31 detsember, 2015

Änn-nänn

Kanadasse kolides häiris, et keegi ei osanud mu nime hääldada. Vahepealsete aastatega on nii palju muutunud, et kui hiljuti küsiti, kuidas ise oma nime hääldan, ütlesin esimese hooga, et ei tea ning teiseks venitasin Anjuu või midagi sellist, mis ilmselgelt ei ole, kuidas seda ise hääldan (vaju või maa alla!). Ma olen nii palju kordi pidanud seda tähthaaval ette lugema (õnneks on vähe tähti, hahaa), et nüüdseks on juba täiesti ükskõik, kuidas mind kutsutakse. Starbucks'is ütlen tavaliselt, et olen "änn", mispeale igal teisel korral küsitakse, et kas kas topelt n-ga (Ann) või e-ga (Anne). Järgmine kord peaks jälgede segamise mõttes ütlema, et algusest ä-ga. Enne jahtub kohv maha kui nime sirgeks saab.

Ahjaa, meil oli eile maavärin! Korraga hakkas kõik liikuma ja telekas tegi kapi peal väikse klobiseva tantsu. Minul muidugi hirmus põnev, ikkagi elu esimene maavärin! Matt ei jaganud üldse mu vaimustust ja arvas, et kui hommikuks oleme rusude alla maetud, polevat üldse lõbus. Mis on muidugi kah tõsi.


Eile käisime autojahil. Selgus, et naiste ja meeste kriteeriumid on sõiduki ostmisel absoluutselt erinevad. Minule meeldiks kui oleks musta värvi ja ei haiseks lõhnakuuse järele. Esimene kohe sobis! Küsiti, kas tahan proovisõidule minna, aga ma ei taht. Küll pärast ostmist sõidan! Nii ilus/uus/puhas oli. Matt küsis kõiki dokumente näha, vaatas kapoti alla, uuris põhja, näppis uksetihendeid, küsis miljon küsimust. Ning teatas siis, et aitäh, nägemist ja kõndis minema! Mina vastu, et aga… mu auto?

Siis käisime mingit teist vaatamas, aga istmed olid vale värvi ja kriimud plastiku peal. Mina tõusin kohe püsti, et aitäh, nägemist! Matt vastu, et oota, kus sa lähed, vaatame ikka lähemalt ka! Turu-uuringu mõttes.

Lõpuks jäi nii, et mulle see esimene ikka väga meeldis, aga pidin tööle minema ja aeg sai otsa. Täna käisin koolitusel ja jälle päev kinni. Homme hommikul tuleb tõehetk, kas auto on alles ja kui on, viime ta ülevaatusele. Juhul kui öeldakse, et täitsa pekkis, ärge seda küll ostke, siis… no siis on pahasti. Ma laotasin mõttes juba oma tavaari istmetele laiali.

-

Ja mis mõttes on homme (teil juba täna) aasta viimane päev?! Nii palju pöördelisi muutusi on olnud, tööloa sain ja haigekassa ja kohalikud load ja uue kodu ja uue peika ja uusi sõpru ja karusid nägin ja…

Ainult auto ongi ju puudu! Palun, aitäh!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

28 detsember, 2015

24 detsember, 2015

Tokk (+ film)

Tänase päeva otsingusõnade noos:

"Poiss ja tüdruk ja seksivad" - ma ei mäleta, et oleksin kunagi seksivatest poistest ja tüdrukutest kirjutanud (välja arvatud samasooliste abielu postituses, kus oli tõesti muuhulgas ka seksist juttu, aga mitte poiste-tüdrukute kontekstis, khm).

"Süldi keetmine" - sülti pole muuseas üldse keeruline teha, ainult et aega võtab hullu moodi. 

"Sepo Seemani vend" - ??? 

Hea uudis on see, et lõpuks ometi on nimekirja jõudnud "anu kanadas" ja "seiklusjutud", lükates troonilt pikaaegsed liidrid "narkootikum krokodill" ja "brooke logan". 


Täna tuli mu kabedam klient päevaprogrammist ja nagu varemgi olen rääkinud, toob ta sealt iga mõne päeva tagant mõne kingituse. Värvitud kivi, isetehtud seepi, hunnikute kaupa joonistusi (tase on umbes sama nagu mu enda joonistuste puhul, et aru küll ei saa, mida kujutada üritati, aga eks abstraktne kunst ole kah okei).

Astus uksest sisse ja ulatas mulle uhkelt pika puust toki: "Kingitus!" Mina vastu, et ahaa, väga tore, aitäh… aga mis ma sellega tegema peaks? "Jaluta K-ga!" (K on meie teine klient).

Kuna K kõnnib nii, et pool aega peab teda enam-vähem järel lohistama, siis natuke on siin musta huumorit ka. Aga kui tokk oli lihtsalt toetusvahendiks mõeldud, siis… kui vana ma tema arust õige olen???


Laupäeval sain Marii jõulupeol tuttavaks Liisuga, kes elab minu unistuste elu - tal on eriti nunnu laps, väike koer ja kanad. Kui seda mainisin, ütles, et tead, kanad on natuke nagu petukaup, poolteist aastat munevad, aga siis lõpetavad ära ja jäävad pensionipõlve nautima. Võid ju öelda, et lähevad supiks, aga kuidas sa lööd maha omaenda kana, kellel on nimi ja puha?

Koer olevat samuti nii ja naa. Haugub ja on rumalavõitu. Ja ei mune!

Aga laps - laps olevat vahva!

-

Täna arutasime Eliniga, et meil oli tore lapsepõlv. Toreduse mõõde on see, et tead, mis tunne on heinamaal joostes kogemata lehmakoogi sisse astuda nii, et sitt varvaste vahelt välja pressib. Igaühel omad rõõmud, hahaa…

-

Marii ja Ermo jõulupeo filmi vaata SIIT.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

22 detsember, 2015

Hea päev

Hah, arvake ära, kes täna hommikul load sai?! Jeeeeeiii!

16 detsember, 2015

Emmele

Hiljuti avaldas üks portaal rea küsimusi, mida "iga tütar tahaks, et ema temalt küsiks". Minu ema pani selle rea paberile ja saatis kastitäie kommidega Kanada poole teele. Mõtlesin, et kirjutan siis juba blogisse, saavad teised emad ja tütred kah lugeda.

Kas sul on midagi südamel?

Ohh, nii palju asju! Esiteks see, kuidas mu elu on viimaste aastate jooksul täpselt pooleks jagunenud - pool on Eestis ja teine Kanadas. Lähedaste pärast on mure, et kuidas neil läheb ja kuidas hakkama saavad. Minul on ju seoses uude riiki kolimisega palju uut ja huvitavat juhtunud, aga nende elu oli juba ammu paigas ja põhiline, mis muutus, oli see, et tütar/tütretütar kolis ära ja tagasi ei tulnudki! Nad on väga toetavad olnud ja algusest peale öelnud, et ma elaks oma elu nii, et ise õnnelik oleksin ja et neid teeb rõõmsaks kui mul on hea. Aga noh, raske on ikkagi ka. Nii mul kui neil. Ja samas olen täiesti hullumas, sest elamisluba pole ikka veel ja mis-siis-kui… Sest Kanadas on täpselt teine pool mu hingest ja südamest ja siit äraminek ei tule üldse kõne alla!

Kas täna juhtus midagi?

Autistidega töötamine viib selle taseme, mis liigituks "juhtus midagi", nii kõrgele, et enamik ajast ei juhtu enam mitte midagi :)


Kas miski on sind viimasel ajal nutma ajanud?

Vanaema kiri, mis lõppes lausega "Su pilt on mul laual ja mõtlen iga päev Sinu peale". Ma ei tea, mis juhtus, lihtsalt hoobilt hakkasid pisarad voolama. Järgmiseks ema kiri, millega ta need küsimusedki saatis. Seekord tuli juba natuke naer peale, et halloo Anu, võta ennast nüüd kokku! Ma pole tegelikult üldse nutja tüüp, aga kolm aastat on vist liiga pikk aeg, et üldse mitte külas käia.

Millest sa unistad?

Oma kodust ja perekonnast. Sellisest kodust, kuhu julgeks näiteks raamaturiiuli tekitada (raamatuid on maru tüütu kolida) ja koera-kassi-kanad võtta. Et oleks rahulik ja hea. Kui kodus on asjad hästi, on kõik muu köki-möki.

Kui saaksid ise valida, siis mida sa tahaksid üle kõige teha?

Koristada ja pesu pesta (ma ei tee nalja).

Mida ma peaksin rohkem tegema, et sa tunneksid, et sinust hoolitakse?

Midagi rohkemat ei saagi teha! (PS ma sain äsja emalt ja vanaemalt kastitäie maiustusi)

Mis on su lemmiktoit?

Vürtsikilu võileib munaviiludega Tallinna Peenleival.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Teadmine, et olen iseseisev ega sõltu kellestki. Vabaduse tunne!

Kas miski on sind viimasel ajal südamest naerma ajanud? Mis see oli?

- iga kord kui Matt ütleb "vurrud". Kahjuks ei luba ta seda lindistada.

- kui helistasin täna õhtul Ermole, et Mariid kätte saada ja ta kohe esimeses lauses mingi perversse nalja viskas.

Millised asjad muudavad sind vihaseks?

See, et mu öötöötajad pole suutnud ära õppida, et saiakontsikud võiks minema visata. Iga mõne päeva tagant on külmikus kilekott kahe kontsikuga, sõlm peal. Vahepeal proovisin, et ei viska neid ise ära. Siis oli peatselt kaks kontsikukotti kõrvuti. Ma ei tea, mis neil kodus toimub? Kui külmik lõpuks kontsikuid täis, ostetakse uus külmik?

Need inimesed, kes poes absoluutselt iga asja kilekotti panevad! Ja kodus viskavad kõik 20 kilekotti külma rahuga ära. Ma ise pole just kõige eeskujulikum öko, aga kilekotte kasutan küll minimaalselt.

Kas sa tahaksid millestki rääkida? Millest?

Kogu aeg! Igasugu asjadest. Sellepärast ma blogin ka, et hullult palju on öelda ja arvata.

Kui saaksid ise valida, siis kuhu sa tahaksid üle kõige minna?

Tegelikult valisingi ise ja ostsin piletid Eestisse. Aga muidu mulle meeldib käia sellistes kohtades, kus on ilus helesinine vesi ja värsked puuviljad, mis pärinevad kõrvalkülast, mitte teiselt poolt maakera.

Mida sa kardad?

Neid kuuseoksi, mis mul osaliselt vannitoa ukse ees vaasis on. Olen juba kaks korda öösel pimedas neile otsa komistanud ja end poolsurnuks ehmatanud.

Milline on su kõige kallim mälestus?

See viimane kord kui lapsena oma tädimehe süles istusin ja suveplaane tegin. Järgmisel nädalal ta suri.

Esimesed koolipäevad - 1. september oli meie peres alati oluline päev, ma sain väikse kingi ja ema küpsetas kooki, mõnikord käisid külalised.

Sünnipäevahommikud - ema laulis ja tõi kandiku, mis oli täis lilli, komme ja kingitusi.

Pühapäevaõhtud - vann, piimasupp (sest me tulime pühapäeviti maalt ja hullult palju piima oli vaja ära kasutada), värskelt triigitud voodipesu.

Suved maal - lõputu õues müttamine, onnide ehitamine, naabripoistega parvetamine ja laut. See laudavärk oli täiesti ülekäte, nii tore oli seal! Mulle näiteks väga meeldivad sead! Üks siga oli suur sõps, teadis, et lähen alati harjaga aedikusse, viskas end mind nähes kohe külili, et sügamiseks valmis olla. Ja lehmad meeldivad ka, neil on hästi rahulik nägu ja ilusad suured silmad. Ja kanad, aah, kuaak!

Laupäevaõhtuti maal pärast sauna diivanil magamine. Ema ja vanaema vaatasid mingit Urmas Oti saadet ja iga jumala kord oli vaidlus, et kuule, ära säti ennast siia diivanile, mine maga oma toas (sest ema magas diivanil ja hull kamm oli mind hiljem sealt unisena eest ära saada). Ma ei tea miks, aga sel konarlikul vanal diivanil tuli Urmas Oti kõmina saatel alati maailma kõige magusam uni, nii et ma vandusin iga jumala laupäev, et ei jää magama ja tahan hoopis telekat vaadata.

Ja see kui vanaema kohupiimakorpe küpsetas! Kohupiim tehti loomulikult ise. Ma ei saanud aru, miks peab kohupiimaratta ümber sai olema ja närisin ainult kohupiima pealt ära (see tegevus ei sümpatiseerinud ülejäänud pereliikmetele absoluutselt mitte). Aga noh, ma olin ikkagi ainus laps ja esimesed 12 aastat ka ainus lapselaps, nii et päris palju andis oma tahtmist läbi suruda. Ma pean muidugi siinkohal mainima, et teisel lapselapsel, mu täditütrel, õnnestus see kõik veel paremini. Kui minuga oli nii, et midagi peab ikka soolast ka sööma ja alles siis saab magusat, siis talle öeldi, et no hea küll, kui süüa ei taha, teeme hoopis kakaod ja kommikauss on siin :)

Millele või kellele oled sa viimasel ajal kõige rohkem mõelnud?

Kui nüüd päris viimast aega silmas pidada, siis Eesti sõpradele. Ma sain sünnipäevaks nii toredaid pikki kirju ja pilte! Hea tunne on teada, et nad pole mind unustanud ja ootavad kevadel külla. Ühed sõbrad saatsid täna hommikul pulmafotod - 1032 tükki! Ma oleks ka tahtnud seal olla, nii armas ja nendepärane pidu tundus olevat.

Eesti-Kanada dilemmale mõtlen iga päev. Millestki jään alati ilma, see on fakt. Kahes kohas korraga ei saa ju elada.

Millised asjad on sinu jaoks olulised?

Sisetunnet kuulata. Palju aastaid tagasi oli mu elus hetk, kus otsustasin, et mitte kellelgi teisel pole õigust öelda, kes ma olen või mida teen. Hakkasin senisest enam läbi mõtlema, mida tegelikult tahan ja püüdsin end ümbritseda inimestega, kelle seltskond meeldiv ja huvitav tundus. Sellest hetkest on kõik ainult ülesmäge liikunud ja iga tagasilöök millekski hea olnud või järgmise olulise asja juurde juhatanud. Kõlab klišeena, aga nii see on.

Kas sa tead, et ma armastan sind väga?

Jah, emme! Mina sind ka!

PS! Mul ei jäänud nüüd enam aega sulle meili saata, aga homme, eks!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 detsember, 2015

Sünnipäev on tore päev

Sel aastal läks kuidagi nii, et mul polnud sünnipäevaks ühtegi plaani ja suuremat ei hoolinud ka. Eile käisime Sofiga lõunatamas ja ta pakkus, et õhtul võiks kuhugi välja minna. Tükk aega arutasime, aga head plaani ei tekkinud. Hetk hiljem saatis üks sõber sõnumi, et korraldab õhtul enda pool väikse jõulujämmi, tulge ka. Ütlesin Sofile, et palun - meil on plaan! Nagu tellitult!

Vahepeal läks iga roju oma koju ja hiljem pidime uuesti kokku saama. Selle aja jooksul oli Sofi Matt'ile helistanud (Matt on ära, eksole), et mis sorti tordid Anule maitsevad? Matt oli öelnud, et kindlasti mitte šokolaadi omad, pigem midagi "valget ja kohevat". Mul pole aimugi, kust ta seda võttis, sest tavaliselt käime temaga pigem niisama söömas, mitte kohvitamas ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi maininud, mis koogid mulle maitsevad. Aga jah, pani kümnesse!

Kui sõbra maja juurde jõudsime, tõstis Sofi autost suure koti välja. Mina veel imestasin, et tohoh, kus nüüd rabas külakosti kaasa! Jõudsime omadega kööki ja Sofi teatas minu nina all majaperemehele, et "see on Anu üllatuskook, pane külmikusse, südaööl sööme"! Igaks juhuks küsisin, et kas pean südaöö saabudes üllatunud ka olema, Sofi ütles, et ei ole oluline!

Kuskil ühe paiku meenus, et ahjaa, tort! Sofi vabandas, et näe, küünlad läksid meelest ja nüüd sa ei saagi midagi soovida... Seepeale teatas üks tüüp, et spagetid pidid ilusti asja ära ajama ja küünla eest olema. Spagetid löödi tordi sisse püsti, pandi põlema ja paluti sünnipäevalapsel ära puhuda. Pilti kahjuks pole, sest võite isegi arvata, et olukord oli liiga koomiline, et jäädvustamine meelde tuleks.

Tort oli jumalik! Passionfruit'i vaht hapuka tarretisega - passionfruit on tegelikult mu suur lemmik, aga seda ei teadnud ei Sofi ega Matt.

Hommikul laulis ema mulle kolmekümne kolmandat korda elus sünnipäevalaulu ja seejärel läksin tavapärasele kohvideidile, mis ei pidanud üldse mu sünnipäevapidustuseks kujunema, aga sain sõbranjedelt hunniku šokolaadi ja lilli ning üldse oli tore. Kõik muu muidugi kahvatus selle kõrval, et kõrvallaua mees otsustas täiesti lambist pruudile abieluettepaneku teha ja meie saime kambakesi kaasa rõõmustada ja õnne soovida.

Mõlemad tundusid hästi toredad inimesed, aga kogu see olukord oli natuke naljakas: nad panid koogid-kohvid lauale, mees istus - müts peas, sall kaelas, puhvis sulejope seljas - lauda ja koukis taskust karbi välja! Naine oli väga liigutatud, potsatas talle sülle ja pani ise omale sõrmuse sõrme. Väga uhke sõrmus oli muidu.

Neil olevat laps ka ja viis aastat koos olnud. Mees ütles, et on juba kuus kuud sõrmust kaasas kandnud ja sobivat momenti oodanud. Ma ei tea kui pahad need eelnevad momendid siis olid, et jopes-mütsis variant kesk suvalist kohvikut parimaks osutus, aga noh, pruut oli rõõmus ja eks see ongi kõik, mis loeb.

Õhtul pidin järgmiste sõpradega sööma minema, niisiis jooksin korraks koju riideid vahetama. Vahepeal oli kuller käinud ning Matt'i saadetud üllatuse ukse taha jätnud. Kass galopeeris ka kohale, istusime koos põrandal, nuusutasime roose ja harutasime kotist asju välja, rõõmu kui palju. Matt'iga oli tegelikult kokkulepe, et tähistame järgmisel pühapäeval, nii et kui ukse taga lilli nägin, kahtlustasin esimese hooga hoopis naabrimeest, sest tavaliselt jätab tema mulle sinna nänni (peamiselt küll tomateid ja küüslauku). Jumal tänatud, et polnud naabrimehelt, see oleks ikka täiega creepy!

Õhtusöök oli super hea ja palju nalja sai. Vahepeal kustutati tuled, lasti kohutavalt lamedat sünnipäevalaulu ja kanti kõrvallaua tšikile küünlaga tort nina alla, hunnik jaapanlasi õnnelikult kaasa plaksutamas. Elin viipas kohe ettekandja kohale ja teatas, et meil on samuti sünnipäevalaps, tahame kah küünlaga torti ja lamedat laulu (sünnipäevalapse vastuväidetest ei hoolitud). Paar tundi hiljem kui olime söömise lõpetanud, keerati jälle tuled maha, pandi sama laul üürgama ja sain minagi oma küünla ja plaksutavad jaapanlased. Jube! Aga kook oli maru hea!

Lisaks järjekordsele šokolaadihunnikule kostitati mind värskelt valminud pasteedi ja omanimelise veiniga. Sest kohalikud hääldavadki mu nime Anjuu (Anew). Ma ei kujuta ette, kust selline pudel välja kougiti, aga olemas ta nüüd on! Oli ütlemata vahva sünnipäev!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

12 detsember, 2015

Lamp reede

Alustame siis sellest, et sõidueksamil kukkusin muidugi läbi, mingid tobedad vead ja no üks shoulder check ka ikka puudu. Mis sitasti, see uuesti.

Tööl oli selline seik, et üks klientidest vaatas tükk aega laua peale, muudkui piidles ja piidles tühja kohta ning küsis lõpuks: "Kes see on?" Mina vastu, et mis mõttes kes? "See beebi". Ee, mis beebi? "See beebi, kes nutab". Ah see beebi! Sest noh, ikka juhtub, et mõni nähtamatu beebi lauanurgal nutab...

Tükk aega põrnitses sedasama kohta ja küsis, et miks ta nutab? Ma ei osanud kahjuks vastata. Natuke hiljem tõusis püsti ja kõndis laua kõrvale ning jäi niimoodi vaatama nagu seal seisaks keegi. Täpselt samamoodi astub ta meile kõigile nina alla ja siis piidleb hästi süvenenult. Ainult et meie oleme nähtavad. Küsisin, et kas beebi on üksi? "Ei". Selles mõttes on nähtamatud inimesed mugavad, et ei võta vähemalt palju ruumi.


Õhtul helistas ühe teise maja juhataja ja küsis alustuseks, et kus ma oma töötelefoni hoian? Et mingi mees võttis vastu. Ma naersin, et pole vaja suvalistele numbritele helistada siis. Ei, temal päris kindlasti minu number, sada aastat sama olnud ju. Aga telefon on juba mitu päeva üleval minu toas istunud ja laadinud, uks on lukus, kellelgi võtit pole ja mehi selles majas üldse ei tööta. Ma eriti ei kasuta seda telefoni nagunii, mulle meeldib isiklik rohkem ja kahte on tüütu kaasa vedada.

Asja teeb imelikuks see, et eile oli töötelefonil vastamata kõne ja kui tagasi helistasin, väideti, et mina helistasin talle ja hoopis tema helistas tagasi, et kuulda, mis ma tahtsin. Jumala võõras inimene. Seletasin, et peab eksitus olema, sest telefon on juba mitu päeva hardas üksinduses kapinurgal passinud ja kellelegi helistanud ma pole. Tema ütles, et olenemata sellest, mille nurgal see telefon seisab, keegi talle sellega igatahes helistas. Nojah siis. Äkki nutva beebi vanemad? Nad võiks mul dokumente kaustadesse klammerdada või millegi muuga kasulikud olla, mis nad tolknevad niimoodi kasutult seal…

Õhtusöögiks tegime lõhet ja ma ei jõudnud oma tükki ära süüa ning mõtlesin, et panen karpi ja võtan koju kaasa, hommikul hea leiva peale panna. Jõudsin koju, istusin laua taha, et emale meili saata, tõstsin korra pilgu ja ämblik jalutas risti üle vaiba! Ma pole juba mitu kuud ühtegi ämblikku näinud, arvasin, et nad on talveunne jäänud või siis lõpuks ometi mõistnud, et siin majas halastust ei tunta. Panin plastkarbi peale, lasin törtsu mürki sisse ja tegin ukse lahti, et rõve hais välja läheks. Eemalt kostus koppadi-koppadi-koppadi, mõtlesin juba, et huvitav, kas nähtamatu mees tuleb telefoni ära tooma... aga ei, kass hoopis.

Kass on meil nii peen tegelane, et kui süüa ei anta ja jagamatut tähelepanu ei osutata, on kohe kadunud. Lasin ruttu peast läbi, et mis mul külmikus on… kui korraga meenus, et hah, mul on käekotis kala! Jumal tänatud, et meenus, sest muidu oleks see kala sinna jäänudki. Ükskord unustasin värske lõhe külmkappi kui mõneks nädalaks reisile läksin. Tagasi tulles oli hais nii rõve, et vaheta või külmik välja.

Ütlesin siis kassile uhkelt, et oota! Mul on sulle midagi! Otsisin kohe ilusama taldriku ning serveerisin talle pidulikult oma homse lõhe. Kass astus juurde, ütles näu ja jäi mulle otsa vaatama. Mida veel?! Ahjulõhe ei kõlba! Diskuteerisin temaga sel teemal veits ja lõpuks soostus pool portsu ära sööma.

Seejärel avastas ämbliku! Hullult põnev! Aga ämblik oli ikka veel elus, nii et mul oli korraks kaks kodulooma. Kass ja ämblik. Istusin maha ja lasin kassil endale sülle pugeda - kaks ühes - saab oma silitamise kätte ning ei aja ämblikukarpi ümber.

Selline reedeõhtune romantika siis, nurruva kassiga surevat ämblikku vaadata…


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 detsember, 2015

Sõidueksam

Mul on reede hommikul sõidueksam ja vaikselt hakkab ärevus tekkima. Teiste kohalike eestlaste kogemused pole just eriti julgustavad, enamik said läbi alles teisel-kolmandal katsel. Kogu selle asja korraldamine on omajagu tüütu, sest eesti load (millega piiranguid polnud) võeti ju ära, asemele anti ajutised, mille kasutamisel on tingimus, et keegi, kel on kohalikud täisload, peab kõrval istuma. Ja auto, millega eksamit teha, peab samuti endal olema. Sest noh, lube pole, aga auto ju ikka on…

Kuna ma olen Matt'i omaga harjutanud, oleks loogiline ka eksam sellega teha. Matt ise on aga kuskil kaugel põhjas praktikat tegemas, õnneks nii kaugel, et kohale tuli lennata, mitte sõita, seega jäi auto siia. Aga autost üksi on vähe kasu, sest kohalikku juhti on kõrvale vaja! Seega tõstis Matt'i isa oma reedehommikuse koosoleku ümber ja lubas linna teisest servast kohale sõita, et minuga kaasa hängida. Nii tore isa! Matt ikka vahel naerab, et nojah, eestlastel ju pole isasid…

Kui teooriatest läbitud sai, jätsin õpiku ootele, et eks enne sõidueksamit viskan korra pilgu peale. No pole visanud veel. Suure tõenäosusega jääb see homsesse õhtusse, sest lähen ööseks Matti'i poole, et hommikul veits kauem magada saaks (auto on ju seal) ja kuna ma ei oska ta telekat käima panna, pole magamaminekuni jäävate tundidega nagunii midagi muud tarka peale hakata kui sõiduteooriat lugeda.

Parkimist pole muidugi veel üldse harjutanud (läks meelest!), aga midagi peab ju ometigi vanast rasvast kah tulema. Tahaks loota, et autosõit on nagu ujumine, et kui juba korra selge, solberdad kuidagi ikka ära, isegi kui harjutanud pole. Kuigi jah, kujutan ette, et tõenäoliselt teen mingi eriti idiootse vea, kukun läbi ja pean sada korda uuesti minema enne kui load antakse. Ja kuna lubade saamiseks on tingimus, et viisa peab veel vähemalt kuus kuud kehtiv olema, on mul tegelikult ainult 2,5 kuud aega sellega tegeleda. Immigrandi lõbus elu, noh!

Õnneks on siiani kõik tegurid minu kasuks, eksam on lõuna paiku, mil pole ummikuid ega hordide viisi koolilapsi liikumas, õues peaks olema valge... ja ei saja! Lihtsalt täiesti lambist tekkis üks absoluutselt päikesepaisteline päev vihmase nädala keskele, et ma oma eksami tehtud saaks. Või et saaks eriti haledalt põruda, sest kui isegi sellistes ilusates oludes sõita ei oska, on ju päriselt ka pahasti!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 detsember, 2015

Las Vegas, 2. osa (+ film)

Muide, ma kohtasin Vegases täiesti juhuslikult eestlasi! Aga noh, tere ei öelnud muidugi... Nad vaidlesid millegi üle ja mõtlesin, et ei hakka segama. Tore, et meid nii tillukese rahvaarvu juures igale poole jagub! Matt oli muidugi hirmus pettunud ja ütles, et kui tema eestlasi näeks, ütleks küll tere (aga tema istus samal ajal konspektide ja kohvitassiga vannis)! Nii et kui te, Vegase eestlased, lugema juhtute, tulge öelge Mattile tere.

Samal päeval leidsin eesti poe ka!


See asus sellises ostukeskuses, kus ma muudkui otse kõndisin, et välja pääseda, aga lõpuks jõudsin hoopis algusesse tagasi. Päris suur maja pidi olema, ma isegi ei kahtlustanud, et ringi teen.

Shoppamiseks pole Vegas just kõige parem koht, sest hinnad on kallimad kui Vancouveris. Tavaliselt on just vastupidi - Ameerikas kõik asjad odavamad kui Kanadas. Huvitaval kombel oli igal teisel turistil M&Ms'i kott näpu otsas, nii et puhtsportlikust huvist otsustasin selle poe üles otsida ja vaadata, mida nad sealt soetavad. Kui õigesti mäletan, oli poel NELI korrust!


Korra kaalusime Grand Canyon'i tuuri, et kui juba sealkandis oleme, aga ei viitsinud 4,5 tundi sinna ja teist samapalju tagasi sõita. Läksime siis hoopis Hoover Dam'i vaatama, mis oli palju lähemal. Eeltöö oli jälle muidugi olematu, mina isiklikult eeldasin, et seal jookseb kuskilt pahinal vett alla, aga kui nüüd guugeldasin, sain aru, et olin algusest peale millestki väga valesti aru saanud.

Ühtlasi pole mul ühtegi pilti, kust tamm paistaks! Varastasin siis netist, et näeksite, millest ma räägin...


Ahjaa, õhk oli igal pool jube kuiv. Juuksed seisid peas püsti, nahk kuivas, huuled kuivasid, silmad kuivasid, igalt poolt sai särtsu. Ma muidugi ei tea, mida ma omaarust ootasin kui kõrbesse reisi broneerisin… 

Mattil oli lisaks kultuurišokk - kombetud ameeriklased. Ma räägin talle kogu aeg, et Kanada on nii viisakas ja sõbralik koht, aga ta ei usu! Muuseas, teate neid lennujaama kutsungeid, et härra see ja see, minge kohe väravasse, muidu jääte maha?! Kui me Vancouveris lendu ootasime, teadustati mahehäälselt: "We are looking for three lovely people…" ja loeti nimed ette. Et minge väravasse kui palju tüli ei tee. Ütlesin kohe Mattile, et näed! Lovely people…

Vegases kõndisid inimesed meile kogu aeg otsa. No ma saan aru, et mõnikord juhtub, aga et see ka keset peaaegu tühja koridori juhtub, oli natuke üllatav. Vancouveris jooksevad mulle kogu aeg hiinlased peaga kõhtu, neil lihtsalt kuidagi puudub arusaam, et pole maailmas üksi, aga on väga suur vahe, kas otsa jookseb asiaat või ameeriklane. Khm.

Teine huvitav asi oli see, et nende jaoks on täiesti normaalne kohvikus su lauast tool ära viia ilma midagi ütlemata. Või lihtsalt sinu lauda istuda. Või istuda kõrvallauas, aga sinu laua peale oma asju laduda. Või istuda kõrvallauas ja tund aega järjest telefonist täiel võimsusel youtube'i videoid vaadata.

Mu vaene kombekas kanadalane oli totaalselt häiritud ja tunnistas kuskil kolmanda päeva lõpuks, et Kanada on tõepoolest viisakas ja sõbralik koht. Finally!


Järgmisel päeval läksime Valley of Fire't vaatama. See oli hästi kihvt! Kahju, et end alles pärastlõunaks kohale vedasime, sest päikesepaistes oleksid värvid kõvasti kirkamad olnud ja ühtlasi võinuks rohkem ringi sõita, sest park oli suur. Aga no ikkagi oli tore.


Kuna kõik soovitasid show'sid vaatama minna, valisime ühe Cirque de Soleil etenduse. Kõige kõrgemad reitingud olid The Beatles'i ja Michael Jackson'i omadel, nii et võtsime neist esimese ja jäime rahule küll. Minu meelest oleks võinud akrobaatikat veits rohkem olla, aga noh, pole vaja nii palju viriseda. Vancouveris teevad nad detsembri lõpuni Kooza etendust, vist lähen ikka seda ka veel vaatama. Seal on akrobaatikat nii et tapab. Ja noh, hinnad on meil siin kaks korda odavamad ja show tund aega pikem.

Viimasel päeval selgus, et Matt pole kunagi vahakujude muuseumi juhtunud, seega astusime Madame Tussaud'st läbi. Lugesin netist, et see on väiksem kui arvata võiks, aga tegelikult polnud üldse nii väike ja kui varem pole käinud, läheb elamus igati asja ette. 

Tagasiteel sujus lennujaamades kõik libedalt, saime jälle omaette rea (lausa exit'isse!), kuigi lennuk oli täis. Mina olin järjekordselt mures, et kas mind ikka Kanadasse tagasi lastakse, aga sedapuhku ei esitatud mitte ühtegi küsimust, löödi lihtsalt tempel passi ja kõik. Kusjuures lennuk pani rattad maha kuskil veerand tundi enne viimase rongi väljumist ja olime kindlad, et kojusõiduks tuleb takso võtta, aga ennäe imet, minut enne väljumist istusime juba rongis! See tuli muidugi väikse jooksuspurdi arvelt, aga vähemalt tuli!

Enne linna jõudmist tuli mul meelde, et pean hommikul minema niite välja võtma, nii et uneaeg ei tõotanud kuigi pikk jääda, aga Matt ütles, et kui ma ainult niitide pärast lähen, siis need ta võib ise välja korjata ja nii me siis tegimegi. Väga kasulik peika mul. Mingil hetkel pean ikkagi arsti juurde ka minema, et laborivastused saada, aga õnneks on tõenäosus, et see tükk midagi pahaloomulist oli, suhteliselt väike ja ma väga ei muretse.


Tore reis oli ja tore on tagasi olla. Püüan nüüd kell-neli-magama-kell-üksteist-üles rütmist vaikselt välja saada ja normaalse elu juurde naasta. Tööl käimise vastu ei jõudnud küll veel igatsust tekkida, aga õnneks pidin ainult neljapäeval-reedel minema ja nüüd saan kohe jälle kaks päeva puhata. No ja täna oli peakontoris jõulupidu, nii et tegelikult polnudki väga paha nädal.

Film on kah: vajuta siia

Kes pole veel Facebook'i lehega liitunud, siin on teie võimalus: https://www.facebook.com/seiklusjutud

04 detsember, 2015

Las Vegas, 1. osa

Alustagem siis kohe sellest, et nii sujuvaid piiriületusi kui seekord, pole mu reisiajaloos juba ammu ette tulnud. Minnes ütles check-in'i tädi, et me olevat "nii kenad pikad inimesed", et annab meile kohe omaette rea. Kui aasta tagasi Mehhikosse lendasin, peeti mulle sama leti taga kümneminutiline loeng, et tööluba ei garanteeri Kanadasse tagasipääsu ja mõelgu ma ikka hästi järele, kas üldse tahan minna…

Tollis oli seekord kohe eriti muhe tüüp, kes alustuseks naeris selle üle, et meil kummalgi kaks passi on, seejärel arutas natuke Vegase teemadel ja lõpetuseks mainis paljuteadvalt, et ahh, kõik kohad on tegelikult toredad kui juba jooma hakkad (me ei öelnud, et seal jooma hakkame, aga no okei siis).

Maandusime Vegases ja ennäe imet - kohe lennujaama kõrval püramiid! Kusjuures ma lugesin kuskilt, et see põhitänav ehk Strip pole lennujaamast väga kaugel, nii et ärge laske taksojuhil kiirteele suunduda... Tõesti ei ole väga kaugel, lausa teisel pool aeda. Sedapuhku me taksodega üldse ei jamanud, sest tahtsime natuke ümbrust ka näha ja rentisime hoopis auto. Eeltöö oli muidugi totaalselt tegemata, meil polnud õrna aimugi, kas hotellil parkla on ja kui palju selle kasutamine maksab. Hiljem selgus, et kõik parkimismajad on tasuta (kusjuures hotelli vastuvõtulaua neidis ei osanud öelda, kas nende hotelli parkla on tasuline või ei - liiga keeruline küsimus - aga oli tasuta).

Toa osas läks samuti hästi. Isegi vaade oli ja puha! Ohh ja vann! Kui juba puhkama lähed, siis vann võiks ju ikka olla, eks!


Minu ettekujutus Vegasest oli selline, et igal pool on uhked kasiinod, poolpaljad noored näitsikud tassivad tasuta kokteile nina alla ja pidu käib 24/7. No kasiinod olid muidugi uhked, aga mina kujutlesin pigem ruletilaudu ja muud taolist, mitte kilomeetrite viisi kõige lihtlabasemaid vilkuvaid masinaid, kus tuleb kolm kirssi ritta saada, et mõned kopikad võita. Näitsikud serveerisid jooke küll, aga nende eest pidi maksma (no ilmselt saab mingist hetkest tasuta ka kui oled juba nii enda kui ämma maja ühe õhtuga maha mänginud, aga see osa jäi mul nägemata). Kasiinodes nagu ka igal pool mujal võis loomulikult suitsetada, seega mingit erilist tungi sinna vine sisse kauaks passima jääda meil nagu polnud. No ja selleks peab muidugi valmis olema, et osad neist "näitsikutest" on pensioniealised ja käsi püsti, kes tahab võrksukkades ja läikivas trikoos vanaema näha...

Ainus, mis mu ettekujutusest 100% tõele vastas, oli fakt, et iga nurga peal saab abielluda. Ma taha hästi uskuda, et keegi kaine peaga (või vähemalt enam-vähem kainelt) seda teed läheks, sest enamik neist kohtadest nägid välja nagu teisel pildil ehk noh… päris jubedad. Võite ise ette kujutada kui palju alkoholi kuluks, et see suur lilla südamelärakas romantiliseks juua (kusjuures fotod on ühes kohas tehtud, vahe oli ainult paar meetrit).


Totaalne üllatus oli see, et kuskil 85% (ilma liialdamata!) inimestest, keda kasiinodes ja tänavatel nägime, olid vähemalt 60 aastat vanad. Lihtsalt hordide viisi Ameerika pensionäre tuima näoga masinate taga istumas. Nagu vanadekodu suvepäevadele oleks sattunud!

Aga muidu oli muidugi vägev! Strip on selline tore tänav, mis mahutab terve Euroopa umbes kuuele kilomeetrile. Meie elasime näiteks Pariisis. Oli suht suvaline valik, tahtsime lihtsalt kena hotelli ja head asukohta ning jäime igati rahule. Kusjuures kõikidesse hotellidesse oli vaba sissepääs, esimesel (kahel-kolmel) korrusel asus alati kasiino ja hunnik restorane-baare-kohvikuid, nii et selles mõttes ei ole erilist vahet, kus elada.


Me mõistagi ei jõudnud kõiki hotelle läbi käia, aga näiteks Veneetsia meeldis mulle väga. Nende kasiino oli eriti suursugune ja kogu "linn" eriti ehe. Laemaalingud olid ka! Tere tulemast Vatikani, onju! Noh kui juba Itaaliasse sattusite…

Veneetsia oli nii suur, et meil läks väljapääsu otsimisega terve tund. Matt sõi vahepeal ühe burksi, et jaksaks edasi kõndida. Kusjuures ma ei oska siiani päris selget seisukohta võtta kui väga mulle kogu see värk seal meeldis. Ühest küljest muidugi ilmatuma lahe, aga teisest küljest hästi kurb ka. Kõik need klaasistunud pilguga vanurid vilkuvate masinate taga... Ja kogu linn on tohutult intensiivne! Minu jaoks oli viis päeva täpselt paras. 

Ma jätan teid nüüd natukeseks siia Veneetsiasse maha ja räägin homme edasi. Head ööd!

26 november, 2015

Raamatukapid

Üks asi, mis mulle Vancouveri juures väga meeldib, on raamatukapid. Nende ehitamine käib puhtalt kodanikualgatuse korras, vaja läheb vaid head ideed ja kuldsete kätega naabrimeest. Raamatute ostmine on siin suhteliselt taskukohane, jutuka hind jääb kuskile ühe miinimum tunnipalga piiresse, nii et peale läbilugemist võib selle vabalt tänavale kappi jätta ilma, et kahju hakkaks.

"Laenutatud" raamatud võib kas samasse või teise kappi tagasi viia, keegi ei keela ka omale jätta. Mul on kodus juba terve kastitäis teoseid, mida pole raatsinud tagasi viia.

Kõige alumine riiul on tavaliselt lasteraamatute päralt, vahel jäetakse sinna ka puslesid ja cd-sid.


Muudest uudistest nii palju, et kaks päeva tuleb veel tööl käia ja siis lendame Las Vegasesse! Pean ainult meeles pidama mõlemad passid kaasa võtta, sest vanas on kehtiv USA viisa. Ja talvevammused võib seekord koju jätta, sest kuigi ka Vegases pole just suvi, on seal ikkagi oma kaks korda soojem kui siin. 

Ahjaa, 6-7 kraadi ongi tüüpiline Vancouveri talv. Osad inimesed oigavad, et kohutavalt külm, teised käivad endiselt lühikestes pükstes ringi. Üks mu hoolealustest tuli ükspäev päevaprogrammist koju, kolm kampsunit paksu jope all! Teda sõidutatakse autoga ühest kohast teise, aga öötöötaja arvas ikkagi, et äkki hakkab külm...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud