28 veebruar, 2015

Hullumeelne reede

Kuna kell on juba üks öösel, katsun teha lühidalt:

- hommik algas justkui paljulubavalt, päike säras, hea oli olla… kuni end kööki vedasin, et putru keeta. Esimese asjana jäi silma, et kõik kausid on riiulilt kadunud. Väga veider! Aga kuna elan siin hetkel korteriomaniku pojaga, siis eks need ole sisuliselt tema omad ja mis seal ikka... Hetk hiljem selgus, et potte ka pole! Ega panni! Minu meelest oleks suht loogiline teada anda kui hakkad nõusid välja kolima?! Praeguse loogikaga võib ühel hetkel juhtuda, et saabun koju ja näiteks voodit pole enam... 

- tööl on üks lastest kolmandat päeva ilma rohtudeta, sest apteek unustas arsti teavitada, et riigipoolse rahastuse leping hakkab läbi saama ja seda tuleks uuendada. Kolmapäeval väitis arst, et saatis dokumentatsiooni teele ja asi saab iga hetk korda, reede pärastlõunal teatas, et sorri, aga ma pole neid pabereid veel täitma hakanudki. Hästi normaalne. Hea uudis on see, et ainus muutus, mis ravimite puudumisega kaasnes, on suurenenud söögiisu (tema kidura kehaehituse juures ainult tervitatav nähtus).

- kuna seesama laps pidi nädalavahetuseks koju minema, tuli teha üks äärmiselt ebamugav kõne tema emale, selgitamaks, miks ma seekord rohtusid kaasa ei saada. Samal ajal kui selgitasin, et muretsemiseks pole põhjust, poisi aktiivsuse tase on täpselt sama kui tavaliselt, hakkas kõnealune noormees koha peal hüppama nii et maja värises, kahe käega vastu seina taguma ja rõõmsalt huilgama. Täiesti lambist! Teine klient sattus sellisest reaktsioonist nii suurde vaimustusse, et hakkas noormeest kättejuhtuvate asjadega viskama. Niimoodi lõbusalt. Minu raamat lendas esimesena. Ärme siis unustame, et samal ajal püüdsin endiselt emale näidata, kuidas kõik on parimas korras ja rohtude puudumise pärast pole vaja üldse pead vaevata.


- pärast seda saatsin poisi pissile, sest peatselt pidi buss ta peale korjama. Ma ei tea, mida ta seal tegi, aga pärast ujusid potis pisikesed kuivanud lilled ja vesi enam alla ei läinud. Autistid on nagu keskmised kolmeaastased - tulevad lasteaiast vahvate isetehtud saviplönnidega, mille saab esimesele ettejuhtuvale toredale tädile ära kinkida (see tädi olen tavaliselt mina) ja lisaks on taskud alati igasugu sodi täis. Erilist kriitikat selle osas, kuhu sodi hiljem torgata, ei ole. 

- hetk pärast seda, kui poiss oli uksest välja saadetud, hakkas laelambist (!) vett alla voolama. Vahepeal oli teine töötaja garaažist pumba toonud ja ülemise korruse peldikus ummistuse ära lahendanud, aga kuna meil igapäevaselt lampidest vett ei tule, on alust oletada, et see kena nire võis siiski kanalisatsioonist pärineda. Mul oli kopp nii ees, et panin kingad jalga ja ütlesin, et minu nädal sai sellega lõpetatud. Jätsin lauale majaomaniku numbri, juhuks kui katus kaela sajab või midagi. 

- vahetult enne äraminekut astusin läraki! selle lombi sisse, mis oli esikupõrandale tekkinud. 

- õhtu lõpetuseks läksin "50 halli varjundit" vaatama. Ega ma suuremat kuluurielamust oodanudki, aga no päris õudne oli ikka! Lihtsalt NII klišee! Peategelaste valikuga on täiesti ämbrisse astutud. Naispooles polnud mingit vastupandamatut šarmi, süütust ja lummavat habrast ilu, mida raamatus lubatakse. On lihtsalt üks mittemidagiütlev keskpärane lammas. Mees on vähe kobedam, aga selles konkreetses rollis jällegi täiesti naeruväärne. Ei anna oma nunnude blondide lokkidega kuidagi alfaisase mõõtu välja. Räägib vahetpidamata, et ma pole romantiline tüüp, ma lihtsalt panen naisi; aga teeb seejuures ühe paduromantilise žesti teise järel, ainus, mis puudu jääb, on kallimale kuuvalgel luuletuste lugemine (ja sellest ei jää üldse mitte palju puudu). Kogu film on lihtsalt üks klišee teise otsa! Nagu paroodia! Üsna lõpus oli stseen, kus Ana sosistas Christianile: "I think I'm falling in love with you...", mispeale keegi ohkas saalis eriti põlastavalt: "Oh God…" Aus reaktsioon.


PS! ma arvan, et see esimene suudlus, mis neil hotellis äärepealt tulema pidi, ei jäänud ära mitte sellepärast, et Ana polnud dokumentidele alla kirjutanud (jälle üks täiesti idiootlik osa seal), vaid:

Punkt A: Ana oli eelmisel õhtul rämedalt joonud
Punkt B: joomise järel oksendanud, nii et riided tilkusid
Punkt C: mõned tunnid maganud
Punkt D (tuntud ka nime all FAKT): kui Christian oma näo Ana lähedusse sättis, sai isegi temasugune võltsalfaisasest paduromantik aru, et nendest odüüridest ei ole võimalik mööda vaadata...

Kõik. Head ööd. Homme tuleb parem päev.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

24 veebruar, 2015

Võidujooks

Laupäeval sättisin sammud kauaihaldatud (nädal on piisavalt kaua) korteri suunas. Kanadega särki ei leidnud ja küpsiseid kaasa ei pakkinud, lootsin isiklikule šarmile. Õuele jõudes sain kohe pererahva maailmatuarmsa koeraga tuttavaks. Sügasin teda kõrva tagant ja nentisin fakti, et kui saaks omale hetkel lemmiklooma lubada, siis tõenäoliselt just temasarnase vuntsi omale koju veakski.

Järgmiseks jäi ette pereema, kellega sai natuke juttu aetud ja kanade kohta küsitud (ofkoors!) - neid on viis, igaüks eri värvi ja mustriga, mõnusad paksud linnud. Elavad oma majakeses, aga vahel lubatakse hoovi jalutama ka. Pereisa leidsin korterist, kus üks paarike oli end juba asjadega kurssi viinud ja nüüd rõõmsalt kontakte jagas. Kirusin end maapõhja, et 10 minutit varem kohale ei jõudnud...

Muuhulgas olin valmistunud üllatusteks, eelkõige halbadeks, sest noh, nagu eestlastel ikka - parem karta kui kahetseda ja pill tuleb pika ilu peale. Nagunii on mingi jama, imelik hais, hallitav dušinurk või muud taolist. 

Üllatus oligi, aga sedapuhku positiivne - kõik nägi välja suurem, puhtam ja värskem kui fotodelt paistis! Astusin sisse ja üsna vähe jäi puudu, et oleks selle rõõmsa paarikese sealt puhtfüüsiliselt välja tõuganud, et mida te ilulete, sellest saab hoopis minu kodu! 

Samal hetkel astus sisse järgmine huviline, kes kohe uksel teatas, et koht on kui talle loodud, sest tema perekonnanimi on sama, mis selle tänava nimi. Einoh, tõesõna! See on üks kuradima pikk tänav, kindlasti leidub teisigi üürikaid, kuhu end sättida. Ei pea minu omasse trügima. Aga eks mul olid omad trumbid varuks, sest taolistel puhkudel küsitakse alati, mis tööd sa teed ja ma pole näinud kuigi palju inimesi, kellele erivajadustega lapsi aitavad noored psühholoogid ei meeldiks! Beat that, hah!


Edasine päevaplaan nägi ette, et Anna ja Alejandro pakivad mu oma peenesse bemmi ja viivad White Rock'i päikest nautima. Alustuseks jõudsin vähemalt kolm korda halada, et nad võiks veidi rohkemate ustega masina osta, sest esiukse kaudu tagaistmele ronimine on pehmelt öeldes ebamugav. Anna lükkas mu otsustavalt sisse ja Alejandro otsis kotist välja kaks tahvlit šokolaadi, nii et järgnev pooltund kostus minu poolt ainult rahulolevat matsutamist ja väga vähe virinat.

White Rock on väga mõnus linnake. Lõputu rannajoon, mäekünkale pikitud miljonivaatega majakesed ning valgeks värvitud kivi. Alejandro rääkis, et tal läks ikka aastaid, enne kui ära ühendas, et see konkreetne kivi linna nimega mingitpidi seotud on! Muidu on ta täitsa terane poiss, aga eks meil kõigil ole omad blondid hetked.

Alejandroga seoses meenub veel see, kuidas Kadri kunagi ammu rääkis, mismoodi Vancouveris reovee juhtimine käib ja kuidas siinse rohelise oleku ja vägeva prügisorteerimise kõrval fekaalid lihtsalt merre uhutakse. Ja lisas, et ahjaa, kas sa muidu teadsid, et selle kurikuulsa toru projekteeris Alejandro?! Kolid maailma teise otsa, sõpru on alguses ainult käputäis, aga no Vancouveri sitatoru projekteerijat ikka tunned. Muidugi, noh!


Kogu White Rock'i sõitmise aja näris mind ärevus, sest korteriomanikud palusid kõikvõimalikud soovituskirjad saata, et nad siis õhtul arutavad, kes valituks osutub. Üks soovitus oli mul eelmise kodu omanikult olemas, teise palusin Matt'il kirjutada (sõbra soovitus maksab siin samuti palju) ja kolmanda, kõige tähtsama, pidin saama praeguse korteri omanikult, kes hetkel Hong Kongis puhkab.

Kui ühel hetkel näljaseks muutusime ja maha istusime, korjasin telefoni välja, et Caroline'lt vajalikku kirja paluda. Meilboksis ootas mind aga läkitus uue koha omanikult, kes teatas, et olin neile mõlemale väga meeldinud ja olen nende esimene valik kui endiselt korterit tahan. Jeeeeee! Visualiseerimine kannab ikka täiega vilja, sest väikesest koerast, nurruvast kassist ja kanadest olen juba ammu unistanud. Kes oleks võinud arvata, et neid koos ideaalse pisikese pesaga välja renditakse?

Vajalikud soovitused õnnestus sama päeva jooksul välja võluda ja nende lugemine oli täielik teraapia. Ma saan aru küll, et eks nad peavadki ilusad ja kiitvad olema, aga sellegipoolest oli väga meelitav! 


Pärast seda kui olin tuvikestega päikeseloojangusse jalutanud ja hiljem soovituskirjad ära saatnud, läks asjaajamine kui lepase reega. Lepingute allkirjastamiseks sobivat aega ja kohta valides selgus, et mu uue kodu omanik töötab praeguse kodu kõrvalmajas! Vancouver on ju väike puust küla oma kahe ja poole miljoni elanikuga… 

Aga see pole veel kõik! Praeguse ja uue korteri omanikud elasid paar aastat tagasi Gibsonsis samal tänaval (praegune elab siiamaani seal) ja teavad üksteist! Täielik absurd. Saate ju aru, et ma ei teinud üldse nalja kui ütlesin, et see koht on mulle loodud! 

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

20 veebruar, 2015

Avatud uste päev

Korter, kuhu ma kolida tahaks, osutus nii populaarseks, et omanik on kuulutuse juurde lisanud, et ta ei suudaks ka parima tahtmise korral kõigile huvilistele vastata ning seadis laupäevaks ajavahemiku, mil kohta oma silmaga näha saab. Aus hammas-hamba vastu võitlus seega.

Arutasin hommikul sõbrannaga, kes (samuti suure kanahuvilisena) naljatas, et kindlasti on kuskil müügil t-särk tekstiga "keep calm and love chicken", mis oleks sobilik selleks puhuks selga tõmmata. 

Töökaaslased teadsid rääkida, et armastus käib hoopis kõhu kaudu ja soovitasid pererahvast isetehtud küpsistega üllatada. Pakkusin, et äkki võtan siis juba kanadele karbi ussikesi ka kaasa? Kui juba, siis juba! 

Ilmuks kohale ja hindaks olukorda, et mis paremini töötab - küpsis või vagel? Ainult, et suure rahvamassi sees läheks efekt ilmselt täiega kaduma. Selle vastu aitaks näiteks see kui kutsuks ühe autistidest endaga kaasa ja söödaks küpsised enne kohalejõudmist hoopis talle sisse. Siis on garanteeritud, et rahvas hoiab hirmunult kaugele ja mina saan pererahva jagamatu tähelepanu endale. Ja autistile. Ja ussikestele, sest neid mu autistid ei söö (kui karp kinni on). Ainult, et vaevalt ma pärast sellist teatrit valituks osutun...

On kellelgi paremaid ideid? 

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

16 veebruar, 2015

Asjade seisust

Niisiis. Hetkel on kaks suurt muret - kodu ja tööluba. Minu praegune korter pannakse müüki ja kuigi omanikuga on kokkulepe, et saan väljakolimiseks vähemalt kuuajalise etteteatamise, tahaksin siiski ise valida, millal lahkun ning otsustasin mõttes selleks daatumiks esimese aprilli. Mu edasiliikumise kihku suurendab omaniku poeg, kes otsustas jälle mu külalistetuppa kolida ja kuigi meil on kummalgi oma vannituba, ei tahaks ma tegelikult üldse mitte midagi jagada. Näiteks nõusid! Erinevalt kunagisest korterinaabrist, kes lihtsalt ei pesnudki nõusid enne, kui need kapist otsa said (ja selleks läks nädalaid!), on praegune suhteliselt usin ja peseb kogu aeg. Vahtu on seejuures laeni, aga mida ei ole, on puhtus. Täielik müstika, kuidas on võimalik nii suurt hulka pesuvahendit kasutades nii hale tulemus saavutada, et rasv meetrite kauguselt vastu läigib...

Nojaa, ma saan aru, et see pole maailma kõige hullem probleem, sest muidu on ta vaikne ja viisakas ning lõppude lõpuks on tema näol tegemist esimese sõbraga, kelle me Vancouverisse kolides leidsime (kuigi ta on ikka rohkem Kusti sõber ja Kusti on praegu teatavasti Eestis). Ühtlasi ei meeldi mulle, et telekas, mida ma pooleteist aasta jooksul siin kordagi käima pole lülitanud, peab nüüd vahetpidamata undama. See tekitab olukorra, kus ma ei taha üldse elutoas olla, mis muudab mu isikliku ruumi täpselt magamistoa suuruseks. Õnneks on vähemalt see luksus, et vannituppa pääseb otse toast, nii et saan peidus olla kui tahan, aga tegelikult mulle ei meeldi omaenda kodus peitust mängida.


Ühesõnaga kolida on vaja. Aga uut kodu pole mõtet otsida enne kui tean, kas saan Kanadasse jääda või pean tagasi Eestisse lendama. See sõltub aga elamisloa protsessimise tulemusest, mis tehakse loodetavasti (!) järgmiseks nädalaks teatavaks. Mis ei tapa, teeb kuuldavasti tugevamaks ja ma olen nõus ükskõik kui kaua ootama kui vaid lõpptulemus positiivne oleks. No hea küll, mitte ükskõik kui kaua, sest ma olen ikka väga kaua oodanud juba! Paluks nüüd õnn mu õuele tagasi saata, ei tea, kus ta üldse viimasel ajal hulgub?!

Iga kord kui mõtlen sellele, kui suur teadmatus tuleviku osas valitseb, hakkab lausa füüsiliselt halb. Kustav ütles, et visaku ma kõik sinnapaika ja tulgu elamisloa lõpliku otsuse saabumiseni (sügiseni!) Eestisse peesitama. Tuleb tunnistada, et äärmiselt ahvatlev oleks terve kevad ja suvi pere ning sõprade seltsis veeta, ühtlasi vabastaks see mind kogu vahepealsest bürokraatiast, sest poleks vaja tööluba pikendada ega uut korterit otsida. Ainus häda on selles, et pool aastat tegevusetult istudes läheks ma hulluks. Tõenäoliselt juhtuks see juba pärast teist nädalat. Ei ole hea variant.

Eestisse minnes peaksin ühtlasi leidma koha, kus oma siinseid asju hoiustada ja loobuma oma tööst. Tagasi tulles peaks siis jällegi nullist alustama, leidma kodu ja töö ja… Pealegi, mis siis kui me ei saagi elamisluba? Siis annan Eestisse minekuga käest võimaluse veel mõned kuud Kanadas elada.

Ja see, et Kustav praegu Eestis resideerub, on muidugi üldse omaette teema. Tema oma ettevõtet ju Kanadasse ümber ei koli ja kuigi enamikku tööd saab üle neti teha, on praeguste projektide tarvis ikkagi mõnda aega kohapeal olla. Kustavi elu Eestis on üleüldse nii hästi paigas, et tema arvates võiks me vabalt sinna jäädagi, aga mulle jällegi meeldib Kanadas.


No ja siin ma nüüd siis olen - peatselt kodutu ja viisatu ning Kanada immigratsioonivärk venib nagu tatt! Augustis saatsin paberid ära, detsembris võeti need töösse. Enne veebruari keskpaika pole lootust midagi kuulda, sest esialgse vastuse saamine võtabki umbes 60 päeva aega.

Ratsionaalse külje pealt on muidugi kõik hästi. Üüripindadest siin puudust ei ole ja kui ma esimeseks aprilliks sobivat kodu ei leia, on ajutisi variante lausa kolm:

- tööl on mul isiklik tuba koos vannitoaga, keegi ei keela seal tasuta elada kuniks vaja on
- Mariil ja Ermol on vaba külalistetuba ning soojad singi-juustupirukad lubati igapäevaselt nina alla sättida
- Sofi ja George pakkusid mulle oma diivanit, ainsaks tingimuseks on, et pean George'ga kõik Star Wars'i osad ära vaatama (juba kuude kaupa nuiab, et keegi neid temaga koos vaataks)

Kuna korteri müümine ei ole mingi ulmeliselt kiire protsess, siis tõenäoliselt võiksin siin suveni tiksuda, aga ma ei taha enam. Hea meelega koliks nüüd kesklinnast välja, tööle lähemale ja vahetaks siinse suurlinnavaate hoopis vaikse aianurga vastu. Suvi on ukse ees ja tore oleks jalgsi tööle käia.

Täna õhtul lõin jälle kuulutused valla ja leidsin täpselt sellise koha, mis mulle sobiks - väike korter, kus on korralik köök, suur voodi, viis akent ja oma aianurk. Asub eramajas, kus elaval perel on kass, väike koer ja kanad. Saate aru, KANAD! Mulle hirmsasti meeldiks kui mul kanad oleks ja nüüd pakutakse korterit koos kanadega. Piirkond on ideaalne ja hind sobib samuti. Uut üürilist vajavad 1. aprillist. Kui see ei ole mu uus kodu, siis milline üldse on, ah?!

Palun öelge, et kõik saab korda, immigratsioon hakkab ennast liigutama ja aprillis saan hommikuse omleti jaoks mune juba oma ukse kõrvalt korjata. Sest ma nii väga tahaks!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 veebruar, 2015

Kinokiun

Ükspäev käisin kinos ja kuigi film ("Wild") oli super hea, ei suutnud sellegipoolest kaks tundi rahulikult ühe koha peal istuda. Või noh, vähemalt mitte ühes asendis. Ma olen iga kord kinos käies imestanud, kuidas kõik teised nii liikumatud on? See tüüp, kes minu läheduses istus, viskas filmi alguses jala üle põlve ja järgmise poosi - püstitõusmise - võttis sisse alles siis kui ekraanil hakkasid näitlejate nimed jooksma. Siinkohal ei saa kuidagi mainimata jätta, et mulle üldse ei meeldi sellised mehed, kes jalg üle põlve istuvad! See konkreetne mees poleks muidu ka meeldinud, hahaa.

Vahetasin miljon korda asendit ja õnneks oli saal nii tühi, et võisin oma koibi nii ühele kui teisele poole vehkida ilma, et see kedagi segaks. Ja nagu juba mainisin, siis film mulle meeldis - see on niimoodi kokku pandud, et igaüks nopib sealt "oma tera" vastavalt meeleseisundile. Seda võib näha suhteliselt lihtsa ja pealiskaudsena või siis päris sügavana. Mul tekkis viimaste kuude immigratsiooni-ahastuse valguses hoobilt tunne, et tahaks kah kõik sinnapaika jätta, koti selga visata ja kaks kuud järjest üksi matkata. Ainult, et ma kardan ämblikke ja pimedust ja tahan igal õhtul sooja duši alla. Selliste tingimuste juures ei vea vist hästi välja? Aga ilma ekstreemsusteta ei saa jällegi sama eredat kogemust.


Ma olen muidugi õige inimene väljakutsetest rääkima, istudes parajasti soojas toas ja süües talviseid ökomaasikaid, mis maitsevad täpselt nagu vanaema omad. Aga noh, teoorias olen ma alati tugev olnud...

Teine asi, mis mind kinos käies häirib, on see kui laisaks inimesed muutuvad! Mitte keegi ei suuda oma prügi ise ära visata! Täiesti normaalne on joogitops saali toimetada, seda terve filmi vältel pihus hoida, aga vot need viimased viis sekundit, mis kuluvad oma istmelt ukse kõrval oleva prügikastini jõudmiseks, need käivad küll üle jõu! Eestis oli minu meelest pigem nii, et mõni üksik jättis sodi maha, enamik viskas ikka ise ära, aga Kanadas on täpselt vastupidi.

Vot. Rohkem polegi miskit uut, ainult hädaldada tahaks, aga kesse ikka lugeda viitsiks. Kes viitsib, andke märku, lasen kiunu valla!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

08 veebruar, 2015

Soovikaev

Justkui eelmise postituse jätkuks ägises kolleeg töö juures aknast välja vaadates, et vihm on ikka nii õudne! Mainis, et tahaks pigem kuskil sellises kohas elada, kus sajab vihma asemel lund, sest siis on kogu aeg nii ilus ja valge, helbekesed rõõmsalt lendlemas.

Valgustasin teda siis lume erinevate olekute osas, eriti lägase lörtsi vallas. Tema vaidles vastu, et ei-ei, lörts on ikka pigem erand! Kuule, mina olen Põhja-Euroopast ja sina oled Kesk-Aafrikast, kogu su lumekogemus piirdub selle 1-2 päevaga, mis Vancouverile igal aastal jagatakse (sel aastal ei jagatud üldse), ärme palun vaidleme, milline see argielus välja näeb, eks?!


Ükspäev käisin mingeid dokumente peakontorisse viimas ja personalijuht mainis, et peaksin töötajate hindamislehti veidi mitmekesisemalt täitma, ei saavat nii olla, et mõlemal, kelle kohta need teha paluti, on praktiliselt ainult maksimumpunktid. Ütlesin, et koostagu veidi mitmekesisem leht, siis saab ehk muid numbreid ka kasutada, kuniks küsimused on stiilis "kas töötaja kohtleb kliente austusega", "kas ta alustab ja lõpetab vahetusi ettenähtud ajal", "kas ta saab aru maja reeglitest ja järgib neid", ei näe ma võimalust, et minu alluvuses töötaks keegi, kes ei saa viiest punktist viit! Eks mingeid nurkade mahalihvimisi on ikka olnud, aga mõlemad, kelle kohta lehe pidin täitma, olid hindamise ajaks majas töötanud umbes pool aastat.

Läbi on sealt käinud muidugi igasugust kaadrit, varem oli selline tobe süsteem, et peaaegu kõiki töötajaid kasutati mitme maja jaoks, nii nad siis rändasidki suhteliselt suvaliselt ringi, ainult juhatajad olid kindlalt paigas. Maksimalist nagu ma olen, võitlesin aktiivselt, et lohakamatele minu majja vähem vahetusi antaks ja kui suve lõpuks kõigile püsiv graafik määrati, saingi dream-team'i, sest terad olid sõkaldest eraldatud.

Personalijuht lisas, et minu maja pidi olema kaheksast kõige populaarsem, kõik pidavat sinna tööle pressima! Aga kuna meil on vahetused täidetud, ei saa praegu kedagi juurde panna. Mul oli nii hea meel!


Mäletan, et kui ülikooli lõpuaastatel erialast tööd otsisin, mõtlesin, et ideaalvariandis tahaks sellist ametit, kus oleks huvitav, et riietust võiks ise valida, et ärkama ei peaks vara ja et pause võiks teha täpselt siis kui selleks vajadus ja tahtmine tekib. Praegu on mul täpselt selline töö! Eestis oli peaaegu sama tore, sisu poolest isegi huvitavam, aga ärgata tuli vara. Öeldakse, et varajase ärkamisega harjub - vale puha!

Kuna juba 15ndat kuud alustan vahetusi kella ühest, olen õppinud hommikuid nautima. Uni läheb tavaliselt kaheksa paiku ära, esimese tunni või kaks istun arvutiga voodis, tekk veel unesoe. Mõnikord piilub kardina vahelt päike, vahel kostub vihmakrabinat. Ja tõsi, õhtuti jõuan alles poole kümneks koju, aga õhtutest ma tegelikult puudust ei tunnegi, sest siis on nagunii pime. Üks mu sõbranna töötab kontoris, millel pole aknaid, tema ainus võimalus päevavalgust näha on nädalavahetusel ja kui siis lõunani magada, võib sellestki ilma jääda. Aga noh, palk on tal see-eest väga hea!

Kokkuvõttes tuleb välja, et soovimisega võiks vabalt julgem olla, sest soovidel on kalduvus täituda!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 veebruar, 2015

Montreal ei ole Kanada

Huvitav, kas ma sellest olen juba rääkinud, et Vancouveris tegelikult ikkagi sajab ka vahel? Ma ei mäleta, et oleksin… Näiteks laupäeval oli meil tüdrukutega vinge plaan matkama minna. Aga et igalaupäevast kohvideiti ei saanud samuti unarusse jätta, otsustasime lihtsalt varakult alustada. Plaan oli sõita Deep Cove'i, sealses parimas kohvikus hommikust süüa ja seejärel kalju otsa ronida.

Jõudsime kohale ja saate aru - pilv ulatus maani! Lihtne arvutus näitas, et nii kõrge see küngas küll pole, et üles ronides pilvedest kõrgemale jõuaks, seega ei hakanud üldse vaeva nägema ja veetsime kolm tundi kohvikus. Nagu tavaliselt. Erilised matkasellid ikka küll… Pärast tegime külavahel väikse jalutuskäigu ja leidsime ühe garaaži eest Mariile nikerdatud raudjalaga laua, millesarnast ta juba mõnda aega otsinud oli. Siin on hästi tavaline, et üleliigne mööbel tõstetakse tänavale ja kirjutatakse peale, et tasuta. Vinnasime laua auto peale ja oligi matkapäev asja ette läinud.


Nüüd on iga päevaga üha rohkem pilve kiskunud, otseselt ei saja, aga vähehaaval miskit tilgub. Huvitaval kombel tunduvad vihmased päevad alati pikemad. Kõik räägivad, et oh issand jumal kui õudne ilm ja millal see sadu küll ükskord lõpeb?! Kellelgi pole enam meeles, et kuni laupäevani oli nii pikalt päikeseline, et vihmase Vancouveri müüt hakkas vaikselt naeruväärseks muutuma. Esimene vihmane päev nullis muidugi hoobilt nädalatepikkuse päikese. Mis päike? Mina küll ei mäleta!

Kustav, kes praegu Eestis mõnnab, rääkis, et tal on (ilmselt tänu ajavahele) tekkinud erakordselt meeldiv komme ärgata koos päikesetõusuga. Uurisin, et mis ajal teil see päike seal siis tõuseb kah? Pakkus, et kuskil poole üheksa paiku. No ütle nüüd kui tubli - juba üheksaks saab jalad alla! Ei jõua kohe ära kiita!

Aga ilma juurde tagasi. Udust olekut on Vancouveris kolme tüüpi - üldine hall ja vihmane, pilv vastu maad (sel juhul on kindlast piirist täiesti selge) või siis täielik udu. Seda viimast oli eelmise aasta jaanuaris umbes nädal ja sel aastal täpselt samal ajal sama asi. Graafiku järgi käib, noh! Täielik udu näeb välja selline, et vaatad aknast välja ja isegi kõrvalmaja ei paista. Mitte midagi ei paista. Null!


Ja isegi kui vahel sajab, on vähemalt soe. Täna leidsin esimesed nartsissid! Aia perenaine jõi rõdul kohvi (normaalne tegevus veebruarikuises Vancouveris) ja ütles, et kõik, kes mööda lähevad, teevad pilti ja ütlevad, et saadavad sõpradele Torontosse. Hahaa! Meil on siin hetkel +8 (on südaöö), Torontos aga -8. Neil vist nartsissilootust veel pole. Siinkohal tervitused Enele Torontosse! Mul läheb kogu aeg meelest sulle helistada, aga plaanis muidu on!

Kuna Toronto ja Vancouver on ühed Kanada suurimad linnad, paistab nende vahel väike hõõrumine olevat. Umbes nagu Tallinn ja Tartu. Nad lihtsalt ei saa üksteisest aru. Tõe huvides peab muidugi mainima, et Montreal kuulub suuruse poolest Toronto ja Vancouveri vahele, aga kuna asub Quebec'is, mis on valdavalt prantsusekeelne, suhtutakse sellesse umbes nagu Eestis Narvasse - igaüks teab, kus see on, paljud on oma silmaga vaatamas käinud, aga keegi ei plaani sinna kolida. Nemad ise sealt välja ka ei kipu.

Ühed Montrealis elavad eestlased peavad blogi, nimeks on "Montreal ei ole Kanada". No ma räägin! 


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud