30 mai, 2016

Ruumilisest mõtlemisest

Sel ajal kui mina Eestis olin, käis Matt Ikea's ja ostis peaaegu kogu nimekirjas olnud mööbli ära. Kuna magamistoa sisustus oli sel ajal soodushinnaga, otsustas külalistetuppa ka ühe kummuti võtta. Esialgses listis seda ei olnud, sest tahtsin voodi paika panna ja alles siis vaadata, mis nägu tuba jääb ning millist mööblit nõuab. Aga noh, tal polnud meeles. Võttis siis mingi. Mulle muidugi üldse ei meeldinud! Tahtsin pigem laia ja madalat, tema valis kitsa ja kõrge. Õnneks on meil mööbliteemalised arutelud suhteliselt rahumeelselt kulgenud ja otsustasime seegi kord ilma suurema draamata, et kummut läheb lihtsalt tagasi, no big deal.

Eile õhtul ütles Matt, et peab natukeseks kodust välja saama - lähme võtame vanemate juurest kummuti peale ja toome ühtlasi Ikea'st toolid ära. Kui pea tund aega hiljem kohale jõudsime, meenus, et tšekk jäi koju. Otse loomulikult! Aga hea küll, võtame ikkagi emalt suurema auto ja ostame vähemalt toolid. 

Muuhulgas valisime väiksemasse külalistetuppa voodi välja, aga kodu sisustamine on teatavasti nagu mitme peaga lohe - võtad ühe maha, kasvab kolm asemele. Kui voodi on olemas, on vaja madratsit. Kui madrats on olemas, on vaja tekke-patju. Ja linu. See ahel ei lõpegi ära!

Siis meenus, et meil endal on ka uut tekki vaja. Või no mis "meil meenus" - Matt küsis alustuseks üldse, et mis praegusel tekil viga on? Tal on hullult paks tekk ja väga soe korter. Magama jäädes on justkui okei, aga paar tundi hiljem ärkan läbimärjana ja otsin teki asemele lina. Ja nii iga öö! Matt seevastu lükkab teki läbi une maha ja magab ilma. Mul millegipärast pole võimet läbi une mõistlikke otsuseid vastu võtta.

Lõpuks oli kärusid kolm, sest lisaks kuuele toolile saime voodi, madratsi, kattemadratsi, kummuti, Matt'ile kontorimööbli, tekid-padjad-linad-klaasid-vaibad… Autoni jõudmise hetkeks olin valmis omaenese pea peale kihla vedama, et isegi pool sellest kraamist ei mahu autosse ära. Matt ütles, et see olevat teaduslikult tõestatud, et naiste ruumiline mõtlemine on meeste omast kehvem ja pani pool majatäit mööblit niimoodi autosse, et ühtegi sentimeetrit vaba ruumi küll ei jäänud, aga kõik mahtus ära ja ma ei pidanud isegi midagi sülle võtma. Hämmastav! Mul paistab selle ruumilise mõtlemisega tõesti veits halvasti olevat… 

28 mai, 2016

Ettevalmistused kolimiseks

Kolimine on alati palju keerulisem kui pealnäha paistab. Minu osas oleks iseenesest lihtne - riided jätan riidepuudele ja tõstan tahaistmele, kogu ülejäänud kraam läheb pagasnikusse. Ainult voodi ja tugitool tuleb kolimisautosse panna.

Aga noh, siis on vaja veel terve Matt'i elamine kokku pakkida ja sellega läheb juba keerulisemaks. Alustuseks leppisime kokku, et igaüks teeb seda, mis paremini välja tuleb, mis tähendab, et Matt istub arvuti taga, kirjutab koodi ja teenib raha, samal ajal kui töötu Anu pakib-sorteerib-koristab. Esimene tund aega tuli selline jaotus väga hästi välja, kuniks palusin Matt'il erinevad riidehunnikud kiirelt läbi vaadata, et ma kogemata midagi olulist taaskasutusse ei viiks.

Ilmnes esimene takistus - mina viskaks hea meelega peaaegu kõik ära, Matt ei viskaks peaaegu mitte midagi ära. Ja noh, Matt'i nodi, nii et tema sõna maksab. Tal on hullult palju asju (kaheksa vihmavarju räägivad vist iseenda eest).

Ühtlasi selgus, et kukk, kelle üle ma juba paar aastat nalja olen heitnud, kolib samuti kaasa (vähemalt saime kokkuleppele, et ta hakkab Matt'i kabinetis elama ja ei pea minuga väga tihedalt kokku puutuma):


Matt ütles, et kõige suuremasse kasti tuleb raamatud panna. Kui valmis sain, palusin tal see seina äärde lükata. Tekkis küsimus, et kui kast on nii raske, et Matt seda vaevu lükata suudab, siis kes selle autosse kannab? Ja ega vist ei kannagi, sest põhi ei peaks vastu, nii et peame leidma mingi ratastel aluse. Vist nagunii oleks pidanud leidma, sest näiteks šeif, kuhu isegi mina sisse mahun, poleks inimjõul tõstetav.

Ühtlasi tuli ära otsustada, mis päeval kolimisautole järele minna ning millises järjekorras asju peale sättida. Mina tahan oma voodi ja tugitooli esimesena panna, et nendega lõpuks mingit jama poleks. Viimased ööd saan ju Matt'i pool magada (nagunii magan kogu aeg seal). Ülejäänud asjad pean alles kõige viimasel päeval oma autosse laadima, sest ma ei saa seda kuskile suvakohta õue seisma jätta kui terve mu elu ja olulised asjad sees on.

Matt'i asjadest oleks mõistlik mööbel esimesena panna ja kastid sinna peale/vahele mahutada, ainult et kõige suurem asi on 2x2m voodi koos kolme kõrge madratsiga ja seda ei saa me enne viimast päeva kuhugi viia, sest kus me siis magaksime? Või noh, vähemalt ühe madratsi peab viimase hetkeni tuppa jätma. Selle viimase hetke osas on teatavad piirangud:

- majja saame kolida kolmapäeval
- teisipäeva ennelõunal peab Matt vanematekodu lähedal (ehk linna teises otsas) pangas viimaseid pabereid allkirjastama
- kuna korteriomanik tuleb teisipäeva pärastlõunal kohta üle vaatama, peavad asjad selleks ajaks kolitud ja põrandad pestud olema (mida teen mina, kuniks Matt pangas on)
- see tähendab, et madratsid tuleb autosse tõsta teisipäeva hommikul enne panka minekut, et Matt saaks kolimisauto juba vanemate maja ette jätta.

Kui kõik eelnev veel piisavalt keeruline ei tundunud, lisame siia fakti, et tarkvarainsenerist Matt'il on mitu suurt arvutikasti, kolm hiiglaslikku kuvarit ja ilma igasuguse liialdamiseta miljon juhet, mis tuleb eriti süsteemselt ja ettevaatlikult kokku panna ja kohe kindlasti ei saa arvutikraami ööseks tänavale autosse jätta (Matt'i tundes võin ennustada, et ta teeb ilmselt veel hommikul nelja-viieni tööd ja ei alusta pakkimisega enne kui… noh liiga hilja on). Õnneks ei juhtu midagi kui ta öösel ainult paar tundi magada saab, sest arstide värk - need ei magagi ju. Ta on harjunud.

Vahepeal tuli meelde, et teise külalistetoa voodi ja madratsid on veel ostmata. Alguses arvasime, et põhimõtteliselt pole sellega kiiret, sest ega esimesel nädalal nagunii kaht toatäit külalisi ei tule, aga siis jäime mõtlema, et saarel pole Ikea't ja hiljem pole meil jällegi kolimisautot, kuhu kõik järjekordsed madratsid mahutada ja… Juba jookseb juhe kokku. Voodit ei saa hästi ühestki teisest mööblipoest ka osta, sest see massivne ja kole Kanada/Ameerika stiil ei lähe minule isiklikult kohe üldse mitte peale.

Ühesõnaga. Kõigepealt paneme autosse minu asjad, siis sõidame Ikeasse ja ostame veel ühe voodi ja madratsi; seejärel pakime Matt'i elamise peale ja lõpuks maandume ta vanemate juures, sest nende garaažis seisavad kõik eelnevalt ostetud lauad-toolid-riiulid-kummutid-voodid. Ja muidugi see hiiglaslik varjualune, mis õue läheb. Mööbel on õnneks küll kompaktselt pakendites, aga pakendid on pehmelt öeldes üsna kogukad. Kõige pikemates kastides on varjualuse jalad, mis on pea kolm meetrit kõrged. Kokkupandult näeb välja selline:


Kui nüüd kellelgi juhtus tekkima mõte, et huvitav, kas meil selleks hetkeks autos üldse mingit üleliigset ruumi on, siis… mul on sama mure. Lisaks muule tuleb asju peale laduda nii, et kõik enamvähem tasakaalus oleks, mis tähendab, et ei saa ühte poolt hiljem vanemate juurest lisanduva jaoks tühjaks jätta.

Kogu muu kupatuse juures ei saa kõrvale jätta fakti, et keegi peab kõiki neid kaste tõstma ja normaalsed inimesed on teisipäeviti-kolmapäeviti tööl, mis teeb abiliste leidmise veidi keeruliseks. Lisaks on meil liiga palju autosid ja liiga vähe juhte, mistõttu koostas Matt lõpuks lausa kirjaliku ajakava, et kes mis kell kuskilt midagi peale võtab ja kuhu seejärel sõidab ning kuidas minu-tema-kolimisauto lõpuks korraga Nanaimosse jõuavad.

Õnneks on Matt'il väga tore isa, kes oskab absoluutselt kõiki asju teha ja on muidu meeldiv inimene, nii et tema kolime esimese hooga endaga kaasa ja ei luba enne linna tagasi kui kõik mööbel-varjualused-kanamajad kokku pandud, helisüsteem paigaldatud, telekas kamina kohalt allapoole installeeritud jne.

Vahepeal tuletas Matt meelde, et peame kanad ära tellima ja küsis, kas võiks nad äkki Vancouverist osta, sest Nanaimos on ilmselt väiksem tõuvalik. Kanad?! Kas kellelegi tundus pärast eelnenud teksti läbilugemist, et kuskile jääb liiga palju tühja ruumi, et sinna kastitäis tibusid sättida?

Mulle tundub juba eos, et sellest kolimisest te veel kuulete...

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

27 mai, 2016

Kool on läbi!

Ülikooli lõpetamine on siinmail ikka päris pidustusterohke. Esimene aktus toimus teatrihoones, kus värsked arstid said punase-sinisega "kapuutsi" ning õhukese puust plaadi, millele trükitud nende nimi ning värske tiitel MD (meditsiinidoktor).

Kõik tähtsamad asjapulgad olid lavale istuma pandud ja nägid oma talaarides päris naljakad välja. Lõpetajad pidid samuti talaari kandma ning selle peale sai igaüks ürituse käigus "kapuutsi". Igal talaari- ja kapuutsivärvil on oma tähendus ja kui mul nüüd mingi hetk peaks rohkem aega olema, võiks selle kohta täpsemalt uurida (või äkki Cax Murka juba teab ja valgustab meid kommentaarides). Matt rääkis, et see õppejõud, kes neile kõne pidas, olevat nii vahva kirurg, et kui ema kõhus oleval lapsel on süda arenenud väljapoole keha, oskab ta selle raseduse ajal lapse sisse opereerida, et ta hiljem ühes tükis sünniks. Müstika. Ma poleks osanud arvata, et sellist asja üldse teha saab, aga nüüd olen oma silmaga näinud inimest, kes on seda teinud. Ma ei tea, kas selliste teenete eest antakse uut värvi talaar ka...


12 aastat ülikooli ja unistus saigi täidetud. Nüüd võib natuke vabamalt hingata, sest lõpuks ometi hakkavad eksisteerima sellised nähtused nagu reede õhtud, sõprade sünnipäevad ning magamine, mis eelneva dekaadi vältel suures osas vahele jäid.

Kõigele vaatamata oli 288 lõpetaja seas aga näiteks ka kaks sellist oivikut, kes lisaks meditsiinidoktori (MD) kraadile korraga ka filosoofiadoktori (Phd) teadustöö ära kaitsesid. Appi! Peab ikka huvi olema, ma ütlen! Neil olid musta asemel sinise-punasega talaarid ja "kapuuts", mis sinna peale pandi, seest kuldne.

Teatrihoones toimunud aktusel koheldi neid veel enam-vähem võrdsena, lasti kaaslõpetajate hulka istuma ja puha, aga järgmisel päeval toimunud ametlikumal aktusel, mis toimus ülikooli saalis, sätiti nad lavale, teiste asjapulkade taha tühja nurka. Võib-olla on see aklimatiseerumise suhtes hea, sest ega nad pole vist viimastel aastatel väga raamatukogust välja, inimeste sekka juhtunud. Las kohanevad jupphaaval, mis siin liigselt traumeerida.


Pärast teise päeva aktust oli väljas telk, kuhu talaarid jätta ja Matt marssis otsejoones sinna, et saaks oma hõlstist lahti. Müts jäeti mälestuseks ja selle sain mina endale, sest Matt'i vanemad vaatasid mind kui vaest õnnetut kui kuulsid, et mulle ei antudki ülikooli lõpus siukest mütsi.


Pärast eelmise päeva vaidlust, kus Matt'i ema nõudis, et läheksime kuskile mäe otsa peenesse restorani tähistama ja Matt ohkas, et kas me ei võiks lihtsalt kuskil kiire burgeri süüa ja koju tagasi minna (vaidluse võitis muidugi ema), sai seekord lõpuks ometi lõpetaja ise valida, kus ta süüa tahab ja korraldas kõigile kiired burgerid.

Selles mõttes läks hästi, et vähemalt ei kulunud järjekordset kolme tundi, et kõhtu täis saada, sest meid ootas õhtul ball ja ma ei kujutanud üldse ette kui kaua meigi tegemine aega võiks võtta. Mul polnud ju alguses mingeid vahendeidki, tavaliselt kasutan ainult ripsmetušši-põsepuna. Eelmisel nädalal ületasin ennast ja sukeldusin kosmeetikaosakonda, ise tähtsat nägu tehes nagu teaks, mida otsin. Küsida ka ei julgenud, sest tahtsin ainult ühte kreemi, mis jume kenasti ühtlaseks tõmbaks ja üritasin vältida agarat müüjat, kes kukuks seletama, et alla seitsme kihi ei ole üldse võimalik.

Lõpuks valisin täiesti huupi mingi BB kreemi ja lisaks ostsin oma elu esimese huulepulga. Küll ainult läikiva, aga ikkagi päris huulepulga. Olin enda üle väga uhke.

Püüdsin siis hästi hoolikas olla, et midagi totaalselt nässu ei keeraks ja maru kaua läks aega, et valmis saada. Enne ripsmete värvimist kutsusin takso, et õigeks ajaks juuksurisse jõuda. Veerand tundi hiljem kui ajaga hakkas juba kriitiliseks minema, helistasin uuesti ja küsisin, kus mu takso on?

"Ma ei ole teile veel midagi leidnud, 15-30 minutit võib aega minna."

Taksondus on täielik õudus! Ma jubedalt vihkan kui peab kuskile taksoga minema, sellega on alati mingi kamm. Aga noh, aeg oli otsas, juuksurisse olin juba nagunii hiljaks jäänud ja kohe päris kindlasti ei tahtnud ma riskida rasvase peaga ballile ilmumisega. Tõmbasin tennised jalga, haarasin muud kodinad kaasa ja tormasin oma autoni. Kuna kleit oli tenniste jaoks liiga pikk ja takerdus talla alla, tuli joostes meelde, et kingad jäid maha. Tormasin tagasi, rabasin esikust kingad. Napikas!

Juuksur asus kesklinnas, mis on ühtlasi ka tuntud kui parkida-pole-kuskile-piirkond. Tiirutasin salongi läheduses ja läksin üha enam närvi, sest ma ei saanud ju autot lihtsalt keset teed jätta (hommikuni!). Eelmisel päeval aktusele kiirustades sain juba parkimistrahvi, sest jätsin selle nahaalselt sinna, kust kontsades lihtsam joosta oli. Töötu inimese kiire (ja kulukas) elu...

Salong oli nii tore! Iiri tüdruk, kes mu enda hoole alla võttis, tõmbas oma mõnusa olekuga kohe kõik pinged maha. Solistas tükk aega veega ja tegi mõnusa peamassaaži. Küsis, kas eelistan veini või mimosat? Mis juhtus tavapärase teed-kohvi-või-vett pakkumisega? Pärast pokaalitäit mimosat olin juba täiesti uus inimene. Kõige naljakam oli see, et kaks erinevat juuksurit käisid küsimas, kus ma meigi lasin teha, nii ilus olevat! Algaja õnn.

Poolteist tundi hiljem astusin Matt'i uksest sisse, arvates, et oleme totaalselt hiljaks jäänud ning olles talt eelnevalt küsinud, et kas tal üldse valge särk on? Matt seisis bokserite väel keset tuba ja ütles rahulikult, et me ei pea enne tundi sinna jõudma ja koht ise on enam-vähem nurga taga. Tõmbas mul tatise näpuga mingi püstiturritava juuksetuti soengu külge kinni ja ütles, et ma näen päris uhke välja.

Seejärel selgus, et ta oli valge särgi soovitust tõsiselt võtnud ja smokingu ostnud! Laenutus oli kolmandik smoge hinnast ja ta arvas, et äkki läheb seda mõnikord veel vaja ning hoopis ostis. Jeesus! Matt smokingus! Läikivast lakknahast kingad olid ka, täiskomplekt! Kursakaaslased, kes teda viimased neli aastat ainult kitlis või hallis dressipluusis olid näinud, said samuti šoki.

Ja pidu oli nii vägev, et sellel ma parem pikemalt ei peatugi :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

22 mai, 2016

Viimane tööpäev

Kui ma oleks teadnud kui palju häid emotsioone töölt lahkumine endaga kaasa toob, oleks iga mõne aja tagant lahkunud (ja tagasi läinud ja jälle lahkunud). Sain nii palju tähelepanu, kaarte, kingitusi ja ilusaid sõnu, et sellest kõigest peaks nüüd tükiks ajaks jätkuma. Hästi tore!

Huvitaval kombel polnud viimased nädalad üldse nii tüütud kui ette kujutasin. Andsin järjest kõik asjad uuele juhatajale üle, ise peesitasin lastega diivanil ja lugesin raamatut. Kõikidele telefonikõnedele vastasin, et tore, annan teate edasi. Ise ei teinud enam mitte midagi.

Nagu juba mainisin, sai uueks juhatajaks mu lemmik-töötaja. Algselt pakuti kohta teise maja asejuhatajale, kes oli selle vastu võtnud, siis tagasi lükanud, siis jälle vastu võtnud ja siis jälle tagasi lükanud. Äärmiselt veider. Tal on praegu sama tööaeg, mis mul ja ka töö sisu on laias laastus sama, sest tolle maja juhataja ei viitsi ise suurt midagi liigutada ja on selle vaese neiu enda heaks rabama pannud. Aga noh, jumal temaga, ühe kaotus on teise võit!

Vahepõikena - mu (laenu)kass tardus praegu mitmeks minutiks sellesse poosi, pidin lõpuks pilti tegema. Ma ei tea, mis ta peas toimub...


Viimase aja suurim küsimus on see, millal immigratsioonis oma aadress ära muuta. Hetkel on neil mu tööaadress, sest kui praegusesse koju kolisin, ei teadnud, kauaks siia jään ning leidsin, et tööaadress on ilmselt püsivam. Vahetamise protsess oli üksjagu konarlik, seda sai küll elektrooniliselt teha, aga teine lehekülg väitis, et sellest ei piisa ja peab ka e-kirja saatma. Sellele tuli omakorda vastus alles mingi kuu aja pärast ja… noh, tavaline immigratsioonikamm. Nagu ikka. Ei midagi uut siin päikese all!

Enamik asju suudavad nad e-teel ajada, aga lõplikud paberid pidid ikka postkasti tulema. Kui aadress liiga vara ära muuta, võib juhtuda, et need laekuvad Nanaimosse enne kui ise sinna kolin. Sest noh, võib-olla on nad just seekord hästi käbedad ja võtavad uue aadressi kohe teatavaks. Teate isegi, kuidas nende Murphy seadustega on…

Kui viimase hetkeni oodata ja paberid suht varsti peaks jõudma, oleks see jama, et ise Nanaimos, aga paberid Vancouveris. Ma muidugi teeks ükskõik mida, et elamisluba saada ja kuna saadetava dokumendiga peab nagunii piirile minema, et lõplik vormistamine teha, peaksin nagunii Vancouverisse tagasi tulema. Selle kõigega kuluks muidugi terve päev, sest töökoht ja piiripunkt on linna erinevates otstes, pluss kaks praamisõitu. Nojah siis.

Viimase tööpäeva hommikul tundsin end väga rahulolevana. Kõik oli edukalt lõpetatud ja üle antud, kalendermärkmikust viimaste kuude lehed välja rebitud, et see täissirgeldatud pusa mulle stressi ei tekitaks. Selline tunne nagu oleks elus suurpuhastuse teinud (no mõnes mõttes tegingi).

Arvasin, et viimasel päeval läheb olemine veits härdaks, aga hoopis hea ja kerge oli. Viskasin asjad kontorisse ja istusin teise töötaja juurde diivanile, et niisama juttu ajada, kuniks kliendid koju jõuavad.

"Ahjaa, sulle tuli mingi kiri, see on seal laua peal…"


Ma sain elamisloa!!! Oma kõige viimasel tööpäeval! Statistiline tõenäosus oli selliseks ajastuseks vist küll kuskil nullilähedane… Nende kahe aasta jooksul, mis taotluse saatmisele järgnesid, olen miljon ankeeti täitnud, kümme korda kõnekeskusesse helistanud, lisainfot saatnud, töölubasid ja viisasid uuendanud ning vahepeal Kanadasse lõksu jäänud. Kui palju närve selle kõigega kulus!

Immigratsiooniasjadega kipub raudreegel olema, et kõik, mis saab nässu minna, ka läheb. Ja mis ei saa, läheb samuti. Nii et muretsemist jätkus täpselt viimase päevani välja. Aga nüüd pole ma enam immigrant, vaid elan siin! Ma olen niiiii õnnelik!

Lisaks muudele kokkusattumustele oli sama päeva õhtul Matt'i parima sõbra üllatussünnipäev, mis toimus tema vanemate majas. Vanemad on neil naabrid ja sealt on Kanada/USA piiripunktini viie minuti sõit. Vähe sellest, et ma ei pidanud paberitele ekstra tööle järele sõitma (Nanaimost!), ei pidanud ma ka ekstra piirile minema. Pärast lõputut ootamist seilas kauaigatsetud elamisluba mu ellu täpselt sellisel hetkel, kus ta mängleva kergusega juba olemasolevasse päevaplaani sobitus.

Läksime pärast tööd piirile. Seal öeldi, et kogu trikk on selles, et pead korra riigist välja minema ja siis jälle sisse tulema. Õnneks oli Matt'il kah pass kaasas ja nii me jalutasimegi koos Ameerikasse, kust anti mulle lisapaber, millega Kanadasse tagasi kõndida. Pikka retke polnud, majad olid kõrvuti, väike muruplats vahel. Matt naeris, et ta pole kunagi varem nii kiirelt USA's ära käinud.

Kanada poolele tagasi jõudes pidid ametnikud kogu tavapärase küsitluse läbi viima, kuigi juba teadsid meid:

"Mis teid täna Kanadasse toob?"

No ikka seesama paber, mis meid viis minutit tagasi siit välja viis! Poiss kah muigas juba.

"On teil kaasas tulirelvi? Sularaha summas üle 10.000 dollari?"

Vaatasin Matt'i, kes plätudes ja lühikestes pükstes mu kõrval seisis - ei näinud välja nagu tal võiks relv taskus olla. Mul ka polnud. Seejärel kutsuti uuesti majja sisse.

Ja nüüd ongi kõik - passi löödi tempel, kus lõpukuupäeva kohal kriips, see ajab asja ära, kuniks elamisloa kaart postkasti jõuab. Kanada võttis mu lõpuks ometi omaks ja lubas elu lõpuni jääda! Ma olen nii õnnelik, et seda on võimatu sõnadesse panna… Tere, mu uus ilus elu!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 mai, 2016

Kleiditeemast veel...

Tegin kommentaaride põhjal väikest statistikat ja sain teada, et lugejate lemmik on tumesinine, teiseks tuli pitsiga must ja kolmandaks heleroosa. V-kaelusega must ei meeldinud peaaegu mitte kellelegi. Aga noh, just selle ma ostingi!

Lugu on tegelikult veidi keerulisem kui pealnäha paistab. Põhiküsimus on see, et kui pidulik see üritus ikkagi on ja milliseid kleite teised kannavad? Matt ütles, et suurt pidulikumaks ei anna minna ja mehed on smokingus. Mul turgatas esimese asjana pähe presidendi vastuvõtt ja see, kuidas alati leidub neid, kes kleidivalikuga kolinal puusse panevad. Kindlasti ei tohiks olla lahtiseid õlgu ja kingad peavad olema kinnised. Lisaks välistasin kõik mustrid ja kivikesed ning tahtsin, et kleit oleks ühevärviline. Ja noh, värviline. Aga näe, lõpuks meeldis hoopis must.

Üks väga oluline tegur on kultuuritaust - milliseid kleite siinkandis üldse eelistatakse. Ma olen näinud päris mitme kanadalase gümnaasiumi lõpetamise pilte ja need kleidid, mis nende peale vastu vaatasid, olid minu jaoks suures osas ikka kõvasti üle võlli. Enamikes poodides pakutav valik peegeldab sedasama üle võlli stiili. Ülikooli lõpetades kannavad nad siin ju ühesuguseid musti ürpe (no ei viitsi hetkel guugeldada, mis selle asja ametlik nimetus on), nii et seal enam särada ei anna. Näitlikustamiseks mõned pildid kohaliku ostu-müügi portaali hetkeseisu valikust lõpukleitide osas:


Arstiteaduskonna lõpetajatel on musta ürbi peal lisaks mingi punane riba, mille nime ma samuti ei tea ning hiljem kantakse punast salli (näiteks residentuuri infopäeval oli kõikidel arstidel, kes ettekannet tegid, riiete peal punane sall). 

Õhtune ball on aga hoopis teine tera. Ürp visatakse maha ja siis on küsimus, et kas kleidivalik on enam-vähem sama sätendav kui 18-aastasena või on toimunud areng rahunemise suunas. Ilmselgelt ei taha ma välja näha nagu üksik valge vares, aga lõppkokkuvõttes on must kleit õnneks vähemalt niipalju soliidne, et maitsetuna ei mõju. Neid Matt'i kursaõdesid, keda tean, ma õnneks litreid kandmas ette ei kujuta ning loodan, et ma pole ainus, kes lihtsamas stiilis valiku tegi.

Proovitud kleitidest lähemalt - heleroosal ja helesinisel oli hästi heast materjalist seelikuosa, mis mulle väga meeldis. Ülemise osaga oli aga mõlemal mingi kamm: roosa eeldas vähemalt F-korvi suuruses rindu (või siis nelja C-korvi: kaks ees ja kaks külgedel), mida mul kuskilt võtta ei olnud. Sinine jättis aga mulje, et rinnad pole veel arenema hakanudki (lisaks olin veidi mures, et võib-olla jäävad õlad ikkagi natuke liiga paljaks). 

Tumeroosa oli üks lemmikutest, mille ostmist tõsiselt kaalusin, aga polnud kindel, kas see mõjub piisavalt pidulikult. Väga ilusat tooni muidu.


Tumedate kleitide juures panite ehk tähele, et v-kaelusega sinine ja must on täpselt sama mudel, nende puhul tuli ainult värvi üle otsustada. Pitsiga must mõjub aga sellepärast nii naiselikult ja toob kõik vormid esile, et see on mulle kaks numbrit liiga suur. Väiksemat kahjuks polnud (valget oli, aga seda ma ei tahtnud). Lükkasin pildistamise ajaks kleidi tühja ülaosa käsivartega alla, mis jättis mulje lopsakast rinnapartiist, aga ilmselgelt ei saaks ma õhtu otsa käed külgedele surutult ringi kõndida, nii et see kleit jäi kahjuks poodi.


