27 veebruar, 2020

Mida ma kõike teada sain!

Arutasime ükspäev sõbrannaga, et Kanadas tundub nagu pingutaks mehed naiste tähelepanu pärast, samas kui Eestis on vastupidi - hoopis naised peavad rohkem vaeva nägema. Ja täna juhtusin lugema mingeid fakte Eesti kohta ning sain teada, et Eestis on 100 naise kohta 87 meest, samas kui Kanadas on neid tervelt 98! Mõni ime siis... Aga ikkagi - kuhu eesti mehed kaovad? Poisse ja tüdrukuid sünnib ju peaaegu võrdselt (poisse natuke rohkem).

Surfasin siis natuke juba ka statistikaameti lehel ja leidsin terve rodu huvitavaid artikleid. Näiteks toodi seal välja, et meeste hulgas on rohkem neid, kel on lapsi rohkemate partneritega ja loomaökoloog teadis selgituseks rääkida, et loodus soosib isastel võimalikult paljude partnerite himustamist, samas kui emastel on kalduvus ihaldada pigem väheseid, aga see-eest konkurentsivõimelisemaid isaseid - kõige elujõulisemaid, vapramaid, targemaid, elukogenumaid (sh endast vanemaid), dominantsemaid ja rikkamaid, kes pärandaksid oma võimekuse ka emase järglastele.

-

Teine asi, mida teada sain, on see, et Eestis lahutatakse 50% abieludest (Kanadas ainult 38%). Eestis olevat ka väljapaistvalt palju üksikemasid. Kanadas on muideks nii, et peale aastast kooselu loetakse varad ühiseks, selleks ei pea üldse abielus olemagi. Ja kui suhtes on lapsed, läheb lahkuminek meespoolele juba eriti kulukaks, sest üldiselt peab lastele ka nende kodu alles jääma. Muideks, siin ei ole lubatud lahusoleval vanemal lastest kaugemale kolida kui 30 km (vastastikusel kokkuleppel muidugi võib) ja muidugi loogiline ka, sest lõpuks on ju lapsed need, kes peavad edasi-tagasi sõitma.

Ma siin ainult oletan, eksole, aga mulle isiklikult tundub, et see paneb ehk suhtesse ka tõsisemalt panustama võrreldes Eestiga, kus naistel on küll kõrgem haridustase kui meestel, aga mehed teenivad rohkem. Ja kus kooselu korral ostab mees kinnisvara ning naine tasub toidu-riiete eest (ehk jäävat väärtust ei ole). Uurimuse kohaselt on eesti meestel vara 45% rohkem kui naistel ja netovarade erinevus on suurim alla 35-aastaste seas, kus mehed on kolm korda jõukamad kui naised.

-

Muide, sissetulekutest - Eesti keskmine brutopalk on 1397 eurot. Sellest lähevad ju veel maksud ka maha! Mina sain Eestis enam-vähem keskmist palka ja minu jaoks oli müstika, et sellest peaks maksma üüri (mis toona oli poole odavam kui praegu), toidu, riided ja kõik muu vajamineva ning lisaks veel isikliku kodu ostmiseks sissemaksu koguma. Arvasin, et vahepealse ajaga on ehk asjad paranenud, sest näiteks Perekooli foorumis ei teeni keegi alla kolme tonni kuus. Väidetavalt.

Statistikaameti andmete kohaselt elab Eestis suhtelises vaesuses 22% elanikkonnast (ehk sissetulek alla 569 euro kuus). Peaaegu VEERAND!


Aga veidi helgematel teemadel - kas te teadsite, et "Sofia" on seitse aastat olnud Eesti kõige populaarsem tüdrukunimi, mis sai alles eelmisel aastal troonilt tõugatud (küll mitte kaugele - teiseks) "Mia" poolt. Seega kui mänguplatsil Sofiat hüüda, tulevad pooled lapsed korraga? Sophia oli muideks eelmisel aastal ka Kanada kõige populaarsem tüdrukunimi.

Näiteks Oscar on Kanadas üsna vähelevinud nimi, aga kummalisel kombel sai ta lasteaias ühe teise Oscari koha, nii et kapi peal ei olnud vaja isegi nimesilti ära vahetada!


Igaks juhuks mainin, et meil on Eestiga ajavahe 10 tundi, nii et ma ei hakanud varavalges lambist statistikas sobrama. Meil on alles õhtu, nii et head ööd teile sinna kohvitassi kõrvale! :)

21 veebruar, 2020

Rõõmud ja mured käsikäes

Juhuu, ma ei pea enam kunagi midagi taotlema, pikendama ega tõestama, et mul lubataks Kanadasse jääda. Seitse aastat immigrandielu on läbi, ma olen Kanada kodanik!

Elamisluba on mul tegelikult juba mõnda aega olnud, aga see pole päris see. Justkui kehtiksid peaaegu samad õigused, aga kui asi kriitiliseks läheb, pole sa mitte keegi. Näiteks tõi Kanada hiljuti koroonaviiruse koldest ära kõik oma kodanikud, aga ei võtnud pardale elamisloa omanikke.

Ükskord unustasin reisile minnes elamisloa kaardi koju ning sain teada, et ilma selleta ei lubata Kanadasse tagasi lennata. Turistina ka ei saa, sest süsteem näeb, et sul on elamisluba. Lendasime tookord siis Kanadale kõige lähemasse USA linna, kuhu Matt'i isa autoga vastu tuli ja meid lihtlabaselt üle piiri sõidutas. See on lubatud. Aga lennata ei saa.

Nüüd ei ole vahet - isegi kui kõik dokumendid reisil olles ära varastataks, aitaks Kanada mu ise koju tagasi. Ja Eesti aitaks Eestisse kui oleksin sinnapoole teel, sest Eesti kodanik olen ju ka.

Eesti seadused on vastuolulised ja nii palju kui guugeldades aru olen saanud, on see peamiselt selleks, et takistada venelastel massiliselt Eesti kodanikeks saamast. Praegu peaksid nad selleks Vene kodakondsusest loobuma, mida vist väga teha ei taheta. Igatahes ütleb kodakondsuseadus, et topeltkodakondsus ei ole lubatud, samas keelab põhiseadus sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta (ja põhiseadus on teadagi kõvem). Nii ongi mul mõlemad. Nagu väga paljudel teistelgi eestlastel. Ja kaks kodumaad ka.


Samas ei koosne teisele poole maakera kolimine ainult lilledest ja liblikatest (kuigi neid peab arusaadavalt ülekaalus olema, muidu poleks asjal mõtet). Ohverdused on samuti suured. Näiteks pole keegi peale mu ema Oscariga kohtunud. Isegi mitte vanaema.

Sama lähedasi sõpru kui mul Eestis on, pole siin tekkinud (kui kohalikud eestlased välja arvata). Kuigi mulle kanadalased väga meeldivad, on kultuurid piisavalt erinevad, et päris sama head klappi ei teki, kriipsuke jääb puudu. Ma saan neist mitmeid küll sõpradeks nimetada, aga kui tunnen, et tahaks midagi jagada või niisama loba ajada, helistan pigem mõnele eestlasele.

Matt räägib kogu aeg, et otsigu ma ometigi kohalikke sõpru juurde, aga sõprus ei ole minu meelest midagi sellist, et lihtsalt otsid. Ma pole enam viieaastane, et piisaks kui kellelgi on kummikeksunöör või ägedad liivavormid. Kas inimesed üldse leiavad lähedasi sõpru kui nad on pea neljakümnesed? Noh, defineeri "lähedane", eksole. Mul ju mõned on ka, aga...

Õnneks olen ma nii eraklik inimene, et väga ei põe. Matt on ka eraklik, seega sobime. Hoiame omaette. Aga kuna Matt'i eluaegne parim sõber kolis paar aastat tagasi meist veerandtunni kaugusele, mõtlen sageli, et kui äge oleks kui minu parim sõbranna minuga samas linnas elaks.

Mul on hästi kihvt naabrinaine ja kuna tal on kolmeaastane tütar, siis me vahel ikka hängime koos. Viimase aja uued sõbrad baseeruvadki rohkem sellel, et neil on kah väikesed lapsed. Igatahes - naabrinaise ema elab kõrvaltänavas ning õde kaks tänavat eemal. Õel on samuti kolmeaastane tütar ja terve nende pere on hästi lähedane. Täna jooksin naabrinna ja ta õega linna teises otsas mänguväljakul kokku ja kui oli aeg minema hakata, hakkas üks tüdrukutest nutma. Ema küsis, et kas sa tahad tädi juurde minna, tüdruk tahtis ja nad lihtsalt vahetasid lapsed ära. Kumbki viis õetütre oma koju lõunale ja uinakule. Sellele ei eelnenud isegi mingit arutelu! Naabrinaine ütles, et nad kogu aeg vahetavad lapsi.

Vot sellistel hetkedel mõtlen, et pekki, tahaks ka! Mõtle kui äge on lastel niimoodi koos kasvada!

Aga noh, õde pole mul isegi mitte Eestis ja parim sõbranna elab üldse New Yorkis, nii et mulle tegelikult sobib Kanadas päris hästi!

17 veebruar, 2020

Ootused ja tegelikkus - emadus

"Oota, kuni ise emaks saad", eksole. Noh, ma sain. Üllatusi on olnud omajagu.

Praegu on mingi selline ajajärk, kus maja lihtsalt ei püsi puhas. Mu sisemine puhtusefriik ei suuda sellega päris lõpuni leppida, nii et igal õhtul pärast Oscari magamaminekut koristan kõik ära, et vähemalt need mõned tunnid enne ööd oleks ilus vaadata ja ei jääks midagi jala alla. Aga päeva jooksul ma enam väga ei vaevu.

Näiteks hetkel on mul siin diivani kõrval natuke mulda. Sest mul on potilill ja Oscaril on kastiga auto. Iga mõtlev inimene (nagu mu poeg) paneb üks ja üks kokku ning mõistab, et see pott on seal selleks, et oleks midagi autole kasti panna. Ja kastist satub see paratamatult lõpuks kuskile... noh, mujale.

Akna peal on jogurtine käejälg. Selline pikalt allapoole libisev nagu õudusfilmis. Ta tegelikult küll sõi laua ääres ja kasutas isegi lusikat, aga lõpp läks käest ära ja ma omaarust tegin ta küll enne puhtaks kui laua juurest lahkus, aga...


Ja vahel ma lausa lubangi tal mõne söödava asjaga ringi kõndida, näiteks küpsisega jalutas ennist. Küpsisel oli šokolaadikate. See šokolaad katab nüüd diivanit. Aga need plekid tulevad maha. Mind eriti ei kõiguta. Enam.

See on küll tõsi, et emadus kasvatab kannatlikkust. Täitsa pekkis, kuidas kasvatab! Ma olen sisemuses ikka suht selline karbitüüp. Piirid ja nii. Tahan, et asjad oleks kindlat moodi. Kaheaastasega ei saa üldse! ÜLDSE!

Teate neid emasid, kelle lapsed esiteks söövad kõike, teiseks söövad raudpolt alati laua taga ja ainult selleks ettenähtud aegadel? Ma mõtlesin, et teen ka nii. Alguses sõigi kõike. Eriti hästi läks hautatud brokkoli. Nüüd on menüü kitsenenud makaronidele ja puuviljadele. Natuke juustu ja jogurtit õnnestub ka vahel sisse meelitada. Aga teate mis - see on okei!

Ma tegelikult kujutasin ette, et panen kehtima "kui ei maitse, ära söö ja järgmine toidukord on kolme tunni pärast". Seda võikski vabalt teha kui ta tühjast kõhust tingitud paha tuju just minu peale välja ei valaks. Ja kui ma nüüd kristalselt aus olen, et taha ma ka ise alati tingimata just seda, mis valmis on tehtud. Näiteks lõunaks söön sageli võileibu, kuigi külmikus on eelmise päeva õhtusöök.

Teine koht, kus iseenda halvad harjumused lapse halbu harjumusi põhjustavad, on ekraaniaeg. Igal pool kirjutatakse, kuidas see on lastele halb. Aga meile endale? Oscar vaatab multikaid siis kui mul on vaja sellega "aega osta". Näiteks tahan arvutis surfata. Või telefonis. Või poolelijäänud filmi lõpuni vaadata. Neil juhtudel ta lihtsalt ei jäta mind rahule! Ainult multikad aitavad. Ja tegelikult ongi aus värk - mul oma ekraan, tal oma ja hästi ei mõju see ilmselt meist kummalegi. Nii et piiramegi. Mõlemad. Nii palju kui suudame.

Kui koristan või miskit muud asjalikku toimetan, ajab Oscar täies rahus omi asju, multikad ei tule meeldegi!


Aga mõned asjad on ikka nii ka nagu enne lapsesaamist ette kujutasin. Näiteks pole terve maja mänguasjadega kaetud. No päeval vahel on, aga õhtul läheb kogu kraam tema tuppa tagasi, elutoas pole mitte ühtki mänguasja. Ja meie magamistuba on täitsa meie ala, seal käib ta harva. Pole nagu eriti asja. Magab alati oma toas ja oma voodis. See on KÕIGE kasulikum harjumus üldse! Mu sõbranna laps jääb ainult nii magama, et üks vanematest peab kõrval pikutama. Ma läheks hulluks...

Ja paar asja on sellised, mida ma üldse ei osanud oodata. Näiteks see, milliseks pehmoks mind emadus on muutnud. Mingi kruvi loksus Oscari sünniga ikka natuke lahti ja pole siiamaani paika tagasi läinud, sest sellist asja, et ma näiteks filmi vaadates ilusa koha peale pisardama hakkaks, ei olnud mul enne lapsesaamist küll kordagi juhtunud. Nüüd on täitsa pekkis! Ei suuda end üldse valitseda. Keegi on ekraanil pisarateni liigutatud ja mina olen kohe ka. Vahel rohkemgi kui ekraanipersoon.

Teine üllatus on uni. Ma ei tea, kas teistel emadel on ka nii, aga ma kuulen magades isegi läbi KAHE kinnise ukse ära kui Oscar kasvõi piuksatab. See on müstika! Muidu olen terve elu megapaksu unega olnud. Praegu olen ka. Näiteks ei kuule, mida Matt öösel teeb. Hommikul näen, et ta on sööki soojendanud, popcorni teinud, jäämasinat kasutanud vms, vahel käib sõber külas ja ajavad mitu tundi elutoas juttu - ma ei kuule mitte midagi. Aga Oscar piiksatab korraks ja ma olen kohe üleval.

Mida teie seoses lapsesaamisega avastanud olete?

13 veebruar, 2020

Lastetusmaks

Kuidas oleks kui kehtestaks maksu rumalate ettepanekute vastu võitlemiseks? Seeläbi hakkaks ametnikud end täitsa ise ülal pidama - saaks palga kätte ja maksaks selle kohe omaenda lolluste eest riigikassasse tagasi.

Lasteteema on nii tundlik. Mul on palju sõbrannasid, kelle jaoks on rasestumine väga keeruline olnud. Mõnel lõpuks õnnestus. Mõnel alles pärast kunstlikku viljastamist. Mõni ikka veel ootab. Katkemistest rääkimata. Ma päris ausalt tahaks näha, mismoodi hakataks eristama "neid paare, kes ei saa lapsi, neist kes ei soovi järglasi" nagu proua Vahtramäe teha plaanib. Nii värdja idee peale lihtsalt rändab mõte sinna, et ametnikul polnud oma ajaga tuhkagi peale hakata. Lihtsalt pakkus huupi mingi asja välja, mille üle saab nüüd mõnda aega kaagutada ja tähtsaid koosolekuid korraldada ning kuu lõpus ausa näoga palga taskusse panna.

Minu meelest võiks pigem nii olla, et kui tahad rohkem kui kolme last, pead tõestama, et oled majanduslikult piisavalt võimekas ning lausa silmapaistvalt hea lapsevanem. Kahetsusväärselt paljud kehva geenibaasiga inimesed kipuvad sigima tihemini kui naabertänava hulkuv kass. Ja ma ei leia, et lastetud nende "hobi" kinni peavad maksma.

Omaaegsest turvakeskuses töötamise ajast on mul siiamaani natuke trauma, sest olin terve eelneva elu arvanud, et kõik vanemad armastavad oma lapsi. Tuleb välja, et see ei ole kaugeltki mitte tõsi. Üks paljulapseline ema, kes lastekaitsja ähvarduse peale laps ära võtta kui asjad paremaks ei lähe, ütles uhkelt, et võtke - ma teen uue! Ilmselt tegi ka ja olemasolevaid oli muidugi samuti varuga.

Miks me ei aruta hoopis sundsteriliseerimist?

09 veebruar, 2020

Kuidas?

Päikesepaisteline ilm on karm. Kõik vead toob esile. Näiteks mustad aknaklaasid. Kusjuures ma olen aknapesufanaatik. Ma nimelt vihkan musti aknaid. Muidu ei torkaks vist nii väga silmagi, aga meil on suured klaasist lükanduksed, millelt jääb iga triip kuidagi eriti selgelt näha. Ja tuleb välja, et ma EI OSKA aknaid pesta. Olen proovinud erinevaid vahendeid, äädikat, nõudepesuvahendit, puhast vett; külma, kuuma ja sooja vett; kummiribaga spets asja, majapidamispaberit, ajalehti; pilvist ja päikeselist ilma; suve ja talve. KÕIKE. Ja ikka ei saa ideaalset tulemust.

Sel aastal tuleb nagunii mingi firma pesema tellida, sest meil ei käi kõik aknad lahti ja teisele korrusele ma neid redeli najale ise nühkima ei roni. Kohe huviga ootan, kas nemad saavad klaasi nii puhtaks, et isegi mina rahule jään? 

Teine asi, mis päikese käes kohe välja ronib, on tolm. Viskasin teki voodi peale ja terve pilveke hüppas kohe õhku. Kust tolm tuleb? Surnud naharakud ja muu selline kraam, eksole. Kena oleks kui saaks need surnud naharakud kenasti duši all maha loputada ja ei peaks terve elamine neid täis olema.

Eriti kuna meil on magamistoas must mööbel. IKEA-s oli laias laastus valida, et kas must või valge. Ametlikult on see vist tumepruun, aga ma ütleks, et pigem ikka must. Kanadalastel ongi üldiselt tume mööbel ja nahkdiivaneid armastavad nad väga. Diivani osas olin küll resoluutne ja nahk ei tulnud kõne allagi. Aga magamistubade mööbli osas ei saanud me kuidagi kokkuleppele. Mina tahtsin valget, Matt musta ja lõpuks tegime nii, et külalistetubadesse tuli valge ning meie magamistuppa must. Ma pole siiamaani ära harjunud. Iga tolmukübe on näha. Iga surnud naharakk. Isegi kui päike ei paista! Aga eriti siis kui paistab.

Ja siis veel purukesed. Enne Oscarit neid ei olnud. Vähemalt ei tekkinud juba esimese tunni jooksul pärast koristamist. Mul on juba selline tunne, et Oscar ise pudeneb! Sööb kausitäie mustikaid ära, aga terve tooli ümbrus on pudi täis. KUIDAS???

01 veebruar, 2020

Kelleks sa saada ei taha?

Mäletate, kuidas lapsepõlves vahel küsiti, et kelleks sa saada tahad? Mina näiteks siiamaani ei tea. Küll aga tean, kelleks ma saada ei taha:

1. Hambaarstiks - nokitseda millegi miniatuurse kallal, ise nägupidi võõra inimese suus, samal ajal tema (võimalik, et lehkavat) hingeõhku nuusutades... iiiiiuuu. Nõukaajal oleks vähemalt see vabandus olnud, et kui hinges sadist oled, saad end päevast-päeva puuri ja erinevate orkide abil täiesti legaalselt teiste inimeste peal välja elada. Tänapäeval peavad sadistid muid mooduseid leidma, sest hambaarstidel pole enam kombeks inimesi piinata. Aga mida nauditavat selles töös on? Peale palga muidugi.

2. Stjuardessiks - mulle ei meeldi lennata. Kitsas, liiga palju inimesi, kehv toit, lärmavad lapsed (eriti hull kui enda oma), kuivavad silmad/nahk, paistetavad jalad, turbulents (ma olen suht merehaige ka)... Ja siis vaatad neid vaeseid stjuardesse, kes selle asemel, et end tooli kerra tõmmata, veini juua ja paar head (või siis mitte nii head) filmi ära vaadata, et aeg veidigi kiiremini läheks, vaaruvad oma kärudega mööda vahekäiku, küsivad miljon korda "kas te soovite midagi juua", naeratavad igaühele mesimagusalt (ja mida tropim reisija, seda magusamalt), koristavad okset ja prügi ja kakaseid mähkmeid. Õõõõõh. Ja ilmselt ei ole nii hästi tasustatud kui hambaarstid.

Me tulime just reisilt. Sinnapoole lennates läks kuidagi eriti hästi - Oscar oli uskumatult koostööaldis ja viimaseks paariks tunniks jäi peaaegu vabatahtlikult magama, ma juba mõtlesin, et võib-olla peaks ta isegi suvel Eestisse viima! Aga tagasilend oli selline, et kui oleks suitsetaja, tahtnuks kohe mitu koni järjest tõmmata. Ossu jauras iga asja peale, magama polnud nõus (lõpuks suure sõjaga kogemata uinus) ja mul oli kopp niiiii ees.


Ajavahe oli ainult 2 tundi, aga Oscar ei harjunudki sellega ära, mis siis, et esimesel õhtul sai alles öösel magama. Ärkas iga jumala hommik kell 6 või veidi enne seda. Õues alles kottpime. Mõnes mõttes tore, sest nii väsisin ma ka ise õhtuks korralikult ära ja hiljemalt üheksaks kustusin. Tegelikult olekski ju loogiline valget aega maksimaalselt ära kasutada ja pimedas magada. 

Ja ohh kui mõnus on suvi! Mul oli juba meelest läinud. Hawaii on selles mõttes äge koht, et mingeid rõvedaid putukaid, madusid ega ohtlikke loomi pole üldse. Noh, haid on, aga kõikide saarte peale kokku on keskmiselt 3 hairünnaku juhtumit aastas ja väga harva lõpevad need surmaga. 

Äge on see, et vaalasid on nii palju, et neid näeb täitsa juhuslikult ka niisama rannas istudes. Ma oleks tahtnud haid ka näha. Aga ei näinud ja kõik jäsemed jäid samuti alles, mis on ju iseenesest jällegi meeldiv.


Huvitav on see, kuidas blogipostituste sisu oleneb suures osas sellest, millal mõte tuleb. Ma ei võtnud seekord arvutit reisile kaasa ja kogu aeg oleks tahtnud blogida! Kogu aeg oli midagi öelda. Tahtsin rääkida, kuidas ma päev otsa asju pakkisin, et jumala eest midagi maha ei jääks. Ja kuidas Oscari uneriided ikkagi kaasa ei saanud. Ja kuidas ma hommikul enne lendu hotellist lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse kihutasin (läbi paduvihma!), et talle öösel reisil midagi selga oleks panna. Ja kuidas ma omale kogemata kõrvalpoest täpselt sellised tennised leidsin, mida juba aasta aega otsinud olin. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see kedagi peaks huvitama. Aga minu blogi - räägin, mida tahan.

Ja kuidas lennukis üks pähkliallergik oli, kelle tõttu paluti pähkleid sisaldavaid tooteid mitte avada. Kolm korda võite arvata, mida sisaldasid nii mu soolane kui magus näks? Ma veetsin terve igaviku lennujaamas ideaalset suupistet valides ja maksin mõlema eest umbes kolm korda rohkem kui tavapoes. Aga pidin ikka mingit lennukijura sööma.

Sellest tahtsin ka rääkida, kuidas lennukis on ainus "tasuta" jagatav söögipoolis kas mikropakend küpsiseid (neli pisikest tükki) või mikropakend soolaseid kõrsikuid. Ühe ampsu suurused pakid. Ja kuidas stjuardess küsis, et cookies or pretzels, mispeale mina palusin mõlemat. Ma olen korduvalt sama lennufirmaga reisinud ja kunagi pole olnud probleem mõlemad saada. Seekord sain ka, aga veits mingi ohke ja pilgu saatel. See stjuardess vist ka väga ei viitsi stjuardess olla, aga veel ei tea, kelleks saada tahab. 

Miks see mind eriti närvi ajas, on see, et Oscar ei ole veel 2 ja võiks tasuta lennata, aga kuna meist kumbki ei kujutanud ette nii suure lapse süles hoidmist, ostsime talle oma koha, makstes selle eest täishinda. Nii et kui kolmeliikmeline perekond kolme peale kolm naeruväärselt väikest pakki snäkke saab, ei ole siin tegelikult midagi silmi pööritada. Need ei ole ju tasuta, vaid hinna sees. Oscari oma ka.

Seda tahtsin ka rääkida, et sinnalend oli 6,5 tundi, tagasi sai 5-ga. Eelmine kord täpselt sama asi. Naljakas, kuidas lennukoridorid jooksevad. Tore oleks kui nad saaks sinnapoole kah mööda lühemat teed sõita. Ja kuidas Vancouveris maandudes oli nii paks udu, et maandumisrada polnud peaaegu nähagi. Isegi lähedalt mitte. Mul oli korraks blond hetk, et "okou, kuidas nad sellele niimoodi pihta saavad". Tegelikult saan aru küll, et ega nad Hawaiilt päris niisama silma järgi ja käsikaudu Kanadasse ei jõudnud, aga... 

Igatahes - kelleks teie saada ei taha?

17 jaanuar, 2020

Aga muidu on tore mees...

Uudiste pealkirjadest võib täna lugeda, et "Saaremaa surmaavarii põhjustaja joove oli hoopis 1,8 promilli", aga artiklit avades selgub, et kohe pärast õnnetust leiti verest siiski 3.51 promilli alkoholi ning poole väiksem tulemus mõõdeti NELI tundi hiljem. Eksitavad pealkirjad on küll ajakirjanike leib, kuid antud juhul on tegemist ju lausa valega! Sama hästi võiks selle vereproovi teha järgmisel päeval ning leida, et veres pole enam tilkagi alkoholi, sest no suht loogiline, et pole.

Järgmiseks võiks teha ekspertiisi autole, mis paar minutit enne õnnetust 138 km/h politseile radarisse sõitis ning leida, et paar tundi pärast õnnetust oli auto kiiruseks 0 km/h. Sest ilmselt oligi. 

Aga peaauhinna annaks ma siiski mõrvari endisele tööandjale, kes suutis lagedale tulla lausega: "Ei mahu pähe, et Andres purjuspäi rooli istus". Inimene on mitmeid kordi purjuspäi kiirust ületanud ja politsei eest ära sõitnud ning selle eest kohtulikult karistada saanud, sotsiaalmeedias lehvitab piltidega, kus tore õhtu sõpradega tähendab seda, et igaüks isikliku viinapudeli taga istub, lamp veidi loojas, aga tööandja ei kujuta ettegi, et inimene oleks suuteline purjuspäi rooli istuma. Ja üleüldse, KES on päeval kell kolm umbjoobes?

Eks näis, mis karistus sellisele mõrtsukale määratakse. Samuti kolm inimest surnuks sõitnud Joosep Laiksoo sai näiteks kolm kuud šokivangistust, lisaks pidi mees, kelle mõlemad vanemad Laiksoo tappis, talle 7000 eurot maksma. Tapjale maksis seitse tonni. Kui kellelegi arusaamatuks jäi.

15 jaanuar, 2020

Lumiiiii

Meil on ideaalne talveilm - paks lumi ja paar külmakraadi. Küll ainult paariks päevaks, aga mul pole rohkem vajagi. Kuna siin nii harva lumiseks läheb, jääb ju kohe elu seisma. Koolid on kinni ja tänavad vaiksed. Tegelikult on kõik suuremad teed ilusti puhtad ja sõita saab vabalt, aga seda peab küll arvestama, et enamikel liiklejatest pole erilist lumes sõitmise kogemust ega korralikke talverehve.

Ma käisin enne "talve" saabumist toidupoes ära ja otsustasin vabatahtlikult lumevangi jääda, sest nelja päeva pärast on puuder läinud ja tavapärane +7 kraadi tagasi.

Väga mõnus on olnud! Eile oli Matt ka kodus, saime kõik koos jalutama minna, mitu korda lund kühveldada ja niisama diivanil mõnuleda. Sügavkülmast leidsin kotitäie juustuskoone, mis sai kohe ahju lükatud - otsustasin eelmisel korral osad küpsetamata jätta, ise kaheldes, kas need külmutatuna tegelikult enam käiku lähevadki, aga nii head tulid!


Täna oleks Oscar pidanud mõneks tunniks hoidjaga välja minema, aga hommikul oli meie maja juurest lugedes alles neljas tänav puhtaks lükatud (sealt edasi tulevad juba suuremad teed, mis on alati puhtad), samas kui hoidja linnaosas, mis on hästi künklik, olid järsemad teed lausa ametlikult kinni pandud. Nii et Ossu jäi koju. Naabritel on kolme-aastane, seega pakkisime oma mudilased sisse ja kühveldasime naabrinaisega terve tänava puhtaks, et hiljem ise vajaduse korral välja saaks. Lapsed sumpasid koos teiste naabrite kutsikaga hanges ja emadel sai sujuvalt tänane trenn tehtud.

Kanad on täiesti šokeeritud, eelmise talve lumi on ammu peast pühitud, kuudist välja tulla ei julge, aga ma pühkisin neil trepi puhtaks ja tegin õue teerajad, nii et söögi nimel korraks ikka ületasid ennast, aga hiljem kadusid kiirelt tuppa tagasi.

Eile kirjutati uudistes, et ühes siinses suusakeskuses oli sadakond inimest ööseks lumevangi jäänud, sest õhtuga sadas 90 cm maha ja alla viiv tee tuiskas lihtsalt kinni. Samas suusarõõmu on sellise ilmaga küll kõvasti, lumi on hästi kerge ja kohev, ehtne puuder. Väga lihtne on kühveldada ka, kuigi lihased annavad eilsest siiski natuke tunda. Mul on talvevorm, noh - küpsised ja diivan. Lihased ei mäleta enam, et neid üldse millekski vaja läheb.

Mõnus on. Külmikus on veel üks kotike juustuskoone, peaks ahju sooja ja kohvipoti tulele panema...

08 jaanuar, 2020

Harry Potteri kriitika

Esiteks ei ole ma mingitpidi sihtgrupp - tegemist on ju lasteraamatuga (kuigi sellele vaidleks küll vägagi vastu). Ja teiseks pole fantaasiakirjandus üldse minu tassike teed.

Ometigi lugesin ma kõik seitse raamatut enam-vähem ühe hingetõmbega läbi. Sest... vau! Harry Potteri fenomen ei ole minu meelest üldse nii väga loos endas (kuigi ka lugu on erakordselt haarav), vaid eelkõige selles, et Rowling on fenomenaalselt hea kirjutaja.

Ja no see on muidugi veel omaette teema, et kui sa pole elu sees midagi avaldanud, aga viskad esimeseks teoseks kokku Harry Potteri (x7) ja saad esimeseks inimeseks maailmas, kes oma esimese miljardi (mitte miljoni, eksole, vaid tuhat miljonit) kirjutamisega teenib.

Pole paha.

Olles lugemisega poole peal, andsin ka filmidele võimaluse ja need mulle üllataval kombel üldse ei meeldinud (vaatasin esimese, teise ja pool kuuendast). Filmid olid nagu mingi intellektipuudega tüübi pealiskaudne tõlgendus neist suurepäraselt kirjutatud raamatutest. Esiteks täiesti lastekad, mida raamatud minu meelest üldse ei ole. Sügavus on puudu, sündmustik jookseb üheplaaniliselt nagu tüütu koolitöö, kus on vaja laias laastus olulisemad punktid kaetud saada, aga mitte üleliia pingutada.

Raamatud olid aga ühtlaselt head. Mõned tähelepanekud mul muidugi tekkisid:

- Võlumaailma kõige, kõige, KÕIGE olulisem titt jäeti keset ööd lihtsalt sugulaste trepile. Mis pani mind mõtlema, et mul endal on küll vahel nii, et ei lähe mitu päeva majast välja või sõidan otse garaažist. Vabalt võiks juhtuda, et ei leia seda last enne järgmist nädalat! Pealegi oli tegemist aastase marakratiga, kes kõigi loogikareeglite kohaselt oleks ammu enne minema pühkinud kui keegi teda avastama oleks sattunud. Aga see selleks.

- Mulle meeldis, kuidas kirjanik oli Dursley perekonna kirjeldamist silmnähtava mõnuga võtnud. Et kui keegi juba üdini nõme on, siis olgu tal ka viis topeltlõuga ja hobusenägu. Aus värk.

- Kahju, et Hermione vanematel nii põgusalt peatuti. Selle kolme lause kohta, mis seitsme raamatu peale nendest rääkimisele kulutati, võiks arvata, et tegemist oli igati normaalsete inimestega, kes oma ainsat last kahtlemata armastasid. Aga see laps läks 11-aastaselt võlurite kooli ja põhimõtteliselt kodus enam nägu ei näidanudki! Jõulud ja lihavõtted veetis koolis, sest kogu aeg "oli tegemist" ning suved klassivenna kodus. Kuni ta siis lõpuks täisealiseks sai, oma vanemad Austraaliasse võlus ning nende mälu enda olemasolu kohta kustutas. Asjaolusid arvestades ei jäänud tal muidugi palju muud üle, aga ikkagi.

- Esimestes raamatutes rõhutati korduvalt seda kui palju pappi Harryl on ja kui vaene on tema parim sõber Ron. Ron ei saanud endale isegi öökulli lubada, pidi leppima põdura rotiga; kandis teiste vanu riideid ning vehkis katkise võlukepiga, mis pidevalt probleeme valmistas. Iga kord kui nad läksid Harryga koos kooliasju soetama, lootsin, et Harry teeb talle üllatuse ja ostab talle miskit... aga ei. Ja siis tulid jõulud, jälle arvasin sama... aga ei. Pärast seda kui mu lootused olid sada korda purunenud, ütles Harry mingis kontekstis, et Ron ja tema perekond on talle nii kallid, et annaks neile meelsasti KOGU oma raha, aga "nad ei võtaks seda iial vastu". No shit, Sherlock! Loomulikult ei võtaks nad kogu su varandust, aga see ei tähenda, et sa ei võiks sõbramehe poolest semule uut võlukeppi osta kui endal kullavarud üle ääre ajavad!

- Harry ajas mind tegelikult päris tihti närvi. No ma saan aru küll, et selle kohta, kuidas ta esimesed 11 aastat oma elust pideva vaimse vägivalla all kannatas ja päevast-päeva jalamatina sai koheldud, poleks temast päris maailmas muud kui retsidivist kasvanud - selles mõttes tuli ta ju (ilukirjandusele kohaselt) ikkagi üle ootuste hästi välja - aga... panite tähele, kuidas talle üldse tähelepanu ei meeldinud? Kogu aeg soigus, kuidas tahaks märkamatu olla, ei taha esiletõstmist, peitis oma armi, et inimesed teda ära ei tunneks... kuni selle hetkeni, mil Hermione ja Ron prefektiks said ja oh seda hala siis! Kohe lausa solvunud! Miks teda ei valitud? Maa külmund ja kärss kärnas. Nii ebaõiglane olevat. Eee... kas sa mitte ei tahtnud madalat joont hoida?

- Ja mingil hetkel tulid need megatähtsad eksamitulemused. Ma hoidsin hinge kinni, et kas ta üldse kuskilt läbi sai. Mulle oli pigem selline mulje jäänud, et ta ei olnud kuigi tugev õpilane. Kõiki asju tegi viimasel minutil ja tihtipeale nats ülejala. Näiteks Snape peedistas teda selle eest, et ta ei suutnud nõiajoogi retsepte järgida, ikka jäi viiest sammust kolm "kogemata" vahele. Igatahes - saabusid siis eksamitulemused ja selgus, et rohkem kui pooltes ainetes on ta saanud "oivalise" või "üle ootuste" tulemuse. Vaatasin suu ammuli seda hinnetelehte ja mõtlesin, et vauu, ta on kindlasti super rahul... aga mis juhtus - Harry oli PETTUNUD! Arvas, et saab paremad tulemused!!! Jumala eest, mina ei tea, mille põhjal tal küll nii põhjendamatu ootus tekkis, aga näe - tekkis.


- Harry oli muidugi taotlustlikult kangelaslikuks kirjutatud. Tegelikult oli tema tugevus mitte teistest targem või osavam olemises (seda ta ju tegelikult ei olnud), vaid heasüdamlikkuses ja ustavuses, mis talle palju sõpru ning poolehoidjaid tõi, kes kriitilistel hetkedel nõu ja jõuga abiks olid. Ilma nendeta poleks ta omadega kuskile jõudnud! Aga need asjad, mis ainult temast sõltusid, olid tihtipeale puhas õnnevärk - mingi kaasasündinud kaitse või niisama juhus.

- Muide, kas te panite tähele, et fotod olid "elus", kuid tummad, samas kui maalitud inimestega sai ka juttu ajada? Veelgi enam - nad käisid isegi teiste maalide peal külas! Mis kaval viis end surematuks muuta! Kahju, et Harry vanemad seda nõksu ära ei jaganud...

- Ainus asi, mis raamatus minu jaoks täiesti vale tundus, oli Hermione ja Ron'i suhe. Hermione on minu meelest see tüüp, kel on vaja meest, kellele saaks alt üles vaadata ja Ron, muidu küll igati tore poiss, selleks kindlasti ei kvalifitseeruks.

-

Aga ei, mis siin ikka norida, vägev lugu! Mulle meeldis, et kogu see võlumaailm oli uskumatult sujuvalt reaalsusega seotud. Keegi ütles, et Harry Potteri seeria on võitlusest hea ja kurja vahel, mis pani mind natuke muretsema, et äkki koorub sealt mingi tobe muinasjutt, selline lihtsakoeline, kus üks pool on üdini halb ning teine hea, aga ei, üldse mitte! No okei, Harry oli muidugi kohati natuke liiga kangelane, näiteks viimase raamatu algus kippus veidi selliseks, et "me ei tea, mida me otsime ja pole aimugi, kust seda leida, aga kuulge, proovime näiteks siit..." ja BOOM! kohe leitud.

Samas läks sama raamatu teine pool niiii intensiivseks ja huvitavaks, et ma oleks tahtnud vahetpidamata küüsi närida. Peab ikka aju olema, et seda kõike välja mõelda! Kujutate ette kui värvikaid unenägusid J.K.Rowling võib näha? Mu enda omadki üllatavad vahel, kuigi minul ei ole fantaasiat ollagi!

Ja mõni ime, et need raamatud nii meeletu populaarsuse on saavutanud - need on päriselt kah maagilised, kuna iga lugeja kogemus on erinev olenevalt vanusest, elukogemusest, haridusest, perekonnaseisust ja teab millest veel. Pole siis ime, et paljud neid korduvalt üle loevad, sest alati avaneb natuke uus lugu. Ma ei jõua ära oodata, et saaks seda isegi teha.