Kuidas ma kogemata skämmeriks sain

Ämm kinkis mulle kunagi Bissell varstolmuimeja. Aga esiteks oli meil tolmuimeja juba olemas ja teiseks oli see uus üsna lärmakas ja mitte väga efektiivne. Ükspäev otsustasin, et mis ma tast hoian, panen müüki. FB Marketplace on aga selline tore koht, kus mõnikord saad lahti müüdavast kaubast, teinekord aga kõikidest oma närvidest.

Vaatasin, et mis hinnaga seda uuena müüakse ja panin piltide kõrvale ka kuvatõmmise täishinnast ning küsisin sellest kuskil 20%, sest ma olen kannatamatu ja kui midagi müün, siis pigem odavalt ja käbedalt, kui et natukese lisaraha nimel päevade kaupa jaurates.

Kuskil tunnike hiljem kirjutas keegi, et kas saaks hinnast 20 dollarit alla. Ütlesin, et see on sisuliselt uus, olen mingi 3-4 korda kasutanud ja võin kümneka alla anda, aga tegelikult on küsitav hind juba nagunii kõvasti madalam, kui peaks. Tädi vastas, et no okei siis ja nägemist. Tund hiljem tuli tagasi, et ta ikkagi võtaks selle. Aga et hoia seda mulle õhtuni, õhtul saan järele tulla. No hoidsin siis. 

Järgmisel hommikul kirjutab, et talle ei meeldi see tolmuimeja ja kas sobib, kui toob selle nüüd tagasi ja saab raha vastu. Ja ma lihtsalt ei viitsinud. Ma juba jaurasin temaga terve päeva, tolmuimejal ei ole mitte midagi viga ja kui guugeldada, siis saadki selle info, et osad inimesed on suured fännid, aga osad leiavad, et ei ole väga hea masin. Mina seda ei tootnud, pole minu süü. Kui ostad kingad ja need sulle hiljem siiski ei meeldi, ei võeta kah tagasi. Seda enam, et ta võiks masina vabalt kaks korda kallimalt maha müüa ja tehingu pealt lõppkokkuvõttes teenida.

Ütlesingi siis, et kuna masinal midagi viga ei ole, siis tagasi ma seda ei võta, aga müügu maha, kui talle ei meeldi. Tädi kukkus kohe vaidlema ja ähvardama, aga kuna mul oli samal ajal igasugu muud jama käsil, siis blokeerisin ta lihtsalt ära. Mõni aeg hiljem tegin FB lahti ja mingi muu tšikk on kõigile mu kolmele pildile vihase näo emotikoni pannud... Kehitasin õlgu, blokeerisin tema ka ära. Selleks hetkeks tundus juba muidugi, et ähh, oleks võinud selle lihtsalt tagasi võtta ja järgmisele müüa, õige mul vaja vaielda.

Aga teate, mis mu ukraina sõpradel juhtus? Neil oli uut telefoni vaja, leidsid ühe FB Marketplace'ist ja said mingi noore kutiga kuskil kortermaja ees kokku. Võtsid telefoni karbist välja, karp oli päris, telefon nägi välja nagu uhiuus IPhone ikka, lülitasid selle sisse, kõik toimis, ekraan töötas, maksid 700 dollarit ja sõitsid oma ostuga koju tagasi. Hakkasid siis seadistama ja... see ei ole päris telefon. Sisse lülitub, aga äpid ei tööta, miski ei tööta. Feik, mis feik.

Müüja blokeeris nad kohe pärast tehingut feissaris ära, nii et nad läksid politseisse. Ja seal öeldi, et kui sa tehinguga nõustusid, siis on see su enda mure, et telefon on feik. Tema ütles hinna, sina nõustusid, kõik on kosher.

Aga mina müüsin päris tolmuimeja, millel polnud mitte midagi viga. Lisaks kõvasti odavama hinnaga, kui see väärt on. 

Järgmiseks kirjutas mulle mingi mees, öeldes, et me panime su igale poole Facebooki üles, sest sa oled SKÄMMER ja sa keeldud meile raha tagasi andmast ja... Ma ei teinud kirja isegi lahti, lihtsalt nägin eelvaadet ja blokeerisin tüübi ära. 

Vaadake, see ei ole ausalt öeldes mingi super põnev lugu: "Ostsin kelleltki üliodavalt brändinimega tolmuimeja, aga mulle ikkagi ei meeldi see masin ja müüja keeldub seda tagasi ostmast". Enamik inimesi kehitaks lihtsalt õlgu, et okei siis, ma ka ei ostaks. Nii et vahet pole. Aga siis turgatas, et ma saan selle loo isegi veel vähem põnevaks teha, sest ma võin oma konto deaktiveerida ja siis on neil igav lugu ilma nime ja näota.

Tegin siis seda. Ma kasutan FB'i ainult blogi jaoks ja mõnikord harva müün midagi. Aga blogi osas pole mingit vahet, sest vaatajanumbrid mind ei mõjuta, kuna blogiga ma raha ei teeni ja kes lugeda tahab, leiab mu ka ise üles. Seega olen juba ammu mõelnud, et äkki paneks feissari täitsa kinni, sest kasu pole tast midagi, aga aega raiskab, sest kui igav on, jään skrollima, kuniks mõistus koju tuleb ja ütleb, et kuule, 80% postitustest, mis sa viimase viie minuti jooksul nägid, olid kas pullikaka või reklaam. Nii et milleks?

Nii et kui sa selle postituse leidsid, oled ilmselt tõeline fänn, kes aegajalt tuleb vaatama, kas olen midagi kirjutanud. Või siis minusugune skämmer, kes müüdud kaupa tagasi ei võta ja hoopis liigsest sotsiaalmeediast vabaneb :)

Tagasi!

Arutasime sõbrannadega loomaarsti hindasid (sest ühel on koer ja teine tahaks koera), kui korraga tõusis teemaks, et "oota, kuni sa näed, kui kallis on koerte nõelravi".

Ee, KOERTE nõelravi? 

Jajah, sest kui ta koer (väike yorkie) kutsikana voodi pealt maha kukkus ja selgroolüli murdis, käisid nad temaga nii nõelravis kui kiropraktiku juures.

Küsisin uskumatult, et kas sellest midagi kasu ka oli, sest ma tean, et koera tagajalad ei tööta peaaegu üldse ning ma pole küll meditsiinispetsialist, aga nõelravi tundub selles olukorras natuke nagu palvetamine ilma keemiaravita vähihaigete puhul. Selgus, et ega ei aidanudki, aga proovima ju pidi!

Muide, kas keegi pani tähele, et mu blogi oli vahepeal kinni? Käisime puhkamas ja ei hakanud arvutit kaasa vedama. Kui koju tagasi jõudsin, et saanud blogile väljast- ega seestpoolt sisse. Veateade ütles, et blogi on suletud keelatud teemade käsitlemise tõttu. Seda mainiti muidugi ka, MIS see teema oli, aga kui süsteem pani mu blogi kinni ilma, et ma seda teemat kunagi puudutanud oleks, siis ilmselgelt ei hakka ma seda siin praegu nimetama.

Klikkisin mingit vaidlustamise nuppu ja väga kindel ei olnud, et see ka midagi teeb, aga näe, blogi on tagasi nagu naksti. Nii et kui see kunagi uuesti haihtuma peaks, siis teate, et pole minu süü.

-

Aga reisimisega on meil mingi haiguseneedus. Eelmise aasta perereisi ajal olid mõlemad lapsed haiged, seekord jäi Oliver päev enne äralendu palavikku. TERVE talve on terved olnud, nii et huvitav ajastus. Minul lõi muidugi kohe kanaemadus sisse, et kuule, haiget last ei pane ju kuueks tunniks lennukisse! Aga Matt ütles, et lastel läheb vahel päeva-kahega üle, ära pabla ja minek.

Rohud sisse ja praamile. Praamisõidu magas minu süles täiesti maha:

Aga edasi läks nii, et järgmisel päeval selgus, et kõrvapõletik, sai enne äralendu antibiotsid ja Hawaii'l ärkas juba täiesti tervena vähemalt selles mõttes, et palavik läinud ja energia tagasi. Kõrvad paranevad veel mitu kuud, ma laste kõrvapõletike osas vana kala.

Kusjuures suntid on ikka nii tõhusad, et täitsa lõpp. Oscaril oli iga paari kuu tagant kõrvapõletik, aga sellest ajast saadik, mil ta suntid kõrva sai, pole enam kordagi olnud. Mitte ühtegi korda! 

Aga noh, nüüd on siis Oliveril...

Matt'i onunaine on suur Hawaii fänn (siit lennates ongi kõige lähemad rannapuhkuse variandid Hawaii ja Mehhiko) ja rohkem kui aasta tagasi tuli temaga jutuks, et ta on kõik Hawaii saared läbi käinud ja Big Island on lemmik. Meie oleme iga kord Maui'l käinud, aga kui nüüd planeerimiseks läks, ütlesin, et lähme siis seekord Big Island'ile, äkki on veel parem?

-

Jõudsime lennujaama ja piiks-piiks: sõnum. Matt'i tädi. Muigasin, et vaata aga kokkusattumust. Kirjutas, et mu äi oli mingis muus asjus helistanud ja ühtlasi maininud, et lendame täna Hawaii'le? Kirjutasin, et jaa, lähme seekord su lemmiksaarele. Küsis vastu, et kella kuuese lennuga? Imestasin, et mis vahet seal on, aga kuuesega jaa.

"Meie ka!"

Täitsa lõpp, noh. Nemad ei teadnud, et meie läheme ja meie ei teadnud, et nemad lähevad. Aga näe - telepaatia. Sattusime koos puhkama!

Big Island meeldis mulle palju vähem kui Maui, aga noh, vähemalt on ära proovitud. Ja toit oli igal pool jube kesine, aga see on vist kõikide Hawaii saarte probleem. Teenindus oli kah selline, et ilmselgelt on neil turistidest veidike kopp ees või olen ma lihtsalt Kanada viisakusega liigselt ära harjunud.

Haisid ei näinud, vaalasid nägime, aga vaalad on meil kodus ka. Ja kuigi oli tore ja soe ja kalkunid jalutasid tänava peal vabalt ringi, igatsesin ikkagi eelmise aasta kõik-hinnas-Mehhiko-hotelli, mis oli kokkuvõttes mitu korda odavam ja kus lastebassein oli toast kolme minuti kaugusel ja toit toodi tuppa, kui ise sööma ei viitsinud kõndida. 

Aga noh, lapsed on täpselt selle piiri peal, et varsti-varsti saab hakata natuke lõbusamaid asju tegema kui mänguväljak-rand-mänguväljak-lastebassein.

Muide, mismoodi inimesed Hawaii'le jõudsid? Need on vulkaanilised saared, eksole. Kunagi purskasid end kohale ja jäid sinna ootele. Mingil hetkel juhtus laevuke mööda sõitma ja avastas nad? Sest ega inimesed ju vulkaani seest välja pursanud, ikka mingi paadiga pidid tulema.

Ja mismoodi see siis asustati? Nagu Elon Musk inimesi Marsile plaanib saata? Et keset mittemidagit on saar, mille peal ei ole mitte midagi. Tahad sinna elama minna? 

Oo, okei - ma nüüd guugeldasin... 

Ei olnud laeva, kanuuga jõuti kohale! Tongalt tuldi, sest mingid linnud lendasid kuskile ära ja tulid tagasi, nii et nad eeldasid, et läheduses on maa. No väga lähedal tegelikult polnud, kui ma sõrmega kaardilt mõõdan, siis enam-vähem sama distants, mis Eestist Saudi-Araabiasse (ja ärge kritiseerige mu mõõtmistehnikat, onju).

Seda sain ka teada, et Hawaii põliselanikel on legend, et algselt elasid seal suured hiiglased ja väikesed haldjad, aga noh, see osa on minu jaoks natuke nagu koerte nõelravi.

Selles mõttes huvitav koht, kus elada, et mingit turvatunnet tegelikult ei ole. Vulkaanid purskavad kogu aeg, aga enamik on seda sorti, mis natukesehaaval sülitavad ja saart üle ei ujuta. Aga kuna need saared TEKKISID vulkaanipurskest, siis võimatu vist ei ole, et kuskilt miskit jälle tuleb ja kõik ümbritseva hävitab?

Kanada läänekallas, kus mina elan, on näiteks maavärinate piirkonnas ja väiksemaid võdinaid on siin kogu aeg. Ükspäev oli just 5-palline. See on juba selline, mis natuke ikka raputab, umbes nagu raske veokas sõidaks täpselt maja kõrvalt hooga mööda. Järgneva umbes 100 aasta jooksul oodatakse siia suurt maavärinat (üle 7.1 palli), sest need käivad iga 600-700 aasta tagant ja umbes nüüd millalgi ongi aeg järgmiseks. Aga noh, loodame, et ei tule, eksole.

Ahjaa, vulkaanide jaoks on mingi äpp, mida Matt'i onu pidevalt jälgib ja oh seda õnne, hakkaski meie sealoleku ajal vulkaan purskama. Mina olin just mingit dokumentaali vaadanud ("The Vulcano - Rescue from Whakaari") sellest kuidas Uus-Meremaal tehti ühele väikesele vulkaanisaarele turistireise, kuniks ükskord purskas see ootamatult üle kogu saare kui mitu turistigruppi seal jalutamas olid. Väga hea dokk, vaadake, kel Netflix. Nii et pakkusin end vabatahtlikult lastega koju jääma, kuniks Matt sugulastega purskavat tuld läks vaatama. Vahel on loodus lihtsalt nii äge, et tahame seda näha kasvõi elu hinnaga.

Aga kõik läks hästi ja vulkaan lõpetas juba järgmisel päeval sülitamise ära. 

Muide, olete tähele pannud, kui palju valgem õues on? Kevad tuleb!

Sõna otseses mõttes õpin kogu elu

Ma olen aastaid mõelnud, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada tahan, kui suureks kasvan. Neljakümnendates võiks ju mõnele küsimusele juba vastus olla, aga noh, mõnel, näe, võtab kauem aega. Igatahes rääkisin ükspäev tuttava psühholoogiga ja ta küsis, et miks ma Kanadas terapeudina tööle pole hakanud? Ütlesin, et ahh, pikk lugu. Et esialgu ei teadnud, kas saan jääda, siis sain järjest lapsi ja nüüd ma siin nüüd olen, rohkem kui dekaad hiljem, koolipaberid korda ajamata. Vahepeal jõudsin isegi mingi muu kohaliku diplomi saada, sest õppida mulle iseenesest meeldib (alles pärast gümnaasiumi lõppu hakkas meeldima, muide). Aga süda on tegelikult ikka psühholoogias.

Ta küsis, et kas ma tahaksin terapeudina töötada. Ja mina vastasin, et ei tea, kas ma selles hea oleks... Ta vaatas mulle sellise näoga otsa, mida meile näiteks omal ajal ülikoolis ei õpetatud, aga mida iga psühholoog peaks oskama esile manada...

Pika mõtisklemise tulemusel sain lõpuks aru, miks endas kahtlen? Sest ma vaatan absoluutseid tippe nagu Orna Guralnik või Esther Perel ja imetlen, kuidas nad oskavad näha mitte ainult puude taha, vaid ka iga põõsa, kivi ja looma taha. Ja tuua esile midagi, mida klient ise üldse ei näe, aga mis on tegelikult oluline. Sain korraga aru, et... ma võrdlen end absoluutsete maailma tippudega, kes on seda tööd praeguseks juba terve elu teinud. Loomulikult ei saa ma selliselt tasemelt alustada... Küll aga ei tähenda see, et ma mingitpidi halvem oleks, kui keskmine terapeut.

Näe, usun küll endasse! Noh, kui keegi jalaga tagumikku taob ja mõtlema utsitab. 

Sest lõppkokkuvõttes tahaks ma ikkagi midagi sellist teha, mis on hingele ja mis paneb silma särama ja mul paneb silma särama ainult üks asi. Nii et täna astusin suure sammu ja alustasin protsessi, et lasta oma kraad siin ära hinnata ja siis ma saan juba järgmiseid samme astuda ja ühel päeval kohaliku litsentsi taotleda. Vägev, noh. 

Ossukal oli vahepeal sünnipäev. Ta sai muuhulgas kingituseks dressika, mis on hetkel õige nõks suur, aga mitte nii suur, et kanda ei saaks. Vaatasin seda riidetükki tükk aega, saamata aru, miks mu aju takerdub ja mida mulle öelda üritab...

...kuniks mõistsin, et SEE ON MINU SUURUS!

Ma arvasin, et lapsed jõuavad vanemate suurusnumbrisse millalgi teismeeas ja polnud arvestanud, et ma oma seitsmeaastasega garderoobi võiks hakata jagama...

(ta on keskmise üheksa-aastase pikkune, nii et kannab hetkel kümneaastaste riideid - siin on laste riided vanuse, mitte pikkuse järgi).

Arva ära, kumb on minu ja kumb on Oscari oma:

Kanadas on selline süsteem, et igal inimesel on "oma" apteek. Arst faksib retsepti otse sinna. Vahel annavad nad selle paberil näppu ja siis viid selle ise apteeki (ja sel juhul võid muidugi ka mingisse muusse, kui "oma" apteeki minna).

Ja kätte ei saa ravimeid peaaegu mitte kunagi kohe. Öeldakse, et tule 20 min või tunni aja pärast tagasi. Kohutavalt kohmakas süsteem. Tulge keegi ja tehke asi digitaalseks (ja veenge - kas see on üldse sõna? - kanadalasi, et faksi kasutamise võiks ära lõpetada).

Minu esialgne apteek oli suures poes, kus ma viimastel aastatel väga enam ei käinud ja parkimine on seal alati täielik peavalu. Ja iga jumala kord vihastasin, kui apteegiga suhtlema pidin. Mitte kunagi pole asjad valmis siis, kui lubati, alati läheb teine samapalju juurde. Pooltel kordadel pole neil täit kogust rohtu võtta ja öeldakse, et helistage (nemad ei helista) ja kontrollige, millal on juurde tulnud. Ükskord, kui Ossul oli kõrvapõletik, käisin antibiotsi ostmas ja oli vaja kolme väikest pudelit, aga neil oli kohe anda ainult üks. Tulge homme tagasi, selleks ajaks tuleb juurde!

Loomulikult ei hoiatatud ette, vaid öeldi alles siis, kui ma täiskoguse eest olin ära maksnud ja esimese pudeli kätte saanud. Oiiii, ma olin tige. 

Ühel hetkel avastasin, et oot... ma võin ju apteeki vahetada! Näete, mul ON pikad juhtmed.

Valisin selle apteegi, mis on kodule kõige lähemal ja mille kõrval on palju igasugu muid poode ja asju, et kui peabki natuke ootama, on vähemalt midagi teha. Uuel apteegil on sms-süsteem, et kui rohud on valmis, tuleb sõnum (innovaatiline, jaa ma tean!). Ei pea nagu idioot käima sada korda leti ääres küsimas nagu vanas apteegis. 

Aga siis meenus, et mul on ühele rohule, mida suht regulaarselt kasutan, refill (ma ei mäleta, mis vastet eesti keeles kasutati - kordusretsept?). Et annan apteeki teada, kui tahan juurde ja saan kohe juurde, ilma arstiga suhtlemata. Mõtlesin, et okei, ostan selle viimase refill'i välja enne, kui aegub, siis ei pea minema niipea uut retsepti küsima.

Helistasin neile, tellisin ära. Öeldi, mis ajaks valmis on. Läksin kohale tunnike pärast kokkulepitud aega, aga ikka polnud valmis. Ootasin. Siis sain kätte. Maksin ära ja... "Meil polnud täit kogust hetkel võtta, nii et siin on umbes pool, aga kaup tuleb kas homme või ülehomme, helistage ja uurige, millal ülejäänu saadaval on".

Ma pidin päris tõsiselt paar korda sisse ja välja hingama, et mõnele käsipidi kallale ei läheks. Ma rääkisin ju kellegagi telefonis! Kas oli siis raske öelda, et ahjaa, muuseas, meil praegu täit kogust pole, võite kas täna osale järele tulla või siis terve koguse kahe päeva pärast kätte saada?

Miks see kõik nii palju aega võtab, on sellepärast, et kõik ravimid pakitakse personaalsetesse topsikestesse. Esiteks on need lapsekindla korgiga ja teiseks on peal kleeps kogu olulise infoga (patsiendi nimi, kuidas võtta jne). 

Parata polnud midagi, täishinna olin juba ära maksnud, tulin siis koju teadmisega, et pean veel ühe korra minema tagasi kohta, kuhu ma arvasin enam mitte kunagi asja olevat.

Kodus kurtsin Mattile ja Matt ütles, et sa oleks ju võinud neil lasta kulleriga koju saata, miks sa ise tagasi lähed?

Siit soe soovitus tulevastele immigrantidele - kui kolid võõrriiki, abiellu kohalikuga. Ta ei pruugi sulle kõiki saladusi küll kohe avaldada, aga mõnikord võid kogemata üht-teist teada saada!

Ma olin apteekide autosid küll igal pool näinud, aga ma eeldasin, et kojuvedu on mingi eriavajadustega inimeste või voodihaigete teenus. Aga ei, tuleb välja, et kõiki retseptiravimeid tuuakse koju. Helistasin apteeki, küsisin, et kui valmis, kas te saaksite rohud mulle koju saata, öeldi, et jah, muidugi. Ja oligi järgmisel päeval kuller ukse taga, andis kotikese üle ja ma ei pidanud ise mitte kuhugi minema.

Miks Matt mulle sellest kõikidel eelmistel kordadel ei rääkinud, kui ma kurtsin, et pean JÄLLE tagasi minema, ei oska mitte keegi öelda! 

-

Lõpetuseks - kelle blogist ma lugesin seda moraalse dilemma lugu, kus kellelegi pakuti ametikõrgendust ja kolimist teise riiki, aga tal oli tööl kolleegiga suhe ja keegi andis kellelegi nõu ja...? Mitu nädalat kõik arutasid seda lugu mitmes blogis ja ma ei leia enam kuskilt! Kes mäletab? 

Ühtlasi leidsin otsingute käigus Ritsiku blogist küsimuse, et kas nahkhiired sünnitavad pea alaspidi? Guugeldasin ja kui ka teid on see küsimus eluaeg vaevanud, siis: jah, sünnitavad pea alaspidi ja püüavad beebi saba ja tiibade abil kinni. 

Näe, jälle targem! Palun juhatage mind nüüd vastutasuks selle moraalse vaidluse juurde, mida mitmed teist kindlasti mäletama peavad.

Tahtsin öelda, et...

Sõbraga tuli juttu Vene toitudest ja ta ütles, et Venemaal on küll uhket arhitektuuri, aga no köök on neil küll allapoole igasugust arvestust, sest näiteks salateid on küll terve rodu, aga köögivilju ei sisalda neist ükski :)

Jällegi üks asjadest, mida ise "asja sees olles" ei märka. Eesti köök on üsna sarnane - kartulisalat, riisisalat, makaronisalat. Tõesti pole ju eriline dieettoit nagu siinses mõistes "salat".

-

Saatsin naabrinaisele sõnumi, et sööme õhtust, aga kohe varsti lähme välja (meie lapsed mängivad peaaegu igapäevaselt õues koos). Ta vastas 10.4. Lihtsalt "10.4"

Nuputasin, et mis juhtus, kas ta kukkus nägupidi ekraanile ja lõi kulmuga suvaliste numbrite pihta või...

Panin küsimärgi?

Kirjutas, et küsi Matt'i käest, mida see tähendab. Küsisin siis. Matt kergitas kulme ja ütles, et kammoon, igaüks teab, mida see tähendab!

Hiljem tegin kanadalastest sõprade hulgas uuringut ja tõesti, igaüks teab, et see tähendab "okei". Kus mina elanud olen? Ahjaa, Eestis. 

Kohe saab Kanadas 12 aastat täis, üht-teist võiks juba külge jääda...

-

Lugesin Redditist, et Euroopas reisimine on selles mõttes nõme, et peaaegu üheski Airbnb's pole washcloth'i. Mida nad õige mõtlevad? On raske see sinna panna või? 

Teate, mis see on? See eriti pisike käterätik. Peopesa suurune. Hotellides vahel isegi on (noh, siinsetes hotellides on ALATI, aga räägin Euroopa omadest praegu).

Ma omal ajal alati imestasin, et MIDA ma sellisega kuivatama peaks? Sõbrad, pühendan ka teid nüüd saladusse - see on nuustik. Nuustik, saate aru! Inimesed pesevad ennast sellega. Kodus ka. Mis on endiselt arusaamatu, sest kuhu sa selle läbimärja nartsu pärast paned? Jätad duširuumi kuivama ja kasutad homme jälle? Viskad märjana pesukasti? Näe, ma pean ikka veel mõneks ajaks siia jääma, elementaarsetele küsimustele on vastused täiesti puudu.

Eile käisin poes ja banaanid olid kilekottides. Seisin selle väljapaneku ees suu ammuli ja üks täiesti võõras mees ütles, et jajah, ma mõtlesin ka, et kas ma näen valesti või milles asi?

Jumal tänatud, et me need plastkõrred ikka ära keelasime (ja plast-topsist paberkõrrega läbi plast-kaane joome). Ma tõesti ei suuda välja mõelda, mille kirevase pärast peaks BANAANID kilekotis olema? 

Sõbranna pakkus, et äkki oli neil külm? Siiani tõesti ainus seletus.

Lambimõtted

Mu tavapärases toidupoes on pidevalt mingi korjandus käimas. Aga nad teevad seda kavalalt - üles riputatakse suvaline küsimus ja vastusevariantideks kaks omavahel tasakaalu hoidvat tünnikest. Kumba vastust pooldad, sinna viskad oma mündid. 

Eelmine küsimus oli, et kas tualettpaber peaks jooksma pealt või alt ja ilmselgelt võitis "pealt". Ma olen alati imestanud, et mis on "alt" jooksva tualettpaberi eelised?

Praegune küsimus on, et kas maailmas on rohkem uksi või rattaid? Ja no hakka või mõnes teises poes käima, sest iga kord, kui siltidest mööda kõnnin, jään pead vaevama. Esimese hooga mõtlesin, et uksi on loomulikult rohkem. Sest näiteks meie kodus on hunnik uksi, aga rattaid on ainult kahe auto all. Aga järgmine kord jäin juba mõtlema, et oot, ei... on ju veel jalgrattad ja lastel on atv-d ja mänguautodel on rattad ja kontoritoolil on rattad. Ei, ikka rattaid peab rohkem olema. Edasi olen arendanud seda mõttekäiku sinna, et suures osas maailmast on väga madal elatustase ja neil näiteks pole mänguasju nii palju ja autosid ehk ka mitte... aga uksed ju ikka on. Ja kruiisilaevade peal on uksi tuhandeid, aga rattaid ainult natuke. 

Lõpuks isegi küsisin Chat GPT käest ja sain teada, et uksi on ju ka veel igasuguseid, näiteks köögikappidel on uksed ja... Ja rattaid on ka igasuguseid, näiteks hammasrattad.

Ma tahaks mingi konsensuseni jõuda. No peab ju üht rohkem olema kui teist? 

Redditist lugesin teemat, et mis on füüsiliselt kõige rahuldustpakkuvam tunne ja eelduseks oli pandud, et seks ei lähe arvesse. Kõige populaarsemad variandid olid:

- kui õhk ninast hästi läbi käib (eriti kõrgelt hinnatud pärast nohu)

- kui saad selle popkorni tüki lõpuks hamba vahelt kätte, mis tükk aega häiris

- soe vann pärast pikka päeva

- peamassaaž

Ma räägin oma juuksurile iga kord, et tehke keegi pea-spaa, ma käiks kogu aeg. Nägin ükspäev videot mingist jaapani peamassaažist, kus oli selline ringikujuline dušš, mida üle pea liigutati, lisaks masseerimine, aur, lõhnateraapia, igasugu asjad. Vancouveris on mitu salongi, mis seda teenust pakuvad, pean millalgi plaani võtma. Tundub jumalik. 

Näiteks mu küünesalong pakub nüüd jalamassaaži. Siiani käisin pediküüris sellepärast, et mulle meeldib sealt massaaži osa (mis pediküüri juures kestab ainult viis minutit). Aga nüüd saab lihtsalt minna, massaažitoolis raamatut lugeda ja lasta pool tundi järjest oma jalgu mudida ja kuumade rätikutega soojendada ja soojade kividega masseerida. Pärast on terve päev otsa mõnus tunne.

- esimene lonks jääkülma jooki

- puhtad linad

- esimene tõeline peer pärast kõhulahtisust

- rinnahoidja ära võtmine pärast pikka päeva

- puhanuna ärkamine

- õues kuivanud riiete lõhn

- sügamine, ringutamine, haigutamine

Omalt poolt lisaks, et eriti jumalik on hommikul ärgata (soovitavalt puhanuna) nii, et ei pea kuskile kiirustama ja saab täpselt nii kaua sooja teki all vedeleda, kui vähegi tahtmist on. Väikeste laste emana ei tule just tihti ette.

Ja pikk soe dušš. Ja kui päike tuppa paistab (miinus see, et kohe tunduvad kõik aknad mustad ja absoluutselt igalt pinnalt vaatab tolm vastu, isegi kui sai alles eile koristatud). Kutsikalõhn. 

Mis teid rõõmsaks teeb?

Mis kõik mul vahepeal juhtunud on...

Mäletate, kuidas mul jumala lambist esihamba juur ära suri? Jumal tänatud, et minuga ikka igasugu ebameeldivaid asju juhtub, on vähemalt millestki blogida. Ehk: see on tegelikult järjejutt. 

Juur sai küll täidetud, aga põletik hakkas hoopis hullemaks minema. Sain uue ringi antibiotsi (esimesed kirjutas eelmine hambaarst, kui hammas valutama hakkas), aga muutust ei tulnud. Tegime siis uue juureravi. Samale hambale. Kas pole tore!

Aga põletik jätkus ka pärast teist juureravi. Sain kolmanda ringi antibiootikume (neid on ju miljon sorti, igaüks mõjub erinevale bakterile ja me ei teadnud, mis bakter seda luud mu näos sööb). Aga kasu ei miskit. Selleks ajaks oli mul juba terve tiim spetsialiste ja otsustati, et tehakse apicoectomy ehk lõigatakse ige lahti ja võetakse juure tipp maha. Sest vahel läheb juur lõpust harali ja need harud on imepeenikesed ehk täita ei saa ja näha ei ole, aga baktereid võivad luu sisse edasi toota.

Näe, saate koos minuga siin targaks!

Aga põletik ei taandunud. Targad hambaonud vangutasid päid ja ütlesid, et no ei ole võimalik! Ja siis otsustati, et tehakse uus opp ja võetakse veel üks jupp hambajuure tipust maha ning pannakse mind samal ajal kahe erineva uue antibiotsi peale. Ehk neljas ja viies ring korraga. 

Ma hea meelega ei võtaks neid üldse. Aga saan ka aru, et kui miski nii järjekindlalt mu näos luud hävitab, ei ole ka super häid valikuid. Ma ei tea, kas teine opp või viies antibiotsiring, aga miski igatahes mõjus ja põletik on hakanud vaikselt taanduma. Rõõmustada on vist veel vara, aga vähemalt läheb lõpuks ometi paremaks.

Viimasel ajal olen kasutanud võimalust ja Matt'ile öelnud, et ta minust koos lastega pilti teeks. Elu on õpetanud, et neljakesi pildile sattumiseks on vaja esiteks veenda Matt'i, et ta pildile tuleks, ringitormavad lapsed kokku korjata, siis leida keegi, kellele kaamera ulatada, ja selle aja peale on kas Matt või lapsed või kõik kolm kuskile jälle ära kadunud...

Võimatu.

Ja kuna mulle nii palju kordi viimase kahe kuu jooksul öeldi, et "ma tean kedagi, kes hambapõletiku kätte ära suri", siis avastasin, et minust koos lastega ei ole peaaegu üldse pilte. Minust eraldi ammugi mitte. Nii et võtsin teadlikumalt käsile ja püüan iga mõne aja tagant koos lastega pildile sattuda. Igaks juhuks.

Iga-aastasest "eestlaste jõulupeost" sai "Euroopa jõulupidu", sest ukrainlased on mu elus viimastel kuudel nii suurt rolli hakanud mängima, et kuidagi ei saanud neid välja jätta. Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin mingite uute inimeste tundmaõppisega tegeleda ja vanade sõprade puhul hakkab kah kvaliteet üha suuremat rolli mängima. Aga nemad tulid... ja kohe esimesest päevast alates oli selline tunne nagu oleksime juba aastakümneid lähedased olnud.

Müstika.

Ja mul polnud siiani ühtegi sõbrannat, kes sama palju kokkamist-küpsetamist naudiks, kui mina. Sveta kirjutab, et tegin sulle saia, tule järele! Lähen kohale ja saan lisaks soojale saiapätsile ka boršisuppi, pasteeti, sülti või midagi muud head. Ma ei teadnud, et ukrainlaste menüü eestlaste omale nii sarnane on!

Ükspäev lakkas küte töötamast. Läksin katlaruumi vaatama, et milles asi (ma ei tea, mida sealt eest leida eeldasin või mida sinna vaatama läksin), aga vedas, et läksin, sest selle käigus avastasin, et ühest veeboileritest on pruuni vedelikku välja lekkinud. Matt'i isa ütles, et kui pruun vedelik välja lekib, on boiler kööga. Mõlemad boilerid olevat oma eluea lõpul nagunii, seega millalgi pidi see ju juhtuma. 

Selgus, et tagumise boileri eemaldamiseks tuleb esimene boiler korra välja võtta. Ja kuna mõlemad on nüüdseks 13 aastat vanad, annaks see esimene nagunii peatselt otsad ja ilmselt oleks mõistlik mõlemad välja vahetada. 

Küttesüsteemi õnneks välja vahetama ei pea, aga seal on mingi väike jubin katki ja selgub, et seda väikest jubinat saab ainult ühest tehasest Kanada teisest otsast. Tehasest siia saatmise aeg on 2-3 nädalat. Kui jõulud on vahel, siis... noh, rohkem. Praeguseks oleme kuu aega ilma kütteta olnud, aga lootust on, et äkki saab järgmisel nädalal korda. Või ülejärgmisel.

Veab, et meil on selline tüüpiline +8 kraadine talv, sest kamin kütab terve maja kenasti ära. Ainus miinus on see, et ööseks ei saa sisse jätta, kuna hommikuks oleks saun. Aga kui välja lülitada, on hommikuks 18 kraadi, mis on minu jaoks liiga külm. Magamistubadesse panime õliradikad, nii et külm ei ole küll kordagi olnud, aga tüütu küll.

21. sajandil ei eeldaks, et mingi väikese jubina järel kuu aega oodata tuleb. Ma võiks ise idakaldale lennata ja selle jubinaga koju tagasi tulla, ma ei saa aru, miks pakk sada korda kauem tuleb? Mingit kiiremat varianti pole, küsisin juba mitmest erinevast kohast.

Homsest on koolid-lasteaiad jälle lahti ja mulle kulub pärast kahenädalast vaheaega puhkus täitsa ära. Näiteks Oliver avastas jahuga mängimise võlud ja kui ma ühe nädala jooksul juba kolmandat korda pidin jahu välja vahetama, tõstsin selle alumise korruse pesuruumi peitu.

Täna hakkasin saia küpsetama, panin ahju sooja ja... millegipärast ei läinud see kuumaks. Leigeks läks, aga kuumaks mitte. Ahi, nüüdseks oma kolm-neli aastat vana, on ilmselt katki. Veab, et ma olen erinevatele tehnikutele helistamises juba vana kala. Viimasel ajal ütlevad kõik asjad järjest üles...

Muideks, hambaarst on mul selline tore, kes ütles, et tema on vana kooli mees ja ühe asja parandamise eest mitut arvet ei esita, nii et mõlemad operatsioonid ja teine juurekanal ning kõik muud teenused olid tasuta. Elu ikka teab, kuidas tasakaalu hoida, nii et selle raha oleme nüüd ilusti kõikvõimalike asjade remontimisse ja asendamisse inversteerinud.

Mis teil muidu uut?

Korter või maja

Hiljuti tuli ukrainlastega juttu, et nemad ei ole kunagi korteris elanud ja maja on ikka ainuvõimalik valik. Praegu on neil selline vahepealne variant, sviit majas ehk eraldi sissekäiguga osa, teisi elanikke ei kuule, garaaž on olemas, et jalgrattaid ja kuusepuud hoiustada, väike grillinurk ka. Enne seda oli väike korter ja see oli neile väga harjumatu.

Nüüd olen teistega samuti arutanud ja kõik ütlevad, et korter mitte mingil juhul. Okei, laste ja koerte ja perekonnaga tõesti on maja parem valik, aga kuna minul on korteristaaži terve lapsepõlv, siis mul pole sellega kunagi mingit probleemi olnud. Ma võiks vabalt korteris elada. Mulle pigem meeldibki, kui on selline väike ja hubane. 

Me tahame tulevikus maja välja vahetada, sest mina tahan vaadet ja Matt tahab lihtsalt suuremat. Miks meil suuremat on vaja, pole ma siiamaani veel aru saanud. Vahel sirvime ajaviiteks kinnisvarakuulutusi ja nii paljud suuremad majad on nagu mingid lossid. Sammaste ja filmilike tervet fuajeed enda alla võtvate treppidega. Ma ei tahaks elu sees sellises kohas elada. Normaalsemaid on ka muidugi. Selliseid, mis rohkem kodu meenutavad.

Detsembris juhtusime minu sünnipäeval Vancouverisse ja rentisime seal paariks ööks ilusa vaatega maja, et saaks sõbrad õhtul veinile kutsuda. Vaade oli ilus, ilm oli sitt, aga tuleb välja, et kui vaade on ilus, siis nigelavõitu ilm ei sega. Guugeldasime, et mis hinnaga samaväärseid ümbruskonna maju ka müüakse ja vaatasime puht huvi pärast, et mida Nanaimosse sama raha eest saaks (elu sees ei ostaks sellise raha eest maja, aga võrdlemine on alati tore, sest Nanaimo kinnisvara on kuskil neli korda odavam). Tuli välja, et meie linnas ei müüdagi midagi nii kallist! Samaväärseid saaks sama raha eest tõesti kolm-neli tükki. Kreisi, mis hinnaerinevus kõrvuti olevates linnades ikka on.

Aga sünnipäev oli tore. Sõbrad tulid... saunaga! Nad olid mõelnud, et hiilgav idee, eestlastele ju meeldib saun! Mina olen ainus eestlane, kes saunast ei hooli :) Aga see-eest on mul saunafanaatikust abikaasa, kes käis terve õhtu ja öö koos teistega ma ei tea, kui mitu ringi. Eestis külas käies on samuti alati tema see, kes mu sõprade saunapakkumise alati rõõmuga vastu võtab, samas kui mina eelistan niisama toas mõnnada.

Selline treiler-saun oli, et sai maasturile taha panna, puudega köetav, lõhnas õigesti, lava oli parajalt suur ja suur silt peal, et Finnish Sauna. Ma ikka imestan, et Kanadas pole inimestel saunasid, sest enamik Kanadat on talviti ju lumine ja megakülm, meil siin läänekaldal lihtsalt vihmane ja jahe. Saun õigustaks end igal juhul ära.

Läänekaldal on kõigil hot tub, meil on ka. Selline kuum õuevann, kus tuled ja mullid sees. Ma olen aastate jooksul seal vist viis korda käinud, hahaa. Iga kord sellepärast, et on külalised ja teised lähevad ja ütlevad, et ma pean! Ma pole suurem asi vannisõber. Kuum dušš on minu lemmik.

Jõulud on siiani toredasti läinud. Käisin eesti sõbrannadega Vancouveris Pähklipureja balletti vaatamas, sest mõtlesime, et ports toredat jõulumuusikat koos ilusate kleitidega mõjuks enne pühi hästi. Aga see oli mingi hiinlaste versioon ja selline sigrimigri kõigest, et Pähklipureja muusikat oli kahe tunni peale kokku ainult kaks lugu. Küll aga pikiti sisse Luikede Järv, flamenko, mingi araabiamaade asi... Imelik. Aga kohati väga äge ka, nii et ma justkui olin pettunud, aga kokkuvõttes nagu halb ju kah ei olnud. Ma lihtsalt ei nimetaks seda Pähklipurejaks.

Koju tulles mõtlesin, et teen neid Olde Hansa mandleid (teate neid magusa-jõuluvürtsise krõbeda kattega, mida hingehinnaga müüakse), aga siis sattusin hoogu ja viskasin kokku ka piparkoogitaigna ning pulgakoogid. Aga sedapuhku säästsin ennast ja ei kasutanud pulki, vaid keerutasin neid hambatiku otsas ja panin küpsetuspaberile tahenema. Nii sai kaks korda kiiremini ja maitsevad ikka sama hästi.

Pakkisin valiku jõulumaiustusi ilusatesse väikestesse läbipaistvatesse kottidesse ja sain igasugustele inimestele kinkida. Kõigil oli hea meel. 

Jõulukombed on siin sellised, et 24nda õhtul süüakse pidulikult kalkunit ja 25nda hommikul avatakse pakid (õhtul tuleb Jõuluvanale ja põhjapõdrale taldriku peale küpsis ja porgand jätta ning öösel need pakid siis ilmuvad). Jumal tänatud, et päkapikundus sellega läbi sai, ma ikka iga päev muretsesin, et võin mõnipäev kogemata ära unustada. Ei unustanud. 

Homme, 25ndal, pidime Matt'i vanemate juurde Vancouverisse minema ja see oleks koduse jõuluhommiku väga lühikeseks lõiganud. Ilmselgelt ei taha lapsed vastavatud kingitusi maha jätta, et pool päeva autos ja praamis veeta. Aga nüüd lubatakse homseks suurt tormi ja praamid ei sõida, mille üle ma esimest korda elus rõõmustan. Tuleb rahulik kodune päev koos heade snäkkide ja laste rõõmuga.

Häid pühi!

(Jah, Oliveril on aluspüksid peas. Topelt ei kärise.)

Täielikud sead

Kuna eelmisel aastal sain aru, et jõulukingihullus on üle pea kasvanud (üle 30 kingituse oli ilmselgelt liig), siis sel aastal tõmbasin teadlikult koomale. Eesti perele soovitasin, et vastastikku üllatada võime ju ükskõik millal, ei pea seda tingimata keset kõige kiiremat jõuluaega tegema. Matt'i õeperega, kes oma Šotimaal elab, tegin sama. Sel aastal aitas kaasa ka see, et Kanada Post on juba üle kuu aja streikinud ja mitte miski ei liigu, isegi mitte kaardid. 

Siin on kombeks, et kingitused tehakse 25nda hommikul lahti ja näen nii enda kui teiste laste pealt, et saada korraga miljon asja on ühest küljest tore, aga teisalt kisub kiiresti läbuks ära. Millelegi enam tähelepanu ei pöörata, lihtsalt rebitakse pabereid ümbert ära, igavamad kingid jäävad kohe kõrvale, paar säravamat pärli võetakse kasutusse, aga üldine meeleolu on kaos.

Kanadalased on suured kingitegijad, nii et lastele tuleb novembrist alates pakke nii sugulastelt kui vanemate töökaaslastelt (üldiselt vanematelt inimestelt, sellistelt, kes väikeste laste peale heldivad) ja nüüdseks olen õppinud, et kombeks on need pakid kõik kõrvale panna ja kõikide muudega 25nda hommikul avada. Ei tohi kohe kätte anda. Samas kui minu meelest on tore avada siis, kui pakk tuleb, sest sel juhul saab iga kingitus tähelepanu ja ei jää õnnetult kõrvale.

Meil on üks kasu-vanaema, kes lastele detsembri alguses alati uued ühtemoodi pidžaamad toob ja ma olen talle vastutasuks lastest nendest pidžaamades pildi saatnud. Tore jõulutraditsioon on tekkinud, ilusti on näha, kuidas lapsed iga aastaga kasvavad. Ma muidu pole üldse traditsioonide-inimene.

Pidžaamad mängivad siinsete jõulude juures suurt rolli, tavaliselt ostetakse ikka tervele perele uus komplekt. Ja noh, üleüldse ostetakse meeletult. Kõike! Absoluutselt kõike.

USA's elav eestlasest sõbranna kurdab ka, et sealse kohaliku perega peab ikka võitlema ja nõudma, et üks pakk korraga, sest muidu toob iga pereliige kummalegi lapsele viis asja. Siin on suht sama. 

Mina võitlen peamiselt Matt'iga, kes ütleb, et "ma tellisin lastele mõned kingitused" ja siis hakkab saabuma neid Amazoni kaste mägede kaupa... Püüan ajada seda joont, et vähem, aga läbimõeldumalt. Oscaril on näiteks väga konkreetsed soovid ja need kingid on juba mitu kuud peidupaigas valmis olnud. 

Ma ostan kinke alati oktoobris-novembris, et ei peaks jõulukuul kaubandusse sattuma. Alati on meeletu mäsu ja lõputud järjekorrad. Sel aastal on esimest korda silmnähtavalt rahulikum (ma olen muus asjus paar korda kaubamajja sattunud), vist on majanduskriis ka jõulude kallale jõudnud ja enam ei tunta vajadust igale pereliikmele susse, küünlaid ja juustualuseid osta.

Kohaliku sõbranna emal on komme kõigile kolmele tütrele novembri lõpus "advendikalender" kinkida ehk 24 pakki. Neil on alati selline traditsioon olnud (tütred on praeguseks kõik üle 40). Igal aastal heldin, et oi kui armas... aga järgmisel hetkel lööb alati ratsionaalne meel sisse ja saan aru, et mina isiklikult suudaks äkki 1-2 asja välja mõelda, mida ma kingiks tahaks, aga kohe kindlasti ei ole mul vaja 24 asja.

Seal ongi susse ja kreeme ja igasugu träni - tore pakki avada, aga mis neist asjadest edasi saab, ma ei tea.

Lastele olen päkapikukombe tekitanud. Kohalikel lastel on šokolaadikalendrid, aga need on Eesti kombega võrreldes igavad. Nii et meil tuleb kamina küljes rippuva soki sisse iga päev uus komm ja üllatusmoment on seejuures oluline. Oscar ükspäev juba küsis, et kas tõesti on maailmas 24 sorti erinevaid komme, sest siiani pole veel ükski kordunud!

Endale tellisin mürasummutavad kõrvaklapid, sest esiteks on vahel närvidele hea, kui saab laste kisa vaiksemaks keerata ja teiseks kuulan ma nii palju podcaste ja audioraamatuid, et pole paha kõrvadele puhkust anda (muidu kasutan airpods'e, neid mis kõrva sisse käivad).

Ja tuleb välja, et mina olen üks nendest inimestest, kes ei saa mürasummutavaid kasutada, kuna need ajavad mu sisekõrvas midagi ummikusse. Peale esimest viit minutit on juba selline pearinglus, et võimatu on elada. Ja see ei lähe enne tundi-paari üle, isegi kui klapid ära võtta. Guugeldasin siis, et mida kuradit ning sain teada, et see on levinud probleem ja mõned inimesed lihtsalt ei talugi neid. Siin saab õnneks kõike tagastada.

Vaibapesuri rentisin. Ma olen igal sügisel kas rentinud või siis teenuse eest maksnud. Meil on beeži vaipkattega kaetud trepp, mis aastaga alati mõne pleki saab ja veidi tuhmimaks muutub ning minu loogika on see, et suvi otsa kõnnitakse siin paljajalu ringi ja sügisel, kui lõpuks sokid jalga jõuavad, on mõistlik vaibad ära pesta.

Mõtlesin, et kuna midagi väga musta ei paista, teen ise. Mulle nimelt meeldib koristada. Aga ikka nii palju aega võtab. Palun tuletage keegi mulle meelde, et ma enam ei teeks ise! 

Suurim üllataja oli elutoa vaip. Me omaarust nagu ei ole täielikud sead, aga no ma ei tea - pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...

Kusjuures ma olen puhtusefriik. IGAL õhtul tõmban maja tolmuimejaga üle ja vaibapesur astub sügiseti läbi. Ja mu vaibast tuleb tumepruuni solki välja...

Nüüd siis on jälle puhtam. Järgmise aastani...

Toredad traditsioonid

Ükspäev nägin (vist eesti redditis?) järjekordset sõnavõttu teemal "ameeriklased räägivad leivast, aga ise söövad saia, see pole mingi leib" ja sain korraga aru, et bread EI OLE leib. Pole kunagi olnudki. Bread on sai. Inglisekeelsed riigid söövad saia, neil pole rukkileivakultuuri nagu meil. Meie võtsime NENDE sõna bread, tõlkisime selle vaikimisi mustaks leivaks ja saame neile nüüd lõputult ette heita, et NEMAD ei tea, millest nad räägivad.

Hah :D

Tahtsin selles blogida, aga läks meelest ära, kuniks Kitty samas küsimuse tõstatas. Ilmselgelt pole ma mingi keeleekspert, aga mulle tundub küll, et bread on sai. Julgelt vaielge vastu, kui kellelgi vettpidavamat informatsiooni leidub, kui minu "mulle tundub".

Eile kaunistasime piparkoogimaju. Sõbra ema on juba 40 aastat järjest igal aastal sama traditsioon, alguses tegi oma lastele, nüüd teeb lapselastele. Ja meile. Nad on eluaegsed Matt'i naabrid, aga alustuseks kolisime meie saarele, siis kolis Matt'i sõber meile siia järele ja aasta hiljem kolisid ta vanemad samuti siia, et lapselastele lähemal olla. Nad on hästi toredad ja poole kohaga ka meie lastele vanavanemate eest.

Kõigepealt küpsetab ta majad, seejärel kleebib glasuuriga kokku, meisterdab iga maja ette saani ja vahvlitorbikust kuuse. Juurde pakub miljon erinevat kommi ja igale meisterdajale kausitäie glasuuri. Kaunistatud maja viib igaüks muidugi koju kaasa.

Kõik, kes mulle Instagramis kirjutasid, et "minu lapsed küll lihtsalt istuks ja sööks kommi" - jah, täpselt seda nad teevadki. Istuvad maha, söövad liiga palju kommi ja alles siis asuvad kaunistama. Ja niipea, kui see maja koju jõuab, hakatakse küljest komme ära sööma, nii et pudi lendab.

Detsember on suhkrutarbimise osas selline natuke ette-teada-pekkis-kuu, näiteks täna hommikul olid lapsed väga tasakesi ja ei tulnud mind kukelauluga varavalges üles äratama nagu tavaliselt. Kööki jõudes nägin, et nad olid omale iseseisvalt "hommikusöögi" serveerinud...

Eestlased on ebausklikud

Võõrsil elamine on mulle eestlaste kohta palju õpetanud. Ükspäev küsis ukraina sõbranna, et kuule, kas kanadalastel on mingeid endeid või ebausku? Kehitasin õlgu, et vist ei ole. Vähemalt väga silmapaistvalt küll mitte.

Ainus, mida olen kuulnud mitmeid inimesi mainimas: "Red sky at night, sailor's delight; red sky in the morning, sailor's warning". Ma olen alati õlgu kehitanud, sest siiani pole küll mingit seaduspära olnud selle vahel, kas roosa taevas ilmneb õhtul või hommikul, ilm on taeva värvist sõltumatult täitsa suvaline olnud. 

Ukrainlanna ütles, et nende kanada babuška on neile korduvalt igasugu seepe ja dušigeele kinkinud, ja et ukrainlased ei kingiks kunagi midagi sellist, sest seep peseb ju sõpruse maha!

Mul kohe plahvatas, et hah - kanadalastel vist vähem, aga hei, eestlased on küll väga ebausklikud. Esimene, mis mulle pähe kargas, oli et torditükki ei tohi külili panna, siis ei saa mehele. Sest meil on siin rohkem, kui üks kord juhtunud, et lauatäis eestlasi röögatab, kui mõni kanadalane kooki serveerib. Seda olen kuulnud, et käekotti ei tohi maha panna, siis läheb raha minema. Mul isiklikult oli kõige vähem raha siis, kui käekottigi veel polnud. Nüüd jätan seda, kuhu juhtub ja midagi pole minema kõndinud. 

"Kured läinud, kurjad ilmad" on loogiline, sest linnud peavadki enne talve minema lendama, vaevalt see ilm nüüd tegelikult kurgedest sõltub. Sama hästi võiks öelda, et oi-oi, päike loojub - nüüd on küll öö saabumas.

Ma tean mitmeid eestlasi, kelle jaoks on päev täiesti rikutud, kui must kass üle tee kõnnib. Ja et kui luksud, siis keegi mõtleb su peale. Kui peegel katki läheb, ootab seitse aastat ebaõnne.

Ahjaa, vilistamine! Seda olen kuulnud mitmetelt välismaalastelt, et eestlased lähevad täiesti hulluks, kui toas vilistada. Mida see pidi tooma? Tulekahju? Midagi koledat igatahes. Ma tean, et toas ei tohi vilistada, aga esiteks ei ole mul vilistamise kommet ka õues ja mind ärritab kui inimesed ümisevad või vilistavad, nii et mulle sobib. Kahtlen, et sellest midagi hullemat, kui kellegi ärritamine juhtub.

Siis midagi on sellega, et keda sa uuel aastal esimesena näed või kes esimesena head uut aastat soovib vms. Mul on ainult üks kord elus olnud täiesti talumatult ebameeldiv aastavahetus ja seda ma mäletan küll, et uue aasta saabudes ütlesin endale mõttes, et ei iial enam. Ja tõesti on elu hiljem ainult ülesmäge läinud, aga ilmselt rohkem sellepärast, et ma pikalt kestnud ebameeldivast olukorrast lõpuks lihtsalt välja astusin, sest uue aasta hommik ei toonud iseenesest midagi väga teistsugust, kui vana aasta õhtu.

Ja siis veel see klassikaline "ämblikud toovad õnne". Tutkitki. Minu suhe ämblikutega on rohkem kui külm, aga õnne üle samas kurta ei saa.

Ukrainlastel toob halba õnne üle lävepaku käesurumine ja üleüldse asjade ulatamine üle lävepaku (minu ukrainlased küpsetavad mulle sageli leiba ja ma käin seda möödaminnes peale võtmas, nii et juba tean, et ei saa üle ukse haarata, pean korraks vähemalt esikusse astuma). Nad ei pühi põrandat pärast päikeseloojangut, ma ei mäleta, mida sellega ära pühiti. Selle ebausu valguses ei saaks mina üldse elada, ma nimelt tõmban terve maja tolmuimejaga üle vahetult enne seda, kui lapsed magama lähevad. Ma vihkan, kui pudi jääb jala alla ja te ei kujuta ette, kui palju kõikvõimalikku pudi mu lapsed toodavad. 

Kui ukrainlased uude koju kolivad või kellelegi soolaleivale lähevad, panevad nad leiva lävepakule, see peaks soodustama toiduküllust uues kodus. Natuke sarnane eestlaste soolaleivakultuuriga, ma ütleks. Ja pahasid vaime hoiavad nad eemale jaanipäeval üle lõkke hüppamisega nagu ka eestlased. Ma pole kunagi hüpanud, vaime pole ka näinud.

Kas teie olete ebausklikud? Mina pole vist üldse.

Loogiline lahendus

Vaidlesin täna prügifirmaga. Paar kuud tagasi juhtus, et nad ei tühjendanud biojäätmete prügikasti, kuna seal olid oksad ja lehed sees. Helistasin, et mis toimub? Tädi seletas, et sinna tohib ainult köögijäätmeid panna, aga lehtede ja okste jaoks tuleb ehituspoest paberkotid osta. Mingid ekstrasuured, spetsiaalselt selleks otstarbeks.

Üle kaheksa aasta olen selles majas elanud ja lehed-oksad on biojäätmete kastist alati ära võetud. Aga noh, lähen ostan need kotid. Polnud kallid ka. Küsisin, et kas sobib, et jätan selle paberkoti biojäätmete kasti peale, et ei peaks sodi ümber valama? Ei sobinud. Kühveldasin siis rohelise prügikasti sisu kaks korda suuremasse paberkotti ümber ja nädal hiljem korjati kott ilusti peale.

Täna jätsin uuesti lehed kotiga välja. Kõik muu prügi ja jäätmed võeti ära, kott jäeti maha. Koos lehtedega muidugi.

Helistasin prügifirmasse. Proua ütles, et ei tea jah, miks nad ei võtnud seda kotti, aga jäta järgmise nädalani välja, ma jätan kirja, et nad siis võtaks.

Aga meil algab täna õhtul torm. Lubatakse tugevat tuult ja nädal aega peaks vihmane olema. Ma ei saa paberkotti sellise ilmaga välja jätta. Need lehed puhuvad ennast koos kotiga teise riiki. Muide, arve maksmisega ei ole nii, et ma see kuu lihtsalt ei maksa. Et polegi põhjust, aga näe, ei tundnud, et tahaks maksta ja äkki järgmine kuu maksan. 

Aga raha eest vastu saadava teenusega millegipärast on nii...

Tädi nõustus, et tõsi, ilm on jama, aga tõsta lehed biojäätmete kasti ümber, siis ei lenda minema ja ei vetti läbi.

Küsisin, et mispidi siis on? Eelmine kord paluti mul lehed rohelisest tünnist paberkotti panna, muidu ei viida neid ära. Seekord palutakse mul need samad kuradima lehed sellest paberkotist rohelisse tünni tõsta... Ma ausalt öeldes ei taha vettinud lehti ühest kohast teise kühveldada. Ma eelmine kord juba tegin seda, aga vastupidises suunas seekordsele soovitusele.

Tädi seletab, et no aga muidu saavad nad märjaks, see on lihtsalt loogiline lahendus. 

LOOGILINE LAHENDUS?

No shit, Sherlock!

Ma mõtlesin juba eelmine kord, et vihmametsas elades on jäätmete paberkotiga tänavale jätmine üsna vähejätkusuutlik, aga mina ei tee siin reegleid...

Päev otsa ootasin, prügiautot ei tulnud. Pärastlõunal helistasin uuesti. Selgus, et kõik autod on juba marsruudilt tagasi ja täna keegi kotile järele ei tule. Aga homme millalgi tulevad.

Millal? Ei tea.

Küsisin, et mida ma selle märja kotiga siis tormi saabudes teen? Pakkus, et pane lehed biojäätmete kasti. Mingi uus tädi oli, noh. Ütlesin, et sorri, aga ma ei taha neid kuskile ümber tõsta. Kas sobib, kui tõmban paberkotile suure prügikoti peale, et see edasi ei vettiks?

Ei sobi, sest siis ei pruugi prügivedajad teada, et seal all on paberkott ja ei vii ära.

Taevas, sa näed ja ei mürista...

Selgitan siis, et meie tänaval ei ole homme prügivedu (siin käib tänavate, mitte majade kaupa). Minu maja ees on üks kuradima kott tänaval. Ja prügivedajatel on ekstra märge minu maja eest paberkott peale tõsta. Tõesõna, kui nad seda sealt kilekoti alt üles ei leia, siis mina ka ei tea, mida edasi teha!

Jäi siis nii. Eks näis, mis homme saab. Kuulmiseni.

Niisama

Mulle tundub, et inimesed jagunevad kaheks - need, kellel on hooajaline depressioon ja need, kellel ei ole. Siin torkab kuidagi eriti hästi silma, sest sisuliselt on meil kaks aastaaega, suvi ja talv. Suvel ei saja üldse ja talvel sajab kogu aeg. Ehk kas katkematu päike või katkematu hall pilv. 

Pärast kuus kuud kestnud katkematut päikest jumaldan ma neid esimesi päevi, kus sajab. Vaheldust on vaja. Ja vihm viskab muidugi ka lõpuks üle, aga kuumusest ja pidevast lõõsast saab mul vist isegi kiiremini kõrini.

Eile kallas nagu oavarrest. Viisin lapsed kooli-lasteaeda, tegin omale tassi kohvi ja läksin arvutiga voodisse teki alla tööd tegema. Kuidagi eriti mõnus oli. Õues möllas raju, aga toas oli hygge. 

Aga nii paljud inimesed on viimase nädala jooksul maininud, et kui hirmus see talveperiood ikka on. Mina mõtlen hoopis, et mõnus, saab küpsiseid süüa ja teed juua. Vihmavarustus peab muidugi olema. Juba üheteistkümnendat talve imestan neid inimesi, kes keset talve tossudes lompide vahel laveerivad ja läbivettinud riideid kannavad. Vihmametsas elades võiks justkui eeldada, et riided on hooajale vastavad (enamikel muidugi on ka).

Helkurit ei kanna siin mitte keegi. Mind ajab täiesti hulluks! Palun tehke keegi see helkuriäri Kanadas ära. Koertele (mingil põhjusel on meie linnas igas peres koer) pannakse küll helkurvestid selga, ainult tänu säravale koerale olen korduvalt saanud peremehele otsasõitu vältida. Talvised inimesed on kõik nähtamatud. Must kogu mustas öös (ja paduvihmas).

Halloweenil käisin koolis vabatahtlikuks. Eelmine aasta ostsin (ma olen muidu vana kostüümide vältija) selle tarbeks nõiakübara ja mingid detailid, sel aastal otsustasin, et on aeg päris-kanadalaseks hakata ja üleni kostümeerida. Soetasin musta paruka, luua, keebi, kõik asjad. Kõrged kontsad panin alla.

Parukas läks pähe ja nentisin, kuidas mustad juuksed mulle üldse ei sobi. Maalisin pool tundi meiki näkku, et natukenegi kontrasti oleks. Koolis küsis esimene ettejuhtunud poiss kohe pettunult, et miks kõik tüdrukud täna nõiad on?

Burn.

Aga Ossu klassikaaslastele õudselt meeldis ja ta käis uhkelt ringi ning mainis igaühele, et see on MINU emme! Ainult kolm emmet oligi, sest vabatahtlikke polnud rohkem vaja. Üks oli lepatriinu ja teine kah nõid. Õpetaja oli samuti nõid. Sellel esimesel ettejuhtunud poisil oli täiesti õigus...

Tõin taluturult õunu. Täitsa pekkis kui head. Kuldrenetid ja muud head. Lõhnavad nagu päris õunad. Poe õun ei lõhna. Kusjuures ma olen viimasel ajal hakanud märkama, et see on väga kummaline, et meil müüakse ainult USA õunu, kuigi Kanadas kasvavad ju samuti õunad mühinal? Taluturult saab siis kohalikke.

Aga laps palub, et kuule, ära pane neid koledaid õunu mulle kooli kaasa, neid, mis pruuniks lähevad. Saate aru, ta ei tea, et õun peabki pruuniks minema, kui lahti lõigata. Ja ühtlasi polnud ma märganud, et poe õunad ei lähe pruuniks. Aga nüüd olen katsetanud ja tõesti ei lähe. Millega neid küll töödeldakse?

Sellepärast ma õunu lahtilõigatuna saadangi, et ma tahan need alati ära koorida. Pole vaja lastel seda läikivat vaha süüa, mis koort katab.

-

See väikemees tuli ükspäev lasteaiast patsiga koju. Tüdrukutele oli patse tehtud ja tema tahtis ka:

Ukraina sõbrannaga oleme palju koos aega veetnud. Mulle on täielik nostalgia kõik need asjad, mida ta märkab. Ma ise märkasin esimestel aastatel TÄPSELT sama. Näiteks, et inimesed käivad vahel pidžaamapükstes poes, boože moi! Või kõikvõimalikud toiduteemad. Ma ise olen nüüdseks juba nii ära kohanenud, et ei pane enam tähele.

Ukrainlased teevad kogu aeg ise leiba. Igasuguseid erinevaid, peente sisselõigete ja kaunistustega. Boršisuppi saab nende pool ja oi kui head veel. Mis on super, sest meie peres olen mina ainus, kes seda sööb, nii et väga sageli ise ei tee (noh, Matt sööb ka, sest ta lihtsalt sööb kõike, mis ma ette annan, aga ma tean, et kui ta valida saaks, võtaks pigem midagi muud - liiga võõras maitse tema jaoks).

Juurde serveeritakse peekonit ja ube (ja sibulat ja tšillipipraid). Mina polnud mitte kunagi varem kuulnud, et borši sisse ube pandaks, aga guugeldasin ja tuleb välja, et tõesti-tõesti. Seda ka õppisin, et borš on Ukrainast pärit, ma eeldasin, et Venemaalt.

Te panete borši sisse ube?

Kõige hullem valu

Esmaspäeva hommikud on minu reede õhtud. Nädalavahetused on alati kreisid koos kahe lapse ja pidevalt töötava abikaasaga, pühapäevaõhtuti teen suurpuhastuse ja kui järgmisel hommikul lapsed kooli-lasteaeda ära viin, tulen puhtusest läikivasse koju täielikku vaikust nautima. Pooleteist tunni pärast on trenn, siis on paar tundi tööd ja tulebki Oscarile kooli järele minna, aga poolteist tundi on piisav, et akusid laadida.

Eelmine nädal oli kreisi. Mul hakkas pühapäeval esihammas valutama. Aga alustuseks selline... tuli ja läks, kannatas elada. Mu hambaarst sai mind alles kolmapäeval üle vaadata ja mina, nõukaaegne tugev naine, ütlesin, et jajaa, pole probleemi, muidugi ootan.

Teisipäeval valutas katkematult terve päeva ja no see oli rets. Ma olen terve täiskasvanuea oma hammaste eest nii hiilgavat hoolt kandnud ja regulaarselt kontrollimas-puhastamas käinud, et ei osanud uneski näha, et pean kunagi veel hambavaluga silmitsi seisma. 

Kolmapäeval vaatas üle. Tegi röntgeni ja selgitas, et hammas ise on täiesti terve, aga juure piirkonnas on midagi näha, pluss hammas oli peale koputades hell ja värvilt veidi hallikam. Selgitas, et see hammas on saanud kunagi obaduse ja võimatu öelda, kas hiljuti või ammu, sest esihambad on meil suus kuuendast eluaastast. Juure verevarustus on katkenud ja hammas hakanud surema. Tuleb juurekanal korda teha. Aga et ooteaeg on poolteist kuud ja ta annab mulle antibiotsi, mis peaks valu ära võtma, nii et ootamine pole probleem.

Antibiotsiga läheb kuskil kaks päeva, et see toimima hakkaks, nii et olin kõik lootused pannud reedele. Reedel oli koolist vaba päev, seega planeerisin enda koos Oscariga Vancouverisse IKEA'sse, sõpradega tšillima ja järgmisel päeval tsirkusesse. Oliver jäi issiga koju.

Reede hommikul ootasime praami ja tundsin, kuidas valu üha hullemaks läks. Hammas oli nii hell, et isegi keelega ei saanud vastu minna. Sõin kamaluga valuvaigisteid ja mõtlesin, et no peab ju kohe paremaks minema. Aga öösel ei saanud enam magada ka, nii jõhker oli. Laupäeva hommikul helistasin kliinikusse (õnneks on nad laupäeviti avatud), et mul on vaja erakorralist juurekanalit. Sõbranna on hambaarsti assistent, viimase 20 aasta jooksul mitmes erinevas kohas töötanud ja ütles, et kõik hambaarstid tulevad oma patsientide jaoks erakorralisteks juhtudeks välja.

Minu kliinik ütles, et nad panevad mu ootejärjekorda ja kui keegi tühistab, saavad mu ette võtta.

Sõbranna teadis rääkida, et meie linnas on ka hambaarstide valveliin. Logis süsteemi sisse, ütles, et sel nädalavahetusel on valves väga kogenud arst. Helista sinna ja vaata, mis saab. Helistasin. Tüüp ütles esimese asjana, et see on ennekuulmatu, et su oma hambaarst sulle isegi järgmiseks nädalaks aega ei paku, rääkimata sellest, et nädalavahetusel välja ei tule. Kirjutas mulle tugevama valuvaigisti, et järgmise päevani ellu jääda (ma jõudsin ju alles õhtuks Vancouverist tagasi), andis oma isikliku mobiilinumbri, et saaksin sõnumi saata, kui valuvaigisti ei aita ja palus pühapäeva hommikul kell 9 tema kliinikus olla.

Täitsa lõpp, kui tore arst oli! Ma harin teid ka:

Hamba sisse läheb imepeenike veresoon. Kui esihammas millegagi pihta saab, võib ta natuke liikuda, aga sellest piisab, et verevarustus ära lõigata. Ja siis hakkavad selles juurekanalis aegamisi bakterid vohama, mis lõpuks teeb hamba hellaks, värvilt veidi tumedamaks ja jätab hiljem valutama.

Mina olin mures, et ikkagi esihammas! Kas ta jääbki tumedamaks? Kas pärast juureravi on see hammas nõrgem, vajab ta tulevikus millegiga asendamist?

Arst ütles, et esihamba juurekanal on kõige lihtsam. Esiteks on seal ainult üks juur ja see läheb sirgelt üles (võrrelduna molaaridega, millel on neli, mis lähevad sinka-vonka teab kuhu). Hammas saab pärast parandamist olema nagu uus, selle pärast üldse muretsema ei pea. Värvi väline valgendamine paremaks ei tee, aga on mingi valgendusaine, mille nad parandamise käigus sisse panevad, see valgendab hamba seestpoolt ja värv taastub.

Imeline.

Ja juurekanalit tehakse tänapäeval ikka nii professionaalselt! Mingi masin näitab, kui sügavale tohib minna ja mitte mingit valu ega ebamugavust ei ole. Kui kõik tehtud, tegi mulle veel ühe tuimestuse, et hammas niipea uuesti valutama ei hakkaks (ma olen eluaeg seda tuimestusetunnet vihanud, aga seekord oli see nagu taevaõnnistus). Nädal aega katkematult valu kannatada oli tõesti jõhker.

Täna hommikul helistasin oma senisesse kliinikusse. Tühistasin ära oma ootelisti, tühistasin ära oma juurekanali aja, tühistasin ära oma laste sellenädalased kontrollid ja enda järgmise puhastusaja. Tõstsin meid kõiki oma uue arsti juurde ringi. Vana hambaarst oli ka väga hea arst, aga enamik neist on head. Nüüd õppisin, et kui ma hädas olen, on mul vaja arsti, kes tuleb sõna otseses mõttes pühapäeva varahommikul ainult minu aitamiseks välja, mitte ei ütle, et eks me näe, kas enne detsembrit keegi tühistab aja.

Kirjutasin uuele arstile hiilgava google review ja jätsin viis tärni. Järgmisel hommikul sain tema numbrilt pika tänuliku sõnumi. Sellel kliinikul on väga kõrge keskmine hinne, nii et ma pole ilmselt ainus, kellele seal meeldib. 

Tsirkus ei olnud nii hea kui eelmistel kordadel. Noh, ikkagi hea, aga muidu on Cirque de Soleil etendused ikka sellised, mis võtavad hinge kinni.

IKEA oli täielik feil. Esiteks - ma unustan iga kord ära, kui jube on Vancouveri liiklus. Pidevad ummikud. Meil saarel ei esine sellist asja nagu ummik, ma olen nüüdseks natuke ära hellitatud. Teiseks - läksin sinna üldse sellepärast, et omal ajal ostsin Oscarile IKEA madratsi ja see on absoluutselt kõige mõnusam madrats, mida ma kunagi proovinud olen. Meil endal on mingi kümme korda kallim kuskilt mujalt, kah väga hea, aga ausalt öeldes ma magaks parema meelega Oscari madratsil. Aga nad ei tooda seda enam. Pidin siis kohale minema, et proovida, milline sobiks (äkki on nad nime muutnud?). Hommikul kontrollisin, et kumba IKEA'sse minna, mõlemad on praami pealt tund aega sõita, aga erinevas suunas. Selles, mis kesklinnale lähemale jäi, oli hommikul neid madratseid, millel kõige kõrgemad hinded, 8. Kui kohale jõudsime, oli null. Ma ei tea, kas nad täidavad reede hommikuti oma online tellimusi või kuidas kõik kaheksa läinud said olla (veebileht ütles ka, et ongi läinud, jah), aga madratsit ma ei saanud.

Voodi valisin samuti IKEA'st. Nagu idioot, tellisin selle paar päeva varem ära, et siis jõuavad madratsiga ühel ajal kohale (madratsid on väiksemaks kokku rullitud, neid on lihtne autosse mahutada). Nüüd on mul voodi, aga pole madratsit. Madratsi võiks ju kah koju tellida, aga transporditasu, mis ei olnud üldse väike, peaksin nüüd topelt maksma. Oleks kriipsuvõrra kannatlikum olnud ja voodi tellimisega oodanud, kuniks madrats välja valitud, saaksin sama raha eest mõlemad ukse ette.

Aga noh, guugeldasin kohalikud mööblipoed läbi, leidsin head variandid ja lähen toon ühe neist täna koju. Need on kõik sellised, mis tulevad täissuuruses, mitte kokku rullituna, aga mõõtsin auto ära ja selgus, et kui istmed alla lasen, mahub kenasti ära.

Nii et elu on ilus. Hammas ei valuta, madrats tuleb täna, voodi jõuab homme.

Ükspäev just õhkasime Matt´ga, et vau, me hakkame ametlikult beebifaasist välja jõudma! Viimane "beebiasi", mis peale võrevoodi asendamist meie majja veel jääb, on trepi ees olev värav ja vahel on seda vaja, et Oliver liigses innukuses üksi õue ei läheks, aga hiljemalt jõuludeks saame maha võtta. Kuus aastat oleme trepist käies iga jumala päev väravat lahti ja kinni liigutanud. Milline mõnu saab olema lihtsalt sisse astuda!

Aga Oscar on viimasel ajal hakanud rääkima, et meil võiks veel üks õde või vend olla (olemasolev kukkus vist nii hästi välja, et tal pole küllalt). Et üks vaba tuba ju on ja autos on kolm tühja istet. Ega jah, saatusel oleks tegelikult võimalik mulle kolmanda asemel kolmikud saata, tõsi...

Kaks on nii paras ja jumal kui tore on, kui ei pea köögikappe lukku panema ega seinte pealt avokaadot pühkima. Matt'i õel on beebi ja olen märganud, et kümme minutit võin ma teda nunnutada, aga sellest piisab vähemalt mitmeks kuuks. Ei mingit kolmandat last! Ega kolmikuid.

Siin oli ta äsja sündinud:

Kui lapsel on ATH

Vaatasin ükspäev poes järjekorras seistes, kuidas kellegi teise kahe-kolmeaastane (ehk Oliveriga sama vana) laps lihtsalt vanemate kõrval seisis ja vajadusel sammukese edasi liikus ja sain korraga aru, et äkki see ongi normaalne? Sest ma näen pidevalt teiste lapsi niimoodi rahulikult seismas, aga mitte enda omi. 

Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas ma pidevalt poolenisti uppumas olen, kuigi põhjust nagu otseselt pole. Mul on ju laste jaoks piisavalt aega ja võimalusi. Milles probleem? Ja siis nägin Amazonis sellist raamatut:

Lugesin pealkirja ja panin KOHE ostukorvi. Kuidagi tundus, et autor on ära tabanud, millega pidevalt silmitsi seisan.

Mida ma raamatust õppisin? 

Kõige tähtsam: Lepi, et su lapsel on ATH. Ta ei saa seda muuta.

Mida ma veel õppisin (ja igapäevaselt Oscari pealt näen):

- Ta ei suuda häält reguleerida. Ta räägib liiga valjult ja segab teistele vahele. Ta ei suuda oodata enda korda, vaid kohe tulistab. Kui keegi annaks mulle viieka iga kord kui "ära karju" ütlen, oleksin ammu miljonär. 

- Tal kukuvad asjad maha nii käest kui ümbert. Ta unustab kõike. Ta ronib igale poole. Ta tähelepanu hajub hetkega. Kui ütlen, et hakkame minema, mine pane sokid jalga, pean seda vähemalt viis korda uuesti ütlema, sest ta läheb enda tuppa, näeb midagi ja jääb sellega mängima. Või märkab aknast sõpra ja läheb teda tervitama. Või mingil imekombel haarab sokipaari kaasa ja traavib sellega elutoa poole, aga märkab poolel teel midagi huvitavat, paneb sokid maha ja korjab näiteks mänguasja üles. Sokinäide on suvaline, aga kirjeldab hästi ka kõiki muid olukordi. Ja siis ma sunnin end rahulikuks, et ta lihtsalt on selline ja ta ei saa sinna midagi parata ja "pane sokid jalga", "pane sokid jalga".... x5..... aga sokid ikka jalga ei jõua. Lõpuks röögatan, et PANE SOKID JALGA, ME JÄÄME KOOLI HILJAKS! Ja tunnen end kohe nagu täielik sitatükk, et häält tõstsin, aga mõnikord on need olukorrad nii kuradima frustreerivad. Aga teate, mis käratamise peale juhtub? Ossu ehmub, vaatab siiras imestuses sokke, et kuidas need veel siia said (sest tal on vahepeal juba nii palju juhtunud, et ta enam ei mäleta, et vahepeal sokid jõudis tuua) ja paneb hopsti jalga. Ja mina näen, et ta ei teinud seda nimelt, vaid sõna otseses mõttes jõudis viie minuti jooksul kümme korda ära unustada, et sokid tuli jalga panna.

- Ta ei suuda ühe koha peal istuda. Alguses oli meil reegel, et mänguasju laua äärde ei võta, aga kuna ta ei suuda käsi paigal hoida, siis mängis nõude, kahvlite, linikute, lillede, mille kõigega. Ta lihtsalt peab katkematult midagi näppima. Hiljem hakkasime lubama väikest autot lauda võtta, sest siis ta vähemalt mängis sellega ja kõik muu jäi (enamasti) paigale. Aga lisaks kätele liigub terve keha! Tema jaoks on võimatu lihtsalt istuda. Ta niheleb ja kiigub ja kolistab kõrval oleva tooliga, jookseb ringi, ronib laua alla, hüppab püsti... See on lõputu ring. Ja asi pole selles, et ma ei teaks, kuidas lapsi kasvatada või mis on õige. Vaid see lihtsalt ei toimi ATH lapse puhul. Raamat ütleb väga selgelt, et lõpeta võitlemine: ATH lapse aju vajab pidevat stimulatsiooni, ta ei suuda ühe koha peal istuda ükskõik, millega sa meelitad või ähvardad või mitu korda tema peale häält tõstad. Jumala tõsi! Ja et ta peabki mänguasjad lauda kaasa võtma, sest see on ainus võimalus, kuidas ta söönuks saab. Ning püsti hüppamine ning korraks ringi jooksmine on põhimõtteliselt vältimatu vajadus - harju ära.

Matt, kellel on samuti ATH, rääkis, et arstiteaduskonnas küsisid teised alatihti, et kuidas ta niimoodi loengutes käib, et kogu aeg arvutis malet mängib. Aga ta ei suutnud loengule ilma lisategevuseta keskenduda. Male aitas fookust hoida. Lõpetas väga heade tulemustega, nii et ju siis toimis. Enne meditsiini õppis IT´d ja seal polnud keskendumisega probleemi, sest IT kasutab teist ajupoolkera, mis on ATH'le paremini sobiv.

- Tal on vaja kindlat päevakava ja struktuuri, et asjad juhtuksid alati samas järjekorras, et ta teaks, mida oodata. Vot sellega olen ma kümnesse pannud. Osaliselt sellepärast, et igale lapsele on struktuurist kasu, teisalt sellepärast, et autismi puhul on see väga oluline. Aga kindel ajakava meil on ja see täiega toimib.

- Ta on väga riskialdis, ATH laps armastab adrenaliini. Ta on väga kannatamatu. Tüdineb kergesti.

- Ta ei talu, kui talle öeldakse, mida teha. See on nii tõsi! Kui ütlen, et täna on koolis silly sock day ja pane mingid rõõmsad sokid, siis ta paneb raudselt kõige igavamad hallid. Palju paremini toimib, kui lihtsalt mainin, et ahaa, teil on täna mingi silly sock day ja räägin kohe millestki muust edasi, justkui see sokiasi polekski oluline. Siis on lootust, et paneb mingid lõbusad, sest tunneb, et teeb selle otsuse ise. Ja näiteks õhtul ei ütle ma iial, et "nüüd on aeg...", vaid annan variandid "kas sa tahad kõigepealt hambad pesta ja siis unejuttu või alustame lugemisest ja pesed hambad hiljem?" 

- Ja lõpetuseks: tal on aktiivsus-tähelepanuhäire, MITTE informatsiooni puudumise häire. Ta teab väga hästi, mis on õige ja vale, ta teab, et ta peaks rääkima vaiksema häälega, ta teab, et ta peaks kõndima, mitte jooksma, ta teab, et ta peaks oma käsi liigutama rahulikult, et kõik ümberkaudsed asjad kogemata laiali ei lendaks... ta lihtsalt EI SUUDA! Sest tal on aktiivsus-tähelepanuhäire. 

Täna just vaatasin, kuidas ta rääkis mingist asjast, mida nad sõbraga tegid. Selle nelja lause ütlemise ajal jõudis ta joosta ringi, hüpata diivanil, kogemata tooli ümber lükata, jälle diivanil hüpata, veel joosta, peotäie pähkleid suhu visata, tugitooli peal ronida, korra terrassil käia, diivani seljatoe peal turnida, mänguasjade otsa koperdada (ja siis seda kõike korrata). Mul oli raske juttu jälgida, sest pea käis tema vaatamisest ringi. 

Ükspäev sirvisin viimaste aastate pilte ja mõtlesin, et pildi pealt tundub nagu oleks mu poistel eriti äge lapsepõlv. Kogu aeg toimub midagi! Iga pildi peal on nad kas pea alaspidi või suu kõrvuni või üleni mudased või... Hoog on sees. 

Aga iga eriti aktiivse lapse taga on vähemalt üks natuke läbipõlenud lapsevanem ja ju ma sellepärast tunnengi pidevalt, et olen kuidagi läbi kukkunud. Ma ikka naeran siin Matt'i, kes töölt sageli sõnumeid saadab, kuidas ta poisse igatseb ja "ma olen homme terve pärastlõuna kodus, sa võid omale vaba aega võtta, hea meelega mängin nendega", aga siis pärast esimest kümmet minutit otsib juba mürasummutavaid kõrvaklappe, kurdab lärmi ja peavalu üle ning küsib murelikult, et kas sa ikka lähed välja ja millal tagasi tuled? Meil on metsikud lapsed, noh!

Ühiskonna hukkamõist on muidugi veel teine keeruline asi. Näiteks vanemate inimeste jaoks ei ole ATH'd üldse olemas. Vanasti seda ju ei olnud! Olid lihtsalt kasvatamatud lapsed. Te ei kujuta ette, kui palju ma oma esiklapse kasvatamisse olen panustanud ja võib-olla sellepärast ongi eriti ärritav, kui keegi mainib, et "lihtsalt vähenda ekraaniaega" või "ära anna suhkrut". Umbes nagu ütleks diabeetikule, et mis sa loll koomasse langed, söö lihtsalt rohkem kapsast.

Aga koolist saime jällegi ootamatult positiivset tagasisidet. Öeldi, et Oscari puhul on kohe näha, kui palju temaga tegeletud on ning kiideti, et last sedavõrd efektiivselt toetame. Toodi rodu näiteid ja öeldi, et see on pigem haruldane, et autismidiagnoosiga laps, kes selle kõrval veel sihuke tulesäde on, nii edukalt toime tuleb. 

Mul oli ikka klomp kurgus küll. 

Jätkuks vaid jaksu leida tasakaalu selle vahel, et talle vinget lapsepõlve pakkuda ise hulluks minemata, sest väljakutseid pakkuv on see teekond kohe kindlasti olnud. Aga poisid on mul vahvad ja ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et nad võiksid mitte seintelt vastu põrgata.

(statistika kohaselt on 50-70% autistidest ATH)