30 august, 2013

Vihm - lõpuks ometi!

Mul oli neli vaba päeva, täna siis viimane. Ilmateate kohaselt pidi iga päev sadama, seega tühistasime esialgsed plaanid Whistler'isse mägimatkale mineku osas ja passisime kodus. Vihmavarjus. Häda oli aga selles, et vihma ei tulnud. Päike paistis, soe oli ka. Pagana sünoptikud, ma ütlen!

Täna hommikul tabas meid ehe koerailm. Pime ja märg. Hästi lahe! Fantaasia juba lendas, mõtlesin, et panen küünlad põlema, kerin end pleedi sisse ja loen raamatut. Tühjagi! Selleks ajaks kui hommikusöök söödud, oli vihm end kokku pakkinud, õues valgeks läinud ja nüüd ähvardab jälle ilus ilm tulla. Kaua võib?

Minu meelest oleme petta saanud! Kolisime linna, kus pidi katkematult sadama, valisin juba maailma kõige mugavamad pehme voodriga kummikud välja, aga kuidagi totter on neid osta kui isegi pilvi pole näha...

See-eest avati üleeile meie kõrvalmajas maailma suuruselt teine Victoria's Secret'i pesupood. Oh seda õnne! Uksed tehti lahti hommikul kell 6, selleks ajaks oli juba mitukümmend inimest järjekorras ootamas (ei, mitte mina, lehest lugesin). Iga vähemalt 75 dollarilise ostuga anti kaasa tasuta vihmavari. Päeva lõpuks oli igal teisel kesklinna piirkonnas liikuval naisel oli üks selline käevangus. Kui juhtute talvel Vancouverisse tulema ja imestate, miks kõigil roosad varjud on, siis teate...


Hiljuti oli keegi mu blogisse jõudnud sellise otsingusõna abil: "Kuidas koduste vahenditega pilve tõmmata". Tere tulemast! Koduste vahendite kohta ei oska kahjuks nõu anda, küll aga võin kätte juhatada piirkonna, kus kogu pilverahvas ringi hängib. Kurikuulus Hastings Street siis.

Kui me esimest korda sinna sattusime, tundus natuke kõhe. Kustav tahtis pissile minna ja mina ütlesin, et ära isegi mõtle mind siia keset tänavat üksi seisma jätta! Nüüd käin seal vahel täitsa vabatahtlikult jalutamas. Hiljuti vaatasime huvitavat dokumentaali Vancouveri kodututest/narkaritest, seal väideti, et Hastings on üks Põhja-Ameerika jubedamaid piirkondi.

Ma pole üldse nõus! Vastupidiselt näiteks New York'ile, ei tegutse siin relvastatud gängid, vaid endaga hädas olevad inimesed, vaimuhaiged ja narkomaanid. Sotsiaaltöötajate paradiis! Eile seisis kõnniteel üks tädi, kes sõimas puud. Kogu hingest! Argumenteeris, vehkis kätega, kohati tõstis häält. Puu kannatas kõik rahulikult välja.

Iseendaga räägivad paljud. Üksteisega käib samuti elav keskustelu, kõik paistavad sõbrad olevat. Kustav kohtas ükspäev naist, kes kammis juukseid, ainult et kammi tal polnud. Kuna kõik siin ilmas on suhteline, võime olukorda vaadata ka nii, et viga on Kustavis, kes kammi ei näinud. Naisterahval polnud selle puudumisest ju vähimatki probleemi.

Triinu ja Mosu lemmik oli mees, kes keset tänavat enda järelt nähtamatu ukse kinni pani. No ütle siis, et pole toredad!

Täitsa omaette rahvas on vanaldased prostituudid. Mine võta kinni kui vanad nad tegelikult on, aga välja näevad kohutavad. Enamik neist meenutab luukeresid. Veel on silma jäänud üks paar, kes alati tõelises üksmeeles ringi kulgeb. Naisel on hästi ilusad juuksed, täpselt nagu šampoonireklaamist - paksud, läikivad, hästi pikad. Aga hambaid pole see-eest mitte ühtegi. Muidu väike ja sale, selja tagant võiks teda tõeliseks kaunitariks pidada. Nägu nagu õudusfilmist. Aga nad on mõlemad sellised lahked, alati naeratavad mulle. Ja armastus paistab neil kah olevat, väga vahva paar.


Dokumentaal algab sellega, et eksperimenti tegevale mehele lüüakse pudel vastu pead kildudeks, mis andis talle kohe õiguse väita, et "näete kui ohtlik siin on, jah?" Kummalisel kombel pole meile näidatud, mis intsidendile eelnes, aga ma arvan, et kui ise ülbe olla ja eluheidikule kaamera nina alla pista, ei ole vaja hiljem hädaldada, kui klaasikillud ajju satuvad.

Eksperimentaator otsib vastust küsimusele: "Kuidas saab Vancouveri näol olla tegemist maailma parima linnaga, kui siin sellised inimesed elavad?"

Vancouver on väga selgelt lahterdatud - põhjakiht pesitseb idaosas ja ülejäänud linn on turvaline. Kustav ikka imestab, kuidas ta töökaaslased oma rahakotid ja telefonid lahtiste akendega autosse jätavad, nad pidavat ütlema: "Ah, see on ju Vancouver!". Ja kaduma pole miskit läinud. Kesklinnas on paljudel majadel lahtised terrassid, seal seisavad grillid, jalgrattad, aiamööbel - ja paistab, et midagi ei tassita laiali. Hastings'i rääbakaid muudes piirkondades üldiselt ei näe. Ju teeb politsei head tööd.

Kusjuures mitte ühtegi hulkuvat looma pole ma samuti kohanud! Kord on majas.

27 august, 2013

Töömõnud

Ükspäev tuli austraallasest sõbraga jutuks, et kuidas mul tööl läheb? Ütlesin, et näiteks homme on vaja lapsega veekeskusesse minna, õudselt tüütu, üldse ei viitsi. Tema viskas nalja, et jajah, mõtle, kui peaks lõbustusparki ka minema, eriti nõmekas veel. Aga seal ma juba käisin :) Ta arvab ilmselgelt, et mul on maailma kõige mõnusam töö.

Tegelikult oleneb lapsest... Esimese maja poiss on superluks (see eriti hea mäluga tüüp) - viisakas, kuulekas, jutukas. Tegime kokkuleppe, et kuna töötan kõik nädalavahetused, hakkame pühapäeviti kahekesi veekeskuses käima. Eile oli esimene kord, möllasime vees, päevitasime õues, higistasime aurusaunas ja istusime mullivannis. Väga mõnus.

Teise maja laps on umbes 2-aastase tasemel (17-se kehas), enamasti päris nuntsik, aga näiteks ujulas muutub kohe metsikuks. Jookseb ringi, hüppab suvalises kohas vette (soovitatavalt kellelegi pähe) ja ühelegi korraldusele ei allu. Kohutavalt tüütu ja väsitav ka. Õnneks töötan temaga ainult üks kord nädalas ja alates septembrist sel päeval ujumist ei toimu.

Esimeses majas meeldib mulle sellepärast kah rohkem, et Teresa küpsetab laupäeva hommikuti mustika-pannkooke… Pole paha!

23 august, 2013

White Rock

Vancouveris on viimase 9 nädala jooksul ainult kaks korda sadanud. Kohalikud muudkui heietavad, et varsti läheb ilm kohutavaks. Noh mitte septembris. Ja oktoober on ka tavaliselt soe ja kena... Aga novembris - hoia piip ja prillid! Ja talvel läheb väga külmaks, oma viis kraadi või nii. Oi-oi, väga jube tõesti!

Teine tore asi on siinse suve puhul, et Vancouveris ei ole sääski ega kärbseid. Õigemini üks on - elab vahelduva eduga meie magamistoa seinal või vannitoa peeglil - aga kuna ei hammusta, ei lähe arvesse. Ükspäev silmitsesin sääsepoissi lähemalt ja sain teada, et ta pea küljest välja kasvavad kõrred on karvased ja see pulk, millega tavaliselt hammustatakse, täitsa puudu. Mingi ohutu liik niisiis.


Paar päeva tagasi jalutasime Stanley parki ja sattusime seal sellisesse piirkonda, kus varem käinud polnud. Ma saan aru, et hakkan ennast juba kordama, aga mulle nii väga meeldib, kuidas iga suvaline Vancouveri park botaanikaaia mõõdu välja annab. Et nad ka viitsivad! 

Stanley pargil on augustis 125. sünnipäev, selle auks oli muidugi eraldi peenar disainitud. Sõitsime ka lasterongiga, kuulasime muinasjuttu, vaatasime puude vahele kleebitud papist lambaid ja saime kõvasti naerda. Kustav oskas kohe helget poolt näha ja leidis, et väga tore, et turistile vaatamiseks pole päris loomi virelema pandud. Need väikesed hiinlased, kes pappkujude vahel tobedates kostüümides ringi hüppasid, tegid seda vähemalt vabatahtlikult.


Eile otsustasime White Rock'i sõita. Kohale saab loomulikult ühistranspordiga, aega võtab selline retk vähem kui tund (buss küttis mööda kiirteed sellise hooga, et ma olin üsna veendunud, et lähme lõpuks lendu).

White Rock on populaarne suvituspiirkond, aasta lõikes saab see koht statistiliselt 20% rohkem päikesepaistet kui Vancouver. Vihma pidi kah vähem sadama. Me täitsa arutasime, et võib-olla koliks sinna ümber? 

20.000 elanikuga linnake asub künka peal ja juba bussist maha astudes hakkas meri paistma. Tegelikult oli randa jõudmiseks kõvasti rohkem kõndimist kui alguses tundus - tänav läks muudkui allamäge ja kuna laskumine oli üsna järsk, jagus kõikidele majadele miljonivaadet. Üks vend oli endale väikse lossi püsti pannud - asjaolu, et ei juhtunud siniverelisena sündima, ei pea takistama lossis elamist, eksole... 


Randa on White Rock'il tervelt 8 kilomeetrit (aga me ei tulnud selle pealegi, et ujumisriided kaasa võtta). Promenaadi kõrval jooksevad raudteerööpad, kusjuures täiesti kasutuses olevad - ühel hetkel podistas terve kaubarong meist mööda.

Oma nime on koht mõistagi valge kivi järgi saanud. Mina eeldasin naiivselt, et tegemist on mingi eriti eksklusiivse kivimürakaga, aga lähemale jõudes märkasime silti: "Ettevaatust, värske värv!" No kivi ise oli vähemalt looduslik, mitte papist, see päästis olukorra.

Rannapromenaad oli hästi mõnus, ritsikad siristasid ja kuidagi väga mõnus oli jalutada. Seal asub ka muul, mis ulatub 470 meetri pikkuselt merre. Ja tänav oli täis väikeseid kohvikuid ja jäätisebaare... Täpselt nagu soojamaareisil! Täielik puhkusefiiling tekkis kohe. 


Täna oli samuti tore päev, õhtul pidid austraallased külla tulema ja kuna Kustav kuulutas välja koogisöömise, pidin mina valima, mida küpsetada. Ükspäev käisime koos poes ja Kusti küsis kondiitritoodete leti ees, et miks ma kunagi kihilisi kooke ei tee? Jäin ise ka mõtlema, et miks ma siis ei tee?

Mul oli üks tore tordiretsept, hakkasin selle järgi toimetama. Aga sujuvalt kujunes kuidagi nii, et ei viitsinud keedukreemiga sebida ja vahetasin selle sujuvalt kohupiima-vahukoore vastu välja. Valgena tundus see möks aga liiga igav, nii sai alumine kiht lisaks vahule ka moosimäärde, järgmise tarvis segasin roosa värvi saamiseks sisse vaarikad ja pealmise kihi tarvis pigistasin kaussi ühe sidruni ja riivisin natuke koort ka juurde. 

Hoiatasin Marc'i et ta peab nüüd mitu päeva seda süüa aitama, aga Kustav pani kohe neli tükki nahka (vana maiasmokk ju), kõik teised vähemalt kaks, nii et homseks jäi ainult üks viil külmkappi seisma. Marc oli muidu lahkelt nõus küll, ütles, et väga raske olevat koos meiega elada, kogu aeg peab kooki sööma, aga ta saab hakkama.

20 august, 2013

Tere part!

Vancouveris on ajaleheuputus. Kohalikku "Õhtulehte" leidub vähemalt kolme erinevat sorti, kõik tasuta. Hiinlastel veel mingi oma (hieroglüüfides), filipiinlastel samuti, muusikasõpradele kah erileht, seksuaalvähemustele loomulikult samuti. Huupi pakuksin, et oma kümmekond erinevat on igapäevaselt tänaval seisvates kastikestes vabalt saadaval.

Nagu sellest veel vähe oleks, on hommikupoolikuti iga metroojaama ees töölised, kes samu lehti möödakäijatele näpu vahele torkavad ning kui juhtud olema majaomanik (nagu suurem osa vancouverlasi), leiad kummiga rulli keeratud paki ka oma välisukse eest - seal siis enamasti Vancouveri Sõnumid ja vastava linnaosa leht, lisaks umbes kahe kilo jagu reklaami (iga suurema poeketi allahindluste teatis, mõned mööblipoodidelt, teised tehnikamüüjatelt ja vähemalt üks autoreklaam ka).

Inimesed võtavad kogu seda portsu nagu tasuta saadud asju ikka - hästi suvalt. Sirvitakse läbi ja jäetakse kuskile vedelema. Metroos on suured kollased prügikastid, suur kiri "NEWSPAPER RECYCLING" peal. Põhimõtteliselt tuleb iga päev üks mets maha võtta, et kogu seda pahna toota, aga keda huvitab... Aga kui kaubanduskeskuses pissile lähed, on kätekuivatamise paberi kõrval silt, et "kui sa oleksid nii lahke ja kuivataksid oma käed seekord puhuriga, aitaksid meil Kanada metsa säästa". Aa, päriselt või? Nii ökoks läksime korraga?

- - - 

Kuna olen pea nädal aega järjest kas tööl olnud või kodus mittemillegitegemisega aega sisustanud, polegi nagu muust blogida kui telefoni kogunenud pildimaterjalist... 

Mäletate, kuidas vanasti, kui meil veel pesureste ja kuivateid polnud, riputati märjad riided rõdule? Minu emal on pesunöörid rõdu äärest veidi madalamal ja ta ei suuda mõista, miks need paljudel peaaegu lae alla on pandud. Riputamise teeb see ju ebamugavamaks, pealegi näeb iga möödakäija su lõbusaid trussikuid tuules hüplemas...

Siin kuulub pea iga eramaja juurde teiselt korruselt algav nöör, mida saab rullikute abil liigutada, väga mugav süsteem. Nii on kuivav pesu ka kõrvaltänava elanikele kenasti nähtaval :) Iga kord kui vaatan, mõtlen, et emme saaks sellise pildi peale kreepsu!


Täna lisandus veel üks foto. Teate neid kaubanduskeskuste koridorides seisvaid müügilette? Jalutasin ühest sellisest mööda, pakuti koerte riideid. Kõndisin tükk maad edasi, endamisi arutledes, et oot... mida ma just nägin... ja kõndisin uuesti tagasi. 

Pardikostüüm koerale? Huvitav, mis puhuks?! Et kui peni on mõne ilge sigadusega hakkama saanud, siis topid ta karistuseks kollasesse jopesse ja ütled, et vot! Helbi nüüd ise seda suppi, mille kokku keetsid! Kas on hea part olla, vä? Ära näri mu kingi, raisk!

17 august, 2013

Kanada meelespea

Uuendatud veebruaris 2017

Working Holiday viisa
Kõik taotlemisprotsessid algavad siit. Working Holiday taotlemine on suhteliselt lihtne, pead olema mitte vanem kui 35-aastane, ei tohi olla kriminaalkorras karistatud ja sul peab olema ette näidata rahalised vahendeid väärtuses 2500 CAD (umbes 1800 EUR), et end esimestel kuudel ära elatada. Tervisekindlustuse pead tegema terveks aastaks, seda võidakse riiki sisenemisel kontrollida. Ja edasi sõltub kõik juba sellest, kas mahud kvooti või mitte (eestlastele on iga-aastaselt 80 WH kohta).

Working Holiday viisa annab sulle avatud tööloa, mis tähendab, et võid vabalt töökohti vahetada kui selleks soovi ja vajadust peaks olema.


Young Professionals viisa
YP on kinnine tööluba, mille saamiseks peab su varasemalt omandatud haridus või töökogemus kokku minema Kanadas tehtava tööga. Ühtlasi tähendab see, et sa ei saa töökohta vahetada ja pead terve aasta sama tööandja juures töötama.

Young Professional'i saamiseks peab tööandja siia sisse logima, ankeedi täitma ja sinu eest 230 dollarit tasuma. Kui see on tehtud, peab tööandja sulle andma offer of employment numbri, mis talle pärast tasu maksmist saadeti. Selle abil saad tööloa taotleda.

Tulevane ametikoht, mille abil viisat taotled, peab olema seotud sinu hariduse või senise töökogemusega, seose pead lahti kirjutama Justification Letter'is. Lisaks kõigele eelnevale peab amet mahtuma õige NOC koodi alla (level 0, A või B). Kui tead juba WH-ga tulles, et tahad tõenäoliselt rohkem kui aastaks jääda, tasub kiiremas korras vastavasse NOC koodi mahtuv amet leida.

PS! Teoreetiliselt peaks YP olema kinnine tööluba, mis lubab järgneva aasta töötada ainult selle tööandja juures, kes aitas viisat taotleda. Praktiliselt on aga nii, et piirivalvur saab märget muuta ning lahtise loa anda. Seda peab kindlasti eraldi küsima ja et oma šansse suurendada, tasub viisat uuendada mõnes väiksemas piiripunktis (Vancouveris näiteks Tsawwassenis). Sellega on veel üks trikk - kui õnnestub saada avatud tööluba, annab see õiguse taotleda ka kaaslasele avatud tööloa (C41 spouses or common-law partners of skilled workers), kuigi muidu ei ole lubatud YP viisaga kedagi kaasa võtta.

-   -   -

Seda, millal kvoodid avatakse (eestlastele 80 WH ja 40 YP kohta) ja kui palju kohti veel alles on, saad kontrollida siit.

Alustuseks tuleb täitsa küsimustik, mis näitab, kas vastad viisataotlemise tingimustele. Personal reference code, mille lõpus saad, kirjuta üles - seda läheb hiljem vaja. Edasi suunatakse sind MyCiC lehele, mille kaudu käib kõikide viisade ja elamislubade taotlemine. Kui sul juba on MyCiC konto, pole vaja uut luua ning küsimustiku võid siis samuti kohe seal täita (sel juhul koodi ei saa).

Country of permanent residence - su ametlik elukoht (enamikel meist Eesti)
Country of residence - praegune elukoht (olgu see siis Eesti, Austraalia või mingi muu)

Pärast profiili kinnitamist tuleb koos teiste kandidaatidega pool'is oodata, kuniks sulle saadetakse kutse. Pärast seda saab hakata dokumente esitama ja tasusid maksma. Pool'is oodates tasub vajalikud dokumendid ette valmistada, tellida karistusregistri väljavõte jne. Sobivaid kandidaate korjatakse iga mõne aja tagant portsude kaupa välja (rounds of invitations), täpsemat infot näed siit.

Kutse saamise hetkest on sul 10 päeva aega otsustamaks, kas soovid kandideerimist jätkata. Pärast otsuse kinnitamist tuleb 20 päeva jooksul täita ankeet ja üles laadida kõik nõutavad dokumendid (YP puhul peab tööandja selle 20 päeva jooksul ära maksma $230, pärast seda antakse talle "offer of employment number", mida on omakorda sul vaja, et tööloa taotlemist jätkata).

Viisataotluse tasu on 126 CAD (90 EUR), hiljem lisandub tööloa tasu 100 CAD (72 EUR). Tasuda saab vaid krediitkaardiga (kaart ei pea taotleja nimel olema).

Salvesta kõik paroolid kindlasse kohta - kui poole aasta pärast on vaja mingil põhjusel uuesti sisse logida, säästad portsu halle karvu (alates 2015 aastast käib kõikide viisade ja elamislubade taotlemine läbi MyCIC konto). Lisaks sellele soovitan kuskile üles kirjutada, mis info panid CV-sse ja millised kuupäevad reisiperioodideks. Juhul kui tahad Kanadas elada rohkem kui üks aasta, tuleb samu asju üha uutesse ankeetidesse märkida ja jube tüütu on piltide põhjal nuputada, mis kuus ja aastal sai kuskil rännatud…


Kui oled viimase viie aasta jooksul üle kuue kuu mõnes välisriigis elanud, tuleb ka sealt karistusregistri väljavõte tellida (võib omajagu aega võtta, sellest tasub alustada). Samas ei tohi see olla vanem kui kuus kuud, nii et liiga varakult ei saa seda ette tellida. Tean, et mõned on esitanud vanema väljavõtte ja see on kenasti läbi läinud, aga teoreetiliselt on ametnikul õigus seepeale kogu taotlus tagasi lükata, nii et ülemääraselt riskida pole muidugi mõtet. Üles saab laadida ainult ühe faili, nii et kui pead esitama väljavõtted rohkem kui ühest riigist, pane need ühte faili kokku. Eestist pead karistusregistri väljavõtte tellima ka juhul kui pole viimase aasta või paari jooksul sinna sattunudki.

Registrite- ja Infosüsteemide keskusest karistusregistri väljavõte - saab tellida internetist, saadetakse postiga (templiga ja allkirjastatult). See teenus on tasuta. Hiljem tuleb lasta inglise keelde tõlkida. Kuna tõlge peab olema notariaalne, tuleb kasutada vandetõlgi teenust (kontaktid siin). Hind umbes 30 eurot, kätte saab järgmisel päeval. Apostillida ei ole vaja, Kanada ei tunnista apostillimist.

NB! Mingil põhjusel soovitavad osad Eesti ametnikud dokumente Välisministeeriumis legaliseerida (ja muidugi riigilõivu maksta), Kanada aga legaliseerimist ei nõua, seega jäta legaliseerimine rahulikult vahele. Keskendu ainult sellele, mida Kanada tahab, mitte sellele, mida Eesti mingil hämaral põhjusel soovitab.

"Proof of means of financial support" - pangaväljavõte tõestamaks, et sul on ükskõik mis valuutas vähemalt 2500 CAD'i (esialgseteks kuludeks Kanadasse kolides) + tagasilennupilet või tõestus rahalistest vahenditest selle ostmiseks.

Osadel kandidaatidel palutakse läbida tervisekontroll, see tuleb teha vastava arsti juures ja nende nimekirja leiad siit. Kontrollitakse üldist tervislikku seisundit, tehakse vereproov ja kopsupilt. See võtab aega umbes 1,5 tundi ja maksab $305 (arsti vastuvõtt $180, kopsupilt $60, vereanalüüs $65).

Kontrolli passi kehtivusaega (peab kehtima kodumaale jõudmiseni). Taotlemise link siin. Kui pole kindel, kas soovid piirduda ühe aastaga või jääda kauemaks, tasub taotleda uus pass, mille kehtivus niipea läbi ei saa. Sellega tasub aegsasti tegeleda, et saaksid ankeeti märkida uue passinumbri.

Nendesse lahtritesse, mida viisataotluses täita ei saa (näiteks ei tea oma tulevast aadressi või töökohta), kirjuta N/A (või "not applicable").

CV-s ei ole lubatud töötatud perioodide vahele auke jätta, kui olid töötu, märgi "unemployed". Täita tuleb kuu täpsusega. Ka reisid tuleb märkida kuu täpsusega. Viisataotlemise protsessis esitatav CV võib olla üsna lakooniline, pikka heietust pole vaja. Hiljem kui hakkad Kanadas tööd otsima, pead seda aga täiendama ja täpsemalt lahti seletama, mida varasemalt teinud oled.

"Port of entry" - kirjuta sihtkoht, kuhu arvad end minevat, kui see hiljem muutuma peaks, ei ole probleemi.

Kui kõik sobib, saad MyCIC kontole Letter of Introduction'i (Port of Entry Introduction Letter), mis tuleb välja printida ja Kanadasse tulles kaasa võtta. Selle alusel antakse piiri ületades tööluba.

Viisa kättesaamise (saadetakse e-mailile) päevast alates on aega Kanadasse sisenemiseks 1 aasta, viisa ise hakkab kehtima alles sisenemisel. Nii WH kui YP kehtivad vaid ühele inimesele, ülalpeetavaid (kaaslast, last) kaasa võtta ei saa (küll aga võib neile turistiviisa taotleda).

Juhul kui saad viisataotlusele eitava vastuse, kantakse kõik makstud tasud sulle tagasi. Selle jaoks ei pea ise midagi tegema, see käib automaatselt.


KUI VIISA KÄES...

Rahvusvahelised load kehtivad Kanadas 1 aasta. Eesti lubadega võid olenevalt provintsist sõita 3-6 kuud, pärast seda tuleb kohalikud teha (see on väga lihtne).

Liikluskindlustuse ajalugu (driving history) - vajalik juhul kui plaanid Kanadas auto osta (ilma selleta kindlustus 2x kallim). Saab ARK'ist või prindi siit kohe inglisekeelsena välja.

Kontrolli pangakaartide kehtivust! Kui juba Kanadas oled ja Eesti kaarte ei enam kasuta, tasub need kinni panna, et tühja ei maksaks (uue kaardi saab hiljem avada neti teel, kuskil nädalaga on valmis).

Lennukipiletid - odavamalt Icelandair, Air Transat jne.

Lase hambad üle kontrollida. Reisikindlustus katab hambaravist üsna väikese summa ja sedagi vaid esmaabi tarbeks (valu vms).

KINDLUSTUS

Tervisekindlustus on kohustuslik ja selle puudumisel on piirivalvuril õigus sind riiki mitte lubada. Füüsilise töö riski eest ei ole mõtet juurde maksta, see on sul siin tööandja poolt olemas. Mina võtsin esimesel aastal kindlustuse maksimumsummale, teisel miinimumile - lihtsalt sellepärast, et polnud seda kordagi kasutanud ja miinimum katab tegelikult enamiku tõenäolistest õnnetustest.

Kui soovid pagasit kindlustada, loe tähelepanelikult, mis juhtudel seda üldse välja makstakse ja millised esemed kindlustuse alla ei kuulu. Kui panna reisitõrge aastase kindlustuse peale, ajab see tavaliselt hinna lakke (ja reaalselt pole sul seda rohkem kui esimesel ja viimasel reisipäeval vaja). USA'd ära piirkonnaks pane, see ajab samuti hinna kõrgeks. Kui juhtud Kanadas oleku ajal mõneks päevaks Ameerikasse minema, saad teha eraldi reisikindlustuse (pealegi on paljudel Kanada krediitkaartidel reisikindlustus automaatselt kaasas).

Arvesta, et kindlustus ei kata krooniliste haiguste ravi - võta kodumaalt vajalikud ravimid kaasa (Kanadas haigestudes pead minema walk-in kliinikusse, kus visiiditasu 100-150 CAD + ravimite maksumus).

Kindlustuspakkujaid on Eestis palju, teiste kogemusi kuulates on kõrvu jäänud, et paljud on teinud lepingu Salvaga, aga kindlasti tasub ka teisi pakkujaid uurida.

PAKKIMINE

Tee igaks juhuks passist koopiad ja prindi välja saatkonnast saadud Letter of Introduction (piiril küsitakse). Juhul kui plaanid leida erialast tööd, võta kaasa haridust tõendavad dokumendid või nende (värvi)koopiad. Üldiselt ei ole siin võõramaise haridusega midagi tarka peale hakata, aga igaks juhuks võiks ju olemas olla.

Kanadas küsitakse tööle kandideerides tavaliselt soovituskirju, neid võiks oma Eesti tööandjalt aegsasti küsida, et ei peaks teda Kanadas olles e-maili teel taga ajama. Otseseid nõudeid pole, aga natuke võiks kirjeldada, millised su tööülesanded olid ja kindlasti peaks jutt kiitusest nõretama. Paljud kirjutavad ise valmis ja lasevad tööandjal asutuse logoga paberile printida ning allkirjad-templid juurde visata. Vahel küsitakse ka mitteformaalset soovituskirja, mille peab mõni sõber kirjutama :)

Hea abimees on õhuke ja kiiresti kuivav reisirätik (Eestis "Matkasport", Kanadas "MEC"). Mina olen seda kasutanud ujumas käies ja hostelites ööbides - võtab palju vähem ruumi kui tavaline.

Kaasa tasub võtta adapter ja pikendusjuhe (et saaksid mitut asja korraga laadida ilma, et teist adapterit vajaksid). Kanadas leiad odavaimad adapterid Dollarama'st, Dollar Tree'st jne.

Võid kaasa võtta suurema summa sularaha, teha kohaliku konto ja selle tasuta sinna paigutada. Ülekanne Eesti kontolt on päris kulukas. Enne reisi tasub osa raha väiksemateks kupüürideks vahetada, näiteks transpordi eest tasudes on neid vaja.

Elektrooniline reisiluba ehk eTa tuleb tööviisaga automaatselt kaasa, seda pole vaja eraldi taotleda. See lingitakse automaatselt passiga ja kehtib kas viis aastat või passi kehtivusaja lõpuni, kumb iganes enne kätte jõuab.


KOHALE JÕUDES...

Paremad üürikorterid ja -toad võetakse mõne tunni jooksul, paarist päevast vanemaid kuulutusi pole mõtet vaadatagi. Mööblit ei pea uuena ostma, paljudest kohtadest (näiteks Craigslist'ist) saab seda olematu hinnaga või lausa tasuta (seal on tasuta asjadele lausa oma alajaotus). Samuti on siin palju taaskasutuspoode (thrift shop).

Kodu otsimine/sisustamine võtab aega, pole mõtet loota, et esimestel päevadel oleks mahti tööd leida; pealegi peab resümees kodune aadress olema. Nii mõnelgi lihttööl nõutakse First Aid ja/või Food Safe kursuse läbimist, need tasub aegsasti ära teha, et tõendi puudumine vajalikult hetkel takistuseks ei saaks.

Esimestel päevadel võtab toidupoes käimine tavapäratult palju aega, kauba valimine ei käi nii automaatselt kui kodumaal. Teada tasub näiteks piimatoodete nimetusi - "Half and Half" on kohvikoor, "Skim milk" rasvavaba piim, "Buttermilk" pett. Tüüpiline piimapakend on 4-liitrine kanister (säilib 3 nädalat), aga väiksemaid müüakse muidugi ka. Odavaimad toidupoed on NoFrills ja Superstore. Marketplace IGA, WholeFoods ja Safeway ühed kallimatest.

Dollarama, Dollar tree etc. - kõik hinnad ühe-kahe dollari ringis. Need on odavaimad poed, kust osta nõusid, riidepuid, puhastusvahendeid ja muud.

NB! Töö leidmiseks peab Kanadasse kohale tulema, Eestist e-maili teel õnne proovides erilisi šansse pole. Kanadalased eelistavad iga kell helistamist kirjutamisele, nii et pärast resümee väljasaatmist hoia telefon läheduses.

NB! Tööloal on märge "This does not authorize re-entry" - see tähendab, et tööluba ei garanteeri riiki tagasipääsu, aga reaalsuses ei ole ma kuulnud ühestki juhtumist, kus eestlased poleks reisilt tulles Kanadasse pääsenud, seega pole muretsemiseks põhjust (küll aga peab tööluba alati kaasas olema).

HEA TEADA...

Social Insurance Number (SIN) ehk kohalik isikukood - ilma selleta ei saa tööd, mobiililepingut ega pangakontot, seetõttu tuleb esimesel võimalusel ära teha. Vaja läheb tööluba (antakse piiriületusel) ja kohalikku aadressi (see võib ausalt öeldes suht suvaline olla, ka hosteli oma ajab asja ära); numbri saab kohe kätte (Service Canada esindustes).

Astmeline tulumaks - mida rohkem teenid, seda suurem protsent tuleb palgast riigile loovutada. Algab 15%-st. Ületunnitöö ja riigipühad tasustatakse 1,5-kordselt (täpsem info siin). Miinimumpalk erineb provintsiti, täpsema info leiad siit.

Three-hour rule - tööandja ei tohi sulle maksta vähem kui kolme tunni eest. Kui sind saadetakse pärast esimest tundi koju, pead palka ikkagi kolme eest saama, selline on seadus.

Resümee - Kanadas ei ole lubatud resümeele lisada sünniaega, perekonnaseisu ega pilti. SIN-numbri olemasolu tasub ära märkida, see näitab, et sul on õigus Kanadas töötada, kuid numbrit ennast kirja panna ei tohi (märgi: SIN number available upon request). Kirjuta iga endise töökoha juurde väike kirjeldus, millised olid sinu ülesanded selles ametis, milliseid oskuseid pidid kasutama ja mida oled sellest kogemusest õppinud (Eesti ettevõtete nimed ei ütle kanadalasele ju midagi). Inglise keele oskuse osas tasub märkida: fluent with good writing skills. Õpi end üles kiitma :)

Cash-back - suuremates poodides saab ostude eest deebetkaardiga tasudes ka vajaliku summa sularaha välja võtta (kuni 200 CAD). Masin küsib enne pin-koodi sisestamist, kas soovid cash-back'i või mitte, juhul kui soovid, laseb valida summa (see liidetakse su ostuga kokku). Raha saab kassapidajalt ning tšekile pead panema allkirja või initsiaalid tõestamaks, et summa on üle antud.

Steel-toe boots - kõva ninaga turvasaapaid (tähis CSA) nõutakse igal füüsilisel tööl. Saadaval nii kõrgema kui madalama säärega, pakutakse ka lausa tenniseid. Hinnad algavad umbes 75-st dollarist ja leida võib neid näiteks Mark's Warehouse poest.

Käibemaks hinnasiltidel tavaliselt ei kajastu, seega ostub ostetav kaup kassas veidi kallimaks (Torontos 13%, Vancouveris 12%). Toidukaup on maksuvaba.

Jootraha - standard on 15%, sellest vähem jäetakse üldiselt ainult siis, kui tahetakse midagi "mõista anda". Baarist jooke tellides $1 iga joogi kohta. Kaardiga makstes on alati valik, mitu % tahad tip'i jätta, selle jaoks ei pea sularaha kaasas olema.

Tax return ehk tulumaksutagastus - tööandja annab aasta alguses T4 vormi, mida sul tagastuseks vaja on. Tähtaeg on 30. aprill - juhul kui riigile võlgu oled, hakkavad pärast seda kuupäeva intressid jooksma, kui võlgu pole ja on lootust midagi tagasi saada, võid teoreetiliselt aasta lõpuni venitada. Abistava materjali leiad SIIT, taotlus esita elektrooniliselt, täitmine võtab aega umbes 15 minutit.

Eesti numbritele helistamine ja sõnumite saatmine - kui +372 ei toimi, proovi 011372. Sama kehtib ka muude riikide kohta - pane 011 ette.


KASULIKUD AADRESSID

Suuremad bussifirmad Greyhound ja Couch Canada. Rong on kõige kallim liikumisvahend, lennukiga saab palju odavamalt.

Elukoha ja/või töö leiad järgmistelt lehtedelt: Kijiji, CraigslistIndeed ja WorkingInCanada. Vancouveri üürikortereid vaata ka: rentBC.

Täpsem info töötamisega seonduva kohta: Workershelp.

Ränduritele võib marjaks kuluda tasuta öömaja, seetõttu tasub end registreerida Couchsurfing lehel. Piilu ka Eesti Sohvaturistide saidile.

Kes plaanib palju mööda Kanadat ringi sõita, satub kindlasti öömajale HiHostel'isse. Tõsistel reisisellidel tasub kaaluda liikmekaardi vormistamist (35 CAD + tax), see annab natuke soodustust.

Sõprade leidmiseks või inglise keele harjutamiseks kiika MeetUp lehele.

Kanada eripäradest kirjutasin siin ja siin.

Turistiviisaga (ilma tööloata) Kanadasse reisides tuleb hiljemalt mõned päevad enne reisi algust taotleda eTA (alates sügis 2016). Turistiviisa lõppedes saab seda elektrooniliselt pikendada siit.


NB! Kel on küsimusi-tähelepanekuid, võite mulle kirjutada: jutupliiats(ät)gmail.com

16 august, 2013

Toidujutud

Nüüd, kus ma enam puhkavat kolleegi ei asenda, on tavatult palju vaba aega. Eile vaba, täna vaba, homme korraks tööle, laupäev jälle vaba... Täitsa ajudele hakkab! Mitte midagi mõistlikku ei saa tehtud, täielik logelemisrežiim tuleb peale.

Pärastlõunal otsustasin asjalikuks hakata, venitasin end püsti, viisin prügi välja (täitsa ebanormaalne kui palju seda tekib) ja jalutasin poodi. Meie kodust pooletunnise jalutuse kaugusel asub "Sunrise Market", mis on puu-, juur- ja köögivilja paradiis - hinnad teiste poodidega võrreldes 2-3 korda odavamad (ma ei uskunud, kuni ise nägin). Teresa kunagi soovitas ja nüüd ma värskeid asju mujalt ei ostagi.

Tänane saak: 5 sidrunit; 3 kiivit; 2 suurt brokkoliõisikut; 1 hiina porgand (see hästi suur); 5 banaani; mõnisada grammi tavalisi ploome; kilo hiigelploome; 2 apelsini; 1 daikon (ehk jaapani redis, supi sisse lõigatuna jääb hästi hea); 2 suurt kalafileed (külmutatud) ja 3 kilo kohalikku "Valget Klaari".

Sunrise market
Kokku läks 16 dollarit (11,6 eur) ehk vähem kui mu ühe tunni palk. Need hinnad on täielik ulme, iga kord mõtlen, et polegi eriti midagi vaja, aga lõpuks vaarun ikka kodu poole nagu kaamel (õigemini bussipeatusesse, sest sellise kandamiga pole mõtet isegi proovida jalgsi hakkama saada). Lihtsalt ei saa ostmata jätta kui poolmuidu antakse!

Muskulatuuri puudumisel jäid seekord ostmata Honeydew melonid (50 senti tükk) ja kast suuri punaseid mangosid (9 tükki = 6 dollarit).

Vahepeal oli Kustav raamatukogust tagasi jõudnud, saime koos lõunat süüa. Olen viimasel ajal enda jaoks avastanud aurupoti. Ikka nii suur erinevus, kas köögiviljad on keedetud või aurutatud, tänased kergelt krõmpsud brokkoli ja porgand läksid ahjuliha kõrvale kohe väga isukalt, kusjuures ühtegi maitseainet polnud vaja.


Punaseid sõstraid müüakse siin ka, aga need on väga kallid, peotäie eest küsitakse kuskil 5 dollarit. Musti pole kordagi näinud, eile uurisin korterinaabri käest, kas neid polegi või milles asi? Vastas, et põhimõtteliselt on, aga need ei meeldi eriti kellelegi, seepärast enamasti müügil ei näe. Halloo! Ja punased meeldivad?!

Mingist õnneliku kana munast ei tasu siin üldse unistada, ainult õnnetuid müüakse. Õigemini on mingi ökom variant ka müügil, aga hind on kaks korda kõrgem. Ma olen muidu loodusesõber küll, aga miski ei pane mind uskuma, et suurde poeketti päris õnnelik muna jõuab. Mingitpidi on need vaesed kanad ikka represseeritud. Ja hind ei näita veel midagi, ükspäev ostsin värskeid kartuleid, selliseid toredaid pisikesi, hind oli võimas, aga kodus avastasin, et idud on küljes. No tee või tina, aga mina pole varasemalt värske kartuli küljes küll idusid juhtunud nägema...

Kui eelmises postituses lubasin mõtiskleda Eesti eeliste üle Kanada ees, siis toit on neist kindlasti üks. Siinne valik on küll lai, aga siltide lugemises tuleb hoolikas olla, nad suudavad üle mõistuse palju kahtlasi aineid sisse uhada. Kohalikud on sellega harjunud ja eelistavad sageli 0%-lise rasvasisaldusega piimatooteid.

Ükspäev olin sunnitud kuulama ameerikalikku ajupestud monoloogi sellest, et külmutatud pitsa on tegelikult tervislik toit! See sisaldavat kõiki toidugruppe, mida päeva jooksul peab tarbima - põhi on valmistatud teravilja baasil (nisujahu!), juust on piimatoode (nojaa, aga mõtle kui rasvane), hakkliha/sink annab vajalikku proteiini (hmm, kui palju päris liha selle sees tegelikult on?), tomatikaste, paprika ja oliivid tagavad värske kraami normi...

No ütle siis, et sellise rumaluse peale ei teki tahtmist maale looduse rüppe elama kolida...

13 august, 2013

Bassein ja rahajutud

Vabad päevad meile meeldivad. Kusjuures tööpäevad meeldivad õnneks ka. Noh, võib-olla natuke vähem kui vabad :)

Põõnasime pikalt, koristasime veidi, Kustav küpsetas oma kuulsat omletti ja nii see hommikupoolik läks. Pärastlõunal võtsime suuna veekeskusesse. Hillcrest on linna suurim, kõige värskem ka, ehitati alles Olümpiaks (2010). Eestis kipuvad basseinid minu jaoks veidi jahedad olema, aga siin on alati soe (ma pean aegajalt tööl lastega ujumas käima, nii et saan erinevaid kohti proovida).

Veekeskuseid leidub Vancouveris rohkelt ja kuna nende omanik on linn, maksavad piletid kõikjal sama palju (5,38 CAD), ainult Hillcrest on teistest veidi kallim (6,30 CAD = 4,6 EUR). Iga päev on mingi ajavahemik poole hinnaga ja kuna juhtusime kohale jõudma soodusajal, saimegi 50% odavamalt, kuskil 3 doltsi nägu (2,3 eur).

Tahaks juhtida tähelepanu, et siinne miinimum tunnipalk on 10,25 CAD, aga kuna see on kohalike arvates naeruväärne summa, makstakse lihttöölistele üldiselt 15-20 dollarit tunnis. Miinimumi teenivad vähesed, näiteks ettekandjad, aga kuna nende puhul lisandub sellele veel jootraha (tavaliselt 15% arvest), siis pole põhjust karta, et nälga sureks.

Miinimumpalka teeniv lihttööline peab veekeskuse pileti nimel seega umbes pool tundi tööd tegema. Kui see proportsioon Eestisse ümber tõsta (kus minimaalne tunnipalk 2 eur), peaks Pärnu Terviseparadiisi pilet maksma 1 euro, aga just kontrollisin hetkel kehtivat hinnakirja ja on hoopis 12-14 (olenevalt kellaajast). Seda siis kolme tunni eest. Päevapileti saab soetada 19 euroga (Vancouveri basseinidel ajalimiiti pole, põhimõtteliselt siis alati päevapilet). Seega on Eestis veepargi külastamine 14-19 korda kallim kui Vancouveris.

Natuke imelik ju?

Hillcrest Aquatic Centre

Meilt on palju uuritud, kas Kanadas on kallis elada, kui suured on palgad, kui palju miski maksab jne. Ainult numbrite näol on keeruline adekvaatset pilti anda, minu meelest on palju ausam proportsioonidesse arvutada - näiteks kui palju peab millegi ostmiseks tööd tegema ja kui palju peaks samalaadse asja soetamiseks Eestis rabama. Noh ja siis jõuame üsna kiirelt ja ladusalt põhjuseni, miks nii paljud eestlased välismaale on kolinud...

Üks populaarsemaid küsimusi on olnud, et kui palju me oma korteri eest maksame? Vastus on 1000 dollarit (730 eur) kuus. Selle summa eest elame nii keset kesklinna kui üldse võimalik, 14 korrusel. Absoluutselt kõik on hinna sees - isegi voodipesu ja käterätikud. Eluaset jagame noormehega, kes iga mõne aja tagant nädalate kaupa pruudi juures pesitseb ja end kodus üldse näole ei anna (nagu näiteks praegu). Vannitubasid on kaks, neid pole vaja jagada.

Eesti palkade juures tundub see kõik natuke liiga kulukas, aga et proportsioone paremini välja tuua, võtame jälle miinimumpalgad appi - siinne on umbes 1600 dollarit ehk meie mõnus pesa hammustaks sellest summast 2/3. Eesti mõistes võiks me siinne korter asuda Stockmanni kõrval asuvas Tornimäe kõrghoones ja et see miinimumpalgast (mis on teatavasti 320 eurot) 2/3 moodustaks, peaks üür koos kõigi kuludega olema 213 eurot kuus. Hahaa :)

On ju niimoodi palju lõbusam arvutada kui ainult kuivi numbreid teile laduda?

Mina maksin oma Mustamäe ühetoalise eest 210 + kommunaalid, seega igakuiselt veidi üle 300 euro. Ehk mis me siin Stockmanni tornidest räägime, isegi Mustamäele ei saa selle summa eest...


Kanadas võib ühe miinimumpalga eest täiesti kobeda auto osta. Eestis... Hm, 320 euro eest? Tõenäoliselt mitte.

Ükspäev juhtusin mööblipoodi ja märkasin, et hinnanumbrid on umbes samasugused nagu Eestis, mis on jällegi ebaõiglane, sest Kanada miinimumpalga number on Eesti miinimumpalga numbrist 5 korda suurem...

Naljakaks teeb olukorra see, kuidas kohalikud alati virisevad, kui kallis kõik on ja kuidas raha üldse ei ole. Seejuures elavad vingetes korterites või mõnusates majades, sõidavad uuemapoolsete autodega ja söövad iga päev väljas. Igaühel on IPhone'i uusim mudel (neid saab päris odavalt kui oled nõus end aastateks kindla teenusepakkuja külge lukustama), kaasaarvatud lastel. Lihtsalt elustandard, millega harjunud ollakse, on võrreldamatult kõrgem kui meie kodumaal.

Eesti eelis on lapsehoolduspuhkus - Eestis teatavasti 3 aastat, pool sellest ajast makstakse veel endist palkagi edasi. Siin ainult aasta. Ja teine eelis... No ma annan teada, kui mõni meenub (sest sedapuhku on puhtalt ratsionaalne postitus, emotsionaalne pool koos pere, sõprade ja vanaema heinamaaga jääb teadlikult kõrvale).

Ja muide, millal te viimati sprotte sõite? Me panime just enda omad koos ahjusooja koduleivaga nahka, peame vene poest uued tooma. Hiiglama head on ikka :)

08 august, 2013

Kommid

Korterinaaber kohmas lõpuks ometi postkasti kontrollida, nii saime kätte kirja Tarvolt (mida kumbki oodatagi ei osanud, nii et rõõm oli suur) ja paki Piialt, seega oleme mõneks ajaks Kalevi šokolaadi ja Tallinna kommidega varustatud. Aitäh! Ja Tarvo, sulle kirjutame varsti vastu, sa pole kah ilmselt ammu paberi ja ümbrikuga kirju saanud (Swedbank, EMT ja Eesti Energia ei lähe arvesse).


Mõtlesime rattad laenutada ja natuke Stanley pargis tiirutada, aga Kustav oli päeval tööl ning pärastlõunal sõime pannkooke ega jaksanud natuke aega midagi teha. Lõpuks oli kell juba pool seitse, polnud enam mõtet parki minnagi.

Kolasime siis niisama ringi, mängisime väikeste lõbusate koertega ja silitasime paksu läikivat kassi. Käisime mere ääres patseerimas ja avastasime kihvti graffiti, millest juba sada korda mööda oleme kõndinud, aga alati teistpidi, nii et meil polnud aimugi, milline aare end seina varjus peidab.


Väikese statistika korras võin öelda, et ma pole siinveedetud (peaaegu) viie kuu jooksul näinud:

- mitte ühtegi hulkuvat kassi ega koera
- mitte ühtegi määrdunud autot (jaa, päriselt!)
- mitte ühtegi sääske (paar nädalat tagasi istus üks vannitoa peegli peal, aga kuna ei näidanud vähimatki huvi meie hammustamise suhtes, ei võta ma teda arvesse)

Ja ideaalsemat suve kui siin, ei oska ma ette kujutada. Üldse ei saja! Iga päev on mõnusalt soe, aga samas mitte üleliia palav. Ööd on samuti soojad. Ma ei julge enam poodi minnagi, kleidid ei mahu kappi ära. Igal pool on allahindlused, tihtipeale nii, et algsele hinnale on poole väiksem peale kleebitud ja kassas selgub üllatuslikult, et soodushinnast läheb veel pool maha. Pole üldse paha!

Kõige rohkem igatseme kodumaist turgu. Et saaks soolakurki, kukeseeni, koduaia maasikaid-vaarikaid ja sügisesi õunu. Ehedat kraami noh! Õnneks on meil tööl õunapuu (õigemini pirnõun) ja ploomid kah, ju söön siis seal isu täis kui valmis saavad. 

06 august, 2013

Tegus esmaspäev

Täna mõtlesime lihtsalt korra õue minna, aga üks asi viis teiseni, see jällegi kolmandani ja koju jõudsime alles pimedas. Kus me siis käisime:

Nädalavahetusel toimus Vancouveris geiparaad. Selle auks joonistati West End'i südamesse ülekäiguradadele sebrade asemel vikerkaared. Kuna tegemist on geikogukonna peatänavaga, kus isegi bussiootepaviljonid on erkroosad, ei ole tegemist ajutise muudatusega, vaid need jäävadki maha. 


Sealt kõndisime siis muudkui edasi, kuni olime kesklinna teises otsas. Kui plaani pole, on hea mõte leida mõni väike tore kohvik, aga kuna mõlemad neist, mida esialgu sihtisime, on esmaspäeviti suletud, jõudsime ringiga peaaegu kodu juurde tagasi. Vancouver on kohati päris künklik ja nii oli jalutuskäik natuke trenni eest ka, sobiva pagariärini jõudes ei jäänud üldse kahtlust, et oleme maiustamise ära teeninud.

Pärast kaloriuputust polnud endiselt aimu, mida päevaga peale hakata ja kodus passida tundus samuti tobe. Õnneks meenus, et meil on vaatetornis käimata ja kuna ilm oli ilus, otsustasime selle osas linnukese kirja saada. 


Vaatetorni pilet kehtib terve päev, käi kasvõi iga tunni aja tagant nautimas. Otsustasime, et läheme päikeseloojanguks tagasi ja hakkasime koju jalutama, sest hommikul jäi leib vormi kerkima ja vajas küpsetamist. Poolel teel avastasime, et võiks hoopis kosmonautikakeskuses ära käia ja leidsime, et leib võib vabalt õhtuni oodata. Istusime bussi ja olime paar minutit hiljem teisel pool lahesoppi Kitsilanos.

McMillan Space Center paistab tegelikult isegi meie aknast, iga päev vaatame ja arutame, et mõnipäev võiks ju minna. Ausalt öeldes poleks millestki ilma jäänud kui oleks minemata jätnud :) Tõeliselt igav! Ma tean, et seda on raske uskuda, aga kui kosmosevärk ameerikalikult lihtsaks teha ning väljapanekus kõvasti värvilist plastmassi kasutada, jääb keskmise eestlase jaoks väheke magedaks.

Kitsilano on aga hästi mõnus linnaosa, väga roheline ja vaikne. Sealsest rannast avaneb vaade kesklinna lõunapoolesele küljele. Mina hakkasin juba vaikselt nälga surema, seega pidime alustuseks hoopis mingi söögikoha leidma. Menüüd lugedes tekkis mõte, et võime ju toidu kaasa võtta ja hoopis rannas süüa, kelner oli nii tore, et varustas meid papptaldrikute, kahvlite ja muu vajalikuga. Võtsime grillkana, salati ja kartuli kotiga näpu otsa ja kõndisime randa tagasi. Pikniku kõrvale oli vaade siis selline:


Natuke parem kui restoraniaknast autoteed vaadata :) Muru ei kannata muidugi viimasel ajal enam mingit kriitikat, veidi üle viie nädala ei tulnud tilkagi vihma ja päike lõõmas halastamatult. Paar päeva tagasi sadas üks sahmakas öösel ja teine päeval, edasi on jälle ainult päikeserežiim olnud. Muru on niisiis ammu surnud.

Magustoiduks olid põldmarjad. Otse põõsast muidugi. Vancouveris on põldmarjauputus, neid võib iga mõne aja tagant hiiglaslike puhmaste kaupa leida. Inimesed käivad väikeste ämbritega parkides korjamas. 


Koju otsustasime jalgsi minna, see võtab ainult pool tundi ja Kitsilanosse sõites oli bussiaknast näha, et silla pealt võiks paar ilusat pilti saada. Fotolt on näha kesklinna lõunapoolne külg (õigemini sellest pool), Kitsilano rand jääb jahtsadamast vasakule, kaadrisse kahjuks ei mahtunud. 

Kustav on mõned korrad ujumas ka käinud, vesi on soe. Siin ei lange ju isegi talvel temperatuur alla nulli, niiet suveks saab lahesopi ujumiskõlblikuks küll. 


Kodus küpsetasime leiva ära ja mitte midagi ei juhtunud, et tainas meid terve päev otsa ootama pidi. Kuna ahi oli juba soe, tegin ühtlasi toorjuustukooki ka. Improviseerisin põhja sisse purustatud mandlid ja katsin pealmise kihi mustikatega. Kuigi alguses mõtlesime, et oleme tublid ja õhtul ei söö, siis hiljem läks pool kooki kahe peale niimoodi kerre, et ei saanud arugi.

Suures küpsetamistuhinas magasime päikeseloojangu maha ja vaatetorni jõudsime alles pimedas tagasi, aga ilus oli ikkagi.


Muide, tegin blogile Facebook'i lehekülje, nii saavad kõik, kes seal kontot omavad, end soovi korral huviliseks märkida, nii tulevad teavitused uute postituste kohta otse Facebook'i ja keegi ei pea tühjalt blogis ootama, et miskit värsket ilmuks. Link on SIIN.