Melaka

Reisimine on hea viis tolerantsuse proovilepanekuks. Iga päev uus keskkond, uued lõhnad ja palju erinevaid inimesi. Siitpoolt vaadates tundub eriti kummaline, et Eestis ainult valged elavad. Peab küll ainus omataoline koht maailmas olema! Dave Benton koos selle Pärnu-Märjamaa vahel pesitseva musta mehega, kes meile alatihti maanteel jalgrattaga vastu sõidab, ei suuda tumedama nahavärvi protsenti ju kahekesi üleval hoida...

Melaka paistab olevat kuum siseturismi sihtkoht ja need, kes saavad reisimist lubada, võimaldavad omale ka vinguvaid lapsi, kes kaaluvad mitu korda rohkem kui mina ja tegelevad ainult kahe asjaga - kas ajavad suures koguses magusat näost sisse (katkematult!) või puhuvad vilet. Erinevaid vilesid müüakse siin igal nurgal ja iga kohusetundlik lapsevanem muidugi soetab oma võsukesele ühe sellise.

Kohutav! Olles päev läbi vilistava lastekarja keskel kõndinud, jõudsime õhtuks faasi, kus tekkis juba erinevaid teooriaid vilepilli võimalike kasutusviiside kohta, et kõrvadele puhkust lubada... Teine popp mänguasi on enda ees lükatav klobisev Angry Birds'i põrsas, millel lehvik peal. Neid saab inimestele jalge ette lükata, et tekiks lõks, mis paneb su pikali kukkuma.

Ehk jah - jõudsime lõpuks Malaisiasse ja esimeseks sihtkohaks on Melaka, mis guugeldades tundus maailma kõige armsam linnakene. Kohale jõudes ei paistnud seda ilu isegi parima tahtmise juures mitte kusagilt. Bussijaamas olid hoiatused, et ärge võtke taksot tänavalt, tulge ametlikku jaama, kus on taksomeetriga autod.

Ja nagu alati uues kohas, oled esimesel päeval see loll turist, kes midagi ei jaga. Kohas, kuhu meid suunati, viskas iga ettesõitnud taksist operaatorile väikse tipi. Operaator ütles rumalale turistile hinna ja sõit võis alata. Nii saimegi "ametliku" takso, millel lubatud meetrit ikkagi ei olnud, aga kohale meid tõi. Hinnaks ütles 25 ja 50-se rahatähe peale tahtis ainult 20 tagasi anda, et tal pole rohkem vahetusraha ja üleüldse ei saa ta selle koha peal kauem seista ja arveldame nüüd kiiresti ära. Pärast mõningast õiendamist kerkis summa 30-ni.

(Kui paar päeva hiljem hotellist bussijaama sõitsime, võtsime takso tänavalt ja küsiti ainult 15 RM)

Meie öömaja asub siinse kuulsaima tänava - Jonker Street'i - külje all. Jonkeril käib juba kolmandat päeva festival, sest teist nii suurt püha nagu Hiina uue aasta saabumine, siinkandis ei ole. Ilutulestik toimus eile juba neljandat õhtut järjest (esimest kahte nägime Singapuris). Pärast ametlikku tulevärki laseb iga mees veel isiklikud raketid õhku ja nii kestab katkematu paugutamine oma pool tundi järjest.

Kohalikus kaubamajas on kaup kliendikaardiga pea poole soodsam ja nii sai Kustavist pükste soetamise eesmärgil ametlik püsiklient. Kaarditaotlusele tuli märkida passinumber, ema nimi ja rass (selles lahtris liigitusime "muu" alla). Aga noh, Singapuris pidin ma segway rentimiseks andma ka sõrmejälje...

Kõik reklaamplakatitel poseerivad modellid on siin valged. Kauplust "Black Queen" reklaamisid kah valged neiud. Ja kui muidu üritatakse reklaamil kujutada midagi ahvatlevat, siis üks pood on pildile pistnud nööpide vahelt väljarebeneva kõhuga mehe. Muidugi valge. 

Toidupoes oli valik rikkalik ja pesuehtsate lääne tarbimisühiskonna ohvritena ostsime nelja erinevat sorti näkse (neist kahed nii omapärase maitsega, et rändasid pärast esimest suutäit prügikasti). Mõnulemise kõrvale arutasime, kuidas meil ööbimiskohaga vedanud on. Tegemist on seitsmetoalise külalistemajaga, ühiseks kasutamiseks veel elutuba lisaks. Teiseks õhtuks olime majas liikumas näinud ainult kahte inimest. Täielik vaikus!

Keerasime end paljukiidetud õndsas vaikuses teki sisse... ja siis nad saabusid! Hiinlased! Andke mulle nüüd andeks, aga ebameeldivamat inimest kui hiina turist ei ole olemas! Juba Filipiinidel kirusime neid ja paistab, et Malaisias jätkub kõik vanamoodi. Kui hiinlane mängu astub, on kõik kohad teda täis. 

Eile saabus neid kohe ohtralt - mõned lapsed (hiinlasest laps on maailma kõige ärahellitatum isend), paar teismelist, lisaks täiskasvanud. Kui seda lärmi kirjeldaksin, arvaksite, et liialdan! Ma ei saa aru, mis värk neil ustega on, iga mõne minuti tagant löödi mõni neist sellise pauguga kinni, et sein värises. Telekas keerati põhja. Omavahel suheldi nii kõva häälega, et vastasmaja rahvas kuulis kah iga sõna. 

Hommikul ärkasin... hiinlaste kisa peale. Ma ei tea, äkki nad on kurdid, et niimoodi lõugama peavad. Ja mingi motoorikahäire ehk veel lisaks, et see uste kinni panemine inimlikul viisil ikkagi õnnestuda ei taha. Pärast tunnipikkust lärmi saabus vaikus. Siis julgesin lõpuks toast välja tulla. Hiinlaste toad olid tühjad, uksed lahti, Coca-Cola voolas mööda põrandat, läbimärjad rätikud elutoa põrandal maas. Ma loodan, et nad kolisid välja.

Nii palju siis tolerantsuse õppetundidest. 

Siltide linn

Singapur on silte täis - nii on lihtsam mitte eksida. Näiteks et lillepeenrasse pole viisakas astuda:

Kui sul on konks, rulluisud, jalgratas või koer, pead orienteeruma, kuhupoole nendega hoida. Koera puhul on eriti keeruline, sest erinevalt konksust, rullikatest ja velost, kipub ta kõikjale junne jätma.

Kanaarilind tuleb kogu puuriga koju jätta:

Tee ületamine on keeruline ja ohtlik toiming ning seetõttu on enne alustamist mõistlik tutvuda instruktsiooniga. Tegemist ei ole lihtsalt punase ja rohelise tule vaheldumisega - kui roheline vilgub, ei tohi minema hakata, sest kes teab, sa võid olla nii aeglane, et ei jõua üle ja maru totter oleks keset autoteed seisma jääda. Ja kuigi enamike fooride juures näidatakse lisaks muule infole ka tee ületamiseks jäänud aega... noh, poleks ju aus eeldada, et kõik matemaatikas tugevad on! Siin on tegemist ikkagi tekstülesandega: "Mitu sekundit kulub Mallel neljarealise tänava ületamiseks, eeldusel, et ta kõnnib 8 km/h?" Siinkohal võib vastusega eksimine eluohtlikuks muutuda.

Kui satud randa, pead teadma, kas vette minna on lubatud. Juhul kui on, tuleb end kurssi viia seal varitsevate ohtudega. Ja avalikes tualettides pole mõtet jamada üht- ja teistpidiste kolmnurkadega, nende mõistmine pole isegi enam tekstülesanne, vaid lausa abstraktne harjutus. Lihtsam on kolmnurgale kleit selga panna, pea ja käed külge joonistada - nii saab iga blondiin aru, kus õige uks asub.

Metroos on hea, kui saab end võrrelda pildil olevate kujudega - kas liigitud istujaks või mitte. Ja et mis järjekorras see ustest sisse-välja liikumine käis? Kõigepealt sisse ja siis välja, või vastupidi? Silti täiendavad uste ette maalitud nooled, et viimasel hetkel ikkagi sassi ei läheks.

Ja nüüd läheb keeruliseks: kõige raskem juhtum on eskalaator! Selle kasutamiseks on nii hulgaliselt reegleid, et mina soovitaks jamade vältimiseks ikkagi vanakooli-trepist minna.

Ning viimane - minu lemmik. Selle leidsin taksoaknalt. Kui sa täpselt ei tea, kas mahud oma pesakonnaga autosse, võid vaadata aknal olevat kleebist. Variante on viis:

- 1 täiskasvanu ja 4 last

- 2 täiskasvanut ja 3 last

- 3 täiskasvanut ja 2 last

- 4 täiskasvanut (?)

- 6 last (???)

All veel täpsustus, et sülelapsed ei lähe reisijatena arvesse, neid võib kaasa sõita nii palju kui soovijaid jagub. 

Nii, palun lahendage mulle see ülesanne ära - kuidas mahutada tavalisse sedaankerega autosse 6 last (pluss ports imikuid, et asja huvitavamaks teha)?

Ukulele

Ühel hommikul läks Kustav muusikapoodi mingit kaablit otsima ja mina võtsin riski edasi magada. Tegin veel nalja, et ära siis järjekordse kitarriga naase! Oleme kuu jooksul avastanud, et ei vaja kaugeltki mitte kõiki kaasa võetud asju. Lihtsalt ei suutnud keset Eesti talve kujutleda sedavõrd sooja õhtut, mis ei eelda pikki pükse ja kampsunit. Me ei teadnud, et Aasia pesumajad toimivad nii käbedalt. Ma ei osanud arvata, et vajan kaasa rabatud 7-st särgist ainult ühte (kaks kleiti, mida siin igapäevaselt kannan, oleks ka täiesti iseseisvalt asja ära ajanud).

Kustav ei aimanud, et tema plaan igal hommikul jooksmas käima hakata, kukub kolinal läbi (24-st reisipäevast on ta jooksnud... ühel). Mina tegelikult natuke nagu aimasin. Vihmajope sureb kotipõhjas igavusse, sest Filipiinidel ei sadanud ja Singapuris on Ciaronil meile tervelt kolm vihmavarju. Muidugi kuulub varustusse ka fotoka statiiv, mida ühel korral isegi kasutasime (ja ilma milleta Kustav reisi üldse ette ei suutnud kujutada). Igatahes otsustasime, et Malaisiasse minnes jätame pooled asjad Ciaroni juurde linnaelu nautima.

Kustav saabus poest ja teatas, et leidis omale ukulele. Mina vastu, et mis ukulele?! Endal on kolm kitarri! Sul ei ole mingit ukulelet vaja! Kustav õnnetult vastu, et miks mul ukulelet ei ole vaja?

Einoh muidugi on ukulelet vaja! Meil oleks ju muidu liiga vähe tavaari jälle!

Täna käisime ukulele-poest läbi, aga Kustavit tabas otsustusvõimetus (nagu alati) ja esimese hooga jäi pill ostmata. Järgmises keskuses oli aga veel ägedam pood ja veel paremad ukuleled (ja ma kahtlustan, et väike mõjutaja oli triibuline folk-stiilis kohver, mille sai pillile juurde osta). Nii kõmpisime kodu poole juba ühe kitarri võrra rikkamana.

Põhimõtteliselt võime nüüd ringi reisima jäädagi, sest Kustav saab oma senise töö maha jätta ja haledat nägu tehes pargis tinistama hakata (ropu raha eest muidugi).

Ja nüüd midagi sulle, Triin! Leidsime vahva poe! Kui sellest kohvikuplaanist midagi välja ei tule, siis äkki avad Eestis ühe sellise? Põhimõtteliselt oleks vaja üht paksu unist kassi ja korvi, kus ta magamas saaks käia, ülejäänu pole isegi nii oluline. NB: kass polnud müügiks, muidu oleks me Malaisiasse reisinud koos ukulele ja paksu kõutsiga (ja ilmselt kõik ülejäänud asjad olude sunnil maha jätnud).

Muu kaup nägi välja nagu pärineks sinu kodust. Võid kodus poe avada!

Sõbrapäevakaardi leidsime teile Mosuga kah samast poest, aga ma hoiatan, et see saabub kerge hilinemisega. Kuna meil pole õrna aimugi, kaua võtab aega, et kaart Singapurist Kanadasse jõuaks, ei suudaks me seda nagunii täpselt 14. veebruarile ajastada ja seega pole erilist vahet, kas ta saabub kaks nädalat või kaks kuud hiljem. Iga päev on sõbrapäev!

Vot!

Õhtusöögile jalutades tabas taevalaotust ilutulestik. Ciaron selgitas, et siin on kombeks saluudilaskmist "harjutada". Kuna homme on Hiina aastavahetus, on täiesti ootuspärane täna proovida, kas raketid ikka töötavad. Detsembri viimasel nädalal olevat igal õhtul täispikk show käinud. Singapur on maailma kõige põhjalikum linn, seega ma üldse ei imesta...

"Din Tai Fung"-s nautisime parimaid aurutatud pelmeene. Ma võiks neid sööma jäädagi. Iga päev. Elu lõpuni. Kuidas nad taigna nii õhukeseks saavad?

Mahla sees passis mandariinisuurune kera ja mul läks tükk aega, enne kui tuvastasin, et jah, see peab siiski jää olema. Väga stiilne! Kui sulle tuuakse mahl, mis on ääreni jääkuubikuid täis, tekib natuke petetud tunne, sest tegelikult tellisid ju mahla, mitte mahla rohke veega. Kui vesi on aga suureks stiilseks palliks vormitud, ei pane pahaks, et see poole klaasis olevast ruumist endale võtab. Ma loodan, et Malaisias ootavad meid vähemalt sama maitsvad toidud kui need, milleni Ciaron meid igal õhtul juhatab…

Orhidee

Singapuri sattudes tasub külastada botaanikaaeda. Sissepääs on tasuta, ainult orhideeaeda pääsemiseks tuleb lunastada 5 dollarit (3 eur) maksev pilet.

Orhidee on Singapuri rahvuslill ja selleteemaline park loomulikult muljetavaldav. Uudistamist jagub kindlasti rohkem kui tunniks. Igale liigile on loodud vajalik kasvukeskkond, osad on võrguga kaetud varjualustes, teised klaasmajas jahedust ja niiskust nautimas.

Piltide abil ilu muidugi edasi ei anna, peab ikka ise nägema. Kohalik kliima paistab orhideedele sobivat, vaevalt nad muidu niimoodi lokkaks. Siinne niiskus on tegelikult meeldiv, nahk ei vaja üldse kreemi, samas on temperatuur vähemalt viimastel päevadel püsinud sellisena, et higistama ei aja (või oleme juba Filipiinidel karastunud). Vihma küll aeg-ajalt sajab, kuid siinne vihm kallab tund kuni kaks nagu ämbrist ja ülejäänud päev on kuiv. Ei törtsuta jupp-haaval.

Ülejäänud park on samuti väga ilus, suurte tiikide ja väikeste küngastega. Koht on nii looduslik, et isegi tualett avanes põõsasse.

Kuna Singapur on kuulus ostukeskuste poolest, ei saanud me neidki vahele jätta. Siin pole võimalik eristada, kust keskus algab ja kus lõpeb, sest poed ei saagi otsa! Otse metroost võib sisse astuda, enamasti on kolm-neli korrust maa all ja teine sama palju maa peal. Kõik peenemad brändid on esindatud ja olustikule on Singapurile omaselt kõvasti rõhku pandud. 

Väga keeruline on aru saada, kus parajasti asud, sest sellist kohta, kust näeks kõiki korruseid korraga, lihtsalt ei ole. Ühes kohas on hall, kust paistab kolm korrust - lähed kõige madalamale, kõnnid edasi, leiad uue halli, kust paistab veelkord kolm korrust ja sedapuhku ei ole sa mitte kõige alumisel, vaid hoopis kõrgeimal... Tänavalt sisse astudes sõidad teisele korrusele ja uksest välja vaadates on jälle tänav, lihtsalt teisel pool... Ulme! 

Õues kosutasime end kärust ostetud jäätisega, mis oli nii hea, et Kustav sõi lausa kaks! Minu valitud vaniljejäätis sisaldas röstitud pähkleid, ja vahvel, mille sisse maius pandi, oli tõeliselt krõbe. Tänavajäätis on ka suhteliselt odav, igatahes odavam kui Eestis, makstes ainult dollari (60 eurosenti). 

Toidud on siin igal pool väga head, kuid hinnad varieeruvad suurel määral. Chinatown's ja ArabStreet'l saab söönuks kõige odavamalt ja sugugi mitte kehvemalt kui kõvasti kallimates kohtades. Pagarid paistavad väga osavad olevat, kõik pirukad, mida maitsnud oleme, viivad lihtsalt keele alla. Muide, Singapuris on ühistranspordis ja selle peatustes söömine keelatud, sest kes ikka tahab pealt vaadata, kuidas sa burgerit mööda lõuga maha lödistad. Kui eile proovisime hiina toite, siis tänases valikus olid araabiamaade hõrgutised. ArabStreet ise on muidugi jälle omaette vaatamisväärsus:

Õhtu lõpetuseks viis Ciaron meid väikesele dringile maailma kõige kõrgeimasse vabaõhubaari "1-Altitude", mis asub 63. korrusel, 282 meetri kõrgusel. Klaasist piirde taga palmide all seistes on võimalik näha edevas tuledesäras tervet Singapuri. Siinne vaateratas Singapore Flyer on hetkeseisuga suurim kogu maailmas, kuid seejuures vaid 42-korruselise maja kõrgune. Seega võime ratta nüüd rahus vahele jätta.

Singapur

Kui me eile Singapuris maandusime, oli juba pime, aga tuledesäras linn on veelgi maagilisem. Peatume sõbra juures, vaade aknast on lummav ja asjaolu, et meie toal on kaks klaasist seina, et seda ilu nautida, on lihtsalt vägev! Majal on 63 korrust, üks suur bassein, kolm väiksemat, mullivann (kah basseinimõõdus), tenniseväljak ja pinksilaud.

Minu õhkamise peale muheles Kustav, et kuhu see tütarlaps kadus, kes Cheey'sse elama tahtis jääda?

Tänane ilm oli pilves ja sajune, jalutasime Chinatownis ja kesklinnas. Singapur lihtsalt peab olema maailma kõige puhtam linn, sest veel puhtam ei oleks enam võimalik.

Isegi juhuslikku kommipaberit ei lenda ringi. Kõik on äärmiselt turvaline ja hästi organiseeritud. Metroos eraldab inimesi rongist sein, keegi ei saa rööbastele kukkuda, uste ette on joonistatud nooled, et sa teaks, kus seisma/kõndima pead. Rongis on uste kohal skeem, mis aitab tulukeste abil jälgida, millal õigesse peatusesse jõuad, lisaks sellele antakse värvidega märku, kummal pool uksed avanevad.

Õues kallas kui oavarrest, muidu poleks me ilmselt metroosse sattunudki, aga vihmane ilm on neil loomulikult mugavaks reguleeritud. Näiteks uste ees on vihmavarjudele kilekotid (märg vari on siseruumides täielik tüütus), osades kohtades on need automatiseeritud, lihtsalt pista sisse ja masin tõmbab kile ümber. Tänavad on planeeritud nii, et saju kätte naljalt ei satugi, enamikes kohtades on majade vahel läbipaistvad katused.

Singapuris kehtib meritokraatia ehk valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused. See tähendab, et iga alaga tegeleb oma ala tippspetsialist. 

Singapuri valitseb juba aastakümneid sama partei, see tagab, et plaane tehakse linna heaolust lähtuvalt, mitte valimistähtaegu silmas pidades. Korruptsiooni vähendamiseks on tipp-poliitikud ja tipp-ametnikud väga hästi tasustatud. Elanike kohta tahab valitsus aga kõike teada, tööloa saamiseks tuleb anda isegi sõrmejäljed. 

Seadused on karmid. Endiselt on kasutusel kehaline karistamine - näiteks mehe ebakorrektne käitumine naise suhtes võib selle kaasa tuua. Nätsu müük on keelatud, kuna seda visati palju maha. Reostamine (näiteks sülitamine) samuti keelatud. Narkootikumide omamise eest on ette nähtud surmanuhtlus. Tualetis vee tõmbamata jätmine toob kaasa trahvi. Porno ja kõik sellega seonduv on lubamatu - näiteks tohi isegi omaenda kodus alasti ringi liikuda (keegi võib sind ju kogemata näha). Graffiti liigitub vandalismi alla ja seda ei ole siin tõepoolest mitte kusagil (välja arvatud paar tunnelit, kuhu kahtlemata pole joonistused salaja tekkinud). Tunnelis ei ole muideks lubatud jalgrattaga sõita.

Saavutamine on selles linnas eesmärk number üks. Õppimist tähtsustatakse väga, haridussüsteem on tugev, eksamite sooritamine äärmiselt oluline, kuna selleks antakse vaid üks võimalus. 

Linnapildis torkab silma inimeste riietus - pea kõik on kontorirõivais, meestel mustad püksid ja valge triiksärk, naistel viisakas lühike kleit (ja loomulikult kontsakingad). Elatakse selleks, et töötada. Meie vastasmaja (umbes sama kõrge) on täis kontoreid ja valgustatud akendest on isegi öösiti näha arvutite taga istuvaid inimesi. 

Siin pole ka kombeks kodus süüa teha - pole ju aega! Seetõttu on igal sammul erinevaid toitlustuskohti ja lõuna paiku on igaühes neist looklev järjekord. Stress ja ületöötamine pole siinsetele elanikele võõrad.

"Screening Room" rooftop bar

Kliima on väga ühtlane, aastaringne keskmine temperatuur 27 kraadi. Konditsioneere kuritarvitavad nad ohjeldamatult - kõik siseruumid on jääkülmad.

Singapur on umbes Hiiumaa suurune linnriik, siin elab 5,5 miljonit inimest, umbes 40% on võõramaalased (ajutised elanikud, enamasti tööasjus). Ühe naise kohta on keskmiselt 0,8 last. Kõikides koolides on inglisekeelne õpe, kuigi ametlikke riigikeeli on neli.

Tervishoiusüsteem on kõrgelt arenenud, maailma edetabelis hinnatud kuuendale kohale. Imikute suremus väikseim kogu maailmas ja inimeste oodatav eluiga kõrge (meestel 79, naistel 83). Ülekaalulisi elanikke alla 10%, tervisesportlasi jäi linnapildis palju silma (jooksmine paistab olevat lemmik-ala). 10 inimese kohta on 1 auto (USA-s on 10 kohta 8), enamasti liigutakse jalgsi ja metrooga.

Auto registreerimine on Singapuris väga kulukas (kallim kui auto ise), lisaks tuleb soetada 10 aastat kehtiv sertifikaat, mis auto kasutamiseks õiguse annab. Tipptunniks arvestatakse tööpäevadel ajavahemikku 7.00-19.00, sel ajal sõitmiseks tuleb maksta lisatasu. Kes tipptunnil sõita ei soovi, saab musta asemel punase registreerimismärgi. Vasakpoolse liikluse tõttu on lubatud ainult need masinad, mille juhiiste asetseb paremal pool, erandeid ei tehta mitte kellelegi - ei erisõidukitele, saatkonna autodele ega mujalt kohale vuranud turistidele. Ülevaatust teostatakse igal aastal. Juhiluba kehtib kuni 65-nda eluaastani, pärast seda tuleb loa uuendamiseks iga kolme aasta tagant läbida meditsiiniline kontroll.

Kõrgeid maju on linnas küll palju, kuid nende paigutus on väga läbimõeldud, tänu sellele ei ole tänavad pimedad. Ja erinevalt enamikust suurlinnadest, tundub siinne õhk täiesti puhas (autode vähesus mängib ilmselt rolli).

Singapuri on nii kerge armastada. Selline puhtus ja kord keset Aasiat... Seetõttu jäämegi siia veidi kauemaks kui esialgselt planeeritud ja oleme kohal kui saabub Hiina uus aasta (laupäeval).

Lennujaam

Busuanga lennujaam on selline super-turvaline koht, et pagasikontroll algab juba välisuksel. Nagu tervituse korras. Manilas oli sama värk, ainult et nemad kasutasid selleks vastavat masinat. Busuangal aga puhas käsitöö - kolm meest seisid reas ja kontrollisid kõikide reisijate pagasi üle. Mundrikandja avas lukud, pistis käe korraks igasse taskusse sisse ja tegi tähtsat nägu. Mida te õige otsite? "Tommy & Jerry" stiilis pommi - arbuusisuurust ja säriseva nöörijupiga? See oleks ainus ohtlik asi, mille niimoodi leida võiks. Osad asjad olid mul pagasis kilekotti mähituna, onu osutas sellele, küsis, kas seal on kingad? Ma ütlesin, et jah. Oligi kõik. Ehk kui teil on vaja Busuangal lennukisse pomm toimetada, pange lihtsalt kilekotti.

Edasi järgnes osa, kus tavalise lennujaama puhul astud läbi metalli peale piiksuma hakkava värava. Busuanga polnud väravat jõudnud soetada, neil oli kena noor näitsik, kes kõik inimesed läbi katsus (ja seejuures ei piiksunud).

Äraantav pagas tohtis kaaluda 15 kilo inimese kohta, meil oli kokku 30,1. Napilt! Ja edasi - palun tulge astuge kaalule! Mis? Kõik reisijad kaalutakse koos käsipagasiga ära, tulemus pannakse kirja. Ma olen elu jooksul ikka kõvasti lennanud, aga see oli esimene kord kui mind lennujaamas kaaluti.

Edasi tuli veel üks kontroll käsipagasile - huvitav, kas nad ise ikkagi veidi kahtlustavad, et see uksepealne sobramine kõige tõhusam pole? Noh, mitte et see järgmine kuidagi asjalikum oleks olnud...

Igale lennule jagub siinkandis vähemalt üks näomaski ja Coca-Colaga hiinlane. Ma tegin kohe pilti, et hea rahulik, hiinlane on kenasti kohal, kõik sujub plaanipäraselt:

Ja nii jõudsimegi Manila lennujaama. Viies kord, juhuu... Esimene kord polnud minu kotti; teine kord lendasime ekstra sellele kotile järele; kolmas oli tühikäik - kui Anu Kustaviga lennujaama jõudis, oli lennuk juba maandunud (sihtkohas muidugi); neljas... Igatahes - viiendast korrast eeldasime, et kuna oleme oma jamaprotsendi juba täitnud, on puht-statistiliselt igasugune kräpp välistatud. Aga...

Check in'i näitsik teatas, et meil on 10 ülekilo, üks kilo maksab 400 peesot, järelikult tuleb meil juurde maksta 4000 peesot (80 eur). Pileteid ostes oli lubatud kaal 15 kilo, uuest aastast olevat nad seda vähendanud kümneni ja neid ei huvitanud põrmugi, et meie ostsime piletid teiste tingimustega. 

Vaidlus osutus tulutuks. Palusime näha ametlikku paberit, kus see kõik kirjas oleks. Pole sellist! Lõpuks oli tütarlaps tükk aega kadunud ja naases uhkelt mingi suvalise väljaprinditud lipikuga...

Otsustasime põhimõtteliselt mitte maksta. Tõstsime raskemad asjad käsipagasisse (ehk tekitasime Rimi kilekoti näol kolmanda pagasi juurde) ja saime äraantava 10 kilo kergemaks. 

Vabandust, aga kas pagas reisib muidu sama lennukiga mis meie? Mis vahet seal on, kas see 10 kilo on mu seljakotis või käsipagasis - lennukis kaalub ta ju täpselt sama palju?! Samal ajal lendavad kõrvuti 120 kilone hiinlane ja 30 kilone filipiinlane, äkki võiks siis filipiinlastel rohkem pagasit lubada võtta ja hiinlasele öelda, et ülekilod on lisatasu eest? Tema enda kilod siis? Käsipagasi kaal ei huvitanud muuseas kedagi, selle suurus ega hulk samuti mitte. Mingit vedelikupiirangut polnud. Liitrine vesi oli nende jaoks täiesti okei.

Lõpetuseks otsustasime ära kulutada oma viimased peesod. Leidsime poe, aga hinnasilte polnud. Küsisime müüjalt, kus need on? Ei olegi! Mille hind teid huvitab?! Ee... kõikide asjade hind? Filipiinlastega ei tasu vaielda - päriselt! Nendega lihtsalt ei olegi võimalik tingida. Filipiinlane ütleb sulle täiesti ebanormaalse hinna ja ei tagane sellest isegi mitte ühe peeso võrra. Ta on nõus jätma oma kauba müümata, aga ei anna iial alla. 

Igatahes läksime järgmisesse putkasse. No kuulge - lennujaamas pole ka asjadel hinda juures? Ja ei olegi! Teises poes samuti polnud! Palusime siis müüja endaga riiulite vahele kaasa ja küsisime iga asja hinda eraldi. Ta ei paistnud eriti innukas olevat, aga mis tal üle jäi. Ja kas ta teab tõesti absoluutselt iga müüdava snäki hinda peast? Aga pole hullu - turistile võib alati näo järgi kah öelda. Saime komme ja šokolaadi ning selle 2 peesot, mis lõpuks veel üle jäi, jätsime talle valurahaks.