Kuidas ma lõõgastuda ei osanud

Mehed saatsid meid emadepäeva puhul sõbrannaga kahekesi spaasse. Seal on mobiilivaba süsteem, et telefoni jätad kappi ning kondad niisama saunade ja basseinide vahet. Mõte on selles, et poleks aimugi, mis kell on ja saaks vabaks lasta. No ma ei tea. Meil oli pidevalt see tunne, et magame midagi maha ja üldse ei tea, kui kaua võiks niisama jutustada ja kui pikalt kuskil nurgas raamatut lugeda. 

Teine reegel, mis vabaks laskmist pidi toetama, oli see, et sööma lähed hommikumantlis ja plätudes. Lõunaks on kümnekäiguline eelroogade valik - rida erinevaid tillukesi portsjoneid. 

Eelmine kord käisime seal Mattiga ja tookord võtsime massaažid ka juurde. Ja juba toona võitlesin süsteemile vastu, sest esiteks oli see hommikumantel märgade ujumisriiete peal ja siis tuli massaaž, aga lõunasöök algas kohe pärast massaaži ehk idee oli siis selline, et paned selle märja hommikumantli paljale õlisele kehale ja istud restorani maha. Õõh.

Tookord kimasin alustuseks duši alla, siis lunisin mingilt koristajatädilt uue hommikumantli ning selle alla panin aluspesu ja t-särgi. Ja siis oli okei. Sest tõesti istusid kõik inimesed hommikumantlites ja plätudes nagu soovitatud. Aga vähemalt oli mul kuiv rüü.

Sõbrannaga leidsime, et kuskil esimese päeva lõpuks vist lõõgastuks ära ja ei otsiks enam kella. Aga kuna see oli mõnetunnine pakett, siis sellist taset veel ei tulnud. Paar korda käisime kapis olevat telefoni piilumas, see natuke aitas.

Lõunasöök venis täiega. Iga roog oli paari ampsu suurune, nii et söömise peale aega ei kulunud, aga iga järgmist käiku ootasime pikalt. Arutasime veel, et selline tunne nagu oleks rohkem aega möödunud kui peaks, aga kuna öeldi, et lõuna kestab tund aega ja kella meil ju polnud, siis tuli lihtsalt süsteemi usaldada.

Kui arve saime, selgus, et möödunud on peaaegu KOLM tundi. Minu meelest veidi imelik paluda inimestel telefonid ära panna ja rahus lõõgastuda, aga siis kaks tundi üle aja minna... 

Iga asja eest küsiti jootraha. Põhja-Ameerika värk. Toit ja spaa olid ette makstud, aga arve toodi lauda, et "toidu osa on küll ette makstud, aga kui soovite, VÕITE jootraha ikkagi jätta". Ja kogu see värk oli nii viisaka survega esitatud, et suht võimatu oli mitte soovida jotsi jätta. Teenindus oli tegelikult väga hea, nii et okei, jätsime. 

Õigemini "väga hea väikese viperusega", sest teenindaja kallas mu veini sisse kogemata mullivett ja kui mina (viisaka kanadalasena) ütlesin, et "pole midagi", siis lihtsalt naeratas rõõmsalt, et "nüüd on sul spritzer!". Ma vaikimisi muidugi eeldasin, et ta toob mulle uue veini, aga...

Ühesõnaga, tulge Kanadasse ettekandjaks! Siin võib rahulikult asju pekki keerata, kuniks seda teha hästi viisakalt ja kõrvuni naeratuse saatel. Tippi jäetakse ikkagi.

Jootraha kõrgeim tase oli muidugi see, et päeva jooksul lasti lihtsalt arvele juurde kirjutada, et kui palju tippi lisaks panna ja alles uksest välja minnes tuli maksta. Seal arvutati siis jookide-snäkkide arved koos jootrahaga (pluss lõunasöögi jootraha) kokku üheks arveks ja ka sellele kogusummale andis masin tipivalikud ette. Ehk lõpus sai jootraha jätta sisuliselt veel ka... jootraha pealt!

Ma ei jätnud. Nii kanadalane veel ei ole. Aga muidu oli tore päev!

Beebid kohal

Oscar teatas ükspäev, et kui ära sured, saad valida, kas oled vaim või ingel ja nüüd olen ma siin pead vaevanud, et kumb ma siis olla tahaks? Inglite osas on natuke vähe infot minu meelest. Aga vaimudel tundub üsna tore elu olevat, saab ringi tuuseldada ja maailma näha.

Ossu ütles seda ka, et taevas peab vaatama, et vanadele inimestele peale ei astuks. Üritasin uurida, et kas nad lihtsalt vedelevad seal kõikidel jalus või miks peale astumine üldse teemaks on, aga tal ei olnud kah rohkem infot. Seda ei õnnestunud mul ka teada saada, et kust ta kogu seda surmajärgset värki kuulis, sest meie pole kodus inglitest rääkinud.

Aga surmast tuli eelmisel nädalavahetusel korra juttu küll, sest üks tibudest suri kohe saabumisejärgsel päeval ära. Kössitas hommikul omaette ja oli kuidagi unine ning hiljem avastasin, et heitiski hinge. Panin lahkunu paberkäterätikule ja jätsin lauale, et lapsed (no terve naabruskonna lapsed olid siin) saaks igast küljest vaadata ja veenduda, et ongi läinud. Neile tundus huvitav. Sain kohe väikse õpetliku hetke ka kohe sisse visata, sest kohe küsiti, et kas me saame ta kuidagi tagasi tuua ja siis rääkisime surma lõplikkusest ja miks peab autotee ääres ettevaatlik olema jne.

Kanasid on hiljem keeruline juurde lisada, sest nad on parasjagu bitch'id ning uustulnukaid väga ei aktsepteeri. Nii et helistasin kohe sellele tädile, kelle käest me tibud ostsime, et kas tal on mõnd ekstrat ja saimegi kaks tükki juurde, seega nüüd on lausa seitse (aga kuskil kuu aja pärast selgub, kas mõni osutub kukeks, nii et siin võib veel harvendust tulla - kuked pole linnas lubatud).

Ma valisin kaks sorti, eksole. Aga nendest uutest oli üks hoopis kolmandast sordist. Ja no täitsa lõpp, kui lemmik kohe! Esiteks nii ilus! Ja teiseks hästi chilli iseloomuga, väga hea meelega istub peopesas ja kui silitada, jääb kohe magama. Nüüd käivad kõik naabrid õhtuti kanu silitamas, on natuke teraapia eest nii inimesele kui linnule.

Ma üldse ei tahtnud nende väikeste tibudega jamada, aga peab tunnistama, et ikka hästi nunnud on! Suurematega oleks vähem tööd, aga vähem nunnufaktorit. Aga küsige nädala pärast uuesti, sest see esimene nädal ongi lihtne, sest nad püsivad ilusti oma kastis ja väga suuri junne veel ei kaka.

Aga siit edasi tulevad muutused, sest sööginõu, mis alles viiendal päeval uuesti täitmist vajas, on kuuendal ja seitsmendal päeval 24. tunniga tühjaks saanud ja kasvama on nad nüüd samuti hüppeliselt hakatanud. Vaikselt tehakse juba lennuharjutusi ja ma tean, et kaugel ei ole see hommik, mil ma elutuppa astudes tibud igalt poolt mujalt leian, kui nende kastist. Nii et kastile tuleb mingi metallvõrk peale otsida.

Praegu on veel armas igal hommikul siutsumise peale ärgata, sest lapsed toovad mulle tibusid voodisse enne, kui ma silmad lahtigi jõuan teha. 

Muudest uudistest nii palju, et õppisin Kanada kohta jälle midagi uut! Nimelt sain teada, et Montrealis on väga levinud "tempod" (ehk temporary car shed). Seal nimelt sajab megapalju lund ja inimesed lihtsalt ei jõua iga jumala hommik autot hangest välja rookida.

Ütlen kohe ära, et esteet minus tahaks selle vaatepildi peale silmad peast välja kraapida, aga samas - kas ma pigem roogiks igal hommikul ja õhtul lund või kannataks selle kilemaja välja? Arvestades, et suht kõikidel naabritel oleks seesama kole putka maja ees, siis ausalt öeldes vist midagi kaotada pole, vaatama peaks neid nagunii, kas siis ainult teiste või ka enda maja ees. Kole, aga geniaalne. Midagi pole öelda!