27 detsember, 2019

Jõulutraumad

Käisime sõprade juures jõule tähistamas ja kiitsime just, et Oscar pidas terve õhtu nii hästi vastu, et mitte üks piuks ei tulnud. Külas on ju alati paremad mänguasjad ka! Aga kolm minutit enne lahkumist õnnestus tal niimoodi kukkuda, et mänguauto serv lõikas kulmu kõrvale väikese sügava kriipsu. Verd nirises, laps röökis, pererahvas natuke kaame - draamat kogu raha eest. Matt viskas pilgu peale ja ütles, et tegelikult oleks hea sinna üks õmblus panna, aga liim peaks peaaegu sama hästi aitama ja kuna me nagunii lahkumas olime, sõitsime enne kojuminekut EMO-st läbi. Õnneks tutvuste värk, Matt tassis lapse sisse ja viis minutit hiljem olid nad juba autos tagasi. Liimitult.

Eelmiste jõulude ajal oli Ossu samuti sinise silmaga, loodame, et see nüüd päris iga-aastaseks traditsiooniks ei saa...


Järgmised kaks pidu said suuremate vahejuhtumiteta peetud ja õhtul maandusime hotelli, et hommikul saarele tagasi tulla. Vastuvõtulauas palusin kohe lisatekki ka, sest meil on lapsele magamiseks õhkmadrats, mis on mugavam ja krudiseb vähem kui tekiga katta. 

Selgitasin ilusti, et mille jaoks vaja ning palusin, et saaks päris teki, sest enamasti tuuakse selle asemel fliis. Üks toateenijatest seisis vastuvõtutüübi kõrval ja hakkas juba teki järele kõndima.... aga pööras viis sammu hiljem ümber ja ütles, et toas on olemas. Küsisin üle, et kas samasugune nagu voodi peal, mitte mingi õhuke liru? Jaa, samasugune. 

Hea küll siis. Ma ööbin üsna tihti hotellides ja pole veel kuskil lisatekina päris tekki näinud, aga võib-olla selles siis on kui nad niimoodi väidavad. Tänasime viisakalt ja lidusime toa poole.

Tuba oli nii kaugel kui üldse võimalik. Kõigepealt sõitsime liftiga mõned korrused ja siis kõndisime ühe pika koridori lõppu, kust algas järgmine pikk koridor ja sealt VEEL üks, mille eelviimane tuba oligi meie oma. Selle päeva sammud said korraga tehtud, soovituslikult kümnest tuhandest väga palju puudu küll ei jäänud. 

Jõudsime tuppa, Oscar valas oma väsimust meie peale välja (õiglane muidugi kah), mina hakkasin kohe madratsit täis pumpama ning Matt läks kapist tekki otsima. Kolm korda võite arvata, kas seal oli päris tekk või mingi liru?!

Hingasin ühe korraliku sõõmu õhku ja trampisin telefoni juurde. Matt hakkas vaikselt naerma. Helistan vastuvõtuletti... keegi ei vasta. Helistan uuesti, ikka vaikus. Sain juba natuke vihaseks ja ütlesin, et kui ma pean nüüd uuesti kogu selle maa maha kõndima, et sama kuradima tüübi käest täpselt sama kuradima asja küsida, mida ma saabudes juba palusin, siis...

VÄGA tähenduslikud kolm punkti, muideks. Matt juba enam ei naernud.

Kolmandal katsel kõnele vastati. Sama tüüp. Selgitan siis, et paraku on kapis ikkagi ainult see õhuke tekk, millest meil miskit tolku pole ja palusin UUESTI, et nad meile päris teki saadaks. Tüüp ütles veits ülbelt, et tulgu ma ise alla. Hetkeks arvasin LOOTSIN (tema enda heaolu nimel), et sain millestki valesti aru ning kordasin juba natuke vähem kanadalikult ja rohkem idaeuroopalikult, et kas ta tahab öelda, et pärast seda kui NEMAD vea tegid, tahavad nad, et MINA sellele tekile ise järele tuleks? Tüüp ütles stoilise rahuga, et jah. Ühtegi toateenijat polevat. Niimoodi pole-minu-mure-ülbelt. Ja mitte ühtegi vabandust.


Sellel mehel ei ole lapsi, ma võin öelda. Muidu ei julgeks ta elu sees ühe väsimusest röökiva mudilase ema endale vabatahtlikult kraesse kutsuda, olles ISE süüdi, et see mudilane veel ei maga.

Trampisin uuesti kogu selle maa liftini, tehes järgmise päeva sammud ette ära. Saabusin leti äärde, tüüp ulatas teki ja mina ütlesin, mida asjast arvan ning palusin tal oma nime mulle paberi peale kirjutada. Sedapuhku kadus ülbe muie kiirelt ja tüüp hakkas seletama, et see polnud üldse tema süü! Mina ütlesin, et ma ei süüdistagi kedagi, lihtsalt soovin paberit tema nimega. Nime ma sain. Lisaks sain ka ülehomsed sammud ette ära tehtud, et tuppa tagasi jõuda. Vahepeal oli Matt Oscariga vanni läinud ja laps paistis täitsa rõõmus.

Aga oodake - see pole veel kõik! 

Matt hõikas, et too meile riiulist rätikud ja... mis te arvate, mitu rätikut meil kolme peale oli? ÜKS! Friiking üks! 


Järgmisel hommikul jõudsime ilusti sadamasse, päästsin praami oodates lapse turvatoolist valla ja ta hakkas ette meie juurde ronima ning astus alustuseks topsihoidjasse kohvi sisse. Aaaaaahhhhhhhh...

Aga muidu olid jõulud toredad ja kui praami jõudsime, helistas hotelli juhataja, kes vabandas ette, taha ja pikali maha ning lubas meile lohutuseks postiga kinkekaardi saata. Eks me näe, mida head sealt siis tuleb. Jõulud, nagu näete, ei olegi veel läbi.

18 detsember, 2019

Imelikud inimesed

Ma olen viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuidas mõned inimesed vihkavad sokke ja kannavad seetõttu kõiki jalanõusid, kaasa arvatud talvesaapaid, palja jala otsas. Huvitav, kuidas see käib? Sokid paneks ju õhtul mustapesukorvi ja hommikul läheks saapad juba puhta sokipaari otsa. Aga saapaid ju pessu ei pane? Uusi saapaid kah iga päev ei osta. Enamik inimesi käivad samadega lausa rohkem kui ühe talve! Hais haisuks, seda iseenda puhul ehk nii väga ei tunnegi, aga... kas veits libedaks ei lähe lõpuks?

Neid asju, millest ma aru ei saa, on tegelikult veel. Näiteks leige kohvi joomine. Leige kohv ei kõlba ju juua! Matt joob mõnikord oma kohvi mitu tundi - iga mõne aja tagant võtab lonksu. Ja kui ma seda tassi lõpuks ära võtma lähen, ütleb, et "oota, ma polnud veel lõpetanud" ja joob ära ka selle mitu tundi tassi põhjas istunud viimase lonksu. Arusaamatu!


Ohh ja siis veel pobisejad, vilistajad ja ümisejad! Ükspäev käisin Oscarile riideid ostmas (jälle on kõik väikseks jäänud!) ja seal oli naine, kes iga kätte võetud asja kohta vaikselt kommentaare pobises. "Mitte see". "Hm, ilus värv". "Ei, kindlasti mitte". Kogu aeg sattus minu lähedale ka. Väike pood, noh. Ma olin lõpuks juba valmis alla andma ja põgenema, aga korraga ütles pobiseja tasakesi: "Aeg minna!" ning läks maksma.

Õhupallide ja šampakorkidega on mul samuti probleem. No ei ole hirmutavamat asja kui need kaks! Ükspäev leidis Matt oma asjade hulgast plastikust mängurelva, mis tulistab pehmeid kummikuule ja oh seda elevust siis! Ma lubasin päeva pealt välja kolida kui ta mind sellega laseb. Naeris küll, aga ähvardus mõjus. Hiljem mängisid nad Oscariga niimoodi, et Matt tulistas ja Oscar tõi talle kuule tagasi. Poisid jäävad poisteks.

Õhupallide puhul on lisaks katkimineku paugule ka krudinaprobleem. Sellest hullem heli on vist ainult küünega mööda tahvlit tõmbamine.

Vot. Sain hingelt ära. Mis teid häirib?

12 detsember, 2019

Õpime siin üksteist tundma...

Meie peres on alati olnud kombeks pärast üksteisel külas käimist kojujõudmisest teada anda, et "ei peaks muretsema". Matt'i peres sellist kommet ei ole ja seetõttu oli ta vanasti alati väga imestunud kui pidi mingil põhjusel teise linna minema ja ma talle mõni aeg pärast kohalejõudmist helistasin, et kas kohal? Sest miks ei peaks olema?! Ma ilmselt ütlesin juba enne minekut, et anna teada, aga võite isegi arvata, kas andis või mitte...

Ja kui ta EMO's hiliseid vahetusi teeb, siis konkreetset lõpetamise aega ei olegi, oleneb kui palju patsiente on ja kui keerulised juhtumid, pluss natuke paberitööd lisaks. Ja vahel ma ärkan öösel üles, vaatan, et teda veel ei ole ning helistan. Matt alati naerab, et miks ma küll iga jumala kord eeldan, et ta kuskil kraavipervel hukka on saanud, aga old habits die hard.

Nii ma olengi aja jooksul avastanud, et selline "teada andmine" ei võta tegelikult ärevust maha, vaid hoopis tekitab juurde! Peaaegu nelja aastakümne jooksul, mis ma elanud olen, ei ole (ptüi-ptüi-ptüi) mitte kordagi juhtunud, et keegi ei jõuaks koju. Seda on küll kõikidel osapooltel ette tulnud, et minnakse enne veel kuskilt läbi või jääb buss hiljaks või läheb meelest helistada ja see, kes kõnet ootab, on korraks murest halliks läinud (mobiilieelsel ajal), mis tähendab, et kui helistamise kommet ei oleks, oleks kokkuvõttes palju ärevust ära jäänud, samas kui kasu pole sellest kunagi olnud.


Teine õpetus, mis mind läbi elu on saatnud, on teiste une austamine. Kui keegi magab, püüad olla vaikselt, ei prõmmi ustega, ei pane magamistoas tulesid põlema. Mul on see siiamaani sees. Sellepärast ei saa ma ka aru soovitusest lapsi lärmi sees magama harjutada - ma ise ka ei taha, et keegi päris tavapärasel kombel igapäevaasju kolistaks sel ajal kui mina uinuda püüan. Loomulikult ei pea ka kikuvarvul käima, aga natuke võiks magajaga arvestada.

Kui omal ajal Matt'iga kokku kolisime, ajas mind hulluks, kuidas ta võis keset ööd lasta külmkapi uksel vabalt kinni langeda või mingit tulistamisfilmi vaatas, nii et teises majaotsas voodi kaasa tärises. Ta on ööelukas. Mina olen/olin ka, aga fakt on see, et kui Oscar hommikul ärkab, läheb minul sellest uni ära ja Matt'il ei lähe, nii et ma ei saa õhtuti väga pikalt üleval passida.

Lärmi juurde tulles - ma imestasin ja õiendasin, aga sain mingil hetkel aru, et üksteise une austamise erinevus tuleneb meie puhul puhtalt elamutüübist. Mina kasvasin kahetoalises korteris, mis on umbes sama suur kui praegune elutuba-köök kokku, seal lihtsalt tuli teistega arvestada. Matt kasvas suures majas, kus kõik magamistoad olid teisel korrusel. Seega võis alumisel korrusel vabalt telekat vaadata, külmkapiga prõmmida ja kõik tuled põlema panna ilma, et see kellegi und segaks.

Nüüdseks on meil see asi kuskile keskpõrandale kokku lahenenud, tema kolistab veits vähem, mina olen lärmile vähem tundlikuks muutunud ja magan sügavamalt ning hommikul ei püüa ekstra vaikselt olla kui tema veel magab. Saame hakkama küll!


Kolmas erinevus seisneb sünnipäevades. Ma isegi ei tea, kas see on ainult minu pere värk või üldisemalt Eesti komme, aga sünnipäev algab hommikul. Sünnipäevalaps tuleb ju (lauluga) äratada! Õhtul võib vabalt mitte midagi olla, aga hommikul peab olema. Mu sõbranna on ameeriklasega abielus ja kurdab täpselt sama asja üle - sünnipäevahommikud on nagu iga teinegi - palju õnne (kui sedagi) ja lähme tööle. Alles õhtul tulevad lilled, kingid ja muu tore. Meil sama! Õnneks lähevad sünnipäevad mulle aasta-aastalt üha vähem korda, nii et ma enam ei pane isegi pahaks.

Vähemalt hakkab Oscaril tore olema - hommikul on pidu emaga ja õhtul isaga. Saab kaks korda päevas kooki, küünlaid ja kinke!

-

Aga siinseid jõulukombed mulle meeldivad. 24ndal on õhtusöök ja 25nda hommikul kinkide avamine. Lapsepõlves oli kõige tüütum oodata, et täiskasvanud söömisega ükskord lõpule jõuaks ja saaks juba pakke avama hakata. Siin ei sega üks asi teist ning boonusena saab kingid hommikul ilma salmide-lauludeta kätte.

-

Kellel veel oma elukaaslasega erinevad kombed on?

10 detsember, 2019

Lihtsad mõnud

Ma käisin täna juuksuris. Kas teile ka tundub, et salongidel on mingi mõnus aura? Või noh, eks seal enamasti ju lõhnab hästi ja mängitakse mõnusat muusikat ja kellegi sõrmekesed masseerivad su pead - mida sa hing veel tahta oskad?

Mul on ikka igasugu juuksurikogemusi siin elatud aja jooksul ette tulnud. Laias laastus oli kaks varianti - kas lõigati sikk-sakk pähe või jäin küll tööga rahule, kuid juuksur oli järgmiseks korraks uude salongi kolinud (vana ju uue kontakte ei jaga). Ma väga nõudlik ei ole, aga tahaks, et massaaži saaks ja et kammides/föönitades peanahka ribadeks ei tõmmataks. Mõni kohe on sellise raske käega... Nüüd on mul ehk aastake või nii lõpuks ometi oma juuksur olnud ja ma väga loodan, et ta kuhugi ei kao, sest ma tõesti ei jaksa otsingutega jälle nullist alustada.

Ta mõjub kuidagi terapeutiliselt, on selline rahulik ja sujuvate liigutustega, ajab natuke juttu, aga laseb ka raamatut lugeda kui tahan. Teeb nii head peamassaaži, et te ei kujuta ette! Paneb peale massaaži ja enne palsami väljaloputamist kuivaks väänatud kuuma rätiku juustele ning surub kätega aeglaselt üle kõrvade. Mmmmmmhh! Nii hea! Ahjaa, lõigata oskab ka, see pole mitte väheoluline boonus.


Lasin kõvasti lühemaks võtta, sest ma muidugi küll tahaks poolde selga kiharaid, aga neid kaht karva kolmes reas ei anna teab mis edukalt väga pikaks kasvatada. Minu meelest lähevad juuksed vanusega üha hõredamaks ja ega varsti ongi ainus variant vana hea rullisoeng. Kittel kah selga ja annab keskealise mõõdu välja küll!

Hommikul käisin natuke poodides kolamas, aga no nii hull möll oli, et vaevu sain parkimiskoha! Esmaspäeval! Mitte keegi ei ole enam tööl või? Õnneks ostsin kõik kingid juba oktoobris ära, nii et nui neljaks massides trügima ei pea.

Jõulupidusid tuleb meil jälle mustmiljon ja ega nii vist hakkabki igal aastal olema, sest ühtegi seltskonda ei raatsi vahele ka jätta. Samas on varsti Oscar nii suur, et üks peaks see "õige" olema, aga ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et milline siis? Minu enda jaoks on kõige "õigem" oma sõpradega oma kodus (ainus, mida me kodus tähistame), aga Matt'i parima sõbra pidu on ka alati väga äge ja tal on Oscariga enam-vähem sama vanad pojad, mis hakkab ilmselt aasta-aastalt üha suuremat rolli mängima. Vanasti oli lihtsam, sest nende pidu oli alati ta vanemate juures, kes on ühtlasi Matt'i vanemate naabrid, nii et saime ühe õhtuga alati kaks jõulu tehtud, aga kuna nemad nüüd samuti siin saarel elavad, käivad vanemad (ja ülejäänud suguselts) nüüd hoopis nende juures tähistamas ja seega peab Matt'i vanemate tarvis eraldi õhtu jääma. Ja viimane pidu on alati Matt'i tädi juures koos sugulastega, mis on mu teine lemmikpidu mu enda oma järel, nii et... vähemalt neli korda tuleb alati tähistada. Väsitav! Aga jaanuaris premeerime end väikese Hawaii sutsakaga, nii et aloha bitches! Saame hakkama!

01 detsember, 2019

Niisama...

Ükspäev jäi mul kurk niimoodi valusaks, nagu oleks seal keegi klaasikildudega kraapinud - täiesti talumatu! Matt andis mingi tableti, mis valu ära võttis ja kohe nii hästi võttis, et tagasi ei tulnudki, samas oli järgmiseks päevaks lisaks valule ka hääl kadunud.

Õigemini tegeles kadumisega, sest iga kord kui suu lahti tegin, tuli kriuksatus erinevast oktavist. Päris õudne, ma kõlasin täpselt nagu meie kana Dolores, kes ühel päeval kirema hakkas ja kukeks osutus. Nüüd enam ei kriuksu, hääl on kenasti ühtlaselt krõbe. Kui hommikul Oscarit voodist välja tõstma läksin ja rulood üles tõmmates teda tervitasin nagu ikka, tõmbus ta kuidagi väga vaikseks, ei saanud vist aru, mis võõras inimene see tema pimedas toas kondab...

Täna oli lasteaias jõulukontsert. Hiljem tuli jõuluvana ka. Peaaegu-kahene nuttis seepeale kaks pikka tativorsti ninast välja, mille üks kasvatajatest nagu muuseas palja käega ära pühkis. Vot see on pühendumine! Pean talle jõuluks suure karbitäie šokolaadi viima.


Vaatasin täna "Roaldi nädalat", kus tubli hobisportlaste paar rääkis, kuidas nad nädalas 20 tundi rattaga sõidavad. Täiskohaga töö kõrvalt! Aga niimoodi telekast vaadates tundub hästi lihtne, eksole. Mis seal siis teha, muudkui väntad ja vaata kui hea on pärast olla, ma võiks ka vabalt nii tublilt vehkida, lihtsalt... mitte täna. Ega eile. Ega üldse mitte kunagi. Aga võib-olla tulevikus?!

Endale valetamine tuleb mul endiselt suurepäraselt välja. Kui te arvate, et ma ei joonud saate vaatamise kõrvale tassitäit hõõgveini, siis te eksite. Või ei eksi ka, sest pool tassi oli rosinaid ja mandlilaaste, seega jäi veinile ainult teine pool. Vanasti oli mingi madalalaubaline nali, et "tõstan-kallan-orienteerun" pidavat kvalifitseeruma kolmevõistluseks. Aga alkoholi keetsin seekord veini soojendades kogemata välja, sest läksin midagi Oscariga tegema ja...

Laps on muideks avastanud kätepesemise rõõmu. Veab ise oma treppredeli kohale ja pange ainult vesi jooksma. Pärast ujub terve köök. Aga nii palju rõõmu ju! Ma olen hingelt pigem selline, kes väga ei taha, et köök ujuks, aga püüan juhinduda põhimõttest, et kui pole mõjuvat põhjust "ei" öelda, siis las laps avastab. Rätikuid meil jagub.

Eile läks ta nii hoogu, et viskas seebidosaatori põrandale kildudeks. Sedasorti ema, kes tahaks, et köögivaibal oleks pudelitäis vedelat seepi, ma kindlasti pole. Aga lõhnas hästi! Täna viskasin vaiba aia najale rippu ning veetsin veerand tundi voolikust vett uhades, enne kui vahutamine natukenegi väiksemaks muutus.

Midagi tahtsin nagu veel rääkida, aga ei mäleta enam. Ealised iseärasused, noh!