või koheselt riigist lahkuma).

Lisaküsimused läkita: jutupliiats@gmail.com. Kui oskan, siis aitan!

26 juuni, 2014

Natuke Kanadast

Ah kui te vaid teaks, kui tore on vahelduseks kommentaare lugeda! Jätkake samas vaimus. Muideks, kui kirjutate vanade postituste alla, tuleb mulle selle kohta teade, nii et ei maksa karta, et miskit märkamata jääb!

Viimase aja otsingusõnu, millega on blogisse satutud:

- ma olen rinnavähist vaba
- draakonipuu beebile ohtlik
- tissid
- seks ümberlõigatud naisega

Üks kommenteerija soovitas, et peab millestki intrigeerivast kirjutama, küll siis kaasarääkijaid tekib. Omaarust olen aegajalt ikka midagi intrigeerivat kah sisse visanud, aga lugejate poolt on endiselt vaikus! Hahaa, ilmselgelt eestlased! Mis siin ikka tühje sõnu teha, eks?!

Kel on mõni hea idee, laske tulla! Keskmised ideed on samuti teretulnud, mul on nagunii vahel teemade osas täielik põud. Ei ole vaja omaette toriseda, et näe, juba viiendat päeva ei miskit! Tuleb lihtsalt küsida ja küll ma siis blogin!

Vancouver
Keegi mainis, et elas mõnda aega Torontos ja suvel oli väga kuum. Seal ongi päris talv ja päris suvi. Meil läheb Vancouveris küll alles teine aasta, aga siinne kliima on täielik paradiis! Temperatuur ei kõigu üldse, väga aegamisi venib talve lähenedes jahedamaks ja suve saabumisel soojemaks. Eelmisel aastal oli juunis stabiilselt 17-20 kraadi sooja ning juulis-augustis iga päev 25-30. Ööd olid peaaegu sama soojad, umbes 23 või nii. Ja nii iga jumala päev! Vihma sadas kahe kuu peale kolmel korral. Hästi korraks.

Talvel oli peaaegu pidevalt 6-7 kraadi sooja. Üheks nädalaks langes temperatuur kaks kraadi alla nulli, siis ei rääkinud kohalikud enam millestki muust kui ainult ilmast. Katastroofiliselt külm! Eestis lonkisid ilmselt samal ajal väiksed põnnid -20-ga kooli ja polnud häda miskit!

Keegi küsis, kuidas me Kanadasse sattusime? Niimoodi, et Kustav rääkis mitu aastat, et lähme Austraaliasse, aga ise oli jube vanusepiirist (30) üle. Kanadas on piiriks 35. Mina pole kunagi välismaale kolimisest unistanud ja seda, et mulle siin ikka kohe nii väga meeldima hakkab, ei osanud ette kujutada. Väga arendav kogemus! Kodumaal istud ju ikka oma väikeses mugavas kapslis, aga võõrsil nii ei saa. Kõik on uus!

Esimestel nädalatel oli isegi toidupoes käimine täielik needus! Kõik pakendid nägid teistmoodi välja, polnud harjumuspärast Almat, Võideksit ja Kalevit. Pasteeti ja sülti ei müüda üldse! Kanada sinep on totaalne naljanumber, täiesti magus. Mitte, et ma sinepit üldse sööks, aga ikkagi!

Noh ja siis hakkad jupphaaval avastama, et ahaa, kui piim (mis kehtib 3 nädalat) halvaks läheb, siis haiseb nii nagu oleks seal laip leos. Ma ei tea, millest nad piima teevad, aga lehma pole see ollus küll elus näinud.


Lihatoodetega on nii hull lugu, et liha me nüüd praktiliselt enam ei söö. Samas on puu- ja juurviljad odavamad kui Eestis ja valik on aastaringselt võrratu. Ning vahtrasiirup on absoluutselt asendamatuks muutunud! Kohustuslik osa nii pudru kui pannkookide söömisel. Maapähklivõi ei maitse mulle siiani, aga seda ei saa kohalike kuuldes öelda - siin ei leidu kedagi, kes seda ei jumaldaks!

Ahjaa... tahtsin ju lugeja küsimuseni jõuda, et millest alustada kui tahaks Kanadasse tulla. Meie tulime puhta lehena, valmis ükskõik, mis tööd tegema. Tol ajal Kanadas elanud sõbranna ütles, et "kui näed, kellega siin konkureerima pead, saad varsti aru, et konkurentsi ju polegi". Kui ma end nüüd vahel tööl seaks vihastan, tuletan ta sõnu meelde.

Kustav tahtis proovida füüsilist tööd, tal oli sellest natuke romantiline ettekujutus. See läks esimese nädalaga kenasti üle...

Muide, meil on lõpuks ometi elamisloa paberid koos. Homme saab posti viia. Paluks siis järgmine aasta aega pöialt hoida!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

25 juuni, 2014

Salalugejad

Kui eile ülemuselt elamisloa jaoks ainsa puuduoleva paberi kätte sain, oli arusaadavatel põhjustel muudkui tegemist kui kontrollida, kas kõik sai õigesti. Kodus hakkasin siis lähemalt uurima ja nägin, et tempel ja allkiri on mõlemad puudu. Huvitaval kombel polnud suurem probleem 6 nädalat keeletesti ja siis veel 2 nädalat selle tulemusi oodata, aga nüüd, kus teadsime, et võime kõik dokumendid juba esmaspäeval posti panna, tundub iga lisapäev igavikuna.

Ja blogida pole üldse mitte millestki. Tööl ei teinud justkui midagi, aga samas polnud aega mahagi istuda. Kui detsembris uuel positsioonil alustasin, mõtlesin, et saan pooled päevad lapsega diivanil keras olla ja raamatut lugeda. Tutkitki! Laps on küll kenasti keras, aga mul on kogu aeg kiire. Ma ei tea, miks?!

Aga samas on palju tehtud ka saanud. Maja on nagu uus ja kogu paberimajandus... noh ongi uus. Minu meelest jagunevad inimesed kaheks - need, kel on süsteem ja need, kellel pole. Mind kohe häirib kui pole. Olen selline natuke obsessiiv-kompulsiivne. Näiteks WC paberi rull peab alati pealtpoolt jooksma. Ma ei saa üldse aru, miks mõned seda valepidi panevad? Vahel keeran siis ringi. Ma ei saa vaadata kui asjad on korrast ära :)

Aga ebausklik pole ma näiteks üldse. Minu poolest võivad mustad kassid jalutada kus iganes tahavad. Ja mis loll jutt see on, et kui käekoti põrandale jätad, läheb raha välja? Kõige vähem raha oli mul siis kui käekottigi polnud!


Eelmisel aastal oli juuni ainus kuu, kus kadestades Eesti sõprade pilte vaatasin ja kodumaist suve igatsesin. Juuliks läks see üle, sest kõik hakkasid kurtma, et õues ei saa üldse olla, sääsed söövad ära. Vancouveris oli juulis-augustis-septembris maailma kõige ideaalsem suvi üldse. Ja sääski ei näinud ühtegi!

Sel aastal on kuidagi eriti lihtne, Kustavi ema saatis just pildi, kus neil sadas lörtsi. Kuulge, jaanipäev on juba möödas, katsume nüüd selle suvega ikka lõpuks pihta hakata! 

Ja Riina sai juba teise lapse. Tal polnud esimestki kui ära tulime! Loodetavasti saame järgmiseks suveks paberid korda ja võime rahulikult mõned nädalad Eestis peesitada, natuke juba tahaks küll. Avastasin ükspäev, et Vancouveris ei müüda suitsukanakoiba. Eestis ostsin seda alatihti, nii hea oli! Ja vürtsikilusid pole. Muust toidust ei tunnegi puudust, Pilvekese komme ja Kalevi martsipani saadab ema iga mõne aja tagant. "Eesti Naine" käib mul ka tänu talle üsna regulaarselt postkasti.

Ja tegelikult on meil ikka päris mõnus. Näe, niimoodi blogin siin praegu... Kustav ütleb, et õhtul ei tohi küpsiseid süüa ja mina väidan, et siis ei tohi veini ka juua. Aga kuna veini tõi tema, võisin mina oma küpsised välja kraamida.


Kuulge, mis värk sellega on, et just minu blogis ei kommenteeri mitte keegi?! Kõik loevad hästi tasakesi ja hiilivad siis vaikselt minema :)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

24 juuni, 2014

Uus on alati hullem

Inimesi juhtida on väga huvitav ja arendav. See piir, millest alates ma veel üleüldse millegi üle imestan, on üsna kaugele nihkunud. Vihastan muidugi endiselt niimoodi, et kõrvadest tuleb tossu, aga seda teen ainult omaette. Siis rahunen veidi, kurdan Kustavile, et töötajad on idioodid ja lähen räägin alluvaga mahehäälselt ja sõbralikult asjad selgeks.

Teemad on sellised, et enamasti tahaks lihtsalt sussiga vastu pead lajatada! Näiteks eelmisel nädalal läks päevatöötaja täpselt kell üheksa õhtul ära. Sest tal sai vahetus läbi! Öötöötaja, kes pidanuks selleks hetkeks kohal olema, polnud veel tulnud. Ja tädi kõndis lihtsalt minema, jättes 2-aastase lapse arengutasemel oleva autisti üksi koju. Öötöötaja tuli küll õnneks juba viis minutit hiljem, aga fakt on see, et äraläinud tädil polnud vähimatki aimu, kas keegi üldse tuleb! Helistama ta muidugi ei vaevunud. Kell oli üheksa ja kõik!


Ühes meie asutuse majas sai hiljuti klient surma. Lihtsalt õnnetu juhus. Kõnealune noormees oli aga selle maja põhiasukas, teine hoolealune peatus seal vaid igal teisel nädalavahetusel.

Kui siis ühtäkki seda last, kelle jaoks maja üldse toimis, enam ei olnud, otsustati koht sulgeda. Sealne juhataja olevat töötajate sõnul täiesti võimatu inimene, kellega nagunii keegi koostööd teha ei suutnud.

Kuna minu majas oli ruumi, suunati "nädalavahetuse laps" meile. Üks selline mul juba oli, nüüd käivad siis teine teisel nädalavahetusel. Pluss mu põhiklient muidugi, kes elab kohapeal. Samal ajal teatas senine nädalavahetuse töötaja (kes lapse riideid varastas), et tema ikka ei viitsi selle eriti aktiivse poisiga jamada, kes meil kaks korda kuus resideerub ning palus end lihtsamasse majja üle viia. Ja kuna suletud maja töötajad jäid samal hetkel lihtsalt üle, sai sealsest juhatajast minu nädalavahetuse töötaja.

Noh, kas juba haistate halba?

Esimene vahetus läks ludinal. Helistas mulle paar korda, oli hästi sõbralik ja tore, kutsus ennast mommy'ks ja mind sweetie'ks. Kultuuriline omapära, aafriklased ongi väga mõnusad mu meelest. Sain siis omale suure musta "ema".

Teine nädalalõpp läks selles mõttes isegi veel parema ludinaga, et enam ta ei helistanud. Mõtlesin naiivselt, et vot kui hästi! Jätsin talle rea asju, mida silmas pidada ja paar ülesannet, mida täita. Täna pidin erandkorras hommikul tööle minema ja öövahetuse tšikk hoiatas kohe varmalt, et pangu ma vaim valmis, sest Communication Book'is on mulle uuelt tädilt neli lehekülge teateid ja üldse mitte ilusaid.

Esimene note algas mainitsusega, et "make sure" olevat ebaviisakas väljend, "ensure" sobiks paremini. No tegelikult kirjutasin üldse "please make sure" ja lõpetasin aitäh-iga, aga see selleks.

Seejärel kirjutas, et ärgu ma arvaku, et kui olen manager, siis kohe OLENGI manager. Et tegelikult saadakse töötajate silmis manager-iks nii, et peab neile meeldima ja siis nad võtavad sind manager-ina. Siinkohal pean mainima, mul on oma töötajatega väga head suhted, aga ma ei hooli karvavõrdki, mida keegi minust arvab. Peaasi, et töö on tehtud. Ja äärmiselt kummaline on sellist õpetust kuulda inimeselt, keda kõik töötajad südamest vihkasid.

Üks teade ütles otse, et ma olevat täiesti ebaprofessionaalne. Lihtsalt. Ilma põhjenduseta. Lause lõppu oli kirjutatud PUNKT. Ei, mitte kirjavahemärgina. Lihtsalt: "Sa oled täiesti ebaprofessionaalne. Punkt." Sellesama kirjutise lõpetas manitsusega, et Communication Book pole mingi prügikast, kuhu valimatu sõnavaling postitada, see on mõeldud klientide üle arutamiseks! Pärast seda, kui oli minu "Please make sure, et pühapäeva õhtul saaks lapsele järgmiseks päevaks lunch ära pakitud. Aitäh!" -stiilis teadetele NELI lehekülge solvanguid otsa lajatanud!!!


Ei pea vist mainima, et kogu praalimise kõrval jättis ta kõik oma tööülesanded lihtsalt külmalt täitmata.

Tol hetkel ma ei teadnud veel, et ta oli pühapäeval meie ülemusele helistanud ja täiesti kõrist telefoni röökinud!!! Ma ei tea, mida ta täpselt karjus, boss ütles, et ta ei pea vajalikuks sellist absurdi isegi korrata.

Hiljem oli meil koosolek, kus see tädi süüdistas, karjus ja nuttis vaheldumisi ning ajas seejuures nii uskumatut jama suust välja, et mu veel-millegi-üle-imestamise piir nihkus taaskord hulga kaugemale. Üks asi, mida ta mulle ette heitis, on see, et meil ei ole töötajatele eraldi wc-d. Selles majas on neid muideks NELI! Kliente on korraga maksimaalselt kaks. Aga näe, tema ei mahu ära! Ei sobi kliendiga sama potti kasutada. Ma ei tea, kuidas neil seal Aafrikas muidu kombeks on? Igaühel isiklik või?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 juuni, 2014

Elu suurim ehmatus

Viimaste kuude jooksul olen kolm Hiina õnneküpsist nahka pistnud. Esimene ütles: "Peatselt saad õnnenumbri", teine väitis: "Su viimase aja suurim soov hakkab täituma" ning kolmas: "Varsti saabub tähtis ametlik dokument".

Mina, IELTS tulemuste ootuses, kiitsin küpsiseid taevani ja rääkisin, et nüüd võin muretsemise lõpetada, sest kõik on ette paika pandud! Kustavi cookie'd rääkisid millegipärast kõigil kolmel korral uutest töö- ja eneseteostusvõimalustest, nii et eks me näe.

Eile hommikul koitis tähtis päev. Kuna eksamikeskus asub ainult kaks tänavat eemal, käisime sealt kohe pärast ärkamist läbi. Kustav tuli kaasa, et saaks esimese rõõmutantsu koos ära teha.

Rebisin ümbriku lahti ja esimene asi, mida paberil nägin, oli number 6... Kuna aju oli häälestatud 7-le, kukkus kogu kaardimaja hetkega kokku! Ma ei saanudki läbi?! Teatasin suures pettumuses, et õnneküpsised on täielik saast! Pagana hiinlased! Levitavad valeinfot soovide täitumise ja õnnenumbrite osas...

Kuulamine 7,5
Lugemine 6
Kirjutamine 6,5
Rääkimine 8

Kuulamises oli üks harjutus, milles jäin munema ja jaotasin vastused hiljem bingo-meetodil kastidesse. Muud ülesanded läksid hästi, välja arvatud paar lünka, kus kahtlesin, kas kuulsin õiget sõna. Seega olin veidi ärev, kas saan vajalikud punktid kokku või mitte. Aga sain lausa 7,5.

Lugemine läks väga hästi, ainult viimane ülesanne oli pikk ja segane, seda poleks ma ka eestikeelsena päris korrektselt ära teinud, kuid eeldasin siiski, et saan peaaegu maksimumpunktid. Aga anti ainult 6!!!

Kirjutamine oli minu meelest lihtne. Aga punkte ainult 6,5...

Ja rääkimine, milles kartsin läbi kukkuda - KAHEKSA?!


Koju jõudes pöörasin lehe ümber - pöördel olid punktid lahti seletatud. Maksimumtulemus olnuks 9. Kustav ütles seepeale, et peame elamisloa lehelt selle tabeli üle vaatama, sest teisel testil, mida IELTSI asemel võis teha (CELPIP), oli maksimumiks 12. Pole loogiline, et mõlemas tuleb saavutada ainult 7, et elamisluba taotleda...

Minu lootuskiired olid end juba 10 minutit tagasi kokku pakkinud ja parematele jahimaadele läinud. Kusti rõõmustamiseks istusin ikkagi arvuti taha ja tegin vastava lehe lahti. Sealt leidsin kümme erinevat kasti, et kui tegid IELTS'i, siis vaata siia, kui CELPIP'i, siis siia, kui said tulemused enne seda-ja-seda kuupäeva, siis hoopis siia...

Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes sain teada, et igas kategoorias peab punkte olema 7 ainult CLB arvestuses (mida iganes see ka tähendaks) ja IELTS'is tuleb neid selleks koguda ainult KUUS!

Seega... ma ei kukkunudki läbi?! Kustav vedas paberil näpuga järge ja teatas, et tegelikult saavutasin ju kolmes kategoorias neljast hoopis parema tulemuse kui vajagi oli! Juhuu!!!


Õhtul võtsime checklist'i ette ja ladusime kõik ankeedid ning dokumendid hunnikusse. Kuigi alguses tundus, et elamisloa taotlemine on eriti tüütu ja paberirohke protsess, paistab tagantjärele, et polnudki miskit hullu. Kodulehel oli kõik pulkadeni lahti kirjutatud ja checklist ütles veel igaks juhuks eraldi, millisele ankeedile tuleb allkiri panna ja millisele mitte. Paistab, et hakkab looma! Esmaspäeval lähen tööandja kirjale järele ja siis viime kõik asjad posti. Loodetavasti saab Kanada järgneva aasta jooksul omale kaks õnnelikku elanikku juurde!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

19 juuni, 2014

17 juuni, 2014

Suvi, meeletu suvi...

Marina kirjutas just, et ei saa aru inimestest, "kes kolivad võõrsile ja seletavad siis ükskõikse näoga kui nõme seal Eestis on ja kui hästi neil asjad nüüd on". Hahaa, täpselt minu mõte! Mul oli Eestis maailma kõige kihvtim töö, toredad sõbrad ja mõnus väike kodu. Ja Kustav, kes muudkui seletas, et võiks aastaks rändama-tööle minna. Et nii tore ju!

Ma oleks kaljukindlalt oma põhimõtetele kindlaks jäänud kui ta oleks mu näiteks Soome vedanud (no offence, Marina). Ja ilmselt poleks mulle ka Austraalia meeldinud, seal on ju mõned putukad suuremad kui minu kingad. Aga Kanada on täpselt ideaalne! Mäed, ookean, imeline kliima, sõbralikud inimesed...

Ja nii saigi minust inimene, kes "kolis võõrsile ja seletab kui hästi tal nüüd asjad on".

Vancouveril pole mitte ühtegi miinust! Iga kord kui kohalikud virisevad, et siin sajab palju, näitan neile Eesti ilmateadet. Koolis õpetati, et suvekuud on juuni-juuli-august: praegu on siis kolmandik suvest juba läbi, aga mu ema tõstab ikka veel aeg-ajalt rõdulilli tuppa, et öökülm neid ära ei võtaks! Masendav.

Teine masendav pool on viimasel ajal teravaks lahvatanud homoviha. Pärast aastat Vancouveris, mis on eriti tolerantne koht, on see täiesti arusaamatu. Miks läheb inimestele korda, kes kellele meeldib? Tüüpvabandus on, et "ma ei taha mõeldagi, mida nad magamistoas teevad..." Kui ma nüüd oma heterosõprade peale mõtlen, siis jumala eest - ma ei taha ÜLDSE teada, mida nad magamistoas teevad! Aga õnneks ei pea ma nendega seal kaasas käima ja elutoas on nad kõik väga toredad! Täpselt nagu homosõbradki!

Viimasel ajal on meil siin seltsielu veidi vaibunud, tervelt kaks laupäevast pidu on Gibsonsis peesitamise tõttu vahele jäänud. Eile jõudsime linna tagasi ja Kustav kurtis, et väga harjumatu olevat! Muudkui tuututavad ja müristavad siin akna taga, linnulaulu pole ollagi! Tema tuli, nüüdseks peaaegu ehtne maamees, habe ees, ja hakkas kohe tagasi igatsema.

Reedel saan oma keeletesti tulemused kätte, loodetavasti saavutasin igas kategoorias vähemalt 7 punkti, mida Kanada valitsus nõuab. Matt ütles, et ta oleks väga imestunud kui ma läbi kukuks, aga lubas mulle kurva sündmuse puhul lohutuseks ükskõik millise koogi küpsetada. See saaks väga huvitav olema, sest nii palju kui siiani aru olen saanud, piirdub tema kokkamine peaasjalikult kiirnuudlitele kuuma vee peale valamisega.

Esmaspäeval saan ülemuselt vajaliku Reference Letter'i, enne seda püüame kõik muud ankeedid ja dokumendid hunnikusse sättida, et viimase paberi saabumisel kohe postkontorisse liduda. Ja siis algab lõputu ootamine. Väidetavalt võtab kogu protsess aega üle aasta... Nii tüütu! Aga eesmärk pühitseb abinõu.

Stanley Park

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 juuni, 2014

Loomalood

Meil on siin Gibsonsis huvitavad koerad. Asia ei liputa näiteks kunagi saba. Tunneme teda juba aasta aega, aga alles praegu märkasime! Muidu selline sõbralik ja jutukas, selles ei paista asi olevat, et me talle ei meeldiks, aga saba tolkneb täitsa kasutult taga. Asia on selline kavalpea, kelle ainus mõte paistab keerlevat ümber küpsiste. Köögis on purgitäis koeraküpsiseid, kust kumbki peni peale jalutuskäiku väikese maiuse saab. Asia sööb küpsise ära ja asub kohe mõtlema, kuidas järgmine välja meelitada.

Undab purgi kõrval. Siis tuleb istub su kõrvale ja jääb küsivalt otsa vaatama. Kui teda patsutada, tõuseb kohe püsti, et näidata teed küpsisepurgini. Vahel istub terrassiukse kõrval ja niuksub või haugatab, justkui paludes, et talle uks lahti tehtaks. Kui lähedki, jookseb hoopis küpsisepurgi juurde...

Mida teeb samal ajal Felix? Magab. Ta on ikkagi muldvana juba. Felixi kiiks on see, et talle meeldib seljaga inimeste poole istuda ja siis üle õla tagasi vaadata. Hästi rahulikult silmitseb, niimoodi elutargalt. Vahel tuleb istub kõrvale ka niimoodi, et jääb ikka seljaga ja vaatab üle õla.

Aga kui söövad, saab aeglane ja igivana Felix alati poole kiiremini valmis kui alati näljane Asia. Asia nimelt sööb nii, et tõstab suutäie krõbinaid põrandale ja alles siis hakkab närima. Ja kui teda sügada, katab pea käppadega. Nii mõnus on! Aga saba ei liputa.

Mul on selline tunne, nagu oleksin juba hiiglama kaua Gibsonsis olnud, kuigi alles eile lõuna ajal tulin. Selleks nädalavahetuseks külalisi ei kutsunud, mõtlesime, et võtame rahulikult, mõnuleme omaette. Küpsetame kooki ja vaatame filme. Kanadas on igaühel Netflix, mis on põhimõtteliselt nagu Elioni DigiTV, töötab sümboolse kuutasuga, mille eest võib nii palju filme-seriaale vaadata kui vähegi tahad.

Aga enamik aega me hoopis maiustame. Ema saatis mulle uue rabarberikoogi retsepti, keegi oli tööl puhkusele minemise puhul pakkunud ja olevat väga maitsev olnud. Esimese hooga tundus natuke imelik, et tervelt 10 muna läheb sisse, aga ma ei hakanud koguste üle pikalt pead vaevama, sest seda pole küll kunagi juhtunud, et kooki üle jääb.

Kui ainuüksi põhja jaoks vajalikud viis muna olin ära vahustanud, kaevasin kapist kõige suurema koogivormi välja. Kustav oli mures, et kas ikka jääb kohev kui suure panniga küpsetada, aga vorm sai ääreni täis ja kohev jäi nii mis kole.


Caroline ütles, et viimasel ajal on Gibsonsis palju karusid nähtud. Kohalikud võtavad rahulikult, suva see karu, nad on ju ohutud, longivad eemale kui sind näevad... Kanada on ikka üdini sõbralik koht. Eelmisel nädalavahetusel tegime hirvedest terve fotoseeria, nad ei kartnud üldse. Täna hommikul käis Kustav koertega külavahel jalutamas ja kohtas kaht suurt karvaste sarvedega hirve. Kui Kusti ümber pööras ja neist eemale kõndis, jalutasid loomad talle uudishimulikult järele. Huu!

Koertel olevat täiesti ükskõik olnud, eks ole neid ennegi nähtud... Eile oli meil näiteks aias kass, no on üks, kes vahel läbi astub ja pai küsib. Istusime õues, kaks suurt koera kõrval. Kass jalutas rahulikult koerte nina alla ja jäi sinna istuma. Meie olime muidugi täiesti kanged, aga kassid-koerad vaatasid tükk aega justkui muuseas tõtt, midagi ei juhtunud. Siis tegi Asia veidi krapsakama liigutuse, kass pani seepeale jooksu ja korraga tärkas mõlemal penil ürgne instinkt, isegi vana haige Felix tegi viimase aja käbedaimad sammud, et saaks kassi puu otsa kupatada.

Selline muhe maaelu on meil siin. Esmaspäeval jõuab pererahvas reisilt tagasi, siis kolime linna tagasi.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

13 juuni, 2014

Beež

Kui keegi teist on kunagi juhtunud seinavärvi valima, saate ilmselt hästi aru, milline peavalu see on. Varem arvasin, et noh, beež on beež, mis seal ikka pikalt mõelda. Lähed siis poodi ja müüja näitab, et palun - siin on meie 200 erinevat beeži. Ja kui olid eelnevalt valmis mõelnud, et võiks olla selline rahulik ja soe toon, siis peatselt kakud juba leti ees juukseid, sest ükski neist 200-st ei paista päris õige olevat!

Kui Eestis kodu sisustasin, soovitas sisekujundaja kolm kõige enam meeldinut lasta valmis segada ja kodus tapeedirullile värvida, sest suurem pind annab teatavasti parema ettekujutuse. Üks toonastest "parimatest" osutus sel viisil täiesti räigeks tibukollaseks, jumal tänatud, et tervet maja selliseks ei võõbanud. 

Vana sein ja uus diivan
Kuu aega tagasi valisin tööl kliendi magamistuppa tooni, millega plaanisin hiljem ka kogu ülejäänud maja värvida. Tahtsin, et oleks hele ja värske, aga sealjuures siiski konkreetse tooniga, soovitavalt kergelt virsikune. Poest väljusin umbes 15 värvinäidisega, igaühel 5 tooni peal. Neid mööbli ja uksepiitadega kõrvutades kukkusid umbes 10 lehte kohe konkurentsist välja. Läbi häda sai miskit siiski valitud ja lõpptulemusega jäin ise väga rahule!

Kui siis lõpuks terve maja värvimiseks läks ja töödejuht läbi astus, et pinnad üle mõõta, mõmises ta seda ainsamat remonditud tuba vaadates midagi ebamäärast ja avaldas lõpuks arvamust, et no kui terve maja selliseks teha, siis... äkki on liig? Hakkasin seepeale kahtlema, et mine tea, võib-olla ongi?! Igavene jama kui igaüks, kes edaspidi uksest sisse astub, peaks mõtlema, et džiisas, mõnel inimesel pole ikka üldse maitset...

Ja kui keegi tahtis nüüd küsida, et mille kuradi pärast sein üldse beež peaks olema, siis ühe teise maja töötaja jõudis juba sama uurida! Vaatas lapse lillat (!) tuba ja küsis, et mis sellel värvil viga on? Halloo! See on LILLA! Ja kui sul on punane diivan (mis minul juhtumisi töö juures on), saab üsna kiirelt selgeks, et ükski toon peale beeži ei lähe kohe mitte...

Esmaspäeval värviti siis kogu maja üle, aga mina olin sel ajal Gibsonsis ja tulemust nägin alles teisipäeval. Astusin uksest sisse ja... mulle ei meeldinud ÜLDSE!!! Mis on väga halb, sest mina ju valisin tooni! Kõik oli nii lage ja plass ja valge. Isegi mu lumivalged kardinad, mis varasemalt tumeroosa seina kõrval ülihästi mõjusid, tundusid pärast remonti koledad. 

Paar päeva hiljem, kui olin pildid seintele riputanud ja toalilled peidupaigast välja toonud (värvimise ajaks tõstsin asjad eest ära), hakkas sein üha ilusamaks muutuma. Eile ostsin valgete kardinate asemele beežid (of course!) ja voila! Kohe palju parem. Väga tore värv ju! Natuke liiga hele, aga ikkagi etem kui enne. 

Teistest ruumidest pole pilte, näitan siis esialgu ainult ühte nurka, et saaksite aimu, mis diivanist ja värvist ma juba nädalate kaupa jahun...  


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

11 juuni, 2014

Eksam

Mõtlesite juba kindlasti, et läksin IELTS'i tegema ja jäingi nurka nutma. Konutan seal neljandat päeva ja ootan, et maa mind neelaks... Ei ühtigi! Mõnulesin hoopis Gibsonsis ja kasutasin arvutit ainult praamiaegade vaatamiseks.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, alustame laupäeva hommikust. Õigemini kella 1.35-st, mil esimest korda silmad lahti lõin ja täiesti veendunud olin, et on aeg ärgata. Tõusin püsti, kõndisin ringi, vaatasin mitu korda kella ja ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, mis selle olukorraga valesti on. Lõpuks läksin ikka voodisse tagasi ja tõotasin endale, et enne seitset ei ärka.

Kell neli kordus sama jama. Seekord kontrollisin vähemalt viis korda kella, aga voodist välja enam ei roninud. Pool kuus ärkasin uuesti. Juba täiesti vihane enda peale. Ja pool seitse jälle! Siis andsin alla ja jäingi üles.


Eksamil oli kõigepealt 30 min kuulamist. Tuli olla päris tähelepanelik ja ülesmärkimises väle. Ühe ülesande osas tegin bingot, loodan, et see saatuslikuks ei saa. Oli 7-8 vastusevarianti, millest tuli kasutada ainult viit. Igaüks koosnes umbes 5-6-st sõnast ja omavahel olid nad hästi sarnased, erinesid vaid väikestes nüanssides. Tekst oli ette antud ja selle sisse tuli kuulamise käigus need variandid ära mahutada. Ma ei suutnud hoobilt head tehnikat välja mõelda ja nii nad tühjaks jäid, kuigi kõigest, mida jutustaja ette luges, sain iseenesest väga hästi aru.

Või noh... ei jäänud tühjaks, lõpus tegin ikka üksi-kaki-kommi-nommi vanamees-hüppas-üle-pommi meetodil bingot ja täitsin lahtrid ära, aga olgem ausad - kui mul õnnemängudes nii väga veaks, oleksin juba ammu miljonär, nii et lootused pole kuigi kõrged.

Teiseks oli 60 minutit lugemist ja kuigi eeldasin, et see on kõige lihtsam osa, siis tegelikult olid mõned ülesanded ikka parajad pähklid. Või vähemalt üks neist. Seda oleksin isegi eesti keeles lahendades tükk aega mõtlema pidanud...

Lõpetuseks tuli 60 minutit kirjutamist - see koosnes kahest jutukesest. Alustuseks umbes 150-sõnaline kiri ja teiseks 250-line lühiessee. Kirja aluseks oli kuulutus, kus pakuti tööd vabatahtlikele, kes tahaksid vanadekodu elanike aega sisustada. Kirjutasin, et mulle hirmsasti vanurid meeldivad, tahaksin nendega pilli mängida ja tantsu lüüa. Essee teemaks oli, et miks noored reisida armastavad, paluti leida poolt- ja vastuargumente. Alustasin sellest, et inimesed on erinevad, mõni eelistab maailma näha, teine kodus passida ja väitsin (ma ei tea miks?), et mõistan mõlemaid pooli.

Jutu käigus jõudsin sujuvalt selleni, et ma jumala eest ei tea, miks mõni reisida ei taha... Olen ju tolerantsus ise! Aga kuna nii poolt- kui vastuargumendid lihtsalt pidid olema, luuletasin midagi ladusamatest karjäärivõimalustest kui vahepeal kuude- või aastate kaupa kodumaalt ära ei ole jne. Lõppude lõpuks peaks nad hindama grammatikat ja muud taolist, mitte seda, kas jutus üldse mingi iva oli...

Rääkimise juures oli hästi veider, et eksamineerija ei tohi ühtegi sõna öelda ega millegagi märku anda, kas ta sinust arugi saab. Sina muudkui pajatad ja tema noogutab justkui tumm-filmis. Küsiti, miks vahel juhtub, et sõbrad kasvavad lahku? Miks on tore koolikokkutulekutel käia ja vanu klassikaaslasi kohata? Kuidas on televisioon sinu kodumaal muutunud võrreldes selle ajaga kui laps olid?

Pikema ülesandena paluti kirjeldada kohtumist sõbraga, keda polnud ammu näinud, ja kirjeldada, mis tunded sind valdasid ning millest te rääkisite. Ühesõnaga sellised ülesanded, mis eeldavad päris head fantaasiat, keeleoskusest üksi jääb selgelt väheks.

Usun, et mul läks hästi, aga tulemused saab alles kahe nädala pärast. Pöidlad pihku!

Ja pärast eksamit põrutasin kohe Gibsonsisse, kus oli nii ebareaalselt mõnus, et blogimine ei tulnud üldse pähegi. Sõbrad tulid kah külla ja iga päevaga läks olemine üha toredamaks. Täna hommikul sõitsin linna tagasi, et kolm päeva tööl käia, reede on jälle vaba ja mõnulemine läheb täistuuridel edasi. Mõned pildid siis kah:


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud