29 jaanuar, 2013

Päike ja tuul

Tänane päev viis meid järjekordsele saaretuurile. Sedapuhku valisime kolm kaugemat, töristasime tunnikese paadiga ja olimegi kohal. Esimene saar on Malcapuya - igati tore kohakene. Muuhulgas leidsime sealt harvaesineva linnu - kana (saarevahi oma). Tegelikult oli neid kaks, must ja pruun, kummalgi õiget värvi tibud kaasas. Nüüd siis teame, kust munad tulevad - Malcapuyalt :) Kukkesid oli ka terve ports, aga sellest pole mõtet rääkida, nad on nagunii igal pool...


Saaretuuridel pakutavad lõunasöögid suudavad (endiselt) positiivselt üllatada. Just tuuril saab parimat kala, lisaks liha, täna ka krabisid (riis, tomat ja sibul sinna juurde). Meie kuuepealisest seltskonnast olid kaks naist pärit Taiwanist ja õpetasid krabipuhastamise hetkega selgeks. Eriti tobe muidugi, et terve suur krabi peab surema, et keegi temast sõrmkübaratäie liha suhu saaks pista...

Taiwanlased üllatasid meid sellega, et nad pole Aasia riikides pea üldse reisinud, see polevat lihtsalt kombeks, pigem minnakse ikka Euroopasse või Ameerikasse. Kui viitasime ilusatele randadele, ütlesid, et neil on kodus samasugused ja seetõttu ei hooli väga. Nagu ikka - igaüks ihaldab just seda, mida tal pole. Taiwanis on praegu külm (+10) ja seetõttu otsustasid nad nädalaks Filipiinidele suve nautima tulla (üleni kalipsosse mähituna, sest valge nahk on samuti miski, millest nad meist, põhjamaalastest, rohkem lugu oskavad pidada).

Järgmine sihtkoht oli Banana Island, mis on siinkandis üks kuulsamaid, natuke räämas hüttidega ja ülerahvastatud. Muusikavalikust domineeris Gangnam Style. Hästi halb. Saare teisele küljele kõndides avanesid aga palju ilusamad vaated ja turiste polnud. Olid hoopis kaks ehitusmeest, kes paadi kallal kopsisid. Üks neist tuli kohe juttu ajama, näitas kätte parima snorgeldamiskoha, kus näeb karpe ja kalapoeg Nemosid ning rääkis, et vihmaperioodil on siinkandis taifuunid ja väga suured lained, paadiga üle mere üldse ei pääse. 

Kaks koera sain ka omale, ühe musta ja teise valge. Lonkisid rahulikult sabas, lõpuks tüdinesid ja kadusid ära. Hiljem jalutasin valgest uuesti mööda, istus teine ja vahtis laineid. Tegin lõpuks pilti, sest ilmselgelt ei kavatsenud ta oma tardumust lõpetada:


Vesi on siin ikka üle mõistuse soe. Bananal oli ühe külje peal (seal, kus ühtegi inimest ei paistnud) lausa nii soe, et tekkis tahtmine veidi jahedamaks keerata. Natuke ebanormaalne on vannis ujumas käia.


Kolmas saar, Bulog, oli kõige pisem. Istusin enamiku aega puu all päikesevarjus ja lasin pisikestel sipelgatel ennast süüa. Sipelgas on siin ilmselt enimlevinud liik. Neid on igal pool, peaaegu nagu kukkesid (selle vahega, et hotellis kukkesid ei kohta, küll aga sipelgaid). Mõnes kohas tõrjutakse neid aktiivsemalt, teises ei viitsita väga vaeva näha, aga olemas on nad kõikjal.

Saar oli nii pisike, et mahtus peaaegu üleni pildile ära:


Pärast õhtusööki jalutasime turule ja ei saanud täpselt aru, miks me seal söömas ei käi, sest nüüdseks tundub tänavatoit juba igati turvaline. Ilmselgelt poleks meil midagi mõne krõbeda kevadrulli või muu maitsva vastu. Ja kui söögikohtades, ka rääbakates, maksab kõige odavam praad 200 peesot (ehk 4 eurot, mille eest isegi Tallinnas söönuks saaks), siis tänaval on hinnad teised. Näiteks jõime värsket mangoshake'i, mis maksis 10 peesot (restoranis 75) ja pulga otsa aetud pehmet vahvlirulli, maksis ainult 5.

Turul oli müügil ka kohalik delikatess - valmis hautud tibu. Luurasime tükk aega käru juures, äri käis, munad paistsid olevat kuum kaup, aga kõik kõndisid oma munaga minema. Lõpuks hakkas üks mees hõrgutist käru juures sööma ja oli nõus meilegi sisu demonstreerima (õigemini pakkus, et võime selle ära süüa, aga nii julged me polnud). Sündimata tibu on (koos munaga) keedetud ja maitsestuseks valatakse peale äädikat. Kui te arvasite, et tibud on nunnud, siis arvake veel üks kord:

28 jaanuar, 2013

Koolipäev

Linnapildis on rohkelt vormides koolilapsi, seetõttu otsustasime uurida, mis elu kohalikes koolides elatakse. Igal õppeasutusel on oma vorm, pea kõikidel valge või kreemikas pluus, alumine pool olenevalt koolist kas tumesinine või virsikukarva. Kool paistab olevat ka ainus koht, kus ei käida varbavahe-plätudega, enamikul on jalas valged sokid ja mustad kingad. Mõnel lapsel on saapad, aga ma pole veel aru saanud, kas see peaks näitama perekonna jõukust või vastupidi, sest ühest küljest pole saabas siinset kliimat arvestades just kõige asisem jalavari, teisalt - teksapükse kannavad nad ju ka, kuigi mina sureks siinses troopikas sellises riietuses hoobilt maha. Saapaid pole müügil näinud, seega võib vabalt olla, et rikas onupoeg tõi reisilt ja nüüd kantakse uhkusega nagu meil vene ajal välismaa kilekotte.

Koolivormi peavad ostma vanemad, aga õpikud on kooli poolt. Ühes ruumis õpib tavaliselt kaks erinevat klassi ja õpetaja on neil kahe peale üks. Tunnid algavad kell 7.30 ja kestavad 11.00-ni. Süüa ei pakuta, aga kuna paljud lapsed on alatoidetud, püütakse nüüd iga sellise lapse jaoks 50 peesot (1 eur) päevas leida, et neil vähemalt koolis kõht ikkagi täis sööta.


Filipiinlaste pered on üsna lasterikkad, näiteks Coroni peredes on harilikult 6-7 last. Minule jääb veidi arusaamatuks, kuskohas kõik need lapsed valmis tehakse, sest keskmine kodu on suuruses 3x4 meetrit - seal on kindlasti telekas, tavaliselt ka väiksem söögilaud, kolm plastmasstooli, üks suurem voodi ja maas hunnik madratseid. Sellises toakeses elatakse terve suguvõsaga. Kui ühel pool norskab vanaema ja teisel pool siplevad unised mudilased, kuidas tekib kihk mõned põnnid veel hakkama panna? Ühtlasi on kombeks oma lapsed kooliajaks linnas elavate sugulaste juurde elama saata, seega ei pruugi need põngerjad, kes su kõrval magavad, isegi mitte enda omad olla. Tõsine kommuunielu! Nooremate inimeste seas polevat lastesaamine enam nii populaarne, samuti on nad mõistnud, et võsukese koolitamine on kulukas, seega on oodata sündivuse vähenemist.

Kool algab juuni lõpus, esimene vaheaeg on oktoobris, teine jõulude paiku ja märtsi lõpus saab kooliaasta läbi. Nelja aastaaega siin ei ole, on kaks - kuiv ja märg. Märg algab koos kooliga ja detsembris saab läbi. Coroni saarel gümnaasiumi ei ole ja ilmselt pole vajadustki, turismindus õitseb iga aastaga üha enam ja kes inglise keelt oskab ja vähegi asisem on, saab ikka tööd. Inglise keel on üks riigikeeltest, seda õpetatakse juba maast madalast, osad õppeained on samuti inglisekeelsed.
Koolihooned nägid korralikud välja ja kuigi nad ise nende üle nurisesid, ei näinud mina selleks vähimatki põhjust. Lapsed olid rõõmsad, tüdrukud mängisid keksu ja poisid rahvastepalli. Nagu Eestis vanadel headel aegadel, kui Angry Birds koos tahvelarvutiga kogu lapse vaba aega ära ei sisustanud.

Hiljem nägin ühes aias jälle oma viit-kuut kukke ja astusin lahtisest väravast sisse, et pildistada (sest noh mul on jubedalt vaja kahekümnendat pilti kuuest kukest ühes aias). Õige pea olin juba dialoogis kukkede omanikuga, kes oli väga rõõmus, et tema linnukarja jäädvustamisväärseks pidasin ja lõpuks veetsime seal tubli tüki oma päevast, sest Kustav tahtis poisi juttu filmida ja siis tahtis poiss meile juba kukevõitlust ka näidata.

Nimelt on Filipiinid üks vähestest kohtadest, kus kukevõitlus veel legaalne on. Võitlus toimub igal nädalavahetusel, kummalegi kukele kinnitatakse kas ühe või mõlema jala külge (nagu omanikud kokku lepivad) žiletitera, seejärel aetakse kuked vihaseks ja lastakse võitlema. Üritus lõpeb ühe kuke surmaga ja elusa linnu omanik saab kõvasti pappi. Brutaalne.

Samas on kuked siin suure au sees ja omamoodi võib neid vaadelda nagu meie kodumaal lehmi - hoolitsed küll, aga lõpuks saadad ikka tapamajja (ja saad raha vastu). Mõtleme siis oma kastist välja ja püüame filipiinlasi mõista. Nende jaoks on kukk elatusvahend.

Igatahes ei tahtnud me võitlust näha, aga poisid lubasid, et keegi haiget ei saa ja isegi kannused kaetakse kinni. Kannuste jaoks olid spetsiaalsed plastmassklambrid ja kukk ei pannud üldse pahaks, kui ta sülle võeti, et klambrit kinnitada. Kuked olid üleüldse sõbralikud, ma sain ühe isegi sülle võtta.

Kuked õrritati teineteise vastu üles, lasti naksata, seejärel pandi maha ja linnud jooksid üksteisele kallale. Õhus moodustasid nad ühtlase pusa, kust ei olnud võimalik pead ega jalgu eraldada, ja minu meelest nad maad üldse ei puutunudki (või käis see nii korraks, et ei jõudnud märgata). Võitlus kestis kõige enam 10 sekundit, siis korjati nad üksteise küljest lahti. Paistis, et haiget tõesti keegi ei saanud ja kumbki kukk pandi oma aedikusse tagasi. Püüdsime poistele tänutäheks raha pakkuda, aga nad vaatasid meid täiesti arusaamatult ja keeldusid kategooriliselt. Küll aga kutsusid teinekordki külla ja ma usun, et läheme ka.

26 jaanuar, 2013

Paul

Munade müsteerium lahenes - roosad munad on soolvees marineeritud. Lisaks selgus, et see pole kaugeltki mitte kõige veidram asi, mida filipiinlased munadega teevad, nimelt armastavad nad süüa koorumata tibusid. Kõhtu leiab tee nii arenev loode koos luudega, kui ka vedelik, mis teda ümbritseb. Kõik see pidi lõhnama nii, et kui sa pole lapsest saadik tibusid krõmpsutanud, on üsna raske sellega alustada.

Nimelt saime tuttavaks ameeriklase Pauliga, kes elab pool aastast Coronil ja ülejäänud aja USA-s ning on sellist eluviisi harrastanud juba viimased 14 aastat (siin ja seal elamist, mitte tibude söömist). Ehtsa ameeriklasena suutis ta meid pooltunni jooksul kurssi viia kohalike oludega, anda soovitusi, kuhu minna ja kuhu mitte, kust mootorrattast rentida ja kuhu sukelduma sõita. Ühtlasi pakkus meile puhkamiseks oma valdusi siit tükk maad eemal, kus on privaatne üksik rand ja maalilised palmid tuules lehvimas. Okei, palmid ma panin praegu ise juurde, aga need lehvivad nagunii iga nurga peal. Internetti seal ilmselt pole, seega kui blogimine hõredaks jääb, on meil järelikult ekstramõnus olla.

Paulil on siin hotell, restoran ja sukeldumiskeskus. Selles restoranis oleme juba korduvalt söömas käinud, eelkõige hommikuti. Oma hotellis sõime vaid korra - siis kui läksime varakult saaretuurile ja polnud aega mööda linna omletti taga ajada. Lisaks pakub hotell hommikusööki kella seitsmest üheksani, mitte minutitki kauem. Söök on loomulikult tasuline ja õhtul tuleb ära valida, mida soovid. Kõikide komplektide juurde kuulub tassitäis külma riisi ja üks praemuna, lisaks saab valida kas värske kala, magusa sealiha (mida ma juba Puerto Princesas proovisin), kohaliku vorstikese vms. Meie võtsime värske kala, mis osutus aga kuivatatud soolasilguks (või sellelaadseks)... Pärast seda elamust oleme Pauli juures omletti nautinud.

Turg on siin ka. Euronõudeid ei ole. Kärbsed on. Kusjuures kuskil mujal neid ei leidu - ju on tegemist hariliku turukärblasega. Putukatega on siin üldse kesine, keegi ei sumise õhtuti ega taha su verd imeda. Päeval võib samuti täies rahus oma jäätisekokteili ära juua, ilma et kolm herilast sinna upuksid. Miks putukatele siin ei meeldi?


Mida veel ei ole, on külm ilm. Eestis asju pakkides olin hästi ettenägelik, võtsin kaasa vihmajope, kampsuni ja pikad püksid. Paar kuud enne reisi ostsin veel kihvtid kirjud retuusid, et hea siin kanda - hahahaa. Kampsun läks lennukis asja ette, aga kohapeal on nii kuum, et vihmajope ajab samuti naerma. Täna sadas tund aega padukat, aga oli täpselt sama palav edasi. Öösel on ka kuum.


Lisaks on väga niiske, ühtegi päris kuiva riidetükki pole olemas ja nahk kleebib kogu aeg. Samas on pidev kerge tuul, mis jahutab ja nii on täitsa mõnus olla. 

Kohalikud tunnistavad jalanõudest ainult varbavaheplätusid, isegi tibatillukesed lapsed jooksevad nendes ringi. Müüakse iga nurga peal, hind on 50 peesot (1 euro) paar. 


Päike tõuseb ja loojub kella kuue paiku. Kui oleme veetnud tegusa päeva, uinumegi juba üheksast ja ärkame koos päikesega, nii jääb valget aega rohkem. Paari maja kaugusel on pagariputka, mille ees käib päev läbi vilgas sibamine. Ükspäev ostsin sealt kaks saiakest ja viis kookospalli, maksin 25 peesot (50 eurosenti) - paistab, et see koht turiste ei nööri. 

Täna kolis hotell meid senisest toast välja. Vabandati ette-taha ja paigutati sviiti, kus on kaks tuba ja köök (ja 25 pistikut - Kustav luges üle). Homseks hommikuks on meil kotitäis mangosid ja kobar banaane, seega jätame omleti vahele ja toome putkast kukleid.

25 jaanuar, 2013

Kukemunad

Mind on juba pikemat aega huvitanud, miks on osad siin müüdavatest munadest roosad? Pea igal pool, kus mune müüakse, on saadaval mõlemad - valged ja roosad. Täna alustasin väikest uurimust, aga ei jõudnud sellega mitte kuhugi. Esimene munamüüja ei osanud eriti inglise keelt, ütles "cock" ja ülejäänu rääkis filipiini keeles. Ma ei saanud aru, kas ta tahtis öelda, et roosad on kukemunad või ei meenunud talle, kuidas on inglise keeles "kana" ja ütles selle asemel "kukk". Järgmine müüja ei osanud üldse inglise keelt, aga selgitas asja mulle ikkagi lahkelt lahti. Sedapuhku ei mõistnud ma mitte halligi.


Teine müsteerium samas vallas - kes siis ikkagi munevad? Munad on, kuked on, aga kanasid ei ole. Ei, päriselt - kukk on siin kohustuslik, igaühel on kukk! Igas aias, tänaval, kaenlas... Siin on kukeuputus! Enamasti on neile ühe jala külge nöör seotud ja nii nad siis passivad ühe koha peal. Täiesti tavaline, et ühes aias on viis kukke, igaüks oma nööri otsas. Ühel perel oli aga kuke tarvis kõrge õrs keset hoovi püsti löödud. Kuke nöör oli täpselt nii pikk, et sai õrre otsa hüpata.


Mida nad kukkedega teevad? Kukevõitlusi pole veel kohanud, kuigi interneti sõnul on need siinkandis populaarsed. Peaks kohalikelt küsima...

Ja kui nüüd kristalselt aus olla, oleme ikkagi kanu ka näinud. Mingi kolm tükki terve reisi peale. Kanad on siin hästi tillukesed ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas nad nii suure muna esile suudaks manada... Ahjaa, munad on siin täpselt ühesuurused! Pole mingit S, M ja L suuruses munade teemat. Ebastandartset munemist ei toimu, kord on majas!

Täna pildistasin kukke, kes oli tuk-tuki sisse nööriga kinni pandud. Ta oli teinud mõned tiirud ümber toru ja nii jäi nöör lõpuks päris lühikeseks - jalg oli taeva poole püsti, lind ise pikali. Kohalikud märkasid mind ja jooksid karjakaupa vaimustunult kohale - täitsa lõpp, valge naine teeb kukest pilti! Üks haaras kuke ja hakkas teda lahti harutama, tiirutas hoogsalt nagu märga kaltsu ümber toru. Poole pealt võttis järgmine mees asja üle ja kui linnu kätte sai, poseeris mulle uhkelt tiivaga:


Kohalikud jagunevad siin üldiselt kaheks. Suvalised kohalikud on hästi sõbralikud, ütlevad tere ja lehvitavad, jääb mulje, et neil on hea meel meid näha :) Eile järve ääres oli ühel perel nii hea meel mind näha, et nihelesid tükk aega kõrval, lõpuks tädi küsis, kas ta võib must telefoniga pilti teha. Oli hästi õnnelik, et võis. Tegi pildi ära ja märkasin, et onu, ilmselt tädi mees ja vees plädistavate põngerjate isa, üritab end natuke minu poole küünitada, et äkki saaks salaja ühe pildi veel teha. Istusin siis onkli kõrvale ja tädi tegi hirmõnnelikust mehikesest koos rätiku sisse mähitud valge inimesega pilti. Tore pere oli, hästi tillukesed nagu päkapikud. Lapsed olid veel eriti miniatuursed. Tont neist aru saab, kes kui vana võib olla. Kustav ütles kõige pisema kohta, et see on küll päris beebi, mina arvasin, et mine sa tea, võib lihtsalt noorem välja paista. Kusti muigas, et jajah, tegelikult on vähemalt 10...

Teine liik kohalikke on need, kes turistide pealt teenivad - töötavad hotellis, turismibüroos, restoranis, turul jne. Nende jaoks on valge inimene lihtsalt üks suur dollarimärk, kaks jalga all. Eesmärk on see dollar välja pigistada, et ainult jalad alles jääks. Nende eripära on veel see, et üldiselt nad ei naerata ja tere samuti ei ütle.

Täna käisin turul mangosid toomas, hinnapakkumised varieerusid 60-st 130 peesoni. Mango on ilmselt turistile kõige minevam kraam, sest kui õuntele ja muule on hind juurde kirjutatud, siis mangodele ja banaanidele ei ole. Vaatab näkku ja annab teada, palju mango sinu jaoks väärt on. Valisin kauba välja, ulatasin raha. Müüja andis 50 peesot vähem tagasi ja kukkus veel vaidlema ka, et kõik on õige. Aga me ei olnud ilmselt varem kohtunud ja nii ei osanud ta arvestada, et minuga ei tasu üldse vaielda, lõpuks hakkas naerma ja andis ikka raha tagasi. 

Õhtul käisime tema käest banaane ostmas, siis oli juba sõber. Ütles, et ärge neid banaane võtke, need ei ole head, homme hommikul tuleb uus laar, palju paremad, tulge siis tagasi. Võtsime ikka, sest ma ei hakka parem arvama, kui head on need banaanid, mida juba kohalik ise heaks hindab. Võib-olla on parem kui ma ei proovi, muidu pean siia elama jääma, et veel mõne banaani saaks elu jooksul süüa. 

Ja et munadega lõpetada, tegin pildi bensiinijaamast. Müügil kütus (limonaadipudelites - väga lapsesõbralik) ja munad. Vajalikud ju mõlemad.

24 jaanuar, 2013

Paradiis

Ilmateade lubas päikest, seega otsustasime ühineda tuuriga, mis viib lähimatele randadele. Päike oli kohal nagu lubatud ja rannad täpselt nagu pildil näidatud. Sihtkohti oli kuus. Alustuseks väike helesinine rannake, et higistav turist saaks kohe vette solberdama. Vesi oli puhas, akvaariumikalad ujusid ringi ja merisiilide okkad olid neli korda pikemad neist, mida senini näinud olen. Üks kalaliik, muidu täitsa mitte-midagi-ütleva-välimusega, harilik valge, oli eriti uudishimulik, jäi ujuma täpselt maski ette ja vaatas otse silma. Väga raske oli nendega niimoodi tõtt vahtida, ilma et naerma hakkaks. Puutuda ta end siiski ei lasknud.


Ma vist ei pea isegi mainima, et vesi on siin soe nagu vannis. Ja väga soolane. Peatusi tehti väga erinevates kohtades ja lõpuks viidi meid üksikule rannale, kus pakuti lõunasööki. Menüüs oli värskelt grillitud kala ja muud head-paremat. Magustoiduks banaani. Ma vist ei pea jällegi mainima, et banaan on siin kümme korda parem kui Eestis müüdav. Me oleme palju arutanud selle üle, kui kehvades tingimustes kohalikud elavad (enamiku eurooplastega võrreldes), aga tõenäoliselt saaks siinne inimene totaalse šoki, kui peaks Eestist ostetud puuvilja sööma. Tal hakkaks meist kohe hale :)


Pärast sööki jõudsime laguuni, kus vesi oli VEEL soojem kui eelmistes kohtades ja VEEL sinisem ka. Ma ei tea, kuidas see võimalik saab olla... Igatahes õppisin ma hoobilt selili ujuma, sest soolane vesi kannab väga hästi. Ühtegi kala ei olnud, taimi ega muud jama (näiteks koralle) samuti mitte. Ainult lumivalge liiv. Küll aga olid liiva sees kohati kõrged mügarad ja Kustavi väitel vaatasid mügara seest silmad vastu, seega ma maski pähe ei pannudki. Kui oleks talla all silmi näinud, poleks enam jalgu põhja saanud panna.


Viimases kohas pidi olema järv ja selle juurde jõudmiseks tuli teha väike matk üle mäe. Ühtlasi tuli kaasa võtta vest, mask ja snorkel. Esialgu tundus eriti napakas minna vestiga järve vaatama, aga kohale jõudes hajusid kahtlused kohe. Seal ujusid hästi pika ja terava ninaga väikesed kalakesed, vesi oli super puhas ja nii sügav, et polnud lootustki põhja näha. Küll aga paistsid kaljud, mis kadusid sügavikku. 


Nüüd on lõpuks see õige puhkusetunne - keha ujumisest väsinud, nahk päikesepruun ja uni tuleb hästi magus. Seetõttu ei hakka ma lähemalt kirjeldama, kui imehead värskelt pressitud ananassimahla me jõime ja hilisemast mangomahlast ei tule samuti ühtegi postitust. Selle viimasega kadus ka päike. Head ööd!

22 jaanuar, 2013

Coron vol 2

Ära sa ütle, jõudsimegi kohale. Täpselt nädal pärast seda kui Eestist lendama hakkasime.

Manila
Coron
Manila lennujaamas mõtlesime end ühe värskendava jäätisekokteiliga kostitada. Pildid olid ilusad, tükk aega valisime, millist võtta. Otsustasime, hakkasime maksma ja... menüüs oli hinnaks 195 peesot, aga noormees küsis üle kahesaja. Meie kohe nagu Sherlockid (viimaste päevade sündmuste valguses), et oota, me ju oskame lugeda - mis sa jamad? Poiss vastu, et kui te tahate kohvikus kokteili ära juua, siis ongi hind 10% kallim. Kusjuures kohvik oli rohkem nagu putka keset koridori, paar diivanit ja mõned lauad läheduses. Kiire pilguheit näitas, et ilma midagi ostmata võib seal istuda ja jalgu puhata küll. Mis loogika selles on, et kui ostad, pead istumiseks lisatasu maksma?

Krõbistas siis poiss kokteili teha ja kraamis lagedale plasttopsi. Meie (endiselt Sherlockid), et halloo, mis toimub? Pildil on kõrge efektne klaas, suur vahukooretutt peal, ära jama oma topsiga! Ahjaa, vahepeal jõudis ta veel küsida, kas me vahukoort üldse tahame... Järgmine loogiline küsimus oleks võinud olla, et kas te kokteili soovite või läheb tühi tops käiku?

Ühesõnaga - nõudsime klaasi. Poiss ütles, et pole, ongi ainult topsid (poole väiksemad kui pildil olev klaas). Isu läks üle, saime raha tagasi ja läksime järgmisesse kohvikusse.

Järgmine oli armas, väiksed küünlad iga laua peal. Tellisime jäätist, istusime lauda, tuli teenindaja... ja korjas meie laualt küünla ära! Ma ei tea, kas liiga väike tellimus oli või...?

Mulle on viimaste päevade jooksul igasugu imelikke inimesi naabruskonda sattunud. Kinos istus mu kõrval hiinlane, kes pärast popcorniga lõpetamist imes suure lurina ja põhjalikkusega kõik oma kümme sõrme puhtaks. Igale näpule pühendas umbes minuti. Seejärel luristas tühjaks joogitopsi. Ma juba mõtlesin talle mainida, et jah, sa võid nüüd lõpetada, paistab, et see tõesti ON tühi! Siis lutsutas tükk aega lädinal oma kõrt. Ma ei tea, miks... Lõpuks krooksus pikalt ja mõnuga. Öööök...

Järgmisel päeval mõnulesime oma lemmik-kohvikus ja meie kõrvale istus üks neiu. Neiu oli ilmselt koledasti külma saanud (kuskohas küll?), igatahes oli tal räme nohu ja väga rögane köha. Köhimise ma elan üle, nuuskamise ka. Aga kui inimene veerandtunni jooksul omale liitri tatti lörinal ninna tagasi luristab ja nuuskamise peale kordagi ei tule, saab mu kannatus selgelt otsa. Ulatasin salvrätiku. Esimese hooga tegi lurisev neiu umbes sellise liigutuse, et ei-ei, pole vaja. Ja mina sellise liigutuse, et... et äkki ikka võtad? Võttis.

Ja mis ma avastasin! Mul on tervendaja-võimed! Sest kuigi ta jättis ikkagi nuuskamata, ei luristanud ta järgneva veerand-tunni jooksul enam mitte ühtegi korda ja siis läks üldse ära.

Täna juhtus lennukis meiega ühes reas istuma keskealine daam, kes juba enne õhkutõusu ridikülist pisikese peegli ja pintsetid välja korjas ning asus oma lõuakarvu kitkuma. Ma ei suutnud lähemalt vaadata, võib-olla ta muutus pärast seda toimingut tõesti veidi veetlevamaks, aga kammoon! Pead sa seda just praegu tegema?

Üks näomaskiga naine oli ka, selline hästi steriilne, et appikene, bakter lendab mu poole, kohe viskan end surnult pikali... Ootesaalis istus suitsuruumis ja jõi Coca-Cola't (hästi tervislik valik). Maski võttis näolt ainult kõrre haaramiseks. Vahel tekib tahtmine võhivõõra inimesega väikesesse arutellu astuda - tule suitsuruumist välja, joo coca asemel vett ja elad maski kandmatagi kauem! Või olid tal samuti lõuakarvad kitkumata ja ei saanud maski ära võtta?

Lennufirma oli hästi öko, oksekotil seisis: "Päästa maailm. Oksenda ainult vajadusel".

Ja nii me jõudsimegi Coroni saarele! Kes siiakanti kavatseb tulla, soovitan nii Manila kui Puerto Princesa vahele jätta, sest kõik need ilusad pildid, mida Google nende pähe välja pakub, on tegelikult Coronil tehtud. Väga keeruline on läbi interneti aimu saada, kus miski võiks asuda, sest valdav osa turiste on suuremal määral huvitatud pigem sellest, kas hotellis on kaabel-tv ja mitut kanalit see näitab (selle kohta oli piiramatult infot). Ma olen kogu aeg imestanud, kuhu need valged inimesed kaovad, kes meiega koos lendavad ja igas lennujaamas hüppan-lennuki-taustal-tüüpi pildi klõpsavad? Ilmselt hotelli. Ja välja enam ei tule, sest telekast näidatakse nii häid saateid.

Jalutasime veidi külatänaval ja sõime maailma parima õhtusöögi. Mulle meeldib siin!

21 jaanuar, 2013

Coron vol 1

Tänase tähtsa päeva puhul, mil lõpuks terendab Coron, ei jätnud me midagi juhuse hooleks. Puhkasime välja, tegime tänaval jalutuskäigu puuviljakärude vahel, maiustasime kolme väikese ananassi, ühe mango ja natukese arbuusiga. Hommikusöögiks sushi majoneesiga (väga veider kooslus, seega kraapisime majoneesi-tutsakad makidelt maha). Siis tellisime hotellist transfeeri lennujaama, igaks juhuks kolmetunnise varuga, et jumala eest mitte maha jääda.

Seejärel jõime juba armsaks saanud "Coffee Bean"-s kumbki oma lemmikkohvi. Kustav jäi sinna tassi taha oma tööasju tegema ja mina läksin parki jalutama. 

Oleme siin arutanud, et huvitav, kas (magavate) kodutute pildistamine on ebaviisakas? Ja üldse kohalike pildistamine? Eile nägime, kuidas poisid lammutasid suure haamriga betooni. Vaatepilt oli naljakas, sest sel viisil ei edenenud asi kuigi kiiresti. Pealegi käib siin töötegemine nii, et üks teeb ja kümme ergutavad. Pidasime juba eemalt lähenedes aru, kas võiks pilti teha või mitte, lõpuks otsustasime, et teeme. Kui Kustav fotoka tõstis, jooksid poisid hoopis kõik ruttu kokku ja pilt tuli selline:


Ehk töötegemisest fotot ei saanud, küll aga saime teada, et pildistamine on igati soositud tegevus. Nii ma otsustasin kasutada viimast päeva Manilas, et jäädvustada ka kodutuid:


Juhtusin muuhulgas mööda jalutama kondiitriärist, seega siinkohal tervitused Ruth'ile - kui järgmine kord Julkade üritusele tordi meisterdad, siis sellelt vaateaknalt saab näpata kohalike tegijate ideid:

(EDIT: Ruth võttis kenasti vedu, tema koogist leiate pildi SIIT)


Kell viis oli auto ees ja asusime lennujaama poole teele. Filipiinide liiklus on täielik kaos. Valgusfoor pole vähimgi autoriteet, asjaolu, et sulle põleb roheline tuli, ei takista autodel sinust üle sõita. Jalakäijatele ei anta mitte kunagi teed ja kui astud auto ette, pead ise väle olema, sest pidurdada pole siin kombeks. Sõiduread kujutavad endast formaalseid triipe asfaldil, mitte tähist, mille järgi peaks joonduma. Suunatuli - mis see veel on? Meil oli aga osav juht ja jõudsime kenasti kohale. Tänu ajavarule otsustasime lennufirma esindusest läbi käia, et esitada tagasilennu kohta üks täpsustav küsimus. Järjekorras oodates arutasime, et Manila-Coroni lend peaks vist üsna lühike olema? Kustav vaatas telefonist järele (tal on seal vastav app), et jah, kuskil tunnike. Kolme paiku läheb ja nelja ajal maandub.

Ja kell on... Kuus hakkab saama. Et siis põhimõtteliselt juba maandusime? Mingi kaks tundi tagasi?

AAAAAGGRRHHHHHH!

Kustav mäletas, et üks lend läheb meil kaheksa paiku ja eeldas, et see oligi Coroni lend. Ei olnud. 

Neljas päev Filipiinidel ja juba kolmas kord kui külastame Manila lennujaama... Nüüd on vist küll aeg kodustele postkaart ära saata, sest homme satume sellesse lennujaama juba neljandat korda... Kus lennujaama pildiga postkaarte müüakse?

Meil on käsil mäng "Reis ümber maailma" - seal on ju ka nii, et vahel jääd käigu vahele või lähed koju tagasi ja alustad otsast peale. Otsustasime osta piletid homsele lennule ja ööbida lennujaamale kõige lähemal asuvas hotellis. Tahaks kirjutada "odavas hotellis", aga tegelikult on see kallim kui meie eelmine Manila hotell, kuigi tingimused pole võrreldavad. Ainus, mis siin maksab, on lähedus lennujaamale.

Saabusime - jajah, täitke paberid ära! Aga me pole mingid värsked turistid, küsisime kõigepealt tuba näha. Kõmpisime kolm korrust kõrgemale, mitmest koridorist läbi - voila! See on teie tuba. Kuut kahe väikese voodiga, akent ega vannituba pole. Nalja teete või?! 

Noormees vaidleb vastu, ei-ei, teil ei saanud telefonis muud kokkulepet olla, see ongi double deluxe room. Mine põrgu noh! Kõmpisime alla adminni juurde tagasi. Tema ajas samuti kõik tagasi. Vot ei tea, kellega te telefonis rääkisite. Ise oli Kustavi nime juba seinale tabelisse kirjutanud. Otsustasime, et lähme siis oma eilsesse ilusasse hotelli tagasi, isegi koos taksoga tuleb sama hind ja tingimused on palju etemad. 

Hops, üks hotellitöötaja kohe meil sabas, et tulge-tulge, ma näitan... Viis meid sama maja teisele poole, seal oli turismibüroo ja hostel ühes tükis. Küsisime, kas neil vaba tuba on? Jaa, on! Küsisime näha. Muidugi, pole probleemi! Kustav ütles veel, et mine sina vaatama, ma jään asjadega siia.

Ja tibi avas ukse leti kõrval! 

See oli juba liiga naljakas. Isegi Kustav oli nõus tuba vaatama tulema. Ei osanud ju arvata, et selleks ainult meetri peab astuma... Tuba oli erkroheline, ilma aknata, väiksemapoolse voodiga ja kohe pärast ukse avamist jooksis mingi loom risti üle põranda.

Astusime õue, et takso võtta. Meie abivalmis vennike tegi tohutu pakkumise - et kui maksate VEEL rohkem, siis ta annab meile aknaga toa. Aga me olime halva reklaami tõttu juba jõudnud huvi kaotada. Mees tegi demonstratiivse kannapöörde ja kadus uhkelt öösse. Ise teate!

Seisime veel hetke ja arutasime olukorra jaburust, kui juba ilmus vennike tagasi. Hea küll, jääb see hind, mida telefonis pakkusime ja saate aknaga toa. Viis meid järgmise maja juurde ja avas ukse - sedapuhku korralik tuba, veidi värskema remondiga. Väike ja lihtne, aga aken on, soe vesi samuti, double bed-i asemel on nari... Seina peal ripub pilt suitsetavast jänesest. Vastasseinas kleeps "no smoking".

20 jaanuar, 2013

Agul

Täna astusin tänaval alustuseks kuseloiku. Õhtul sülitas kerjuspoiss Kustavi peale. Meil oli järjekordne tore päev :)

Sattusime pesuehtsasse agulisse, mis oli tõeline kultuurišokk elutingimuste osas. Igas tillukeses kuudikeses elas terve pere, mõnes vist isegi mitu. Ruumi oli nii palju, et kui keegi tahtis end ümber pöörata, pidi teine uksest välja astuma. Aga eks siinne kliima soosib värskes õhus olemist, pole väga suurt maja vajagi. Elu kees, mängiti kaarte ja täringuid, pesti pesu, joodi rummi (Kustav arvati kohe kampa ja kahel korral pidi kohalikega ühe klõmaka võtma). Inimesed olid väga sõbralikud ja rõõmsameelsed, ei anna üldse võrrelda nendega, kes siin muidu iga nurga peal tänavatel magavad ja kerjamas käivad.


Leidsime lõpuks ka ananassimüüja, keda juba ammu igatsesime. Puhastatud ananass (eriti magus ja hea) lõigati suupärasteks tükkideks ja maksma läks see müstilised 20 peesot (ehk 40 eurosenti). Hinnad on kohati nii odavad, et ei usu oma kõrvu. Koju sõitsime jeepney-ga, mis on siin põhiline ühistranspordivahend. Mahutab kuni 13 reisijat, peatub hõike peale ja maksab 8 peesot (15 eurosenti) ühe sõidu kohta. Samas on kaubamajades müüdavad riided sama kallid kui näiteks Eestis. Mis tähendab seda, et käärid siinsete inimeste võimaluste vahel on väga suured, mis omakorda tingib kuritegevust (McDonaldsis peab valvet kolm relvastatud politseinikku ja öösel on kõigi kaubamajade uste ees püssimeeste brigaad).

Ananassid
Mall of Asia vaatasime ka üle, muuhulgas sisaldas see suurt liuvälja, mis oli tihedalt kohalikke täis, aga ruumipuudust ei tekkinud, sest üldiselt seisid nad ühe koha peal. Eks nii juhtub jah, kui elad terve elu suves ja siis näed esimest korda elus jääd ja uiske. Veel kohtusime India mehega, kellel kasvasid kõrvade küljes karvatutid nagu väiksel loomakesel :)


Kinosid oli keskuses lausa kolm, üks neist IMAX, mis pani Kustavi silmad kohe särama. Seetõttu veetsime kolm tundi hiiglasliku ekraani ees ja vaatasime 3D "Kääbikut". Minul tekkis küsimus, miks peab muinasjutulugu ultravägivaldne olema ja miks ei võiks see tund aega vähem kesta (vägivallastseenide lühendamise arvelt näiteks?). Kustavil tekkis küsimus, et kui sellel halli habemega vanamehel on tokk, mis kõik probleemid lahendab, siis miks ta ootab kõigepealt, et kõik üksteisele peksa annaks, pool kampa surma saaks ja alles siis oma tokiga viipab ja olukorra ära klaarib? Kas sellest ei võiks alustadagi? Aga jah, surev siil tõmbas nunnumeetri põhja ja Kääbiku hubasesse koju võiks ma kohe sisse kolida.

Ja eile õhtul käisime Rizal pargis purskkaevude showd vaatamas, mis oli nii vägev, et ma isegi ei püüa kirjeldada. Pildi abil ei saa seda mõistagi edasi anda, aga ilus vaadata ikka: