25 august, 2019

Beibed... eelmisest sajandist

Sirvisin uudiseid ja sain muuhulgas teada, et Rod Stewart'i tütre 40. juubelil said kokku kõik Rod'i laste emad, keda on kokku neli. Vaatasin pilti ja....


...üks neist naistest on 74!!! Enamik tema eakaaslastest on juba vanadusse surnud. Milline neist neljast mimmust teie arvates kaheksakümnendaid käib? Ülejäänud prouad on 60, 49 ja 48 (mitte küll järjekorras).

Arusaadavalt on mängus ilukirurgia ja kõik muu, mida raha eest saab, aga mis kehad! Vaatasin selle seitsmekümneneljase käelihast ja läksin otsejoones trenni segasin endale suurest masendusest rumm-koola ning tõstsin küpsisepaki välja. Iga kord kui kuskil ilukirurgiast juttu tuleb, öeldakse, et isver kui õudne, ise küll ei tahaks selline nahk-kõrvade-taha-tõmmatud jõletis välja näha. Novot, need ütlejad ei ole kohanud Rod'i ekskaasade kollektsiooni...

Kujutate ette, et mina võiksin Oscari 40ndal juubelil selline välja näha?

20 august, 2019

Topeltpulm

Laps ööunne pandud, nüüd on kaks varianti - kas lugeda raamatut või blogida. Raamatuid on mul hetkel käsil kaks. Üks neist on õhtuseks ajaks liiga laetud ja raske lugemine ("Gulagi arhipelaag"); teine muidu lihtne ladus tekst, aga autor ajab mind nii närvi, et hetkel lihtsalt ei suuda! Leidsin selle ühest tänaval olevatest raamatukappidest ja autoriks on feministist arst, kes räägib oma günekoloogia-residentuuri õpingutest (30 aastat tagasi). Residentuuri osa on huvitav ja see, kuidas ta hullumeelse graafiku kõrvalt üksikemana hakkama saab, samuti. Aga feminismiga on nii hullult üle pingutanud, et mul ei jää midagi muud üle kui igal teisel leheküljel silmi pööritada. Tegelikult ei ole vist asi isegi niivõrd feminismis kui selles, et tal on äärmuslik "mina olen tark ja teised on lollid" suhtumine (segatuna äärmusliku feminismiga).


Me lähme septembris sõprade pulma. Õigemini nende kahte pulma. Mõlemad on väga usklikud, ainult, et jumalad on erinevad. Seega tuleb hindu pulm ja katoliku pulm. Et asi veel keerulisem oleks, toimub sündmus meist 1,5-tunnise lennu kaugusel (noorpaar ise elab sealt omakorda veel mitu korda kaugemal, nii et aus värk - kõik reisivad). Linn valiti selle järgi, et mõlemad käisid seal ülikoolis.

Nonii. Kaks pulma. Üks algab hommikul kell kümme, teine alles järgmise päeva õhtul. Sest siis saavad külalised kahe päeva asemel neljaks minna (ja seega hotelli eest topelt maksta). Kleit peab ilmselt kah mõlemal päeval erinev olema, aga neid on mul õnneks isegi rohkem kui kaks (sest Matt lõpetab igasuguseid koole sellise tihedusega, et mul on kogu aeg põhjust garderoobi täiendada). Pidulikke kingi on samuti mitu paari, aga kõik kõrge kontsaga. Täna käisin madalaid otsimas, sest kõrgetega ei suuda ma küll tundide kaupa Oscaril sabas joosta (Ossu on lausa kutsutud ja puha, talle on isegi koht ette nähtud). Ma ei oska pakkuda, mis oleks vähem fun kui pooleteistaastasega pulma minna, aga võõras linnas pole teda kellegagi jätta nagunii. Matt arvab, et põen üle, aga korralik ettepõdemine on kõikide õnnestumiste alus. Minu puhul küll alati töötab!


Käisime ükspäev jalutamas ja tegin kohe ekstra pilti ka, sest mida aeg edasi, seda tavalisem siinne loodus tundub. Ei pane enam tähelegi neid asju, mis vanasti ahhetama panid. Inimene on ikka üks tänamatu hing. Mina siis.

Mõni päev hiljem käisime sõprade ja kogu lastekarjaga rannas ning pidin tunnnistama (mõningase kergendusega), et mitte kõik ei ole minu silmis oma uudsust kaotanud. Näiteks see, et siin on megapalju krabisid. Lastel tore mängida. Minu jaoks lähevad nad suurte ämblikutega enam-vähem samasse kategooriasse, nii et mängima ei kipu. Lapsed jällegi ei saa aru, miks ma iga jumala kord õudusest karjatan kui mõni neist oma prisket leidu liiga lähedalt näitama tuleb. Tahab peo peale panna või midagi. Iiiuu.

Ja siis need lillad meritähed. Neid on siin nagu putru. Ilusad. Aga kaugelt, paluks. Ma ei kasvanud siin üles, eksole. Õnneks on meil sellised sõbrad, kes aitavad ka Oscarist ühe täiesti tavalise kanadalase kasvatada, talle jagati lahkelt nii krabisid kui meritähti (ja mina pidasin kõrval vahti, et ta vahva leiu küljest ampsu ei võtaks, sest tal on hetkel see faas, kus kõik suhu pannakse).


Kusjuures tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et palusin emal blogiauhindade diplomid siia saata (ilma raamideta) ja ikka uhke värk oli neli tükki kõrvuti panna. Aga kuna sissejuhatus läks kogemata lappama, siis ma enam ei mäletagi, mida ma sellest nii väga kirjutada tahtsin. Vaadake siis lihtsalt pilti.

12 august, 2019

Omad ja võõrad

Ma jälgin Instagramis sellist kasutajat nagu "õigekirjagurmaan", sealt saab päris huvitavaid asju teada. Eesti keel juba on kord selline, et põhimõtteliselt tuleb asjad pähe õppida, loogikaga pole suurt midagi peale hakata. Eriti nende sõnade osas, millega on välja tulnud krunniga tädid Keeleinstituudi tagatoast. Näiteks "skannima" ja "suši". Ma kunagi juba ohkisin sel teemal kui keegi veel mäletab.

Täna hommikul sain aga jälle targemaks:
Kasutasin võimalust ja küsisin, et mis lühendit USA tähistamiseks peaks kasutama? Selgus, et USA on USA. Ei ole AÜR. No ma räägin - kui aru ei saa, õpi pähe!

Kohanimedega on veel hullem. Minu meelest on normaalne kirjutada Mehhiko, mitte Mexico, aga samas kui keegi kasutab Hawaii asemel Havai, tahavad mul silmad peast välja kukkuda. Nii et mu enda loogikas pole samuti loogikat. See pani mõtlema võõrtähtedele ja viis avastuseni, et... "c" on igati täieõiguslik eestikeelne täht, samas kui "q, z, w, x ja y" võõrtähtedeks arvestatakse.

Okei, ma räägin küll omaenda iidse kooliaja näitel, kus alguses tuli tähestik pähe õppida ilma võõrtähtedeta ja hiljem lisaks teada ka seda, kuhu võõrtähed käivad. Mismoodi on "c" rohkem eestikeelne täht kui näiteks "z"? Kui paljusid "c"-tähte sisaldavaid sõnu te teate? Coca-cola ei lähe arvesse!

Ma lausa guugeldasin ja leidsin c-vitamiini ja cm'i. Sellele viimasele annaks pigem pool punkti, sest pikalt välja kirjutades on ikkagi sentimeeter (noh, et jällegi mingit loogikat ei oleks).

Te seda muidu teadsite, et "odomeeter" on hoopis "hodomeeter" ja veel parem oleks öelda "läbisõidumõõdik" (inglise keeles odometer)? Või et snorgeldamise asemel tuleks kirjutada "toruujumine"? Või et rukola teine nimi on põld-võõrkapsas?

06 august, 2019

Nats koba

Mis riideid te kodus kannate? Sõbranna rääkis, et mees olevat kurtnud, et ta pidavat vabal ajal liiga koduselt riietuma. Tema jällegi ei taha pärast tööd diivanil lösutades teksades või muus taolises olla, sest ebamugav ju! Töö on sõbrannal nagunii suht viisakas, nii et enamiku osa päevast veedab üsna üleslöödult. See viib mind omakorda mõttele, et kui sul juba meik näos ja juuksed korras, siis ei anna ju isegi dressides väga rääbakas välja näha. Või annab?

Aga mees on tal jällegi selline, kellele meeldib hästi riides käia ja viisakas välja näha. Selles mõttes aus värk. Vahetuskaup või nii.

Mul endal on alati sellised peikad olnud, kes mitte ainult kodus, vaid ka muidu pigem mugavalt riietuvad. Ja ma ise olen kodus suht alati dressides, suvel palavaga mingis kleidis. Aga näiteks Matt käib tööl viigipükstes ja triiksärgis (neil on dress code), mul kohe silm puhkab kui hommikul minema hakkab. Täiesti teine tera! Samas on mul täiesti ükskõik, mis riietes ta kodus ringi lohiseb. Enamasti dressides nagu minagi. Sobime siis vist.


Me käisime vahepeal mõneks päevaks Vancouveris sõpru-sugulasi külastamas. Matt'il oli vaba nädal ja ütles, et lähme kuhugi - ükskõik kuhu! Ainult vali! Mina ütlesin, et tahan Vancouverisse. Matt arvas esimese hooga, et teen nalja. Et kui sul on võimalik ükskõik kuhu minna, siis olevat loogiline millegi põnevamaga välja tulla.

Aga Vancouver ongi põnev! Pealegi on Oscar täpselt selles eas, kus temaga reisimine veel teab mis tore ei ole. Ta nimelt tahaks katkematult joosta. Ükskõik mis suunas. Aga mina ei taha katkematult joosta. Matt veel vähem. 

Igatahes oli tore. Kohe esimesel õhtul käisin sõbrannaga kokteilitamas ja hiljem pikal jalutustiirul. Nagu vanasti. Hästi hea oli. Ja kõigil hommikutel kõndisin Ossuga oma lemmikkohvikusse croissant'ide järele.

Okei, mitte kõigil hommikutel. Esimesel hommikul mõtlesin, et teen elu lihtsaks, tellin söögi tuppa. Tavaliselt toimib see ideaalselt, sest nii saab ka Oscar kõhu täis ja ma ei pea teda kuskile istuma aheldama. Algus oli paljutõotav, sest söök nägi tõeliselt hea välja:


Edasi läks juba veidi vähem paljutõotavalt, sest esiteks keeldus Oscar söömast. Isegi seda marjasmuutit, mille ekstra talle mõeldes tellisin, ei tahtnud. Oli natuke tõbine, sellepärast. Sõin siis ise, väga maitsev oli. Kandiku tühjade nõudega tõstsin ukse taha, aga smuuti jätsin Matt'ile, mõtlesin, et kui üles ärkab, siis äkki tahab. Ise imestasin, et huvitav küll, et sellises helebeeži vaibaga hotellis üldse nii punast smuutit serveeritakse... Juba tellides mõtlesin tegelikult. Sest üks koostisainetest oli peet.

Saate aru, kuhu ma tüürin, jah?

Noh, Matt ärkaski lõpuks. Ja üsna varsti läksin midagi sellest kapist võtma, mille otsa ma smuutiklaasi olin tõstnud... ja see lendas läraki maha! Nagu filmis. Sellele beežile vaibale.


Terve. faking. klaasitäis. smuutit. PUNAST! 

Ladusin hunniku rätikuid peale, mis hetkega dramaatiliselt lillaks värvusid ning helistasin alla, et nad meile koristustiimi saadaksid. Kuigi olime mõlemad täiesti veendunud, et peedi-marja-teab-mille-segu ei saa heledalt vaibalt küll mitte millegagi maha! Et ilmselt peame terve toatäie uut vaipa kinni maksma või midagi... Aiiiii. 

Aga see TULI maha! Ma ei tea kuidas... Mingi sprei ja harjaga nühiti ning hiljem polnud nähagi, et seal midagi olnud oleks. Müstika. Igatahes lubasin endale pühalikult, et ei telli enam elu sees midagi punast hotellituppa. See õnnetus küll hüüdis juba kaugelt tulles. Ma lihtsalt ei kuulanud. Teinekord võiks...