30 juuli, 2018

Rannailm

Mulle ei meeldi päevitada, sest palav ja igav hakkab. Ujuda võin kui vesi on soe. Ja ma ei taha, et jalad liivaseks saavad. Seda on rannas teatavasti väga keeruline vältida. Beebiga on jällegi ideaalne - tema ju nagunii päikese käes olla ei tohi, seega ei vaata keegi imelikult kui vilus istud. Iseenda ujutamisega mul samuti suuremat muret pole, kuna Oscari leotamine võtab kogu aja. Ta on põhimõtteliselt nagu kala, ainult vees olekski. Isasse.

Image result for greyfish canadaEile käisime rannas. Sõpradel on kaks poissi, teistelt sõpradelt saime kaks tüdrukut kah kaasa. Paras hunnik mudilasi. Sain teada, et kui eesti lapsed ehitavad rannas liivalosse, siis kanada omad laovad vette kividest "basseini", kuhu kogutakse vähke.

Esiteks tore koguda ja teiseks tore vaadata, kuidas nad sealt välja hakkavad ronima. Noh, nende jaoks tore. Mina küll sellist elukat katsuda ei tahaks. Lapsed näitasid, et nad tegelikult ei näpista üldse kõvasti, aga näpitsate vahel on pisikesed "hambad" ja nendega võib naha veriseks tõmmata.

Teiste rannaliste koer arvas samuti, et vähimäng on lahe ja sõi hoogu sattudes ühe kogemata ära. Noh, juhtub! Proteiin on õnneks kasulik.

Järve juurde tuli natuke aega läbi metsa jalutada, seega lootsin, et Oscar ikka vapralt vastu peab ja saan ka tagasi koos teistega minna. Siin on ju igal pool karud! Jällegi - kohalikud leiavad, et see ongi normaalne kui karu vahel risti üle tee läheb, aga mina pole veel päris harjunud.

Ahjaa, Matt oli tööl. Muidu oleks saanud tema meid karude eest kaitsta.

Oscar pidas end igati eeskujulikult üleval. Sõbrad tõid beebitelgi kaasa ja selle varjus oli mõnus pikutada ja mängida. Sooja on siin 30 kraadi ringis, aga kuna õhk kõvasti kuivem kui Eestis, ei tundu üldse nii palav. Oscaril oli igatahes väga tore päev. Natuke põdesin, et äkki ta ei jää rannas magama, seisvas vankris see ju tavaliselt ei õnnestu, aga jällegi - ei mingit probleemi. Sõprade beebi vajus samal ajal telgis unne, hästi ajastatud värk. Võib vist teinekordki randa minna. Mis siis, et jalad liivaseks saavad...

26 juuli, 2018

Vananemisest

Loen siin naisteajakirja, kus on artikkel "Enneaegne vananemine - kuidas vältida ajaratta kahjustavat mõju?" 

Juba teine lause väidab: "Kindlaks on tehtud, et 80% naha vananemisest on tingitud väliskeskkonna faktoritest" ning loetletakse stressi, päikesekiirgust ja keskkonna saastatust. Ehk kui elad puhtas piirkonnas, väldid päikest ja stressi, õnnestub järelikult 100-aastasena kahekümnene välja näha?

Kuulge, see on täitsa hea diil!

Huvitav, miks nad pealkirjas "ajaratta kahjustavat mõju" mainivad kui 80% on puhtalt keskkonnast tingitud?

Ja alles siis märkasin lehe ülanurgas kirja "sisuturundus". 

Vanasti oli reklaam. Nüüd on sisuturundus. Nii kõva sisutootmine käib, et ei pane tähelegi kui pealkiri artikliga vastuolus on.

Muideks, kuidas ma tean, kas vananen enneaegselt või õigeaegselt?

21 juuli, 2018

Vanasti...

Paar päeva enne neljakuuseks saamist õppis Oscar keeramise selgeks. Nädal-paar hiljem oli igasugusest pikutamisest saanud möödanik. Rullis end üht- ja teistpidi, voodis olles võttis veel käed-jalad kah appi, sest korraga selgus, et nii saab end võre najal edasi lükata ja oh seda rõõmu siis! Kuniks lõpuks jäi kuskile voodinurka totaalselt kinni, kõik neli jäset erinevate pulkade vahelt välja rippumas ja ise sedapidi kaldus, et siputamine enam täbarast olukorrast ei päästnud. Kisa taevani!

Ühel sellisel (öisel!) hetkel tabasin end mõtlemast, et vanasti oli ikka lihtne - lapsel kõht täis, voodisse, mõnda aega vehkles, siis jäi magama. Ei pidanud teda mitu korda pulkade vahelt päästmas käima ega midagi.

Aga siis tuli meelde, et vanasti ärkas ta see-eest iga (mõne) tunni tagant, mitte terve öö peale korra. Vanasti ei olnud seda luksust, et täitsa ise ja täitsa omas voodis uinuks. Vanasti polnud isegi mitte orienteeruvat kellaaega, millal ta magama võiks jääda. Elu oli kaootiline. Nii et kõige kiuste on tegelikult hoopis lihtsamaks läinud!

Mähkmevahetuse on keeramine muidugi keerulisemaks teinud. Ja alles nüüd, mil Oscar on viiekuune, saan aru, miks kõik beebimammad trukkidega riiete üle jahuvad. Siiamaani polnud mingit probleemi - kui oli vaja öösel mähet vahetada, võisin kinnisilmi trukid kinni klõbistada ja see ei võtnud üldse aega! Aga nüüd on nii, et umbes teise trukini jõudmise ajaks on ta vähemalt viis korda püüdnud kõhuli keerata, natuke omaenda varvastega mänginud või nii aktiivselt siputanud nagu oleks viimnepäev käes.

On ikka inimesel energiat keset ööd!

Vot vanasti oli lihtne - laps püsis täpselt seal, kuhu ta jätsid. Samas tuli vanasti neid mähkmeid mitu korda tihemini vahetada ja pimedas-käsikaudu ei teinud ma seda kunagi, sest korralikule poisslapsele kohaselt pissis ta mu enamasti lihtsalt täis. Seda ei ole nüüd juba ammu juhtunud!


Sõbranna, kel on kümnekuune, ütles enda ringikäputavat jõmmi ja minu põrandal siputavat Oscarit vaadates, et "sul on ikka nii lihtne, ta ei lähe veel kuhugi". Minu meelest on praegune aeg just keerulisem, sest liikvele minemiseks on vaim valmis, aga keha ei tule järele. Õõtsub kõhu peal, käed-jalad õhus vehkimas ja läheb närvi, et see soovitud tulemust ei anna. Ta ei tea veel, et lendamisele ei maksa panustada, ikka mööda maad peab liikuma. 

Viimase nädalaga tegi Oscar kõva arenguhüppe, kasvas kuidagi hästi kiiresti suuremaks ja muutus palju asjalikumaks. Enam-vähem üleöö! Muidu ei saa ise arugi, kuidas ta kasvab ja areneb, aga praegu on selline tunne nagu oleks kaks nädalat eemal olnud. 

Mulle ikka väga hästi sobib emaks olemine, nii lahe on kogu aeg. Vaatasin ükspäev Oscari esimese kuu pilte ja üllatusin kui väike ta oli! Aeg läheb super kiiresti...

12 juuli, 2018

Värskenduskuur

Sorteerisin oma riideid. Mul ei ole tegelikult väga palju asju, aga kasutusse jõuab omakorda ainult murdosa sellest, mis kapis ripub.

Mul on näiteks väga ilusad viigipüksid, istuvad kui valatult. Ühe korra olen neid vist isegi kandnud ka. Ostsin lihtsalt sellepärast, et... äkki läheb vaja? Veidi üle kümne aasta on mul need püksid olnud. Ei ole suurt vaja läinud, nagu näete. Ära anda ka ei raatsi, sest kuradima hästi istuvad.

Siis on mul üks väga ilus must kleit, ühtaegu lihtne ja pidulik. Igal naisel peab "väike must kleit" olema, eksole. Kui ma selle juurde kõrged kontsad panen ja selja sirgu lükkan, näen välja nagu miljon dollarit. Ma muidugi hirmsasti tahaks nii peen olla ja nõtke gaselli kombel kontsaklõbinal päikeseloojangusse jalutada, aga tõele au andes tunnen ennast mingis suures kampsunis, retuusides ja tennistes ikka sada korda mugavamalt. Mitte, et ma "väikese musta kleidi" üritusele retuusides läheks - mul on selliseid kleite ka, milles ei pea nii väga jälgima, kuidas istuda ja astuda.

Ja siis üks heleroosa ilma käisteta pluus. Selline casual-pidulik. Näiteks teksade peal jääb super ilus. Aga kui on nii soe ilm, et käiseid pole vaja, ei kanna ma ju iial teksapükse!

Tegin südame kõvaks ja tõstsin kapist välja kõik need asjad, mis küll meeldivad, aga mida tegelikult juba ammu selga pannud ei ole. Need, mis ei meeldinud, on juba ammu ära antud.

Matt'il on oluliselt praktilisem garderoob - ports siniseid teksasid ja ühevärvilisi t-särke. Ta muud ei kannagi (v.a. tööl). Kunagi pole küsimust, mis millega kokku sobib. Lihtsalt tõmbad sahtlist pimesi ja kohe sobibki. Meeste elu on lihtne.

Mis veel?

Reedel lähen maniküüri. Tahan geellakki, sest tavaline kulub liiga kiiresti maha ja Oscari kõrvalt ei jõua iga kolme-nelja päeva tagant küüsi lakkida/kuivatada. Või noh, aega oleks, aga ma pole nii suur iluguru, et seda prioriteediks seada. Lihtsam on lühikeste lakkimata küüntega ringi käia.

Otsustasin iseenda jaoks aega võtma hakata. Niimoodi teadlikult kohe. Panin tähele, et ma ei tee enam mitte midagi ilma Oscarita. Esiteks on ta suhteliselt rõõmus laps ja seetõttu ei tunne, et temast väga puhkust vajaksin, teiseks on kohalikel sõbrannadel samuti beebid, mis teeb ilma lasteta kokkusaamise suhteliselt keeruliseks. Matt'i vabadel päevadel oleme pigem kolmekesi kuhugi läinud või midagi teinud. Ja kõige tipuks olen täielik kodukana, nii et kui Matt on öelnud, et valvab last, lähen tavaliselt aeda peenraid rohima või kanu söötma. Mitte näiteks juuksurisse-kohvikusse.


Laupäeval jäi Matt Oscariga koju ja mina läksin mõneks tunniks poodi. Ehtnaiselikult. Nii hea oli! Ja laps tundus kümme korda nunnum kui koju tagasi jõudsin. Matt ka. Otsustasin, et pean hakkama end igal nädalal üksi kodust välja ajama. Mõjub ajule hästi.

Aga eriti ei taha minna! Pole nagu kuskile minna ka. Hilpe jagub, neid ei ole kogu aeg juurde vaja. Lastetud sõbrannad on praamisõidu kaugusel, nendega ei saa nii regulaarselt arvestada. Spordiklubisse hästi ei viitsi, pigem tahaks kodu lähedal jooksmas käia, aga seda saan ka ilma suurema planeerimiseta teha.

Nii et maniküür on hea. Seal peab regulaarselt käima. Ja ujuma võiks minna. Rasedana käisin päris tihedalt, aga lõpuks ei mahtunud enam trikoo selga ja sauna ei tohtinud väga kauaks jääda. Mitterase olemisel on selged eelised! Ja tennisetreenereid guugeldasin hiljuti. Ma ei oska tennist mängida, aga olen alati arvanud, et see võiks tore olla. Ja kooli algust ootan täiega. See on küll kaugõpe, aga ikkagi!

Vot.

