28 oktoober, 2015

30 fakti

1. Ma olen üksikema üksiklaps. Mu vanemad olid kunagi isegi abielus, aga isa kui selline pole mu elus praktiliselt üldse eksisteerinud.

2. Mu nimeks pidi saama Triinu, aga isa läks üksi pabereid vormistama ja hiljem selgus, et olen hoopis Anu. Nojah siis.

3. Aastaid tagasi kandsin breketeid ja selleks, et hambad ritta mahuks, tuli 8 tükki välja tõmmata! Neli tarkusehammast ja neli kuskilt vahelt. Muuseas, lapsena unistasin, et piimahambad kukuksid niimoodi välja, et eest oleks sahtel tühi. Mulle hullult meeldisid need lapsed, kellel kõik neli esihammast korraga kadunud olid, minu meelest oli selline naeratus hästi ilus. Mul endal tulid kõik ühekaupa ära. Jube pettumus!

4. Mulle ei meeldi päevitada.

5. Ma nutan väga harva, viimase viie aasta jooksul on vist korra aastas juhtunud.

6. Ma olen üsna eraklik. Mulle meeldib üksi olla ja üksi tegutseda, aga ma ei tunne end seejuures kunagi üksildasena. Ma ei käi kunagi koos sõbrannadega poes. Ma ei saa koos shoppamise mõttest absoluutselt aru! Küll aga meeldib mulle nendega kohvikus kokku saada.

7. Ma olen väga otsekohene.

8. Ma ei ole kunagi suitsetanud ega narkootikume proovinud. Suitsu teismelisena korra proovisin, väga rõve oli. See jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks.

9. Lapsena lugesin hästi palju. Praegu ka loen, aga oluliselt vähem. Vahel mõtlen, et peaks arvuti ära viskama, läheks elu sisukamaks.

10. Mulle maitsevad pooltoored banaanid.

11. Ma ei oska joonistada. Absoluutselt ei oska!

12. Mul on otsa ees arm. Kammisime lapsena sõbrannaga tema isa karvast rinda, temal oli pool ja minul oli pool. Korraga tundus sõbrannale, et kammisin natuke tema poole pealt ka ja läks jageluseks, mille käigus lükkas ta mu peaga vastu öökapi teravat nurka, nii et verd lahmas.

13. Mu esimene lapsepõlvemälestus on ajast, mil olin umbes kolmeaastane. Mängisime täditütrega liivakastis ja käisin iga natukese aja tagant kinga seest liiva välja kallamas. Liivaseid jalgu ei talu ma siiani.

14. Mulle meeldib värske muru, saepuru ja trükivärvi lõhn.

15. Ma ei talu kui keegi mu naba katsub. Ise ka ei katsu. See on kõige ebameeldivam tunne!

16. Mulle meeldib kui wc-paberi rull jookseb pealtpoolt. Viimasel ajal püüan end kasvatada ja sõpradel külas käies rulli ümber ei pööra.

17. Ma ei kasuta kunagi puuderkreemi ega huulepulka, mulle ei meeldi see kummaline lisakiht nahal. Ja ma ei lähe kunagi meigiga magama, ükskõik kui väsinud ma ka poleks.

18. Kunagi õppisin juuksuriks, sest ei teadnud, kelleks saada tahan. Juuksuriks ei tahtnud, seda teadsin algusest peale. Kui kool kaks padumõttetut aastat hiljem läbi sai, läksin psühholoogiat õppima, mis oli hästi tore. Viis aastat õppisin ja mõned aastad töötasin, siis tulin Kanadasse, kus peab psühholoogil doktorikraad olema ja töö sisu on Eestiga võrreldes erinev. Nüüd ma jälle ei tea, kelleks saada tahan!

19. Ma olen totaalselt merehaige. Juba lapsest saadik on isegi kiikumisest süda pahaks läinud.

20. Mulle ei meeldi poest prügi koju tuua. Kõik pakendid, mis saab, viskan juba poes ära.

21. Ma ei pane tee/kohvi sisse suhkrut, see rikuks maitse ära. Ahjaa, ma ei joonud enne Vancouverisse kolimist üldse kohvi, aga siin on lihtsalt iga nurga peal kohvikud ja kuna mulle koogid hirmsasti maitsevad ja nad kohviga hästi sobivad, hakkasin lõpuks kohvi jooma. Kodus ei joo.

22. Ma vihkan karedaid, soonivaid, villaseid riideid (karupüksid hõrrrrrr!). Isegi sokid peavad sellised olema, mis jalale ranti ei jäta.

23. Mulle meeldib koristada! Kõige lemmikum on pesupesemine.

24. Ma kardan ämblikke ainult toas, õues pole probleemi. Arvestades kui priskeid praeguses kodus maha olen pidanud lööma, ei karda varsti ilmselt enam toas ka.

25. Ma olen alati lapsi ja perekonda tahtnud. Mulle meeldiks happily ever after tüüpi Bullerby pere koos koera-kassi-kanadega, seega olen laste tulevase isa valikul alati väga kriitiline olnud. Minu jaoks poleks probleemi terve elu täiesti üksi elada, palju suurem probleem oleks lapsed vale mehega saada.

26. Mulle ei maitse viski, õlu ega tomatimahl. Ma ei saa aru, kuidas inimesed neid juua suudavad.

27. Ma käisin terve põhikooli muusika-eriklassis. Ema arvas, et ju on musikaalsel isal musikaalne tütar. No ma pean viisi ja tunnen nooti, aga pärast seda kui muusika mu elus kohustuslikus korras läbi sai, lõpetasin igasuguse laulmise ja pillimängu päevapealt ära. Solfedžo õpetaja nägu toob siiamaani judinad seljale.

28. Ma ei hooli eriti teiste arvamusest. Eks muidugi meeldib kui inimesed häid asju ütlevad, aga kui keegi halvasti arvab, et jää see mind vaevama.

29. Ma söön absoluutselt kõike. Vanasti ei maitsenud oliivid, rukola ja ingver, aga lugesin kuskilt, et kui iga mõne aja tagant maitsta, hakkavad lõpuks meeldima. Nii ma siis tegingi ja toimis. Rukola on lausa suur lemmik nüüd!

30. Mul pole mingeid huvitavaid hobisid, aga blogida meeldib. See on ju ka hobi, onju?!

Anu kiiksudest saad lugeda siit.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

20 oktoober, 2015

Stressssssss...

Aaaggrrrhhhh! Mul on puhkust vaja! Viimasel ajal tunnen üha enam, et olen ületöötanud. Iga kord kui keegi mingi lollusega hakkama saab, tahaks taldrikuga pähe virutada, selle asemel, et järjekordselt sõbralikult maha istuda ja arutada, mis-seekord-valesti-läks ja mida-edaspidi-teisiti-teha. Tahaks lihtsalt otse öelda, et sõbrakesed, sel sültjal ollusel, mis teil kolba sees istub, on tegelikult mingi funktsioon. Olge nii armsad ja võtke see lõpuks ometi kasutusele!

Võib-olla ma muidu ei olekski nii tige, aga kuskil kuu aega tagasi kaotas päevaprogrammi töötaja ühe mu klientidest ära. Hiljem muidugi selgus, et mitte lihtsalt ei kaotanud ära, vaid jättis teadlikult üksi, kuniks omi asju ajas. Te ei taha teada, mis asju! Ja te ei taha teada, kus! Selles loos on nii palju iiveldamapanevaid ja absurdseid momente, et ületab pika puuga isegi need õuduslood, mida ma turvakeskuses töötamise aegadel kuulma pidin. Klient leiti küll päeva lõpuks üles ja temaga oli kõik enam-vähem korras, aga töötaja osas ei jõua ma siiani ära imestada kui kuradima loll ikka annab olla.

Kõige selle tõttu olid mul kaks nädalat järjest peaaegu igal hommikul koosolekud, nii et vaba aega jäi ainult selleks, et vahepeal kodus magamas käia. Ühtlasi hakkas üha enam närvidele käima, et mu oma töötajad, kelle elu minu omaga võrreldes hulga lihtsam on, teatud asjades üle jala lasevad ja hiljem lihtsalt "sorry" ütlevad. Mul on üheksa alluvat, mis teeb keskmiselt 2-5 sorry't nädalas. Üks hoiab isiklikku skoori kohe eriti kõrgel ja lõpuks hakkas üle viskama, et iga asja sada korda üle pidin rääkima. Minu jaoks on see ju topelt töö!

Ühel reedel jätsin kirja, et ta päevaprogrammi töötajale esmaspäeva hommikul ühe lause edasi ütleks. Kuna senine esmaspäevane töötaja oli arusaadavatel põhjustel ametist kõrvaldatud, polnud mul õrna aimugi, kes lapsele järele tuleb, nii et mul puudus võimalus talle ise helistada. Otse loomulikult unustas töötaja seda teha ja hiljem ütles lihtsalt sorry. Mina kehitasin õlgu, et juhtub ikka, lihtsalt nüüdsest hakkame kõiki sorry'sid kirjalikult vormistama. Järgnes draama kolmes vaatuses koos ämbritäie pisarate ja eesriide langemisega. Tema ei eksivat mitte kunagi, unustamine olevat inimlik, miks ma teda ometi vihkan kui tema mind kui oma tütart armastab ja kõige lõpuks, et sõnumite edastamine ei olevat üldse tema töö.

Fair enough. Pole sinu töö, siis pole. Ole nii kena ja helista mulle pühapäeva õhtul oma vahetust alustades, et näen, et oled palunud mul hommikul üks lause öelda, aga ma leian, et see pole minu töö. Okei. Ma korraldaks siis asjad teistmoodi. Aga kui sa unustad ja pärast hakkad jahuma, et see-pole-minu-töö, siis…

Koristamisega on sama lugu. Tähtsamad asjad on tabelis kirjas ja iga öötöötaja paneb märke, et tehtud. Aga mõnda asja pole vaja päris iga päev teha, ütlesin neile, et lihtsalt kontrollige ja juhul kui vaja, tehke ära (näiteks faksimasinalt tolmu pühkimine). Lõpuks kippus ikka nii olema, et kui ma nuppe vajutades juba näpud ära määrisin, tõin lapi ja tegin ise puhtaks. Kuigi minu töö on see kõige vähem. Nüüd määrasin igale öötöötajale ühe korruse, mille eest vastutada, mispeale tuli "mina-kunagi-ei-eksi"-töötajalt kohe pikk lugulaul sellest, kuidas 5 minutit lisatööd paneb kehaosad küljest ära kukkuma. Eriti käed. Tuletasin sõbralikult meelde, et ametlikult on meil endiselt tegemist ärkvel-öövahetusega. Mitte-ametlikult nurruvad nad muidugi pea 8 tundi sooja teki sees tududa (samal ajal täispalka teenides).

- - -

Aga positiivsetest asjadest siis ka! Kuna oleme Matt'iga mõlemad täiesti ületöötanud, otsustasime novembri lõpus nädalavahetusele mõned päevad juurde näpistada ja puhkama lennata. Kanadas elades on tore see, et kõik need kohad, mis vanasti maru kaugel olid, on nüüd nurga taga. Näiteks kõige lihtsam ja odavam on lennata Hawaii'le või Las Vegase'sse. Seekord otsustasime Vegase kasuks, sest lennuajad olid täiesti ideaalsed ja halloo - kolme tunniga kohal! Hotelliks valisime Pariisi ja loomulikult on Pariisis ka Eiffeli torn, hahaa. Tsirkust kogu raha eest!


Ja kuna Eesti reisi kuupäevad olin mõttes juba mitu nädalat tagasi välja valinud, hakkasin eile mõtlema, et tegelikult võiks need piletid kah ära osta! Emal on kevadel juubel ja kuna ma nagunii kolm aastat külla pole juhtunud, oleks ju kena läbi astuda... Hah, ma olen nii elevil!!! Saab vürtsikilu võikusid ja muud kodumaist. Ja kõiki kõvasti kallistada!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

19 oktoober, 2015

Meeste ja naiste mured

Meil sadas täna seenevihma. Seletasin telefoni teel Matt'ile, et noh, tead küll, selline udune vihm, mis tegelikult ei olegi päris vihm, aga udu ka ei ole. Seenevihm! Mushroom rain… Kui ta naermise lõpetas ja uurima hakkas, kust see sõna tuleb, olin kohe hädas. Eesti keeles pole mõnikord mitte mingit loogikat! Pakkusin, et kuna seened vajavad kasvamiseks niiskust, siis äkki sellepärast? Aga tavalise vihmaga kasvavad ju ka... Hiljem küsisin Kairilt ja tema pakkus, et äkki sellepärast, et uduvihm ei sega veel seenelkäimist?

Koju jõudes hakkasin guugeldama, et võib-olla on mingi loogiline seletus... Esimene vaste tuli "murelik mees küsib nõu" vallast ning seentega oli sel küll õige vähe pistmist. Kuna järgmisedki eriti palju informatiivsemad polnud, jääb seenevihma teooria siinkohal lahtiseks.


Hakkasin mõtlema, et meestel on üleüldse tihtipeale naiste kohta midagi kobisemist. Eriti tisside osas. Huvitav, et mulle pole ükski peika kunagi öelnud, et tissid võiks suuremad olla? Pole julgenud äkki? Suured tissid oleks nats tüütud, ei saaks kõhuli magada. Ma magan kogu aeg kõhuli. Võib-olla sellepärast ei kasvanudki tissid suureks?!

Järgmiseks guugeldasin, et mis juhtub kui "murelik naine küsib nõu"?


Ei, "murelik naine". Närvihaigest mehest ei saa head isa. Palun liigu edasi.

Meeste ja naiste erinevused, eksole. Esimesest artiklist saame teada, et suhe on tegelikult väga hea, naine on ilus, seks klapib, kõik tore. Aga rinnad võiks suuremad olla. Kohe hästi suured võiks olla. Meeste mured...

Teisest artiklist loeme, et mehel käivad mitu korda kuus äkkvihahood, ütleb naisele pahasti ja õelalt, on armukade ja kahtlustav, provotseerib kaklusi ja ülbitseb ka võõraste inimestega. Liikluses on närviline, sajatab ja vehib keskmise sõrmega. Aga äkki võiks ikka lapse hakkama panna? Naiste mured…

Madli kirjutas kunagi normaalsete meeste defitsiidist rääkides, et latti on juba nii palju madalamale lastud, et varsti jääb ainsaks kriteeriumiks, et mees ei haiseks. Jumala eest noh! Madlil oli kõige kihvtim blogi, mida ma kunagi lugenud olen. Hirmus kahju, et ta selle ühel hetkel ära kustutas.

Aga jah, ei tasu latti alla lasta.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

12 oktoober, 2015

Lühiraport

Nädalavahetus…

Matt leidis Halloween'i kostüümiks maailma kõige koledama tagi ja otsustas selle kohe selga panna. Kanadalastel on ameeriklastega mingi kana kitkuda, nende jaoks on selline huumor hullupööra naljakas.

Anu ei suutnud hommikul muffini ja croissant'i vahel valida ning võttis mõlemad. Küll aga jättis öösel olude sunnil kummikarud söömata, sest Matt lukustas need relvakappi (juba teist korda!)

Palun saage tuttavaks - Annabel Elise. Täna juba kahenädalane! Ma ei ole vist kunagi nunnumat beebit näinud, kõik senised lemmikud said hoobilt troonilt tõugatud. Tore, et ikka sõpru leidub, kes lapsi teevad, on vähemalt kellegagi mängimas käia!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 oktoober, 2015

Paar sõbralikku sõna

Ma olen viimasel ajal eriti tubli olnud ja end mugavamalt Kanadasse sisse sättinud. Kõigepealt taotlesin kohaliku ID-kaardi. Siis haigekassa kindlustuse. Seejärel tegin pangakonto ning tellisin kohaliku krediitkaardi. Ja täna oli esimene verstapost kohalike lubade saamiseks. Õigemini mul ongi nüüd Kanada load, aga esialgu veel ajutised (kuniks sõidutest tehtud).

Tervisekindlustus (õigemini reisikindlustus, sest ma olen põhimõtteliselt ikka veel reisil, hahaa) sai veebruaris täitsa kogemata läbi. Lihtsalt unustasin pikendada! Õnneks on tööandja poolt igaks aastaks kindel summa, mille ulatuses nad absoluutselt kõik tervisega seotud asjad kompenseerivad, sealhulgas hambaravi, prillid, massaaž jne. Küll aga ei tahaks auto alla jääda või millegi veel kulukamaga hakkama saada, sest siis plekiks omast taskust ja need taskud pole just ülemäära sügavad.

Kanadasse saabumisest alates kasutasin Eesti Toronto Ühispanga kontot, mis oli hästi mugav, sest nad ei küsi millegi eest raha ja nii tore, et kõiki asju saab eesti keeles ajada. Aga lõpuks oli mul ikkagi korralikku deebetkaarti vaja, mis ka teisel pool piiri toimiks ja ühtlasi tahtsin krediitkaarti, sest paljudes kohtades (näiteks praami peal) ei saa siin deebetiga üldse maksta. 


Kõik rääkisid õuduslugusid kui kallid on teenused Kanada pankades ja ma tegelikult meelsamini ei maksaks pangale selle eest, et nad saaks minu raha kasutades omale raha teha. Onju! Aga kui lähemalt uurima hakkasin, selgus, et siin on asjad palju loogilisemad kui oodata oskasin! Kui hoiad mingi kindla summa kontol, on absoluutselt kõik teenused tasuta ja krediitkaardi saab valida premium kaartide hulgast, kaardihooldustasu loomulikult pole. Kui kontol hoida väiksemat summat, on mingid asjad tasulised. Ja kui veel väiksemat, on rohkemad asjad tasulised. Ja kui oled selline kulutaja, et konto pigem nullis istub, maksad iga ülekande ning muu liigutuse eest. Ehk see kõige hädisem konto on midagi sellist nagu mul Eestis täiesti tavaline Swedbank. Ainult, et mu sealne konto pole nullis, et neil tekiks moraalne õigus mult näiteks igakuist kaardihooldustasu kasseerida. Khm, see kaart, mida nad hooldavad, hakkab mul siin Kanadas juba vaikselt sammalt peale kasvatama…

Valisin panga välja, läksin kohale, ütlesin, et kuna mul nagunii alati mingi tagavararaha kontol istub, tahan nende kõige ägedamat paketti ning selle ma ka sain. Krediitkaardi valisin põhimõtteliselt pildi järgi, hahaa! Sädelusega! Muud toredad omadused on tal ka. Ahjaa, see summa, mis peab kontol olema, ei ole panga poolt broneeritud. Kui seda seal pole, maksad lihtsalt kuutasu. Kui on, siis ei maksa. Aga kõik teenused on mõlemal juhul tasuta.

No ja lõpuks kohalikud load. Eesti omadega võib ainult esimesed kolm kuud sõita ja edasi on kohalikke vaja (või käid iga kolme kuu tagant korra Ameerikas ja lased ikkagi kodumaistega ringi). Läksin ICBC-sse (kohalik ARK) uurimaks, et mida ma tegema pean? Selgus, et teooriatesti ja sõidueksami. Alustuseks anti tasuta õpik. Nii hea raamat! Väga loogiliselt üles ehitatud, lihtsasti loetav ja värviliste piltidega.

Eesti load võetakse ära, Kanada omad antakse vastu. Mille kuradi pärast nad Eesti omad ära võtavad - ma tõesti ei tea! Aga kuna Eestis pole nagunii lube vaja, on suht ükskõik (mitte et ma üleüldse väga tihedalt Eestisse satuks muidugi).


Õpik oli mul juba kuu aega põrandal vedelenud, et peaks sellest üle astuma ja oleks meeles lugema hakata. Ei mõjunud. Sellised trikid lihtsalt ei toimi! Iseenda eest kommide ärapeitmisest ei ole kah kunagi midagi head välja tulnud.

Eile võtsin raamatu tööle kaasa ja veetsin terve õhtu diivaninurgas lugedes. Viimases peatükis tulid sellised pärlid, et "enne sõidueksamit tee kindlaks, kuidas klaasipühkijad töötavad, sest neid võib eksamil vaja minna". Ma naersin kohe kõva häälega! Sain load küll juba 11 aastat tagasi, aga nii palju on meeles, et kui ma poleks osanud klaasipühkijaid kasutada, poleks keegi isegi kaalunud mind eksamile lubamast. 

Järgmises lõigus selgus, et inglise keelt ei pea ka oskama! Võib näpuga näidata kui sõna ei tea! Lisatud oli rida sõnu, mis oleks soovitav enne sõidueksamit selgeks õppida, et suhtlemist sujuvamaks muuta - auto, buss, jalakäija, loom, lumi jne. Kõige lõpus oli väike selgitus, et mismoodi sõidueksam täpsemalt välja näeb: "Eksaminaator tutvustab end ja ütleb paar sõbralikku sõna." Very Canadian! Otse loomulikult ütleb eksaminaator paar sõbralikku sõna!



Kuna üks ICBC esindus jääb mul tööle kõndides täpselt tee peale, tegin teooriatesti hommikul sõna otseses mõttes möödaminnes ära. Test on elektrooniline ja igas ICBC-s on rida eksamimasinaid, aega kokku leppima ei pea. Minu Eesti autokoolis oli selline süsteem, et võib olla üks õige vastus või mitu või kõik õiged. Kui kõik neli peaks õiged olema, aga valid ainult kolm, loetakse vastus valeks. Siin trikitamist ei toimu, neljast vastusevariandist on alati ainult üks õige, ajalimiiti pole ja kõiki küsimusi saab vahele jätta kui tahad. Küllap tuleb mõni selline ka, millele vastata oskad.

50-st peavad ainult 40 õiged olema, nii et sain tulemuseks 98%, kuigi väga pingsalt ei süvenenud. Kui nad vaid teaks, millist vatti me Eestis selliste asjadega saame, ei paluks nad meil siin ühtegi lisatesti teha. Eesti load võeti ära ja vastu anti ajutised Kanada omad. Öeldi, et aasta jooksul peab sõidueksami tegema, siis saab õiged load.

Sõidueksami juures on kõige naljakam see, et auto peab endal olema! Lubasid veel pole, aga auto ju ikka on! Eksamiaegadega on praegu millegipärast täiesti tuuga, esimene võimalus alles kahe kuu pärast. 

Ahjaa, nüüd pean natuke harjutama ka, sest ma pole täpselt kolm aastat mitte kordagi sõitnud! Huhuu :) Aga enne seda sõitsin kaheksa aastat absoluutselt iga päev, nii et mingi põhi peaks all olema. Täna istusin üle pika aja esimest korda uuesti rooli ja sõitsin Matt'i vanemate juurest koju, mis oli päris kaugel ning hõlmas endas kiirteed, tunnelit ja muud toredat. Üsna kummaline oli - ühest küljest hästi tuttav tunne, aga natuke ärev ka.

Nüüd peaks seda asjalikku joont hoidma ja Eesti reisiks piletid ära ostma, siis on selle aasta checklist täidetud.

PS! Meil sajab praegu sellise ladinaga vihma nagu valaks ämbrist! Hästi mõnus krõbin! 

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

06 oktoober, 2015

Köögipidu (+film)

Uus eestlane Relika kutsus meid laupäeva õhtuks enda poole külla. Arutasime, et kuna ta nii kaugel elab, võiks varakult alustada, muidu jõuame alles hommikuks koju. Kell seitse pidime siis kohal olema.

Mõtlesin, et küpsetan suitsujuustukattega saiapulkasid kaasa, aga tainas kerkis arvatust kauem ja otsustasin pulkade asemel kuklid teha, et kiiremini saaks. Aga et sai pehme ja vetruv jääks, pidi tainas üsna vedel olema ja ühtlasi tuli see nii kleepuv, et kuklite plaadile ladumine osutus oodatust palju keerukamaks ettevõtmiseks. Ühel hetkel andsin lihtsalt alla ja valasin ülejäänud taigna koogivormi ja raputasin juustuga üle. Hiljem selgus, et koogivariant maitseski kõige paremini!

Viis minutit enne seda kui pidin rongipeatuses olema, tõstsin saiad ahjust välja, viskasin kotti ja panin jooksuga minema. Teistest pidulistest jäid pooled veel rohkem hiljaks, nii et pool kaheksa istusime siis lõpuks rongi. Relika maja asub küll täpselt peatuse kõrval, aga kuna Matt tahtis veel poest läbi minna, vudisime meie tubli lambakarjana kaasa ja jõudsime lõpuks hoopis natuke enne üheksat kohale. Nii palju siis varajasest algusest.

Ahjaa, kuklid sõime juba rongi oodates ära, sest noh, kell oli ju seitse ja pidu võis alata!

Oskab keegi öelda, mis värk sellega on, et kui anda inimestele vaba võimalus ringi liikuda, kogunetakse kööki? Alguses olime ikka tsiviliseeritud, istusime diivanil ja puha, aga tunnike hiljem pressisid kõik end kööki ja mahutasid end kappidele ning põrandale. Ainult iirlased jäid tuppa-rõdule, sest kööki nad peale eestlaste pealetungi enam puhtfüüsiliselt ei mahtunud. Ja nagu ikka - oli tore!



Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 oktoober, 2015

Kass

Kassil on tekkinud komme mul hommikuti külas käia. Istub ukse taga, surub nina vastu klaasi ja toksib käpaga. Mida kiirem mul on, seda kindlamini välja ilmub. Täna hommikul pidin kokkusaamisele tormama ja olin juba peaaegu hiljaks jäämas kui ukselävel karvast nägu märkasin.

Mul läks kassi usalduse võitmisega nii mitu kuud, et selle kaotamisega nüüd küll riskida ei taha. Valasin taldrikule piima, kirusin end, et talle ühtki maiust ega konservi pole hankinud ning hakkasin hambaid pesema. Kükitasin, et kiiruga paar paid teha, aga ta ronis ruttu sülle, keeras end mugavalt kerra ja kukkus kõva häälega nurruma.


Püüdsin küll sõbralik olla ja teda nii palju nunnutada kui vähegi aega oli, aga kaua sa ikka hambaid pesed. Kükakil. Kass süles.

Tormasin duši alla… kass istus teisel pool klaasi ja ootas. Natuke etteheitvalt juba. Kogu see aeg, mis riideid kokku otsisin, jälitas mind. Iga natukese aja tagant tegin talle korra pai, näitamaks, et meie sõprus on endiselt jõus. Kui kõigega valmis sain ja tennised jalga tõmbasin, sättis ta end mõnusalt tugitooli nagu üks korralik lembeloom kunagi. "Kiire? Ei, mul pole kuhugi kiire. Nurr."

Miks ta enam õhtuti ei tule? Ma võiks teda tundide kaupa silitada. Tegin südame kõvaks, tõstsin kassi ettevaatlikult põrandale ja ütlesin, et nüüd peame minema. Oleksite te seda pilku näinud! "Mis mõttes minema?" Nüüd on vist sõprus läbi kah…


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud