07 juuli, 2015

Maalapsed

Reede õhtul kui olime juba umbes viis tundi autos istunud ja muudkui suvila suunas kütnud, märkasime maantee ääres surnud looma. Matt ja Ermo, kes tänu esireale paremat vaadet omasid, jäid vaidlema, kas tegu oli kitse või karuga. Meie Mariiga võtsime elavalt arutelust osa, sest nagu naistel ikka - mida vähem öelda on, seda rohkem tuleb häält teha (mina ei näinud tegelikult üldse mitte midagi).

Mõned kilomeetrid hiljem andis Matt alla ja pööras auto ringi, öeldes, et üks jaburamaid asju, mida keset ööd teha võiks, on ekstra tagasi sõita, et näha, kelle laip see ikkagi oli, aga noh... Ja saate aru, oligi karu! Ma ei tea, kas seda peaks nüüd kui miskit märki võtma, et esimene vabas looduses nähtud karu, kelle järele ma juba ammu igatsesin, surnuks osutus? Doktor Matt uuris vereloiku, tunnistas laiba värskeks ning arvas, et kui elusat karu kah näha tahan, ei ole vaja ilmselt kaua oodata, et mamma, kes äsja kutsikast ilma jäi, põõsast välja jalutaks... Mispeale ma käbedalt autosse Marii juurde peitu läksin. 

Aga maal on muidugi tore. Ärkad hommikul üles ja mitte midagi ei kuule. Nii vaikne, et kõrvadel hakkab imelik. Et vaikuseprobleemi natuke leevendada, õpetas Matt meid hiljem relvast laskma. Alustuseks muidugi selgus, et keegi peab vajamineva kraami metsa tassima, nii et minule sokutati kott kuulidega ja Mariile hunnik tühje purke, mispeale natuke torisesime, et kas me ei võiks niisama ilusad olla… Aga hiljem leidsime kraavipervelt maasikad ning kuniks end sööma unustasime, tassisid kotid end ise kohale, sest poisid ei jaksanud oodata, millal uuesti liikuma hakkame.


Lõunasöögiks oli jäätis ning magustoiduks arbuus murelitega - selline raske elu siis - mispeale Marii ja Ermo kolmeks tunniks magama vajusid. Matt ütles, et kui olen nõus ämblikud ise üle parda viskama, võime paadiga järve peale minna ja noh, kuna minu näol on tegemist teada-tuntud putukasõbraga, läks kohe diiliks. Matt filmis järvest iga pisimagi nurga üles ja minu ülesandeks jäi iga mõne minuti tagant kaasa noogutada, et oii, mis äge uus objektiiv see ikka on, nii hea laia nurgaga filmib. Jutuosa tegi ta ise, mina lihtsalt noogutasin. 

Ja mingi päev küpsetasime banana bread'i ning kutsusime naabrimehe kohvile, et ta meile paremaid kalastamise nippe jagaks. Arvestades, et järv oli otse ukse ees ja hunnik vikerforelli ootas väljapüüdmist, ei tundunud külmikus passivad vorstikesed üldsegi ahvatlevad. Linnalapsed läksid siis kalale. Alguses prooviti kolmekesi, pärast paari tundi andis Matt alla ja tuli tuppa. Marii ja Ermo lubasid uut tehnikat kasutada ja kadusid veel mõneks tunniks. Õhtu lõpetuseks selgus, et tasub ikka naised maale kaasa võtta küll, sest ainsama kala püüdiski Marii.


Viimasel õhtul tegime lõket, sest Jaanipäeva oma jäi ju vahele. Väga kodumaine tunne oli, natuke jahedavõitu ja hullult palju sääski. Sooje riideid ma muidugi kaasa ei võtnud, nii et lõkke ääres istumiseks kombineerisin lihtsalt olemasolevatest midagi kleidile alla ja peale. Suve stiiliauhindade jagamisel pretendeeriksin seetõttu peaauhinnale, sest nii võluvat komplekti kui see, mis lõpuks välja kukkus, pole küll enne nähtud. Marii võib oma triibuliste sokkide ja plätude kombinatsioonis ainult teisele kohale loota, sest ülejäänud riided olid tal igavalt normaalsed.


Kui lõke kustutatud, leidsid poisid õuest konna ja tõid selle tuppa kaasa, et meil Mariiga oleks võimalus oma unistuste prints leida. Konna suudlemine keelati lõpuks ikkagi kategooriliselt ära ja vaene loom viidi kiirelt õue tagasi. Konn olevat sellise asjade käigu üle äärmiselt nördinud olnud ega tahtnud kausist välja minnagi.

Linna tagasisõit oli kõike muud kui maaliline, sest tervel läänerannikul on ulatuslikud metsatulekahjud, nähtavus null ja õhk paksu suitsu täis. Vancouver õnneks ei haise, aga ka siin on õhk udune ja päike paistab punasena. Ja mul on miljon sääsepunni, oeh...

24 juuni, 2015

Monster

Sorri ämblikusõbrad, aga kui keegi niimoodi teki peal ringi jookseb, et müdinat on vannituppa kosta, ei jää muud üle kui ta maha lüüa. See on konkurentsitult suurim ämblik, keda elu jooksul kohanud olen… Öök! Palun öelge, et ma pole ainus, kes sellist elukat jäledaks peab?

22 juuni, 2015

Jaanipäev (+ film)

Mul on terve hunnik värskeid beebiämblikke kui kellelgi peaks vaja minema. Ei teadnudki varem, et nad sellised sarisigijad on! Hullemad kui jänesed.

Reedel käisin Mariil ja Ermol külas ja see ämblik, kes neil varem vannitoa seinal elas, konutas nüüd prügikastis. Vot minu praktikas pole seda juhtunud, et ämblikud end ise ära viskaks, aga näe, nende peres paistab see nii käivat. Marii oli sipelgaid tõrjunud ja selle käigus kogemata kõik hästihoitud ämblikud kah ära tapnud. Vannitoa oma oligi vist viimane, kel veel hing sees. Ermo pakkus, et kuna kõik sõbrad on surnud, läks ilmselt vabatahtlikult prügikasti, sest ei näinud elul mõtet. Minu omad viljelevad seevastu täpselt vastupidist loogikat - mida rohkem neid laiaks litsuda, seda enam asemele tekib.

Vaatamata sellele, et M&E on selgel eestlaslikul veendumusel, et ämblikud toovad õnne (kanadalased seda seisukohta õnneks ei jaga), on neil ikkagi väga tore külas käia, sest Ermo kostitab mind iga kord uute ja huvitavate grill-lihadega ning Mariil on väike aiamaa, kust saab muuhulgas värskeid herneid.


Eile pidasid Vancouveri eestlased jaanipäeva ja olles juba kolmandat aastat siin, otsustasin lõpuks alla anda ja vaatama minna, mida see endast kujutab. Ja hea on, et läksin, sest igavesti tore jämm oli! Kohe nii eestimaine, et põrsas oli vardasse aetud ja kõrvale pakuti värskeid kartuleid ning praekapsast, ehedast rukkileivast ja kringlist rääkimata. Kuldset Triot kostus ja Kungla rahvast ka. Pooled pidulised olid muidugi rahvariietes.

Iga mõne aja tagant astus mõni uus eestlane juurde ja teatas, et loeb mu blogi. Ajee, ma olen kümme korda kuulsam kui Pantalone! Kusjuures kõik lähemad sõbrad paistavad täpselt sama kuulsad olevat, näiteks kui Matt läks kohvi ostma, küsiti talt, kas ta on see tegelane Anu blogist?!

Kohalikud eestlased on ikka nii toredad!

Ainus pettumust valmistav osa oli see, et seekord õiget jaanituld polnudki, sest viimased kuud on nii soe ja kuiv olnud, et kui korra tikku tõmbad, põleb pool Kanadat maha. Lõkke sisse oli peidetud punane kangas, mida ventilaator lehvima tuulutas, aga tule mõõtu see ikka välja ei andnud. Eestis on häda, et igal Jaanipäeval ladistab sadada, siin on häda, et ei tohi liigse kuivuse tõttu lõkke peale mõeldagi. Jumal tänatud, et on, mille üle hädaldada! Mis Jaanipäev see muidu oleks?!

Matt viskas väikese filmi kah kokku, selle nägemiseks VAJUTA SIIA.

Ja mis eriti tore - kui pidustustelt koju jõudsin, olid naabrid mulle ukse taha suure purgitäie mustsõstraid jätnud, sõbralik kirjake juures. Küll ikka mahub palju häid emotsioone ühte väikesesse nädalavahetusse. Tore, et mul ämblikud nii agaralt sigivad, tõmbavad tasakaalu paika, muidu lähekski elu liiga ilusaks.

15 juuni, 2015

Marii Mimosad

Laupäeva õhtul helistas Marii, et tal on 1,5 liitrit vahuveini, mis tuleb Mimosadeks teha ja hiljem võiks kuskile tantsima minna. Tantsulka läks kohe nii hästi, et klubist välja astudes korjasin käevõrude küljest pluusitükke, nüüd võib jälle uusi riideid ostma minna. Ühtlasi sain teada, et lahtiste kingadega ei tasu klubis käia, sest niimoodi võib varvastest ilma jääda, seega olin kaval ja trampisin ise piisavalt aktiivselt, et kõik teised eemale hoiaks ning varbad kenasti alles jääks.

Tegelikult võiks ju sellest ka rääkida, kuidas ma õhtul nude-beach'ist ja seal täisriietes ringikolavatest vilavate silmadega hiinlastest rääkides pidasin vajalikuks mainida, et päris aus olles on okei, et nad midagi vähemaks ei võta, sest paljast hiina meest ei tahaks küll mitte keegi näha… ja hiljem selgus, et Marii naaber, kes kah seltskonnas istus, on tegelikult hiinlane, kuigi sedamoodi välja ei näe. Ta naeris laginal kaasa, nii et loodetavasti pikka viha ei pea, aga ise tahaksin muidugi maa alla vajuda ja mulla peale kraapida.

Täna ärkasin alles keskpäeval, mis on minu puhul täiesti uskumatu, sest tavaliselt virgun hiljemalt üheksaks, olenemata sellest, mis kell magama sai mindud. Ehk nendest pannkookidest, mille Marii oli sõnumi teel kümnest välja kuulutanud, jäin otse loomulikult ilma, aga see-eest on olemine tänu piisavale unele täiesti inimlik olnud.

Ja kuna reedel sain emmelt paki Eesti ajakirjadega, kavatsen ülejäänud õhtu lugemisega sisustada, nii et leheküljepikkust jutuvada sedapuhku ei tule, näitan hoopis viimaste päevade jooksul telefoni lisandunud pilte.

11 juuni, 2015

Jutusutsakas

Eks ta nats ebaõiglane ole, et kui ma isegi nii harva blogin, tulen siia ainult soiguma kui kuradima närvi mind kogu see bürokraatia ajab, mida Kanadasse jäämiseks läbima pean. Ei ole uusi uudiseid, muideks. Vahepeal olen ainult ühe kirja saanud ja see ütleb, et minu viimasest MyCIC kontole sisselogimisest saadik pole sinna uusi teateid saabunud. Väga informatiivne! Tänks noh! Selles mõttes ju hästi, et vähemalt pole halbu uudiseid, eksole. Aga häid kah pole.

Teadmatus ja pinge on juba nii kaua kestnud, et vahepeal läheb juba meelest ära kui nõme see on. Elan täitsa rõõmsalt ja üldse ei lähe närvi ega midagi. Aga kui meelde tuleb, hakkab kohati lausa paha.

Häid asju on ka. Tuberkuloositest sai tehtud ja läks kirja negatiivsena, sest muutus ainult 5 mm suuruseks. 10 mm pealt oleks pidanud lisatestid tegema. Jee! Üks mure kohe vähem.

Ilm on täiesti ideaalne olnud juba… sada aastat. Täna istusin tööl trepi peal ja vaatasin, et kui muru on nii pruun, et ka kõige viimane elujõuline lible surnud, on vist nats hilja kastma hakata? Eks ta veits kole ole, aga mis sa teed. See-eest on koduaias kõik ilusti roheline, sest mul on väga usin naabrinaine, kes kaks korda päevas korralikke kastmissessioone teeb. Ja nädala pärast on lootust vihmale.

Positiivse poole pealt veel niipalju, et olen oma uue koduga endiselt väga rahul. Täitsa lõpp kui hea mul siin on! Ja skunki pole rohkem enam näinud, kuigi fakt on see, et ükspäev ma talle peale astun, sest aia taga pole mingit valgustust. Üks sõber ütles, et kui skunk mu täis pritsib, pean end kolmeks kuuks töölt vabaks võtma, sest keegi ei suudaks minuga ühes ruumis olla ja see hais ei tule mitte mingi nipiga maha...

06 juuni, 2015

Kanapost

Nädal on kuidagi nii märkamatult mööda läinud, et pole sellist tunnetki, et peaks jälle puhkamisega alustama. Mõtlesin koju jalutades, et kuna on reede, peaks end millegagi premeerima... Eirates fakti, et premeerin end nagunii iga päev.

Otsustasin, et tahaks mingit head jäätist. Mõistusega sain aru küll, et poleks vaja, aga kuradikene istus õlal ja tõstis imestunult kulme, et mis mõttes ei ole vaja?

Väikese siseheitluse tulemusel leidsin piisavalt tahtejõudu, et poodi mitte minna. Aga siis jäi suvaline araablaste kiosk ette ja otsustasin õlal istuva kuradikese rahustuseks korra sisse astuda, tõestamaks, et seal tõepoolest ei ole midagi, mida tahta võiks.

Pagana araablased! Muus osas täiesti ootuspärane kräpp - kiirnuudlid, nõudepesuvahend, tolmu alla mattuvad küpsisepakid… ja NELI külmikutäit jäätist! Igasugust jäätist! Kõik peenemad sordid, mida vaikselt peas vaagisin, olid esindatud. Rannahooaega alga…

Miks mul üldse mitte mingit tahtejõudu ei ole???

Aga alati ei ole ma ise süüdi. Näiteks eelmisel pühapäeval käisime sõpradega söömas ja jäime pikemalt jutustama, nii et kui kohvikut sulgema hakati, olime ikka veel õues. Selle asemel, et meid minema ajada ja lõpuks mööbel kokku panna, tuli teenindaja ja küsis, et kas tahaksime päevast üle jäänud mandli-martsipani croissant'e omale? Ja ulatas need mulle. Kanada, noh! Neil on kollektiivne "olgem kogu aeg hästi toredad"-mõtteviis.


Eile toimus kesklinnas avarii - buss sõitis taksol pool külge sodiks, takso sõitis otsa liiklusmärgile ja selle kõrval puu all istunud kodutule. Uudise all oli tuhandeid kommentaare, inimesed kirjutasid, et see on nende lemmik-kodutu ja näe, alles eile sai talle süüa viidud. Ühtlasi rõõmustati, et kodutu saab nüüd kindlasti kindlustusest korraliku kopika ja ei pea enam kodutu olema.

"Kodutu" olemine on kesklinnas nii reguleeritud, et kerjamiseks tuleb linnavalitsusest litsents taotleda ja selle eest ka maksta. Igaühel on oma nurk, kus "kodutu" olla, kuumemates kohtades ollakse "kodutu" vahetuse korras - täpselt siis kui kell kukub, istub uus vunts maha ja lööb üles sildi: "Näljane". Üks tüüp istub alati ilma särgita ja tema papitükk ütleb "Kodutu. Näljane. Täna 57. sünnipäev." Kui Vancouverisse kolisime, oli tal iga päev 53. sünnipäev. Kahe aastaga on vanuses kõva hüppe teinud. Aga kui sul on iga päev sünnipäev, saadki ju veits kiiremini vanaks.

Süüa-juua tassitakse neile hunnikute kaupa, suitsu ja raha muidugi ka. Ma arvan, et nii mõnigi "kodutu" teenib paremini kui ülikonnastatud pangahärrad, kes nendega lõunapausi ajal ajaviiteks juttu ajamas käivad. Heategevus on Vancouveris umbes sama popp kui jooga. Igaüks toetab oma kontori ees passivat "näljast" tüüpi.


Eelmisel nädalavahetusel käisid guatemalalased mu uut kodu vaatamas. Kuskil pool aastat tagasi kui Sofile rääkisin, et tahaksin kesklinnast välja kolida, oli ta skeptiline ja arvas, et head nahka sellest ei tule. Nonii, tulid siis külla. Mu väike pesa meeldis neile väga. Pakkusin, et lähme aeda ka, mul ju nüüd kanad ja puha…

Aiast leidsime pererahva noorima lapse. Kuldsete lokkidega sõbralikkuse etaloni. Rääkis guatemalalastele terve kanakasvatusteaduse pulkadeni lahti, näitas, kuidas neile käe pealt süüa anda, võttis ükshaaval linde aiast välja, et Sofi ja George saaks neile pai teha, tõi toast karbitäie mune, sest guatemalalased ei uskunud, et punane kana muneb helerohelisi mune ja luges ette lindude nimed: Cupcake, Ruby, Henrietta… (dziisas, ma ei mäleta, mis need kaks viimast olid).

Guatemalalased olid nii lummatud, et ainult õhkasid. Sel hetkel saabus kass. Jah, seesama kass, kes enamasti üle ühe pai ei lase teha, sest tal on kogu aeg nii kiire. Lonkis kohale ja kukkus jalapealt mu külaliste ette külili ega kavatsenudki ära minna. Lihtsalt vedeles ja lasi ennast nii palju mudida kui kellelgi soovi ja jaksu oli.

Mõni hetk hiljem tuli koer, kes oli sel päeval veidi haige ja seetõttu nats õnnetu olemisega ning nõudis kah pai. Nagu mingi "Väike maja preerias" stseen oleks olnud. Guatemalalastel ei tekkinud pärast sellist loomateraapiat enam ühtegi küsimust, miks ma pilvelõhkujast välja kolisin...

01 juuni, 2015

Kevadine beebibuum (+ film)

Otsustasime randa grillima minna ja murdsime selle käigus kolm reeglit:

- kanadalased, kes alati hiljaks jäävad, olid punkt kell kolm kohal nagu kokku lepitud
- eestlased, kes alati õigel ajal jõuavad, jäid neli tundi hiljaks (välja arvatud mina)
- guatemalalased, kes tavaliselt kolm tundi hilinevad, saabusid seekord kuus tundi hiljem

Kui poole öö ajal surmväsinult koju jõudsin, selgus, et mu vannitoa nurgas elav ämblik on vahepeal pojad saanud. Laeäär oli sõbralikult ära jagatud, iga kümne sentimeetri tagant üks beebiämblik võrgupunumist alustamas. Vot nii juhtub kui proovid vahelduseks hea inimene olla ja mõne ämbliku "õnne toomise" mõttes elama jätta. Ei too nad mingit õnne, ainult sigivad, raisad! Hommikul veetsin kena veerandtunni kõiki ükshaaval laiaks litsudes, mammaga eesotsas.

Täna õhtul käisime Marii ja Ermo juures grillimas ja kui vetsu läksin, teatas Marii kindluse mõttes, et neil elab poti kõrval nurgas ämblik ja ärgu ma seda maha löögu, olevat sõber või nii. Kuna eilse õhtu lõpetasime samuti nende pool, olin ämblikuga juba tuttav. Ja mis ma näen - ka nende ämblik oli öö jooksul pojad saanud! Täpselt samasugused väiksed beebid jalutasid seina peal ringi nagu minugi omad hommikul! Graafikujärgne sigimine või? 

Aga et ma pikalt kirjutama ei peaks, leiate rannafilmi SIIT.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

30 mai, 2015

Tuberkuloosijutud

Kas teil on ka vahel neid hetki, et kohe algab juunikuu, aga korraga jääd mõtlema, et kuhu siis mai jäi... Juba sai läbi või?

Ja siis neid hetki, et vahel juhtuvad asjad mingis loogilises järjekorras - näiteks ükspäev küsis keegi, et mis arm mul vasakul õlavarrel on? Jäin mõtlema, et hmm… ma ei tea! Väga ähmaselt meenus, et mingi vaktsiin, mis tekitas punni, mis omakorda paranedes armi jättis. Mitte, et ma seda mäletaks, aga ema kunagi rääkis. Tuberkuloosivaktsiin äkki? Ei tea! Igal eestlasel on see arm käsivarrel ju?

Ja järgmisel päeval helistas tööandja, et nad on kogemata unustanud mul paluda tuberkuloositesti teha (see on sellistel ametikohtadel kohustuslik) ja palun sebigu ma nüüd vastav tõend. Kuna mul polnud õrna aimugi, kuhu selle jaoks minna, helistasin Matt'ile, kes muuhulgas teatas, et eestlasena on mulle tõenäoliselt juba lapsena tehtud BCG vaktsiin ja seetõttu on suur tõenäosus, et TB nahatest on nagunii positiivne ning tuleb teha IGRA test. Kanadas muideks ei vaktsineerita lapsi tuberkuloosi vastu, sest selle esinemissagedus on niivõrd madal.

Panin omale testimiseks aja ja igaks juhuks hoiatasin, et olen suure tõenäosusega vaktsineeritud. Telefonineiu küsis muidugi kohe, kas mul vastav tõend on ka olemas, mida mul otse loomulikult ei ole. 

Järgmisel laupäeval lähen testima, eks näis, mida nad minuga teevad. See on Kanada puhul väga tore, et siin saab ka nädalavahetusel arsti juures käia. Õhtuti muidugi ka, mõned walk-in kliinikud on kaheksani lahti. 

Walk-in on selline koht, kuhu võib igaüks sisse jalutada ja elavas järjekorras oodata, et arsti juurde pääseda. Perearstisüsteem on suht samasugune nagu Eestis, walk-in on lihtsalt sellele lisaks (ja ikka haigekassa poolt rahastatud muidugi).

Arstikabinetid on Kanadas kõvasti askeetlikumad kui Eestis (ma pean klientidega tihti arstide juures käima). Sellist luksust, et ruumis oleks kaks suurt lauda, ühe taga arst, teise taga õde, pole ma veel näinudki. Kabinetti, millel oleks aken, olen näinud ühel korral. Paljudel juhtudel võtab arst vastu kahes kabinetis korraga - abiline juhatab patsiendi ruumi, kus tuleb oodata, kuniks arst mujal omadega valmis saab. Siis astub arst sisse ja kohe algab sisuline töö. Kui mured lahendatud, astub arst välja ja sul on aega oma kotid-joped kokku koguda ja astuma hakata, samal ajal kui ta teises kabinetis on juba pooled järgmise patsiendi muredest kah ära kuulanud. Väga efektiivne! 

Tüüpiline kabinet näeb välja selline (aga olen ka poole väiksemaid näinud):


Retsepti jaoks pole siin mingit spetsiaalset vormi, see trükitakse täiesti tavalisele A4-le. Ja paljudel inimestel on "oma" apteek. Kui rohud hakkavad otsa saama, ei pea ise mitte midagi tegema - apteek helistab, et sul on ainult kuu aja varu veel jäänud, kas tahad retsepti pikendada? Kui tahad, helistab apteeker arstile ja arst faksib neile uue retsepti. 

Sellistes asutustes, kus näiteks minagi töötan, peavad kõik rohud olema pakendatud mullidesse. Eesti keeles pole head sõna, inglise keeles nimetatakse neid blister pack või bubble pack. Nii on manustamine lihtne ja selge ning kohe näha kui on rohud andmata jäänud või vale päeva mullist võetud.


Neile, kes peavad järjepidevalt rohtu võtma, saadetakse pakk soovi korral kulleriga koju. See süsteem toimib nagu kellavärk - meil tööl on nii, et kui lastel on viimane mullitäis rohtu jäänud, potsatab uus pakk läbi postipilu esikupõrandale. Kusjuures kojutoomise eest me midagi maksma ei pea, ka kõik rohud on riigi poolt rahastatud. Ahjaa, visiiditasu ei ole muidugi ka. 

-

Aga tuberkuloositeemadest veel - mis minu jaoks asja segaseks teeb, on see, et ma mäletan kooliajast tuberkuloosi nahatesti! Millegagi torgati ja tekkis punane laik, paar päeva hiljem käisime kõik oma laike kooliarstile ette näitamas. Mõnel oli suurem, mõnel väiksem. Aga juhul kui meid lapsena vaktsineeriti, miks oli vaja hiljem kontrollida? Ja kui nahatest on enamikel juhtudel vaktsiinile tundlik ja peaks igal juhul positiivse tulemuse andma, ei ole see ju enam üldse loogiline… Teab keegi kaasa rääkida? 

21 mai, 2015

Uus lemmik

"See ei ole tugitool, see on diivan!" hüüatas Marii telefoni vastu võttes. Nimelt olin omale kohalikust taaskasutuskeskusest sobiva tooli leidnud ja palunud selle Ermol, ainsal kastiga džiipi omaval sõbral, ära tuua. Hiljem selgus, et mõõtude poolest oli kõik nii täpne, et kolm sentimeetrit laiem tool tulnuks juba külili kohale transportida, teisti poleks mahtunud.

Mulle hirmsasti meeldivad kasutatud asjade poed, just need nõude ja mööbli omad. Nüüd tuli siis hoobilt jackpot ja minust sai maailma kõige mugavama tugitooli uhke omanik.


Ma tundsin suurt puudust sellisest mõnusast lösutamiskohast, kus oleks hea raamatut lugeda. Uude kohta kolimisest saadik olen põrandal lugenud - jube tüütu! Ja mul on hetkel nii hea raamat käsil, et seda peaks pigem võbeleva küünlaleegi ja klaasikese prantsuse veini seltsis nautima. Põrandal istumine on sellise teose jaoks absoluutselt ebakohane!

Raamat on "Anne of Green Gables" ("Roheliste viilkatuste Anne") ja alles eestikeelse pealkirja järele guugeldades avastasin, et ametlikult on tegemist lasteraamatuga. Mul on üle poole loetud ja lasteraamatuks poleks seda ealeski liigitanud!

Ahjaa, no leidsin siis tooli, mis oleks raamatu vääriline. Ühtlasi on see osutunud täiesti universaalseks nii söömisel, internetis surfamisel, filmi vaatamisel… Ma arvan, et lauda pole nüüd vajagi! Ja lõpuks ometi võib hakata külalisi kutsuma, Marii ja Ermo mahtusid sinna näiteks kahekesi ära. Ülejäänud rahvas peaks muidugi voodil või põrandal istuma. Aga see on okei, mul on vähenõudlikud sõbrad. Ja kogemus näitab, et tegelikult pole absoluutselt tähtsust kui rohkelt on istumiskohti ja kui mugavad need on, inimesed armastavad millegipärast hoopis köögis püsti seista. Ja köök on mul korralik!


Viimasel ajal on muideks hakanud mingi nostalgiline koduigatsus tekkima. Anna rääkis, et laseb küllatuleval vennal 20 pätsi Fazeri musta seemneleiba tuua ja mul läksid kohe süljenäärmed tööle! See on röstitult NII hea! Panin isegi kalendrisse kirja: "Palu Anna vennalt leiba!" Vaene vend peab nüüd suurema kohvri valima. Ja siis mõtlesime kamba peale välja, et leivajuuretist peaks ka laskma tuua, sest minu oma läks vähese kasutamise tõttu hallitama ja Marii juuretis suri maratoniks treenimise ja muidu busy olemise käigus lihtsalt ära.

Tegelikult tahtsin juulis Eestisse minna, aga kuna uue tööloa saabumiseni pole lubatud riigist lahkuda, on kogu plaan pea peale keeratud. Paberite kordasaamiseks on lootust juuli keskel, aga no kesse teab, eksole! Nii palju olen õppinud, et ooteajale võib täiesti lambist paar kuud otsa kukkuda ja lihtsalt igaks juhuks ei ole mõtet lennukipileteid ette ära osta.

Aga suuremat melanhooliat õnneks pole, päike paistab ja see teeb hoobilt meele heaks. Saab kleidis ringi lehvida ja hommikuti õues putru süüa. Maasikatega!

18 mai, 2015

Teletupsumaa

Vancouver on ääristatud randadega, kõigis neis võib ujuda, igal pool on võrkpalliväljakud, kahes rannas külmavaresetele soojendusega soolveebasseinid ka. Merevesi siin ülemäära soojaks ei lähe, ookeanist viskab ju kogu aeg jahedamat peale, aga eile nägin juba kedagi ujumas... 

Marii ja Ermo käisid lohedega sõitmas ja külma üle ei kurtnud, kiitsid hoopis vaadet ja veest vuntse väljapistvaid hülgeid. Teised eestlased Elin ja Lauri nautisid samal ajal Whistleris lumelauarõõme ja piltide järgi otsustades oli mäe otsas ikka täiesti talv. Vancouver on Whistlerist 120 km kaugusel. Kõigile midagi.

Marii kurtis, et ükspäev olevat hirmus külm olnud, ainult 14 kraadi! Mu ema ütles seepeale, et läks hommikul tööle ja oli ainult 5, pidi kindad-mütsid-sallid jälle välja otsima. Me ei tohi siin ikka viriseda!


Pühapäeval käisin Anna ja Alejandroga jalutamas ning ühel hetkel ütles rannaspetsialist Anna justkui muuseas, et kuulge, lähme sealtpoolt, kus jänesed on. Jänesed? Selgus, et Jericho beach'i pargiosas on pikk põõsastik, kus elavad jänkud. Igas suuruses ja värvitoonis, mustmiljon tükki. Aga noh, jäneste puhul see ju nii käibki, et alguses on kaks, siis kümme, järgmisel aastal terve park täis.

Ehe teletupsumaa! Ma ei saa aru, kuidas Vancouver Kanada kõige depressiivsemaks linnaks hääletati? Mille üle nad siin õnnetud on???

15 mai, 2015

Pesukaru paanika

Oh, mul oli praegu nii ehe Kanada-moment! Kõndisin mööda kitsast teerada kodu poole ja pesukaru lonkis vastu. Pesukarud on nii toredad! Aga… selline error-hetk, et kohe meenusid kõik need kanadalaste jutud, et pesukarud on jube tüütud loomad, tassivad su prügi laiali ja võivad agressiivsed olla kui pojad läheduses. Tee oli aga nii kitsas, et mingist ohutust möödumisest ei saanud juttugi olla, pidin tast põhimõtteliselt üle astuma! No muidugi lõin ikka viimasel hetkel araks - pöörasin otsa ringi ja läksin teistkaudu. Pesukaru jalutas täies rahus tuta-tuta edasi, ilmselt mõtles, et vaat kus loll…


Anna, kellega samal ajal telefonis rääkisin, küsis, et oot, kas pesukarud on need, kes pritsivad? Eiii! Pesukarud on enamasti täiesti sõbralikud ja söövad peost kui sul neile midagi anda on. Skungid on kurikuulsad haisukotid! Skunk on sealjuures nii paganama ülbe, et tema juba eest ära ei lähe kui liiga lähedale satud. Kesklinnas oli neid eriti palju, olen päris mitmele peaaegu et otsa koperdanud, aga õnnelikul kombel pritsimisest pääsenud. Kohalikud räägivad, et vängemat haisu ei ole olemas ja mingi nipiga see riietelt maha ei tule. Ja täispiserdatud koera peab kas karvadest puhtaks ajama või siis tomatimahlaga pesema. Aga mu töökaaslane ütles, et isegi tomatimahl ei võta seda õudust lõplikult maha. Lubas mulle oma peni nuusutada tuua kui see ka sel suvel siraka peaks saama.

Ma ei tea, mismoodi skunk haiseb!!! Kõik ütlevad, et appikene, kus sa elanud oled? No Eestis vist. Küll aga olen korduvalt mingites suvakohtades hästi räiget rebasekuse haisu tundunud, kuid ükski kanadalane ei oska öelda, kas see ongi skungi hais, sest keegi ei ole rebast nuusutanud.


Ja muidu on elu täitsa tore. Ükspäev istusin hommikul õues, võtsin päikest, lugesin raamatut ja kuulasin kanade vadinat. Just siis kui mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa, saabus kass. Kassiga ei ole mul suuremat sõprust õnnestunud luua. Iga kord tuleb suhteliselt paljulubavalt, nägub korraks, laseb kaks korda pai teha ja kõnnib kohe minema. Koer on täpselt samasugune! Ainult, et ei näu.

Isegi normaalset pilti ei saa teha, kassist on ainult sellised, kus tagumik paistab, koerast pole neidki. Ta on lihtsalt nii kiire.

Aga pererahvas on eriti tore! Mul on selline tunne nagu oleksin Bullerbysse kolinud. Hommikuti kuulen, kuidas samme tekib üha juurde, kõik saabuvad riburadapidi sööma. Mõni aeg hiljem käib keegi lastest aias mune korjamas. Vahel pole eriti saaki, siis minnakse mõne aja pärast uuesti. Kaheksa-üheksa vahel lähevad kõik kolm tüdrukut jalgratastega kooli. Pereisa läheb kah rattaga. Vancouver, noh. Siin on rattasõit nii mugavaks ja turvaliseks tehtud, et patt oleks mitte sõita.

Nüüd, kus koju on jäänud ainult ema, pannakse tööle nii pesu- kui nõudepesumasin, antakse kanadele süüa, lastakse koer õue mängima, kastetakse lilli… Iga jumala hommik ma vaatan teda toimetamas ja mõtlen, et no küll on idülliline elu!

Nädalavahetusteti on nad enamasti kõik koos õues. Igaüks toimetab omi asju, läbisaamine paistab hea olevat. Üks laupäev läksin jooksma ja ema-isa kõndisid mulle käsikäes vastu, kohvitopsid peos, väike koeranäss rõõmsalt kaasa kepslemas. Olid lähedalasuvas kohvikus käinud. Vot selline mõnus paar, ise mingi 20 aastat abielus olnud.

Ahjaa, see kohvik on meil siin täiesti uskumatult hea! Eelmisel nädalal läksin ükspäev ekstra varem välja, et jõuaks enne tööleminekut värske croissant'i süüa. Kohale jõudes lükati kohe tükikesed erinevatest kookidest nina alla ja noh, nii palju siis croissant'ist… Üks neist kookidest oli täiesti jumalik! Täiesti teine tunne on tööle minna kui kohe hommikul kohvikus ära käia!


Ja nagu te juba aru olete saanud, pole mul midagi tarka rääkida, nii et edasi läheb sama mõttetult. Ühesõnaga tegin ükspäev pildi, et näidata, kuidas siin maju ehitatakse ja kui lähedal nad üksteisele on. Ma pole veel ühtegi korda näinud, et keegi kivist maja teeks (v.a. pilvelõhkujad muidugi), kõigil on puust. Majad asuvad tihedalt üksteise kõrval, mis alguses tundus klaustrofoobiline. Tegelikult on loogiline - niimoodi saab peaaegu terve Vancouver eramajas elada, kõrghooneid on siin suhteliselt vähe. No kesklinnas muidugi ja mõnes kohas käputäis veel. Ja polegi vaja aakritesuurust muruplatsi, mille niitmiseks terve nädalavahetus kulub.

Teisel pildil on liikuv lemmikloomasalong. Sest igal vancouverlasel on koer. Või kaks.

12 mai, 2015

Pulmadeks paraneb ära

Kas teie teadsite, et inglise keeles on lause, mis kasutab kõiki tähti tähestikust? Kasutegur olevat selles, et saab lihtsa vaevaga kõigi nuppude toimimist kontrollida või siis erinevaid fonte omavahel võrrelda. On päris suur vahe, kas trükid:

The quick brown fox jumped over the lazy dog

või

ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ


Keeleteemadest veel nii palju, et kas keegi oskab öelda, kust tuleb väljend "pulmadeks paraneb ära"? 

Vastutasuks võin teid harida selles osas, miks öeldakse piletita sõitja kohta "jänes" - juba keskajal tähendas jänes tsunfti mittekuuluvat käsitöölist, kes ei maksnud makse. Ja kuigi ka teised loomad pole arvete tasumise osas suuremaks eeskujuks, valiti jänes metafoori esindajaks kuna ta kepsleb ja teeb haake. Vot. Kairi saab nüüd Anule guugeldamise eest "aitäh" öelda ja ämmale-äiale jäneseteema ära seletada. Aga pulmadeks paranemise teemat ei saa, sest isegi guugel ei teadnud.

Keelest veel niipalju, et õpetasin Matt'ile uue sõna - KÕHR. Teate küll, see pehme luu kõrva sees (mulle hakkavad mõned eestikeelsed sõnad juba endale imelikud tunduma, seetõttu pean vajalikuks teilegi selgitada, hahaa). Igatahes kujunes sellest tõeline hääldusülesanne, mida vaene Matt ei suutnudki ära ponnistada. Parim tulemus kõlas umbes "kõhh-hõrrr". 

Kunagi valgustasin teda, et kutsume vahel soomlasi põtradeks. Parim seletus, millega suutsin lagedale tulla, et et nad elavad meist põhja pool ja neil on seal põhjapõdrad. Suht süütu lugu, onju?! Ükspäev helistab siis mulle ja räägib suure elevusega, et opereeris päev otsa ühe eriti tähtsa soomlasest kirurgiga. Ja Matt oli kogu selle aja endamisi arutlenud, et kas oleks okei teda sõbramehe poolest põdraks nimetada, või mitte…

05 mai, 2015

Mis sitasti, see uuesti...

Tänase päeva uudis lühidalt: mulle saadeti uue tööloa taotlemise paberihunnik tagasi ja paluti otsast peale alustada.

Sama uudis pikemalt: selgus, et kuu aega enne seda, kui paberid teele saatsin, oli hinnakirja muudetud. 155 dollari asemel asuti kasseerima 255 dollarit. Kõige absurdsem on see, et ma mäletan väga täpselt, kui hoolikalt me Kustiga mõlemad seda maksmise osa uurisime. Elamisloa taotlus saadeti ju esimese hooga sellepärast tagasi, et sertifitseeritud tšeki asemel oli tavaline. Ma teadsin, et kui tööloa taotlemisel samalaadne error tekib, siis teoreetiliselt on neil õigus terve taotlus tagasi lükata ja mind Eestisse küüditada.

Ja kogu hoolika ettevalmistuse kiuste õnnestus siiski vale summa maksta! Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on?! Ma printisin kõik need blanketid valitsuse lehelt, mitte kuskilt salafoorumist. Aga kellega sa siin vaidled…

Kiri ütleb, et mul on 90 päeva aega, et taotlus uuesti esitada. Põhimõtteliselt võin poolteist kuud tšillida ja seejärel kogu paberihunniku uuesti teele panna ja sealt edasi läheb omakorda umbes 2 kuud, kuni nad ütlevad, kas saan uue tööloa või mitte. 3,5 kuud ootamist! Aaggrrhhhhh…


Ühtlasi hakkasin mõtlema, et kuidas ikkagi nii saab olla, et mul seda AOR'i ikka veel ei ole. Ainult see kiri on, et nad võtsid mu elamisloa taotluse töösse ja kasseerisid krediitkaardilt protsessimise tasu. Ja korraga turgatas, et… äkki see ongi AOR? 

Kas oli siis raske kirja nimeks panna Acknowledgment of Receipt, et rumalavõitu taotlejad kah aru saaks, misasjaga tegu ega peaks järgnevad 5 kuud hullunult ootama midagi, mis juba detsembris kohale jõudis… Muidu on nad küll jube organiseeritud - igal asjal on alati kindel nimi. See vist ajaski mind segadusse - kui kirja nimi pole AOR, peab see midagi muud olema. 

See avastus tegi tuju natuke paremaks, sest juhul kui mul ikkagi on see kuradima AOR, võin uut tööluba juba elektrooniliselt taotleda ja sel viisil võtab kogu jant kümme korda vähem aega. Kahe nädalaga peaks vastus käes olema!

Rahalise poole pealt nii palju, et vana hinnakirja järgi oleks uus tööluba maksnud 155 dollarit. Uue hinnakirja alusel 255 dollarit. Ja taotlemise eeltingimuseks oli, et peab kehtiv viisa olema. Mis mul taotlemise hetkel veel viimaseid päevi ka oli. Aga nüüd ju enam ei ole! Seega tuleb lisaks maksta nn "taastamise tasu", mis on 200 dollarit. Kokku 455. Pluss see 155, mis juba makstud ja mida tagasi ei saa.

Jumala eest - rahast pole mul absoluutselt kahju! Aga ma ei jaksa enam närveldada ja oodata. Kui eelmises postituses ütlesin, et tunnen ennast nagu lõpurase, siis nüüd on selline tunne, et lapsuke peaaegu juba sündis, pea paistis ja puha… aga siis otsustasid arstid, et nääh, ootame nats veel... ja lükkasid maimukese üsasse tagasi. Täpselt selline tunne on.