01 juuli, 2018

Pildipostitus

Matt teeb vahel selliseid juustusaiu, mille kõige ülemisele ja alumisele küljele käib tükk võid ja vahele juustuviilud. Neid küpsetatakse pannil madalal kuumusel, kuniks juust on vahele ära sulanud ja terve maja magusat lõhna täis. Niiiiiii head!

See olevat snäkk, mida lapsed omale teevad kui kõht tühjaks läheb. Mina tegin lapsena koogelmoogelit või segasin hapukoore sisse suhkrut ja kakaod. Matt millegipärast minu kunagisi lemmikuid ei taha.


Umbes kord kolme kuu jooksul leiame muna, mis on teistest peaaegu kolm korda suurem ja keskelt "õmblusega". Tavalisi topeltmunasid tuleb veidi tihemini ja need ei ole nii suured.

Pildil olevad sinine ja pruun on tavasuuruses, valge kuulub siidikanale. Panin need monstrumile mõõtkava huvides ümber. Kes "õmblusega" isendeid muneb, ma ei tea. Aga VAENE kana!


Matt'il oli juuni lõpus sünnipäev ja mul pea kingiideedest tühi. Siis tulid sõbrad külla ja tõid kaasa drooni. Matt, kel on olemas iga mõeldav ja mõeldamatu tehnikavidin, polnud droonimaailmaga veel lähemat tutvust teinud ja sattus täiesti vaimustusse!

Ohkasin kergendatult, sest see kingiidee kukkus küll sõna otseses mõttes ise sülle... kuniks Matt minu suureks pettumuseks teatas, et peaks endalegi drooni ostma. Aagrhhh! Aga siis oli tal vahepeal tööl kiire ja muidu palju tegemist, nii et sain idee ikkagi ise teoks teha.

Sünnipäeva eelõhtul pidi Matt hiliste tundideni töötama ja hommikul jälle üheksast alustama. Olin siis kaval ja jätsin talle laua peale üllatuse, juures kiri, et enne õiget päeva ei tohi lahti teha. Et juhul kui tuleb nii hilja, et mina juba magan, on vähemalt tore leida ja kui tahab, võib keskööl avada.

Nii kümnesse kinki ei õnnestu mul vist küll enam kunagi teha. Talle ikka kohe väga meeldis!


Sellega seoses on nüüd nii, et kui ütlen, et mine vaata maasikapeenart, ostsin sinna võrgu, et oravad marju ära ei sööks, saadetakse mulle aerofoto. Milleks jalgu kulutada kui sul on droon!

Aianurga kordasättimine on muideks mu selle suve projekt (mis edeneb väääga aeglaselt). Mulle nimelt ei meeldi sealne killustik. Ma olen killustiku osa rohkem rohinud kui istutuskastide sisu (sinna ostsime uue mulla, mille sees umbrohtu veel õieti polegi). Eelmistel omanikel oli koer ja seepärast ümbritseb seda ala madal aed, mida mul samuti vaja pole. Nii et killustik ja aed peavad mõlemad kaduma, asemele tuleb muru ja võib-olla mõned ilupõõsad.

Otsustasin, et kärutan killustiku kanaaeda, kus talvel erakordselt mudaseks muutus ja Matt ütles, et kui valmis saan, tellib mulle hunniku mulda, muruseemet ja ühe usina töömehe. Aga ma olen niiiii aeglane! Vist ainult kolmandik on tehtud.

Ülejäänud kaks pilti on sõbra maja juurest, Matt tahtis näidata, mis neil ümbruskonnas on. Mul meie enda kodust millegipärast polegi pilte...


Eile käisime teistel sõpradel külas ja nemad elavad linna selles osas, kus on palju hirvesid. Kohe nii palju, et tänavatel on hoiatavad märgid ja kiirust tasub tõesti madalana hoida, sest tihtipeale jalutab mõni keset teed. Inimesi nad üldiselt ei karda (sisuliselt elavadki ju kellegi tagaaias), on rohkem nagu hulkuva kassi eest.

No ja Oscarile muidugi meeldib külas käia, ta juba teab, et see tähendab topeltkogust tähelepanu!