Sinise ja musta puhul sobisid kolm erinevat numbrit ja ainult musta oli sellises suuruses, mille pikkus lubaks natuke kontsa ka alla panna. Jäi siis see.

Matt ütles muideks, et tema lemmik on v-kaelusega must, aga mõlemad sinised olevat samuti väga kenad. Roosad millegipärast filtrit ei läbinud :)

14 mai, 2016

Kleidiproov

Kleiditeema on nüüd juba nii kaua õhus rippunud, et olukord hakkas tasapisi närviliseks minema. Veidi üle nädala on ballini aega, aga tegelikult ma ikkagi ei tahaks teksades minna. Täna võtsin siis asja tõsiselt ette, purjetasin sõbranna poolt soovitatud poodi, leidsin eest kleidiparadiisi ning valisin kuus tükki proovimiseks välja.

Valik sai nii hea, et lõpuks panin kõiki kleite kaks korda selga ja seda, mille lõpuks ostsin, proovisin neli korda (sest kolm erinevat numbrit sobisid). Vahepeal kaalusin juba rohkem kui ühe kleidi ostmist, aga õnneks tuli ikka mõistus koju.

Matt'ile (kes on praegu rõõmsalt Taanis) saatsin kõigist pildid ja palusin lemmiku valida. Minu suureks kergenduseks osutus ka tema lemmikuks see, mille ostnud olin. Kleidimure murtud! Nüüd on veel vaja kingi, kotti, ehteid, soengut ja meiki. Ei ole lihtne see naisterahva elu…

Millised teie lemmikud on?

10 mai, 2016

Tere tulemast Poola

Kojulennu viimane jupp oli seekord eriti tüütu - kõik kohad kanged ja valutasid, olin üleväsinud, aga magama ei jäänud, tagumine naaber juhtus eriti rahutu olema ja rähkles mu tooli otsas. Sain mõistusega küll aru, et ei saa kuskil Gröönimaa kohal teatada, et ma enam ei jaksa, laske, ma lähen nüüd maha, aga palju puudu ei jäänud, et just sellise avaldusega lagedale oleksin tulnud.

Kuskil viimased viis tundi lugesin sõna otseses mõttes minuteid. Viis tundi kümnest siis, onju. Kusjuures paar nädalat tagasi Euroopa poole lennates läks see aeg ludinal, sain isegi natuke magada ja vaatasin paar head filmi ära.

Matt oli lilledega lennujaamas vastas ja mu auto, millega ta tulnud oli, säras kuidagi kahtlaselt hästi. Ma jätsin selle reisi ajaks ta vanemate juurde ja minu äraolekul oli ta uue õli, -filtri ning klaasipühkijad saanud. Kõik pinnad läikisid! Isegi rehvidele oli mingi läige peale pihustatud (see pidi küll kolme päevaga maha kuluma).

Tore on tagasi olla, aga Eestist lisandunud riiete tõttu ei mahu mul enam asjad mitte kuhugi ära! Korra mõtlesin, et võib-olla ei pakigi kohvrit lahti, paari nädala pärast peab nagunii uuesti kolima hakkama. Aga kuna sõbrannade tellitud kommid ja Matt'ile toodud kingid tuli välja võtta, on mu elamine nüüd ikkagi ühtlaselt nodiga kaetud.

Matt'i pere on rääkinud, et millegipärast ei tahtnud vanavanemad jagada, miks nad omal ajal Eestist ära tulid. Tagasiminek ei tulnud kunagi isegi mitte kõne alla ja lastele eesti keelt ei õpetatud, sest ei usutud, et neil seda kunagi vaja võiks minna. Tõin siis paar DVD-d, mis veidi tolleaegseid olusid valgustasid, muuhulgas Okasaneni "Puhastuse". Vaatasime seda Matt'iga esimesel õhtul koos ja ta tunnistas, et pole kunagi midagi masendavamat näinud.

Ühtlasi panime järgmiste nädalate plaane paika, sest Matt'il on nüüd kool läbi, mai lõpus on kaks päeva lõpuaktuseid ja balle, aga muidu täitsa vaba mees. Hakkas rääkima, et näe, meil on pärast seda mõlemal vaba nädal, lähme kuskile Euroopasse! Lähme Poola!

Poola?

Kes lendab Kanada kõige kaugemast otsast Euroopasse, et saaks mõned päevad Poolas veeta? Läks siis nii, et kuna hetkeseisuga ei suuda miski mind uuesti lennukisse meelitada, et saaks 10+ tundi istuvas asendis piinelda, läheb Matt seekord üksi ja mai lõpus saame siis midagi koos teha. Ostis piletid Inglismaale ja uurib, kuhu sealt edasi lennata. Tal elab üks õdedest Šotimaal, püüavad nüüd korraldada, et kuskil Ida-Euroopas kokku saada.


Tööle ei tahtnud ma üldse minna! Puhkamine tuli juba nii hästi välja, et tundus ebaõiglane seda katkestada. Minu äraminnes ei olnud veel selge, kes uueks juhatajaks saab ja teadsin, et kui sinna täitsa võõras inimene pannakse, tähendab see minu jaoks hunnikut lisatööd.

Taustalugu on selline: inimene, kellega neli päeva viiest koos töötan, on super tubli. Teeb kõik ära, mis palutud, märkab ise asju, millega on vaja midagi ette võtta (erinevalt enamikust, kellele tuleb kõik peeneks närida ja suhu pista nagu linnupoegadele) ning on klientidega super osav ja väga hooliv. Ideaalne kandidaat juhatajakohale! Seda enam, et minu kõrvalt on ta nagunii juba kõige vajalikuga kursis ja pikemat õpetamist ei vaja.

Praegu teeb ta neli 24-tunnist vahetust järjest, no öösiti muidugi magab, tal on oma tuba ja puha. Aga vahetult enne minu äraminekut kolis Filipiinidelt siia ta 12-aastane tütar, mismõttu ei tule kõne alla, et ta väga pikalt sellise graafikuga jätkata saaks.

Muide, peaaegu kõikidel mu kolleegidel on sarnased lood - ema/isa kolisid Kanadasse, lapsed jäeti Aafrikasse/Indiasse/Filipiinidele vanavanemate hoida, kuniks paberid korda saadi, et lapsed järgi kolida. Enamiku puhul tulidki nad alles 3-4 aastat hiljem. Filipiino tuli näiteks alguses lapsehoidjaks, sealt töötas end üles, käis kursustel, sai parema töö, taotles elamisloa ja nüüd sai lõpuks tütre paberid ka korda. Nelja aasta jooksul on ta oma last näinud ühe korra, mil tal kodus külas käis.

Ühesõnaga oleks ta minu töö jaoks väga sobiv, lisaks ei saaks ajastus parem ollagi.

Aga mis juhtus - kui olin lahkumisavalduse ära saatnud, hakati peakontoris arutama, et mida teha ja pakuti mu kohta ühe teise maja asejuhatajale. Nad ei tahtnud minu filipiinot edutada, sest 24-tunni töötajaid on raske leida ja kuna tema oli seda juba aasta aega teinud, loodeti, et laseb sama soojaga edasi. Mina ise ei tahtnud esimestel päevadel torkida ja kui lõpuks küsisin, et mis neil plaanis on, ei läinud saadud vastus mitte minu visiooniga üldse kokku.


Seletasin siis, et halloo, te ju teadsite, et ta tütar Kanadasse kolib? No teadsid küll, aga lootsid, et äkki ta ikkagi töötab samamoodi edasi. Ta vahetus algab esmaspäeva hommikul kell 9 ja lõpeb reede hommikul kell 9. Kes jätaks oma 12-aastase neljaks ööks ja päevaks ihuüksi?

Minu äraminnes oli see seis, et teise maja asejuhataja oli pakutud ametikoha aktsepteerinud ja kuna teda tuli hakata välja õpetama, arvasin, et mu tagasijõudes võib ta mul juba ees istuda ja juhtnööre oodata. Mis tegelikult juhtus - mõned päevad hiljem ütles ta, et siiski ei võta seda kohta… sealt veel mõned päevad edasi, et ikkagi võtab… ja siis jälle, et siiski ei võta. Lõpuks oli peakontoris otsustatud, et selline suhtumine head ei tõota ja pakkumine tehti hoopis minu lemmiktöötajale! Hurraa!

Hetkesisuga veel midagi kindlat ei ole, aga eile paluti mul talle iseloomustav soovituskiri kirjutada ja täna tuleb koosolek. Näe, visualiseerimine töötab ikka täiega!

(edit: Poola polnud häid pileteid, nii et seekordne reis viib hoopis Taani ja korraks ka Rootsi)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

08 mai, 2016

Lennujaam

Ärasõidu eelõhtul selgus, et olen kuulus! Istusin sõbrannadega kohvikus kui üks blogilugeja juurde astus ja "tere" ütles. Olevat tükk aega mõelnud, kas peaks tulema või mitte, sest võib-olla juhtub seda kogu aeg ja olen juba tüdinenud. Õnneks ei ole sellist muret! Muidugi unustasin isegi nime küsida, nii et ei tea, kes mu uus sõber on, aga tore, et kohtusime! Loodetavasti polnud mul KÕIK hambavahed peeti ja kinoat täis (enamik vist olid), palun tea, et ma tegelikult ei käi igapäevaselt ringi, peeditükid hamba vahel.

Öö veetsin Ülemiste hotellis ja minnes mõtlesin, et kohe täitsa naljakas hotellis eesti keeles asju ajada. Kohapeal selgus, et vene keelega oleks ilmselt paremini saanud. Alles öövahetusse oli üks kena eesti neiu pandud ja venekeelsed telesaated saalinurgast välja lülitatud. Muidu oli enam-vähem okei ja mis põhiline - lennujaama külje all.

Taksojuht, kes mu sealt peale korjas, et linna sõbrannade juurde viia, ei vastanud mu terele ega andnud millegagi märku, et sihtkohta kuulis või selle teatavaks võttis. See-eest rääkis poolel teel pikalt-laialt ühe imelikku häält tegeva auto kohta, et sellel on ilmselt piduriklotsid läbi ja niimoodi ei peaks ringi sõitma - ikka ära tuleks vahetada! Tore mees oli!

Hommikul kell viis sõin lennujaamas kartulisalatit ja kiluvõikut, maru hea oli (kraanivee asemel jõin seekord Eviani nagu üks korralik eestlane kunagi). Seal oli ka hästi kihvt suveniiripood, kus müüdi isegi kuuseehteid, kõigest muust mõeldavast ja mõeldamatust rääkimata (hapukapsad!). Kuna teadsin, et Frankfurtis tuleks veits üle viie tunni kogu seda träni kaasa vedada, ei hakanud midagi soetama. Olgu siis seekord selline omaenese kraami Kanadasse kolimise reis, turismiretke jätan järgmiseks korraks, mil Matt minuga ühineb (ja ühe tühja kohvri toob).

Ahjaa, kohver oli mul nii peenelt pakitud, et 400g jäi limiidist puudu. Jee!

Nüüd passin siin Frankfurtis ja kõik inimesed ümisevad! Ma ei saa aru, kas see on mingi moevärk või mis - lennujaamas ümisemine tuleks ära keelata!

Istusin kohvikusse, tellisin Kreeka salati ja Cosmopolitani. Kokteiliga läks nii, et kelner ohkas mu soovi kuuldes sügavalt ja mina arvasin, et ta teeb nalja, sest noh - tavaliselt ei joo inimesed lõunasöögi kõrvale Cosmot (v.a lennujaamas), aga halloo, ma olen reisil! Aga kui vastu nöökisin, et no mis selle Cosmoga siis on, ohkas ta juba täiesti ärritunult ja ühmas: "Ma VIHKAN selle tegemist!" ning kõndis minema. Leti taga ajas näpuga raamatust jälge ja kulutas tõepoolest märkimisväärselt palju aega, et üht väikest jooki kokku panna. Nii et ei - ta ei teinud nalja!

Salat koosnes 60% ulatuses oliividest ja ujus õlist. Fetajuustu tükid olid nii suured, et igaühega neist saanuks kellegai surnuks visata (kuhu need ümisejad nüüd kadusidki). Maksis 15 eurot. Appi! Ja otse loomulikult jätsin selle kõige eest tippi - kuradi kanada kombed...

Õnneks võtsin Eestist nii palju meeldivaid emotsioone kaasa, et jätkub mitmeks kuuks! Muide, Marten - aitäh sulle kaardi eest! Millal sa juba kooli läksid ja kirjutama õppisid, alles sündisid ju? Hästi armas, noh!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

06 mai, 2016

Kolm aastaaega

Enne Eestisse tulemist üritasin välja mõelda, misasjad need on, mida ilmtingimata süüa tahaks? Vürtsikilu oli number üks! Sõin paari päeva jooksul ühe paki ära ja nüüd kohe tükk aega ei taha. Küüslauguleibasid olen ikka mehemoodi vohminud, kuni avastasin, et juustu-sibulaleivad on palju paremad! Kalevi šokolaadist on juba mõnda aega isu täis, seda saadeti Kanadasse nii palju, et enam ei jaksa. Ma pole tegelikult kunagi suurem šokolaadisõber olnud, pigem isutavad küpsised.

Eile ostsin värsket soolalõhet, seda, mida saab lahtiselt kalaletist. Vot see on küll endiselt super-hea (Kanadas ei müüda).

Maisipallid iirises on endiselt lemmikud, maru kahju, et neid nüüd suhkru asemel maisisiirupiga tehakse. Ja halvaa maitseb täpselt samamoodi nagu lapsepõlves.

Uutest avastustest kujunesid hitiks Taarapõllu talu marjakrõpsud - need kuivatatud nööbikesed. Ja neist omakorda veel paremad on Sepamäe talu astelpaju vitamiiniribad (mis omakorda pretendeerivad ka kõige hinnalisema maiuse kohale - neli eurot maksvad viis riba olen võimeline nahka pistma umbes kahe minutiga).

Nostalgia mõttes olen paar korda turult ostnud õlis küpsetatud lihapirukaid. Esiteks pole Kanadas üldse pirukaid (no osades vene poodides midagi on, aga kui tihti ma sinna ikka satun) ja no kindlasti ei ole nad õlis küpsetatud (mõistlik ka).

Üllataval kombel on Eesti puuviljavalik kesisem kui mäletasin. Ilmselt pole ühtki sooja puuviljamaad kuigi lähedal. Kanada saab enamiku asjadest Californiast ja aasta lõikes valik ei muutu. Maasikad-vaarikad-mustikad on kogu aeg olemas ja alati müüakse kollaseid Ataulfo mangosid, mis on eriti magusad ja mahlased.

Talvel ju muidugi tore, aga see, et suvel kõik samaks jääb, on tegelikult naljakas. Sellepärast peabki Eestis just juulis käima, sest siis on turuletid aiakraamist lookas. Kanadas saab ka tegelikult talukaupa osta, paljudes kohtades on kas laupäeva või pühapäeva hommikuti taluturg. Aga eks valik on ikkagi teine, soolakurki näiteks pole ja tikrid-mustsõstrad on täitsa defitsiit.


Aga suurim üllataja - läksin ükspäev sõpradele külla ja neil vedeles laual pakk koera-kõrsikuid. Või noh, tavalised kõrsikud, mida nende koer hirmsasti armastab. Istusin maha ja pistsin vaese koera meelehärmiks kõik paki põhja jäänud riismed nahka. Kõrsikud pole minu meelest aja jooksul absoluutselt muutunud! Paki pealt on kah näha, et endiselt kasutatakse suhkrut-jahu-margariini, mitte maisisiirupit koos lõhna-, maitse- ja värvitugevdajatega. Lihtne ja hea.

Tänase seisuga ongi reisist ainult kaks päeva järele jäänud. Päris palju sai ära tehtud! Eelmine kord läksin ju Kanadasse reisile ja jätsin enamiku asjadest Eestisse maha. Seekord kolin sinna ja seetõttu tuli teha inventuur, mida kaasa võtta ja mida ära anda, et kapid tühjaks saaks. Mul on nüüd nii palju uusi (vanu) riideid!

Sõpradest ei jõudnud muidugi kõigiga kvaliteetaega veeta, aga suur osa sai neist siiski läbi käidud ja hiiglama tore on olnud. Minu meelest pole mitte midagi muutunud - astud uksest sisse ja poleks nagu ära käinudki, kõik läheb sealt edasi, kus pooleli jäi. Eriti vahva on see, et nende kahe nädalaga olen Eesti kuulsast neljast aastaajast kolm juba ära näinud - saabumispäeval oli paar hädist soojakraadi ja sadas lörtsi, sealt edasi läks poriseks ja kuldnokad laulsid raagus puudel, viimastel päevadel kisuvad temperatuurid +25 kanti ja enamik puid on lehes (kuidas nad jõuavad nii kiiresti?)

Tore on olnud!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud