26 jaanuar, 2017

Privaatsusest

Kanadasse kolides tundus alguses kogu aeg, et inimesed tungivad mu privaatsusesse. Kassapidajad küsivad alati su päeva kohta, mõnikord uurivad, et mida sa sellest või teisest asjast valmistada kavatsed ning suvalised võhivõõrad inimesed viskavad tihtipeale komplimente, eriti just vanemad daamid. Mõned aastad tagasi kurtsin Matt'ile, et juhuslik poemüüja küsis "mis sind täna siia toob" ja teine juhtus uurima, kas mul on vaba päev (et hommikupoolikul poes olin)... Mis see nende asi on?! Tema arvates oli hiiglama naljakas, et ma seda nii isiklikult võtsin.

Small talk on miski, mida ma sõna otseses mõttes õppisin. Kuulasin, mida kohalikud ühes või teises situatsioonis vastasid ja püüdsin meelde jätta. Siiamaani õpin! Aga juba hakkab tulema. Vahel natuke konarlikult, aga enamasti suhteliselt ladusalt. Nüüd, neli aastat hiljem, hakkan asjale pihta saama - small talk ei ole teiste privaatsusesse tungimine. See, mida õhtuks süüa teed, pole sugugi nii isiklik teave, et varjama peaks. Pealegi võib sellistes olukordades alati mingi pealiskaudsema vastuse anda või muul moel kõrvale vingerdada. Küll aga on small talk hea jäämurdja! See toob inimesi lähemale ja annab märku, et kõik on sõbralikud. Mul ei ole enam mingi probleem täiesti võhivõõraste käest midagi küsida või komplimente teha.

Komplimentide vastuvõtmine on endiselt jube raske, aga üle poolte kordadest suudan "oh mis te nüüd"-stiilis vastamise asemel lihtsalt "aitäh" öelda. Ma pole veel mitte kunagi kuulnud, et kanadalane komplimendi tagasi lükkaks, kukkudes põhjendama, miks see asi tegelikult nii eriline/ilus ei ole või miks ta enda arvates küll täna sugugi hea välja ei näe.

Üks asi, mida inimesed siin täiesti muretult teevad, on naeratamine. Eriti neis olukordades, kus jääd korraks võõrast inimest silmitsema ja ta juhtub sulle ootamatult otsa vaatama. Tüüpiline eestlane pöörab kibekähku pilgu ära ja tunneb korraks piinlikkust. Tüüpiline kanadalane ei pööra pilku ära ja naeratab. Täiesti hullumeelne! Mul ei hakka see vist kunagi välja tulema, refleks on nii sisse imbunud!

Aga teate, mis ma alles hiljuti avastasin?! Selle süütu small talk'i kõrval, mida ma esiti suure privaatsusesse tungimisena võtsin, et küsi kanadalane mitte iialgi millegi päriselt privaatse kohta! Kui näed natuke loppis välja või on hommikul silmad paistes, ei tule keegi uurima, kas magasid kehvasti või oled nutnud või mis värk on. Sest see on privaatne! Kui sul on mingi nahalööve, plaaster või punn, ei tule ainsatki kommentaari. Kui jutu sees midagi vähegi isiklikumat mainida, ei lennata selle teema külge kinni nagu harakaparv, et lähemalt teada saada, vaid küsitakse mingi väga neutraalne küsimus, millele on võimalik soovi korral neutraalselt vastata või siis sügavuti minna kui juhtud tahtma jagada. Ja kõik austavad seda valikut.

Kui olid paar päeva haiguse tõttu kodus, ei tule keegi hiljem uurima, et mis viga oli? Äärmisel juhul küsitakse, kas tunned end paremini, millele on jällegi võimalik kas lakooniliselt või detailselt vastata. Mis iganes sulle endale parasjagu mugav tundub.

Kui lähed kellelegi külla või mingile üritusele ja ei joo, ei tule ühtki kommentaari, et "mis sul siis viga on" või "võta ikka", liiatigi ei prahvata ükski hing, et "rase oled või?" Kui pärast üht-kaht kokteili ütled, et ma enam ei soovi, ei hakka mitte keegi sind ümber veenma või sundima. Mitte üht kommentaari ei tule! Sest see ei ole viisakas. Kui otsustad ära minna, ei tehta sellest suurt numbrit, et "kuidas juba nii vara", "alles te tulite, jääge ikka natukeseks veel". Kui soovid minna, on see vaba valik. Sa võid võõrustaja näol korraks üllatust märgata, aga ta jätab selle enda teada ja tuleb sõbralikult hüvasti jätma.

Ahjaa, teiste inimeste väljanägemise kommenteerimine on kohe eriti ebaviisakas, välja arvatud juhul kui sul on miskit ilusat öelda. Eestis on see ebaviisakas ainult juhul kui keegi on ülekaaluline. Minusuguse kallal võib lõputult tänitada.

Taolisi situatsioone on muidugi mustmiljon ja olen hakanud aru saama, et hoopis mina olen see, kes peab end piirama, et teiste privaatsusesse ei tungiks ja juhuslikult midagi kohatut ei ütleks. Mitte kanadalased oma kahjutu ja igati sõbraliku small talk'iga.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

23 jaanuar, 2017

Sotsiaalmeediast

Mind on viimasel ajal hakanud häirima, et Facebook on kole kommertslikuks muutunud. Enam ei ole nii, et jälgid ainult oma sõpru ja neid lehekülgi, mis huvi pakuvad. Nüüd viskab üle ühe postituse mingeid suvalisi linke, juures tekst "sinu sõpradele Kallele ja Mallele meeldib see lehekülg". Lehekülg ise on seejuures mingi täiesti suvakas, näiteks "Forbes" või "Air Transat". Vahva, et Kallele ja Mallele meeldib, aga mida mina selle teadmisega peale hakkan?

Eriti tüütu, et tihtipeale hüppavad soovitatud lehed lausa niisama ette. Ilma, et isegi Kallele-Mallele meeldiks.

Tihti peab Feissar vajalikuks teatada: "Kalle like'is seda pilti". Noh, tore. Mul oligi just hirmsasti vaja teada, et Kallele juhtus mingi suvaline foto meeldima.

Hea küll, ma saan aru, et Kalle ja Malle ei saa midagi parata, et Facebook nende tegemistest mulle aru annab ning minu sõbralist saab ilmselt omakorda täiesti ebavajalikku infot selle kohta, kelle pilti mina "laikinud" olen, aga vähemalt ärge jagage oma seinale mingit jama nagu näiteks suvalist pilti aastast 2015: "Kalle shared a memory". Tänks Kalle!

Ükskõik kui vägevalt mingi pilt välja on kukkunud, ei ole ma suuremat huvitatud, et see iga kahe kuu tagant ikka uuesti ja uuesti mu seinale hüppaks. Ma olen seda tõenäoliselt vähemalt korra näinud. Või viis korda kui sa sedasama hirmus-hästi-õnnestunud-pilti profiilikaks panid, siis taustapildiks muutsid, siis jälle profiilikaks muutsid, visates peale Prantsusmaa lipu, rinnavähi embleemi või vikerkaarevärvid, et erinevatele gruppidele toetust avaldada. Eriti halb kui see juhtus veel selfie olema.


Detsembris leiab Feissar, et lõppevat aastat võiks kõigiga jagada ja juba korra (kaks, viis) näidatud pildid väikeseks klipiks kokku panna. Vähemalt 30 inimest läheb alati õnge ka. Ma pole neist ühegi vaadanud. Kas keegi üldse vaatab?

Lisaks tasub õnnelikke sõbralisti liikmeid teavitada, et oled juba 3 aastat Mallega sõber olnud ning selle puhul postitada kollaaž kõigist kümnest ühisest eriti-hästi-õnnestunud-pildist, et ka ülejäänud sõbrad saaks te kahe üle rõõmu tunda.

Korra kuus tuleb kindlasti mõni lame kettkiri, näiteks "postita oma seinale süda ja kui inimesed selle kohta küsivad, ära vasta midagi - on rinnavähi nädal". Ma sain mingi 20 sellist kirja! .

Ja kui kõik eelnev on järele proovitud, jaga mõnd horoskoobiteemalist Õhtulehe artiklit, näiteks "10 asja, mida Kaljukitsele mitte öelda" ning kommentaariks lisa, et "mõned läksid ikka väga täppi". Sest tõelised sõbrad (jap, kõik need 800) tahavad sind ju ikka sügavuti tundma õppida!

Vot sellepärast peabki inimesel blogi olema, et saaks muudkui iseendast pajatada ilma, et kõik sõbrad seda sunniviisiliselt lugema peaks.

Õnneks saab feissaris nuppu vajutada ja tüütumaid sõpru mitte jälgida. Snapchat'is seda võimalust näiteks pole. Ja mõned inimesed saadavad kümneid pilte ja klippe päevas. Näe, siin on mu lõunasöök. Siin on veepudel. Siin on koerajunn. Siin mina rõõmus. Siin mina kurb. Siin on õhtusöök. Siin mu tekk. Ahjaa, ärgem unustagem patja.

Ainus sotsiaalmeedia äpp, mis mulle tõesti meeldib, on Instagram. Ei viska mingit soovimatut kraami ette ega vala reklaamiga üle. Kõik pildid, mis mu seinale ilmuvad, on eranditult ilusad. Isegi otsing üritab ära arvata, mis sulle meeldida võiks ja saab sellega enamjaolt täitsa hästi hakkama. Ei ole mingit "Kallele meeldib Air Transat, vaata, äkki meeldib sulle ka".

Uutest posttustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 jaanuar, 2017

Töövestlustest

Ma olen kaks nädalat järjest uusi töötajaid intervjueerinud ja väga huvitav on olnud. Mõne puhul tean juba pärast paari esimest lauset, et võtame ta kindlasti tööle, samas kui teise puhul tahaks juba "tere"-le jätkuks öelda, et aitäh, et tulid, võid nüüd koju tagasi minna. Esmamulje on ülimalt oluline!

Mõni mõjub hästi rahuliku ja kindlana, teine on energiline ja kolmas tahab "lihtsalt mingit tööd, sest on juba pikalt otsinud ja raha hakkab otsa saama". Need on meie viimaste nädalate kolm põhitüüpi.

Rahulikud omavad tavaliselt vastavat töökogemust, on tutvunud ettevõtte kodulehega ja on tööaegade suhtes paindlikud. Enamik rahulikke sai tööle võetud. Meil oligi seekord suuremat portsu vaja, sest ribarada pidi on uusi kliente lisandunud ja lähiajal avame kaks uut maja.

Energilised tüübid jagunevad kaheks. Esiteks need, kes on lihtsalt entusiastlikud. Neil on huvi ja energiat, neile meeldib sporti teha ja matkamas käia. Rõõmsameelsed inimesed, ideaalsed noorteprogrammi töötajad. Ülejäänud on hüperaktiivsed - esiteks ei suuda nad rääkimist lõpetada. Üks naine oli konkreetselt selline, et kartsin, et mu pea lendab tükkideks! Lisaks mainivad nad alati midagi taolist, et "ma käin iga päev trennis ja lisaks veel matkamas, aga ikka jääb väheks ja ma ei suuda kuidagi olla ja ma pean kogu aeg midagi tegema." See ei ole hea omadus kui tahad inimestega töötada! Üliaktivistid kipuvad mööda tuba ringi siplema ja igasugu ebaolulisi asju sahmima, selle asemel, et märgata, mida klient vajab. Meil mõned sellised juba on.

Osad mainisid, et neil on kodus väikesed lapsed. Kui küsisime, kas neil on keegi, kellega lapsi töö ajaks jätta, ütles mõni kohe, et pole üldse probleemi, vanemad elavad kõrvaltänavas, mehel on paindlik graafik ja lapsehoidja kah olemas. Mõni ütles, et ma ise ka veel ei tea, nad on siiani kodus olnud, ma pole veel lasteaia võimalust isegi uurinud. Kuidas me võtame sellise inimese tööle, kes isegi ligilähedaselt ei tea, millal alustada saaks? Ära siis üldse lapsi maini või mõtle mingi ilus vale välja...

Inimeste CV-d on väga huvitavad. Mõnel on näiteks kraad sotsiaaltöös, aga erialast töökogemust null. Viimased kümme aastat ainult pood, baar, restoran, tankla jne. Ja siis astub uksest sisse ning kukub rääkima, et erivajadustega inimestega töötamine on mu suur kirg! Ainus ligilähedane kogemus ulatub üle kümne aasta tagusesse keskkooli aega, mil mingi aine raames sai kodutute varjupaigas võileibu jagatud. No halloo! Ja samas on mõni suht nooreke, natuke on haridust, natuke on kogemust, aga hästi tore inimene! Sellistele annan hea meelega võimaluse, sest kusagilt peab ju alustama.

Muideks, hea oleks kaaluda, millest rääkida ja millest mitte. Üks tõi tugeva küljena välja, et ta on ülihea vaidleja. Vaidleb kõik inimesed "pikali maha ja enne ei jäta kui on võitnud". Et ta mees ütlevat ka, et "sinuga ei julge küll keegi vaielda". Nii uhke oli enda üle!


Kui olime otsustanud, keda võtta, keda jätta, tuli veel üllatusi. Ühega läks nii, et saatsin talle graafiku, vastust ei tulnud. Päev hiljem saatsin sõnumi, et kas said kirja kätte? Jaa sai, arutab naisega läbi, et uurida, millal naine tööl on ja annab sama päeva õhtuks teada. Neli päeva vaikust. Ja siis saadab mulle pühapäeva õhtul kell pool üheksa sõnumi, et homme on mul täpselt keset pakutud tööaega arstiaeg (praegu avastasid või?), aga võin selle ümber muuta kui sa tahad (kui mina tahan?). Teisipäeval ja kolmapäeval olen kella kolmeni kinni. Ehk kõigil kolmel proovipäeval saaks tulla viimaseks kaheks tunniks. Andes sellest viimasel hetkel teada. Thanks, but no thanks.

Kirjutasin vastu, et paistab, et oled sel nädalal kinni, aga kas samad vahetused sobiksid järgmisel nädalal? Jälle ei mingit vastust. Viis päeva hiljem saatis kirja, et "saadan sulle oma naise graafiku". Ja kõik! WTF?! Omanik, kes on maailma kõige toredam inimene, ütles, et äkki sa siis kontakteerud temaga uuesti ja püüad välja selgitada, millistel päevadel ta käia saaks. Mina, kes ma nii tore ei ole, ütlesin, et tal tuleb teine amet leida. Mul on praegu rida uusi imelisi inimesi, kelle vahel saadaolevad tunnid ära jagada, mis siin tühja võimelda. Kui endal motvatsiooni pole, siis mina ei surgi.

Hahh ja siis muidugi see klassikaline probleem, et mõnel on natuke veider meiliaadress. Näiteks nunnusipsik@…. või midagi. Ise on keskealine väärikas daam. No anna asu.

13 jaanuar, 2017

Teraapiakoer

Maru lihtne on niimoodi blogida kui kogu aeg on tagaaiast mingi katastroofiolukord võtta. Teed väikse tiiru, paar pilti ja ongi jälle uus postitus olemas.

Esimene sprinklerivaba ööpäev ei teinud asju mitte paremaks, vaid hoopis hullemaks! Eile hommikul sai kastmissüsteem välja lülitatud, päev otsa lõõmas päike ja oli suht soe. Lootsime, et ehk hakkab see jäämass nüüd vaikselt sulama. Tutkitki! Ma ei tea, mis õhtul toimus, sest koju jõudes oli juba pime, aga hommikul paistis küll, et kui midagi muutunud on, siis see, et jääd on rohkem.

See põõsas, mis eile oma klaasist mantlis vapralt püsti seisis, oli täna täiesti lookas. Kõik teised on samuti murdumise äärel. Täna paistis jälle päev otsa päike, eks hommikul ole näha, kas läks midagi paremaks või endiselt ainult hullemaks. Ilus on küll, aga kui me peame hiljem kõik rootsud välja kaevama ja need uute puudega asendama, on juba natuke vähem tore. Võib-olla peaks näituse välja kuulutama ja linnarahvale pileteid müüma… Aiatöö fond või nii.


Ema ükspäev küsis, et kuule, kuidas sul tööl läheb? Tööjutte pole ju tõesti juba ammu olnud. Lihtsalt pole millestki kirjutada! Kõik saavad hästi läbi, kliendid on toredad, töötajad on toredad, midagi drastilist pole juhtunud. Isegi lapsed ei saa millegi eriti põrutavaga hakkama, on niisama lõbusad. Kõlab nagu läila roosa mull, onju?! Aga oota, kohe läheb veel roosamaks - alates sellest nädalast on meil teraapiakoer! Väike Alice on hetkeseisuga peaaegu 8 nädalat vana, enamiku ajast magab (kõvasti norsates) ja talle on väga tore pai teha, sest käsi käib plump-plump üles alla. Nahka on ikka kohe mõnusa varuga! Ta kuulub ühele meie juhatajatest ja hakkab iga päev tööl kaasas käima. Kliendid on juba praegu temasse kõrvuni armunud!

Meil oli täna hommikul omaniku kodus juhatuse koosolek ja viie inimese peale neli koera. See on nii Kanada! Igaühel on koer. Ma võtan järgmine kord mõne kana kaasa, need vähemalt ei norska üle teiste jutu! Kuigi Alice'i kaitseks peab ütlema, et kui oled selline tilluke ja krimpsus, on isegi norskamine nunnu.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

12 jaanuar, 2017

Munahädajuhtum

Paar päeva tagasi kuulsin õues imelikku krõbinat. Läksin aknale vaatama ja avastasin, et sprinklerid on tööle hakanud! Keset talve! Eks oleks vist olnud mõistlik sügisel vesi välja lasta ja torud kinni keerata, mitte ainult puldist lülitada. AGA Nanaimos ei ole talve! Siin ei külmu vesi torudesse ära, siin ei lähe külmaks, siin ei saja lund. Välja arvatud sel talvel. Esimest korda üle mitmekümne aasta.

Puldist tundus olukord ilus, kõik programmid ja sprinklerid välja lülitatud. Mängisin sellega natuke, klõbistasin sisse/välja - mitte midagi ei muutunud. Kui ikka sprinkler otsustab, et tahab kasta, siis mingi näkane pult teda ei morjenda.

Matt oli just ööpäevast vahetust alustanud, järgmisel päeval magas ja kui üles ärkas, oli juba pime. Selleks, et torusid kinni panna, oli vaja mingile maa-alusele karbile ligi pääseda ja see istus omakorda korraliku jää- ja lumekihi all. Elagu talv! Õnneks töötasid ainult pooled sprinklerid, muidu oleks juba topeltnutune olnud.

Ja siis tuli öösel rekordiline -7C ja hommikul polnud aias enam VÄGA korralikult kastetud talvine muru nagu esimesel kahel päeval, vaid jääskulptuuride näitus!


Hommikul tahtsin kanade juurde minna, aga rada oli nagu klaas ja kuna see asub väikese kallaku peal, olnuks ainsaks mõeldavaks liikumisviisiks olnud roomamine. Läksin siis üle muru jääskulptuuri ja sain muuhulgas teada, et see on nii tugev, et pealeastumisel ei purune. Mis omakorda tähendas, et teekond polnud mitte ainult sigalibe, vaid ka väga konarlik. Järgnevate minutite jooksul tegin olude sunnil kuskil kümmekond ülimalt ebagraatsilist piruetti, aga kohale igatahes jõudsin! Kanad tõstsid kohe protestikisa kui nägid, et mul polnud neile maiust kaasas. Seda pole vist kunagi varem juhtunud ja nad olid ikka tõsiselt pettunud! Aga noh, ma ei tahtnud midagi kätte võtta, sest näoli kukkumise tõenäosus oli päris kõrge. Pesast leitud kaks muna pistsin taskusse, tegin paar pilti ja kakerdasin kiirelt tagasi.

Selleks ajaks olin juba tööle hiljaks jäämas, kihutasin trepist alla, panin teised saapad jalga, istusin autosse, hakkasin sõitma… pagan, kus mu telefon on? Auto seisma, kotis pole, ahaa, taskus, väga hea! Ja siis see hetk kui plahvatas, et oot… mis teises taskus on? EIIII.

Ärge. Kunagi. Pange. Mune. Jopetaskusse. 

Pistsin käe sisse ja tundsin sõrmede all limast plöga. Üks katki, teine terve. Autost välja, uuesti tuppa, munad välja, kiire taskupesu, et suurem osa venivat ollust välja saada. Kuradi kurat! Lõppkokkuvõttes jäin muidugi ikka paar minutit hiljaks ka, aga munahädajuhtumi puhul ju võib. Oeh, mis hommik.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 jaanuar, 2017

Kiiksudest

Kas te teadsite, et ma vihkan riietesse õmmeldud silte? Iga kord kui mingi uue asja ostan, veedan kõva kümme minutit, et absoluutselt kõik tootjanimed ja pesemisjuhised lahti harutada. Ma lähen täiesti hulluks kui kukla peal mingi silt kriibib või kõditab! Ja need, mis külje peale õmmeldakse, on vahel nii pikad nagu oleks keegi üritanud terve eepose kampsuni sisse ära peita. Eriti hull kui materjal on kõva ja paberilaadne. Huhhh.

Ma ei talu teksapükse. Nii hullult ahistavad! Mul tegelikult isegi on kaks paari, aga need on mõlemad mingist ülipehmest õhemat sorti materjalist, mis mind tigedaks ei aja. Naisi, kes on omale tugevamast (ehtsast!) teksast skinny jeans'id jalga venitanud, vaatan kui kangelasi. Kuidas nad suudavad?

Ja kui ma siin juba pükstevaldkonnas olen, siis enamike sukkpükste lõige ei kannata ju üldse mingit kriitikat. Selle ülemise osa võib mõnel juhul lausa kaenla alla välja tõmmata! No kindlasti pikalt üle naba. Kuhu ma lähen niimoodi?

Ma ei talu paljajalu käimist. Suvel suure kuumaga ikka tuleb ette, aga muul ajal kindlasti mitte. Külm hakkab ja pudi jääb talla alla kinni. Selle puditeema pärast pesen ma mitu korda nädalas põrandaid ka.

Kohvi joon ainult kuumalt. Kui see juba veidi maha jahtub, ei maitse.

Kahvli peal peab kõiki toidugruppe olema. Natuke liha, natuke kartulit, väike salatijupp. Matt sööb kõigepealt liha, siis kartuli ja lõpetuseks salati. Ühtegi asja teistega ei sega.

Ma ei talu õhupallikrudinat ja kardan šampusepauku. Mul on selline tunne, et see kork hüppab mulle näkku.

Mulle meeldib kui põhilisi nõusid on palju ja nad peavad kindlasti võimalikult neutraalsed (valged) olema. Meil on 15 praetaldrikut, 15 koogitaldrikut, 15 suuremat klaasi, 15 väiksemat klaasi, 15 kahvlit, 15 nuga jne. Jube tüütu kui puhtad nõud otsa saavad ja peab käsitsi paar tükki ära pesema või kui paar asja katki lähevad ja peab kohe uue serviisi ostma. Kõik kohvitassid, salatikausid ja serveerimisalused on see-eest erinevad ja tingimata värvilised.

Lisaks on mul korralik valik erinevaid kuivaineid, seemneid, pähkleid ja makarone, et ei peaks iga väikse asja pärast poodi sõitma. Pooled on purkides ja pooled ootavad, kuniks välja mõtlen, millisesse kappi annaks veel purke mahutada.


Autos peab alati muusika mängima, aga kodus ei ole tavaliselt midagi "taustaks". Mulle meeldib vaikus.

Ma ei ole eriline šokolaadisõber, küpsised on palju paremad.

Mulle meeldib punne pigistada. See on nii tore kui löga plörinal välja tuleb! Ainult et mul endal ei ole punne ja Matt'il kah mitte. Vanaks hakkame vist jääma. Nii et kui kellelgi on mõni ilus rammus pakkuda, võin teid hädast välja aidata, hahaa.

Rahatähed peavad alati reas olema. Suuremad tagapool, väiksemad eespool.

Mul ei ole loomulike lõhnade suhtes tõrget. Beebide kakased mähkmed ja erinevate toitude aroomid ei kõiguta mind üldse. Aga autosse pandavaid lõhnakuuski jälestan täiesti kirglikult! Ja õhuvärskendaja rikub minu meelest õhu täiesti ära. Pärast peab mitu päeva aknaid lahti hoidma, et "värske õhk" lõpuks välja läheks.

Mulle ei meeldi ehmuda ja minu meelest ei ole naljakas kui kedagi teist ehmatatakse. Teate neid videoid, kus magavale inimesele voodi kõrvale ämbritäis paugutajaid pannakse, et ta end sügavast unest rabeledes jooksma ehmataks. Mismoodi see naljakas on???

Hambaarstidel on mõnikord kombeks patsiente usutleda kui nad ise parajasti kümne orgiga suus millegi kallal nokitsevad: "Kas see hammas on alles viimasel ajal tundlikuks muutunud või on juba pikemat aega häda teinud". "Ääöööonnööä". Ja üldse, kesse õpib hambaarstiks? Ma läheks täiesti segi kui peaks päevast päeva mingite imepisikeste asjade veel pisemaid auke kinni mätsima, seejuures võõra inimese hingeõhku nuusutades.

Mis teie kiiksud on?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

08 jaanuar, 2017

Vaene väike kana...

Käisin üks hommik kanadele banaani viimas ja leidsin mõlemad valged pesast. Üks munes, teine passis niisama. Oli kuidagi loid ja imelik, seisis seal poolkükakil. Tegin talle pai ja viskasin nalja, et noh, oled järjekorras või? Kanad teevad nii palju kummalisi asju, et nats imelik olemine ei ole ausalt öeldes isegi tähelepanuväärne.

Paar tundi hiljem läks Matt mune korjama ja kana oli surnud. Oli sinnasamasse pesa kõrvale külili vajunud. Nii et see hommikune silitamine jäigi talle viimaseks. Nii kurb. Tundsin ennast süüdi, et nalja heitsin ja tögasin, et mis ta passib. Teine vaikselt suri. Tegi viimaseid hingetõmbeid.

Aga eks kanad ikka vahel surevad. Neil on mingid südamehädad ja vahel jääb muna kuskile valesti kinni - igasugu põhjuseid võib olla. Matt mattis ta enne maha kui mina koju jõudsin. Ütles, et näe, nüüd ei olegi teisel valgel kanal enam sõpra. Nad teatavasti jalutavad meil ju värvikaupa paaris! Keegi mu lugejatest kunagi kirjutas, et see olevat kohastumus, et ellu jääda, sest sama värvi lindude seast ei paista vaenlastele nii hästi välja. Matt ütles, et võtab järgmine kord vähemalt kümme kana, siis ei ole suuremat draamat kui mõned kukkedeks osutuvad ja mõned niisama hinge heidavad.

Valged olid muuseas ainsad, kes aja jooksul üksteise koopiateks muutusid, kõigil teistel teen siiani vahet. Seega me ei tea, kas alles jäi Harriet või Henrietta. Eks hüüame teda siis edaspidi lihtsalt valgeks kanaks.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitnuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

04 jaanuar, 2017

Talv suvilas

Me otsustasime aastavahetuse sõpradega suvilas veeta. Õigemini Matt otsustas ja mina veeresin väikese virina saatel kaasa. Talv ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmik aastaaegade hulka ja see, et Nanaimos, kus teoreetiliselt ei peaks üldse lund sadama, juba kuu aega järjest valge vaip maas on olnud ja jupikaupa juurdegi tulnud, tundub juba piisavalt ebaõiglane. Aga siinne "rekordiliselt külm ilm", millega tänavune talv meid kostitanud on, jääb siiski null kraadi ringi, kõikudes natuke siia-sinna, samas kui suvilas, mis asub 550 km põhja pool, näitas termomeeter umbes -20. Brr...

Aga kohapeal oli muidugi imeilus! Järv jääs ja kuused lumest rasked. Minu peamine mure, et esimesed kaks päeva peame kasukatesse pakitult kamina ees istuma ja ootama, kuniks maja üles soojeneb, sai kohe leevendust kui selgus, et Matt'i isa oli viimane kord ära minnes väikese kütte sisse jätnud, arvates, et võib-olla tahame talvel "suvitama" minna. Nii et juba paar tundi hiljem istusime rõõmsalt särgiväel ja mängisime Monopoli. Aknast avanes selline vaade:


Järgmisel päeval otsustasid mehed tulistama minna ja mina sumasin kaasa, et saaks oma uut peent kaamerat katsetada. Ma pole veel jõudnud süübida, mida kõik need nupud teevad ja pildistasin automaatrežiimis, nii et põhiline eelis seisnes tegelikult hoopis selles, et kaameral on nupud ja pildistamiseks ei pea kindaid käest ära võtma nagu telefoni puhul.

Ja appi kui külm! Mul oli seljas särk, pikkade käistega pluus, lühikeste käistega pluus, kampsun, jope, retuusid, lumepüksid, kaks paari sokke, kaks salli, kaks paari kindaid, müts ja kapuuts muidugi ka. Matt viskas mingi juhusliku jope pluusile peale ja Drew tuli üldse ainult dressikas. -20 kraadi oli!

Poolel teel kurtis Matt, et tal kukuvad vist kõrvad küljest ära ja laenas minu mütsi, aga muidu ei paistnud neil midagi häda olevat. Minul oli soe ainult seni, kuni kõndisime, kohale jõudes hakkas peaaegu kohe külm. Poisid ütlesid, et talvel peab rohkem pekki olema, siis ei pea nii palju värisema.


Kõige lahedam osa oli see, et beebi Jax, kes on sünnist saadik meiega kõik peod ja sõidud kaasa teinud ning seejuures uskumatult palju lärmanud, on nüüd enam-vähem üleöö täiesti mõistlikuks inimeseks hakanud. Saab aru, mida talt tahetakse, oskab paari inimkeelset sõna ja räägib mingis ainult endale teadaolevas dialektis pikad jutud maha. Nuttu pole enam üldse ja õhtul kell seitse jalutab piimapudel kaenlas täiesti vabatahtlikult voodisse. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! 


Viimasel õhtul otsustati lõket teha. Selles mõttes, et jällegi teised otsustasid ja mina venisin veidi skeptiliselt kaasa. Külma oli -26 kraadi ja iga paari minuti tagant tuli natukeseks ümber keerata, et tagumik, mis lõkkest eemale jäädes jäässe hakkas minema, uuesti lahti saaks sulada. Aga muidu oli täitsa tore. Karastunud kanadalased võtsid külmad õlled õue kaasa ja olid väga hämmastunud kui pudel pärast esimest lonksu hetkega jäässe läks. Sõna otseses mõttes nii jäässe, et ühtegi vedelat kohta ei jäänud. Ja siis tehti veel paar pudelit lahti, et seda imet filmida. Oli tõesti päris lahe!

Koju jõudes ootas meid 17 muna, nii et kes omletti tahab - astuge läbi!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud