22 september, 2014

Matkapäev

Sofi otsustas, et laupäev on hea päev tenniste ostmiseks ja pühapäev hea päev langevarjuhüppeks. Tenniseid oli siis hüppamiseks vaja, sest plätudes ju ei lähe, eksole. Ja nagu naistel ikka - küll pole midagi selga panna, küll pole midagi jalga panna. Ühtlasi arvas, et meie Kairiga võiks samal ajal matkata ja nii me siis rentisimegi hommikul auto ning tegime roadtrip'i Whistlerisse.

Matkarajal rääkis Kairi, millisena ta mind enne Kanadasse tulekut blogi lugedes ette kujutas. Ütles, et ma polevat üldse selline nagu blogist paistan! Tema oli arvanud, et olen sarkastiline ja veidi ülbe ning alguses ei plaaninudki minuga ühendust võtta. Aga päriselus olevat ma väga sõbralik! Hahaa! Mina olen elanud teadmises, et paistan pigem blogis selline tore ja toimekas, päriselus olen pigem no-bullshit-tüüpi (nagu Kustav armastab öelda), ei viitsi halva mängu juures head nägu teha, olen keskmisest otsekohesem ja tegelikult armastan üle kõige maailmas üksi kodus olla ja üldse mitte midagi teha. Või noh, võib-olla koristada. Mulle hullult meeldib koristada!


Matk oli lihtsalt imeline! Turnimist suhteliselt vähe, sest rada asub mäe tipus. Kõrgust üle kahe kilomeetri, nii et vaade oli algusest peale väga hea. Kümnekilomeetrine teekond tegi mäele ringi peale ja iga külg oli täiesti erinäoline. Ja marmotti nägime ka! Marmott näeb välja täpselt nagu hamster, ainult et on umbes sama suur kui keskmine puudel…

Samal ajal kui meie Kairiga mäe otsas müttasime, liugles Sofi lennukist välja ja lubas seda nüüd regulaarselt tegema hakata. Vabalangemine pidi igavesti kihvt olema ja kuna tennised on tal nüüd ju olemas, siis… 

PS! Mul on päikeseprillid näkku päevitunud, näen välja nagu pesukaru. Õudne! Head ööd.

19 september, 2014

Keedupeet

Jalutasin poes ja nuputasin, mida õhtuks tööl süüa teha. Ja mis ma näen - peet! Päris ehtne keedupeet! Külliki just rääkis oma rosolje- ja boršilugusid, ajas isu peale. Ta tegi sel aastal kaks olulist muutust - läks mehele ja hakkas peeti sööma. Ma ei mäletagi, kumb enne juhtus...

Mina ei söönud lapsena singiga praetud makarone. Makaronid sobisid ainult keedetuna ja hapukoorega. Aga peeti sõin küll. Borš oli üks lemmiksuppe (kana-klimbisupile jäi muidugi alla).

Mõtlesin siis, et voh, teengi õhtuks borši! Olin koos lemmik-aafriklasega tööl ja tema oskab jällegi maailma parimaid chapati'sid teha. Taigna segab kokku veest, kahest erinevast jahust, soolast ja suhkrust. Kõlab nagu… käkk. Aga maitseb jumalikult! Teisel korral ütles, et vaata ja õpi. Mõtlesin, et hähh, ma ju vana küpsetaja, asi siis chapati kokku visata... Assa raks kui keeruline see on! Siiamaani ei oska!

Tainas tehakse täiesti tunde järgi, kaetakse õliga, lõigatakse ribad ja rullitakse need kokku. Hiljem rullitakse need jälle lapikuks ja igast rullist saab ühe chapati. Nii jääb õli täpselt õigesse kohta ja valmis chapati rebeneb ringikujuliselt. Täielik müstika minu jaoks!

Eeldasin, et vähemalt küpsetamise osa on umbes nagu pannkookidel, aga ei! Need käivad pannil üksteise peale torni! Iga uus taignaleht läheb alumiseks ja see, kuidas neid siis lapatakse, on juba omaette teadus. Pildil on ainult esimesed kaks, pean järgmine kord väikse klipi tegema, kuidas Pauline neid klohmib kui torn kõrgemaks kasvab. 

Kõige hämmastavam on see, et külm chapati on vaat et paremgi kui kuum. Kui imekombel mõni üle jääb, lähen tavaliselt veidi varem tööle, et rahulikult mõnuleda. Teen tassi kuuma teed ja tirin külma chapati küljest ribasid. Seda pole võimalik ette kujutada kui proovinud pole.


Tööl oli aga muid asjatoimetusi ja chapati'de jaoks ei jäänud lihtsalt aega. Mõtlesin, et ei hakka siis boršiga kah möllama, teen mingi kana-asja ja asi vask. Üks klientidest on hindu, sööb küll kõike, aga kui valida oleks, pistaks hommikust õhtuni ainult kana ja riisi. 

Tegin koorese kanakastme, lisasin veidi seeni, Kadri toodud värsket rosmariini ja natuke karrit ka. Juurde keetsin riisi ning serveerisin peedi-küüslaugu-majoneesisalatiga.

Salat kujunes selliseks hitiks, et lõpuks aeti riisiteradega taldrikult roosat peedimahla taga, et jumala eest tilkagi hüva kraami raisku ei läheks. Kaste juhtus kah ootamatult hea saama, kuigi lihad ja kastmed pole üldiselt sugugi minu teema. 

Remont ja sisustamine hakkab kahjuks vaikselt ühele poole saama. Mulle hirmsasti meeldis seda kõike teha. Õnneks on meil nüüd 24-tunni töötaja, kes ööbib keldrikorrusel, mis siiani täiesti kasutuna seisis. Seal on kaks tuba ja vannituba. Suuremal on maast laeni aken, aga väiksem on alati pime olnud. Kõigepealt ostsin lambi, et natuke hubasem oleks, aga siis sain aru, probleem on hoopis vales kardinas:


Musta värvi mööblist pole minu meelest mitte midagi hullemat. No kui, siis ainult punane - ja nagu juba teate, siis seda on meil seal ka! Ning iga jubedat kroonlühtrit pole veel jõudnud alla korjata… Püüdsin lihtsalt kõige muuga helgemat tooni sisse tuua ja parem sai ikka. Päris igast toast (neid on kokku kaheksa) mul muidugi pilte pole, aga püüan meeles pidada ja mõned juurde teha.

09 september, 2014

Puhkus Mehhikos

British Columbia provintsi (seesama, kus Vancouver asub) õpetajad streigivad. Kõik koolid on kinni, lapsed pilla-palla. Nõutakse väiksemaid klasse, rohkem tugispetsialiste ja paremat palka. Lapsevanemad ähvardavad riiki kohtusse kaevata, sest õppetöö ju seisab ning riik maksab iga õpilase vanematele 40 dollarit "lohutusraha" päevas. Vot nii on lood siinpool sood.

Vahepeal tegime Kustiga plaani ja ostsime oktoobri lõppu päikeselise nädala Mehhikosse, Kariibi mere kaldale. Kustav lõpetab sellega oma neli kuud kestnud Eesti-puhkuse ja üritab tagasi Kanadasse tulla. Kuidas see õnnestub, selgub muidugi hiljem, sest viisat tal ju enam pole, ainus võimalus on siseneda turistikaga. Kuna ta kevadel sama triki tegi, ei pruugi piirivalvurid sellest ideest aga ülemäära suurde vaimustusse sattuda, aga noh, eks näis. Mis siin ikka ette muretseda.

Tööl andsin kohe usinasti personalijuhile teada, et olen oktoobris nädalakese ära ning olgu nii tore ja leidku mulle asendaja. Esiteks ei ole vabade päevade saamine kunagi probleemiks olnud ja teiseks pole ma 1,5 aasta jooksul veel puhanudki. Aga vot tutkit - kohe jama! Viu-viu ja hädakisa, et oot, nii ei saa, ma ei oska kaks kuud ette öelda, kes parajasti millises majas töötab ja kas leian sulle asendaja. Kõige paremal juhul võin kaks nädalat ette öelda, kas saad minna või mitte. Ja loodetavasti on sul hea reisikindlustus, et piletiraha tagasi saada kui ikkagi töötama pead…


Selgitasin siis sõbralikult, et ma ei küsi, kas tohin minna. Ma lähen igal juhul. Nii et parem siiski leia keegi... Jah, mul on seda tööd vaja ja mulle meeldib seal ka, aga ma söön oma mütsi ära kui neil on kuskilt mõni veel usinam inimene võtta kui mina seda olen, juhuks kui tahavad kangekaelsed olla, mu reisiplaane takistada ja minust ilmajäämisega riskida.

Järgmiseks teatas, et teab küll, et mul on õigus puhkust saada, aga "tead kui kaua mina juba puhanud pole?" No annab juba vaikselt tunda, ma vaatan...

Olen viimasel ajal hakanud praktiseerima tee-nägu-et-sind-pole-olemas ja vaata-hiljem-mis-saab-tehnikat. Maru hästi toimib! Ei vasta ärevat sorti kõnedele otsekohe, vaid helistan mõne tunni möödudes tagasi ning töömeile nädalavahetustel enam üldse ei ava. Elu kohe hulga ilusam! Mul on ju uus joogapoos ka, kui väga hulluks läheb, võtan selle sisse. 

Natuke imelik? Ükski asi pole enam imelik kui oma päevi autistide seltsis veedad, hahaa!

07 september, 2014

The Chief - jälle!

Kevadel mõtlesin, et olen suvel tubli ja käin igal nädalavahetusel matkamas. Nüüd avastasin, et on juba september, aga ma pole ühelegi matkale jõudnud! Laiskus, mis muud. Eile oli lihtsalt ideaalne ilm, hästi soe ja kergelt tuuline. Ühtegi pilve muidugi polnud. Vancouveris ongi tavaliselt aus värk - kas on täiesti selge või täiesti pilves (ja sajab). Mingi vahelduva pilvisusega siin üldse ei jamata.

Kustav käis kevadel sõpradega The Chief'i vallutamas, aga mina olin tol päeval tööl. Vaatasin pilte ja õhkasin, et paistab väga mõnus koht olevat! Vancouveri vaadetega hakkan juba vaikselt harjuma, aga iga kord kui linnast välja sõita, võtab endiselt keeletuks. Siin on ikka täielik paradiis! Ükskõik, mis suunas minema hakata, igal pool ainult postkaardivaated.

Seekordseks matkakaaslaseks oli Sofi kursavend Matthew. Et siinsetel meestel ka kõigil samad nimed peavad olema! Mul on neli sõpra, kelle nimi on Matthew! Igatahes oli juhtunud kuidagi nii, et tema, põlise vancouverlasena, polnudki veel The Chiefi vallutanud, ja mina, põlise eestlasena, olin siis sel raskel teekonnal abiks.

Matthew oli korraliku kodutöö teinud ja teadis rääkida, et kõige kavalam on alustada kolmandast tipust, sest see rada on kõige inimtühjem. Esimese hargnemiskoha juures oli väike kaart, viskasime korra pilgu peale ja otsustasime, et sealt tulebki paremale pöörata. Oli tõesti tühi. Kui pärast 20 minutit kestnud rassimist esimeste matkalistega kohtusime, uurisime kindluse mõttes, kas oleme ikka õigel teel ja saime teada, et rada viib hoopis rippsillani, kuhu me üldse minna ei plaaninud. Noh, vantsisime siis tagasi, heitsime natuke tähelepanelikuma pilgu kaardile ja leidsimegi õige tee.

Kolmanda tipuni viiv rada oli väga mõnus ja looduslik, kulges üle kivide ja puujuurte. Mõne matkalisega ikka kohtusime, aga sellist sagimist nagu esimesse tippu viival rajal, seal polnud. Tipp ise oli kohe nii tühi, nagu poleks keegi selle olemasolu veel avastanud. Pärast piknikku ja ringiuudistamist suutsime isegi natuke ära eksida, ei leidnud enam seda kohta üles, kust tagasi alla saaks. No ja küsida polnud ju kelleltki!


Teise ja kolmanda mäe vahel oli tore lõhe, mille vahele üks seltskond köie oli tõmmanud, mille peal siis vaatamata tuulele kõndida üritati. Adrenaliini jagus pealtvaatajatelegi!

Teisest tipust avanesid juba uued vaated, kuid rahvast oli samuti rohkem. Siinne loodus on lihtsalt hämmastav! Ja vöötoravad olid väga julged, ronisid kasvõi jala peale, et maiust nuruda. Ma imestan, et nad veel üldse joosta jaksavad, suvi läbi nuumatud ju... 

Ringi vaadates sai selgeks, et kohustuslik asi, mida The Chiefi tipus teha, on poseerida joogapoosis. Kui sellelt matkalt joogapilti pole, oled ilmselgelt läbikukkunud! Ma ei saanud vähestele joogateadmistele vaatamata teistele alla jääda ja leiutasin lihtsalt uue poosi. Aga pilt on igatahes olemas!


See rada, mida mööda enamik inimesi liigub, et esimesse ja teise tippu jõuda, on päris väsitav. Mingi osa kulgeb lihtsalt mööda kaljuäärt, kus tuleb kettidest kinni hoida ja hoolikalt jalge ette vaadata, et ei libiseks. Pildi pealt vaadates tundub, et kahe tipu vahe ei ole kuigi suur, aga tegelikult tuli oma pool tundi allapoole matkata, et esimesse tippu viiva raja algusesse jõuda ja sealt edasi läks ainult püstloodis, nii et me otsustasime selle siiski vahele jätta. 

Üllataval kombel pole täna lihased üldse valusad. Hea lihtne kohvikusse kepsutada!

Vaade esimesele tipule (taamal)

30 august, 2014

Botaanik Anu

Kevadel olin hästi elevil, et mul on tööl aed - saan seemned mulda pista. Kõik oli lootusetult rohtu kasvanud, ainult roosid läbi aastate vastu pidanud.

Otsustasin, et panen terve aia õitsema! Veetsin TUNDE seemneleti ees uurides, mis lill millal puhkeb ja kas see juhtub kohe esimesel või alles teisel aastal. Tegin suuremat sorti plaani, kuidas taimi paigutada, et väiksemad suuremate varju ei jääks ja et peenar suvi läbi värviline oleks. 

Noh, mis siin ikka pikalt… saate aru küll. Aga kus, kurat, mu lilled siis on?! Paari päeva pärast algab september ja tänaseks on mullast välja tulnud ainult kaks sorti. Üks neist lillhernes, mis venis nii kõrgeks, et oli enamiku aega ainult pikali (ma nii kõva botaanik veel ei ole, et neile mingid kepid leiutaks); teine üks toredate tillukeste siniste õitega, mis on iseenesest päris kena. 

Isegi tageetesed ei tulnud üles! Juba aprillist saadik ootan!

No ja siis mu köögiviljaaed! Mõtlesin, et ei hakka keerulisema kraamiga (nagu tomatid ja porgandid) üldse katsetama, külvan lihtsalt veidi tilli ja salatit. Kujutasin ette, et saan suvel oma aiast värsket salatit noppida ja ei pea üldse poekraami sööma. Salatiseemned ei mahtunud ühte potti ära, panin siis kahte. Täpselt samad seemned täpselt samast pakist! Ja mis juhtus:


See kuradima salat lihtsalt mõnitas mind! Üks kasvas muruks ja vsjoo. Teise potti kõrgus puu! Ma ei pea vist mainimagi, et süüa ei saanud midagi… Eile läks hing nii täis, et viskasin mõlemad minema! Öötöötaja küsis hiljem, et kuhu see ilus lill õuest kadus? Lill?! Lilled on siiani seemnetena mulla sees peidus! Neil on streik. Ja salat võttis siis lilleks olemise kohustuse üle... Väga abivalmis temast muidugi.

Toas on natuke parem seis. Mingil veidral põhjusel kasvavad palmipotis seened, aga ma ei lase end väga häirida. Olen tähele pannud, et kui unustan kasta, kukuvad seened pikali ja kuivavad ära, aga palm peab kenasti vastu. Üks teine lill hakkas kohe pärast ostmist meeletult vohama. Aafriklastest töökaaslased käivad ahhetades ringi ja räägivad, et see olevat rahalill - kui kasvab hästi, tähendab, et rikkus tuleb majja. Neil pidavat mõlemal kodus sama taim olema, aga ei idane ega mädane, üldse ei lähe suuremaks. Minu oma ei mahu varsti enam riiulile ära - pool seina on teda täis, paari kuuga viskas end kolmekordseks. Eks ma nüüd siis ootan, kust need dollarikoormad ilmuvad… Et rahalill on ainus, mida ma elus suudan hoida, on ju iseenesest hea uudis?

25 august, 2014

Eesti lastefilmid

Seisime Sofiga koogileti ees ega suutnud kuidagi otsust langetada. Sofi pakkus, et teeme lihtsalt "de tin marin de don pingüé…" (hisp.k.) meetodil. See, kuidas ta seda ütles, kõlas täpselt nagu "üki-kaki-kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi". Mõeldud-tehtud: Sofi vuristas hispaaniakeelse salmi ette ja valis välja sidrunikoogi.

Küsisin, mida salm tähendab - kokkuvõttes olevat täiesti lamp. Kõlab siis nii:

De tin marin de don pingüé
cucara macara, titere fue
yo no fui, fue teté
chumara chumara
que ella merita fue.

Inglise keeles on muideks midagi samalaadset:

Eeny, meeny, miny, moe,
catch a tiger by the toe,
if he hollers, let him go,
eeny, meeny, miny, moe.

Hispaania versioon räägib nukust, inglise oma tiigrist, aga Eesti salm…

Üki kaki kommi nommi, vanamees hüppas üle pommi,
äkki käis üks kõva pauk, 
vanamees vaatas - püksis auk.
Püksist hüppas välja konn,
küsis, kus su kodu on.
Hiired kõdistasid naba,
sina oled mängust vaba.

Vanamees? Pomm? Väga normaalne... Ja nagu ühest oleks vähe, on meil teine veel: 

Vanamees-vanamees kuuskendkuus, 
poolteist hammast oli tal suus, 
kartis hiirt ja kartis rotti, 
kartis nurgas jahukotti.


Külliki rääkis, kuidas ta ükspäev süüa vaaritades Nukitsamehe viisijuppi ümises (teate küll, see puburu-pump-pumpuu…), mispeale ameeriklasest abikaasa oli kulmu kergitanud, et mis see oli? Külli selgitas, et see on ühest Eesti lastefilmist, mille saatel me kõik üles kasvasime:

"Film räägib sellest, kuidas kaks väikest last eksivad metsa ära ega leiagi koduteed. Satuvad hoopis nõia majja, kus neid vangis hoitakse ja tööd tegema sunnitakse. Süüa ei anta, nõia laps kisub väikest Itit valusasti juustest ja sead ähvardavad Kustit ära süüa. Vahepeal käib nõid mõlemat pantvangi kepiga peksmas. Mitu korda plaanivad põgeneda, aga metsas ootavad neid näljased hundid, nii et sellega on natuke keeruline...

Lõpuks saavad sealt kuidagi minema, aga varastavad nõia lapse ära! Viivad ta oma koju, laulavad kõik koos "päikeseratas-päikeseratas", hoiavad kambakesi väikest poissi kinni, võtavad ta paljaks ja pesevad üheskoos. Seejärel viilivad lapse sarved maha nii et sädemeid lendab…"

Jim oli Küllikit vaadanud sellise näoga, et... only god knows, kuidas sinust taoliste filmide kiuste üldse normaalne inimene kasvas!

Nukitsamees polnud tegelikult kõige hullem - "Metsluikesid" mäletate? See oli ikka puhas horror!

Kuningatütar Eliisel on 11 venda ja kuri võõrasema, kes vennad luikedeks moondab. Et vendi nõidusest päästa, tuleb Eliisel neist igaühele nõgestest särk kududa, seejuures ei tohi ühtki sõna lausuda, sest muidu vennad hukkuvad. Töötada tuleb paljakäsi ja paljajalu, et võimalikult valus oleks. Nõgeseid tuleb korjata öiselt surnuaialt ja selle käigus käivad teda nõiad kiusamas.

Lõpus läheb päris kiireks ja vaatamata ebainimlikule pingutusele ei õnnestu Eliisel noorimat venda päästa. Tema jääbki luigeks ja heietab õrnal häälel: "Ära nuta Eliise - igal õhtul, kui päike loojub, tulen unenägudes su juurde; igal hommikul kui päike tõuseb, lendan linnuna taeva alla…" Taustamuusikast ärme üldse räägime, see on ikka nii sünge kui üldse olla annab! Iga kord kui film läbi sai, olin ma end ogaraks nutnud (vaata treilerit siit).

Marek Strandberg jagas ükspäev linki piltidega Vene mänguväljakutest, juures arvamusavaldus, et põhjuseid, miks Putin on selline, nagu ta on, tuleb otsida lapsepõlvest. Meile, Nõukogude Liitu sündinud lastele, pole alljärgnevad fotod just ülemäära ehmatavad. Närvikava sai juba multikaid ja filme vaadates raudseks treenitud...

21 august, 2014

Pubekad

Istusin bussis, väljumiseni oli veel aega. Korraga helises juhi telefon ja peatselt sai selgeks, et ta räägib tütrega, kes peab poole tunni pärast arsti juures olema, aga ei taha üldse minna. Ei leia prille üles, ei tea, kuidas kohale jõuda, on liiga kaugel, ei tea arsti numbrit, nutt ja hala. Oli ilmselgelt ärritunud ja üldse mitte koostöövalmis. Bussijuhist isa aga kannatlikkus ise! Nii ilusasti laveeris selle pasarahe all, mis talle läbi telefoni kaela sadas. Jäi rahulikuks, aga kindlaks. Selgitas, et vaata, Jody, nii ei saa, et võtame kohustuse, mida ei täida. Ei saa viimasel hetkel öelda, et teate, ma planeerisin oma aega valesti ja lihtsalt ei tule. Selgitas, millise bussi peale minna ja kuhu peatusest kõndida. Ütles, et helistab arstile ja annab teada, et tütar jääb hiljaks. Ütles kõne lõppu: "I love you, Jody!"

Pani toru ära, ohkas pikalt ja sügavalt ning hõikas üle bussi: "Teenager for sale! Good price!" Kõik naersid. Üks hüüdis vastu, et: "You can keep her!"


Täna jalutasin oma kliendiga õues kui hakkas korraga ajama, et tal on homme sünnipäev. Ta suudab selliseid ideid täiesti lambist genereerida ja neid nii veenvalt esitada, et enamik töötajatest kaotavad lihtsalt pea. Ma sain pidevalt nädalavahetusteti kõnesid, et: "Kuule, kas ta läheb pühapäeval koju? Väidab, et läheb ja et me peame emale helistama!" Ja kui kohe oma tahtmist ei saanud, hakkas hüsteeriliselt nutma. Mitu tundi rahustati. Lõpuks panin Tähtsasse Raamatusse kirja, et mille kohta mina pole juhiseid andnud, seda pole olemas. Ära usu last! Hahaa. Selline mõnus tädi olen. Aga kõned lakkasid ja nüüd saan nädalavahetustel puhata.

Igatahes. Et sünnipäev siis. Selgitasin rahulikult, et sinu sünnipäev on talvel, eile just rääkisime sellest...

Tema: "Homme"
Mina: "Ei ole homme, talvel on. Praegu on suvi."
Tema: "Juulis!"
Mina: "Jaanuaris"
Tema: "Mul on homme sünnipäev!"
Mina: "Ei, sul on jaanuaris sünnipäev, sinnani on veel palju aega!"
Tema: "Augustis?"
Mina (end rahulikuks sundides): "Jaanuaris."

Küsisin siis kohe ise: "Ütle, millal su sünnipäev on?"
Tema (täiesti siiralt): "Ma ei tea?!"

Agrrhhhhh….

Mina: "Jaanuaris"
Tema: "Jaanuaris"
Mina: "Millal su sünnipäev on?"
Tema (laiutab käsi): "Ma ei tea!"

Agrrrrrrhhhhhhhhh!

Mina: "Ma just ütlesin sulle! Ja sind kordasid!"
Tema: "Juulis?"

Appi!

Pikapeale saime siiski kokkuleppele, aga see võttis oma kõva 15 minutit aega. Ma väga loodan, et sellised arutelud teevad must pikapeale ühe toreda ja kannatliku ema, keda igasugune ustepaugutamine ja suvaline nähvamine suhteliselt külmaks jätab. Pealegi olen autistidega töötades jõudnud arusaamale, et tegelikult on tore, kui sul on täiesti normaalne mässav teismeline, kes tuleb natuke liiga hilja koju ja haiseb mõnikord suitsu järele. Palju hullem on see, kui oma täiskasvanud lapsega ikka veel kiikumas käid ja liivakasti äärel istud, sest tema arengutase suurt rohkemat ei võimalda.

Puhtalt vaatenurga küsimus, onju?!

16 august, 2014

Imeline eesti keel

Ükspäev õppisime Mattiga eesti keelt ja jõudsime töövihikus sõnani "peale". Mina oleksin pakkunud, et see tähendab "on" või "onto"… Aga asi on keerulisem kui esmapilgul paistab!

Võtke mind peale - give me a lift/take me aboard
Peale hakkama - make a start
Peale käima - insist
Tulge peale - come on
Eilsest peale - since yesterday
Laua peale - on(to) the table
Peale selle - besides
Kõik peale minu - all exept me
Peale lõunat - after noon

Ja väike täiendus lugejalt - "Millegi peale tulema"

Matt, vaene hing, ahastas, et mille kuradi pärast see nii keeruline peab olema? Võimatu on meelde jätta sõna, mis inglise keeles tähendab mmet täiesti erinevat asja. Mingit loogikat pole!

Ja pähe õppimine ei aita samuti, sest näiteks "tulge peale" kasutatakse ainult kedagi sõiduki peale kutsudes. Ehk "tulge peale" on küll "come on", aga "come on" ei ole alati "tulge peale".

Ja kui asja veel keerulisemaks ajada, võib "peale" asemel mõnikord ka "pihta" öelda ("hakkame pihta"). Samas tähendab "pihta minema" riivamist ja "piht" keskkohta. Mõnes kontekstis on aga "peale" ja "pärast" sama tähendusega ("peale tunde", "pärast tunde"). Samas ei tähenda "pihta" ja "pärast" kunagi sama asja, kuigi mõlemad on "peale" sünonüümid…

Ütlustest ma üldse ei räägigi - "paljas nagu porgand" ja "sulge sappa saama". Matt raputas lihtsalt pead ja ütles: "It doesn't make any sense!"

Ahjaa, muidugi veel selline tore sõna nagu "minema" - mina lähen, sina lähed, meie läheme… Mis minemisest sai?

Jalanõud. JalaNÕUD!!! Ja kuigi sokk käib ka jala otsa, ei ole ta jalanõu. Sealjuures ütleme, et paneme midagi jalga või pähe, kuigi reaalsuses paneme ikka jala kinga ja pea mütsi, mitte vastupidi…

Ja mõnikord on vaja sisse magada, selleks, et end välja magada. Inglise keeles ei ole üldse sellist asja nagu "välja magamine", mis teeb selgitamise veel eriti keeruliseks.

Ma üldse ei imesta, et Kairi inglasest boyfriend eesti keeles ainult kahte sõna teab: "kuradi jobu".

13 august, 2014

Ohutuskoolitus

Kolleegid ajavad mu hulluks! See, kes täna hommikul tööl oli, saatis mulle paari tunni jooksul oma 30 sõnumit! Et "laps on viril, tõmbas mind patsist kui käskisin tal maast leitud koni suust välja sülitada" (hahaa, jaa, meie argipäev), "mossitab, hammustab omaenda kätt". Ühtlasi korrutas iga kaebuse vahele, et "see ei ole normaalne!". Päris õige tähelepanek iseenesest - ei ole, jah, normaalne! Erivajadusega klient ju!

Uskumatu kui isiklikult taolisi juhtumeid võetakse, kohe on mokk vingus ja käiakse välja, et nüüd võiks keegi teine tööle tulla ja temaga edasi jamada, sest "ta peab aru saama, et minuga nii ei käituta". Inimesed tõsimeeli arvavad, et kui kõnnid minema, kukub autist ennast analüüsima ja avastab, et "see läks nüüd küll väheke pahasti, jah…" Me räägime kellestki, kes ei oska ise kingi jalga panna! Kellestki, kes sööb kanakoiva koos luudega ära kui seda talle ette ei puhastata. Ja ta ei hooli, on see küpsetatud või toores! Autistist, kellele on teiste arvamus nii suva kui üldse olla saab.

No kuidas, kirevase päralt, on võimalik tema käitumist üldse hinge võtta?! Tal pole ju aimugi, mida teeb!

Eile käisin Kadril külas, sest järgmisel nädalal sõidavad nad juba ära. Tema töötab sama asutuse teises majas ja ütles, et täitsa kahju on lahkuda, kliendid kasvavad ju hinge külge… Inimesed jagunevadki kaheks - ühed, kes seda tööd südamega teevad ja teised, kes igal võimalusel vastu rinda taovad, kui suurte kogemustega nad on, aga pärast esimest intsidenti solvunult tagatuppa nutma jooksevad ja "ta ei ole normaalne" karjuvad.


Kadri ja Joonase siinne kodu on tõeline hipipesa, soe ja värviline nagu nad isegi. Hingega koht, kust ei leia IKEA nõusid ega kaht ühesugust tooli. Ma võiks päevapealt sisse kolida, aga kahjuks on uus üüriline juba olemas.

Meie siinse kodu arengud on hetkel sellised, et sõber, kelle ema korteris elame, otsustas sügisest kolmeks kuuks Vancouverisse kooli tulla, aga kuna läks naisega tülli, saabus ootamatult kuu aega varem. Ja kuigi ta on päris tore inimene, ei ole ma suuremas vaimustuses oma eluaseme jagamisest. Keeruliseks teeb olukorra see, et ma pole päris kindel, kas ta tegelikult ikkagi kolib talvel Calgarysse tagasi või jääbki siia. Sel juhul hakkaks juba praegu vaikselt uut kodu otsima…

Tahaks chill olla ja mõelda, et ah suva, asjad ju lahenevad! Küll saabub kodu osas selgus ja Kusti tuleb varsti tagasi ja elamisluba… Ahjaa, elamisluba veel ei tule! Mulle saadeti kõik dokumendid tagasi! Nii see käibki - kui kasvõi üks detail ei sobi, tuleb kogu pakk tagasi.

Dokumentide töötlemise tasu tarvis sai saadetud tšekk ja meil jäi täiesti kahe silma vahele, et nõutud oli sertifitseeritud tšekki. Polnud ju aimugi, et neid on mitut tüüpi! Pagana kanadalased oma tšekkidega! Nagu kiviajas elaks! Matt seletas, et sertifitseeritud tšeki peab pank eraldi välja andma ja sellel oleva summa broneerima. Mis on ju absurd! Summa on arvel olemas, minge võtke välja, mis me saadame seda paberihunnikut edasi-tagasi?!

Hea uudis on see, et kvoot ei ole veel täis, 6000 kohta on alles. Muud paberid õnneks sobisid, nii et saadan paki uuesti teele ja jään järjekordselt ootele. Maru tüütu on see bürokraatia! Lõplikku vastust pole seega enne järgmise aasta septembrit mõtet oodata, agrhh...


Lõpetuseks natuke tööhuumorit: peame iga kuu ohutuskoolitusi tegema, teema on alati ette antud (nt. tulekahju, maavärin jne). Selleks on vastav dokument, kuhu kirjutatakse kujuteldav stsenaarium, töötajate käitumine ja üleskerkivad asjaolud. Juhtum mängitakse läbi ning hiljem annab igaüks allkirja, kinnitamaks, et on nüüd kõvasti targem.

Kuna mu praegune nädalavahetusetöötaja on neid varemgi teinud, usaldasin ülesande talle. Kümmekond näidet oli ees, polnud eriti raske midagi sobivat kokku luuletada.

Tuletan siinkohal meelde, et treenime töötajaid, mitte kliente, sest kui ohu korral autistide peale lootma jääks, oleksime natuke… noh, rumalad või nii (vaata ka: ei oska ise kingi jalga panna, sööb kana koos luudega ära).

Seekordne teema oli "Ohutuse tagamine vägivaldse käitumise korral". Ja mis mulle siis esmaspäeval paberilt vastu vaatas...

Stsenaarium: "Töötaja küsis klientide (?) käest, et kui töötaja oleks nende suhtes agressiivne, kas nad vastaks samaga või otsiks abi? Kumbki laps ei vastanud."

Mida ette võeti: "Kliendid ei saanud kontseptsioonist aru"

Olulised asjaolud: "Kliendid ei vastanud küsimusele. Töötaja etteütlemise peale ütles üks neist "help"."


Selle paberi jätan küll omale alles! Iga kord, kui tekib tunne, et ma pole piisavalt nutikas, saan selle abil meelde tuletada, et alati leidub mõni, kes on lausa paduloll… Jääb üle vaid loota, et kui tekib reaalne olukord, kus kedagi rünnatakse, ei jää töötajad klientidele otsa vaatama, et noh, mis me nüüd tegema peame? Oma hoolealuseid tundes ma pakuks, et tüdruk küsiks: "Kes õhtul tööle tuleb?" (ja küsiks seda vähemalt 20 korda järjest) ning poiss hõiskaks: "Reedel! Minu ema! Reedel! Mh?"