29 mai, 2014

Taevas pole kasse

Bussis istusid üksteise läheduses väärikas vanadaam ja ontlik keskealine tädi. Just nimelt tädi - selline raamatukoguhoidja tüüpi, kel kuklas krunn ja seljas allapoole põlvi ulatuv hiirehall seelik. Sõidule kuluvat aega sisustas ta kudumisega. Vanadaamil oli kaasas puur kassiga. Ja nagu Kanadas kombeks, ei jätkunud piinlikku vaikust teps mitte kauaks.

Kõigepealt kiitis tädi kassi ja kurtis, et majas, kus tema elab, ei ole lemmikloomad lubatud. Järgnes veidi kassiteemalist small talk'i, et küll nad ikka on vahvad jne. Seejärel teatas tädi, et kassi hing olevat inimese omast erinev. Vanadaam kohe viisakalt vastu: "Jaa, võib olla küll!" Ja tädi jätkas: "Ma olen kuulnud, et kassi hing ei pääse pärast surma taevasse!" Vot kus lops!

Edasi jõuti sujuvalt usuteemade juurde ja tädi mainis, et kirik, kus ta käib, on täiuslik! Seda öeldes õhkas lummatult, sulgedes hetkeks silmad. Aga siis parandas end kiirelt: "Ei-ei, nii ei saa öelda! Mitte miski pole täiuslik! Välja arvatud Jumal... Ainult tema on täiuslik!"

Mul tekkis tahtmine vestlusesse sekkuda ja diskuteerida, et kindlasti oli Jumalal kah mingeid väikeseid pahesid. Või kuues varvas. Või  kõõm. No midagi ikka! Ma kohe ei talu täiuslikke inimesi, sest elu on näidanud, et just neil on eriti suured luukered kapis. Aga no ei hakanud suud paotama, sest muidu ei pääse mina kah taevasse, jään selle õnnetu kassirojuga maa peale hõljuma...

Kustav luges postituse läbi ja küsis, et aga kuidas vanadaam sellele reageeris? Mina vastu, et no ta ei läinud kassi taevasse mitte saamise jutuga päris kaasa, aga usuteema istus talle muidu hästi. Kustav arusaamatult: "Ma oleks küll närvi läinud! Mis mõttes minu kass ei pääse taevasse... "

25 mai, 2014

Leiva retsept

Viimasel ajal on mitmed sõbrannad leiva retsepti küsinud...

Esiteks on vaja juuretist. Isetehtu ei kergita esimesel viiel-kuuel korral nii hästi kui peaks. Kui elad Eestis, tead kindlasti kedagi, kellelt sissetöötatud juuretist saada. Kui just pead ise tegema, sega kokku naturaalse juuretisega (bacterial culture) tehtud leivaviil, keefir ja õunatükid. Lase umbes kolm päeva toatemperatuuril seista ja ongi olemas. Saadud segu võiks ära blenderdada, et leiva sees õunatükke poleks.

Minu retsept on selline:

2 sl juuretist
0,5 l sooja vett
rukkijahu

3 tl soola
3 sl suhkrut
rukkijahu (u. 0,5 kg)

Sega suures kausis vesi ja juuretis ning lisa nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb rätik peale panna (et pealispind ära ei kuivaks) ja 10-12 tunniks seisma jätta (tuba peab soe olema, külmas ei lähe leib "käima"). Kui seda teha õhtul, saab järgmise päeva lõunaks värsket leiba. Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis. 

Järgmisel päeval sega juurde sool, suhkur ja rukkijahu. Paksuselt peaks jääma umbes nagu kartulipuder. Kui paned liiga palju jahu, jääb leib kuivavõitu, kui liiga vähe, siis nätske. Peale esimest korda tead juba täpselt, milline see välja peaks nägema, et õige oleks. Suhkur on hapukuse mahavõtmiseks. Täpsem hulk on maitseasi, mulle päris ilma ei meeldi.

Nüüd võta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisa soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms. ja vala tainas vormi. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega. Peale võid puistata seesamiseemneid, aga need on lihtsalt ilu pärast.

Vormi sisse pane küpsetuspaber, nii on leiba palju lihtsam välja saada, pealegi jääb vorm ise puhtaks. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima umbes 4 tundi, enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi. Lõpupoole olen rätiku ära võtnud, muidu kerkib tainas selle külge kinni.

Ahi peab olema soojendatud 250 C-le (480 F), kõrge kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 15 min pärast tuleks kuumus keerata 150 C peale (300 F). Kokku on ahjus ligikaudu 30 minutit, selle ajaga saab leib ilusti valmis. Tavaliselt jätan umbes tunnikeseks vormi jahtuma. Soojalt lõigates jääb leib alati nätske, enne söömist tasub lasta täiesti maha jahtuda. 

Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

22 mai, 2014

Anna otsib meest

Sattusin täna vaatama huumorisaadet "Anna otsib meest". Tavaliselt näeb formaat ette, et naine, kes meest otsib, on erakordselt ahvatlev ja meestekari poeb kasvõi nahast välja, et veidigi tema tähelepanu võita. Nutikad eestlased on teinud sellest täitsa oma versiooni, kus meeleheitlik naine lepiks ükskõik millise kaaslasega ning ports mehi, kelle hulgast neidis oma valiku peab tegema, ei saaks temast kuidagi veel vähem huvitatud olla. Kui tuuakse teade, kes Annaga kohtingule "pääseb", ei viitsi mõni end diivanil istuligi vedada. Piinlikkuse tipp!

Kohtingud ise on muidugi täiesti kohutavad - Anna määrib end nii verbaalselt kui füüsiliselt kaela ning usutleb, kas tal oleks natukenegi lootust? Mehed püüavad siis kas viisakad olla või ei luba saate formaat täitsa otse öelda, et šansid on nullilähedased, igatahes viivad nende ebamäärased vastused vaese Anna veelgi rohkem meeleheitele.

Ainsa mehe, kes vähegi mingit huvi üles näitab, veab ta kohaliku nõia juurde, kes valab tina, laseb veekaussi pea kohal hoida ning teatab seejärel sügavamõtteliselt: "Kui abiellute, saate lapsi!"

Tippude tipp on see, et üks meestest hakkab hoopis saatejuhiga liini ajama! Anna annab endast parima, et kõike lörri ajada, aga lugu lõpeb ikka sellega, et noored on mokkapidi koos ja hirmus õnnelikud kah veel. Ainus, kes nii rõõmus pole, on muidugi Anna, kes saatejuhile vihaselt lajatab: "Miks sa mind alt vead, saade on minust, mitte sinust!" Natuke kurb muidugi, aga samas naljakas ka.

19 mai, 2014

Vabapulm

Vabaabiellumine on ikka uskumatult lihtne! Kõigepealt tuleb leida ilus kleit ja hiljem end kohvikus koogiga premeerida. Ehk ei midagi sellist, mida me nagunii pea iga päev ei teeks!

Notar võttis allkirjad, pani paberile kuldse templi ja kinkis kummalegi šokolaadimedali. Laupäevaks tegin sülti, Kadri tõi kartulisalatit ja Kustav segas kokku Kirju Koera. Seejärel saabusid Anna ja Alejandro hiiglasliku lillekimbuga ja tuletasid meelde, et tegemist on ikkagi väikestviisi pulmaga. Ja kui Matt suure hilinemisega (nagu alati) sisse sadas, läks juba hoopis põnevaks, sest esimese hooga ei paistnud ta lillede ja kingikasti tagant väljagi!

Nemad olid Kadriga salaplaani pidanud, et pulmade puhul tuuakse ju ikka mingit kodukraami. Arutasid nii ja teistpidi ning jõudsid otsusele, et blenderit meil vist ei ole, sest - tsiteerides Kadri - "kui oleks, oleks meile juba ammu smuutisid serveeritud!" Matt ütles, et blender oli mõeldud rohkem naljakingina, aga mina olen selle ostmist tegelikult juba korduvalt plaaninud. Nüüd tuli siis täitsa iseenesest koju kätte - meie esimene vabaühisvara.

Kustav juhtis tähelepanu, et inglise keeles on tegemist common law ehk tavaõigusega, mis iseenesest viitab millelegi juriidilisele. Eestikeelne "VABAabielu" ütleb pigem, et kui enam ei meeldi, on vabam minema kõndida kui päris abielu puhul. Kanadas pidi olema selline seadus, et kui oled kellegagi aasta aega koos elanud, võid lahkumineku korral taotleda poolt kõigist varadest. Ei ole nagu Eestis, kus lahutuse korral jääb mehele maja ja auto ning naisele lapsed ja võlad.


Eesti toidu propageerimine edeneb väga hästi, mõlemad kanadalased söövad sülti igati meelsasti, inglane jäi esialgu veel veidi skeptiliseks. Kadri tehtud kartulisalat suitsusingiga on muidugi alati nii suur hitt, et seda ei jää kunagi üle.

Kadri teatas kohe saabudes, et puhtjuhuslikult läks nii, et tal on mulle kui värskele vabaabielunaisele üks ülesanne ka, aga ootab kuni kõik on vähemalt esimese kokteili ära joonud, et keegi suuremat šokki ei saaks. Vahepeal muidugi unustasime täiesti ära, et mingi ülesanne pidi olema ja nii tuligi see päevakorda alles poole öö ajal kui pooled külalised olid juba koju läinud.

Nimelt kandis Kadri kleiti, mis jättis õlad paljaks ning sellest tulenevalt rinnahoidjat, mil paelad ära käivad. Või siis ei käi. Kolm kinnitust sai ta lahti, aga neljas konks oli oma tunnelis nii tihedalt kinni, et kangutamine ei kandnud vilja. Lõpuks sai aeg otsa, pidi kodust liikuma hakkama ja jättiski paela lihtsalt kleidi sisse rippuma.

Kadri käis korra teises toas, võttis kõnealuse riidetüki kleidi alt ära, ulatas mulle ning istus ise rahulolevalt ootama. Pidin selle õnnetu konksu niimoodi aasa seest välja saama, et midagi ära ei lõhuks. Hakkasin suure hurraaga pihta, et mis see siis ära ei ole! Kõigepealt kavalusega, hiljem juba toore jõuga, aga ülesanne osutus keerulisemaks kui arvata oskasin. Olukorra lahendas hoopis Matt, kes veetis järgneva veerandtunni hambatikkude ja naeltega mässates, kuni saigi konksu aasast välja.


Et pikka juttu kokku võtta, peab tunnistama, et oleks igati aus pulmapeo piltidel ka peigmeest näidata (kes enamiku aega kaamera taga oli). Siin nad siis on, Kusti ja Kadri! Rinnahoidjat ootamas.

16 mai, 2014

The Chief

Kuna mina pole vahepeal mitte millegi huvitavaga hakkama saanud, ainult tööl käinud, jagan hoopis Kustavi matkapilte. Ikka tore vaadata! Rada on Vancouverist 65 km kaugusel, 11 km pikk, 600 m tõusu, nimeks Stawamus Chief. Nagu aru sain, oli neil tore - soe ilm, ilusad vaated ning vöötoravad jooksid jalust maha, et pähkleid saada. Ma ei tea, kuidas Kadri, Jen ja Johannes end täna tunnevad, aga Kustavi jalalihased paistavad täitsa šokis olevat. Muidu peab ainult kohvikust kohvikusse kõndima, aga nüüd tuli siis lausa mäkke rassida. No ütle ebaõiglust!


13 mai, 2014

Harilik koogimaraton

Rohisin täna tööl peenraid ja kui valmis sain, jäin mõtlema, et huvitav, millal need seemned siis lõpuks idanema lähevad, mis mõni aeg tagasi maha sai puistatud? Täitsa võimalik muidugi, et tõmbasin rohimise käigus kõik potentsiaalsed lilled juba mullast välja...

Ma pole just eriti andekas botaanik. Ainus, mida olen suutnud pikemaajaliselt elus hoida, on draakonipuu, aga see jäi Eestisse maha. Kui oma praegusesse korterisse kolisime, oli üks suur toalill rõdule tõstetud, passis seal kurvalt. Tõin ta siis tuppa. Nüüd, pool aastat hiljem, on positiivne pool see, et hukule määratud taim on endiselt elus ja kasvab üha suuremaks. Negatiivsele poolele paigutaksin helerohelised seened, mis mulla seest välja kasvavad... Miks mu lillepotis seened on?


Nädalavahetusel tegime Annaga järjekordse vaatamisväärsuste maratoni ja nüüd on tal kõik vajalikud templid olemas ning järgnevaks aastaks kõikjale tasuta sissepääs kindlustatud. Suurim üllataja oli Dr. Sun Yat-Sen Classical Chinese Garden, mida turistidele ohjeldamatult reklaamitakse. Olevat lausa hingematvalt kaunis! Ainus, mis seal minu arvates hinge matab, on sissepääsu eest küsitav 14 dollarit. Meie ei pidanud tänu Anna templivihikule õnneks midagi maksma. Aias on üks väike tiik, selle ümber paar puud-põõsast. Kõik. Kõrvalasuv tasuta park on palju ilusam (pildil).

Pühapäevahommikut alustasime värskete maasikate ja aurava pudruga ning jätkasime sujuvalt eelmise õhtu jäänukite, Kirju Koera ja pirni-pähkli-toorjuustukoogiga. Vahepeal liitus meiega Kadri ja koogisöömine läks lausa nii hoogsaks, et nad pidid Kustaviga olude sunnil kumbki kaks tassi kohvi jooma, sest kook ei saanud lihtsalt varem otsa! 

Hiljem tellisin elamisloa jaoks Eesti Karistusregistri väljavõtte lõpuks ära. See on 1,5 aasta jooksul juba kolmas! Natuke ajab juba närvi, et nad ei suuda seda ühte lauset "isik ei ole karistusregistrisse kantud" inglise keeles kirja panna. Minu jaoks tähendab see seda, et juba kolmandat korda saab vandetõlk selle kuramuse ühe rea eest omale 20 eurot! Teine tobe asi on see, et ma pole juba 14 kuud Eestis käinud, ilmselgelt on paberid puhtad... Aga noh, bürokraatia eest ei põgene.

Täna hommikul vaatasime kalendrisse ja otsustasime, et 16. mai tundub olevat kena päev vabaabiellumiseks ning panimegi omale notarisse aja. Koheseks tähistamiseks jääb vist aega napiks, sest pärastlõunal peaks siiski tööle jõudma, aga laupäevaks keedan sülti, siis on pulm kui ennemuiste. 

10 mai, 2014

Punane diivan

Iga kord kui töölt tulen, mõtlen, et peaks bussijuhtidest blogima. Nii toredad ja abivalmid, pea igale reisijale jagub mõni sõbralik repliik. Mina, olles Eestis selliste juhtidega harjunud, kes su uste vahele kinni jätavad ja halvimal juhul pärast seda veel paarsada meetrit kaasa lohistavad (õnneks ei juhtunud minuga), olen siiamaani iga kord heas mõttes šokeeritud kui Vancouveri bussijuhte jälgin.

Kolmapäeval käisin Ikea's. Tööle jõudis uus diivan kohale ja ilmselgelt nõudis see kohe uusi kardinaid. Paganama Ikea'd on mõlemad kesklinnast päris kaugel, oma tund aega läheb mineku peale, maru tüütu. Aga nii toredaid asjakesi nagu seal, mujal ju jällegi pole. Kõigepealt sõin kartuliputru lihapallide ja pohlamoosiga, et riiulite vahele ära ei nõrkeks ning seejärel hakkasin shopinguga pihta. Vahepeal peab muidugi mainima, et diivanit käis valimas mu ülemus ja kui ta ütles, et tellis punase, sest arvas, et "rõõmsad värvid teevad head", siis... No ma ei tea. Minu meelest võib panna seinale rõõmsa pildi või lauale rõõmsa lina, isegi rõõmus vaip on täitsa okei, aga rõõmus diivan on kuidagi liig. Kõik ei saa ju kirev olla ja kui juba diivan on punane, siis mida ma ülejäänud toaga teen?


Kardinad pidid seega suhteliselt neutraalsed tulema. Meil on seal isegi igasugu lõbusat värvi, näiteks kamina ümbris on küll valge, aga seestpoolt hallikirju, laud ja toolid tumepruunid, sein lilla-pruuni-punase vahepealne sitakarva õudus. Selle värvi pidi küll pime inimene valima. Seinad värvitakse õnneks varsti beežiks, helistasin juba töömehele, et tõmmaku kõik tegemised graafikus maha ja lennaku pintsliga kohale, ma ei suuda neid koledaid seinu selle punase diivani kõrval üldse vaadatagi...

Ühesõnaga veetsin seal kardinaosakonnas tunni või kaks. Pigem kaks. Mõõtsin, katsusin ja visualiseerisin. Kolm erineva suurusega akent tuli ära katta, kõigile kardinapuud ka veel valida. Sain lõpuks endaga kokkuleppele, ladusin koti täis ja otsustasin kõrvalasuvast nõudeosakonnast ka läbi astuda. Kui 5 minutit hiljem tagasi jõudsin, oli mu kott kadunud! Usinad Ikea mesilased olid kogu mu töö ja vaeva riiulitele tagasi ladunud. Kokku läks siis kuskil kolm tundi...

Täna tõstsin veidi mööblit ringi ja tõin poest hiiglasliku toalille. Ise olen väga rahul, isegi punane diivan muutus juba vastuvõetavaks. Kui nüüd uus värv kah seina saaks, oleks elu jälle ilus.

07 mai, 2014

Eesti Maja

Seltsielu on nii tihedaks läinud, et pole aega blogidagi. Vahepeal käivad meil kodus külalised, siis käivad basseinis külalised, siis käime ise külas ja korra sattusime isegi Eesti Majja.

Näiteks laupäeval oli täielik maraton. Alustasime hästi rahulikult, enne südapäeva ei saanud kodust väljagi. Siis läksime Annaga kohvikusse. Mõne aja pärast korjas ta välja vaatamisväärtuste vihiku, mille töö kaudu sai - sellega on diil, et kui kuu aja jooksul vähemalt 12-st kohast läbi käid ja templid kogud, saad terveks aastaks tasuta vaatamisväärsuste passi. Pole paha. Seda enam, et ka sõber saab alati tasuta kaasa. Ma olin see sõber siis seekord.

Alustasime Kunstigaleriist. See oli noh... okei. KuMu on palju vingem. Küll aga näidati super-lahedat dokumentaali ja viimase korruse fotonäitus oli kah tore. Seejärel seadsime sammud Teaduskeskusesse. Kui juba eelmine kord leidsin, et see on maailma kõige mõttetum koht, siis seekord veendusin veelgi enam. Merisiga, kelle puuri väiksuse aasta aega tagasi südant valutasin, oli vahepeal lihtsalt ära surnud ja tema asemele oli pandud siil. Samasse puuri.

Kolmandaks läksime Queen Elizabeth parki, mis on mu lemmikkoht terves linnas! Seal plaanisime otsad kokku tõmmata, aga mulle meenus, et rong, mis meid pargist kesklinna viib, viiks meid ühtlasi otse vaatetorni, seega tegin ettepaneku ka seal ära käia, et neljas tempel kirja saada. Mõeldud-tehtud. Anna küll ohkas, et päris sellist hasarti ei osanud ta oodata, aga templite üle oli muidugi hea meel.

Ülesanne täidetud, omadega täitsa läbi, saabusin koju. Kustav teatas juba uksel, et Kadri, kes lubas kooki teha, seda ei tee. Joonas olevat öelnud. Jäi mulle kurvalt otsa vaatama, et noh... ilma koogita ei saa ju kuidagi! Küpsetasin siis koogi. Vahepeal helistas Kadri ja ütles, et tema ei tea, mida need mehed ajavad, muidugi tuleb kook! Topelt ei kärise, kõik söödi viimse tükini ära. Matt, kes toimeka arstitudengina praegusel pingelisel eksamiteajal ainult kiirnuudlitest ja end külmikusse poonud hiirtest toitub, sai paar viilu koju kaasa ka.

Pühapäeval oli Eesti Majas kontsert, kus esines meie teine Kadri. Juba kuu aega varem saatis kutse ja rõhutas, et Anu peab end kindlasti kohale vedama! Et tema olevat kõik rasked laulud ilusti ära õppinud ja... Lõppkokkuvõttes vedas meid kohale hoopis Matt, sest temal, vaesele Kanada tudengile kohaselt, on vähemalt auto.

Peab tunnistama, et meie kõigi kolme eelhäälestus oli mõneti skeptiline. Eestlaste järeltulijad, kellest enamik eesti keelt üldse ei oska, eestikeelseid laule laulmas... Mõtlesime, et isamaaline värk, Eesti Maja ja puha, ju võivad seal kõik leelotada, kes vähegi tahavad nokka lahti teha. Eks ta siis paras kassimatus ole... Aga juba esimeste nootide kõlades pidime kogu oma skeptilisuse alla neelama ja vaimustunult kuulama jääma, sest no tõepoolest laulsid super-hästi! Ja aktsenti polnud üldse! Ainult "õ" kõlas rohkem nagu "ö" - justkui tüüpiline Saaremaa ansambel.

Pärast pidu oli väike koogisöömine ja kohalikel eestlastel oli hea meel "päris" eestlasi, mind ja Kustavit, näha. Ütlesid, et nad tahaksid Vancouverisse saabuvate kaasmaalastega kohtuda ning üleüldse teada, millega nad siin tegelevad, aga keegi ei andvat endast märku.

Kohaliku Eesti kogukonnaga on see häda, et enamik tegevusest keerleb ümber kiriku, rahvatantsu ja koorilaulu. Kellele need valdkonnad hingelähedased ei ole, see kontakti ei otsi. Panime juba Kustaviga mõttes äriplaani kokku, et kuna Eesti Majas on tegelikult väga palju ruumi, võiksid nad sinna väikese hosteli rajada - kõik, kes Vancouverisse maanduvad, saaksid esimesed päevad/nädalad seal veeta ja olekski tutvus sõlmitud. Nii eestlastel majaga kui majal eestlastega.

03 mai, 2014

Põhjamaalane

Mulle meeldib kui sõbralikud siinsed inimesed on. Sealjuures olevat Vancouver kõige ebasõbralikum ja linn terves Kanadas!

Ainsad kohad, kus see häirib, on poed. Mõnes lastakse täitsa rahulikult ringi vaadata, aga pole ka sugugi ebatavaline, et müüja sinuga pikka vestlust arendab. Näiteks teeb alustuseks komplimendi riiete kohta ja küsib siis täiesti iseenesestmõistetavalt, et "kas sul on lõunapaus või lausa vaba päev"? Nad lihtsalt suhtlevadki palju vabamalt kui meie harjunud oleme. Ja see on tegelikult nii tore ja soe. Kohalik viskaks kohe pool elulugu vastu, peatselt räägiks nad omavahel juba naabri kohevast kassist ja ma ei tea millest veel. Aga mina ei oska! Näiteks ükspäev küsiti mult peale tüüpviisakuste jagamist, et "mis sind täna kesklinna tõi"? Ja kuna see nii ootamatult tuli, vastasin lihtsalt: "ma elan siin!" (mis on iseenesest ju tõsi). No ma räägin - small talk'i kursuseid on vaja!

Küll aga tajun väga hästi, mis siinses kultuuris on normaalne ja mis ei ole. Näiteks juhtusin kassajärjekorras seisma ühe mehe taga, kes oma pangakaardi kolm korda järjest liiga vara masinasse suskas. Müüja palus tal oodata, kuni tuleb vastav kiri ette, aga ei, tema lajatas kohe sisse. Teisel korral palus müüja uuesti, et kiri tuleb ära oodata, ja mees nähvas talle eriti teravalt "jaa-jaa, kuulsin juba!!!" Ma kohe ehmusin! KEEGI ei käitu siin niimoodi! Ennekuulmatu.


Ja siis nad muidugi räägivad ühistranspordis võõrastega juttu, viskavad pargis jalutades mõne juhusliku kommentaari, kiidavad kingapoes su proovitavaid jalavarje ja paluvad müüjal endale samasugused tuua... Kõik käib nii nagu oleks tegemist vanade sõpradega. Ja kuigi püüan, ei tule mul see üldse välja!

Täna istus mu lähedusse üks rullnokk. Dressides. Tossudes. Haises jubedalt suitsu järele. Hetk hiljem küsis kella ja arendas sellest pika vestluse, kuigi mina vaatasin enamik aega aknast välja ja palusin mõttes, et ta juba maha läheks. Lõpuks läksin hoopis ise. Kaks peatust varem kui vaja.

Mis ta siis rääkis? No küsis, kust ma pärit olen ja kuidas eesti keeles "tere" öelda. Uuris, kas tulin siia õppima, ja kui vastasin, et hoopis tööle, läksid tal kohe silmad põlema! Ütles, et kui mul tööd on vaja, siis ta võib jube head ala soovitada. Aknapesijaks! Et igal pool on postide otsas flaierid, tuleb helistada ja end pakkuda. Valgustas, et sellise tööga võib kuni neli sotti päevas teenida. Et tema näiteks teenib. Rikas poiss, noh!

Ja siis viskas justkui muuseas vahele, et tal on maja ka. Väga oluline info muidugi... Üürimaja. "Hästi kallis, aga mis sa teed, Vancouver ongi üle mõistuse kallis". Rikas majaga poiss! Aga muidu selline kähedaks joodud hääle ja pooliku kooliteega. Mõnel, teate, on kuidagi näost näha. Ja kui suu lahti teeb, lööb veel kuidagi eriti selgelt välja.

01 mai, 2014

Ilu nõuab ohvreid

Täna oli keegi mu blogisse jõudnud guugeldades: "Mida teha, et koduhani jalad alla võtaks?"

Eile otsustasin end elamisloa jaoks vajalikule keeletestile registreerida. Lähemalt uurima hakates selgus, et ooteaeg on olenevalt asukohast peaaegu kaks kuud! Millal ma küll õpin, et iga taoline asi võtab nii meeletult aega, et tegelikult tuleks end kirja panna kohe kui mõte tuleb, mitte alles siis kui jõuad selgusele, et nüüd olen valmis...

Test on IELTS, maksab 295 dollarit ja tulemused kehtivad kaks aastat. Seal on nii kuulamise, kirjutamise kui rääkimise osa ning igas kategoorias tuleb saavutada vähemalt 6 punkti, vastasel juhul ei loeta testi läbituks. Põhikooli ja keskkooli lõpueksamitest mäletan, et inglise keele kuulamistest oli alati kõige haigem - esiteks räägiti tingimata ülikiiresti, teiseks oli taustaks mingi müra ja kolmandaks kippusid esinejad olema tõsise kõnehäirega. Lisaks mängiti klippe ette inka õpsi tillukesest krapist, millest tulev heli nagunii mingit kriitikat ei kannatanud. Ühesõnaga selline komplekt, et päriselus ei satugi situatsiooni, kus nii raske oleks aru saada.

Et Kustavi saaks minu taotluse külge liita, peame oma kooselu ametlikult ära vormistama. Selleks on vaja võtta passid kaasa, minna notari juurde, maksta 50 dollarit ja täita ankeet. Pärast seda oleme ametlikult vabaabielus! Päris pulmadega tuleb oodata seni, kuni lõpuks Eestisse satume, sest sealseid sõpru-sugulasi oleks keeruline siia toimetada. Aga kuna täpselt sama keeruline oleks siinseid sõpru Eestisse toimetada, mõtlesime, et võime ju seekord korraldada "vabapulmad". Või mis see sõna võiks olla kui vabaabieluga ametlikult algust teed? Oleks jälle põhjust üks ilus kleit juurde osta ja tort küpsetada!

Muideks laupäeval soetasin omale väga fäänsid kingad. Pühapäeval läksime sõpradega sushit sööma ja otse loomulikult oli vaja uued kingad jalga panna. Kodust välja astudes tundsin küll, et võivad vist natuke hõõruma hakata, aga ei viitsinud plaastreid kaasa võtta. Hetk, kus seni elatud elu oleks võinud end mõne tarkuseteraga meenutada, näiteks: kui sulle tundub, et king võib hõõruma hakata, siis ta ka hakkab. Ei ole vaja endale illusioone luua!

Mida kauem kõndisime, seda ebamugavamaks läks ja hiljem avastasin mõlema kanna pealt verise vao. Kui Kustav poleks kõrvalasuvast poest plaastreid toonud, oleksin pidanud paljajalu koju minema. Esimesed kaks päeva oli duši all käimine täielik piin, ma ei tea, kas need haavad ei kavatsenudki kokku kasvada, igatahes oli väga valus kui vesi peale läks. Ja teatavasti on maru keeruline niimoodi duši all käia, et vesi kanna peale ei läheks...

Kolmandal päeval otsustasin plaasterdamise lõpetada ja kuni õhtuni oli kõik tore. Kui aga õhtul sokke jalast ära võtsin, selgus, et haav oli kanga külge kleepunud ja sokke jalast tõmmates tuli tükk nahka ka kaasa... Nüüd pean olude sunnil ainult kontsakingades käima, sest need on ainsad, milles jalg nii palju ettepoole vajub, et kand kinga ei puutugi. Ilu nõuab ohvreid!