31 mai, 2020

Iluvigadega leppimine

Mallu kirjutas, et mitmed inimesed ütlesid ta lõualotist vabanemise idee peale, et õppigu end lotiga armastama, siis ei pea sellistel protseduuridel käima...

Lõualott ei ole minu meelest mingi vaieldav iluviga nagu näiteks väikesed rinnad, mis mõne meelest on ilusad ja teise arvates mitte. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes lotist unistaks või sõbranna oma kadestaks. Minu meelest võib iluvigadega leppida (noh kui oled selline leplik tüüp, mina ise näiteks absoluutselt ei ole), aga kui armastamise juurde tulla, siis kas iseenda eest hoolitsemine ei lähegi mitte armastamise alla?

Kuulge, ma isegi remondin oma kodu just sellepärast, et seda armastan! Ja kuna kõik uuendused olen saanud oma maitse järgi välja valida, armastan neid veel kohe eriti palavalt. Ma ei kujuta ette, et Mallu tulevikus oma ideaalset lõuaalust takseeriks ja kahetseks, et lasi loti ära kaotada.

Mul on näiteks breketid olnud. Teate, miks ma ortodondi juurde läksin - sest külje pealt oli üks hammas natuke reast väljas ja veidi teiste peal. Vastuvõtul selgus aga, et minu lõualuu olevat nii paljude hammaste jaoks liiga väike ja esihambad seetõttu ettepoole kaldus. Breketite panemiseks tuli ruumi tegemiseks kummagi külje pealt (nii alt kui ülevalt) üks hammas välja tõmmata ning lisaks eemaldada tarkusehambad, mis olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hammastele otsa.

Kaheksa (!) hammast tõmmati välja, kaks aastat kandsin breketeid, paar aastat suulaeplaati (öösiti) ja alumiste esihammaste taga on siiamaani traat. Aga tulemus - oumaigaad! Mitte ainult hambad ei ole ideaalses reas, aga ka profiil läks palju ilusamaks (ei näe enam külje pealt nagu ahv välja), huuled ulatuvad korralikult kinni ja... üleüldse  - KUIDAS ma ise toona tähelegi ei pannud, et mu hammastega midagi valesti oli?

Hea meelega jagaks teiega mingeid drastilisemaid kaadreid, aga selgub, et kui ma uue arvuti saamise puhul fotosid harvendasin (mul oli neid megapalju), sai kõik koledamad pildid ära kustutatud. Alles on ainult sellised, kus ka defektne hambarida peaaegu ideaalne tundub, sest noh, nagu ma ütlesin, ei ole minu jaoks iseenda iluvigade armastamine kunagi mingi tõsiseltvõetav võimalus olnud, isegi mitte tagantjärele, hahaa!

ENNE:

PÄRAST:

Teil muidu tuleb enda iluvigadega leppimine hästi välja? Ei taha olla siledam, saledam, lotitum?

26 mai, 2020

Asjade kaotamisest

Käisin ükspäev dollaripoes ja ostsin muuhulgas üheksa tahvlit lemmikšokolaadi. Varuks. Jätsin garaaži muude varude juurde, et "äkki läheb kunagi vaja". Ja mis selgus - mul ei ole üldse tahtejõudu! Täna, kolm päeva hiljem, on KÕIK otsas. Kuidas see võimalik on? Kolm tahvlit sõin päevas? Täiesti ebanormaalne.

Iseenda eest maiustuste peitmine ei ole tegelikult mitte kunagi toiminud, ma tõesõna ei saa aru, miks ma sellesse üldse endiselt usun?

See-eest olen väga efektiivselt suutnud iseenda eest prillid ära peita. Mul on neid kolm paari - ühed koledad (sangadel kivikesed - vabandage, aga kus mu mõistus oli neid valides?), ühed okeid, aga veits ebamugavad ning ühed ilusad. Need ilusad olid mul alati autos, sest kuna prillid on suht nõrgad, ei lähe neid igapäevaselt vaja, kasutan ainult pimedas sõites.

Ükspäev unustasin prillid autost väljudes eest ära võtta ja mäletan, kuidas panin nad tuppa jõudes kuskile "kindlasse kohta", mingisse sellisesse, mis pidi nad enam-vähem iseenesest autosse tagasi toimetama. Mis koht see oli, pole õrna aimugi. Käekotis pole. Taskutes pole. Autos pole. Üldse mitte kuskil pole. Kodu on mul nii asjadevaene ja organiseeritud, et siia millegi ära kaotamise eest võiks auhinna anda. Aga noh - palun auhinda siis...

13 mai, 2020

Telefonivestlused

Kurtsin sõbrannale, et vähe sellest, et mul on pähe halle karvu juurde tulnud, nüüd on mõned isegi kulmude sees!

Sõbranna imestas vastu, et alles nüüd või? Ma siis ei hakka parem ütlema, kust mina endal viimasel ajal halle karvu leian...

-

Rääkisin teisele sõbrannale, et need juhtmevabad kõrvaklapid, mida ta mulle soovitas, on väga head. Küsis, et kas sa võtsid odavamad või kallimad? Kallimatel pidi mürasummutusfunktsioon ka olema. Naersime, et vaata, kuhu tehnika areng on jõudnud - juba tundub, et kui kõrva sees olev väike lulla, mis puudutuse peale laulu vahetab ja ilma juhtmeta töötab, müra ei summuta, on ta kuidagi kehvem! 

"Aga kas sa mäletad kui suur asi oli kui koju puldiga telekas ilmus! Ei pidanud isegi diivanilt püsti tõusma, et heli valjemaks keerata!"

"Mis pult?! Kõigepealt tuli mustvalge asemele värviline." Mispeale selgus, et meie mõlema esimene värviline telekas oli selline, mida pidi aeg-ajalt rusikaga peksmas käima - meil sellepärast, et pilt läks tumedaks ja sõbrannal sellepärast, et telekas hakkas vilistama.


Täielik nostalgia tuli peale. Tahaks öelda, et "alles see oli", aga tegelikult on ilma puldita telekast oma 25 aastat möödas. Ja kui juba meenutamiseks läks, siis...



12 mai, 2020

Naabrijuttu

Ükspäev sain tänaval naabrimammiga kokku. Paistku päike või sadagu pussnuge, tema käib alati korra päevas jalutamas. Niisiis jooksime postkastide juures kokku (noh, tema ei jooksnud oma käimisraamiga muidugi kuhugi, see-eest kihutas Oscar mitme eest) kui ta hakkas korraga mingitest vitamiinidest rääkima ja et kuidas Hiinas ega ka kuskil mujal maailmas ei ole keegi nendest, kes neid vitamiine võtavad, koroonasse haigestunud.


Edasi tuli väike võrkturunduse reklaam ja pakkumine, et äkki tahaksin kampa lüüa? Nii palju viisakusekribalaid on muidugi isegi minusugusel, et ei hakanud endast peaaegu kolm korda vanema prouaga vitamiinide efektiivsuse üle arutama, aga ma oleks esiteks tahtnud teada, et miks me siin terve maailmaga karantiinis istume ja päästvat vaktsiini ootame kui vitamiinid meid päästa võiks? Ja teiseks, et kui minu kehas juba ongi kõiki vitamiine ja mineraale piisaval hulgal (vereproovi põhjal), siis kas ma olen seeläbi koroona eest kaitstud või peaks purgist midagi peale krõbistama? Ja kas purgil peab tingimata kindel logo olema või sobib iga vitamiin?

Muide, selle kahe kuu jooksul, mil me oleme kodus istunud, olen teada saanud, et sellist asja nagu "külmetus" ei ole olemas. Oscar on siin mööda õue ringi joostes juhtunud olema liiga paljalt või kogemata märjaks saanud riietega tuule-päikese-vihma käes, ta on ülepeakaela suurde lompi prantsatanud, igasugu asju on juhtunud. Aga haige pole ta mitte sekundikski olnud. Ma isegi ei mäleta, millal ta varem nii terve oleks olnud, millalgi beebina vist.  

Juunis hakkab Ossu korra nädalas lasteaias käima, eks siis tulevad kõik nohud-köhad-muud asjad tagasi. Vähemalt on sotsiaalses plaanis mõneks ajaks veidi vaheldust, sest kui ühel hetkel olukord jälle hullemaks läheb, peab ta uuesti ainult meie seltskonnaga leppima. Koroona pole ju kuhugi kadunud!

Ma ei tea, mida ma järgmise laine ajal tegema hakkan, sest praegu on soe ja mõnus olnud, mis andis võimaluse pool aeda üles kaevata ja kümmekond uut puud-põõsast lisada. Suvi on tore! Isegi karantiinis.

08 mai, 2020

Jootrahast

Mulle viskab juba mitmendat päeva netis selliseid uudiseid ette, et "101-aastane kõnnib annetuste kogumiseks 101 tiiru ümber muruplatsi". Noh, mingi ülla eesmärgi nimel. Ma pole täpsemalt süvenenud, et mis eesmärgi nimel täpsemalt. Ja siis hiljem (tont teab, kas sama tüübi uudis või on neid mitmeid), et "101-aastane kogus oma 101 jalutustiiruga mingi portsu miljoneid".

Kuidas see täpsemalt toimib? Vaatad, et üks vanake kuskil teises maailma otsas vihub tiire teha ja rahakotirauad kukuvad lahti? Miks? Ma ei saa aru. Mulle ei avalda selline uudis üldse mingit mõju. Mulle ei ole lisamotivatsiooni vaja, et meelepäraseid organisatsioone toetada.

Samas võin tuua näite uudisest, mis mõju avaldab (küll aga mitte positiivses mõttes) - keegi käis välja idee, et kassapidajatele võiks jootraha jätta ja nüüd kõik väljaanded räägivad sellest. Et neil on (praegustes tingimustes) ohtlik töö ja nii. Kuidas oleks kui hoopis poeomanikud maksaks töötajatele sellist palka, et kliendid ei peaks muretsema kui palju kassapidaja kukrusse kukub?

Kuigi siin, kus mina elan, on miinimumpalk umbes 10 eurot tunnis (14,60 CAD, juunis tõuseb 15,20 peale), päris sandikopikad pole, elab ära küll. Kassapidajad saavad muidugi rohkem kui miinimumi, just hiljuti oli uudis, et tõsteti palkasid. Ja no nii megaohtlik see töö nüüd ka ei ole, seda enam, et suurel osal inimestest pole praegu üldse mingit tööd.

Headest uudistest nii palju, et käisin eile toidupoes ja panin selleks tarbeks teksad jalga. Ja nad MAHTUSID! Ma ei julgenenud isegi loota... Seega olid täna lõunasöögiks kohe lihapirukad! Tegin suitsulihaga ja te ei kujuta ette kui head! Õnneks ei pea niipea kuskile minema ja saab rahulikult dresse kanda.

29 aprill, 2020

Mure on mure

Käisin täna mulda ostmas. Nädala suursündmus, noh. Värvisin ripsmed ära ja panin natuke parfüümi peale. Dresside asemel retuusid. Teksasid ei ole julgenud proovida, ma ei usu, et need pärast kaht kuud igapäevast küpsetamist enam jalga mahuvad.

Ja kui ma juba väljas olin, käisin toidupoes kah ära. Nägin oma silmaga, kuidas iga käru ja korv pärast kasutamist ära desinfitseeriti. Lausa mitu inimest oli selleks tarbeks palgatud. Ma pole senise elu jooksul nii puhtaid kärusid vist veel näinudki!

Ükspäev tankisin autot ja maksin täpselt POOLE vähem kui tavaliselt - 57 eurosenti liiter! Sõita pole praegusel ajal muidugi suurt kuhugi.

Hea uudis on see, et suveks tehakse ilmselt natuke rohkemad kohad lahti ja lubatakse inimesi kodust välja, sest koroonaviirus paistab ikkagi hooajaline olevat ning suvel vähem levivat. Halb uudis on see, et suure tõenäosusega käitub ta nagu sadakond aastat tagasi levinud hispaania gripp, mis algas täpselt samamoodi aasta alguses, vaibus suveks ja lajatas sügisel kümnekordse jõuga. Hiljem vaibus jälle ning tuli veel kolmandatki korda tagasi, kestes kokku pea kolm aastat.


Suured rahvakogunemised nagu kontserdid ja spordivõistlused on ilmselt pikemaks ajaks välistatud. Ilmselt pole paremas seisus ka kinod ja teatrid. Uusi filme ei saa nagunii mõnda aega toota, nii et kinodel poleks midagi näidatagi.

Carolin kirjutas hiljuti oma tööst ja lõpetas postituse soovitusega mitte kunagi teha ühtegi protseduuri kellegi teise pärast. Vot selle üle olen ma viimasel ajal palju mõtisklenud. Et kui suures osas me ikkagi teeme asju teiste pärast? Kui maailmas poleks mitte ühtegi teist inimest, siis kas me päriselt meigiks end iga päev, kannaks kõrgeid kontsi ja unistaks silikoonrindadest? "Iseenda jaoks" pädeb ikka ainult sotsiaalses kontekstis - et teiste inimeste keskel iseennast hästi tunda.

Ma lugesin hiljuti kaht väga erinevat raamatut. Üks rääkis koonduslaagrist ja jõudis järeldusele, et mugavustsoon sõltub paljuski sellest, millega võrrelda, sest alati on kuskil hullem. Ja kui oled hullemat kogenud, oskad ka väikeseid võite hinnata. Teine raamat rääkis nõustamisest ja teraapiast, sellest, kuidas ühelt patsiendilt teisele ümber lülituda. Et kui oled tund aega töötanud kliendiga, kes on värskelt abiellununa ja enne kolmekümneseks saamist lootusetult vähki suremas, on keeruline olla empaatiline järgmise patsiendiga, kelle suurim probleem on midagi pealtnäha tühist. Mispeale toob ta välja, et tegelikult ei ole päris probleemi ja mitte-nii-päris probleemi. Mure on mure.

Objektiivselt võttes saame muidugi aru, et arvestades seda, et käed-jalad-silmad-kõrvad on töökorras ja surm niipea ei ohusta, on kõik hästi. Aga see ei tähenda, et ei teeks haiget kui keegi sind halvasti kohtleb või kui pead muretsema, kuidas söök lauale ja arved makstud saavad.

Nii et mõnes mõttes ongi tõsi, et pole meil viga midagi. Istume mugavalt diivanil, nett töötab, sööki ja vetsupaberit jagub. Teisalt on raske ka - kellel vähem, kellel rohkem.

Aga mulle tundub, et laias plaanis loksutab see koroonakogemus maailma kuidagi paremini paika. Natuke hakkas juba kuskile äärmusesse minema kogu see "olen seda kõike väärt" stiilis planeedi hävitamine. Koertele kleitide-kingade selga panemine. Mingid sellised asjad, noh. Võib-olla oskame pärast praegust kogemust paremini hinnata neid inimesi, kes päriselt vajalikku tööd teevad. Ühtlasi õpime ise süüa tegema ja kodumaist kraami tarbima. Oma lähedasi rohkem märkama.

Ega suurt rohkemat ei olegi vist hetkel teha kui püüda positiivset näha... Kas teil on praegu okei või mitte nii väga? Kuidas läheb?

16 aprill, 2020

Tõsiselt või?

Ma olen viimased paar ööd nii ebanormaalseid unenägusid näinud, et vaikselt hakkab juba ära tüütama! Hea meelega süüdistaks täiskuud või muud maagilist, aga ilmselt on asi proosalisem - elu liiga igav või liiga stressirikas või mine sa võta kinni.

Igatahes ärkasin keset ööd mingi järjekordse jaburuse peale (ei mäleta, mis see oli ja pole ka tähtis, sest mitte kedagi ei huvita teiste inimeste unenäod) ja unesegasena tekkis automaatselt mõte, et "huvitav, mida see tähendab?"

Seejärel ärkasin ikka päriselt üles ja sain aru, et... mis mõttes, et mida see tähendab?


Mis omakorda tuletas meelde, et mu lapsepõlvekodus oli riiulis "Unenägude seletaja" ja kunagi ammustel aegadel olen seda ilmselt päris usinalt sirvinud, sest mäletan alfabeetilist ülesehitust ja seda, kuidas mõne asja all oli pikk joru täpsustusi, näiteks lamba all, et "kui näed unes lambaliha söömist", "kui näed lamba nülgimist", "kui näed rõõmsat talle aasal ringi kalpsamas".

Hakkasin siis korraga mõtlema (ikka keset ööd, eksole), et mis uskumatut rämpsu toodetakse... 

Sest kuidas selline raamat üldse sünnib? Keegi teeb aastakümnete pikkuse uurimistöö, laseb inimestel kohe pärast ärkamist unenäod kirja panna, analüüsib saadud tulemusi nende edasiste elusündmustega, avastab, et peaaegu KÕIK need, kes on näinud unes lõbusaid utekesi, saavad järgneva paari kuu jooksul ametikõrgendust; kaitseb antud valdkonnas doktoritöö ja paneb saadud tulemused ühtlasi ka raamatusse, et inimesed teaksid, mida elult oodata?


Aga täna on mul tähtis päev - lähen aianduspoodi põõsast ostma. Nii põnev! Ma arvan, et pärast sellist elevust ja rutiinist väljumist on kohe palju rahulikumat und oodata. Väikesed rõõmud, noh!

Kuidas muidu ise vastu peate?

10 aprill, 2020

Püksid jah, noh.

Meie telefonikõned sõbrannaga näevad välja umbes sellised: "...ja hiljem peab seinad ära värvima EI LÄHE MUNAGA DIIVANI PEALE, sest pahtel on juba kuiv". Meil mõlemal on väike laps, nii et emakohustused sõidavad aeg-ajalt kõnedesse sisse. Vahel teeme nalja, et peaks kirja panema, mida oleme kuulnud üksteist niimoodi kontekstiväliselt röögatavat, vahel kukub üsna omamoodi välja.

Täna helistas kui sõitsin autoga. Et teeb neid Ragne kaneelirulle, aga ei hakka vist samamoodi tainast keerama nagu seal retseptis, ei saavat aru, kuidas õige on. Mina vastu, et vaata, tal on blogi kommentaarides link, kus näitab piltidega, kuidas keerab - väga lihtne on tegelikult! Sõbranna vastu, et ahh, suva, ma keeran ikka niisama rulli, ma ei viitsi otsida.

Ma ei saanud talle sõidu ajal seda linki ju kah saata, nii et üritasin seletada. Et lõikad taignast ribad ja... kujuta ette, et sa seisad püsti ja lõikad kuskil nabast saadik ülemise osa kehast maha... noh, et jäävad jalad ja... eee, kuni puusadeni või nii. Ja kummagi jala keerutad spiraali.

Tükk aega vaikust ja siis korraga: "Sa mõtled, et... nagu püksid või?"

Nii blondi hetke pole juba ammu olnud.


Pildid Ragne blogist.

08 aprill, 2020

Niisama

Ma käisin täna ehituspoes. Mitte, et nii megaväga oleks vaja olnud, aga tahtsin terrassiastmed ära värvida ja kodus ei olnud peitsi. Ja sellepärast ka, et poes käimine on ju nüüd laias laastus ainus elamus, mida elu pakub. Mitte, et ma kurdaks! Minusugusele introverdile karantiin sobib. Aga ikkagi tore kui saab millegi kallal nokitseda.

Inimesed on väga viisakad, lähemale kui kaks meetrit ei tule mitte üks mats. Töötajad on klaasi taga, põrandal on triibud/ringid, et kes kus seisab. Kliente oli üsna vähe, pooled kandsid maski. Mitmetes poodides on nooled maas, et vahekäigud oleksid ühesuunalised ja keegi vastu ei tuleks. Lennu- ja praamiühendus pandi saare ja maismaa vahel kinni (kaubavedu muidugi toimib).

Aga sellel ettevaatlikusel on ka tulemust, sest nakatunuid on terve saare peale siiani ainult 79 (saar on sutsu väiksem kui Eesti ja siin elab 870 tuhat inimest). Vancouveris on asi oluliselt tulisem, nii et eks lõpuks jõuab see laine siia ka, aga praegu pole hullu.

Peaaegu kõikide majade akendel on meditsiinitöötajatele poolehoiu näitamiseks südamed, kanadalastele meeldib dekoreerida, anna ainult põhjust. Õhtuti kell seitse tehakse "eesliini" töötajate toetuseks õues lärmi - pannakse autoalarmid tööle, kolistatakse pottide-pannidega, vilistatakse, plaksutatakse. Jällegi, siinsed inimesed lähevad selliste väljakutsetega alati meelsasti kaasa.


Haiglas on vaikne. Plaaniline ravi on seisma pandud ja erakorralisi haigeid tekib vähe. Keegi ei taha vabatahtlikult sinna pisikupessa minna. Matt ütles, et mingeid lihtsaid hädasid enam üldse ei näe. Kui lausa infarkti ei ole, saavad korraga kõik kodus hakkama. Aga verevarud on väikesed ja doonorite leidmiseks jooksevad raadios pidevad reklaamid. Sünnitama lubatakse endiselt koos tugiisikuga.

Toidukaupa tellime korra 8-10 päeva jooksul (tihemini ei pääse löögile). Siinsed piimatooted on kõrgpastöriseeritud, säilivad nädalaid (isegi piim), aga liha osas peab muidugi veidi rohkem arvestama, et millal kasutada ja mida sügavkülma panna. Minu meelest ei jää sügavkülmast võetud liha toitudes hea, ainult hakkliha puhul ei paista vahet olevat.


Nagu näha on külvihooaeg algamas ja Oscar rajab põldu. Ma tean, et kassidele pannakse nende kohtade peale fooliumit, kuhu nad minna ei tohi. Aga mida lapsega teha? Ehitan lillepotile aia ümber? Pott on liiga suur, et kuhugi kõrgemale tõsta.

Naabruskonda on tekkinud kaks kassi, keda jalutamas käies vahel näha võib. Kassidel on vist kõrini, et pererahvas kogu aeg kodus passib, on hakanud lõpuks ometi õues käima. Hulkuvaid loomi ei ole siin üldse. Ma pole vist mitte ühtegi näinud kogu Kanadas elatud aja jooksul! Ja need kaks kassi on kah sellised eriti mõnusad ja pai-maiad. Ideaalsed lapsele esitlemiseks. Laps oli enne seda nädalat kasse ju ainult pildi pealt näinud. Nüüd käib ja osutab: "Cat" Puutuda ei julge veel.

Eesti keelt ta muideks praktiliselt ei räägi. See, et mina ainult eesti keeles räägin ja Matt pool aega, on täiesti mööda külgi maha jooksnud. Aga eks jõuab veel.

30 märts, 2020

Kui üks on muhk ja teine on lohk

Eile arutasime ühe blogilugejaga inimeste kiikse ja erinevusi ning seda, miks mõnikord on suhtes nii, et kitsas ruumis nurgad teravaks muutuvad? Teatud piirini on tõsi, et vastandid tõmbuvad - kui ühele meeldib hoolitseda ja teisele meeldib hoolitsetud olla; kui ühele meeldib rääkida ja teisele kuulata; kui ühele meeldib sassi ajada ja teisele koristada - kui üks on lohk ja teine muhk.

Aga kui ühel kukub rätik sinna, kus ta selle ümbert ära võtab ja see teist hulluks ajab, mispeale esimene pingesse läheb, sest ta lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, et kõik asjad joone järgi oleks ja teine jällegi ei suuda niimoodi olla, et asjad ei ole joone järgi... siis lähebki teravaks. Aga neil on kummalgi oma kodu ja visiitsuhtena toimib elu kenasti.

Igas suhtes on asju, mis üksteisele närvidele käivad. Matt näiteks pigistab hambapastatuubi keskelt ja ei pane korki peale tagasi. Võite ise arvata, kas ma teen igal hommikul selle tuubi kõrval korraks väikse hingamisharjutuse? Aga mõistusega saan aru, et keegi pole ideaalne ja ma ise ka ei ole ja tegelikult on maailmas suuremaidki muresid kui see, et tuubil pole korki peal.

Matt'ile meeldib asju laiali jätta. Mulle meeldib koristada. Meeldib on isegi vähe öeldud. Sobime, eksole. Aga sobivusel on omad nüansid, sest mingi piirini peab ikka igaüks ise oma segaduse eest vastutama. Absurne asi, mida me oleme rohkem kui kord arutanud, on see, et ma ei keera Matt'i sokke ümber. Talle meeldib neid niimoodi jalast ära tõmmata, et jäävad tagurpidi ja kuna pessu panen neid mina ja sahtlisse toimetan samuti mina, siis ta arvab, et sokid võiksid sinna õigetpidi jõuda. Sest talle ei meeldi neid ümber pöörata. Aga mulle ka ei meeldi! Võõras mure, sest tema sokid! Võib ju tagurpidi kanda, siis oleks järgmise ringiga jälle õigetpidi!


Minul on ka häirivad omadusi. Endale muidugi tundub, et hästi vähe, sest meile kõigile tundub, et me ise oleme täiega normaalsed. Üks asi, mille kohta ma tean, et see Matt'i häirib, on näiteks liiga kõva häälega telefonis rääkimine. Üks mu sõbranna sõidab rongiga tööle ja tagasi ning tihtipeale lobiseme nende sõitude ajal, aga rongis on palju taustamüra, mis paneb mind tundma, justkui peaksin ise kõvemini rääkima, et ta mind kuuleks. Muude telefonikõnede ajal kipun samuti liiga valjult rääkima, see on mingi sissekodeeritud asi, sest mu ema teeb sama ja mu aju on omaks võtnud, et nii peabki. Pika harjutamise tulemus. Samas - kui Oscar lõunaund magab, ei ole mul absoluutselt vähimatki probleemi vaikselt rääkida.

Teine asi, mis Matt'i häirib, on see, et mulle meeldib snäkke otse pakist süüa (krõpse, komme, küpsiseid). Matt paneb alati omale paraja portsu kaussi ja sööb sealt. Aga kuidas ma tean kui suur ports on paras?

Tema on jällegi see, kes paneb tühjad pakendid külmkappi tagasi. No mitte täiesti tühjad, aga kui viis tilka on veel põhjas, ei hakka ära viskama. Nii et laias laastus on meil kiiksud balansis ja õnneks pole midagi nii häirivat, et kooseksisteerimist segaks.

Mu blogilugejal on palju huvitavam kiiks - tal peab mune alati paarisarv olema. Ja kui muretainast või muud sellist teha, kus ainult ühte on vaja, tekib üleliigne muna. Uurisin, et mis siis saab?

"Kaks võimalust - kas suren seesmiselt kuni järgmise korrani, mil ainult ühte muna on vaja või siis tuleb järgmiseks hommikuks kolm praadida, kuigi peale minu siin majas keegi praemuna ei söö".

Pannkookidega olevat sama jama: "Ideaalse koguse jaoks läheb vaja kolme, mis omakorda tähendab, et kui ma ei taha nädal aega munade üle fetišeerida, pean pühapäeviti pannkooke tegema kas kahest või neljast munast. Kahest jääb väheks, siis jään ise põhimõtteliselt ilma. Aga neljast tuleb selline kogus, et saab kontaktivabalt naabriperele ka vedada".


Minu meelest on õudselt tore, et inimesed on nii erinevad - kõigil omad kiiksud. See on tegelikult müstika, kuidas me lõpuks ikkagi sellise kaaslase leiame, kes just meie veidrustega sobib. Kuidas teil suhtes kiiksud klapivad?

28 märts, 2020

Avastused

Ükspäev oli ukse taga küpsisekarp ja selle peal ümbrik. Selgus, et naabrid olid kõigile meie tänava elanikele kaardi ja küpsised viinud, nii armas! Kirjutasid, et loodetavasti on kõik hästi ja andku me teada kui nad saavad kuidagi toeks/abiks olla. Kusjuures need on täitsa tavalised naabrid, mitte need ekstra kenad, kes iga mõne aja tagant omaküpsetatud hõrgutisi toovad ja lumise ilmaga sõnumi saadavad, et lähevad toidupoodi, kas teil oleks ka midagi vaja?

Need ekstra kenad naabrid ehitavad tagahoovi kõrvalhoonet ja kuna nii meie kui nende aiast jookseb läbi kaljuriba, oli neil vaja osa kaljut välja lõhkuda. Keset karantiini, mil KÕIK on kodus. Kolm päeva järjest täristas mingi suur masin kella üheksast viieni trrrrrrrrrrrr trrrrrrrrr trrrrrrr. Mine hulluks, tõesõna! Luust ja lihast lõikas läbi, kivist rääkimata. Aga vist sai valmis nüüd. Ma pidin juba peaaegu mölisema minema, sest noh, pole nii kanadalane veel.


Eile sõin hommikusöögiks Napoleoni kooki. Lugesin kuskilt, et karantiini ajal pidavat kehtima lennujaama reeglid ehk kohe hommikul võib näiteks jooma hakata. Ma selleni pole veel jõudnud, aga koogile küll ei suutnud vastu panna. Ise tegin muidugi. Praegu on ideaalne kõik sellised retseptid ära katsetada, mis vanasti liiga aeganõudvad tundusid. Minu hiiglaslikuks üllatuseks polnud üldse keeruline ja maitses täpselt nagu päris.

Ühtlasi jõudsin ükspäev seisu, kus ei suutnudki välja mõelda, mis nädalapäev parasjagu on. Telefonist vaatasin siis. Vanasti (kaks nädalat tagasi vanasti) oli elul ikka mingi rütm. Nüüd, kus Oscar ei käi lasteaias ja Matt'i kliinikupäevad näevad välja sellised, et ta ärkab kaks minutit enne vastuvõtu algust ja loivab hommikumantli väel alumisele korrusele kontorisse telefonikõnesid tegema, on keeruline järge pidada, kas on reede või kolmapäev. Mitte, et sel tähtsust oleks. Haiglagraafik on laias laastus selline, et üks nädal on ta kogu aeg kodus ja teine nädal peaaegu üldse mitte. Esimene koroonatest sai tal ka tehtud - üks öö hakkas köhima nagu loom, nii et korraks võttis kõhedaks küll. Aga koroonat õnneks ei olnud.


Ma olen avastanud, et väga paljusid asju ei lähe vaja kui kodust väljas ei käi. Muidu ikka arvasin, et ehin end iseenda, mitte teiste pärast, aga tuleb välja, et eksisin. Hiljuti ostetud eriti ilus ja õhuline seelik pole kordagi selga jõudnud, sest kanu söötma sellisega ju ei lähe. 

Muide, kas tänapäeval keegi veel raamatuid ka loeb? Ma imestusega vaatan Goodreads'is neid inimesi, kelle sõbralistis on sadu inimesi, sest oma tuttavatest ei ole ma sealt pea kedagi leidnud. Mul on ainult üks sõbranna, kes loeb, nii et tolmab. Äkki teised on salalugejad? Tulge kapist välja! Soovitage midagi head.


Koroonauudiseid ka:
- kes oma lapse lasteaiast koju jätab, ei pea sentigi maksma, aga kohta talle hoitakse
- üürnikke ei ole lubatud välja visata
- riik annab üürnikele 500 dollarit kuus üüriabi, mis kantakse otse omaniku arvele
- kui üürnik üldse ei maksa, ei saa teda ikkagi välja visata
- omanik pangale peab maksma
- koroona tõttu koondatud inimesed (ja praegu on kõik koroona tõttu koondatud), saavad riigilt järgnevad neli kuud 2000 dollarit kuus
- toidupoed ja ehituspoed (ehk ainsad, mis avatud on) peavad tagama inimeste vahel kahemeetrise distantsi ja saavad suure trahvi kui nad seda ei tee. Kui inimesed omavahel distantsi ei hoia, on ka neile trahv ette nähtud.
- kõikide haiglate juures on tasuta parkimine.
- ühistransport on tasuta ja kes olid juba ette maksnud, said raha tagasi.

Numbritest:
- British Columbia provints, kus mina elan, on 21 korda suurem kui Eesti ja siin on hetkeseisuga 792 kinnitatud juhtumit, Eestis 645.
- Meie saarel, mis on Eestist natuke väiksem, on 57 juhtu. Tillukesel Saaremaal 218.
- kogu Kanada peale kokku on miljoni elaniku kohta 146 kinnitatud juhtumit, Eestis 486.

Tuleb välja, et võrkpall ei ole võrratu.

24 märts, 2020

Tühjad loosungid

Kui kellelgi on äriideed vaja, siis hakake umbrohuseemneid müüma! Mul on aed juba pärast esimest karantiininädalat nii puhas, et mitte ühtegi liblet ei leidu. Meil on need killustikuga kaetud teerajad, mida olen juba aastaid kirunud, erinevate vahenditega pritsinud ja igal suvel mõned korrad käsitsi puhtaks kitkunud. Nüüd on asjad uues perspektiivis - teen iga päev hästi natuke, et järgmiseks päevaks kah jääks. Peenardes mul umbrohi ei kasva, seal on multš.

Eile vahetasin voodipesu ära. See on üks töö, mida ma tavaliselt ei naudi. Praegu on pigem nii, et jee, saab voodipesu vahetada, mitte, et peab vahetama. Nüüd tuleb nädalake oodata, siis saab jälle.

Kuskil nägin meemi, et kui vanasti lõid tuppa juhtunud putuka kohe maha, siis nüüd paned talle nime ja õhtuti küsid, kas ta sooviks klaasikest veini? Putukad on meil juba sellepärast hinnas, et lapsele on meelelahutust vaja. Ükspäev pinises akna peal kärbes ja Oscar istus pool tundi nagu lummatult kõrval. Looduslik multikas, soundtrack kah parem.


Lapsest pole ma veel üldse tüdinenud, pigem tore, et ta seltsiks on. Matt meeldib kah endiselt. Karantiiniolukorras hakkavad halvad valikud ilmselt kiiresti silma paistma. Sitt kaaslane muidugi ennekõike, aga see ka kui lapsed on kehvasti kasvatatud. Veel mõned nädalad tagasi sai vajadusel kõiges kooli ja lasteaeda süüdistada, aga see lõbu on nüüd läbi. Tegelikult üllatav kui paljud inimesed kurdavad, et peavad omaenda lastega koos olema. Need vanemad veel eriti, kes muidu lärmi tõstsid kui õpetaja leidis, et peaks klassiekskursioonile tasuta saama. Miks ta ei võiks peale maksta, et bussitäit võõraid lapsi ohjata?

Süüa olen viimasel ajal palju teinud. Ja küpsetanud. Eelkõige sellepärast, et toidukraami tellime nüüd korra nädalas (tihemini ei pääse löögile), aga värsket saia/leiba tahaks tihemini. Täna tegin juustu-küüslaugu määret - mine pekki kui hea! Eile oli lõunaks makaronisalat ja lausa nii peenelt, et tegingi ainult ühe portsu (Oscar ei taha ja Matt oli tööl). Olete kunagi ühe portsu kaupa salatit teinud? Mina varem ei olnud.

Boršisuppi tahaks. Viimase "manuaalse" poeskäigu tegi Matt ja tänu sellele jagub meil hapukoort supi peale panemiseks vähemalt aasta lõpuni - ta oli kohe liitrise paki võtnud. Ja makroone hakkan tegema kui mandlijahu saan. Pille jagas instagramis ideaalsete makroonide pilti ja selgus, et kohe esimesel katsel olid sellised tulnud. Mul ka vaja!

Söögitegemise oskus on karantiini ajal küll kuldaväärt, seda tasub arendada. Mingeid uusi häid ideid võiks rohkem tulla. Jagage oma lemmikretsepte!


Ma olen avastanud, et nõukaaegne taust tuleb praegu väga kasuks, minu jaoks ei ole tühjad poeriiulid üldse mingi ehmatav vaatepilt. Kui vetsupaber otsa saaks, siis ajalehti ikka leiaks ja üleüldse - terve India saab ilma hakkama, sealjuures on neil täitsa samasugune seedesüsteem nagu meil.

Üleüldse saaks palju vähemaga hakkama. Me olemegi tegelikult natuke ära hellitatud. Vanasti oli keldris kirsikompotti ja vanaema aia õunu ning kogu moos. Polnud seda probleemi, et peaks iga päev poe vahet traavima, sest täna said viinamarjad otsa ja homme oleks kartulikrõpse vaja. Ei sure ju ära ilma viinamarjadeta?! Isegi mina olen veel elus, kuigi toidupoest saab kraami korra nädalas ja banaanid ei olegi alati piisavalt rohelised. Nädala lõpuks juba kindlasti ei ole. 

Tore on see, kuidas loodus ennast ise taastab. Veneetsias on delfiinid ja Hiinas õhk puhas. Inimesed ei muretse enam selle üle, millist põnevat dieeti järgmiseks katsetada, mis peened talumatused neil on ja kas peaks äkki sugu muutma. Kõik need suured uhked loosungid nagu #tänulik ja #blessed omandavad täitsa uue tähenduse kui seisad silmitsi faktiga, et sul ei pruugi aasta lõpuks enam vanavanemaid olla. Või ema-isa. Tänulikkus ei tähendagi enam lihtsalt sõnakõlksu, mida palmi all poseerides bikiinipildi alla panna.

Üksikisiku tasandil on praegune olukord hirmus, inimkonnale tuleb aga ilmselt kasuks. Võib-olla me veel õpime sellest kõigest midagi...

22 märts, 2020

Olukord Kanadas

Ma tellisin esimest korda neti teel toidukaupa ja üllatusin kui mugav see on! Koju toomise teenus on ka olemas, aga need ajad olid nii pikalt kinni, et ma ei hakanud isegi üritama. Teise variandina pakutakse, et korjad ise peale - toidupoodidel on kohe ukse ees spets kohad, kindlaks ajaks sõidad kohale, töötaja tuleb välja, laob asjad pagasnikusse ja tehtud. Kuna maksmine toimub eelnevalt neti teel, siis inimkontakti polegi. Tore on ka see, et kuni järeleminemiseni võib vajadusel nimekirja tooteid juurde lisada, hiljem võetakse vastav summa krediitkaardilt maha. Ahjaa, mingit teenustasu ei ole!

Terve meie saare peale (mis on nõks väiksem kui terve Eesti) on hetkeseisuga diagnoositud 30 koroonajuhtumit, aga õnneks võetakse olukorda tõsiselt - avatud on ainult toidu- ja ehituspoed, needki töötavad palju lühema graafikuga kui muidu. Kõik muud poed, ujulad, spordisaalid, ilusalongid, restoranid ja kohvikud on kinni.

Matt rääkis, et terve selle nädala on EMO täiesti tühi olnud. Tavaliselt on ooteaeg 3-6 tundi, aga praegu on patsiente vähem kui arste. Vaikus enne tormi. Kodus istudes on ilmselt enda vigastamise tõenäosus väiksem ja pisemate hädadega ei julge inimesed praegu nakkusohtlikku kohta minna.

Samas on lasteaiad avatud, et meditsiinitöötajatel oleks võimalik tööl edasi käia, enamik teisi hoiavad oma mudilasi nagunii kodus. Kui muidu siin nohu-köha haiguseks ei peeta ja tatised lapsed võib julgelt aeda viia, siis praegu on tingimuseks seatud, et haigustunnustega lapsi sisse ei lubata (kuigi koroona puhul ei ole lastel enamasti sümptomeid, aga nakkusohtlikud on ikka).

Räägiks natuke rahast ka - lasteaiakohta on siin väga raske saada ja kõik lasteaiad on eraettevõtted, nii et sellist luksust nagu Eestis, et kohatasu mingi sümboolne summa oleks, siin ei eksisteeri. Oscar käib (käis) kaks päeva nädalas ja selle eest maksame me 530 dollarit kuus. Kuutasu on muutumatu, mis tähendab, et nii suvel kui talvel kui lasteaed töötajate puhkuseks kaks nädalat kinni on, maksavad vanemad endiselt täissumma. Praegu, mil lasteaed on avatud, aga hea meelega oma last sinna kohale ei viiks, maksavad kah kõik endiselt täie rauaga. Kui täitsa kinni pannakse, tuleb vist endiselt edasi maksta, selle kohta saatis lasteaed juba mõni aeg tagasi meili, et "neil on vaja töötajatele palka edasi maksta". Nüüd on provints teada andnud, et kel sissetulek ära kaob, ei pea maksma, samas jääb selgusetuks, mis saab nendest vanematest, kes tööl edasi käivad, aga oma last kohale viia ei taha.


Meditsiinitöötajate uudiseid ka. Kanadas on õdedel ametiühingu kaudu nii head benefitsid (mis see eesti keeles võiks olla?), et kui nad haiguslehele jäävad, saavad peaaegu sama palka edasi. Mis tähendab hetkel - üllatus-üllatus - seda, et väga suur osa neist on otsustanud koju jääda. Kes ikka tahaks vabatahtlikult oma eluga riskida? Kanada on suur õiguste maa. Hiina teatas üle riigi kindlatele arstidele, et nemad on kohustatud tööle tulema kui ühes piirkonnas asi tuliseks läks, Kanadas see läbi ei läheks. Ma ei tea, kes meid lõpuks päästma hakkab...

Kaitsevahendeid napib. Matt tellis oma raha eest endale kaitseülikonnad, vastavad maskid ja muu vajaliku. Odavam ikka kui surra. Haiglas on need ka olemas, aga piiratud koguses. Samas seda, kel viirus on ja kel pole, on võimatu ette teada.

Testitakse hetkel laias laastus ainult neid, kes nii kehvas seisus, et satuvad haiglasse ning meditsiinitöötajaid ka (et nad kogemata patsiente ei nakataks), mis muidugi hoiab näiliselt numbrid all. Teste kulub terves maailmas praegu nii metsikult hulgal, et mitte kellelegi ei ole neid piisavalt.

Perearsti vastuvõtud toimuvad ainult telefoni teel. Aja saab kirja panna nagu ikka, aga kliinikusse kohale minemise asemel ootad, et arst kokkulepitud ajal helistaks. Suurt midagi niimoodi diagnoosida ei saa, aga retseptide uuendamine on natuke abiks ikka. Ainult teatud juhtudel on lubatud kohale minna ja see peab olema eelnevalt kokku lepitud.

Töötajaid koondatakse igal pool masside kaupa. Väga paljusid tooteid ja teenuseid ei ole ju enam vaja kui inimesed kodust väljas ei käi. Raadios jooksevad hommikust õhtuni tüütud reklaamid, täna just mõtlesin, et huvitav kui kaua läheb, et need ära kaoks? Ainus, mis hetkel müüb, on ju toidukaup.

Reklaamidega seoses - ma õppisin eile uue sõna! Ajalehes oli reklaam, mis isegi pikema piidlemise peale minu jaoks loogiline ei tundunud. Küsisin siis lõpuks Matt'i käest, et mis on autodel pistmist sidrunitega? Selgub, et sidruniks nimetatakse sellist autot, mis on kas nii vana, et igast otsast laguneb või siis uus, aga selline õnnetu isend, mis muudkui kõpitsemist vajab. Matt lisas, et kanadalased peavad väga naljakaks, et prantslastel on automark, mille nimi on sidrun (Citroen). Näete, saite kah targemaks!

20 märts, 2020

Remont - enne ja pärast

Sellest ajast peale kui siia kolisime, on Matt'i häirinud köögi tasapinnad ja mind elutoa hall sein. Kusjuures täpselt samasugune sein on meil ka magamistoas ja seal ei sega see mind üldse. Aga elutoa oma on algusest peale vale tundunud.

Kõigele sellele lisandus kolmas probleem - meie magamistoa dušinurga valged vuugivahed ei kannatanud enam mingit kriitikat, ühegi vahendi ega hullu nühkimisega puhtaks ei läinud. Matt'i isa oli külas ja kuna tema on tark-mees-taskus, uurisin huvi pärast, et kui kulukaks võiks minna selle nurga renoveerimine? Isa küsis, et kas ma olen proovinud klooriga puhastada? Kohalikud arrrrmastavad kloori ja ma ei ole sellest mitte kunagi aru saanud. Mürgine ja haiseb - tänapäeval on ometigi nii palju normaalsemaid vahendeid! Aga kuna nad nagunii ehituspoodi läksid, oli ta selle mulle koju kätte toonud ja ebaviisakas olnuks mitte proovida.


Ütles, et pihusta mingi pool pudelitäit dušinurka ja lihtsalt jäta mõneks tunniks toimima. Õnneks on vannitoas aken, tegin selle pärani lahti, panin ventilatsiooni huugama ja ukse vahelt kinni. Paar tundi hiljem läksin haisukotti maha loputama ja... ma ei uskunud oma silmi! Dušinurk oli NII säravvalge, et valus vaadata! Ma oleksin võinud miljoni peale kihla vedada, et kaheksa aastat vana vuugivahe ei lähe mingi nipiga nii täiuslikult puhtaks nagu oleks värskelt remonditud. Aga läks! Miks mulle keegi varem ei öelnud, et kloor selline imevahend on?

Aga miks see kõik oluline on - sest Matt ütles, et kui ma vannitoa remontimise plaanist loobun, võime selle arvelt köögis veidi rohkem teha. Ja mina pakkusin kohe, et äkki värviks siis selle halli seina ülejäänutega sama tooni (mille vastu on ta algusest peale olnud) ja ta oli nõus! Aga see oli lõpuks täielik win-win olukord, sest vannituba, nagu teate, remontis end põhimõtteliselt ise ära!


Etteruttavalt võin öelda, et järgmine projekt on valgusti vahetus, aga kuna sellele on praktiliselt võimatu ligi pääseda, tuleb leida elektrifirma, kes tooks spetsiaalsed redelid või tellingud või ma ei tea, mille, et see väike asi ära lahendada. Aga praeguses maailmalõpu olukorras on imelik helistada, et vabandage, mul on üks kole must lamp, mille asemele on ilusat heledat vaja... Esimese maailma probleemid.

Muideks, ma arvasin, et värvijad ehitavad mingi asja, et sinna lae alla pääseda, aga nad tegid kõik mingite pikkade tokkidega ära ja redeleid ei kasutanud üldse. Kahju, et ma ei taibanud peale passida, sest ma ei suuda tagantjärele välja mõelda, mismoodi on võimalik nii ideaalselt laeliistu kõrvalt värvida kui sinna lähedale ei lähe?

-

Köögist ka - mind häiris vana kraanikauss. See plekist variant näitab isegi iga kuivanud veetilga välja, mustusest rääkimata. Ma kokkan päris palju, nii et pidevalt viskan midagi kraanikaussi ja minu meelest ei püsinud see isegi viis minutit puhtana. Ei pea vist isegi mainima, et uue kraanikausiga olen väga rahul! Nädal aega on ta seal olnud, pesemist pole kordagi vajanud ja mustus välja ei paista. Laisa inimese nutikad lahendused.


Lisaks kõigele muule sain täna oma passi kätte. Postiljon tõi mingi paki ja ütles, et kuule, su pass tuli ka, aga koroona tõttu ei tohi me enam allkirja nõudvaid asju inimestele kätte toimetada. Nii et mine postkontorisse, aga mine võimalusel täna-homme, sest nad upuvad seal neisse asjadesse, mida vanasti meie ära viisime. 

Ja ainult kaks nädalat hoiavad, nii et kui haige oled ja peaks karantiinis istuma, siis... lähed ikkagi. Seisad seal kambakesi teiste tõbiste hulgas ja vahetad viiruseid. Mul on tegelikult ainult nohu, aga praegu ju ei tea, mis on mis. Läksin siis hommikul kohe avamise hetkeks ja sain asja sulnis privaatsuses aetud. 

Vägev, mul on nüüd kaks passi! Mitte, et neid niipea kuskil kasutada oleks...

16 märts, 2020

Mida tasub koroona kohta teada?

Inimestele meeldivad lihtsad lahendused, seega pole ime, et internetis koroona kohta nii palju eksitavat infot liigub. Eile lugesin mingit erilist rumalust, kuidas viirus hävivat juba 27 soojakraadi juures, nii et jooge teed ja olete päästetud. Jagaja pole tähele pannud, et inimkeha on lausa kümme kraadi soojem, aga see selleks. Mõned joovad iseenda uriini, teised joodavad lastele kloori, rumalusel polegi piire, aga tõsi on ka see, et terasid sõkaldest eraldada ei ole alati nii lihtne.

Matt soovitas mul vaadata intervjuud nakkushaiguste spetsialistiga ja kuna see oli tõesti hea, tegin teile kokkuvõtte juhuks kui teil pole poolteist tundi vaba aega või ei oska inglise keelt.



Jookseme tuulega võidu

COVID-19 on äärmiselt nakkav ja inimesed on nakkusohtlikud juba kaugelt enne kui esimesed sümptomid ilmnevad. Enamasti tulevad sümptomid neljandal päeval, aga võib kuluda kuni kaks nädalat. Mida me teha saame, on hoida juhtumeid kontrolli all, et meditsiinisüsteemil oleks jaksu aidata neid, kes abi vajavad. Mis päriselt aitaks, on vaktsiin, aga selle valmimine on aasta kuni mitme kaugusel. Viiruse levik hakkab ühel hetkel ka iseenesest veidi aeglustuma, kuna need inimesed, kes selle läbi on põdenud, muutuvad immuunseks ega saa enam teisi nakatada. Seeläbi kaotavad aga paljud ka elu.

Haigusjuhtumite hulk kahekordistub iga nelja päeva tagant (ma ei mäleta, mis numbreid ta näitena kasutas, aga midagi sellist, et kui 100st saab nelja päevaga 200, on veel okei, aga kui ühel hetkel saab 10.000st 20.000 ja sellest mõne päevaga omakorda 40.000, ei jõua me enam olukorda hallata).

Miks vaktsiiniga nii kaua aega läheb?

Vaktsiini ennast on tegelikult suhteliselt lihtne toota, keeruline on see aga efektiivseks ja samal ajal ohutuks muuta. Kui sul ei ole viiruse vastu antikehasid, siis nakatud. Kui antikehasid on palju, oled kaitstud. Probleem on selles, et kui antikehasid tekib vahepealne hulk, aitab see viiruse levikule hoopis kaasa, mistõttu tuleb vaktsiin täpselt õigeks timmida. Ohutust testitakse alguses loomade peal, seejärel väikese grupi vabatahtlike peal, seejärel suurema grupi vabatahtlike peal jne. Igas etapis võib protsess algusesse tagasi kukkuda.

Kes on riskigrupis?

Inimesed vanuses 55+ aastat, suitsetajad, erinevate krooniliste haiguste põdejad (diabeet, kõrge vererõhk jne), rasvunud. Aga ka rasedad, kelle kopsud on beebi tõttu juba niigi kokku surutud ja kelle immuunsüsteem nõrgenenud (osa immuunsüsteemist ei tunnista last keha osana).

Lapsed võivad viirust edasi kanda, aga neil ei teki enamasti isegi sümptomeid. On ka mitmeid teisi viiruseid, mis lastel välja ei löö.

Kas mask ja kätepesu aitavad?

Kontakti piiramine on tegelikult ainus, mis aitab. Uuringute kohaselt on kätepesul ja maskil üsna väike roll. Tavaline kirurgimask ei ole mõeldud kandja kaitsmiseks, vaid selleks, et kirurg lahtisesse haava ei köhiks. See on külgede pealt lahti ja viirus pääseb ilma igasuguse probleemita sisse. Kui maski kannab aga nakkusohtlik inimene, on sellest abi teistele, sest köhides jääb osa viirusosakesi maski sisse kinni. Teine tüüp maske (N95) on sellised, mis on kõikidest äärtest vastu nahka ja disainitud kandjat kaitsma. Nendest oleks küll rohkem tolku, aga paraku napib seda tüüpi maske hetkel ka tervishoiutöötajatele ja kui arstid/õed rivist väljas on, ei ole enam kedagi, kes meid päästa oskaks. Intensiivravi meeskonda ei saa iga suvaline arst asendada.

Mida saab enda heaks ise ära teha - hoia end vormis, söö tervislikult, maga piisavalt ning võta ravimeid, mis on arsti poolt välja kirjutatud.

Kas viirus kaob ära kui ilm soojaks läheb? Kas saun/kuuma auru hingamine tuleb kasuks?

SARS on samuti koroonaviirus ja seda ilma soojenemine ei mõjutanud. MERS (samuti koroona) tuli kaamelitelt, kes ainult soojas kliimas elavadki. On põhjust arvata, et ka praegune koroonaviirus ei lase end temperatuurist segada.

Saun on nahale hea ja aitab lõõgastuda, aga viirushaiguste kaitseks ei aita. Kuum õhk ei jõua tegelikult kopsudesse - kops ei ole kunagi õhust tühi, sisse tulev õhk seguneb sellega, mis seal juba ees on ja see aitab ühtlast temperatuuri hoida. Kui talvel on krõbedad külmakraadid, siis sama asi - su kopsud ei lähe jäässe.

Kust viirus alguse sai?

Viirus on inimesele kandunud mingilt tundmatult loomalt. Hiinas on kombeks süüa peaaegu kõiki elusolendeid (sh nahkhiired, rebased, siilid, luiged) ja seda on ka varasemalt juhtunud, et loomade viirused inimestele tulevad. Seda soodustab Hiinas populaarne wet market, kus on liha ja elusad loomad/linnud kõik kõrvuti (elusad tapetakse kliendile kohapeal). Osad viirused levivad kindlat teed pidi, näiteks linnult närilisele ning sealt edasi inimesele ja kui nad kõik kõrvuti puuridesse panna ning hiljem nahka pista, võib nii mõndagi juhtuda.


Intervjuus oli tegelikult ka muudest huvitavatest asjadest juttu, nii et kel mahti, vaadake ikka ise ära.

-

Veel üks hea lehekülg, millele soovitan pilgu peale heita, näitab kui oluline on sotsiaalne isolatsioon (kodus või looduses, igatahes teistest inimestest eemal). Jällegi, kes inglise keelt ei oska, skrollige seal natuke allapoole põrkuvate pallikeste kastideni:

Esimene kast - väike linnake - alguses on üks inimene haige (pruun), seejärel saavad teised ka nakkuse ja lõpuks on paranenutel immuunsus (roosad). Vaadake selle kohal olevat väikest kasti, mis näitab, et korraga haigestus väga palju - see käib haiglatele üle jõu, inimesed ei saa abi ja paljud surevad.

Teine kast - suurem hulk rahvast, nt USA ning jäiga karantiini näide - nakatumine võtab kauem aega, aga lõpuks segunevad terved haigetega ikkagi ja paljud haigestuvad.

Kolmas kast - sotsiaalne distantseerumine - inimesed hoiavad üksteisest distantsi ja kui võimalik, jäävad üldse koju. Osa liigub ikkagi ringi, kas siis töö pärast või kuna lihtsalt ei hooli. 75% on paigal ja 25% liiguvad. Simulatsioon näitab, et liikuvad pallikesed jäävad suurema tõenäosusega haigeks kui paigal olevad, ühtlasi nakatavad nad teisi (paratamatult ka osasid kodus istujaid). Aga tulemus on juba oluliselt parem kui eelmise kahe kasti puhul.

Neljas kast - siin liigub ainult iga kaheksas inimene ja on näha, et enamik jäävad terveks, haigestub väga väike osa elanikkonnast.


Lõpptulemused on siin, aga minge vaadake neid pallikesi ka - annab palju parema ettekujutuse.



Niisiis püüame teisi inimesi vältida nii palju kui võimalik ja hoida vähemalt meetrist, aga parem kui kahest distantsi. Mingil muul moel see olukord paremaks minema ei hakka. Olge terved!

13 märts, 2020

Peitu poe!

Olete tähele pannud, et inimesed näevad värve veidi erinevalt? Mõned värvid muidugi ongi sellised vahepealsed, näiteks mu lapsepõlvekodu esik - ühele sinine, teisele roheline. Praeguses kodus on elutoas üks tumehall sein, mis mõne päeva pärast üle värvimisele läheb (teistega sama tooni) ja Matt küsis, et mis sel rohelisel siis viga on? Rohelisel? See on väga hall sein.

Eile mängisime Monopoli kaarte ja seal on värv, mida mina näen roosana, aga Matt nimetab lillaks. Arusaamatu! Küsisin, et kui see on lilla, siis milline värv sinu jaoks roosa tundub? Ja palun väga - lill olevat roosa, kaart lilla:


Paistab, et asjad liiguvad selles suunas, et varsti ei jäägi muud üle kui kodus lõksus istuda ja kaarte mängida - koroona on juba praeguseks pool maailma seisma pannud. Selline tunne nagu vaataks põnevat, aga veidi hirmsaks kippuvat filmi ning ootaks küüsi närides, et huvitav, millega see kõik lõpeb? Kas vetsupaber saabki maailmast otsa?

Kõige keerulisem on minu meelest mitte puutuda oma nägu. Mul on vaja seda plastikust torbikut, mis koertele kaela pannakse, et nad ennast ei näriks. Ma katsun kogu aeg oma nägu! Ja sügan silmi. Eriti just mingites mustades kohtades, näiteks toidupoes.

Meie saarel (mis on peaaegu sama suur kui Eesti) diagnoositi eile alles esimene juhtum ja õnneks mitte Nanaimos, vaid peaaegu kahe tunni kaugusel. Aga see tähendab, et nüüd on ainult nädalate küsimus, mil ka siin hakkab olukord tuliseks minema, seda enam, et kohe algab kohalikes koolides kevadvaheaeg ja inimesed liiguvad rohkem ringi.

Eks ole huvitav, kuidas selle hetkeni, mil jama enda tagahoovi jõuab, on inimestel tunne, et see neid ei puuduta? Halvad asjad toimuvad ikka kuskil mujal ja kellegi teisega... Õnneks on muidugi võimalik ennast ise koduaresti panna ja siis pole midagi karta. Meil on palju ruumi ja suur aed, värskeid mune saab iga päev ja muud sööki jagub ka. Kuniks elekter ja vesi ära ei kao, on kõik hästi.

Mina saan seda Oscariga vabalt teha, aga Matt töötab suurema osa ajast just EMO-s, nii et temal on eriti kõrge võimalus nakatuda. Ja kui tema nakatub, ei ole ka minul viirusest pääsu. Nii et ilmselt peame mingit üksteise vältimise tehnikat tegema või paar kuud täitsa eraldi elama või ma ei teagi. Kellele ikka meeldiks haige olla...

Püsige peidus ja kõik on hästi!

09 märts, 2020

Kas peaks hakkama vaikselt mulda peale kraapima?

Mul läks täna natuke pärast kuut uni ära. Päris äge on mõnikord kogemata nii vara ärgata, voodis raamatut lugeda ja päikesetõusu vaadata. Kui kööki jõudsin ja pliidi peal seda kellaaega nägin, mis ennast ise ei muuda, tuli muidugi meelde, et öösel keerati kella, mis tähendab, et ärkasin tegelikult juba viiest!!! Tere pensionär, noh. Ma loodan, et see nüüd harjumuseks ei saa.

Ma olen terve elu varajast kella peale ärkamist vihanud (kes ei vihkaks) ja kunagi noore ja naiivsena mõtlesin, et lapsi ei tohigi enne saada kui oled valmis end igal jumala hommikul seitsmest püsti ajama, sest nad hakkavad ju mingil hetkel koolis käima!

Aga toona, sellise rohelisena, ei arvestanud ma, et kõigepealt oled hoopis rase ja vaatad, kas ja kuidas üldse sõba silmale saad oma arbuusi ja kõrvetistega. Siis sünnib laps ja kui ta on nii kehv magaja nagu minu oma oli, siis ei maga sa esimesed 10 kuud kordagi üle kahe tunni järjest. Rääkisin hiljuti sõbrannaga, kel on väike beebi ja kui ta alustas vestlust sellega, et "täna oli hea öö, laps ärkas ainult viis korda", arvasin esimese hooga, et ta viskab iroonilist nalja. Aga ei visanud! Ja ma olin juba täiesti ära unustanud, et selline öö, kus beebi AINULT viis korda ärkab, VÕIB iseenesest vägagi edukas olla, juhul kui ta iga kord pärast söötmist edasi magab. Minu oma tavaliselt ei maganud.

Ja siis tuleb see aeg, mil laps hakkab öösel normaalselt magama, aga enda aju on juba nii pehme, et ärkad ikkagi iga paari tunni tagant! Umbes, et mis juhtus, et laps veel nutnud pole? Ja siis harjud lõpuks magama, aga lapsel tuleb uus ajajärk, mil ta jälle ärkab öösel korra-paar (näiteks tõbisena). See on kõige hullem, sest aju on vahepeal uuesti magama õppinud ja nii kõnnid lapse tuppa ikka konkreetselt läbi une ja riskid, et võid mõne mänguasja otsa komistades jalad murda ja seda mitte märgata enne kui hommik käes.

Milleni ma tahtsin jõuda - kui beebiaeg üle elada, ei ole laste hommikune kooli viimine enam absoluutselt mingi küsimus. Hommikune ärkamine  on väga okei kui oled terve öö sügavalt ja segamatult magada saanud. Ma pole elu sees und nii hästi hinnata osanud kui praegu, mil mu laps on juba aasta aega järjest kuldmagaja olnud.


Pensionäritunnustest veel nii palju, et pärastlõunaks olin juba sedavõrd väsinud, et magasin koos Oscariga lõunaund. Pärast oli muidugi mõnus ja puhanud olla, aga jama on selles, et nüüd on kell peaaegu 23 ning mul on endiselt mõnus ja puhanud olla!!! Kui ma poole ööni üleval passin ja hommikul jälle viiest peaks ärkama, lähen otsejoones tuvisid söötma, sest mida muud üks penskar hommikuti ikka teeb.

Hea küll, aeg proteesid klaasi panna ja voodisse minna. Head ööd!

02 märts, 2020

Valed sõnad

Mul on aja jooksul palju selliseid inglise keelseid sõnu ette tulnud, mille kohta on olnud raske uskuda, et just see sõna seda asja tähistab.

Näiteks kükitamine (squatting). See kõlas alguses kuidagi nii... vale. Ja sõrmkübar (thimble) - mängisime Monopoli, üks nuppudest oli sõrmkübar ja ma ei suutnud kuidagi omaks võtta, et selle nimi on thimble.

Oscar armastab kukerpalle teha. Matt ütles, et see on somersault. Mina arvasin, et ta teeb nalja! Ei teinud.

Meile tuli kunagi uus töötaja ja omanik rääkis, et ta teeb teises kohas graveyard shift'e ja ma arvasin esimese hooga, et ta töötab surnuaias (graveyard). Aga tuleb välja, et nii nimetatakse öövahetusi. WTF?!

Kohe esimesel Kanada-aastal oli meil tööl tualetis ummistus ja kolleeg mainis, et peab plunger'i tooma. Toona tundus, et ta keeleoskus on ikka eriti kõrgel tasemel, et nii peeneid sõnu teab (oli kah immigrant). Praegu tundub see sõna nii loogiline ja lihtne nagu oleksin seda kogu aeg teadnud. Kuidas seda vaakumasja asja eesti keeles nimetatakse, ei suuda küll praegu välja mõelda. Vetsupump? Palun ärge naerge kui ei ole!

Kunagi suvel osalesime mingil "sport massidesse" tüüpi väliüritusel, kus tuli ratast keerutada, et tükk kooki saada. Minu keerutus ütles, et pean jumping jack'e tegema. Ma seisin seal nagu tola, omamata õrna ainugi, misasi on jumping jack... Õnneks oli Matt läheduses ja päästis mu suuremast häbist. Tegi kokku-lahku hüpped kah minu eest ära.


Sõnavaraga on üldse nii, et kui igapäevaelus on asi juba üsna muretu, siis mingites spetsiifilistes situatsioonides olen ma endiselt täiesti umbkeelne. Näiteks pangas! Natuke vist sellepärast ka, et süsteem on täitsa erinev kui Eestis.

Kui sõnad, väljendid ja lühendid saavad pikapeale iseenesest selgeks, siis kirjutamisega on keerulisem. Eesti keele grammatika ei ole mulle kunagi probleeme valmistanud, aga inglise keeles pannakse näiteks komad täiesti teiste kohtade peale! Õudselt tüütu. Ja hüüumärke kasutatakse oluliselt vähem. Mõnda reeglit ma ikka juba tean ka juba, aga laias laastus kirjutan nii, et panen lihtsalt võimalikult vähe komasid ja hüüumärke püüan üldse vältida. Nii peaks enam-vähem täppi minema.

Aga miks ma sellest kõigest täna kirjutama hakkasin - ma õpin siin koos lapsega sõnu, eksole. Õnneks on tema raamatutes iga pildi kõrvale kirjutatud, millega tegu. Enamik nimesid on loogilised. Aga siis korraga - "cherry picker" - kirsikorjaja. Vabandage väga, aga MIDA on sellel asjal kirssidega pistmist???


Teoreetiliselt saab tõstukiga muidugi ka kirsse korjata (kui see imekombel aeda ära mahutada), aga mina isiklikult ei ole seda pea neljakümne aasta jooksul juhtunud nägema. Küll aga kasutatakse neid tihti näiteks elektripostide kallal töötamiseks ja muuks selliseks. Küsisin isegi Matt'i isa käest ja tõepoolest ongi tegemist kirsikorjajaga. Ühtlasi ei saanud ta aru, miks ma seda imelikuks pean?

Umbes samamoodi nagu ma ütlen Ossule, et tule istu mu kõrvale ja Matt leiab, et on absurd paluda kellelgi endale kõrva peale istuda. Noh, tegelikult ju ongi!

27 veebruar, 2020

Mida ma kõike teada sain!

Arutasime ükspäev sõbrannaga, et Kanadas tundub nagu pingutaks mehed naiste tähelepanu pärast, samas kui Eestis on vastupidi - hoopis naised peavad rohkem vaeva nägema. Ja täna juhtusin lugema mingeid fakte Eesti kohta ning sain teada, et Eestis on 100 naise kohta 87 meest, samas kui Kanadas on neid tervelt 98! Mõni ime siis... Aga ikkagi - kuhu eesti mehed kaovad? Poisse ja tüdrukuid sünnib ju peaaegu võrdselt (poisse natuke rohkem).

Surfasin siis natuke juba ka statistikaameti lehel ja leidsin terve rodu huvitavaid artikleid. Näiteks toodi seal välja, et meeste hulgas on rohkem neid, kel on lapsi rohkemate partneritega ja loomaökoloog teadis selgituseks rääkida, et loodus soosib isastel võimalikult paljude partnerite himustamist, samas kui emastel on kalduvus ihaldada pigem väheseid, aga see-eest konkurentsivõimelisemaid isaseid - kõige elujõulisemaid, vapramaid, targemaid, elukogenumaid (sh endast vanemaid), dominantsemaid ja rikkamaid, kes pärandaksid oma võimekuse ka emase järglastele.

-

Teine asi, mida teada sain, on see, et Eestis lahutatakse 50% abieludest (Kanadas ainult 38%). Eestis olevat ka väljapaistvalt palju üksikemasid. Kanadas on muideks nii, et peale aastast kooselu loetakse varad ühiseks, selleks ei pea üldse abielus olemagi. Ja kui suhtes on lapsed, läheb lahkuminek meespoolele juba eriti kulukaks, sest üldiselt peab lastele ka nende kodu alles jääma. Muideks, siin ei ole lubatud lahusoleval vanemal lastest kaugemale kolida kui 30 km (vastastikusel kokkuleppel muidugi võib) ja muidugi loogiline ka, sest lõpuks on ju lapsed need, kes peavad edasi-tagasi sõitma.

Ma siin ainult oletan, eksole, aga mulle isiklikult tundub, et see paneb ehk suhtesse ka tõsisemalt panustama võrreldes Eestiga, kus naistel on küll kõrgem haridustase kui meestel, aga mehed teenivad rohkem. Ja kus kooselu korral ostab mees kinnisvara ning naine tasub toidu-riiete eest (ehk jäävat väärtust ei ole). Uurimuse kohaselt on eesti meestel vara 45% rohkem kui naistel ja netovarade erinevus on suurim alla 35-aastaste seas, kus mehed on kolm korda jõukamad kui naised.

-

Muide, sissetulekutest - Eesti keskmine brutopalk on 1397 eurot. Sellest lähevad ju veel maksud ka maha! Mina sain Eestis enam-vähem keskmist palka ja minu jaoks oli müstika, et sellest peaks maksma üüri (mis toona oli poole odavam kui praegu), toidu, riided ja kõik muu vajamineva ning lisaks veel isikliku kodu ostmiseks sissemaksu koguma. Arvasin, et vahepealse ajaga on ehk asjad paranenud, sest näiteks Perekooli foorumis ei teeni keegi alla kolme tonni kuus. Väidetavalt.

Statistikaameti andmete kohaselt elab Eestis suhtelises vaesuses 22% elanikkonnast (ehk sissetulek alla 569 euro kuus). Peaaegu VEERAND!


Aga veidi helgematel teemadel - kas te teadsite, et "Sofia" on seitse aastat olnud Eesti kõige populaarsem tüdrukunimi, mis sai alles eelmisel aastal troonilt tõugatud (küll mitte kaugele - teiseks) "Mia" poolt. Seega kui mänguplatsil Sofiat hüüda, tulevad pooled lapsed korraga? Sophia oli muideks eelmisel aastal ka Kanada kõige populaarsem tüdrukunimi.

Näiteks Oscar on Kanadas üsna vähelevinud nimi, aga kummalisel kombel sai ta lasteaias ühe teise Oscari koha, nii et kapi peal ei olnud vaja isegi nimesilti ära vahetada!


Igaks juhuks mainin, et meil on Eestiga ajavahe 10 tundi, nii et ma ei hakanud varavalges lambist statistikas sobrama. Meil on alles õhtu, nii et head ööd teile sinna kohvitassi kõrvale! :)

21 veebruar, 2020

Rõõmud ja mured käsikäes

Juhuu, ma ei pea enam kunagi midagi taotlema, pikendama ega tõestama, et mul lubataks Kanadasse jääda. Seitse aastat immigrandielu on läbi, ma olen Kanada kodanik!

Elamisluba on mul tegelikult juba mõnda aega olnud, aga see pole päris see. Justkui kehtiksid peaaegu samad õigused, aga kui asi kriitiliseks läheb, pole sa mitte keegi. Näiteks tõi Kanada hiljuti koroonaviiruse koldest ära kõik oma kodanikud, aga ei võtnud pardale elamisloa omanikke.

Ükskord unustasin reisile minnes elamisloa kaardi koju ning sain teada, et ilma selleta ei lubata Kanadasse tagasi lennata. Turistina ka ei saa, sest süsteem näeb, et sul on elamisluba. Lendasime tookord siis Kanadale kõige lähemasse USA linna, kuhu Matt'i isa autoga vastu tuli ja meid lihtlabaselt üle piiri sõidutas. See on lubatud. Aga lennata ei saa.

Nüüd ei ole vahet - isegi kui kõik dokumendid reisil olles ära varastataks, aitaks Kanada mu ise koju tagasi. Ja Eesti aitaks Eestisse kui oleksin sinnapoole teel, sest Eesti kodanik olen ju ka.

Eesti seadused on vastuolulised ja nii palju kui guugeldades aru olen saanud, on see peamiselt selleks, et takistada venelastel massiliselt Eesti kodanikeks saamast. Praegu peaksid nad selleks Vene kodakondsusest loobuma, mida vist väga teha ei taheta. Igatahes ütleb kodakondsuseadus, et topeltkodakondsus ei ole lubatud, samas keelab põhiseadus sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta (ja põhiseadus on teadagi kõvem). Nii ongi mul mõlemad. Nagu väga paljudel teistelgi eestlastel. Ja kaks kodumaad ka.


Samas ei koosne teisele poole maakera kolimine ainult lilledest ja liblikatest (kuigi neid peab arusaadavalt ülekaalus olema, muidu poleks asjal mõtet). Ohverdused on samuti suured. Näiteks pole keegi peale mu ema Oscariga kohtunud. Isegi mitte vanaema.

Sama lähedasi sõpru kui mul Eestis on, pole siin tekkinud (kui kohalikud eestlased välja arvata). Kuigi mulle kanadalased väga meeldivad, on kultuurid piisavalt erinevad, et päris sama head klappi ei teki, kriipsuke jääb puudu. Ma saan neist mitmeid küll sõpradeks nimetada, aga kui tunnen, et tahaks midagi jagada või niisama loba ajada, helistan pigem mõnele eestlasele.

Matt räägib kogu aeg, et otsigu ma ometigi kohalikke sõpru juurde, aga sõprus ei ole minu meelest midagi sellist, et lihtsalt otsid. Ma pole enam viieaastane, et piisaks kui kellelgi on kummikeksunöör või ägedad liivavormid. Kas inimesed üldse leiavad lähedasi sõpru kui nad on pea neljakümnesed? Noh, defineeri "lähedane", eksole. Mul ju mõned on ka, aga...

Õnneks olen ma nii eraklik inimene, et väga ei põe. Matt on ka eraklik, seega sobime. Hoiame omaette. Aga kuna Matt'i eluaegne parim sõber kolis paar aastat tagasi meist veerandtunni kaugusele, mõtlen sageli, et kui äge oleks kui minu parim sõbranna minuga samas linnas elaks.

Mul on hästi kihvt naabrinaine ja kuna tal on kolmeaastane tütar, siis me vahel ikka hängime koos. Viimase aja uued sõbrad baseeruvadki rohkem sellel, et neil on kah väikesed lapsed. Igatahes - naabrinaise ema elab kõrvaltänavas ning õde kaks tänavat eemal. Õel on samuti kolmeaastane tütar ja terve nende pere on hästi lähedane. Täna jooksin naabrinna ja ta õega linna teises otsas mänguväljakul kokku ja kui oli aeg minema hakata, hakkas üks tüdrukutest nutma. Ema küsis, et kas sa tahad tädi juurde minna, tüdruk tahtis ja nad lihtsalt vahetasid lapsed ära. Kumbki viis õetütre oma koju lõunale ja uinakule. Sellele ei eelnenud isegi mingit arutelu! Naabrinaine ütles, et nad kogu aeg vahetavad lapsi.

Vot sellistel hetkedel mõtlen, et pekki, tahaks ka! Mõtle kui äge on lastel niimoodi koos kasvada!

Aga noh, õde pole mul isegi mitte Eestis ja parim sõbranna elab üldse New Yorkis, nii et mulle tegelikult sobib Kanadas päris hästi!