21 oktoober, 2017

Lapsele nime valimine

Beebigrupis oli täna küsitud, et mis te oma lapsele nimeks panete ja miks? Enamik vastuseid olid igati mõistlikud, kuni jõudsin naiseni, kelle mehe nimi on Codie, nende esimene poeg on Frankie Codie ja veebruaris sündiva poja kavatseb nimetada Codie Frankie'ks, et siis on nii mees kui mõlemad pojad üksteise järgi nime saanud. Ja ta ei teinud seejuures nalja!

Mäletate, kuidas ma eelmises postituses mainisin, et igaühel on õigus oma lapsele just selline nimi valida nagu ta tahab ja kellelgi teisel ei peaks siin kobisemist olema? Ma sain just aru, et see ei vasta alati tõele. Teatud juhtudel võiks leiduda mõni hea sõber, kes aitaks lapsevanemate tähelepanu juhtida faktile, et Codie, Frankie Codie ja Codie Frankie ühes peres võib olla natuke liig. Huvitav, mis saab siis kui nad otsustavad veel ühe lapse saada ja see on ka poiss? Codie Codie? Frankie Frankie?

Minu meelest läheb keeruliseks kui isal ja pojal on sama eesnimi, kunagi ei saa aru, kellest jutt on. Mu sõprade suguvõsas on komme, et esimene poeg on alati Jüri ja see on juba mingi viis-kuus põlvkonda kestnud. Kujutate ette, et saate igavesti toreda mehega tuttavaks, plaanite pisiperet... ja siis selgub, et esimene poeg PEAB olema Jüri. Löö või maha, aga minu laps ei oleks elu sees Jüri, olgu tegemist nii pika peretraditsiooniga kui tahes.

Eile kirjutas üks naine beebigrupis, et ootab kaheksandat (!) last ja kõikide eelmiste nimed lõpevad täishäälikuga. Ka kaheksandale oli täishäälikuga lõppev nimi välja valitud, aga nüüd meeldib talle hoopis üks teine nimi, mis ei lõpe täishäälikuga. Kas oleks okei beebile see nimi panna, sest ta oleks õdedest-vendadest ainus, kelle nimi ei lõpe täishäälikuga?

Igal inimesel omad kriteeriumid, eksole. Kui kellelgi mu sõpradest oleks kaheksa last, kahtleksin, kas suudaksin kõikide nimed üldse meeldegi jätta, päris kindlasti ei paneks ma tähele, mis tähega need lõpevad.

Aga teate, mis teeb nimevaliku veel keerulisemaks kui see niigi on? Kui kolite teisele poole maakera. Nagu mina.


Mul on nimele alljärgnevad kriteeriumid (võtke kohe heaga kohvitass kõrvale, nüüd läheb pikemaks lugemiseks):

- Kuna meie laps kasvab üles Kanadas, peab nimi olema kanadalastele tuttav ja loogiline. Mina ise olen pidanud nii ees- kui perekonnanime juba viis aastat tähthaaval ette lugema ja ma ei taha, et lapsel sama saatus oleks. Perekonnanimed on meil Matt'iga mõlemal eestimaised, siit pole leevendust loota, nii et olgu lapsel vähemalt see rõõm, et eesnimi pikemat tutvustamist ei vajaks.

- Kuna pooled sugulased elavad Eestis, peab nimi olema niipalju eestimaine, et isegi mu vanaema suudaks selle ilma igasuguse probleemita välja lugeda/hääldada/meelde jätta.

- Nimi peab olema piisavalt lühike, et sellest ei oleks vaja teha lühiversiooni. Siinmail on nii tavaline, et passi läheb üks nimi, aga kasutama hakatakse hoopis teist (umbes nagu Aleksander=Sass). Meie sõbrad tahtsid oma pojale Jaxon nimeks panna, aga siis leidsid, et kuna nad teda nagunii Jax'iks kutsuks, siis las ollagi Jax. Loogiline. Seda enam, et Kanada/USA lastel on alati keskmine nimi ka ja seda tegelikult ei kasutata, ongi lihtsalt "varuks". Rohkem nagu ametlik nimi, mida on tore diplomi peale kirjutada kui kooli lõpetad; enamik sõprugi enamasti ei tea, mis su keskmine nimi on. Nii et see võib vabalt olla pikem, võõrapärasem või mõne vanavanema auks, sest kasutusel on ta ainult paberil.

- Siinsetest nimedest on pea pooled unisex - kasutusel nii poistel kui tüdrukutel. Need välistasin kohe. Ma tahan, et kui nimi on kuskil kirjas, oleks inimestel ettekujutus, mis soost tegelasega tegemist on. See on ainult kohalik probleem jälle, Eestis polegi ju unisex nimesid. Aga mõned Eesti nimed on näiteks Soomes teise soo nimed - mu sõbranna Kai rääkis, et tema isa tegi soomlastega koostööd ja jõuludeks saatsid sommid neile õega kingitusi. Õde sai Barbie'sid ja muud tüdrukutekraami, Kai sai poiste mänguasju (Kai on Soomes poisi nimi, Kanadas muideks ka).

- Ja kuigi ma tahan, et nimi oleks tuntud ja arusaadav, ei taha ma sellist nime, mis igal teisel samaealisel on. Mulle meeldivad päris paljud nimed, mis praegu populaarsed on ja neile kõigile sai kriips peale tõmmatud.

- Lõpetuseks võiks see olla selline nimi, mida tutvusringkonnas väga ei esine, eriti just sõprade lastel, kellest tulevikus meie omale mängukaaslased saavad. Jama on muidugi see, et sõbrad on nii mõnegi väga hea nime juba ära kasutanud.


Aga noh, ei ole ju palju tahetud? Sirvisin kõik nimesaidid läbi, hoidsin silma peal filmide lõputiitritel, guugeldasin näitlejaid-muusikuid-heliloojaid... ja sain aru, et minu pojal ei saagi nime olema, sest lihtsalt ei leidu sellist nime, mis mulle meeldiks ja samal ajal neile kriteeriumitele vastaks.

Need, mis enam-vähem oleks sobinud, laitis Matt maha (enamasti täiesti loogilise põhjendusega, näiteks et sellest nimest tehtaks vot selline hüüdnimi - kultuurilised eripärad, mida sisserännanuna ei pruugi teada). Siinkohal tuleb mulle meelde, et tean Eestis üht Becky't. Kanadas oleks see täiesti okei nimi, aga Eestis ei julgeks ma küll oma tütrekest Pekiks kutsuda.

Kuni ühel hetkel tuli Matt lagedale nimega, mis on tuntud nii Eestis kui Kanadas ja vastab kõikidele kriteeriumitele. Mina esimese hooga vaimustusse ei sattunud, aga no paha ka ei ole ja midagi paremat pole ma suutnud välja mõelda. Vähemalt ei jää laps nimetuks. Veebruaris teeme siis avalikuks.

- - -

Kuidas teie lapsed omale nime said?

18 oktoober, 2017

Ilastav ja hambutu

Ma olen alati arvanud, et rasedana saab enamikke vanu riideid ikka edasi kanda - no hea küll, püksid ilmselt jäävad mingist hetkest kitsaks, aga pluusid-kampsunid ju venivad?! Ükspäev ehitasin kanaaias mingit asja, oli natuke rohkem vehkimist kui tavaliselt ja pluus keris ennast kogu aeg kuskile poole kõhu peale üles. Jube tüütu! Muidu venib hästi ja saab kõhuga kanda küll. Maru ümber on ainult. Ja liigutada väga ei tohi nagu nüüd selgub.

Paljusid asju ei saa vaatamata heale venivusele juba sellepärast kanda, et nad on kas liiga lühikesed või siis alt soonikuga. See sooniku-variant jääb kõige tobedam, sest lõpeb kuskil naba juures ära. Ja kui käed üles tõsta, tuleb ikka kõrgemale ka. Tegin paar pilti, et te aru saaks, aga peab muidugi tunnistama, et pildi pealt ei paista olukord pooltki nii dramaatiline kui reaalsuses (sest päriselus ma ei seisa liikumatult, käed ontlikult kõrval). Jalas on mul rasedate teksad, nii et see tumedam venivast materjalist kõhuosa võiks idee poolest ikka kampsuni varju jääda. Teistel (mitterasedatel) inimestel on selle koha peal, kust see algab, püksirihm. Kui enne rasedust nabapluuse ei kandnud, on rasedana kuidagi kummaline sellega alustada...


Muudest uudistest nii palju, et Matt'i vanem õde, kes tänupühaks Šotimaalt külla tuli, on ka rase! Minust täpselt kuu aega taga. Nii et Matt'i vanemad, kes olid juba ammu lootuse kaotanud, et keegi nende kolmest järeltulijast neile kunagi lapselapsi hakkaks tootma, saavad nüüd kaks tükki korraga!

Tema puhul ma tegelikult salamisi natuke kahtlustasin ka, sest kui helistasime ja beebiuudiseid teatasime, küsis ta kohe, et mitmes nädal mul on ning hiljem uuris, mitmenda nädalani mul iiveldas ja millal paremaks läks? Need, kes pole kunagi rasedad olnud, ei tea nädalatest tavaliselt mitte midagi! Sellepärast ei kirjuta ma blogis kah nädalatest, sest vanasti lugesin teiste rasedate jutte ja muudkui arvutasin, et mitu kuud see kakskümmend-midagi nädalat siis on?

Ajaarvestuse eripärad paistavad ka pärast rasedust jätkuvat, mul käis näiteks täna sõbranna oma mudilasega külas ja kui küsisin, et kui vana poiss nüüd juba on, sain vastuseks 18 kuud. No mingi... pooleteisene siis? Ma pean hakkama omale märkmeid tegema, et mida tulevikus vältida:

1) ära maini lastetutele sõbrannadele oma lapse vanust kuudes (kui ta just pole alla aastane)

Varasemast ajast on veel kogunenud:

2) seltskonnas räägi sõpradega juttu, selle asemel, et vahetpidamata midagi oma imikule öelda, kes ei paista sellest nagunii suuremat hoolivat (hahaaa, pange tähele, kuidas ma oma sõnu hakkan sööma! #suurimkanaemaüldse)

3) ära kritiseeri sõprade nimevalikut (suurim vaidlusteema beebifoorumites, eriti just inglisekeelsetes); no ja kui keegi ikka tahab oma maimukest Rögabert Wilhelminoks kutsuda, ta seda ka teeb, mitte midagi pole parata.

4) ära pressi kohe pärast lapse sündi haiglasse palati ukse taha kõõluma ja ära säti end terveks esimeseks kuuks värsketele vanematele külla, et neid "aidata" (see on nüüd küll puhtalt Kanada/USA eri, ma ei tea, et Eestis taolisi probleeme oleks). Tahad hästi värsket beebit näha? Siis saa omale beebi! Kohalikust rasedate foorumist jooksevad muuhulgas läbi sellised mured, et "mu ämm, kellega ma üldse lähedane ei ole, tahab sünnituse juures olla ja mu mees ei saa aru, miks ma selle vastu olen ning see on meid omavahel täiesti tülli ajanud" ning "mu ema soovitas lapse soo üllatuseks jätta, aga meie otsustasime, et tahame ikkagi teada ja nüüd on nii ema kui terve ülejäänud perekond minu peale nii vihane, et keegi isegi ei räägi minuga" (WTF?!)

5) ära räägi oma beebist meie-vormis. Kohe päris tõsiselt. Ma nii jubedalt kardan, et hakkan seda tegema, et kirjutasin omale kuskilt ühe ema tsitaadi üles: "Hambaid meil veel pole, kuigi ilastame ikka usinalt". No tule taevas appi! Kujutate ette seda hambutut ilastavat ema?

05 oktoober, 2017

Kuidas valida vankrit/käru

Vankri valimine on tõsine teadus! Poes näevad nad minu meelest kõik enam-vähem ühesugused välja. Õnneks on mul kõvasti vaba aega, seega veetsin pool päeva guugeldades, nii et kui keegi veel hädas on, palun väga - siin on nimekiri omadustest, mida võiks silmas pidada:

Kolm või neli ratast - suures osas maitseasi, aga kolmesega pidavat olema veidi lihtsam lumevallidest üle saada ja enamasti on nad veidi kergemad. Neljarattaline pidavat aga stabiilsem olema, et kui mänguväljakul mõni mudilane hooga vastu jookseb, ei lähe nii kergesti ümber.

Suured rattad - soovitatavalt õhkkummist, aga kui vankril on hea vedrustus, sobivad ka täiskummist. Kui kumbagi pole, pidavat lapsel sõites neerukivid kolisema. Õhkkumm on pehmem, täiskummi kasuks räägib jällegi see, et neid ei pea pumpama (mis ei ole tegelikult meeletu vaev). Plastikust rattad ei ole üldse head ja väikeste ratastega on poris-lumes-liivas raske liikuda. Suurte ratastega saab treppidest alla sõita, väikestega on see nats keeruline. Siledal pinnal on pöörlevad rattad kõige mugavamad, aga neil võiks olla lukustussüsteem, et lumeplögas raskeks ei läheks. Topeltratastega on talvel täitsa võimatu, lumi jääb vahele kinni. Osadel vankritel saab rattaid vahetada (suveks väiksemad, talveks suuremad).

Üleviidav sang  - väiksem laps tahab olla näoga ema suunas, suurem vaataks parema meelega ringi. Oluline ka siis kui päike paistab lapsele näkku või on tuul valelt poolt. Osadel vankritel saab istet mõlemat pidi kinnitada, sel juhul sang üle ei käi. Oluline on ka see, et sanga pikkust/kõrgust saaks muuta. Proovi poes vankriga kõndida, keegi mainis, et osade mudelite puhul saab ainult lühikesi samme võtta, muidu astud juba sisse.

Tavaline iste + kookon/vankrikorv (+ turvahäll) - kookon/korv on olulised kortermajas elavatele vanematele - annab võimaluse laps korvis tuppa tuua ja alles siis vanker üles tassida. Vankrikorvi saab ka lisavoodina kasutada (näiteks külla minnes). Kookonid/korvid pidavat veidi erineva pikkusega olema, tasub leida kõige pikem mudel, et laps sellest kohe välja ei kasvaks.

Autoga liikujatele on turvahälli ratastele panemise võimalus mugav, sest kui laps on sõidu ajal magama jäänud, ei taha teda hällist väljavõtmisega äratada, lihtsam on koos sellega raamile tõsta. Uuri, milline turvahäll valitud vankriga ühendub (osadel juhtudel on vaja osta eraldi adapterid, et saaks kinnitada). Mõned vankrid tulevad 3in1 komplektina, kuhu kuulub ka turvahäll - sel juhul tasub tähelepanu pöörata, kas see on testitud ja autos kasutamiseks ohutu.

Kaal - oluline eelkõige neile, kes elavad ilma liftita kortermajas ja peavad vankrit iga päev näiteks kolmandalt korruselt üles-alla tassima. Ka linnas liigeldes tuleb arvestada, et igal pool pole lifte ja aeg-ajalt tuleb treppidel liikudes tõsta. Ühistranspordi kasutajatel tuleb samuti tõstmist palju ette. Vanemate kortermajade elanikud peaksid proovima, kas vanker mahub lifti (nõukaaegsed liftid on väga väikesed).

Kui kergelt käib kokku-lahti - see on oluline eelkõige autoga liiklejale. Kindlasti peab proovima, kas valitud vanker mahub kokkupanduna pagasiruumi.

Suur vankrikorv - võiks olla kõrgete äärtega, et asjad välja ei kukuks ja resti tüüpi ei ole hea, sest selle peale ei saa väiksemat träni panna ilma, et poolel teel välja pudineks. Tasub mõelda, kuidas toidupoes käidud saab, mugav oleks ostud vankrikorvi laduda ja poekäru mitte kasutada (eriti kui seda teha suuremas kaubanduskeskuses, kus tahaks võib-olla ka mõnda muusse poodi minna). Oluline on ka hea ligipääs pakiruumile, osadel mudelitel on see probleem, et kui seljatugi on alla lastud, ei saa sealt hästi asju kätte.

Mugav stopper ratastel - parimad pidid olema need, kus on stopper ainult ühel pool (vajutad ühe jalaga, lukustab mõlemad rattad). Stopper peaks olema piisavalt suur, et sellele lihtsa vaevaga pihta saaks.

Istmeosa võiks käia mitmesse erinevasse asendisse - hea kui käiks täiesti alla, et laps saaks mugavalt magada, veel parem kui on ka pool-lamav asend olemas. Jalatugi võiks samuti mitmesse erinevasse asendisse käia.

Varjul õhuaugud ja aken - õhuaugud pidavat suvel olulised olema, varju peal olev aken annab võimaluse piiluda, mida laps teeb. Luuk võiks käia magneti, mitte krõpsuga (saab ilma lärmita avada). Osade varjude alt tuleb veel pikendusena päikesevari, mis on suvel väga mugav.

Vihmakile ja putukavõrk - mõnikord tulevad kaasa, aga saab ka juurde osta.



Meie valisime Uppababy Vista, mis Eestis vist eriti levinud ei ole. Vistal saab nii turvahälli, korvi kui istme otse raamile kinnitada ja kui tulevikus peaks veel lapsi sündima, saab samale raamile lisaistme panna. Nii ei pea mõne aasta pärast jälle uut käru ostma. Mulle meeldib see ka, et kaksikute käruna kasutades ei muutu Vista laiemaks, mis tähendab, et näiteks poes on mugav riiulite vahel manööverdada.

- - -

Mis teile vankri juures oluline on?

02 oktoober, 2017

Pool juba läbi...

Mulle meeldib, et mõni rase on nii usin olnud ja iga nädal/kuu pilte teinud ning need siis lõpuks teistelegi vaatamiseks ritta seadnud. Alguse osa on alati selline, et "oi kui nunnu ja näe, peaaegu hakkab välja paistma", keskelt tuleb "no nüüd on küll kõigile selge, et seal keegi kasvab" ja lõpp enamasti "oh god, on see üldse füüsiliselt võimalik, et kõht nii suureks paisub?!!"

Ma olen alati imestanud, miks rasedad nabaneedi välja võtavad? Pole selle üle muidugi ka suuremat pead vaevanud, võib-olla oleks muidu isegi välja mõelnud. Ükspäev uurisin enda oma ja daah, pirn lõi põlema - kõhu kasvades ju nahk venib! Aga neet ei veni. Nüüd hakkan ise jõudma sellesse punkti, kus see enam väga ei liigu. Õige veidi on veel ruumi, aga varsti peab ära võtma. Pagan küll. Mulle meeldib mu neet! Hakkab pihta see lapse nimel ohvrite toomine!

Ühest küljest tundub, et aeg on väga kiiresti läinud, aga teisest küljest oli see ikka väga ammu kui ma veel ei olnud rase.

Mul on telefonis mingi app, mis annab teada, millise puuvilja suurune see beebi hetkeseisuga on. Alguses oli tore - kuu aja vanuselt on loode nagu mooniseeme. Nädal aega hiljem nagu apelsiniseeme. Aga hiljem läheb arvestus minu meelest veidi metsa - ühel nädalal on apelsin, järgmisel avokaado. Need apelsinid, mis siin müüakse, on küll avokaadost 2-3 korda suuremad! Kõige hirmutavam on see, et arbuusimõõtmed saavutab ta juba EELviimasel nädalal, mitte viimasel. Nüüd saan isegi aru, et kui miski arbuusist suurem peab kõhtu ära mahtuma, võib tõesti ka nabarõngas ette jääda.

Praegu on ilmselt selline "vaikus enne tormi" faas. Vaevused on läinud, hea on olla ja kõht ei jää veel ette. Kui ma siin suve lõpupoole hakkasin natuke rasedam välja nägema, siis jahedate ilmade saabumisega tulid käiku kampsunid ja joped, mis peitsid kõhu jälle täiesti edukalt ära. Saan uuesti salarase olla.

PS! Pildi pealt jääb mulje nagu poleks ma viimase kuu ajaga üldse paksemaks läinud, aga tegelikult natuke ikka olen.