30 mai, 2015

Tuberkuloosijutud

Kas teil on ka vahel neid hetki, et kohe algab juunikuu, aga korraga jääd mõtlema, et kuhu siis mai jäi... Juba sai läbi või?

Ja siis neid hetki, et vahel juhtuvad asjad mingis loogilises järjekorras - näiteks ükspäev küsis keegi, et mis arm mul vasakul õlavarrel on? Jäin mõtlema, et hmm… ma ei tea! Väga ähmaselt meenus, et mingi vaktsiin, mis tekitas punni, mis omakorda paranedes armi jättis. Mitte, et ma seda mäletaks, aga ema kunagi rääkis. Tuberkuloosivaktsiin äkki? Ei tea! Igal eestlasel on see arm käsivarrel ju?

Ja järgmisel päeval helistas tööandja, et nad on kogemata unustanud mul paluda tuberkuloositesti teha (see on kõikidel inimestega töötavatel ametikohtadel kohustuslik) ja palun sebigu ma nüüd see tõend. Kuna mul polnud õrna aimugi, kuhu selle jaoks minna, helistasin Matt'ile, kes muuhulgas teatas, et eestlasena on mulle tõenäoliselt juba lapsena tehtud BCG vaktsiin ja seetõttu on suur tõenäosus, et TB nahatest on nagunii positiivne ning tuleb teha IGRA test. Kanadas muideks ei vaktsineerita lapsi tuberkuloosi vastu, sest selle esinemissagedus on niivõrd madal.

Panin omale testimiseks aja ja igaks juhuks hoiatasin, et olen suure tõenäosusega vaktsineeritud. Telefonineiu küsis muidugi kohe, kas mul vastav tõend on ka olemas, mida mul otse loomulikult ei ole. 

Järgmisel laupäeval lähen testima, eks näis, mida nad minuga teevad. See on Kanada puhul väga tore, et siin saab ka nädalavahetusel arsti juures käia. Õhtuti muidugi ka, mõned walk-in kliinikud on kaheksani lahti. 

Walk-in on selline koht, kuhu võib igaüks sisse jalutada ja elavas järjekorras oodata, et arsti juurde pääseda. Perearstisüsteem on suht samasugune nagu Eestis, walk-in on lihtsalt sellele lisaks (ja ikka haigekassa poolt rahastatud muidugi).

Arstikabinetid on Kanadas kõvasti askeetlikumad kui Eestis (ma pean klientidega tihti arstide juures käima). Sellist luksust, et ruumis oleks kaks suurt lauda, ühe taga arst, teise taga õde, pole ma veel näinudki. Kabinetti, millel oleks aken, olen näinud ühel korral. Paljudel juhtudel võtab arst vastu kahes kabinetis korraga - abiline juhatab patsiendi ruumi, kus tuleb oodata, kuniks arst mujal omadega valmis saab. Siis astub arst sisse ja kohe algab sisuline töö. Kui mured lahendatud, astub arst välja ja sul on aega oma kotid-joped kokku koguda ja astuma hakata, samal ajal kui ta teises kabinetis on juba pooled järgmise patsiendi muredest kah ära kuulanud. Väga efektiivne! 

Tüüpiline kabinet näeb välja selline (aga olen ka poole väiksemaid näinud):


Retsepti jaoks pole siin mingit spetsiaalset vormi, see trükitakse täiesti tavalisele A4-le. Ja paljudel inimestel on "oma" apteek. Kui rohud hakkavad otsa saama, ei pea ise mitte midagi tegema - apteek helistab, et sul on ainult kuu aja varu veel jäänud, kas tahad retsepti pikendada? Kui tahad, helistab apteeker arstile ja arst faksib neile uue retsepti. 

Sellistes asutustes, kus näiteks minagi töötan, peavad kõik rohud olema pakendatud mullidesse. Eesti keeles pole head sõna, inglise keeles nimetatakse neid blister pack või bubble pack. Nii on manustamine lihtne ja selge ning kohe näha kui on rohud andmata jäänud või vale päeva mullist võetud.


Neile, kes peavad järjepidevalt rohtu võtma, saadetakse pakk soovi korral kulleriga koju. See süsteem toimib nagu kellavärk - meil tööl on nii, et kui lastel on viimane mullitäis rohtu jäänud, potsatab uus pakk läbi postipilu esikupõrandale. Kusjuures kojutoomise eest me midagi maksma ei pea, ka kõik rohud on riigi poolt rahastatud. Ahjaa, visiiditasu ei ole muidugi ka. 

-

Aga tuberkuloositeemadest veel - mis minu jaoks asja segaseks teeb, on see, et ma mäletan kooliajast tuberkuloosi nahatesti! Millegagi torgati ja tekkis punane laik, paar päeva hiljem käisime kõik oma laike kooliarstile ette näitamas. Mõnel oli suurem, mõnel väiksem. Aga juhul kui meid lapsena vaktsineeriti, miks oli vaja hiljem kontrollida? Ja kui nahatest on enamikel juhtudel vaktsiinile tundlik ja peaks igal juhul positiivse tulemuse andma, ei ole see ju enam üldse loogiline… Teab keegi kaasa rääkida? 

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

24 mai, 2015

Hiina lapseteemad

Viimasel ajal hakkab traditsiooniks saama, et kui ülejäänud nädal on olnud mõnusalt rahulik, kujuneb reedest tööl kindlasti hullumaja. Eelmine reede läks niimoodi mööda, et mul polnud aega mahagi istuda, sai kliendiga traumapunktis käidud ja sellega seonduvalt kümneid pabereid täidetud, õnneks lõppes kõik õnnelikult. Sel reedel ilmnes natuke väiksema kaliibriga katastroof - wc pott järjekordselt ummistunud, vesi prill-lauani. Kuna seda juhtub iga mõne aja tagant, helistasin majaomanikule ja ütlesin, et tulgu tehku midagi, aitab jamast. Noh, tuligi. Ma ei tea, mida ta seal täpselt tegi, aga torustikust ilmus välja vannikork ja hambahari, lisaks suurem hunnik paberit. Autistide-maja rõõmud... Kuna vannipunn oli eelmisel õhtul pärast kepsakama kliendi iseseisvat pesusessiooni kaduma läinud, polnud süüdlast vaja kaugelt otsida... Temaga toimib maru hästi prääniku-meetod, mis tähendab seda, et iga lollust võib ainult ühe korra etendada, teistkordsel esitusel on kõik maiustused mõneks ajaks menüüst maas. Nii me siis kokku leppisimegi ja loodetavasti jääb ülejäänud majakraam potist alla uhtumata.


Tänane päev möödus eriti aktiivselt. Kõigepealt käisin pikemal jooksutiirul, seejärel kablutasin pool linna jalgsi läbi ja lõpetuseks käisin täiesti pooljuhuslikult sõpradega mäe otsas matkamas.

Ja kuna Vanouveris on igaühel koer, sai seegi kord neljajalgse seltskonda nautida. Ainult et neljajalgne juhtus olema neljakuune ja omadega kutsikakooli esimeses klassis, mis tähendas pidevat karjatamist, et ta ilusti kõrval käiks, iga mõne aja tagant käsu peale istuks ja iga vastutuleva peni peale rõõmust hulluks ei läheks. Neist kolmest ülesandest õnnestus umbes… mitte ükski. Istumisega läks pooltel kordadel täitsa kenasti, aga ülejäänud osa oli täielik läbikukkumine. Pilte on sestap ainult kaks, sest ise ma ju tahtsin koera jalutada! Kuts oli mäe otsa jõudes omadega muidugi täiesti kutu!


Koju jõudes sõin kõhu täis, tiksusin kaks tundi Tšernobõli katastroofist vändatud dokumentaali vaadates, guugeldasin sinna otsa kiiritusest tingitud väärarenguid ja sain kõige selle tulemusel aru, et maailm on ikka täiega hukas. Poole üheksaks olin nii väsinud, et ei jaksanud enam mingi trikiga ärkvel püsida ja kobisin magama. Suikusin poolteist tundi poolunes kui ühtäkki meenus, et ma pole veel hiinlaste ühe-lapse-poliitikast bloginud ja kuna täit und polnud nagunii veel saabunud, asusin hoopis guugeldama.

Keskööl mõistsin, et viimnegi uneraas on läinud ja tegelikult hakkab kõht tühjaks minema, tegin tassikese teed ja panin kokku kena valiku puuvilju, juustu ja kreekereid, sest teejoomine ilma näksimiseta ei kõlba mitte kuhugi. Nii palju siis varajasest magamaminekust.

-      -      -

Kõik sai alguse sellest, et mu rase sõbranna käis kolmanda kuu täitumisel arsti juures ja sai teada lapse soo. Eestis muidugi. Sellega seoses selgus, et Vancouveris on arstidel keelatud lapse sugu teatavaks teha enne kui kõikvõimalikud aborditähtajad lootusetult möödas. Põhjuseks suur asiaatide kogukond, sest neil on mingi kamm tüdruk-beebidega.

1979. aastal kehtestati Hiinas ühe-lapse-poliitika, sest olgem ausad: kui iga hiinlane tahaks kuut nagu see varasemalt kombeks oli, läheks meil siin peatselt veidi kitsaks. Mitte ainult Hiinas, aga mujal ka. Kuna keelust üleastujatele olid ette nähtud suured trahvid ja sundsteriliseerimine, "üleliigsetele" lastele ei pakutud haridust ega tervishoiuteenuseid, hakkas seadus ühel hetkel üsna efektiivselt toimima. Mis tähendas ühtlasi seda, et tütarlapse sünd muutus senisest veelgi kahetsusväärsemaks sündmuseks.

Poisse sünnibki tegelikult rohkem (maailma keskmine on umbes 105 poissi 100 tüdruku kohta, Hiinas "salapärastel" põhjustel 116/100). Loodus on nii seadnud, kuna nad on riskialtimad ja kipuvad kergemini hukka saama. 20. eluaastaks on poisse-tüdrukuid võrdselt ja sealt edasi tuleb juba puhas naiste ülekaal. Nii et kui oled meessoost ja jõuad pensioniea ära näha, võid omale rahulolevalt õlale patsutada… Loodusliku valiku ja ametliku statistikaga ei lähe aga hästi kokku fakt, et hetkeseisuga on Hiinas 33 miljonit meest "üle". Kuhu kadusid need pea 30 miljonit tüdrukut, kes kogu selle meestehunniku kohta oleks pidanud sündima?

Tüdruku üleskasvatamine on Hiina kultuuris suhteliselt tänamatu vaev. Sellest hetkest kui ta mehele läheb (ja võite kindel olla, et ta läheb), saab temast mehe perekonna osa. Emotsionaalse poole pealt nii palju, et kui mees või tema pere ei taha, et naine oma vanematega suhtleks, ongi ta nende jaoks igaveseks kadunud.

Veelgi suuremat rolli mängib 4-2-1 fenomen, mis tähendab, et ühe lapse poliitika tõttu peab see ainumas laps täiskasvanuks saades toetama kaht vanemat ja nelja vanavanemat, mis on ilmselgelt natuke liiga suur koorem. Kui see laps on poiss, võtab ta ühel hetkel naise, ja toetajaid on seeläbi juba kaks. Aga kui su ainus laps on tüdruk, pole sind keegi toetamas - vaata ise, kuidas saad!

Vot sellised lood siis. Ma pesen nüüd uuesti hambad ära ja lähen magamamineku osas teisele katsele. Tore oli jälle targemaks saada, onju?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 mai, 2015

Uus lemmik

"See ei ole tugitool, see on diivan!" hüüatas Marii telefoni vastu võttes. Nimelt olin omale kohalikust taaskasutuskeskusest sobiva tooli leidnud ja palunud selle Ermol, ainsal kastiga džiipi omaval sõbral, ära tuua. Hiljem selgus, et mõõtude poolest oli kõik nii täpne, et kolm sentimeetrit laiem tool tulnuks juba külili kohale transportida, teisti poleks mahtunud.

Mulle hirmsasti meeldivad kasutatud asjade poed, just need nõude ja mööbli omad. Kanadas pole õnneks seda ohtu ka, et taolised kohad nõukaaegseid taldrikuid ja kurva vuntsiga vigrisid täis oleks. Küll aga tuleb tunnistada, et leian teiste vanade asjade hulgast haruharva midagi sellist, mida endale tahaks. Nüüd tuli siis hoobilt jackpot ja minust sai maailma kõige mugavama tugitooli uhke omanik.


Ma tundsin suurt puudust sellisest mõnusast lösutamiskohast, kus oleks hea raamatut lugeda. Uude kohta kolimisest saadik olen põrandal lugenud - jube tüütu! Ja mul on hetkel nii hea raamat käsil, et seda peaks pigem võbeleva küünlaleegi ja klaasikese prantsuse veini seltsis nautima. Põrandal istumine on sellise teose jaoks absoluutselt ebakohane!

Raamat on "Anne of Green Gables" ("Roheliste viilkatuste Anne") ja alles eestikeelse pealkirja järele guugeldades avastasin, et ametlikult on tegemist lasteraamatuga. Mul on üle poole loetud ja lasteraamatuks poleks seda ealeski liigitanud!

Ahjaa, no leidsin siis tooli, mis oleks raamatu vääriline. Ühtlasi on see osutunud täiesti universaalseks nii söömisel, internetis surfamisel, filmi vaatamisel… Ma arvan, et lauda pole nüüd vajagi! Ja lõpuks ometi võib hakata külalisi kutsuma, Marii ja Ermo mahtusid sinna näiteks kahekesi ära. Ülejäänud rahvas peaks muidugi voodil või põrandal istuma. Aga see on okei, mul on vähenõudlikud sõbrad. Ja kogemus näitab, et tegelikult pole absoluutselt tähtsust kui rohkelt on istumiskohti ja kui mugavad need on, inimesed armastavad millegipärast hoopis köögis püsti seista. Ja köök on mul korralik!


Viimasel ajal on muideks hakanud mingi nostalgiline koduigatsus tekkima. Anna rääkis, et laseb küllatuleval vennal 20 pätsi Fazeri musta seemneleiba tuua ja mul läksid kohe süljenäärmed tööle! See on röstitult NII hea! Panin isegi kalendrisse kirja: "Palu Anna vennalt leiba!" Vaene vend peab nüüd suurema kohvri valima. Ja siis mõtlesime kamba peale välja, et leivajuuretist peaks ka laskma tuua, sest minu oma läks vähese kasutamise tõttu hallitama ja Marii juuretis suri maratoniks treenimise ja muidu busy olemise käigus lihtsalt ära.

Tegelikult tahtsin juulis Eestisse minna, aga kuna uue tööloa saabumiseni pole lubatud riigist lahkuda, on kogu plaan pea peale keeratud. Paberite kordasaamiseks on lootust juuli keskel, aga no kesse teab, eksole! Nii palju olen õppinud, et ooteajale võib täiesti lambist paar kuud otsa kukkuda ja lihtsalt igaks juhuks ei ole mõtet lennukipileteid ette ära osta.

Aga suuremat melanhooliat õnneks pole, päike paistab ja see teeb hoobilt meele heaks. Saab kleidis ringi lehvida ja hommikuti õues putru süüa. Maasikatega!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

18 mai, 2015

Teletupsumaa

Vancouver on ääristatud randadega, kõigis neis võib ujuda, igal pool on võrkpalliväljakud, kahes rannas külmavaresetele soojendusega soolveebasseinid ka. Merevesi siin ülemäära soojaks ei lähe, ookeanist viskab ju kogu aeg jahedamat peale, aga eile nägin juba kedagi ujumas... 

Marii ja Ermo käisid lohedega sõitmas ja külma üle ei kurtnud, kiitsid hoopis vaadet ja veest vuntse väljapistvaid hülgeid. Teised eestlased Elin ja Lauri nautisid samal ajal Whistleris lumelauarõõme ja piltide järgi otsustades oli mäe otsas ikka täiesti talv. Vancouver on Whistlerist 120 km kaugusel. Kõigile midagi.

Marii kurtis, et ükspäev olevat hirmus külm olnud, ainult 14 kraadi! Mu ema ütles seepeale, et läks hommikul tööle ja oli ainult 5, pidi kindad-mütsid-sallid jälle välja otsima. Me ei tohi siin ikka viriseda!


Pühapäeval käisin Anna ja Alejandroga jalutamas ning ühel hetkel ütles rannaspetsialist Anna justkui muuseas, et kuulge, lähme sealtpoolt, kus jänesed on. Jänesed? Selgus, et Jericho beach'i pargiosas on pikk põõsastik, kus elavad jänkud. Igas suuruses ja värvitoonis, mustmiljon tükki. Aga noh, jäneste puhul see ju nii käibki, et alguses on kaks, siis kümme, järgmisel aastal terve park täis.

Ehe teletupsumaa! Ma ei saa aru, kuidas Vancouver Kanada kõige depressiivsemaks linnaks hääletati? Mille üle nad siin õnnetud on???


Uutest postitustest teavitab uusi liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 mai, 2015

Pesukaru paanika

Oh, mul oli praegu nii ehe Kanada-moment! Kõndisin mööda kitsast teerada kodu poole ja pesukaru lonkis vastu. Pesukarud on nii toredad! Aga… selline error-hetk, et kohe meenusid kõik need kanadalaste jutud, et pesukarud on jube tüütud loomad, tassivad su prügi laiali ja võivad agressiivsed olla kui pojad läheduses. Tee oli aga nii kitsas, et mingist ohutust möödumisest ei saanud juttugi olla, pidin tast põhimõtteliselt üle astuma! No muidugi lõin ikka viimasel hetkel araks - pöörasin otsa ringi ja läksin teistkaudu. Pesukaru jalutas täies rahus tuta-tuta edasi, ilmselt mõtles, et vaat kus loll…


Anna, kellega samal ajal telefonis rääkisin, küsis, et oot, kas pesukarud on need, kes pritsivad? Eiii! Pesukarud on enamasti täiesti sõbralikud ja söövad peost kui sul neile midagi anda on. Skungid on kurikuulsad haisukotid! Skunk on sealjuures nii paganama ülbe, et tema juba eest ära ei lähe kui liiga lähedale satud. Kesklinnas oli neid eriti palju, olen päris mitmele peaaegu et otsa koperdanud, aga õnnelikul kombel pritsimisest pääsenud. Kohalikud räägivad, et vängemat haisu ei ole olemas ja mingi nipiga see riietelt maha ei tule. Ja täispiserdatud koera peab kas karvadest puhtaks ajama või siis tomatimahlaga pesema. Aga mu töökaaslane ütles, et isegi tomatimahl ei võta seda õudust lõplikult maha. Lubas mulle oma peni nuusutada tuua kui see ka sel suvel siraka peaks saama.

Ma ei tea, mismoodi skunk haiseb!!! Kõik ütlevad, et appikene, kus sa elanud oled? No Eestis vist. Küll aga olen korduvalt mingites suvakohtades hästi räiget rebasekuse haisu tundunud, kuid ükski kanadalane ei oska öelda, kas see ongi skungi hais, sest keegi ei ole rebast nuusutanud.


Ja muidu on elu täitsa tore. Ükspäev istusin hommikul õues, võtsin päikest, lugesin raamatut ja kuulasin kanade vadinat. Just siis kui mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa, saabus kass. Kassiga ei ole mul suuremat sõprust õnnestunud luua. Iga kord tuleb suhteliselt paljulubavalt, nägub korraks, laseb kaks korda pai teha ja kõnnib kohe minema. Koer on täpselt samasugune! Ainult et ei näu.

Isegi normaalset pilti ei saa teha, kassist on ainult sellised, kus tagumik paistab, koerast pole neidki. Ta on lihtsalt nii kiire.

Aga pererahvas on eriti tore! Mul on selline tunne nagu oleksin Bullerbysse kolinud. Hommikuti kuulen, kuidas samme tekib üha juurde, kõik saabuvad riburadapidi sööma. Mõni aeg hiljem käib keegi lastest aias mune korjamas. Vahel pole eriti saaki, siis minnakse mõne aja pärast uuesti. Kaheksa-üheksa vahel lähevad kõik kolm tüdrukut jalgratastega kooli. Pereisa läheb kah rattaga. Vancouver noh. Siin on rattasõit nii mugavaks ja turvaliseks tehtud, et patt oleks mitte sõita.

Nüüd, kus koju on jäänud ainult ema, pannakse tööle nii pesu- kui nõudepesumasin, antakse kanadele süüa, lastakse koer õue mängima, kastetakse lilli… Iga jumala hommik ma vaatan teda toimetamas ja mõtlen, et no küll on idülliline elu!

Nädalavahetusteti on nad enamasti kõik koos õues. Igaüks toimetab omi asju, läbisaamine paistab hea olevat. Üks laupäev läksin jooksma ja ema-isa kõndisid mulle käsikäes vastu, kohvitopsid peos, väike koeranäss rõõmsalt kaasa kepslemas. Olid lähedalasuvas kohvikus käinud. Vot selline mõnus paar, ise mingi 20 aastat abielus olnud.

Ahjaa, see kohvik on meil siin täiesti uskumatult hea! Eelmisel nädalal läksin ükspäev ekstra varem välja, et jõuaks enne tööleminekut värske croissant'i süüa. Kohale jõudes lükati kohe tükikesed erinevatest kookidest nina alla ja noh, nii palju siis croissant'ist… Üks neist kookidest oli täiesti jumalik! Täiesti teine tunne on tööle minna kui kohe hommikul kohvikus ära käia!


Ja nagu te juba aru olete saanud, pole mul midagi tarka rääkida, nii et edasi läheb sama mõttetult. Ühesõnaga tegin ükspäev pildi, et näidata, kuidas siin maju ehitatakse ja kui lähedal nad üksteisele on. Ma pole veel ühtegi korda näinud, et keegi kivist maja teeks (v.a. pilvelõhkujad muidugi), kõigil on puust. Majad asuvad tihedalt üksteise kõrval, mis alguses tundus klaustrofoobiline. Tegelikult on loogiline - niimoodi saab peaaegu terve Vancouver eramajas elada, kõrghooneid on siin suhteliselt vähe. No kesklinnas muidugi ja mõnes kohas käputäis veel. Ja polegi vaja aakritesuurust muruplatsi, mille niitmiseks terve nädalavahetus kulub.

Teisel pildil on liikuv lemmikloomasalong. Sest igal vancouverlasel on koer. Või kaks.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

12 mai, 2015

Pulmadeks paraneb ära

Kas teie teadsite, et inglise keeles on lause, mis kasutab kõiki tähti tähestikust? Kasutegur olevat selles, et saab lihtsa vaevaga kõigi nuppude toimimist kontrollida või siis erinevaid fonte omavahel võrrelda. On päris suur vahe, kas trükid:

The quick brown fox jumped over the lazy dog

või

ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ


Keeleteemadest veel nii palju, et kas keegi oskab öelda, kust tuleb väljend "pulmadeks paraneb ära"? 

Vastutasuks võin teid harida selles osas, miks öeldakse piletita sõitja kohta "jänes" - juba keskajal tähendas jänes tsunfti mittekuuluvat käsitöölist, kes ei maksnud makse. Ja kuigi ka teised loomad pole arvete tasumise osas suuremaks eeskujuks, valiti jänes metafoori esindajaks kuna ta kepsleb ja teeb haake. Vot. Kairi saab nüüd Anule guugeldamise eest "aitäh" öelda ja ämmale-äiale jäneseteema ära seletada. Aga pulmadeks paranemise teemat ei saa, sest isegi guugel ei teadnud.

Keelest veel niipalju, et õpetasin Matt'ile uue sõna - KÕHR. Teate küll, see pehme luu kõrva sees (mulle hakkavad mõned eestikeelsed sõnad juba endale imelikud tunduma, seetõttu pean vajalikuks teilegi selgitada, hahaa). Igatahes kujunes sellest tõeline hääldusülesanne, mida vaene Matt ei suutnudki ära ponnistada. Parim tulemus kõlas umbes "kõhh-hõrrr". 

Kunagi valgustasin teda, et kutsume vahel soomlasi põtradeks. Parim seletus, millega suutsin lagedale tulla, et et nad elavad meist põhja pool ja neil on seal põhjapõdrad. Suht süütu lugu, onju?! Ükspäev helistab siis mulle ja räägib suure elevusega, et opereeris päev otsa ühe eriti tähtsa soomlasest kirurgiga. Ja Matt oli kogu selle aja endamisi arutlenud, et kas oleks okei teda sõbramehe poolest põdraks nimetada, või mitte… Huhhh. God no! Eriti kui tal nuga käes on...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 mai, 2015

Mis sitasti, see uuesti...

Tänase päeva uudis lühidalt: mulle saadeti uue tööloa taotlemise paberihunnik tagasi ja paluti otsast peale alustada.

Sama uudis pikemalt: selgus, et kuu aega enne seda, kui paberid teele saatsin, oli hinnakirja muudetud. 155 dollari asemel asuti kasseerima 255 dollarit. Kõige absurdsem on see, et ma mäletan väga täpselt, kui hoolikalt me Kustiga mõlemad seda maksmise osa uurisime. Elamisloa taotlus saadeti ju esimese hooga sellepärast tagasi, et sertifitseeritud tšeki asemel oli tavaline. Ma teadsin, et kui tööloa taotlemisel samalaadne error tekib, siis teoreetiliselt on neil õigus terve taotlus tagasi lükata ja mind Eestisse küüditada.

Ja kogu hoolika ettevalmistuse kiuste õnnestus siiski vale summa maksta! Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on?! Ma printisin kõik need blanketid valitsuse lehelt, mitte kuskilt salafoorumist. Aga kellega sa siin vaidled…

Kiri ütleb, et mul on 90 päeva aega, et taotlus uuesti esitada. Põhimõtteliselt võin poolteist kuud tšillida ja seejärel kogu paberihunniku uuesti teele panna ja sealt edasi läheb omakorda umbes 2 kuud, kuni nad ütlevad, kas saan uue tööloa või mitte. 3,5 kuud ootamist! Aaggrrhhhhh…


Ühtlasi hakkasin mõtlema, et kuidas ikkagi nii saab olla, et mul seda AOR'i ikka veel ei ole. Ainult see kiri on, et nad võtsid mu elamisloa taotluse töösse ja kasseerisid krediitkaardilt protsessimise tasu. Ja korraga turgatas, et… äkki see ongi AOR? 

Kas oli siis raske kirja nimeks panna Acknowledgment of Receipt, et rumalavõitu taotlejad kah aru saaks, misasjaga tegu ega peaks järgnevad 5 kuud hullunult ootama midagi, mis juba detsembris kohale jõudis… Muidu on nad küll jube organiseeritud - igal asjal on alati kindel nimi. See vist ajaski mind segadusse - kui kirja nimi pole AOR, peab see midagi muud olema. 

See avastus tegi tuju natuke paremaks, sest juhul kui mul ikkagi on see kuradima AOR, võin uut tööluba juba elektrooniliselt taotleda ja sel viisil võtab kogu jant kümme korda vähem aega. Kahe nädalaga peaks vastus käes olema!

Rahalise poole pealt nii palju, et vana hinnakirja järgi oleks uus tööluba maksnud 155 dollarit. Uue hinnakirja alusel 255 dollarit. Ja taotlemise eeltingimuseks oli, et peab kehtiv viisa olema. Mis mul taotlemise hetkel veel viimaseid päevi ka oli. Aga nüüd ju enam ei ole! Seega tuleb lisaks maksta nn "taastamise tasu", mis on 200 dollarit. Kokku 455. Pluss see 155, mis juba makstud ja mida tagasi ei saa.

Jumala eest - rahast pole mul absoluutselt kahju! Aga ma ei jaksa enam närveldada ja oodata. Kui eelmises postituses ütlesin, et tunnen ennast nagu lõpurase, siis nüüd on selline tunne, et lapsuke peaaegu juba sündis, pea paistis ja puha… Aga siis otsustasid arstid, et nääh, ootame nats veel... ja lükkasid maimukese üsasse tagasi. Täpselt selline tunne on. 

Asun nüüd siis uuesti guugeldama. Paluks mulle pöialt hoida, et ähmane kiri viis kuud hiljem siiski kauaoodatud AOR'iks osutuks... Aitäh!

PS! Eile guugeldas keegi "vaala peenis" ja jõudis otsapidi minu blogisse. No tere tulemast!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

04 mai, 2015

Rannasuusahooaeg

Vahepeal ei ole üldse blogimise soont. Näiteks kui mul nohu nädalaga üle ei läinud ja veel teisegi kestis... Aga noh, ükspäev nuuskasin õudse lörinaga mingi väga ilge asja kuskilt põskkoopa sügavaimast põhjast välja ja ennäe imet - enesetunne läks hoobilt paremaks. Täna saabus lausa nii tore päev, et üldse polnud vaja nuusata. Võin taskurätikute karbi voodist vannituppa tagasi kolida. Ainult kaks nädalat läkski…

Kes bürokraatiateemadest huvitusid - kuskil 3 nädala pärast peaks uue tööloa osas vastus käes olema. Tunnen ennast juba nagu lõpurase, kogu aeg küsitakse, et kaua veel??? Hästi pingeline on. Üritan igast päevast viimast võtta, sest mine tea, kui palju neid Kanada pinnal veel jäänud on.

Eelmise aasta "uutel tulijatel" said nüüd riburadapidi viisad läbi, nii et meil on kolm eestlast vähem. Kairi ja Iain otsustasid end lõpetuseks veel korralikult piinata ja bussiga Torontosse sõita. Piletihind tuli lennukiga võrreldes muidugi 3-4 korda odavam, aga siinkohal oleks paslik meenutada, et Kanada mastaapide juures kestab taoline retk ei vähem ega rohkem kui 3 ööpäeva. Huuuuu…

Lahkumispeost on mul ainult üks pilt ja millegipärast juhtus nii, et Iain sellele ei mahtunudki. Eddie oli lihtsalt kiirem. Ja edevam muidugi ka!


Kairi plaanib mõne kuu pärast tagasi tulla, aga selleks on järgmist viisat vaja. Eesti on hetkeseisuga üks viimastest riikidest, kellele selleaastane kvoot veel avamata. Kanada on muidu hästi tore koht, aga bürokraatia lonkab küll mõlemat jalga (varasematel aastatel on uus ports viisasid tulnud jaanuari lõpus, veebruari alguses - nüüd on juba mai ja endiselt ei miskit).

Minu plaan nägi ette, et enne äraminekut käin hokit vaatamas ja näen vabas looduses karu. Hokiga läks nii, et Vancoveri Canucks sai Calgary käest haledalt pähe ja sellega leidis hooaeg oma kuulsusetu lõpu. Ei mingit hokit enne sügist! Ja karuga on juba täielik huumor, sest ma olen viimastel nädalatel ikka eriti tubli olnud ja looduseski käinud, aga skoor on endiselt null. Samas luusis üks isend keset linna Marii ja Ermo maja juures ringi. Kanada noh. Aga see püüti enne kinni kui ma neile külla jõudsin. Ma pole siin kahe aasta jooksul mitte ühtegi hulkuvat koera ega kassi kohanud, aga kohalike sõnul ongi hulkuva karuga kohtumise tõenäosus tegelikult suurem.

Ükspäev käisin sõpradel külas ja leidsin vatist karu. Nüüd on kohustuslik Kanada-karu pilt olemas:


Hoki osas ei anna muidugi enam midagi päästa. Nii et keeldun halbadest uudistest ja hoian pöidlad-varbad pihus, et tööluba ikkagi pikendatud saaks. Vancouveri suvi on ju imeline! Ma lihtsalt pean seda veelkord nägema.

Suvega on sellised lood, et see on vist põhimõtteliselt käes. +18 on suht suvi ju? Aga nädalavahetusel käisin Whistleris ja sain teada, et suusahooaeg pole veel läbi saanud. Küla vahel kõndisid inimesed lühikestes pükstes, järveäärne oli päevitajaid täis, aga sekka viskas täisvarustuses lumelaudureid ja suusatajaid ka. Viimased rajad pannakse alles mai keskel kinni. Ei saagi enam suuskadega randa sõita! Pahasti.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

02 mai, 2015

Only in Estonia

Eestis hakkab vist vaikselt kitsaks minema? Pole enam ruumi liigelda…