Rippsild

Reisile tulles olime entusiastlikud, lubasime hästi tervislikult toituda. Tegelikkus on vastupidine. Põhiline, mida siinkandis pakutakse, on praetud riis ja nuudlid. Mitte kuigi tervislik. Jah, muidugi me kõnnime palju. Aga ikkagi! Võtame tänase päeva - hommikusöögiks omlett ja praeriis kanaga (suurema osa kanast söötsime näljasele titeootel kassile). Lõunaks ostsime matkale kaasa veel ühe praetud riisi ja kaks õuna. Hiljem leidsime, et oleks võinud võtta neli õuna ja riisist loobuda. Pärast matka sõime jäätist, väga magusat ja mitte kõige paremat, aga kuuma ilmaga ikka sööd jäätist... Tund aega hiljem veel üks jäätis, sest järgmises poes müüdi paremaid.

Siis olime nii väsinud, et jäime magama. Ärkasime neli-viis tundi hiljem, õues juba pime. 

Õhtul püüdsime tervislikud olla. Tellisime aurutatud riisi ja värske salati (salat maksis üle kümne korra rohkem kui riis!), lisaks lihavardad. Kui toit lauda jõudis, saime aru, et mitte asjata pole salat ainult üksikutes kohtades müügil. Siin pole kombeks seda süüa ja kohalikud ei mõista, miks valge inimene salatit tahab ja kolm korda päevas praeriisi ei söö. Salat koosnes värskest kapsast ja hernestest (dream-team), lisaks natuke lillkapsast, porgandikuubikuid, ananassi ja sellerit. Jubeda kollase kastmega üle valatud. Lihavarrastel olid väikesed karvad küljes. Või noh, lihal, mitte vardal.

Püüdsime ratsionaalsed olla, et ehk need polegi karvad, vaid ürdid, aga kui miski näeb välja nagu karv, siis on keeruline seda söödavaks mõelda (enamik lihast oli karvade avastamise ajaks muidugi juba nahka pistetud).

Puuvilju Taman Negara's praktiliselt ei müüda. Alkoholi samuti mitte (tegemist on moslemi-külaga), aga õlut näiteks on. Esimesel õhtul käisime hamburgerit söömas, sest kell viis pärastlõunal olid KÕIK söögikohad kinni. Öeldi, et tulge kaheksa paiku tagasi. Keeruline on tervislikult toituda, kui ainus pakutav söök on burger.

Aga matkamisest... Mina kujutasin ette, et kui juba rahvuspark ja vihmamets, tuleb sellest üks mõnus metsik jalutus, kus tiigrid piiluvad põõsas ja ahvid krabistavad puu otsas. Teised turistid arvasid vist ka, sest pea kõik kandsid matkasaapaid (meenutan, et siin on üle 30 kraadi sooja), mõned ka pikki pükse. Sellise varustuse võite siia tulles heaga maha jätta, ei lähe vähemalt varvas hauduma. Kõik rajad on kaetud laudadest teega, ühtegi looma peale hiiglaslike sipelgate ja kuldsete sisalike pole lootust kohata. Kes seal matkaraja kõrval ikka passida viitsib kui on aakrite viisi puutumatut metsa.

Värsket õhku ja linnulaulu jagus, puude vahel ei teinud ka päike liiga. Pargi põhi-atraktsioon on rippsild, 530 meetrit pikk, 25-40 meetrit kõrge. Tõesti vinge. Mina arvasin, et see on paksult turiste täis, aga tegelikult olime seal peaaegu omaette. 

Tagasiteel tahtsime ujuma minna, aga esiteks ei mäletanud meist kumbki, et tegemist on jõega, mis ei voolanud keset metsa, vaid selle ääres; teiseks polnud kaart just suurem asi (ja kummalegi ei meenunud, et tegime raja alguses olnud asjalikumast kaardist pilti). Nii tuli plaanidesse muudatus ja ronisime hoopis mäkke. Poolel teel tulid vastu poisid, kes teatasid, et üleval on kolm vaateplatvormi ja tagasi tuleb tulla sama rada pidi. Esimese platvormini rassisime välja, aga edasi ei hakanud minema, kuna vesi oli otsakorral. Seega tuleb homme täpselt sama teekond ette võtta...

Pärast tõsist higistamist tundus täiesti aus süüa üks jäätis. Ühtlasi vaatasime raja alguses olnud kaardi pealt üle, et ujumiskoht on hoopis teisel pool ja käisime seal ära. Tore koht oli, hästi vaikne, ainult paar turisti kõlgutasid pingil jalgu. Alustuseks sõime kaasa võetud praeriisi. Siis otsustas Kustav, et läheb ikkagi ujuma ka. Kooris riided maha, astus vette... ja eemalt kostis mootorimüra. Tuli paat. Siis veel üks. Ja veel üks. Mingi 15 paati üksteise järel. Kui üks kadus, hakkas järgmine paistma. Nagu filmis!

10 minutit hiljem sai paadiralli läbi, vaikus jätkus ja suplus võis alata. Vesi oli mõnusalt jahe nagu jões ikka ja Kustav viskas nalja, et loodetavasti ei saa ta sealt endale mõnd kaani külge. Ja lisas, et noh, mõni üksik kaan oleks tegelikult isegi teretulnud, verevahetuse korras või nii.

Ujumast tagasi jalutades kurtis, et miski lirtsub pläta sees, võttis selle jalast, loputas vere koos surnuks litsutud kaanipoisiga tuhvlist välja ja teekond võis jätkuda. Esialgne versioon oli, et jalg on terve - veri tuli katkimuljutud kaanist. Kui mõne aja pärast pläta uuesti lirtsuma hakkas ja jalg jälle verine oli, aga kaanilaipa, keda süüdistada, enam polnud, hakkasime mõtlema, et oot, kuidas see verd täis kaan ikkagi pläta sisse sai? 

Lähemal uurimisel leidsime varbast augu, loputasime puhtaks ja plaasterdasime kinni. Nii jõudsimegi sujuvalt jäätiseputka juurde ja ilmselgelt oli jälle põhjust end premeerida. Ja pärast väsitavat retke olime ära teeninud lõunauinaku, mis oleks peaaegu ööuneks üle kasvanud, kui me poleks otsustanud end salatit sööma ajada.

Võib-olla tuleb homme tervislikum päev...

Siil udus

Cameron Highlands on kaetud ohtrate matkaradadega, osad neist eeldavad mõningast sportlikku vormi ja vastavaid jalanõusid, teised on ka plätades läbitavad. Nii ühinesime äsjaleitud eestlastega, kel oli nii sportlik vorm kui ka vastavad jalanõud ning löntsisime neile plätades järele.

Mäe otsas istus liblikapüüdjast hindu, kes meiega lahkelt oma uimast saaki jagas, põlates väikese tiivadefektiga liblika sobimatuks. Alla tulime mööda tundmatut rada, seiklesime tükk aega mööda kohalikku floorat, saime natuke targemaks ja läbisime lõpuks 7,5 kilomeetrit justkui muuseas. Hea seltskond teeb imesid. 

Täna alustasime teekonda Malaisia rahvusparki Taman Negara'sse, mis on maailma vanim troopiline vihmamets ning laiub rohkem kui neljal tuhandel ruutkilomeetril. Selline sihtkoht tähendas aga varajast ärkamist, sest buss pidi meid peale korjama juba kaheksa paiku. Kella peale ärkamine ei ole talutav isegi siis, kui seda tuleb teha ainult üks kord kuus. Sisimas hellitasin lootust bussis edasi tukkuda.

Tee oli käänuline, muudkui üles-alla ja nurga taha - nii 4 tundi järjest. Amorte polnud ammu vahetatud ja istmed õõtsusid omajagu veel juurde... noh, magamisest ei tulnud midagi välja. Kadunud Lennart Meri tsiteerides: "Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis". Kohale tuli ju kuidagi jõuda!

Hetk enne kui iiveldus saavutanuks kriitilise piiri, jõudsime kohale. Istusin tükk aega kohvikus puhuri all ja vaagisin oksendamise poolt- ja vastuargumente. Meie juurde jalutas kohalik kass ja tegi väga kummalist häält, midagi kräunumise ja oigamise vahepealset. Kustav pakkus, et äkki ta saabus kah bussiga? Seepeale kõõksus kass tükk aega eriti sügavalt ja oksendas büööäkk-büööääkkk oma maosisu nelja suurde hunnikusse. 

Soe vastuvõtt! Sõna otseses mõttes.

Edasine tee viis paadiga mööda džunglijõge. Saab ka mööda maismaad, aga paat tundus ilmselgelt ehedam. Meie hotelli perenaine kiitis seda retke väga, olevat ilus. Oligi. Maaliline punakaspruun jõgi ja puha...

Mina muudkui ootasin, et mida huvitavat siis tulema hakkab, aga ei miskit. Sama jõgi, sama mets. Kaua sa vaatad? Lõpuks küsisin Kustavilt, kaua sõit kestma pidi? Tema vastu, et 3 tundi. Nalja teed või? Ei tee. 

Olete kunagi Tallinnast Võrru sõitnud? Kulub umbes 3 tundi, eksole? Kujutlege, et istute kogu selle aja kõrvulukustavas mootorimüras, paarikaupa puust klotside sisse jaotatuna. Põrandal. Väike poroloonitükk tagumiku all. Esimesed 10 minutit oli päris romantiline. Edasi mitte nii väga.

Hotelliga sedapuhku vedas. Tavaliselt on nii, et astume tuppa ja leiame kohe, et ei kõlba kuhugi. Pärast mõningast vingumist hakkab juba parem tunduma. Järgmisel päeval tundub juba nii hea, et pikendame veel mõneks päevaks. Kustav leiab igast hotellist mingi haisu, mis talle ei meeldi. Igast linnast ka. 

Seekord - oh imet - astume tuppa ja... nii palju ruumi või? Täitsa kena vaade. Suur rõdu. Ja selline vannituba? Soe vesi kenasti olemas. WC paber on ka?! Idüll. 

Homne ilm paistab meid samuti soosivat. Ei mingit vihma vihmametsas. Aga temperatuur! Feels like 39? 

Teekasvatus

Hommikul ei tohi pikalt põõnata, muidu võib marmelaadist ja röstsaiast ilma jääda. Ülejäänud külalised on väga varajased, kaheksa paiku käib suurem sebimine, pärast seda on kõik läinud. Pärast üheksat on maja meie päralt. Nii ärkasimegi juba pool kümme...

Meil võiks kah oma hotell olla - mina saaks siis lõpuks kanad võtta, see oleks kõva atraktsioon, külaline korjab oma hommikuse sunny side up muna pesast ise ära. Kanadel lubaks tibusid ka saada. Ainult et siis ei saa vist nii palju mune? Kukke ei võtaks, muidu kireb kogu aeg ja ei lase magada. Oot, siis ei saa vist jällegi tibusid? 

Kustav istuks ukulelega terrassil ja muudkui tinistaks, külalised heldiksid - vaata kui tore koht, jääme kohe kauemaks! Saun võiks olla. Ja väike bassein. Või isegi suur bassein! Mustsõstrapõõsad. Väike kasvuhoone tomatitele. Värsked herned aianurgas mööda tokke üles ronimas. Vahvlimasin huugaks iga päev, kõik külalised söödaks paksuks. Ise oleks veel kõige paksem. Õudne! Ei, vahvlimasin jääb ära.

Sobiva koha, kuhu hotelli rajama hakata, leidsime mäe otsast, teeistanduste vahelt. Natuke kõpitsemist ju vajab, aga aega meil on! Raha küll pole, aga eks pakume siis alguses telkimisvõimalust... Kui lõpuks vanad ja hallid oleme, tuleb bassein ja muu juurde.

Siin paistab igal hommikul päike, päeval läheb vaikselt pilvisemaks, õhtuti sajab vihma. Elektrit seega ei kulu, kobid pimeduse saabudes kotile ja ärkad päikesetõusuga. Päeval on soe, õhtul veidi jahedam, täpselt paras saunast õue aurama minna. Paaritunnise sõidu kaugusel on nii suurlinn kui ka helesinise veega paradiisirannad - sõltub, mis suunas minema hakkad. Ja vaade, mis maja juurest avaneb, ei saaks kuidagi parem olla...

Eestlase jaoks harjumuspärane toit on kohapeal olemas - kartul, kurk, tomat, maasikad. Kitse võiks kah võtta, saaks juustu teha (mitte, et ma oskaks). Kits on tegelikult juba olemas, meie tulevasest majast mõnesaja meetri kaugusel. Sain temaga kohe sõbraks, ma arvan, et ta tahaks küll meie juurde kolida.

Ehk jah, nagu te aru saite, sõitsime täna mäe otsa, et vaadata, kuidas tee kasvab. Teepõõsas näeb välja nagu harilik hekk ja laiub kilomeetrite kaupa kõikidel siinsetel mäenõlvadel. Pügatakse kah nagu hekki, lehtedega osa lõigatakse maha, rootsud jäävad alles - sinna tulevad värsked helerohelised kasvud jälle külge.

Malaisia on kunagine Inglismaa asumaa ja teeistandusi hakkasidki Cameron Highlands'le just inglased rajama. Tänu neile saab siin igas suvalises putkas maailma parimat teed koos suhkru ja piimaga. Või tavalist lahjemat ilma piimata. Valik on lai.

Mäe otsa viiv tee oli 9 km pikk ja esimene pool sellest koosnes nii ilusatest vaadetest, et lõpuks ma ei jaksanud enam iga kümne meetri tagant motika pealt maha ronida, et pilte teha, seega läksin osa maad lihtsalt jala. 

Cameron Highlands

Kuidas jõuda Cameron Highlands' le Anu ja Kustavi moodi?

Kuala Lumpurisse jõudes uuri bussijaamast, kust pileteid osta? Ütle aitäh kui sind juhatatakse linna teises otsas asuvasse jaama. Järgmine hommik maga maha ja hakka seiklema alles pärastlõunal. Selleks mine oma hotelli kõrval asuvasse bussijaama (mitte eilsesse), et seal asuvast automaadist raha võtta. Seejärel istu rongi ja sõida tükk maad edasi. Tule maha, sest said aru, et sõitsid liiga kaugele. Mine teise rongi peale ja sõida veidi tagasi. Õiges peatuses avasta, et unustasid vaadata, mis oli koha nimi, kuhu piletit soovisid (Cameron Highlands on umbes sama, nagu küsiks piletit Alpidesse). Kiru natuke. Võta julgus kokku ja küsi ikkagi piletit. Saa teada, et sellest jaamast Cameron Highlands' le ei saa. Kust saab? Sellest, mille kõrval elad ja kus asuvast automaadist just raha võtsid... Kuna vahepeal on sadama hakanud (ja kui siin sajab, on see metsik hulk vett), seisa katuse all ja oota pool tundi, et saaksid liikuma hakata. Mine rongi. Jne.

Hiljem selgus, et pileti ostmiseks pole linna nime ikkagi vaja, kõik rändurid viiakse Tanah Rata'sse. Reis kestis 4 tundi, bussid on siin väga mugavad, istmed poole laiemad kui tavaliselt ja seljatugi käib peaaegu täiesti alla. Malaisia teed on nii korralikud, et ma ei usu oma silmi!

Ja mägedes on külm! Või noh... umbes nagu Eesti suvi. Õhtul 18-20 kraadi, päeval võib kuni 27 välja venitada. Natuke tuuline. Veidi vihmane. Ja arvake ära, kas meil on mõni soojem riidetükk kaasas? 

Pärast nädalatepikkust higistamist ei suutnud ette kujutada, et mäe otsas võibki nii külm olla nagu internet väidab. Jah, kirjutavad küll, aga nagunii ei ole! Seega jätsime kõik vähegi soojemad hilbud Singapuri maha.

Eriti tobe on nüüd omale kohapealt soojad riided osta, sest paari päeva pärast liigume edasi ja mujal on soe. Aga kuna külmetada oleks veel tobedam, uurisime, mida saada on. Ja saada on... mitte midagi! Kõige nilbem turukaup. Igas poes ja putkas sama. Lõpuks leidsime, et kui juba, siis juba - Kustavile tuleb osta Ferrari jope (mille käised oleksid talle 10 cm liiga lühikesed) ja mulle dressipluus, mille kõhul suurelt Donaldi portree. Oi, me oleksime tore paar!

Tänane päev tõi päikese ja sooja ilma, võtsime motika ja sõitsime piknikukohta otsima. Motikas pidi olema täismanuaal, aga sidurit sel polnud. Kui Kustav käiku vahetas, pidin kõvasti kinni hoidma, et mitte maha pudeneda. 

Cameron Highlands on kuulus oma tee-istanduste poolest, aga ühtlasi kasvatatakse siin ka maasikaid.

Esimeses peatuskohas lasime omale pannkooke küpsetada ja sõime nende kõrvale värskeid maasikaid ning ananassi. Maasikatädi küsis, kust me pärit oleme ja meie lisasime kodukohale uhkelt, et Eestis kasvavad juulis samuti maasikad! Tädi ütles, et ahah, tore, meil siin kasvavad aastaringselt. Nüüd oleks võinud ju lajatada, et aga teil pole nelja aastaaega! Ainult pidev Eesti suvi kogu aeg. Koos maasikatega. Ilma sääskedeta. Väga halb.

Liblikaaias käisime ka. Lendasid rõõmsalt lillelt lillele, maja on võrgust, välja ei pääse. Lill oli tavaline tageetes, mu vanaema aias kasvavad samasugused, ainult et liblikad on vanaema juures kümme korda väiksemad.

Maod, skorpionid, ritsikad, kilpkonnad, sisalikud, põrnikad ja muud taolised nägime samuti ära. Loodus on imeline, mõnda tüüpi sai tükk aega mööda oksa taga otsitud, enne kui aru said, et oks ise ongi ritsikas. Konnad elasid lehtede sees ja nägid välja täpipealt samasugused. Mida kauem vaadata, seda vähemaks jäi lehti ja rohkemaks konni. Proovi ka (esimesed kaks kükitavad all vasakul nurgas):

Leia konnad

Ühel tüübil oli "unelmate" töökoht - seista mesilasehunnik näos. Juhuks kui mõni turist tahab pilti teha...

Vihmapilv muudkui lähenes, aga Kustav ütles, et mis see väike vihm ikka teeb, lähme vaatame, võib-olla müüakse selles külas normaalsemaid riideid. Jalutasime veidi ringi ja kui "väike vihm" kohale jõudis, seisime pool tundi ühes putkas keset võtmehoidjaid ja karvaseid susse, et mitte märjaks saada. Teisel pool teed müüdi vihmavarjusid, aga kallas nii vägevalt, et ei riskinud minna.

Ühel vaiksemal hetkel jooksime üle ja ostsime varju, mis näeb välja nagu suur maasikas. Et aga endiselt sadas, sõime järgmises putkas ajaveetmise eesmärgil kumbki ühe kuuma maisitõlviku. Lõpuks hakkas juba nii külm, et otsustasime oma piinad lõpetada ja koju sõita. Viimases hädas ostis Kustav ühe koleda t-särgi, mis talle rajusel koduteel veidigi sooja pidi pakkuma. Mina sain turutädilt ühe suurema kilekoti, millele kolm auku sisse lõikasin ja veekindlaks vestiks tegin. Alguses avasime ikka vihmavarju ka ja töristasime kodu poole eriti stiilselt, aga tuul muutis selle ettevõtmise peagi võimatuks ning tuli ilma hakkama saada.

Kohale jõudes saabus kergendus, aga see läks ruttu üle, sest tanklat me ei leidnud ja motikarent teatas, et ega siin polegi, sõitke tagasi eelmisesse külla, sealt saab kütust. Juhuu! Jõudsime kohale ja tankisime 0,8 liitrit bensiini (rohkem ei mahtunud) - hästi vajalik käik jälle!

Kuigi vihm hakkas järele andma ja külm tuul meid peaaegu ära kuivatas, puudus siiski huvi hammaste plaginal kohvikus einestada. Seekordses hotellis on täitsa kobe köök, otsustasime poest midagi kaasa haarata ja seda pärast kuuma dušši kuivades riietes nautida. Poes kohtusime puhtjuhuslikult eestlastega! Vabandasime Kustavi maitsetu suveniirisärgi kenasti välja ja ajasime veidi juttu. Kusjuures reisi alustades leppisime ju veel omavahel kokku, et ei osta ühtegi jubedat "I love Philippines" või "I love Singapore" meenet. Ja nüüd on meil särk "Cameron Highlands Strawberry Park". Isegi Kustavile 3 numbrit liiga suur. Vihmavari näeb vähemalt nunnu välja...

Moslem

Malaisias on moslemeid väga palju, umbes pooled tänaval liikuvatest naistest kannavad pearätti. Ametlikult on neid 53%; budiste 19% ja kristlasi 7%. Kuna Malaisias elab 28 miljonit inimest, võite ise ette kujutada, kui suur hulk see 53% tegelikult on.

Kõige suurem kogukond moslemeid elab Indoneesias. Seega üldsegi mitte araabiamaades nagu enamasti arvatakse.

Paljud pearätistatud naistest kannavad üsna tavalisi igapäevariideid, näiteks teksad on väga populaarsed (temperatuuri arvesse võttes ei saa see muidugi kõige mugavam valik olla), ülejäänutel on värvilisest kangast hõlst, mis koosneb enamasti pikast kleidist ja selle all kantavatest pikkadest pükstest. Vaid vähesed on üleni burkasse peidetud:

Nagu näete, ei paista meestel riiete osas just kuigi rangeid reegleid olevat. Nemad panevad selga miskit mugavat ja ilmastikule vastavat.

Moslemid rõhutavad, et naised ja mehed on võrdsed ning üksteist täiendavad. Sellega võrdsus minu meelest ka piirdub. Erinevalt meestest on naiste riietusele hulgaliselt tingimusi:

- See peab katma kogu keha, välja arvatud käed ja nägu (olenevalt pere isiklikust traditsioonist võib katta ka nägu, eriti abielus naiste puhul).

- Riiete materjal peab olema piisavalt paks, et sellest ei oleks võimalik läbi näha. Riietus peab langema vabalt, et keha kuju ja vorm ei oleks nähtav.

- Naiste riietus ei tohi sarnaneda meeste riietusele.

- Riiete disain ei tohi imiteerida uskmatute naiste riietust. Teksasid kandvad naised on seega juba reeglite vastu eksinud. Riietuse järgi võib eristada, kui sügavalt usklik moslem on, silmini burkasse mässitud variant on kõige usklikum.

- Disainis ei tohi olla väga tugevaid mustreid ja kujundusi, mis tähelepanu tõmbavad.

- Riietust ei tohiks kanda eesmärgiga oma reputatsiooni tõsta ega staatust rõhutada või suurendada. Naisel pole lubatud endale mingil moel tähelepanu tõmmata.

Piirangute eesmärgiks on kaitsta naist meeste himurate pilkude eest. Eksole! Kas mehe liigne himurus ei võiks olla tema isiklik probleem? Võib-olla disainiks meeste tarbeks silmaklapid (sellised, millega lennukis hea magada on), annaks kätte valge toki ja palun, hakka astuma! Poleks himurusega mingit probleemi ja naised võiks rahus suvekleidi selga tõmmata. Kodus võtab mees klapid eest ja vaatab ainult omaenda naist. Nii himuralt kui parasjagu soovib.

Pearätti hakkab naine kandma hiljemalt siis kui tal algab menstruatsioon. Abiellumiseks vanuselist piirangut pole, meie mõistes kositakse lausa lapsi. Naine saab abielus olla vaid ühe mehega ja peab talle truu olema, mehel võib korraga olla kuni neli ametlikku abikaasat. Kui lahutatakse, on kirjutamata reegel, et naine ei abiellu uuesti. Ehk ongi hambad! Parem juba mokk maas hoida, et kullakaaluga mees pesast välja ei lendaks.

Loomulikult eelistab iga mees süütut naist ja otseselt pole küll keelatud teisel ringil olevat (lastega) naist võtta, aga olgem ausad - kuni värskeid eksemplare jagub, pole vaja pagasiga jamada.

Naiste ümberlõikamine ehk kliitori eemaldamine, on üsna levinud. Seda tehakse ilma tuimestuseta, tavaliselt kasutatakse žiletti. Levinum vanus protseduuriks 4-12 aastat. Selle toimingu juures pole tütarlapse enda arvamusel loomulikult tähtsust ja kui elatakse kogukonnas, kus pea kõik on ümber lõigatud, on see ühtlasi ainus võimalus mehele saada. Eesmärk? Et naine seksi ei naudiks ja teise mehe juurde ei kipuks. Moslemid pidavat oma mehelikkust hindama eelkõige kiiruse põhjal - mida kiirem seks, seda kõvem mees. Nii et vaevalt mehe vahetaminegi seksuaalelu kvaliteeti tõsta suudaks...

Mees peab tagama kõikidele oma abikaasadele võrdse kohtlemise ehk majanduslikus mõttes on nelja naise omamine üsna kulukas. Tegelikkuses ei paista see reegel nii karm olevat, nimelt ei pruugi naine abielludes teadagi, et mees juba on abielus või et tema võluv kaasa vahepeal kellegi juurde on kosinud. Seega on keeruline kindlaks teha, mitu briljanti kellegi ehtekarbike sisaldab, et siis endalegi sama palju nõuda.

Igal naisel on oma kodu. Need võivad asuda samas majas (kuid mitte samades ruumides) või ka erinevates linnades. Abikaasat jagavad naised võivad omavahel suhelda, kuid ei pruugi.

Naise alamat staatust illustreerib arusaam, et naine on pool mehe väärtusest (kohtus võrdub ühe mehe tunnistus kahe naise omaga ja pereliikme surma puhul pärib naine pool sellest, mis tema meessoost sugulane). Samas ei ole naisel mingit materiaalset vastutust, tema võib oma rahaga teha, mida heaks arvab. Mees on kohustatud perekonda ülal pidama, tagama toidu, elukoha ja rõivad. Kui vähegi võimalik, peetakse ka teenijat ja lapsehoidjat.

Lahutust võib algatada üldjuhul ainult mees, andes vastava vande (näiteks "ma lahutan sinust"). Sellele järgneb nelja kuu pikkune periood, mille jooksul võib algataja ümber mõelda või naine avastada, et on rase. Koraanis on lubatud kaks korda lahutada ja leppida, kuna kolmas lahutuse väljakuulutamine muudab lahutuse lõplikuks.

Hipid

Jõudsime Kuala Lumpurisse ja peatume hotellis nimega "Birdnest" (linnupesa). Lubasime ju majutuse peale võimalikult vähe kulutada (sest hotellis käime ainult magamas) ja olla hästi vähenõudlikud - natuke nagu hipid. "Birdnest" oma soodsa hinna, hea asukoha ja hubase interjööriga tundus olevat jackpot. Kirsiks tordil olid Tripadvisor-i ülikiitvad arvustused.

Lasime tükk aega kella, enne kui üks vanem naine ukse avas. Sisenedes tervitas meid tugev kassikuse hais. Üritasime tädiga dialoogi arendada, paraku ei rääkinud ta aga ühtegi sõna inglise keelt ja aru sai täpselt sama vähe. Sellele vaatamata oli hästi kindel, et tuba meile ei ole. Viipas muudkui seinal oleva tabeli suunas ja korrutas "nou-nou". Tabelis polnud ühegi külalise nime, küll aga iga toa kohta number, mitu "lindu" ses pesas elab. Mõnes oli üks, teises kaks, kolmandas ei ühtegi. Meie ei liigitunud tema arvates ühekski neist variantidest. Kustav pistis tädile telefoni koos broneeringuga nina alla, aga peatselt saime isegi aru, et kui ta inglise keelt ei mõista, on veidi ennatlik loota, et ta seda lugeda oskaks. 

Lõpuks andis muti alla ja helistas Willi'le, kes paari minutiga kohale jõudis, keelt valdas ja ilma igasuguse probleemita meid tuppa juhatas. Enne seda leidsime veel seina äärest surnuna näiva kassi, kes veidi hiljem aga nii valjusti kräunus, et ei jäänud kahtlustki - elus, mis elus! Kustav tõdes, et ahah, siin see haisukott ongi... Ja natuke hiljem astus meie toa ukse taga väikse loigu sisse. Aii, kõutsiraisk!

Willi tegi tutvustava ringkäigu: Siin on teie tuba! Noh tore, vähemalt on sel aken. Õigemini on kõikidel tubadel aken, aga vaadet pole - avanevad koridori. Meie akna all on aga istumisnurk, poolenisti ilma katuseta, seega paistab tuppa loomulik valgus.

"Ja siin on suitsunurk". Aa, meie akna all? 

Kaks vannituba on ka, mõlemad ühiskasutatavad, soe vesi olemas, wc-paber peab endal kaasas olema. 

Haarasin kohe rätiku, aga mida polnud - sooja vett. Peab tõdema, et pikk reisimine on mind osaliselt tolerantsemaks teinud küll. Külma veega saab kah pesta, tuleb lihtsalt kassitehnikat kasutada (ehk ei roni üleni joa alla, sest ükskõik kui kuum ka õues poleks, külm vesi on alati külm). Lisaks võib endale meenutada, et tegelikult on luks, et vesi tuleb dušist, mitte kopsikuga ämbrist nagu Cheey-s (ja sealgi sai kenasti pestud). Duši alt tulles tõstatasin küsimuse, et sooja vett vist ikkagi ei ole? Willi vastu, et aa, unustasin öelda - on, aga ainult esimeses vannitoas (ma käisin muidugi teises). 

Kuala Lumpur on muidu ilus küll. Haiseb palju vähem kui Melaka. Petronase tornid vaatasime kohe esimesel õhtul üle, et kui öösel peaks prussakas näkku kukkuma ja meil linnast põgeneda tuleb, ei jää põhimagnet külastamata.

Tornid olid oma 88 korruse ja 452 meetriga aastani 2003 maailma kõrgeim hoone. Neid ühendab 58 meetrine terassild, mis on külastajatele avatud nagu ka 86-ndal korrusel asuv vaateplatvorm. Tornide ehitamiseks kulus kuus aastat ja nime said nad Malaisia suurima naftafirma Petronase järgi.

Koduteel kohtasime munka. Mungad hakkavad minus üha enam küsimusi tekitama. Näiteks Singapuris, Sentosa saarel, mis on kõige turistikam koht üldse, tšillis ringi Buddha munk (see kiila pea ja kollase kardinaga ümber kere) ning tegi IPad-iga toredamatest kohtadest pilte. Kaasas oli sõber ja sõbranna. Juustega. Riietega. Igatahes mitte mungad. Sentosa on ilmselgelt üks neist kohtadest, kuhu ei peaks mungal sugugi asja olema...

Täna jalutasid kaks kollastes hõlstides munka keset südaööd Chinatowni turul ringi, ühel võimsa objektiiviga Canon'i peegelkaamera kaelas rippumas.

Võib-olla olen asjast valesti aru saanud, aga minu teada elavad mungad annetustest. Mündikausiga tänava ääres seisvaid olen kohanud mitmeid, küll aga pole silma hakanud, et mõni neist hommikul kohvriga kontori poole kütaks või kohvikus laudu teenindaks. Wikipedia ütleb, et munklus on usueluvorm, mis põhineb askeetlikul ilmalikust elust eraldumisel, abielutusel ja võimalikult intensiivsel kultusetoiminguis osalemisel.

Võib-olla seisab mõnes uuemas pühakirjas, et askeetlik elu ei tähenda tehnika viimasest sõnast loobumist? 

Mis siis järgmine aste võiks olla? Et munk jalutab tai litsiga vastu? Abieluline see suhe pole, mungale peaks kenasti sobima.

Vaateratas

...ainult et teistpidine - Menara Taming Sari. Mõte on ju väga hea - vaaterattal ootavad kõik ülemist juppi ja ei hooli nii väga alumisest.

Torn on 110 meetrit kõrge, korraga mahub vaadet nautima 66 inimest. Ratas pöörleb vaikselt ja samal ajal tõuseb ülespoole, tipus veedetakse kõige rohkem aega. Kogu sõit kestab umbes 7 minutit, mis on täiesti piisav, et teha pilte ja niisama uudistada. Mõttes panime ühe sellise torni Tallinnasse kah juba püsti - otse keset vanalinna. Käiks isegi sõitmas.

Torni kõrvalt leidsime täismõõtmetes basseini, peaks uurima, kas sinna turiste ka lubatakse.

Kui arhitekt on ühe toreda maja välja mõelnud, võib neid terve kvartalijagu valmis vorpida. Nii juhtub, kui sul ei lasta lapsepõlves piisavalt liivavormidega mängida...

Vaade üllatas, sest ülevalt tundus linn tõesti kena! Tänaval jalutades päris nii roosiline ei tundu. Lisaks avastasin veel ühe nipi - jalutama tuleb minna õhtul. Kõikjale on riputatud punased lambid, mis linnakese hubaseks maalivad. Mööda jõeäärt saab teha kuuekilomeetrise ringi - iga mõne aja tagant väike sillake, et saaksid soovi korral teisele poole minna. 

Ja tänavate ääres on ehtne rentsel, kus jalutavad väiksema kassi mõõtu rotid. Eile nägime seal tuiamas tikutopsi-suurust prussakat. Ärge Melakas end rentsliäärele istuma sättige (nagu ühed tüdrukud seda kolme meetri kaugusel prussakast teinud olid). Mine tea, kes tagumikust naksab...