29 märts, 2016

Pakkumised

Esimene maja, millele Matt pakkumise tegi, oli müüki pandud ilmselgelt liiga kõrge hinnaga. Samaväärsed majad samas piirkonnas olid kaubaks läinud palju odavamalt ning kuna huvilised hoiavad turul kuude kaupa silma peal ja agendilt saab soovi korral nimekirja teatud hinnavahemikus olevate majade lõplike müügihindadega (näiteks viimase poolaasta kohta), ei taha keegi tarbetult rohkem maksta. Kõnealune maja oli kaks nädalat müügis olnud ja mitte keegi polnud veel pakkumist teinud.

Matt pakkus mingi portsu võrra madalamat hinda (sellist, mis tegelikule turuhinnale vastaks), omanik ei nõustunud ja esitas omapoolse pakkumise, milleks oli küsitud absurdsest müügihinnast vaid tiba väiksem number. Matt ei võtnud pakkumist vastu. Sellest on nüüd nädal möödas ja kuna nii kõrge hinnaga huvilisi endiselt ei ole, peab omanik peatselt kuulutuses olevat hinda alandama. Mäng on selline, et kui maja on kuu aega müügis olnud ja hinda juba alandatud, ei hakka keegi küsitud summat maksma, kõik pakuvad veidi alla. Agendi kaudu on teada, et omanik on juba uue maja ostnud, nii et sulaselgelt ei saa ta olemasoleva müügiga väga pikalt viivitada, sest peab selle all oleva raha kätte saama. Ja ei ole mõistlik ka, sest mida kauem kuulutust üleval hoida, seda hapumaks see ostjate silmis muutub. (edit: omanik esitas meile hiljem omapoolse pakkumise, kus lasi hinda alla, aga selleks hetkeks olime juba uue lemmiku leidnud ja tema maja on ikka veel müügis)

Ahjaa, mäletate kui mainisin paar postitust tagasi, et käisime üht maja vaatamas, mille oleks hoobilt ära ostnud kui sama päeva hommikul poleks omanik juba kellegi teise pakkumist aktsepteerinud. Kuna tehing on tänaseks lõplik ja ostuhind avalik, saime teada, et see läks kaubaks tuhande dollari võrra odavamalt kui küsitud hind!!! Kui meil olnuks aega omapoolne pakkumine teha, oleksime kindlasti üle pakkunud (teades, et soovijaid on veel) ja maja omale saanud! Nagu näete, ei anna see topeltpime mäng alati ka omanikule eeliseid.


Paar päeva pärast esimest ebaõnnestunud pakkumist sirvisime kuulutusi ja veidi enne südaööd pandi üles selline maja, mis meile mõlemale kohe meeldis. Järgmisel hommikul võtsime Matt'i targa isa kaasa ja sõitsime Nanaimosse. See on tegelikult veel omaette lugu:

Nanaimo praamid väljuvad mõlemalt poolt Vancouverit ja Matt'i vanemad elavad ühele sadamale väga lähedal. Selle asemel, et hommikul varem ärgata ja kodust sõitma hakata, olime kavalad ja läksime juba õhtul sinna (khm, natuke ajendatuna sellest, et Anu saaks kutsikatega mängida).

Hommikul oleks võinud lasta Matt'i emal meid sadamasse viia ja hiljem sinna vastu tulla, aga mehed leidsid, et mida väiksem arv naisi kodust lahkumise ajagraafikusse arvestada, seda kiiremini saame liikuma ja seda kindlamini jõuame vajalikuks ajaks praami peale, nii et sõidame ise.

Jõudsime lõpuks sadamasse, ajaga hakkas juba vaikselt kitsaks minema, aga kõik parklad olid tihedalt täis - pikk nädalavahetus ju! Pärast pikka tiirutamist saime auto ära pandud ja tegime kena hommikuse trenni, püüdes joostes praamile jõuda. Kassas öeldi, et piletimüük pandi kolm minutit tagasi kinni ja järgmine praam väljub kahe tunni pärast.

Järgnes arutelu, et mida teha? Samast sadamast pidi järgmine praam väljuma kahe tunni pärast (sõiduaeg 2 tundi), teisel pool Vancouverit asuvast 15 min varem (sõiduaeg 1.40). Nanaimos on samuti kaks sadamat ja see praam, mis lühema ajaga sõidab, peatub selles, mis oli meile huvipakkuvale majale väga lähedal (samas kui teisest sadamast tuli 15 min sõita).

Kuna meil oli igal juhul kaks tundi vaba aega, võisime kulutada veidi üle tunni, et teisele poole Vancouverit sõita, auto sinna jätta ja lõppkokkuvõttes pea tund aega varem soovitud majas olla. Aga õhtul tulnuks jälle läbi terve Vancouveri sõita, et Matt'i vanemate majja jõuda, seega otsustasime, et nääh, sööme parem mõnes kenas kohvikus hommikust ja lähme ikkagi lähemast sadamast praamile.

Mõeldud-tehtud. Seekord jäi aega laialt üle ja lubasime Matt'i emal end sadamasse sõidutada, nii et ka parkimise muret enam ei olnud. Praamile kõndides ütlesin Matt'ile, et ta vaataks, mis kellasega me tagasi võiks tulla, sest "mäletad, kui eelmine kord tulime, väljus viimane praam siia sadamasse kolme paiku pärastlõunal ja kõik hilisemad läksid teise sadamasse".


Guess what - see on igal laupäeval nii! Seega olime küll rõõmsalt ilma autota praamil, aga ainus võimalus koju tagasi saada, oli maabuda valele poole linna. Korraga mõistsime, et teise sadamasse sõitmine ja varem majani jõudmine olnuks suhteliselt hea plaan, sest sel juhul oleks meil hiljem vähemalt õigest sadamast auto võtta!

Õnneks selgus pärast paari telefonikõnet, et Matt'i parim sõber, kelle vanemad Matt'i vanemate naabrid on, pidi nagunii õhtul nende juurde minema ja tal polnud midagi selle vastu, et meid sadamast peale korjata. Logistiliselt nägi see välja umbes nagu oleks Pärnust Tallinna kaudu Tartusse sõitnud.

Nii palju siis praamirõõmudest.

Maja oli võrratu! Sama päeva hommikul oli kaks pakkumist esitatud, nii et meie oma sai kolmandaks. Tõenäoliselt pakkusid eelmised küsitud hinnast üle, aga kui palju, seda me ju ei teadnud. Mängisime siis sellist mängu, et kirjutasime kõik eraldi paberitele hinna, millega arvasime, et maja saaks ning võrdlesime neid omavahel. Trikk on selles, et nii palju peab peale maksma, et ei jääks hiljem vaevama, et oleks võinud see paar tuhat rohkem anda ja pakkumine võita. Aga nii palju ka ei tahaks peale maksta, et tunduks nagu oleks ports raha lihtsalt tarbetult prügikasti läinud (sest kes teab, võib-olla pakkusid eelmised suhteliselt küsitud hinna lähedale).

Matt valis lõpuks sobiva numbri ehk pakkus küsitud hinnast julgelt üle. No tõesti oli kihvt maja! Tagasiteel Vancouverisse helistas agent ja teatas, et üks pakkujatest oli meist alla ja teine üle pakkunud, seega jäime ilma. Nüüd on põnev oodata, et tehing kinnitataks ja müügihind avalikuks saaks, et kui palju ta meist üle pakkus? Päris kreisi ikka, et keegi veel rohkem otsustas maksta. Jumala pimesi ju! (edit: maja eest maksti $31.000 küsitud hinnale peale!!!)

Selle majaga õppisime veel ühe dimensiooni juurde - üürnikud! Nii maja põhiosa kui selle all olev korter olid välja üüritud ja kuna mõlemal on kehtivad lepingud, saab ostja maja koos üürnikega. Nüüd tõusis küsimuse alla, et kui kiiresti üürnikest lahti saaks? Etteteatamisaeg oli nende lepingus kaks kuud, nii et olenevalt tehingu vormistamise kiirusest saaksime nad välja 1. juuniks või 1. juuliks, aga Matt peab juulis juba tööd alustama. Kolimine/remont/sisustamine tuleb juunisse mahutada. Eriti tobe olukord! Aga noh, vaadakem helget poolt - majast jäime ilma, seega mure murtud!

Pärast miljoni kuulutuse läbivaatamist ja sada korda Nanaimos käimist hakkame vaikselt jõudma punkti, kus tahaks kogu kupatusele joone alla tõmmata ja lihtsalt midagi ära osta. Vaene Matt teab juba iga tänavat ja nurgatagust ning praamitöötajad hakkavad varsti ilmselt isiklikult "tere" ütlema. Oma jope ju.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

Kuidas Kanadas maja osta

Maja ostmine käib Kanadas valdavalt ainult läbi kinnisvaraagentide. Objektile sõidetakse tavaliselt agendi autoga, sest tema peab sinna ju nagunii minema, pealegi vaadatakse tavaliselt korraga rohkem kui ühte maja ja sõidu ajal on hea omavahel asju arutada. Viimasel ajal olemegi oma auto Vancouverisse jätnud, sest praamipilet on ilma selleta oluliselt odavam ja agent tuleb nagunii sadamasse vastu.

Osad müüdavad majad on tühjad, osades elatakse sees. Kui keegi vaatama tuleb, lähevad elanikud kindlasti kodust ära, näidatav maja on alati inimestest tühi. Ostja võib otse loomulikult kõiki kapiuksi avada ja igasse nurgatagusesse piiluda. Kõik majad on näitamise ajal alati piinlikus korras, värsked lilled vaasis, tuled põlema jäetud.

Müügikuulutuses on kirjas, mis kuupäevast alates maja müügis on ja mis kuupäevadel on hinda muudetud (tavaliselt alandatud). Kes põhjendamatult kõrge hinna panevad, peavad paratamatult seda ühel hetkel langetama hakkama ja ostjad näevad, millal ja mis summas seda tehtud on - kõik jääb kuulutusse kirja.

Kui sobiv maja leitud, saab sellele pakkumise teha. Pakkumisega võib seada kindlad tingimused, näiteks nõuda, et garaaži ehitatud riiulid tuleb välja võtta (või sisse jätta). Võib küsida, et omanik vabastaks koha mingil konkreetsel kuupäeval. Kui müüdav maja või selles asuv korter on välja üüritud, saab nõuda, et praegune omanik annaks kindlal kuupäeval üürilistele väljakolimisteate (uus omanik ise saaks seda alles mitu nädalat hiljem teha kui tehing lõplikult kinnitatud).

Pakkumises sisaldub loomulikult ka hind. Vot sellega läheb nüüd huvitavaks, sest pakkuda võib soovi korral nii alla kui üle. Kui maja on pikalt müügis olnud ja suuremat tunglemist ei paista, on mõistlik veidi vähem pakkuda. Aga kui kuulutus läks eile üles ja täna teatab agent, et kõnealusele majale on juba kaks pakkumist tehtud, tasub pigem rohkem pakkuda. Jama on selles, et teiste huviliste pakutud
numbreid ei avaldata ja kunagi ei tea, kas nad pakkusid üle või alla ning kui üle, siis kui palju üle?


Kui oled pakkumise teinud, saad tavaliselt sama päeva õhtuks vastuse. Kellaaeg, mil omanik otsuse langetab, on kõigile pakkujatele teada. Iga kord kui uus pakkumine lisandub, annab agent sellest teada, et eelnevad huvilised saaks otsustada, kas tahavad pakkumises midagi muuta (kui oled päev otsa ainus huviline olnud ja pakkusid küsitud hinda, siis uue huvilise lisandudes tasub pakkumist suurendada, sest tema juba teadis, et keegi on eelnevalt pakkunud ning tõenäoliselt püüab hinnaga lüüa).

Omanik vaatab pakkumised läbi ja aktsepteerib neist kõige sobivama või esitab kõige sobivamale omapoolse pakkumise. Kui pakkusid madalamat hinda, aga su tingimused omanikule sobisid, samas kui keegi teine pakkus rohkem, aga esitas tingimused, mida omanik täita ei soovi, saab omanik omalt poolt pakkuda, et saad maja kui maksad näiteks selle summa, mida teine pakkus. Või pakub suuremat summat lubanud ostjale, et saad maja ainult siis kui eemaldad ühe kuni mitu tingimust.

Ostja võib müüja pakkumise kas vastu võtta või tagasi lükata.

Ahjaa, kui ostja on pakkumise teinud, kohustub ta maja ostma. Ei saa hiljem öelda, et kuulge, ma leidsin hoopis ühe teise ja mõtlesin ikkagi ringi. Või noh, teoreetiliselt saab, aga trahvid on suured. Pakkumisega peab muuhulgas ka panga kinnitus kaasas olema, et saad vajalikule summale laenu. Jällegi - teoreetiliselt võib ka ilma, aga kuna kinnituse saamine võtab aega ja pole garanteeritud, et selle saad, ei taha omanik tavaliselt riskida ja küüsi närides ootele jääda. Eriti kui huvilisi peaks rohkem kui üks olema.

Mõned nädalad hiljem kui tehing kinnitatud ja kinnisvaral uus omanik, saab agendilt küsida, mis hinnaga müük toimus? Ehk kui olid üks mitmest pakkujast ja valituks osutus keegi teine, saad nüüd teada, mida ta pakkus. Avalikuks tehakse ainult nn "võitnud" hind.

Kuidas Matt'i tehtud kaks pakkumist lõppesid, saab lugeda järgmisest postitusest…

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

28 märts, 2016

Kanada majad

Kui Eestis räägitakse sellest, mitu tuba on, siis Kanadas mainitakse ainult magamistubade arvu. Neile lisanduvad söögituba ja elutuba, kusjuures elutubasid on suuremates kodudes tihtipeale kaks või kolm. Absoluutselt igas magamistoas on seinakapp, mis näeb alati täpselt ühesugune välja. See tüüp, kes need volditavad valged uksed leiutas, pidi küll püstirikkaks saama!


Sellist tuba, kus kappi pole, nimetatakse kontoriks, sest tuba, kust puudub volditavate valgete ustega seinakapp, ilmselgelt pole magamistuba! Kohalik loogika.

Veel üks kohustuslik osa on magamistubadega samal korrusel asetsev linen closet ehk seinakapp, milles on riiulid voodilinadele/käterätikutele. Muidu täpselt samad volditavad valged uksed, millega juba tutvusite, aga riidepuutorude asemel riiulid. Matt'i ema kurtis kunagi, et nende maja olevat täiesti arusaamatu planeeringuga, sest isegi linen closet'it ei ole ning mina, vaene ida-eurooplane, ei suutnud välja mõelda, et mis paganama asi tal puudu on?! Maja on nii suur, et võib ära eksida, igas toas on garderoob, mõnes lausa aknaga, aga näe, linu pole ikka kuskile panna! Matt siis hiljem seletas ja nüüd olen juba oma silmaga veendunud, et linen closet on tõepoolest praktiliselt igas majas.


Kui keegi siin kommentaarides mainis, et tema jaoks on kõik need pildid, mida valitud majadest näitasin, unistustest suuremad, siis mul on täpselt sama asi. Ma olen enamiku elust ühe- ja kahetoalistes korterites elanud, nii et ükskõik milline maja nüüd lõpuks valituks saab, on see minu jaoks sulaselgelt liiga suur. Arvatavasti tuleb vähehaaval harjutama hakata - esialgu istun kapis, seejärel hakkan magamistoas ringi liikuma ja lõpuks venitan areaali elutoa ja muude ruumideni, hahaa. Teate nagu kassidel kui nad uude kohta viia!

Veel üks asi, mis siin väga levinud on, on sviit - see tähendab, et iga vähegi suurema maja sisse kuulub kahe- või kolmetoaline korter, millel on eraldi sissepääs. Neid siis renditakse välja. Sviitidel on kindlasti oma köök ja vannituba ning aknad vaatavad tagaaeda (mis on minu meelest privaatsuse mõttes suureks miinuseks). Sviidist tuleb arvestatav igakuine tulu, mis aitab kodulaenu katta ja tulevikus saab sinna vajadusel näiteks haige vanaema elama panna.

Levinud planeering on selline, et maja alumisest korrusest on tagumine pool sviit ning esimene pool garaaž + laundry room + kontor + esik, siis läheb trepp üles ja üleval on elutuba, söögituba, köök ja magamistoad. Nii et omanikul on tegelikult veidi parem vaade, sest enamik aknaid jäävad teisele korrusele. Nanaimo on omajagu künklik, nii et paljudel majadel on sissepääs otse teisele korrusele ja tänavalt tundubki maja ühekordne, aga aia poolt on tegelikult kahekordne. Sel juhul on sviit ikkagi alumisel korrusel, üürnik läheb lihtsalt väravast sisse, kõnnib künkast alla ja siseneb alumise korruse (sviidi)uksest.

Köögid on tavaliselt suured ja väga levinud on need paigutada nurka niimoodi, et mööbel on kahes seinas ning keskel on köögisaaar. Kapiuksed on kas puidutooni või valged, punast-sinist-rohelist või muud taolist värvi köögimööblit ei ole ma Kanadas näinud ei kellegi kodus ega ühegi kuulutuse piltidel. Kindlasti on kõik kapid ühte tooni, mitte alumised-ülemised erinevad vms.

Teine asi, mida ma veel kohanud pole, on tapeet. Seinad on alati värvitud.

Paljudel majadel on tagaaias hot tub ehk mullivann, siin ju talvel miiniskraade pole, saab aastaringselt kasutada. Sauna ei ole muuseas mitte kellelgi! Ujulates tavaliselt on, aga tavaliselt max 60-kraadine.


Peauksel on enamasti mõlemal pool aknad, et esikusse valgust tuua ja paremini näha, kes koputab. Minu meelest täiesti ebaturvaline lahendus, sest kui klaas sisse lüüa, saab varas ukse lukust lahti keerata ja sisse astuda. Ühel majal oli näiteks laundry room'i uks ka klaasiga! Erinevalt peauksest asus see mõistagi maja küljel ja naabrid isegi ei märkaks kui seal miskit kahtlast toimuks. Matt selgitas, et Kanadas ei ole kombeks teiste kodudesse sisse murda, seega polevat klaasist uks mingi probleem. Väiksemates kohtades ei pane inimesed isegi uksi lukku...

26 märts, 2016

Imeline eesti keel - vol 3

Seletasin täna Matt'ile sõna "dressid". Et alumine osa on "dressipüksid" ja ülemine "dressipluus". Ainult et kui sul on dressipükste peal pluus, siis see ei ole "dressipluus". PLUUS on ju üleüldse see eest nööpidega viisakam riidetükk? Kujutate ette dressipükste peal pluusi? Ma ei tea, miks dressipluus on dressipluus...

Aga vastukaaluks on ka inglise keeles huvitavaid hilpe, näiteks maikasärk - wife beater (naisepeksja). See meeste oma siis ainult. Naiste maika on tank top.

Hiljuti sai Matt teada, et innocent ja virgin on eesti keeles mõlemad "süütu" ning naeris nii, et seinad värisesid. Nagu hiljem oleks "süüdi" või midagi. Ja samal teemal veel nii palju, et kui "pulmadeks paraneb ära", siis mis pärast pulmi saab? Mariil kukkus ükspäev mingi asi maha ja kui ta paljajalu keset kilde seisis, tekkis arutelu, et kuna ta on nüüd abielus, siis kas pulmadeks paranes ära (endiselt jäi selgusetuks, mis paranema pidi) ja et millega pärast pulmi lohutada? Kui killud jalga astud, peab uuesti mehele minema, et ära paraneks või tohib senise abikaasaga liitu jääda?


Matt tögab mu eestikeelset "okei"-d. Okkeiiii. Inglisekeelne variant on oluliselt pehmem (umbes nagu "õugej"), aga mul tuleb pooltel kordadel ikka see kandiline eestipärane. Eile mainisin, et kuule, meil on tegelikult teine sõna veel - "olgu". Matt ütles, et inglise keeles on samamoodi, et võib ka "all good" öelda "okay" asemel. Vahel tundub, et pooled inglisekeelsed sõnad on lihtsalt eestikeelseteks tõlgitud (all good - oolguud - olgu).

Suurim avastus on ikkagi see, et paljudes eestikeelsetes sõnades ei ole tegelikult nõrkade ja tugevate tähtede häälduses suurt erinevust. Geograafia hääldus on KEOKRAAFIA. Või draama - hääldame TRAAMA. Hästi - HÄSDI. Disain - TISAIN. Ja eelmainitud "dressipluus" - TRESSIBLUUS!!!

Muidugi võib hääldada ka kirjutamise järgi, aga fakt on see, et paljudel juhtudel ei ole absoluutselt vahet, kas kasutad nõrka või tugevat tähte. Vabalt võib asendada.

Inglise keeles on tohutu vahe! Matt ütleb, et enamik eestlasi vahetavad inglise keelt rääkides pidevalt nõrgad ja tugevad tähed ära, mis ilmselt näitab selgelt, et me pole lihtsalt hajunud, et neil erilist vahet oleks. Hääldad nii nagu parajasti mugavam on. Ükspäev mainisin midagi kilekottide (plastic bags) kohta ja Matt küsis vastu, et mis tüüp kotte see õige on - mingid eriti lõbusad kotid? Ma olevat hääldanud "blastic bags" ja kuna "have a blast" tähendab väga lõbusat olemist, siis…

Hiljuti tekkis küsimus, et kuidas eesti keeles "have fun" öelda? Tükk aega mõtlesin, aga ei suutnudki millegagi välja tulla. Matt küsis, et no kui sa laps olid ja õue läksid, mis ema sulle ütles? No minu ema näiteks ütles, et "võta võtmed ja kuupilet kaasa". Marii pakkus, et tema ema ütles ilmselt midagi sellist, et "ära siis mingi jamaga hakkama saa" või "ära pahandustesse satu". Ei öelnud "have fun"! Kui mul peaksid kunagi kanadalastest lapsed olema, hakkan ilmselt inglise keeles "have fun" ütlema ja sellele eestikeelset manitsust otsa lugema. Ei saa ikka ühe keelega hakkama.

(tegelikult võib ju öelda "lõbutsege hästi", aga mina pole seda kunagi kasutanud)

Mida teie emad ütlesid kui õue läksite?


"Imeline eesti keel vol 1" - SIIN

"Imeline eesti keel vol 2" - SIIN

Facebook'i-sõbraks saab siin - https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 märts, 2016

Majaotsing

Matt on mulle viimase kuu jooksul sadakond majakuulutust saatnud ja mina praktiliselt iga kord virisenud, et köök on kole (jumal kui koledaid kööke leidub!) või on kamin kole (absoluutselt igas Kanada majas on kamin või kaks, sest neil käib ju jõuluvana kamina kaudu ja igavene jama kui sisse ei saa) või on seinad täiesti vastuvõetamatut värvi.

Ühes majas oli näiteks kõikides ruumides kaks tooni, üks neist täiesti normaalne hall, millega ma vabalt elada suudaks, teine sitakarva pruun, mille peale silmadel kohe valus hakkas (pildi pealt paistab oluliselt vähem punakas kui päriselus). Ja iga jumala ruum kahe värviga! Mõnes toas üks sein hall, teine pruun. Terve maja peaks üle värvima! Sellel konkreetsel isendil oli elutoa põrand kah pool ja pool, mis on eriti absurd! Omavahel nad muidugi värvilt ega mustrilt kokku ei sobinud, mõnus jäme liist oli ka veel vahel. Ja see sinine diivan… Appi! Need seinad, mida elutoa pildilt näha pole, on loomulikult pruunid.


Köökide puhul olen avastanud, et külmik/nõudepesumasin/pliit peavad kindlasti roostevabast terasest olema. Valge ei lähe kohe üldse mitte, see on vist nõukaaegne trauma, sest kõigil olid ju valged. Teine halb variant on must. Jube sünge! Põhimõtteliselt võib ju välja vahetada, aga see oleks kõvasti mõttetum kulu kui seinte värvimine, sest enamasti on köögitehnika ainult paar aastat vana.

Üks maja oli nii ilus, et see oleks kohe kaubaks läinud kui keegi teine teda samal hommikul poleks ära ostnud. Hästi avar ja valgusküllane, palju ruumi, kvaliteetne siseviimistlus. Ja noh, must köögitehnika. Muu hea muidugi kompenseeris musta värvi, aga mitte kõik majad pole nii täiuslikud, et ma suudaks musta külmikuga leppida.


Walk-in closet'iga, mida Matt mulle pühalikult lubas, on lausa nii lihtne, et see on absoluutselt igas majas olemas olnud. Master bedroom koosneb alati toast, vannitoast ja walk-in closet'ist. Või lausa kahest, sest kahe inimese riided on ju vaja ära paigutada. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis pole tegelikult Kanadas veel sellises majas käinudki, kus poleks master bedroom'i koos selle juurde kuuluva vannitoa ja suure kapiga. 

Vannitubadel on alati aknad! Aken on kindlasti ka köögis kraanikausi kohal, ma pole jällegi üheski majas käinud, kus see nii ei oleks. Matt ütleb, et kanadalased ei taha, et nende naised nõusid pestes ära masenduks. Neil on muidugi kõigil nõudepesumasinad ka :)

Ja kolmas asi, mis on täiesti raudkindlalt olemas, on kuivati. Pesumasin ei eksisteeri kunagi üksi, alati istuvad kuivatiga kõrvuti. Siinkohal mainiks, et nii minu emal kui vanaemal oli vanasti pesumasin Riga, mis ei soojendanud vett ega tsentrifuuginud! Vanaemal on vist siiamaani… 

Siinsetel majadel on laundry room alati eraldi, sest sinna peab mahtuma ka suur kraanikauss, kus laste poriseid kummikuid loputada ning triikimislaud. Ja loomulikult aknad, et naised ära ei masenduks. Sellel majal, kus tulnuks musta külmikuga leppida, olid näiteks väga ilusad roostevabast terasest pesumasin ja kuivati:


Üks asi, mida kanadalased kohutavalt armastavad, on tiivikuga laelamp. Vähemalt igas teises majas on see olemas (soovitatavalt igas toas!). Mulle seostub sellega õudusfilmistenaarium, lisaks näevad need inetud välja. Matt'i meelest on aga praktilised. Nii et ma siin vaikselt palvetan, et lõpuks osutuks kobamisi valituks maja, milles tiivikuid pole. 

Üks, mis meile samuti väga meeldis, läks kah nina alt müügiks. Seal oli ilus köök ilusa külmkapiga, aga pea igas toas tiivik. Põrand oli kena ja seinad heledad, mööbel ei kannatanud seejuures muidugi absoluutselt mitte mingit kriitikat, nii et esimese hooga oli natuke keeruline ette kujutada, milline see koht ilma mööblita välja näeks. Ma saan aru, et maitsed on erinevad, aga vaadake neid suvaliselt laiali puistatud pilte ning lahtiseid juhtmeid teleka all! Mustade nahkdiivanitega on mul täitsa isiklik vaen, minu silma jaoks liigituvad nad ainult kontorimööbliks.


Selles majas oli tohutult ruumi, piljardilaud, baar, bassein, kõik jutud! Kolm vannituba (mis on suht standard, sest üks neist kuulub ju master bedroom'i juurde), aga mingil hämaral põhjusel oli pererahvale tundnud, et panipaiku on ikkagi nagu vähevõitu ja nii saigi ühte vannituppa lisakapp pressitud. Et ta olemaoleva mööbliga absoluutselt kokku ei sobinud ja et majas kuskil 300 m2 vaba pinda oli, et kogu träni maitsekalt ära mahutada, üldse ei morjendanud. 


Samas köök oli kena. Sinna mahtus kenasti laud ka ja söögituba koos suurema lauaga oli veel eraldi (ma pilti ei hakka panema, sealt paistab ainult hunnik massiivset mööblit ning vaaside kaupa neoonvärvides kunstlilli).


Matt'i isa mainis, et kodus võiks ikkagi natuke kvaliteeti ka olla, mitte ainult kõige odavam laminaat ja eest kukkuvad uksed. Huvitaval kombel saab sama raha eest nii kvaliteeti kui ka selle puudumist, miks siis mitte esimest valida. 

Matt leidiski järjekordse väga korraliku maja, vaatas pilte ja läks kohe särama. Saatis mullegi lingi ja kujutage ette - ilus köök, ilus külmik, ilus seinavärv ja mis põhiline, ilus kamin ka. Jumala eest vist esimene kamin, mis mulle siiani üldse meeldinud on! Neil on tavaliselt sellised suured mürakad, mille kohale on seina süvend uuristatud, no lihtsalt õudne! Nii et siuke lihtne ilma ümbriseta kamin mõjus minu silmale kui värske kevadtuul. 

Igas toas walk-in closet! Köögis on ka! Ja master-bedroom'il on ilus suur vann (pluss dušinurk), mis ei ole sugugi mitte Kanada standard, tavaliselt on neil plaatide asemel plastikust sein ehk väike madal vann läheb sujuvalt seinaks üle - pidavat olema lihtsam puhastada (aga välja näeb nagu… seinatäis valget plastikut).


Täna läksime jälle Nanaimosse, et ka mina uue lemmiku ära näeks. Matt on juba püsikunde, iga paari päeva tagant seilab edasi-tagasi, et parimaid palasid üle vaadata. Pildid on tavaliselt nii kohutavad, et nii mõnigi mittemidagiütlev maja on kohapeal ootamatult ilusaks osutunud. Täna käisime alustuseks üht uut vaatamas, mis täiesti lambist kohe teiseks lemmikuks tõusis! Master-bedroom'il oli kaks walk-in closet'it, kummalgi pool vannitoa ust üks! Ja huvitaval kombel meeldis mulle isegi see sinine värv (kuigi pole kindel, et selle alles jätaks kui sisse peaks kolima).


Aga Nanaimos on täitsa tore käia. Praamisõit kulgeb mägede ja saarte vahel, aknast näeb delfiine ning mõnikord vaala. Normaalne noh! Alljärgnevalt hommikune lahkumine Vancouverist ja õhtune Nanaimost:


Facebook'is saab blogi sõbraks tulla siin: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 märts, 2016

Pilverullid

Läksime reede õhtul Matt'i vanemate juurde ja ühtegi koera polnud (tavaliselt on kaks, vanasti oli kolm). Tegin nalja, et andsite oma penid ära või? Isa ütles, et nad läksid tagaaeda pissile, avas ukse ja NELI karvapalli jooksis sisse!

Ma teadsin küll, et ema sõbranna koeral on kutsikad, feissbukki ilmus neid pilte ikka kümnete kaupa, aga see ei ole iseenesest mingi uudis, sest kõigil ta ema sõbrannadel on bichon'id, kellega näitustel käiakse ja omavahel võrreldakse. Ma ei ole päris hästi aru saanud, mille järgi neid hinnatakse, sest näituse tarbeks harjatakse koer lumivalgeks pilvekeseks ja nad näevad kõik täpselt ühtemoodi välja, sellised:


Ma olen pikema harjutamise tulemusel peaaegu hakanud Matt'i ema kahel koeral vahet tegema, aga ainult seetõttu, et üks on kurt ja peaaegu pime ning vanas eas veidi pontsakamaks ja aeglasemaks muutunud. Aga kui nad kõrvuti ei seisa, siis ma ikkagi ei tea, kumb on kumb.

Ja nüüd on siis väiksed juntsud ka, poiss ja tüdruk, peaaegu neljakuused. Sel tõul pole mingit iseloomu, lihtsalt seltsikoerad, kes pidevat mudimist tahavad, aga kutsikad olid kohe täiesti selgelt kumbki omamoodi - tüdruk väiksem ja malbem, poiss täielik marakratt. Appi, kuidas ma armastan kutsikaid!

Ja kui koeri on neli, jätkub neid kõigile! Hommikul korjasin ülevalt alla minnes väiksed kaenlasse ja pistsin ühe diivanil lösutavale Matt'ile kaissu (talle need koerad eriti ei meeldi, kutsub neid ema rottideks) ning vanematele jäi ka veel kummalegi üks sügamiseks.

Kutsikatel on peas veel veidi pruuni, aga see pidavat kasvades valgeks minema. Ja kuna nad süles üldse väga väiksed ei tundu, panin ühe pildi, kus kõige vanem koer Maya (15 aastane kui ma ei eksi) oma uue sõbraga kõrvuti on.

Vanad koerad, muuseas, ei olnud "sõpradest" suuremas vaimustuses, sest kes ikka tahaks oma vanemaid jagada! Kuskil raamatus oli õdede-vendade kohta hea näide, mis soovitas ette kujutada, mida sa tunneks kui su mees tooks ühel päeval uue naise koju ja ütleks, et pead temaga hakkama oma asju jagama ja ei tohi solvuda, et uus veidi üle poole tähelepanust saab, sest ta on nüüd pereliige. Mine tee õekesele kalli-kalli, teist saavad kindlasti head sõbrad!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 märts, 2016

Natuke põnev ja natuke hirmus

Nanaimo asub Vancouver'i saarel, mil pole Vancouver'i linnaga rohkem pistmist kui see, et nad naabrid on. Saar on ainult veidi väiksem kui Eesti riik, nii et sealt leiab rohkemat kui ainult Jaan Tätte stiilis vaikelu kadakate ja plinkiva majakaga.


Nanaimos elab nõks vähem inimesi kui Tartus, aga pindalalt on hoopis üle kahe korra suurem. Seal on üle kolmekümne kooli, mõned kaubamajad, ujula, jäähall, golfiväljakud ja ülikool. Ahjaa, haigla muidugi ka (nagu juba aimata võisite). Haiglas töötab umbes 200 arsti, nii et päris külakliinik ei ole.

Temperatuur on Vancouveriga võrreldes aastaringselt sama, aga vihma sajab statistiliselt 20% vähem. Mitte, et mind siinne soe vihm kunagi suurt häirinud oleks, aga ikka tore teada. Põhjus pidavat peituma selles, et Nanaimo ümber olevad mäed on natuke madalamad ja ei tõmba nii palju pilvi ligi. Eks me näe.

Positiivse poole pealt tooks veel välja valge elanikkonna (Nanaimo 86% Vancouveri 46% vastu). Seda on küll jumalast ebapoliitkorrektne öelda, aga kõik vancouverlased teavad, millele ma vihjan.

Matkamisvõimalused on piiramatud (nagu terves BC provintsis), liiklus rahulik, parkimine tasuta ja kinnisvara hinnad hetkeseisuga 4 korda odavamad kui 55 km eemal asuvas Vancouveris, mis figureerib juba kaheksandat aastat järjest maailma kõige kallima kinnisvaraga linnade TOP 3-s.


Kõige selle toreda kõrval ei saa kõrvale jätta, et ma armastan Vancouverit väga ja üheks Nanaimo plussiks on lähedus Vancouverile. Õnneks on nad hästi ühendatud - kaks erinevat praami (millest üks viib täpselt Matt'i vanemate maja kõrvale), peatselt käiku pandav kiirpraam, iga kahe tunni tagant väljuvad vesilennukid ja helikopterid (viimased kolm lähevad otse kesklinna).

Emotsionaalse poole pealt on natuke põnev ja natuke hirmus. Mulle pole siiamaani päris kohale jõudnud, et me päriselt lähemegi. Et pean varsti nii korteriomaniku kui ka tööandjaga rääkima (tööandja saab kreepsu, ma arvan).

Nii töö kui kodu mulle väga meeldivad. Aga tööl hakkan vaikselt jõudma punkti, kust ei ole enam kuskile areneda ja niisama paigal tammuda pole jällegi erilist mõtet. Samas on mul endiselt huvitav ja hoolealused on nii palju südame külge kasvanud, et kui täitsa teise linna ei peaks kolima, tuleks töö vahetamise otsus ikka üsna raskelt.

Kodu on mul hästi mõnus. Aasta tagasi kui siia kolisin, tahtsingi väikest ja hubast pesa, millega tänaseni väga rahul olen. Kass on hakanud jupikaupa üha tihemini külas käima ja kanad on endiselt lihtsalt hindamatuks lisaväärtuseks! Kuaak. Suvist monsterämblikurallit ei tahaks muidugi uuesti läbi teha, kuigi olen võrreldes eelmise aastaga kindlasti oluliselt karastunum.

Matt lubas maja ostes silmas pidada, et saaksin oma kauaihaldatud walk-in-closet'i (mis on siin nagunii peaaegu igas majas). Ja isiklikud kanad. Kassi-koera ka. Vahepeal kui favoriidiks tõusis hiigelsuure aiaga maja, ütlesin, et võtan hoopis hobuse. Matt oli kohe nõus. Ta on hästi tore. Ma tegelt hobust ei taha.

Aga noh, me oleme ikkagi ainult nõks alla aasta koos olnud ja minul pole ju Nanaimosse kolimiseks absoluutselt mitte ühtegi teist põhjust kui ainult Matt. Mis omakorda tähendab, et pean maru kindel olema, et just tema ongi mu prints valgel hobusel. Enne teda olin 12 aastat kahes erinevas suhtes, millest esimene mu Tallinnasse ja teine Kanadasse kolis. Kaua võib! :)

Vastne abielunaine Marii ütles, et peab lihtsalt ära tundma, et see ongi sinu inimene. No ei tea. Mul on seda äratundmist ennegi juhtunud, aga näe, üle läks. Iga jumala kord on lõpuks üle läinud! Teine tähtis faktor pidavat olema lõhn (mitte pealepihustatav onju). Sellega on palju selgem lugu, sest Matt lõhnab nii hästi. Mul lähevad iga kord põlved nõrgaks kui teda nuusutama juhtun. Ma nuusutan teda üldse natuke liiga tihti.

Ja kuna siiamaani on meil koos väga tore olnud, siis vot lähengi Nanaimosse ja vaatan, mis saab. Seigelge blogi teel kaasa, eks!


Blogi FB lehega saab liituda siin: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 märts, 2016

Residentuuri valik (järje järg)

Residentuuriprogrammi ei vali tulevane resident ise - lõpliku otsuse teeb hoopis arvuti!

Kõigepealt kandideeritakse erinevatesse ülikoolidesse ja peatselt tuleb vastus, milline ülikool sind üldse intervjuule tahab. Siis teed intervjuud, mille tulemusel panevad ülikoolid kõik intervjueeritud kandidaadid pingeritta.

Kandidaadid omakorda panevad erinevate ülikoolide programmid oma pingeritta. Ehk pingeridasid on kaks - ülikoolide oma ja arstide oma. Ning arvuti valib sealt kõige parema sobivusega komplekti. Kui see hästi lihtsustatult Eesti konteksti panna, võiks arsti pingerida välja näha näiteks selline:

ÜLIKOOL - PROGRAMM
Tallinn - Pelgulinn
Tallinn - Saku
Tallinn - Maardu
Tartu - Elva
Tartu - Nõo
Tallinn - Tabasalu
Pärnu - Audru
jne.

Kui mingil põhjusel su Tallinna intervjuu hästi ei läinud ja Tallinna ülikool su oma pingereas kuskile allapoole paneb, kukuvad kõik Tallinna programmid sinu jaoks valikust välja. Ja seda, kui hästi või halvasti intervjuu teiste kandidaatidega võrreldes minna võis, sa tegelikult ei tea!

Selles mõttes on väga oluline, mis on pingerea teine ja kolmas ülikool, sest kui sa näiteks Tallinnale üldse ei meeldinud ja Tartule ka mitte, saab Pärnust esimene variant, kuhu üldse mingit lootust on!

Edasi mängib rolli see, kui kiiresti valitud programmides kohad täis saavad. Igas programmis on 4-20 residentuurikohta. Ütleme, et Pelgulinnas on 8. Kõigepealt saavad koha need, kes olid Tallinna jaoks kõige tugevamad kandidaadid ja kes panid Pelgulinna oma nimekirjas esimesele kohale. Kui neist peaks kohti üle jääma, saavad järgmiseks need, kes olid Tallinna jaoks tugevad kandidaadid ja kes panid Pelgu teisele kohale (juhul kui nad juba oma esimest valikut ei saanud muidugi). Aga kui Pelgu on hästi populaarne ja paljud panid ta esimeseks, peavad üheksas, kümnes jne kandidaat oma teise-kolmanda-neljanda-või teabmitmenda tulemusega leppima ja võib-olla hoopis Audrusse kolima.

Nii et teoreetiline võimalus, et saad, mida tahad, on küll olemas, aga praktikas peab leppima sellega, mis tuleb ja tulla võib vabalt ka kümnes valik. Tsau Halifax!


Kõige olulisem on see, et üldse midagi saaks! Mäletate, ma rääkisin, et kui tahad mingit silmaasja teha, on mõistlik tagavaraplaani ka hoida. Et kui paned oma TOP 10 ainult silmaarstindust, aga mitte ühtegi ei saa, on vähemalt lootus, et saad TOP 11-nda valiku ja õpid mõneks muuks arstiks.

Üks Matt'i kursaõde kandideeris näiteks nahaarstiks, psühhiaatriks ja veel mingiks kolmandaks. Kolm erinevat eriala pani oma nimekirja! Ja tal polnud lõpuni välja kindlat eelistust, aga pidi neid palju valima, sest ta abikaasa töö on selline, et nad ei saaks BC-st ära kolida, nii et tal tuli midagi Vancouverisse või selle lähedale leida. (Edit: temast saab nahaarst).

- - -

Programmid on ka oma olemuselt erinevad. Matt välistas kohe kõik suured kombinaathaiglad (näiteks terve Vancouveri). Ütles, et suures haiglas on palju stressi, keegi kedagi ei tunne, resident võrdub suvalise junniga, otsa hakatakse vaatama alles siis kui oled 20 aastat karjääri teinud. 

Tema tahtis väikest kohta, kus kõik inimesed arste tunnevad, kus oled pooled külalapsed isiklikult ilmale aidanud ja kus inimesed on südamest tänulikud, et seda tööd teed. Väiksemates kohtades koheldakse residente paremini, pealegi on väljaõpe mitmekesisem, sest kitsamaid erialasid õpetavadki ainult suured haiglad ja väikeses kohas ei ole näiteks günekoloogia residente, nii et kui tahad sünnituspraktikat teha, võid kogu oma vaba aja sünnitusosakonnas töötada ja muudkui beebisid vastu võtta (suures haiglas on igal osakonnal omad residendid, kel on alati eesõigus).

Intervjuudel küsiti alati, et miks sa just siia tahad kolida ja millega su kaaslane tegeleb? Torontos oli Matt muuhulgas maininud, et girlfriend on eestlane, Torontos on suur Eesti kogukond ja girlfriend tahaks oma inimeste lähedal olla. Ta muidugi ei hakanud tõe huvides lisama, et girlfriend ei tahtnud sel hetkel Torontosse kolimisest kuuldagi ja kuna Vancouveris on nii tore kamp eesti sõpru tekkinud, et kohalikud puhta varju jäänud, ootaks girlfriend uuelt kohalt pigem seda, et saaks lõpuks ometi mõnikord ka inglise keeles rääkida!

Muuseas, paljudel programmidel on eraldi inimene, kes tegelebki värskete residentide kaaslastega, aitab tööd leida ning tutvustab kohalikku elu-olu. Selge see, et kui kaaslane on ikka täiesti õnnetu ja ära ei kohane, on ka värske arst õnnetu ja kolib esimesel võimalusel minema.

Hiljem selgus, et Matt oli seda "Eesti kogukonna" trikki veel paaris kohas täiesti edukalt kasutanud, ka neis, kus tegelt eestlasi ei elagi (või noh - igal pool ju mõni leidub!) Ühtlasi oli välja töötanud kena loo noorest armunud paarist, kes otsivad kohta, kus õnnest särada, pesakast püsti lüüa ja lapsed-koduloomad majja tuua. Hästi nunnu ju! Palju kahtlasemalt kõlaks noor üksik mees, kes pole suutnud pruuti leida. Äkki on sitt iseloom või miskit…


Kõikidele programme tutvustavatele üritustele olid tulevased residendid koos kaaslastega kutsutud, aga ilmselgelt ei hakanud ma kõiki kahtteist linna läbi lendama, et kuulda, mis seal head pakutakse. Matt'i enda ülikooli infopäevale ma läksin, sest selleks hetkeks oli selge, et kui nagunii kolima peab, tahaks BC-sse, mitte Halifax'i. Sorry Halifax!

Hullult palju pakuti süüa, kõik olid peenelt riides ja iga tund algasid erinevate programmide tutvustused, mis siis päeva jooksul muudkui kordusid. Alustuseks rääkis alati programmidirektor, kes seejärel lahkus ning edasi vastasid küsimustele paar residenti, kes seal ka ise töötavad.

Matt leidis lõpuks ometi, et kuigi oleks huvitav mõned aastad mujal elada, on BC ikkagi tema kodu ja lõpuks tahaks nagunii tagasi tulla ning otsustas siinsed programmid esimeste sekka sättida. Või noh, Nanaimo plaanis ta algusest peale esimeseks panna, aga vahepeal trügisid Halifax ja muud taolised tihedalt kannule.

Programmidirektorid julgustasid kõiki koridori peal ligi astuma ja Matt muidugi teatas, et Nanaimo omaga peame kindlasti rääkima minema! Läksimegi. Matt tutvustas ennast ja mainis, et plaanib Nanaimo esimeseks panna (mis on hullult suur asi!) ning muuhulgas tutvustas viisakuse mõttes ka mind, et girlfriend Anu. Programmidirektor dr. B., sümpaatne 60-ndates härrasmees, pööras end minu poole ja küsis uuesti mu nime. Ja et kust ma pärit olen? Mina tagasihoidlikult, et ohh, on üks väike riik Euroopas.

Selgus, et ta sõbra naise vanemad olid Eestist pärit ja pärast nende surma läks dr. B. sõpradega Eestisse nende hauakivi ja kunagist kodu otsima. Mingid aastad tagasi siis. Hullult soojad mälestused - mis tore vanalinn ja kõik nii odav. Keeraski Matt'ile täitsa külje ja rääkis ainult minuga. Mina täiega ületasin end, tavapärase "aga elu on seal ikka raske, palgad väiksed ja ilm külm" asemel noogutasin muudkui kaasa, et jaa, imeline koht, ma olen nii liigutatud, et teilegi meeldis! 

Vahepeal püüdis mu karismaatiline boyfriend, kelle varjust ma tavaliselt üldse väljagi ei paista, juttu jälle Nanaimole veeretada, dr. B vastas lühidalt ja pöördus uuesti hoopis minu poole, et millisest tööst mina Nanaimos huvitatud olen ja millega praegu tegelen? Jäi vastusega rahule ja leidis, et mul on kindasti seal väga lihtne miskit huvitavat leida.

Hiljem naersime, et pagana kahju, et programmidirektorid residente ei vali, sest vastasel juhul saaks mina omale uue Kanada isa ja Matt võiks järgmised kaks aastat "selle võluva Eesti naise kaaslane" olla.

Kui paar nädalat hiljem nimekiri lukku tuli lüüa, tõmbas Matt lõpuks ometi osa programme maha, sest sai aru, et nii kehvasti vast intervjuudel ei läinud, et 89nda valiku peaks saama. Lõplikku nimekirja valis "ainult" 57 programmi. Ülemine ots nägi välja selline:


See tähendas, et kui BC intervjuu oleks halvasti läinud, algaks valik alles nr. 8 juurest.

Ja jõudiski kätte saatuslik kolmapäeva hommik, mil tulemused teatavaks tehti. Matt, kes alles vastu hommikut magama läks, ärkas täitsa ilma kellata täpselt kell üheksa üles, et oma saatusele vastu minna.

Mulle, kes ma samuti väga vara magama ei läinud, suruti paar minutit pärast üheksat telefon nina alla, et "vaata, mis tuli!" Tükk aega põrnitsesin enne kui silm seletama hakkas. Ja kujutage pilti - inimene taotles 57 erinevat programmi ja sai oma nr. 1! Saigi Nanaimo, kuhu võeti ainult 8 residenti üle kogu Kanada! Ma siiamaani ei suuda uskuda...



Jälgi Facebook'is: https://www.facebook.com/seiklusjutud

09 märts, 2016

Residentuuri valik (järg)

Üle-eelmist postitust alustades tahtsin tegelikult rääkida sellest, et me hakkame varsti kolima! Aga sissejuhatus läks nii pikaks, et alles kolmandas postituses jõuan lõpuks ivani... Või noh, kuna hetkel alles teise rea juures olen, ei tea, kas jõuan :)

Kanadas õpetavad arstiteadust 17 ülikooli, neist 3 prantsusekeelsed. Sõelale jääb seega 14. Iga ülikooli alla käib ports residentuuriprogramme, mis on lihtsustatult öeldes lähimad suuremad ja väiksemad linnad (suuremates linnades võib omakorda mitu programmi olla).

Intervjuule kandideerimiseks on vaja esitada pikk rodu dokumente, sealhulgas väiksema raamatu mõõtu selgitus, kes sa oled, mille toredaga senises elus hiilanud jne. See on nüüd ka see koht, kus tuleb eelmainitud soovituskirjad üles laadida.

Ahjaa, foto peab samuti olema. Selle tegemine maksab ulmelised 150 dollarit, naised lasevad spetsiaalse meigi ja soengu teha ning olenemata soost photoshop'itakse pilt niimoodi ära, et silmad läigiks, hambad oleks kriidist ja nahk plastmassist. Jube kahju, et ma teile näiteid ei saa panna.

Matt ütles kohe, tal pole aega tervet päeva sellele raisata, teeme parem ise. Seda enam, et tal juba ongi kriidist hambad :) Lükkas valged vihmavarjud voodi kõrvale üles, tõmbas alukatele särgi ja pintsaku peale, seadistas mulle fotoka ära ja palus klõpsima hakata. Nii et Matt'i CaRMS'i pilt on minu tehtud, hahaa! Ma pidin küll ainult ühte nuppu vajutama, aga ikkagi!


Ja täpselt nii keeruline kui eriala valik, on ka konkreetse programmi valik. Ei ole nii, et valid kõige ilusama linna ja vaatad, et läheduses oleks park tiigi ja luikedega. Aga muuhulgas oleks muidugi tore, et valitaval kohal oleks vähemalt teoreetiline potentsiaal püsivaks elukohaks saada. Esimese asjana arvas Matt, et lahe oleks Nanaimosse minna, mis asub Vancouverist vähem kui kahetunnise praamisõidu kaugusel. Mina ei osanud alguses ausalt öeldes midagi arvata, mul polnud kordagi pähe tulnud, et üldse kunagi Vancouverist ära kolin!

Sügisel tegi Matt ühe praktika Prince George's, mis on suur ja täiesti mittemidagiütlev kole tööstuslinn kaugel põhjas, kus on ehtsad paksu lumega krõbekülmad talved, hunnikute kaupa karusid, aga väga tugev residentuuriprogramm. Siis ma vist juba hakkasin midagi arvama. Suuremat entusiasmi te vist ei eelda, eks?

Seejärel kerkis päevakorda kas FortMcMurray või mingi selline väike õlikaevandamise urgas, kus sõna otseses mõttes ei ole mitte midagi muud teha kui… õli kaevandada. Ilm on aastaringselt õudne. Talvel polaaröö. Aga sellistes kohtades on jällegi suured finantsilised eelised, õppelaen makstakse sinu eest tagasi ja kord aastas saab palgale lisaks lisatasu põhimõtteliselt selle eest, et oled nõus töötama kohas, kuhu ükski inimene vabatahtlikult ei lähe. Kui suurusjärkudest rääkida, siis "lisatasu" ületab minu aastapalga. Sel hetkel hakkas mulle Prince George juba palju ahvatlevamana tunduma, sest seal on vähemalt kaubamaja, hahaa.

Esimese hooga ma BC provintsist väljapoole muidugi üldse ei mõelnud, aga Matt kandideeris pea kõikidesse ülikoolidesse ja kokku 89-sse programmi! Püha jumal! Intervjuukutse sai vist ka kõigisse (mida ta ei lootnud), nii et sellest hetkest pidi hakkama üht-teist maha kriipsutama. Kanada kõige mõttetum provints Saskatchewan oli vist ainus, mis seepeale nimekirjast kadus (kui te kunagi Kanadasse peaks kolima, räägib teile iga uus sõber, et Saskatchewan on nii lame, et kui koera õue lased, näed ka kolm päeva hiljem teda ikka veel minemas - see on neil lemmiknali siin). Või ei kandideerinud ta sinna juba algusest peale - ei mäleta.


Intervjuude jaoks tuleb isiklikult kohale lennata, nii et kõige muu kõrval pole see kaugeltki mitte odav lõbu. Lende broneeris Matt kuuekaupa, et allahindlust saada. Kuueseid portse oli kaks! Intervjuud toimuvad kindlatel päevadel ja täpne kellaaeg on suuresti õnneküsimus. Ühe intervjuu tegi ta pärast terve öö lendamist hommikul vara, olles eelnevalt suvalises peldikus ülikonna selga tõmmanud. Arstide glamuurne elu.

Igale intervjuule eelneb/järgneb kõnealuse koha erinevaid programme tutvustav (poole)päevane pidulik üritus, mille juurde kuulub vägev toiduvalik (ühel juhul näiteks hiiglaslik šokolaadifontään koos puuviljavalikuga, millest Matt unustas pilti teha, aga siiamaani räägib kui uskumatu see välja nägi).

Minu kergenduseks juhtus sedagi, et mõned programmid talle üldse ei meeldinud, aga samas kerkis iga mõne päeva tagant mõni selline, mille peale ta senini väga põhjalikult mõelnudki polnud, aga kus pakuti erakordselt head väljaõpet. Ükskord helistas ja rääkis, et ühel programmil on haigla põhimõtteliselt külakeses, kuhu vist autoga hästi ei pääsegi, tuleb lennata. Nöökis, et näe, lähme sinna, palju vaba maad, saad lõpuks kanad võtta. Mina vaidlesin, et ei saa ju kanu võtta! Kuidas ma neid hiljem järgmisesse kohta viin, lennukiga ei hakka ju kanu kaasa kolima, jumal hoidku! Mille peale Matt südamerahuga teatas, et "Anu, seal poleks sul absoluutselt mitte midagi muud teha kui kanu pidada, nii et kanad tulevad igal juhul!"

Sel hetkel hakkasin juba nii suurde meeleheitesse jõudma, et olin täiesti valmis Nanaimosse kolima ja isegi Prince George hakkas uuesti normaalne tunduma. Vähemalt on mõlemad BC-s. Ma saaks kaks aastat päris talvega hakkama küll, mul on 30 aastat praktikat! Aga selleks hetkeks hakkas Matt'ile koitma, et tegelikult oleks suurepärane kogemus paar aastat Kanada teises otsas elada ja sealset kultuuri lähemalt tundma õppida. Talle väga meeldis Montreal, aga see on puhtalt kakskeelne, nii et lõpuks seda oma nimekirjas väga kõrgele ei pannud. Kõige ilusamaks linnaks tunnistas Kingston'i ja see jäigi üheks suurimaks favoriidiks, mis ikka ja jälle jutu sees esile kerkis. Siis oli intervjuu Halifax'is, mida ta alguses väga ei ihaldanudki, aga seal selgus, et residentuuriprogramm on neil eriti hea, nii et hüppas kohe TOP'i. Appi! Te ikka saate aru, mida ma viimase kuu jooksul pidin läbi elama?

Ja kui ta siis Halifax'is ära käis ja rääkis kui imeliselt sõbralikud inimesed sealkandis elavad, olin juba nõus ka Albertasse kolima (BC naaberprovints) ning avastasin muuhulgas, et kui ta siis lõpuks tõesti hoopis Halifax'i peaks saama, peaks ma oma äsjaostetud auto teistpidi kohe maha müüma, sest sellega ju ometigi risti üle terve Kanada ei sõidaks! 5800 km! Matt oli muidugi juba kõik välja arvestanud ja ütles, et nädalaga vuraks rahulikult ära ja sa tahad ju ometigi oma asjad kaasa võtta, nii et autot on selgelt vaja!


Mingil hetkel hakkasin vaikselt alla andma. Mõnes mõttes oleks muidugi tore mõned aastad hoopis idakaldal elada. Eestisse lähem lennata ja eesti sõpradega lihtsam skaipida, sest ajavahe pea poole väiksem.

Lõpuks jõudis Matt oma intervjuude ringreisilt tagasi ja hakkas rääkima, et Red Deer, mis asub Edmontoni ja Calgary vahel, on väga tugev kandidaat. Ja tegelikult oleks lahe elada päris talves! Te ikka saate aru, et siinkohal on tegemist põlise vancouverlasega, kelle senise elu talved on piirdunud seitsme soojakraadiga?

Kui ta Edmontonis intervjuul käis, oli seal külma üle 20-ne (Vancouveris õitsesid samal ajal juba nartsissid) ja ta oli täiesti vaimustuses. Helistas ja rääkis, et mul oli see asi seljas ja selle peal see asi ja selle peal veel omakorda see asi… miskohal teda katkestasin, võttes jutu lühidalt kokku: "Sul olid kõik asjad seljas, mis üldse võimalik, aga külm hakkas kohe kui uksest välja astusid?" Ma ju tean!

Okei, kirjutan homme edasi, sest lõpp ei paista veel isegi seitsme maa ja mere tagant mitte...

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

08 märts, 2016

Residentuuri valik

Uus ports värskeid arste küpseb igaks maikuuks, mis tähendab, et viimasel õppesügisel peavad nad alustama CaRMS'iga (Canadian Resident Matching Service). Eelnenud kahe aasta jooksul, mil kümnete kaupa praktikaid tehti, tuli sobivatest kohtadest soovituskirju küsida. Enamasti on igaühel üks kindel eelistus, mis alal nad residentuuri ehk spetsialiseerumist tahaks teha, mõnel ka mitu. Kes kaalub näiteks dermatoloogia ja günekoloogia vahel, küsibki soovitusi ainult nendelt praktikatelt, kuigi läbib ka muid.

Mõne praktika puhul puututakse ühe kindla arstiga palju kokku, ta näeb su pühendumust ja oskusi ning võib vabalt hea soovituse kirjutada (EDIT: khm vabandust, hea soovitus ei vii sind kuskile, see peab olema suurepärane, kiitusest nõretama ja paremale-vasakule vaimustust pilduma). Mõnes kohas rügad elu eest, aga arstid, kes sind juhendavad, vahetuvad iga päev, mõni läheb vahepeal puhkusele, keegi sind õieti tundma ei õpi ja vaatamata sellele, et andsid endast parima, pole kelleltki soovitust küsida. Ilma vastava arvu suurepäraste soovituskirjadeta ei saa residentuuri kandideerida.

Kui Matt paar aastat tagasi ütles, et kavatseb perearstiks saada, ei mõistnud ma üldse, miks ta midagi "põnevamat" ei vali, seda enam, et võimekust jaguks ju kuhjaga. Mille põhjal üldse valik tehakse?


Residentuurid on erineva pikkusega. Perearstindus 2+1 aastat, kus esimese kahega saab perearstiks ja lisanduva ühega spetsialiseerumise erakorralises meditsiinis, raseduses/sünnituses/beebivärgis, spordimeditsiinis või muus. Kanada perearstid teevad palju rohkem kui Eesti omad, muuhulgas näiteks suure osa günekoloogilistest toimingutest (PAP test jne).

Enamik ülejäänud residentuuridest on 5 aastat pikad, kirurgia lausa 6 ja sellele kõigele järgneb kitsam spetsialiseerumine, mis kestab veel mõned aastad. Paljudel erialadel on täiesti normaalne töötada öösiti, töötada nädalavahetustel, töötada füüsiliselt rasketes tingimustes (kirurgid). Ja nii terve elu.

Residentuuris on töötasu ette määratud ja see ei ole kuigi suur, palk hüppab üles alles pärast seda kui residentuur läbi saab. Eelmises postituses mainitud prestiižsed ajukirurgid on 10 aastat peale medkooli lõppu ikka veel võlgades, põhimõtteliselt elavad haiglas ja oma laste suureks kasvamist õieti ei näe (juhul kui neil üldse juhtus mahti olema mingil hetkel partner leida). Kusjuures selliseid fanaatikuid leidub küll ja küll, aga kahjuks on ka suitsiidistatistika nende erialade esindajate puhul suhteliselt mõtlemapanev.

Kolmas asi, mis tööaja ja õppe pikkuse kõrval rolli mängib, on see, kus sa järgnevad 2-10 aastat elada tahad, sest residentuur tuleb läbida ühes kohas. Matt'i kahest lähemast sõbrannast saavad näiteks silmakirurgid, nende residentuuriprogrammide valikus oli seetõttu ainult paar suuremat linna, igaüks riigi iseotsas. Silmakirurge koolitatakse igal aastal väga piiratud arv, neid residentuurikohti ihaldab terve parv värskeid arste, kellest enamik jäävadki valitud erialast lihtsalt ilma. Peenemate erialade tahtjad kandideerivad tavaliselt kindluse mõttes mõnele teisele erialale ka ja võivad seega vabalt elu lõpuni teha midagi, mida nad tegelikult üldse teha ei tahtnud. Kui nad sinna üldse valituks osutuvad, sest selleks, et lemmikut saada, peab enamik praktikaid sellel alal tegema, mis tähendab, et varuerialal ollakse nõrgemad ja sealt pole häid soovituskirju võtta. Neid varumehi ei taha jällegi ükski haigla enda hingekirja, fanattidel on palju paremad šansid.

Kui juhtub, et leiad medkoolist partneri ja oled temaga sama aasta tudeng, on võimalik teha couples match'i - kandideerida paarina. Perearstinduse juures on see kenasti võimalik, tõenäosus, et oma esimese valiku saad, kahaneb muidugi veidi väiksemaks, sest see eeldaks, et residentuuri intervjuudel said mõlemad partnerid samaväärselt kõrge tulemuse, mis ei pruugi juhtuda (intervjuudest räägin varsti lähemalt ka). Aga kui vähemalt üks partneritest tahab mingit peenemat eriala (rääkimata kui mõlemad seda tahavad), ei ole mõtet couples match'i üldse proovida, sest siis ei saaks kumbki valituks.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Kanada on suuruselt maailma teine riik. Kui ma nüüd etteruttavalt tulemustest räägin, läks Matt'i sõbrannadel üle ootuste hästi, mõlemad said silmaarstiteaduse residentuuri sisse, aga täiesti lambi linnadesse (mida oligi arvata). Neil mõlemal on arstist elukaaslane ja mida see siis nüüd suhetele tähendab (vaadake kaardi pealt):


- see paar, kes praegu Vancouveris elab: naine sai Edmonton'i ja mees Calgary'sse. Nende kahe linna vahemaa on autoga sõites 3 tundi. Pere on mõlemal Vancouveris, seda maad on autoga natuke liiga hull sõita (12-13 tundi), aga lennukiga on mõlemast linnast umbes poolteist tundi. Residentuur kestab nii mehel kui naisel 5+ aastat, mis on kaugsuhte elus hoidmiseks ikkagi päris pikk aeg.

- selle paari puhul, kes Edmontonis elavad ja sealses medkoolis õpivad, on nii, et mees on Vancouver'ist ja naine Toronto'st (ehk nad juba pidid mõlemad kolima, et üleüldse arstiks saada). Nemad ei ole sama aasta tudengid, naine lõpetab nüüd ja mees järgmisel kevadel. Mehele meeldib BC provints (vasakpoolne roosa, kus Vancouver on), ta pere ja sõbrad elavad siin ning BC lihtsalt ongi Kanada kõige ilusam osa. Tema tahaks pärast kooli lõppu kodukohta tagasi kolida ja kuna kavatseb perearstinduse valida, saaks seda vabalt teha. Ei pruugi küll täpselt seda linna saada, mida tahab, aga BC-sse saaks kindlasti. Tema elukaaslane, kes on Torontost (kollase alumine ots), sai äsja teada oma residentuuri programmi, milleks osutus Halifax (kõige parempoolne roheline), kus tuleb veeta järgnevad 5 aastat. VIIS aastat Halifax'is!

Järgneva aasta elab mees Edmonton'is ja naine Halifax'is. Autoga külla sõitmine on absoluutselt välistatud (4813 km), lennukiga kulub 5 tundi, aga kuna nende kahe linna vahel otselendu pole, võib sellele teise samapalju juurde liita. Ajavahe on 3 tundi.

Kui nad tahavad koos jätkata, peab mees oma unistusest loobuma ja aasta pärast riigi teise otsa kolima. Kaks aastat hiljem oleks temal residentuur läbi, aga naisel veel kaks minna. Alles siis võiksid nad Halifax'ist kuskile mujale kolida.

Kujutate ette kui keeruline?

Aga et liiga pikaks ei läheks, jutustan järgmises postituses edasi…

Jälgi Facebook'is: https://www.facebook.com/seiklusjutud

06 märts, 2016

Kuidas saada arstiks

Mõtlesin, et kirjutan vahelduseks natuke Matt'i koolist:

Esimesest kahest aastast, kus peamiselt teooriat tuubitakse, ma väga palju ei tea, sest ei tundunud teda veel, aga kooli sissesaamine on suure konkursi tõttu keeruline; ametlik statistika ütleb, et üle 10 inimese ühele kohale. Kindlasti peab eelnevalt olema vähemalt üks kõrgharidus, hunnik vabatahtlikku tööd, mõned publitseeritud teadusartiklid ja no hinded kõikidest koolidest muidugi ainult puhtalt maksimumid. Vastuvõtu-intervjuul küsitakse muuhulgas selliseid küsimusi, millele alati õiget vastust polegi, näiteks "kui töötad arstina Aafrika riigis, kus abort on seadusega keelatud, aga sinu vastuvõtule tuleb naine, kes on vägistamise tulemusel rasedaks jäänud ning ei soovi seda last sünnitada - mida teeksid?"

Arstiteaduskonna kahel viimasel aastal käiakse erinevates haiglates praktikal, nn clinical clerkship (natuke on teooriat ja grupitöid ka, lisaks iga mõne aja tagant suured eksamid). Praktika saab kokku panna oma isiklikest huvidest lähtuvalt (kes tahab tulevikus silmaarstiks saada, vehibki rohkem silmaasju teha, pikkides muud kasulikku jupikaupa vahele, sest eksamitel küsitakse kõikide valdkondade kohta ja kedagi ei huvita, et su tulevases karjääris ei mängi kardiogrammi lugemise oskus suuremat rolli).

Matt lihtsalt armastab kardioloogiat! Tal on hirm-paks raamat, mis on tihedalt erinevaid kardiogramme täis ja ma tunnen ennast alati padulollina kui ta õhinal näitab, et vaata kui huvitav konksuke siin selle triibu ees on ning seletab pool tundi, mida see tähendab ja mis juhtuks siis kui konksuke oleks millimeetri võrra kõrgem. Ja siis ta ostis omale selle masina, mille nime ma ei mäleta, aga mis näitab südame tööd, prindib välja neid konksudega pabereid ja millega saab elektrišokki anda kui peaks juhtuma, et oled kuskil pärapõrgus ja keegi hakkab ära surema. Minul olevat väga ilus südamefilm. Muuhulgas olen meie suhte jooksul teada saanud oma maksa täpse asukoha, et mul ei ole siseelundite vahel rasva, mul on puhtad kõrvad ja omapärase kujuga kurgukaar.


Praktikad on erineva pikkusega, varieeruvad 2-6 nädala vahel ning toimuvad mitte ainult erinevates haiglates, vaid ka erinevates linnades, nii et reisimist on omajagu. Igal erialal on omad tööajad, näiteks psühhiaatrid ja perearstid lähevad pärast 8-tunnist päeva koju puhkama, samas kui sisehaiguste arstid, kirurgid, traumatoloogid ja lastearstid lasevad 30 tundi jutti, et siis korraks kodus magada ning uuesti 30-tunnise vahetusega alustada. Nii et päris hea pildi saab sellest, milline su tulevane elu hakkab välja nägema ja kui õnnelikuks see sind teeb. Näiteks ajukirurg on päris prestiižne olla ja pappi saab ka meeletult, aga kool kestab mitu korda kauem kui ükskõik millisel teisel arstil ja tööajad on sellised, et eraelust pole üldse mõtet unistada.

Kirurgia praktika ajal läks Matt'i kätenahk pideva kemikaalidega hõõrumise ja desinfitseerimise tõttu täiesti katki. Kui opitoas kogemata kindaga oma nägu puutud, algab protsess algusest peale, sest steriilsus on ju läinud. Opilaua kõrgus pannakse muideks paika selle järgi, mis peakirurgile sobib, teised kirurgid ja opiõed kas küünitavad või kummardavad, nende mugavus ei huvita kedagi. Matt on kaks meetrit pikk, võite ise ette kujutada, mida selg pärast 10-tunnist järjestikust opereerimist teeb… Pole vist vaja lisada, et operatsiooni ajal ei jäeta vahepeal patsienti lauale magama, kõht lahti lõigatud, et arstid saaks lõunat süüa. Küll homme sööd. Või millal iganes aega tekib, sest vahel tuleb mitu oppi järjest teha.

Ahjaa, patsiendile muidugi ei öelda, kas teda opereerib/intubeerib arst või tudeng. Õmblemise osa teevad peaaegu alati tudengid. Muuseas, mina olen terve elu arvanud, et keisrilõike puhul lõigatakse kõht risti lahti - tegelikult lõigatakse pealmine kiht risti, aga lihased pikkupidi.

Günekoloogias saavad mehed kehvema väljaõppe kui naised, sest paljud patsiendid ei ole nõus, et meestudeng läbivaatuse ajal isegi samas ruumis on. Noored naised ei taha üldse tudengeid, vanematel on täiesti ükskõik kui mitmed nende peal õpivad ning mida rasedam naine, seda rahulikumalt taolisi asju võtab (eriti kui juba mitmes rasedus käsil). 

Sünnitus käib Kanadas nii, et igal sünnitajal on isiklik medõde, kes algusest lõpuni kõrval istub ja kõige eest hoolitseb. Epiduraali saab absoluutselt igaüks, kes seda soovib (enamik soovivad). Kui kõik on hästi, lubatakse isal beebi vastu võtta; mu sõbrad näiteks kasutasid seda võimalust ja mees räägib siiani suure vaimustusega kuidas tema ise oma tütre välja aitas. 


Eraldi treening on näiteks selle jaoks, kuidas raskeid uudiseid teatada. Matt läheb filme vaadates alati hullult närvi kui mõni arst umbes möödaminnes keset koridori ütleb, et sul on mingi eriti haruldane vähk ja kuu aja pärast sured ära, aga sorri, praegu on kiire, hiljem räägime. Muideks, kui nad koolikeskkonnas teooriat praktikasse panevad, on abiks professionaalsed näitlejad, kellele on roll ette antud (on apaatsed, nutavad, reageerivad teatud kehapiirkonnas olevale valule (kui katsuda), vigastused on kunstverega kehale joonistatud jne).

Mõni eriala on eriti stressirikas, näiteks intensiivravi osakonnas surevad patsiendid nagu kärbsed. Neil, kes (veel) elus, on eriti rasked seisundid, lähedased nutavad voodi ümber, iga päev tuleb paarile perekonnale teatada, et nende lähedast enam ei ole (seda teeb alati arst või arstitudeng).

Üks juhtum oli näiteks selline, et mehel ei töötanud enam neerud ega kopsud, aparaadid hoidsid teda elus. Aga muidu igati vinks-vonks, mõistus selge, istus voodis juhtmete ja torude keskel ning lahendas sudokusid. Selline ravi on meeletult kallis, aga patsienti hoitakse elus nii kaua kui ta seda soovib (või kuniks perekond soovib). Doonororganitele lootust ei olnud, sest kahte korraga nagunii ei leiaks ja risk läheks samuti liiga suureks. Kõnealune mees ja tema lähedased otsustasid, et see pole mingi elu ja panid paika kuupäeva, mil aparaadid välja lülitatakse. Paar päeva oli neil siis veel jäänud koos veeta. 

Ma ei kujuta ette, kummas olukorras oleks raskem olla, kas teada, et sa ise sured ja näha lähedaste emotsioone või teada, et su lähedane sureb ja näha tema emotsioone? 

Sünnitusosakonnas on seevastu palju helgem töötada, sest kuigi sealsed traagilised juhtumid on veelgi kurvemad, tuleb ikkagi iga päev palju rõõmu ka. Ja psühhiaatrias on veel eriti huvitav, seal saaks lausa iga patsiendi kohta põneva raamatu kirjutada. Psühhiaatria oli näiteks üks Matt'i suurtest lemmikutest, aga see on kahjuks ainus ala, kus ei saa päris arstitööd teha, seega jäi lõplikust valikust kõrvale.

Mis juhtub pärast kõikide praktikate läbimist ja kuidas kandideeritakse residentuuri, saab teada järgmisest postitusest :)

Uute postituste saabumist saab ka FB-s jälgida: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 märts, 2016

Ebatäiuslikkusest

Paar päeva tagasi juhtusime autistidega poes õunu valides sellisele pakendile, millele oli peale kirjutatud "Naturally Imperfect Apples" (looduslikult ebatäiuslikud õunad). Minu meelest nägid oluliselt paremad välja kui kõik teised ja nii nad korvi rändasidki. Teksti koti peal pidasin pigem naljaks.


Täna juhtusin raadiost hommikuprogrammi kuulama ja seal räägiti, et suured toidupoodide ketid on välja tulnud uue ja soodsama "looduslikult ebatäiusliku sarjaga", mida müüakse kuni 30% odavamalt, sest õunad/kartulid võivad olla erineva kujuga ja pikk kurk sirge asemel veidi kõver. Saatejuhid arutasid omavahel, et tegelikult on see ju täitsa okei, sest maitse on sama ning kui toidu sisse ära peita, ei saa arugi, et vili imelik välja nägi.

Päriselt või?

Hiljem leidsin uudisklipi, kus näidati poekülastajatele kaht õuna, üks neist normaalne (looduslikult ebatäiuslik) ja teine pimestavalt läikiv tumepunane ning küsiti, kumba eelistaksite? Ikka punane läks põhiliselt kaubaks! Aga noh, suurlinna värk, enamik poekülastajaid pole elu sees õunapuud oma silmaga näinudki. Mis on muidugi veits kurb!

Ühtlasi avastasin, et polnud varem märganudki, et siin kõik puu- ja juurviljad täpselt ühesugused on. Ühesuurused ja ühesuguse kujuga. Seda olen küll tähele pannud, et granaatõunad, mis mulle muidu väga maitsevad, annavad vabalt väiksema arbuusi mõõdu välja, mis ei tundu väga loogiline. Puhastada on sellevõrra muidugi lihtsam, seemnetaskud on nii suured, et pole hullu rookimist ja plödistamist. Kartulid on samuti hiiglaslikud, jube tüütu koorida, sest ei mahu pihku ära.

Koju olen pigem ökokraami ostnud, sest kodus juhtun nii harva sööma, et nende kolme ökoõuna peale nädalas ma veel pankrotti ei lähe. Ja kurat seda teab kui palju nad tegelikult paremad on, aga noh, igaks juhuks. Kunagi tuli kellegagi piimast juttu ja tookord väitsin, et mina küll ei teeks ökopiimal ja tavalisel piimal maitse järgi vahet (see keegi väitis, et selge erinevus olevat). Nüüd ükspäev ostsin siis ökopiima ja maitsesin (pudru sisse kasutades pole ju tõepoolest vahet). Ja sulatõsi! Täiesti teise maitsega on! Ma pean nüüd ökopiimale üle minema...

Sellega seoses meenub, kuidas Kairi, kes on siin ühe kohviku juhataja, rääkis, et osad inimesed armastavad tellida Spanish Latte't rasvavaba piimaga. Tervislik, vaata. Nende meelest siis... Jättes kõrvale, et Spanish Latte sisse käib hunnik kondenspiima, mille puhul rasva ega suhkru vähesuse üle küll kurta ei saa.

Aga samas süüakse siin Eestiga võrreldes palju rohkem salatit. Salativärk on ka muidugi maksimaalselt mugavaks tehtud, neid müüakse karpides ja kottides valmislõigatuna. Säilivad jällegi ebanormaalselt kaua, isegi organic variandid püsivad pärast avamist nädal aega värske ja krõbedana. Head isu!


EDIT:

Ma lihtsalt pean siia Relika õunapildi ka panema. Ta nimelt proovis vaha maha pesta. 



Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud