31 mai, 2013

Erinevused vol 1

Kanadas kasutatakse sellist kalendrit, mis algab pühapäevaga. Ütlevad "nädalalõpp" nagu meiegi ega lase end sugugi häirida, et pool lõpust hoopis alguses asub... Arutasime seda tööl hinduga, aga kuna Indias algab nädal samuti pühapäevaga, oli tema meelest jällegi eriti kummaline, et see esmaspäevast võiks alata, kuigi tööle ja kooli minnakse just sel päeval.

Kellaajad on siin loogilisemad - arvestus käib 12-tunni süsteemis, numbrile märgitakse taha kas "am" (ennelõunal) või "pm" (pärastlõunal). Eestis kasutatakse 24-tunni arvestust ju tegelikult ka ainult kirjalikult... 

Täna tööle jalutades avastasin, et mitte üheski aias pole koera tara najale hüppamas. Eestis on ju igal majaomanikul peni, kes juhusliku möödakäija peale haukuma või lõrisema peab. Mul lähevad sellistel tänavatel kõndides alati närvid läbi, sest iial ei või teada, kas ta pääseb välja või mitte. Nii palju kui ma koeraomanikega kokku olen puutunud, väidavad nad alati, et nende lemmik ei hammusta. Samas on igal väraval hoiatus "kuri koer". Siin ei paista aga keegi aru saavat, et miks üks koer üldse kuri peaks olema?

Kanadas on koera omamine sõna otseses mõttes eralõbu - keegi teine ei pea kuulama haukumist, vaatama junne ega olema valvel, et hambaid sisse ei löödaks. Ma ei ole veel pihta saanud, kuidas nad oma koeri sotsialiseerivad, sest metsarajal olen neid lahtiselt ringi jooksmas näinud küll, aga siinsed penid ei käi võõraid inimesi nuuskimas ega teiste koertega tüli norimas.

Korterinaaber rääkis ükspäev, et tal oli kunagi girlfriend, kes pesi nõusid hästi imelikult - voolava vee all ja švammiga... See ei olevat normaalne, nõusid pestakse ju kausis ja lapiga!

Ja seda ta teebki - kogub umbes nädal aega kapiäärele, laob ilusasti virna ja ühel kenal päeval hakkab otsast pihta - laseb kraanikausi vett täis, paneb punni ette, leotab ja mässab (sest kuivanud toit ei taha hästi lahti tulla). Kusjuures asi ei ole vee kokkuhoius, ta võib vabalt tund või kaks duši all olla, pole üldse probleemi! Lapi osas proovisin alguses kohanduda, aga pärast nädalapikkust solberdust selle määrdunud kaltsuga, mis iialgi ära ei kuivanud, tõin omale ikkagi švammi.


Et kanadalased ikka veel tšekke kasutavad, olen juba varemgi kirjutanud. Kohalike sõnul pole see enam kuigi levinud, aga näiteks Kustav saab oma palga just tšekkidena kätte. Eile läks siis lõpuks panka neid rahaks vahetama, kiitis veel, et eriti lihtne, sest vajaliku panga kontor asub meie maja all.

Natukese aja pärast tuli veidi ärritunult tagasi, sest selgus, et tšekkide rahastamiseks tuleb minna täpselt samasse kontorisse, mida nende väljakirjutaja kasutab! Ei piisa, et pank on õige. Vajalik kontor asub meist nelja metroopeatuse kaugusel, aga mis seal ikka - kel janu, sel jalad. Seal öeldi, et raha saab kätte alles siis kui pank on tšeki väljastaja telefonitsi kätte saanud ja kinnituse küsinud. Boss aga ei võtnud toru ja nii soovitati Kustavil mõne päeva pärast tagasi tulla, et selle aja jooksul püütakse siis konto omanikku tabada. Kujutate ette jah?

Kusti helistas ise bossile, sai ta kätte, palus panga kõne vastu võtta ja pärast seda kui pank lõpuks bossiga ühendust oli saanud, anti Kustile lõpuks raha kätte. Ma ei tea, kas annaks seda asja veel keerulisemaks ajada äkki?

Ja kilekotid! Kui Kustav omale saapad ostis, sai nendega ühe normaalse koti kaasa (ehk oskavad neid toota küll), aga toidupoodides müüdavad on lootusetud! Umbes poole väiksemad kui need, millega Eestis oleme harjunud ja nii õhukesest kilest, et kandevõime on olematu. Ma käin siiamaani kodust kogemata kaasa rännanud Rimi kotiga poes, aga see hakkab vaikselt otsi andma.

Mõnes poes on kilekott hinna sees ja enne kui midagi iitsatadagi jõuad, on kassapidaja kõik su asjad sisse pakkinud, mis tähendab, et kodu poole tuleb vaaruda umbes kümne pisikese kotiga. Ma saan aru küll, et öko oleks riidest kotiga toidu järel käia, aga vaadake - prügi osas me ju nii ökod pole, et ilma kileta hakkama saaks ja minu meelest pole eriti loodussõbralik prügikotte veel eraldi soetada. Nüüd ma siis olengi nii kaval, et pisikesed kotid lähevad ikkagi prügi tarbeks, aga kuna need ei mahuta halligi, tuleb iga päev praht välja viia.

Mõned päevad tagasi ostsin meile potiga väikse basiiliku, eriti tänuväärne taim ikka - saab otsast süüa ja kasvab mühinal, lõhnab ka hästi. Mõni hoolealune peab ikka olema ja loomi me ju omale praegu võtta ei saa

Eesti ja Kanada erinevustest kirjutasin ka siin.

28 mai, 2013

Söögijuttu

Mul on ikka nii tore töö - kohal pean olema alles kell kaks, saan hommikul nii kaua magada kui tahan ja kuna enamasti ärkan üheksa paiku, on pool päeva vaba enne kui minema pean hakkama. Üheksa-kümne vahel õhtul olen kodus tagasi. Teine hea külg on vahvad kliendid ja toredad töökaaslased. Üks kolleeg on väga osav kokk, tema abil olen enda jaoks avastanud hernevõrsed ja mingi Hiina kõrre (okra), mida röstitakse õlis ja maitsestatakse vähese soola ja suhkruga. Põhimõtteliselt nagu kartulikrõps, aga palju-palju maitsvam.

Ingver pole mulle kunagi meeldinud, liiga intensiivne ja lõhnab ebameeldivalt. Teresa tegi aga sellise wok'i, mis sisaldas igasugu põnevaid juurikaid, kalmaare ja hiidkrevette ning loomulikult ingverit. Maitsestas sojakastmega ja serveeris riisiga. Appi kui hea! Järgmisel päeval ostsin oma elu esimese ingverijuurika ja tegin täiesti vabatahtlikult sellest süüa! Ise olin ilmatuma uhke, Triin-Mosu ja Kusti sõid ka meelsasti.


Tööl on kombeks, et igaüks teeb mõnikord oma rahvustoitu. Meil on kirju kollektiiv - lisaks kanadalastele üks tüdruk Ukrainast (kõik on veendunud, et räägime temaga sama keelt, sest pärineme ju põhimõtteliselt ühest kohast), üks naine Californiast (aga tema ema on Taist), üks Trinidad-Tobagost (Kariibidelt), üks Indiast (alles kolm aastat tagasi kolis siia) ja kaks öövahetuse töötajat kuskilt Aafrikast.

Korduvalt on uuritud, mida Eestis süüakse ja mis on mu lemmiktoit? Millegipärast eeldatakse, et sööme midagi väga erilist. Mul pole aimugi, mida neile valmistada, verivorsti ju ei tee! 

Ükspäev käisime austraallastel külas (neil, kes nüüd meiega ühes majas elavad) ja kuna Janice pärineb tegelikult Filipiinidelt ja Mick Taiwanist, kuulub mõlema rahvustoitude hulka mitmeid meie jaoks veidraid asju, näiteks needsamad kanajalad, mida hiljuti Aasias maitsesime (noh, rohkem küll vaatasime). Meie lajatasime oma verivorsti trumbi vastu ja nii Marc kui Janice-Mick ei suutnud kuidagi uskuda, et tõepoolest midagi sellist süüa suudame. Kui siis saabus Marci kord rääkida, ütles ta lihtsalt, et halloo, ma olen Kanadast, me ei söö siin veidraid asju!

Marc ei jõua kuidagi ära imestada, et Eestis pole maapähklivõi kuigi levinud. Põhja-Ameerika inimesed ei kujuta elu ilma selleta ettegi! Määrivad saiale ja panevad moosi ka veel peale. 

Pea igast Kanada kodust võib leida slow-cooker'i. Tegemist on elektrilise potiga, mis küpsetab madalal kuumusel (ja pika aja jooksul). Viskad hommikul lihatüki ja mõned juurikad sisse ning korjad õhtul töölt tulles hõrgu prae välja... Kuidas on võimalik, et ma 30 aastat ilma selle aparaadita üldse söönuks olen saanud?!


Täna asusid Triin ja Mosu jälle teele, mina juhtusin sel ajal tööl olema ja parem oligi, et enne kõige härdamat hetke minema sain. Oli tore nädal koos hea toidu ja põnevate aruteludega. Loodetavasti tulevad nad pärast oma ringreisi jälle meie juurest läbi, ikka väga mõnus on aeg-ajalt Eesti sõpru näha. Kõik ülejäänud võiks ka läbi astuda...

25 mai, 2013

Külalised

Triin ja Mosu, kes oma esimese Kanada-aasta otsi vaikselt kokku tõmbavad, jätsid koduseks muutunud Edmontoni selja taha ja alustasid ringreisi, mille käigus püüavad ära näha tüki Kanadast ja USA läänerannikust. Ilmselgelt ei saanud nad Vancouverit kuidagi vahele jätta ja veedavad nädalakese meie seltsis.

Kuna siin oli mitu nädalat järjest täielik suvi, valisin muudkui kohti välja, kuhu nendega minna ja kus piknikku pidada. Kui saabumiskuupäev paika sai, pakkis suvi asjad kokku ja ilmateate väitel pidi nädal aega järjest vihma kallama, külm olema ja päikesest polnud lubatud unistadagi. Ma olin jube pettunud! Tegelikkus on aga selline, et igal hommikul kraabib päike end pilve tagant välja ja ei ole seda nägugi, et kuskile kaduda tahaks. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et vihmase Vancouveri teema on müüt. Me oleme siin peaaegu kaks kuud elanud ja ainult paar korda pilvist ilma näinud.

Kui Triin ja Mosu juba aastaid raha kogusid ja Kanadas reisimise unistusest rääkisid, ei olnud mul üldse tunnet, et tahaksin sama teekonna ette võtta. Ja siis hakkasid korraga igasugused asjad juhtuma, mispeale leidsime end lõpuks viisataotluse pabereid täitmast... ja siin me nüüd oleme! Natuke ootamatult, sest kumbki meist pole Kanadasse tulekust kunagi unistanud, see osa jäi lihtsalt sujuvalt vahele.

Aja lendamise kiirus on vist vanusega seotud? Lapsepõlves tundusid aastad kohutavalt pikad. Et järgmine sünnipäev kätte jõuaks, läks terve igavik! Nüüd käib see kuidagi hops ja hops... Mõni aeg tagasi panime kursakaaslastega kirja, mis elu enda arvates 10 aasta pärast elame. Nüüd on ainult 7 aastat jäänud selleni, mil Triinu talus oma lastekarjaga kokku pidime saama ja ümbriku avama, et toonaseid unistusi reaalsusega võrrelda. Jube kiireks läheb ausalt öeldes! Eriti Triinul selle taluga.


Minu esimene töönädal on pidulikult lõpule jõudnud. Algus oli äkiline, pidin minema pühapäeval, aga sain laupäeval meili, et nad tahaksid mu vahetuse päeva võrra varasemaks tõsta. Veidi tobe oli see, et kiri tuli tund aega enne vahetuse algust. Aga mis seal ikka, vedasin end kohale, oligi tore, et ei jõudnud miskit ette pabistada. 

Töö on hästi tore, tegemist on "koduga", kuhu on elama paigutatud kaks autismi-diagnoosiga noort inimest. Nende päralt on uhke kolmekordne maja ja väike armas aed. Töötajate ülesandeks on aidata neil võimalikult iseseisev olla ja igapäevatoimetustega hakkama saada. Arengutasemelt on autistid oma vanusest oluliselt maas, seega käib kogu töö lihtsalt elamisväärse elu nimel, mitte selleks, et ühel heal päeval tõepoolest iseseisvuda suudaks. Korraga on kohal kaks töötajat, kes aitavad koristada, teevad süüa, käivad poes ja pakuvad niisama seltsi. Nagu kodus ikka! Sellisest hooldekodust nagu me Eestis oleme harjunud ette kujutama, on asi ikka nii kaugel kui üldse olla saab.

Autismidiagnoosiga inimesed ei taha füüsilist kontakti, ei suuda hoida silmsidet ega saa aru sotsiaalse suhtlemise reeglitest. Olenevalt arengutasemest on paljud oskused aga mehhaaniliselt õpitavad, näiteks emotsioonide mõistmine - tüüpiline autist ei saa näo järgi aru, mida teine inimene tunda võib, kas ta on rõõmus või kurb. Paljud neist suudavad aga ära õppida faktiteadmised, näiteks et kui suunurgad on ülespoole, tähendab see naeratamist, mis omakorda tähendab head tuju.

Veidrad liigutused ja sobimatud naerupahvakud on täiesti tavalised, samuti mõne kindla lause või küsimuse pidev kordamine. Ohutunne puudub neil täielikult. Paljudel autistidel on aga mõni supervõime - näiteks ülihea mälu. Üks meie hoolealustest suudab meelde jätta kõik numbrid ja aadressid, mis tema vaatevälja satuvad. Ükspäev leidis terve asutuse töötajate telefoninumbrite nimekirja (kaks A4 mõõdus paberit) ja veerand tundi hiljem teadis kõiki kontakte peast. Müstiline! Ma pole isegi enda siinset numbrit veel ära õppida suutnud...

20 mai, 2013

Tätoveering

Otsisin oma eelmise postituse tarbeks rumalust illustreerivaid pilte ja leidsin ühtlasi portsu huvitavaid tätoveeringuid. Samas reas oli eksponeeritud ka üht tädi miljonimängust. Kui teilgi peaks kunagi tekkima küsimus, kumb on suurem, kas kuu või elevant, siis võib-olla on seda raske uskuda, aga teadlased on kindlaks teinud, et tegelikult on kuu ikkagi natuke suurem.


Kui mitte nii arukad inimesed keha kaunistama asuvad, võib päris omapäraseid lahendusi tekkida. Näiteks oskavad nad pildi sisse integreerida karvu...


...või just unustavad karvadega arvestada, sest ma pole nii kindel et alljärgnev mees elu lõpuni igapäevaselt oma vasakut kannikat raseerima jääb. Ja vaevalt, et pruut, kelle näolapp on leidnud tee peika p....sele, kuigivõrd rõõmustab kui ühel päeval põsed karvadega kattuvad.


Kui värske papa on suures õnnetuhinas otsustanud järeltulija nahale visandada ja kunstnik seejuures ülearu osavaks ei osutu, võib juhtuda, et muidu rõõmus põnn näeb välja nagu oleks korralikult peksa saanud.


Kui pildi aluseks võtta muinasjutt, tasub ikka kõik tegelased välja joonistada, muidu võib tekkida küsimus, et kus on Lumivalguke? Ja kellega ta seal on, sest pöialpoisse peaks ju seitse olema...


Naba on üsna kasutu detail, lihtsalt passib kõhu peal, mingit tolku temast pole. Teed pildi ümber, muutub kohe elavaks...


Tagasihoidlikumad võivad aga piirduda millegi lihtsamaga:

18 mai, 2013

Eesti kaart

Eile oli meil töö juures uute töötajate koolitus, kus tutvustati üldist korda ja paberimajandust. Iga tegevuse jaoks on selged juhtnöörid, näiteks ei tohi kliendi kohta kirjutada, et ta oli "rõõmus", "häiritud" vms, sest teisele inimesele, kes antud dokumenti loeb, ei ütle see õigupoolest mitte midagi. Alati tuleb lahti seletada, milles käitumine seisnes. Samuti jääb väheks faktist "peksis seina" - oluline on mainida, kas klient soovis seina ära lõhkuda või oli lihtsalt vihane ja elas end sel viisil välja. Oma arvamus pannakse kirja ainult siis, kui see mingil põhjusel vältimatult oluline tundub ja sel juhul märgitakse juurde, et tegemist on subjektiivse hinnanguga. Sildistada ei tohi, lugupidav suhtumine on esmatähtis.

Logiraamatusse kirjutab igaüks oma olulisemad tähelepanekud. Kui miski läheb segamini, tõmmatakse sellele kriips peale, korrektori kasutamine on keelatud. Sissekanne lõpetatakse joonega, mis välistab hilisemad täiendused. Kõik peab olema läbipaistev ja aus. Logiraamatuga tutvumine on töötajatele kohustuslik ja seda tuleb alati oma initsiaalidega kinnitada.

Ravimite kohta peetakse iga kliendi jaoks tabelit ja tableti andmist kinnitab töötaja samuti initsiaalidega. Lisaks märgitakse üles need korrad, mil ravimist on keeldutud või kui see on esile kutsunud kõrvaltoimeid.

Peale minu olid koolitust saamas kolm umbes 40-aastast meesterahvast. Juhendaja küsis, millises kahes erinevas vormis on võimalik suukaudset ravimit manustada? Üks meestest pidas teisega nõu ja üheskoos jõudsid otsusele, et vastus on tabletina ja süstina. Suu kaudu?! Really?

Võimalikke ravimi manustamise viise on neli, aga slaididele oli märgitud vaid kolm tükki. Koolitaja selgitas, et neljas moodus on anaalselt, aga kuna seda meetodit meie asutuses ei kasutata, ei ole ka materjalides kirjas. Minu pinginaaber lasi seepeale kuuldavale lõbusa huilge ja viskas paar nalja stiilis: "No seda ma võin küll teha! Andke aga teada kui abi vajate. Anaalselt ikka saab!" Keskealine meesterahvas, meelekohad hallid... Minu meelest peaks mingis vanuses saabuma äratundmine, millist käitumist värske tööandja sinult oodata võiks ja ma ei usu, et sedasorti naljad lasteasutusse kandideeriva mehe puhul päris kohased on.

Üks tüüp oli hästi jutukas ja tore, uuris kust ma pärit olen ja ohoo, kus see Eesti muidu asub? Seletan siis lahkelt, et kas sa näiteks Soomet tead, mees vastu, et ei tea. Aga Rootsit? Mkmm. Balti riigid? Eip.

"Aga kus see muidu kaardi peal on?"

Tead, maru raske on kaarti selgitada kui sa ühtegi riiki ei tea... Tema vastu, et teab ikka - näiteks Saksamaad ja Venemaad! Ütlesin, et no umbes sealkandis asub Eesti ka. Poiss jäi vastusega rahule: "Aa, seal!"


Käisin just kirjutamise vahel köögist näksimist otsimas ja sain aru, et mingi tööjaotus peab peres ikkagi olema. Kustav on apelsinikoorimises nii osav, et tõmbab noaga paar triipu peale ja koore krõpp-krõpp ühes tükis maha. Isegi seda valget nahka ei jää. Mina lammutasin koore umbes kahekümneks tükiks, kõik kohad kleebivad ja pool kööki on pudi täis. Pole ikka vaja teise kapsamaale trügida.

See-eest tuleb mul küpsetamine üha paremini välja. Eile tekkis koogiisu, aga retsepti ei viitsinud otsida ja viskasin enam-vähem suvalised asjad kokku. Põhja ja katte jaoks asendasin enamiku jahust kaerahelvestega, vahele läksid rabarber, maasikad ja hapukoor. Kuumale koogile rändas efekti mõttes vahukooretutsak peale ja Kustav tunnistas selle kõige paremaks küpsetiseks, mida ta kunagi söönud on.

16 mai, 2013

Narkomaaniast

Facebook'is on "Krokodilli"-nimelise narkootikumi klippide jagamine taaskord populaarseks muutunud, hakkasin seal juba kommenteerima... kui sain aru, et ma ei oska ju lühidalt kirjutada ega mahuks oma heietusega etteantud kasti ära.


Leheküljel, mida usinalt jagatakse, soovitatakse ohtudest rääkida "vastavas eas lastele". Milline on "vastav iga"? Loodetavasti ei ole silmas peetud teismelisi, sest just see on reha, mille otsa paljud vanemad komistavad - räägivad alles siis kui kriis on käes.

Töös noorte sõltlastega pidin lõpuks kõrvale heitma illusiooni, et kõik vanemad armastavad oma lapsi. Ja sain teada, et kõik lapsed armastavad sellegipoolest oma vanemaid - ükskõik kui vähe need emad-isad kõrvalseisjate silmis seda väärt on...

Keskmine inimene ei kujuta ette, milliseid elusid meie kõrval elatakse. Kui vähe tähelepanu on võimalik oma järglastele pöörata; kuidas pärast lahkuminekut "vanad" lapsed lihtsalt üle jäävad, elades kord ühe, kord teise vanema juures, kellest kumbki oma elus neile kohta ei leia; kui palju vägivalda ja väärkohtlemist on need lapsed oma senise elu jooksul näha ja kogeda jõudnud. Ja kuidas on võimalik suureks saada nii, et su elus ühtegi lähedast inimest ei ole, mis siis, et pereliikmeid jagub.

Tihtipeale on vanemate suhtlusoskused nii kehvad, et kui teismeline mässama hakkab, pööratakse talle lausa selg. Või antakse politseile tagaotsimiskuulutuse tarvis eriti tobe pilt, mille peale otsitava pubeka sõbrad-tuttavad kindlasti hea lõuatäie naerda saavad. Lihtsalt kättemaksuks.

Vahel on suhted pereringis nii halvad, et kõikide toad käivad lukku. Mõnikord on ühist katust jagavad vanemad tegelikkuses lahus, elavad kumbki oma elu (tehes seda ikka samas korteris, aga uute kaaslastega) ja laps võib külmkapist süüa võtta vaid ühe vanema riiulilt. Vahel on noore inimese ainsaks sõbraks ja toetajaks lemmikloom (keda vahelduva eduga ära anda ähvardatakse). Mõnikord ei suuda 12-aastase ema kuidagi meenutada, mitu korda laps alkoholimürgistusega haiglasse on sattunud. Nii mõnigi vanem ei tule oma last kuude kaupa kinnisesse asutusse vaatama ja väidab, et elu on kiire. "Ja mis ta üldse viriseb, et tahab ema näha, ise nii suur juba!" Noh, 10 või nii...

Ajakirjandus üritab millegipärast jätta muljet, et lapsed lähevad kuidagi juhuslikult hukka. Ja võib-olla mõned üksikud lähevad ka. Enamiku puhul on aga perekond väga sihipäraselt oma järglase kuristiku äärele lükkamisega tegelenud, andmata kaasa tiibu, mis teda sealt edasi võiksid kanda. Kui vanemate endi lapsepõlve kohta uurida, on näha, kuidas mustrid korduvad - nad pakuvad lastele sama elu, mida isegi on kogenud, sest ei oska teisiti. Paljud on väga noorelt sünnitanud, enamikel pole keskharidustki, rohkemast rääkimata. Elu on olnud raske, nii enne kui pärast last.

Tulles tagasi narkootikumide juurde - jah, loomulikult peab lapsega rääkima, teda harima ja hoiatama. Aga see on kompleksne töö, mis ei piirdu vaid ühe loenguga. Ja kui kõik ülejäänu - turvatunne, armastus ja teineteise märkamine on puudu, ei saa head tulemust loota.

Katkistel lastel pole midagi kaotada ja traumatiseeritud aju vajabki eredamaid elamusi, et üldse midagi tunda. Meelemürgid tunduvad seetõttu ahvatlevad. Selliste linkide jagamine ei anna aga soovitud tulemusi, sest inimestel on kombeks mõelda, et nendega midagi sellist ei juhtu. Kui ei kanna helkurit, ei kasuta rattaga sõites kiivrit, ei kinnita autos turvavööd, ei ole ju samuti asi selles, et puuduks teadmine, mis juhtuda võib. Et keegi Facebook-is härdaid klippe jagab, kuidas keegi vanakesi üle tee on aidanud, sinna juurde kommenteerides, et lausa pisar tuli silma, ei tähenda kaugeltki seda, et ta järgmine kord sellisesse olukorda sattudes ise autost välja viitsiks ronida, et vanainimesele abiks olla.

Need, kellele jagatud klippide sisu tegelikult korda läheb, peaksid arvuti tagant püsti tõusma ja reaalses maailmas midagi ette võtma, et riskigruppi kuuluvate laste elu paremaks muuta. Kas nõu või jõuga. Klipi jagamine ei lähe kummagi alla.

14 mai, 2013

Konn

Täna on väga tore ilm, kohe täitsa pime ja paduvihmane, natuke müristab ka. Me tulime ikkagi Vancouverisse, kus pidavat kogu aeg sadama ja nüüd on juba nädalate kaupa katkematu suvi olnud, ei piiskagi vihma ega pilvekiudu taevas. Minu uus vihmavari muudkui kössitab kapinurgas ja ootab, et koidaks see päev, mil saab jalutama kaasa tulla.


Viimasel ajal oleme tublid olnud ja iga päeva trenniga alustanud. Kustav ei jõua oma mereäärset jooksurada ära kiita, teeb ikka tõsiselt suuri ringe seal, mina piirdun väiksematega. See-eest on meil jõusaalis stepper, saan peale jooksmist seal rassida ja Kustit järele oodata.

Ükspäev leidsin jõusaalist umbes 60-se mehe, kes personaaltreeneri käe all oma kava läbi tegi. Päris jube oli! Nii rasked harjutused, palju pidi pingutama ja mina oleksin vähemalt poole pealt sussid püsti visanud (NB! ma olen temast poole noorem, eksole). Vanamees puhkis ja higistas, aga alla kah ei andnud, nii tublilt tegi kõik ära, mis teha kästi.

Samal ajal treenis peegli ees üks pisike Aasia tädi. Tegi väikeseid hiiresamme vasakule ja paremale ning jälgis pidevalt peeglist, et soeng püsiks ideaalsena. Siis võttis kõige pisemad hantlid, vehkis nendega mingi kolm korda ja pani ära - õige kah, ei tohi kohe üle pingutada. Vahepeal venitas hästi keskendunult ja hästi valesti (seina peal on plakat, kus valed harjutused on joonistatud punasega ja õiged sinisega, ta võttis peaaegu kõik punased ette). Seejärel astus jooksulindile ja jalutas oma kõva 5 minutit. Isegi soe ei hakanud, dressipluus püsis kindlalt seljas.


Ükspäev hakkasin kodus sinki uurima ja avastasin, et see on rasvavaba. Suur "FAT FREE" silt peal. Koostisesse on esimesele kohale paigutatud sink. Sink, mis on tehtud singist? No shit, Sherlock! Lisaks maisisiirup, geneetiliselt muundatud maisitärklis ja glükoos.

Maitses väga soolaselt ja magusalt korraga, palju tomatit tuli peale panna, et võileib alla läheks. Oleksin iga kell vanaisa tehtud sinki eelistanud. Suitsupeki äärega ja puha, teate küll.


Eile tuletasime Kustiga lapsepõlve meelde ja tegime joonistusvõistluse. Teemaks oli konn. Vahepõikena võib mainida, et minu kunstianne ei ole viimased 25 aastat kriipsugi arenenud, lasteaias joonistasin täpselt samasuguseid pilte kui eile voodil kõhutades.

Kustav, vana koomiksimeister, viskas muidugi eriti uhke looma valmis, peaaegu 3D kohe. Minu konna kohta ütles, et see on ju... (vihjeks võin öelda, et selles sõnas oli samuti neli tähte ja kaks viimast kattusid KONN-aga).

Järgmiseks joonistasin koera, aga ta ei saanud aru, kellega tegemist on (ei saa ka pahaks panna, ma pole tõepoolest just ülearu osav). Kassi arvas ära. Paistab, et kunstnikku minust siiski ei saa...

13 mai, 2013

Teater

Kustav sai esimese palgatšeki - sellise paberilipiku, millega peab panka minema ja kaks isikuttõendavat dokumenti ette näitama, et raha kätte saada. Teine variant on tšekk automaati viia - umbes nagu Eestis saab sularaha oma arvele panna. Selleks tuleb masinas olevast laekast ümbrik võtta, tšekk sinna pista ja masinasse libistada. Et raha arvele jõuaks, läheb kuni 10 päeva aega, aga kui tegemist on sinu palgaga, tuleb panka helistada või kiri saata ja raha jõuab juba paari päevaga su arvele, sest palka pole neil õigust pikemalt kinni hoida. Veidi kiviaegne süsteem, aga mis sa teed.

Muideks kahte dokumenti on vaja ka siis, kui alkoholipoodi lähed ja noorevõitu (alla 30) välja näed. Baari minnes piisab ühest - kui me Marc'i sünnipäeva käisime tähistamas, polnud mul aga ühtegi kaasas ja seega mulle kokteile ei müüdud! Olin väga meelitatud. Pealegi on vesi palju tervislikum kui mojito.

Reedel käisin oma tulevase tööandjaga lepingut sõlmimas. Vestlus oli nende juures juba kolm nädalat tagasi, aga vahepeal tuli First Aid koolitus läbida ja eelmisel tööandjal neile mu iseloomustus saata (mis läks alles kolmandal katsel kohale - ma ei tea, mis error neil postkastiga oli). Iseloomustus on siin ülimalt oluline asi, samas peab see üdini positiivne ja kiitev olema, ühtegi nõrka külge ei tohi mainida. Eriti üllatav ei saa sisu siis ju olla või mis? Lisaks on vaja kahte personal reference'i, mille peavad koostama minu enda poolt valitud sõbrad.

Ükspäev käisime prantslastega piknikku pidamas ja tööotsingute muljeid vahetamas. Nende esialgne plaan oli kohvikutesse kandideerida, aga kuna kummalgi pole ettekandjana töökogemust, ei osutunud nad vaatamata paljudele intervjuudele valituks. Siin ei ole mõtet sellise jutuga kohale minna, et olen täiesti muid asju teinud, aga nüüd ootan uusi väljakutseid - kesklinna kohvikutesse on konkurents kõva. See-eest on nad hoopis väikeseid filmirolle saanud, näiteks järgmisel aastal linastuva Robocop'i jaoks pidid mööda tänavat jalutama ja vestlust teesklema.


Ükspäev kõndisin poest koju... ja mis ma näen! Karusnahk kõnnib üle tee! Ilus ja kohev, väga eneseteadlik. Ei lasknud end absoluutselt häirida, lihtsalt ajas omi asju. Jäin seisma ja kuna ta otse minu poole vantsis, üritasin kotist midagigi leida, millega hetke jäädvustada. Fotokat muidugi kaasas ei olnud ja telefon on mul selline antiikne, mis ainult helistamise funktsiooni täidab. Mingi hädapärase pildi sain ikkagi tehtud, aga Aasta Loodusfotoks sellise kvaliteediga muidugi ei pürgi...

Õnneks ootas mind kodus tark-mees-taskus-Kustav, kes põgusa pilguheite järel teatas, et jäädvustatud loom on skunk. Mulle hakkab juba vaikselt meeldima, et mu eeltöö siinkandis elavate liikide osas nii kesine on, see võimaldab iga mõne aja tagant üllatuda. Leidsin internetist vähe kobedama pildi ka:


Meie majas on muideks koduloomade pidamine keelatud, Marc tahaks omale koera, aga selleks peaks korteri maha müüma ja kolima kohta, mis lemmikloomi aktsepteerib. Mõnes majas on näiteks lapsed keelatud. Ma ei kujuta ette, kuidas see juriidiliselt toimib, päris naljakas on ette kujutada, et kui juhtumisi rasedaks jääd, pead oma kodu maha müüma ja uue leidma. Loomulikult on ka sellised kohad, mis just lastega peredele orienteeritud - sel juhul kuuluvad maja juurde mänguväljakud ja muud mudilastele mõeldud lisad.

Idee on ju täitsa hea, hoiab ära tarbetud vaidlused, kus poissmehed tahaks reedeti peo püsti panna, pensionärid varakult magama minna, beebid öö läbi nutta ja koerad päev otsa haukuda.

Mõni laps peab aga tervel Facebook'i täiel võõrastel laskma kümme tuhat korda oma pilti jagada, et emme lubaks koera võtta. Ma üldse ei hakka mainima, mida ma sellisest emast arvan, muidu kaevatakse veel kohtusse...

11 mai, 2013

Rüütel

Lugesin uudistest, et täna tähistati konverentsiga Arnold Rüütli 85. juubelit, tõsteti esile tema teeneid ja meenutati kui kogu rahva presidenti. Peeter Ernits märkis oma kõnes: "Arnold Rüütli näol ei ole tegu seniilse, jõuetu vanuriga, kes peamiselt puhkab, vaid tegu on elusa inimesega, kes mõtleb, tegutseb väsimatult ja mõtleb ka tulevikule - sellele, mis maailmas toimub ja mis Eestist edasi saab".

Et seniilsus hakkab järele andma, on rõõm kuulda. Vahepeal jõudsime kõik juba päris murelikuks muutuda. Siin on mõned Arnold Rüütli mõtteavaldused:

"Ja seda enam siis on tore, et te olete üles ehitanud oma tegevuse sellele loomulikule ainevahetuskäibele, mis on mitte miljonite, vaid mul on raske öelda paljude miljonite, kümnete miljonite aastate jooksul paika pannud."

"Ja kellel on võimalus olnud, ja kindlasti olete sõitnud üle Euroopa lennukiga ja kui on ilus ilm olnud, siis teie põllumeestena ilmselt olete näinud ära ebaloomulikke põlde ja küllalt suuri välju, mis ei ole mitte rohelised, vaid sinised hoopiski."

"Nüüd, kui veidikese siiski Eestimaast rääkida, siis teile ei ole loomulikult midagi uut, kui ma midagi siin ütlen, aga kui seda väga põgusalt, siiski, meelde tuletada veel, mis on Eestimaal tekkinud viimase ütleme kümne aasta jooksul või üheteistkümne-kaheteistkümne aasta jooksul."

Saatejuhi küsimus: mis on perfomance? Presidendi vastus: "Noh, ma usun, et täna me kõigepealt elame üle kõike rõõmsat ja seda, mis ajalugu on meile jätnud tänaseks ja selle nimel ma soovin kõikidele palju õnne ja tahet jätkuvalt edaspidiseks."

Pärast Milano lennukatastroofi koostas Rüütel järgmise avalduse: "Teie Ekstsellents, kuulsime sügava kurbusega eilsest lennuõnnetusest Milanos. On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et inimesed reisivad suure kiirusega ja hulgikaupa, olgu lennuki, rongi või laevaga. Sellepärast peame niisuguste õnnetuste puhul tõdema ka suurt ohvrite arvu. Sellegipoolest on Milano katastroofi ohvrite arv rahuajal jahmatamapanev. Palun andke ohvrite perekondadele edasi minu isiklikud kaastundeavaldused ning kogu Eesti rahva kaastunne."

"Ma ühe lause ütlen veel, ka härra Ansip, sinu sellest avaldusest, et kõik on kadunud ja kaotatud praegu tänase peaministrina, samuti selle jutuajamise sellise avalduse tõttu." Juurde peaks vaatama ka Ansipi ilmet.

Raadiointervjuul küsiti, millal härra president viimati kalale jõudis? Vastus: "Jaa, Eesti on tõesti mereriik ja Eesti rannajoon on üle 3600 km pikk ja enne sõjaaegsel perioodil Eesti Vabariigis elas küllalt suur osa Eesti elanikkonnast just rannaäärsetel aladel, selle viimase nõukogude aja vältel paratamatult sealt lahkuti, sest see oli nii range kontrolli all, et ei olnud võimalik suhelda isegi siis ülejäänud Eesti territooriumil elavate inimestega. Selle tõttu rannaelu nagu ahenes ja vähenes ja nüüd on aga rannaelu taastumas ja mitte ainult rannarahvas ei ole pöördunud tagasi oma esiisade maale, vaid ka kogu Eesti rahvas kasutab seda imeilusat loodust, mis siis rannajoone näol ja mere näol on olemas. Aga mina olen tõesti aastaid küll mere ääres käinud, aga kalale ei ole saanud. Elutempo on nii kõrge olnud, et ei ole aega olnud. Paar aastat tagasi kahel-paaril korral abikaasaga käisime väikese aerupaadiga Saaremaal siis oma kodukohas merel ja sellega ongi piirdunud kõik. Küll aga ma olen kalal käinud, aga ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks, aga ma olen teinud alati nii, et perele üks-kaks kala olen saanud nõnda et on võimalik lõuna- või õhtusöögil ühiselt võimalik seda kala maitsta. Niiet ma olen niisugune, et võiks öelda - loodushoidlik kalamees."

Palju õnne, juubilar!

08 mai, 2013

Gibsons

Sõber Jeff mainis, et peab mõneks päevaks Gibsons'isse oma vanemate koeri valvama minema ja kui tahame, võime ühineda. Kuna tema emal on väike külalistemaja, siis ruumipuudust ei teki. Sellisest pakkumisest ei saa kuidagi ära öelda ja nii leidsimegi end peatselt Horseshoe Bay sadamas praami ootamast.


Sõit oli ilus, teekond kulges mägede vahel ja taamal lõi vaal sabaga lupsu. Delfiinid jäid sedapuhku kahjuks nägemata, nende osas loodan tagasisõidu peale. Praam oli mugav ja kuna hooaeg pole veel täies hoos, siis ka pooltühi (või oli asi lihtsalt esmaspäevases päevas). 


Gibsons ei ole tegelikult saar, kuid sinna ei vii ükski tee (oleks vist liiga kulukas üle mäestiku ehitada). Linnakeses elab umbes 5000 inimest ja enamiku neist moodustavad pensionärid. Majad asetsevad mäe küljel ja igaühel on miljonivaade. Jeff'i ema rõdult näiteks selline:


Meile anti valida kahe toa vahel, võtsime väiksema, sest ka see oli peaaegu sama suur kui meie Tallinna korter. Lisaks saime kööginurga ja aknaga vannitoa, terrassist rääkimata...


Jeff'i vanematel on kaks eakat koera - rotveilerisegu Felix ja husky Asia (siniste silmadega!). Kaks korda päevas tuleb nendega pikem jalutuskäik teha ja seepärast võtsime suuna kohalikku metsatukka. Rada algas kosega ja teekond viis piki kärestiku kallast, vaated olid lummavad ja mets lõhnas täpselt samamoodi nagu Eestis. 


Kuna Jeff'i naine Amy on viimast kuud lapseootel, tuli jutuks Kanada meditsiinisüsteem.

Arstiabi on siin tasuta, ainult hambaravi eest tuleb ise maksta (see on tihtipeale tööandja poolt kompenseeritud, seega ikkagi tasuta). Erakliinikuid ei eksisteeri ja olenemata sellest, kui paks on kellegi rahakott, ootavad kõik ühtmoodi üldjärjekorras. Seepärast käivad jõukamad inimesed häda korral USA-s kiiremat abi ostmas. Perearstiteenus on veidi efektiivsem kui Eestis, sest kui päev-paar ei kannata oodata, et oma arsti vastuvõtule saada, võid astuda Walk-In kliinikusse, kus võetakse vastu elava järjekorra alusel.

Veel saime teada, et kanadalaste lemmik-reisisihtkoht on Mehhiko, sinna olevat kõige odavam minna. Nädalane puhkus, mis sisaldab lennupileteid ja majutust all inclusive hotellis, maksab siinsest miinimumpalgast peaaegu poole vähem. Kui see proportsioon Eestisse üle kanda, peaks reis Egiptusesse vaid 200 eurot maksma...

Täna käisime Smuggler Cove Marine Provincial pargis, kustkaudu vanasti veeti hiinlasi sisse ja alkoholi välja (USA-s oli tol ajal kuiv seadus). Kaljuste saarte vahele peidetud lahesopp pakkus selleks piisavat varju. Pildil oleva silla peal peesitas väike madu, kellele ma äärepealt peale oleks astunud kui vaene vennike elu kiireimate liigutustega vette poleks jõudnud põgeneda. Pärast seda olin jalge ette vaatamisega juba palju hoolikam, kuigi enamik siinsetest roomajatest ei pidavat mürgised olema. Kanadas elab 35 liiki madusid, ma parem ei hakka omal nahal järele proovima, milline neist ohtlikuks osutub...

Koht on kuulus lillade meritähtede poolest ja meie suureks rõõmuks oli neid kohe kuhjade kaupa. Lisaks nägime hüljest ja kotkaid. 


Õhtul lubasime pererahva hokit vaatama ja viisime ise koerad jalutama. Kõik siinkandi penid on väga sotsiaalsed, mingit urisemist ei toimu. Linnas suudavad üksteisest niimoodi mööduda, et ei tee teist omasugust üldse nägemagi! Ja kõikidel taskukoertel on kampsunid seljas.


Ühes aias külitas Vietnami rippkõhtsiga nimega Jerry. Müügikuulutus teatas, et notsu on 1,5 aastat vana, armastab sõpradega suhelda, tantsida, süüa, lühikesi jalutuskäike teha ja kõhu alt sügatud saada. Kellel põssat oleks vaja? :)

06 mai, 2013

Lepatriinu

Täna hommikul nägin unes tsunamit. Oli väga tõetruu ja mina muidugi hästi nutikas, teadsin kohe, et tuleb põgeneda. Jooksin hästi kiiresti rannast eemale ja võtsin nõuks mäe otsa jõuda. Vahepeal pidin millegipärast läbi võõra hotelli kimama ja seal ma muidugi ei teadnud, kuidas teiselt poolt välja pääseb ning ühtlasi tulin mõttele, et tegelikult pole kindel, et maja taga üldse mõni mägi on. Siis jäin arutlema, et võib-olla oleks mõistlik hoopis trepist üles kütta, aga trepi asukohast polnud ju samuti aimu. 

Sain enda peale lausa tigedaks, et juba varasemalt selgeks ei teinud, kus ma olen... Pealegi hängis minuga mingi võõras tüdruk kaasas (tema mind igatahes tundis). Kogu komplekti peale tahaks Karlssoni kombel manitseda, et tuleb hommikust konjakijoomist piirama hakata, aga kuna ma eriline joodik pole, ei saanud mäluauku põhjuseks tuua. Õnneks hakkas päike silma paistma ja päästis kindlast uppumissurmast.


Pärast hommikusööki võtsin raamatu kaenlasse ja läksin mere äärde muru peale peesitama. Ilma osas on superluks, päike paistab ja soe on ka, lausa üle +20. Meie kodune kliimaseade näitab temperatuuri Fahrenheitides, mis on jube tüütu, sellest skaalast ei saa ma veel üldse aru! Muud ühikud on samuti võõrad, pikkust mõõdetakse jalgades ja raskust naeltes. Minu pikkus on näiteks 5 ft 9". Palun väga!

Toidupoes peab tähelepanelik olema, ükspäev avastasin, et osad õunahinnad on kilodes ja teised naeltes. Number oli muidugi suurelt ja raskusühik hästi pisikeselt kirjutatud. Ühte kilosse mahub kaks naela, kes ainult numbritele tähelepanu pöörab võib poolega petta saada. Tihti võib näha ka sellist hinnapoliitikat, kus 4 sidrunit = 2 dollarit. Eestis tähendab see, et kui ostad korraga rohkem, saad soodsamalt ja kui võtad nelja asemel ainult ühe sidruni, tuleb tükihinnaks kindlasti enam kui 50 senti. Siin on aga tegemist lihtsa matemaatikaga - ühe sidruni hind on ikka 50 senti ja kui ostad 4, tuleb ju tõepoolest 2 dollarit kokku. Minu meelest on absurd sel juhul nelja hinnast rääkida, aga ju mõjub müügile soodustavalt.

Päike oli lugemiseks liiga ere ja nii ma sisustasingi aega hoopis ümbruse jälgimisega. Jahid ja kaatrid sebisid edasi-tagasi, kajakid nende vahel. Lainelaua peal püsti seista ja end ühe aeru abil edasi lükata paistis samuti populaarne olevat. Trenni mõttes päris hea, aga võimaliku vettekukkumise suhtes hästi halb. Brr! Silmitsesin üle käsipuu vee all olevaid kive ja avastasin nende pealt hunniku meritähti. Kes üle-eelmise postituse kajakapilte mäletab, siis neid klõpsides arutasime, et huvitav, kust linnud sellise eluka on saanud - kindlasti mõne restorani prügikastist. Aga ei, ikka värske kraamiga maiustavad. 

Selle suve esimese lepatriinu nägin ka ära. Tema polnud meie kohtumisest kaugeltki mitte sama suures vaimustuses kui mina ja ei saanud pealesunnitud fotosessiooni vajalikkusest aru, kibeles muru sisse tagasi. 

Varasemalt olen kirjutanud, kuidas lootsime saada esimest korterit, mida vaatamas käisime, aga jäime ilma, kuna austraallased jõudsid ette. Tookord olin pettunud ja mõtisklesin "iga asi on millekski hea" üle ega suutnud mõista, kuidas on võimalik, et võiksime veel paremate tingimustega elukoha leida... Läks aga nii, et leidsime ja tagantjärele polnud üldsegi kahju, et esimesest ilma jäime. Austraallastega saime ju ka tuttavaks ainult seepärast, et nad meie tahetud korterisse kolisid ja nüüd, kus kõnealune koht on oma eesmärgi täitnud ja meid kõiki kokku viinud, otsustasid aussid, et tahavad ikkagi täitsa privaatset kodu... ja üürisid meie majja omale uue korteri! Järgmisel nädalal kolivad sisse ja siis korraldame oma nüüdseks ühises BBQ hoovis väikese grillipeo. 

Külas käimine on selles majas keeruline, nimelt tuleb liftis kiipi kasutada ja igaüks pääseb ainult oma korrusele. Kui tahame nende poole minna, peame alustuseks sõitma esimesele (sinna pääseb ilma kiibita), ootama, et nad vastu tuleks ja siis koos tagasi üles sõitma. Kojuminek on veidi lihtsam, siis toimib ju meie oma kiip.

Mõned korrad olen ka mööda treppi alla läinud. Mõnus omaette kulgemine, täiesti inimtühi koht. Kolmandal korrusel tuleb läbida trellitatud vaheuks, mille otstarve mulle siiani arusaamatuks on jäänud. Trepikoda tagab ju tulekahju korral väljapääsu ja mulle kangastus kohe õudusfilmi stsenaarium, kus see vaheuks kriitilisel momendil lihtsalt lukus oleks. 

Ükspäev käisin prügi viimas (prügiruum on keldris) ja sealset trepikoja ust silmates otsustasin jalgsi üles minna. Kolmanda korruse trellide juurde jõudes oli keel juba vesti peal (esimene korrus on kolmekordse kõrgusega, seega olin sisuliselt pigem kuuendal) ja trellitatud uks... lukus! Minu võtmed seda loomulikult ei avanud. Mõtlesin, et hea küll, lähen kolmandalt liftiga edasi, aga kolmandale ju ka ei pääse, sest võti avab ainult oma korruse trepikoja ukse (millest on jumala vähe abi kui elad 14-ndal ja takerdud kolmanda trellidesse). Isegi keldrisse tagasi ei saa, sest seda võtit ka ei ole. 

Kustav ei teadnud, et ma keldrisse läksin ja trepikojas pole ta kunagi käinud, õnneks pääsesin välisukse kaudu õue. Siinsed naisteajakirjad vist ei kirjuta, et eelistage treppe, saate kena tagumiku...