Sundida või mitte, see on küsimus...

Laste kasvatamine on absoluutne tuumafüüsika. Täiesti võimatu teada, mis on õige ja mis on vale, sest kõik asjad käivad kombodena ja kui kuskilt tasakaal nihkesse läheb, peab kuskilt mujalt balansseerima ja mitte kunagi ei tea, kuidas lõpuks välja kukub. 

Näiteks söömisharjumused. Mul on sõpru, kelle lapsed söövad absoluutselt kõike ja sõpru, kelle lapsed ei söö absoluutselt mitte midagi. Või noh, peaaegu. Mu enda omad on kuskil kahe äärmuse vahel nagu enamik. Söövad igasugust liha, piimatooteid, köögi- ja puuvilju, aga ei taha kastmeid, ei armasta aasia roogasid, ei ole nõus maitsma borši ja hernesuppi, sest värv on vale. Ja ma pidevalt mõtlen, et kas peaks rohkem sundima, et vähemalt prooviks või mis see õige tee siin oleks?

Mind ennast lapsena ei sunnitud. Sõin lihtsaid toite. Näiteks kui tehti singiga makarone, võtsin oma makaroniportsu kohe pärast keetmist ära ja panin keedumakaronidele hapukoort peale. Pannkookidele puistasin suhkrut, moos tundus jäle. Aga täiskasvanuna söön absoluutselt kõike, lapsepõlv ei mõjutanud seda justkui üldse.

Samas on asju, mis lapsena väga meeldisid, aga täiskasvanuna mitte. Näiteks limonaadiga olid mul toona soojad suhted, aga täiskasvanuna ei joo ma üldse magusaid jooke. Ei pane kohvi/tee sisse suhkrut, ei taha smuutit ega limonaade. Samas alkohoolne kokteil võib vabalt magus olla.

Ja jäätist armastasin lapsena väga, aga täiskasvanuna jätab see mind üsna külmaks. Väga harva söön. Muus osas olen suur magusasõber.

Mu lähikonnas ei ole väga suuri söögiga pirtsutajaid, nii et ma ei tea, kust need inimesed tulevad, kes täiskasvanuna paljusid asju ei söö? Kas nad kasvasid üles nii, et tahtsid ainult võisaia, vanemad lubasid ka ja nüüd söövadki elu lõpuni ainult võisaia? Või sunniti neid muudkui igasugu asju proovima ja nüüd on selline trauma, et lihtsalt ei taha? Või on selle taga mingi muu põhjus - näiteks autismiga käib valikuline söömine sageli kaasas.

Söömisest rääkides: kas teie teadsite, et mõned inimesed sünnivad lisahammastega? Enamasti on neid mõni üksik, aga mõnel "veab" kohe eriti ekstreemselt...

Küsisin hambaarstilt üle ja tuleb välja, et jaa, täitsa juhtubki. Ja et selle pildi peal polevat ju kah tegelikult mingit erilist probleemi, lihtsalt terve rodu välja tõmmata ja voila.

Ma mõistan, et keegi, kes hammastega hommikust õhtuni tegeleb, võtab seda vaatepilti õlakehitusega, aga mina, kes käib hambaarsti juures ülima regulaarsusega lihtsalt sellepärast, et ma ei peaks sinna kunagi vajaduse tõttu sattuma, vaatan seda hunnikut lisahambaid täieliku õudusjudinaga. Kui õudne, et mõni inimene peab üle elama mingi... 30 hamba väljatõmbamise? Ja selle eest maksma!!! Lihtsalt, et saavutada midagi, mis ülejäänute jaoks on lihtsalt normaalsus.

Ehk täna oleme tänulikud selle eest, et meil on normaalne hulk hambaid :)

Kuidas ma kogemata skämmeriks sain

Ämm kinkis mulle kunagi Bissell varstolmuimeja. Aga esiteks oli meil tolmuimeja juba olemas ja teiseks oli see uus üsna lärmakas ja mitte väga efektiivne. Ükspäev otsustasin, et mis ma tast hoian, panen müüki. FB Marketplace on aga selline tore koht, kus mõnikord saad lahti müüdavast kaubast, teinekord aga kõikidest oma närvidest.

Vaatasin, et mis hinnaga seda uuena müüakse ja panin piltide kõrvale ka kuvatõmmise täishinnast ning küsisin sellest kuskil 20%, sest ma olen kannatamatu ja kui midagi müün, siis pigem odavalt ja käbedalt, kui et natukese lisaraha nimel päevade kaupa jaurates.

Kuskil tunnike hiljem kirjutas keegi, et kas saaks hinnast 20 dollarit alla. Ütlesin, et see on sisuliselt uus, olen mingi 3-4 korda kasutanud ja võin kümneka alla anda, aga tegelikult on küsitav hind juba nagunii kõvasti madalam kui peaks. Tädi vastas, et no okei siis ja nägemist. Tund hiljem tuli tagasi, et ta ikkagi võtaks selle. Aga et hoia seda mulle õhtuni, õhtul saan järele tulla. No hoidsin siis. 

Järgmisel hommikul kirjutab, et talle ei meeldi see tolmuimeja ja kas sobib, kui toob selle nüüd tagasi ja saab raha vastu. Ja ma lihtsalt ei viitsinud. Ma juba jaurasin temaga terve päeva, tolmuimejal ei ole mitte midagi viga ja kui guugeldada, siis saadki selle info, et osad inimesed on suured fännid, aga osad leiavad, et ei ole väga hea masin. Mina seda ei tootnud, pole minu süü. Kui ostad kingad ja need sulle hiljem siiski ei meeldi, ei võeta kah tagasi. Seda enam, et ta võiks masina vabalt kaks korda kallimalt maha müüa ja tehingu pealt lõppkokkuvõttes teenida.

Ütlesingi siis, et kuna masinal midagi viga ei ole, siis tagasi ma seda ei võta, aga müügu maha, kui talle ei meeldi. Tädi kukkus kohe vaidlema ja ähvardama, aga kuna mul oli samal ajal igasugu muud jama käsil, siis blokeerisin ta lihtsalt ära. Mõni aeg hiljem tegin FB lahti ja mingi muu tšikk on kõigile mu kolmele pildile vihase näo emotikoni pannud... Kehitasin õlgu, blokeerisin tema ka ära. 

Aga teate, mis mu ukraina sõpradel juhtus? Neil oli uut telefoni vaja, leidsid ühe FB Marketplace'ist ja said mingi noore kutiga kuskil kortermaja ees kokku. Võtsid telefoni karbist välja, karp oli päris, telefon nägi välja nagu uhiuus IPhone ikka, lülitasid selle sisse, kõik toimis, ekraan töötas, maksid 700 dollarit ja sõitsid oma ostuga koju tagasi. Hakkasid siis seadistama ja... see ei ole päris telefon. Sisse lülitub, aga äpid ei tööta, miski ei tööta. Feik, mis feik.

Müüja blokeeris nad kohe pärast tehingut feissaris ära, nii et nad läksid politseisse. Ja seal öeldi, et kui sa tehinguga nõustusid, siis on see su enda mure, et telefon on feik. Tema ütles hinna, sina nõustusid, kõik on kosher.

Aga mina müüsin päris tolmuimeja, millel polnud mitte midagi viga. Lisaks kõvasti odavama hinnaga, kui see väärt on. 

Järgmiseks kirjutas mulle mingi mees, öeldes, et me panime su igale poole Facebooki üles, sest sa oled SKÄMMER ja sa keeldud meile raha tagasi andmast ja... Ma ei teinud kirja isegi lahti, lihtsalt nägin eelvaadet ja blokeerisin tüübi ära. 

Vaadake, see ei ole ausalt öeldes mingi super põnev lugu: "Ostsin kelleltki üliodavalt brändinimega tolmuimeja, aga mulle ikkagi ei meeldi see masin ja müüja keeldub seda tagasi ostmast". Enamik inimesi kehitaks lihtsalt õlgu, et okei siis, ma ka ei ostaks. Nii et vahet pole. Aga siis turgatas, et ma saan selle loo isegi veel vähem põnevaks teha, sest ma võin oma konto deaktiveerida ja siis on neil igav lugu ilma nime ja näota.

Tegin siis seda. Ma kasutan FB'i ainult blogi jaoks ja mõnikord harva müün midagi. Aga blogi osas pole mingit vahet, sest vaatajanumbrid mind ei mõjuta, kuna blogiga ma raha ei teeni ja kes lugeda tahab, leiab mu ka ise üles. Seega olen juba ammu mõelnud, et äkki paneks feissari täitsa kinni, sest kasu pole tast midagi, aga aega raiskab, sest kui igav on, jään skrollima, kuniks mõistus koju tuleb ja ütleb, et kuule, 80% postitustest, mis sa viimase viie minuti jooksul nägid, olid kas pullikaka või reklaam. Nii et milleks?

Nii et kui sa selle postituse leidsid, oled ilmselt tõeline fänn, kes aegajalt tuleb vaatama, kas olen midagi kirjutanud. Või siis minusugune skämmer, kes müüdud kaupa tagasi ei võta ja hoopis liigsest sotsiaalmeediast vabaneb :)

Tagasi!

Arutasime sõbrannadega loomaarsti hindasid (sest ühel on koer ja teine tahaks koera), kui korraga tõusis teemaks, et "oota, kuni sa näed, kui kallis on koerte nõelravi".

Ee, KOERTE nõelravi? 

Jajah, sest kui ta koer (väike yorkie) kutsikana voodi pealt maha kukkus ja selgroolüli murdis, käisid nad temaga nii nõelravis kui kiropraktiku juures.

Küsisin uskumatult, et kas sellest midagi kasu ka oli, sest ma tean, et koera tagajalad ei tööta peaaegu üldse ning ma pole küll meditsiinispetsialist, aga nõelravi tundub selles olukorras natuke nagu palvetamine ilma keemiaravita vähihaigete puhul. Selgus, et ega ei aidanudki, aga proovima ju pidi!

Muide, kas keegi pani tähele, et mu blogi oli vahepeal kinni? Käisime puhkamas ja ei hakanud arvutit kaasa vedama. Kui koju tagasi jõudsin, et saanud blogile väljast- ega seestpoolt sisse. Veateade ütles, et blogi on suletud keelatud teemade käsitlemise tõttu. Seda mainiti muidugi ka, MIS see teema oli, aga kui süsteem pani mu blogi kinni ilma, et ma seda teemat kunagi puudutanud oleks, siis ilmselgelt ei hakka ma seda siin praegu nimetama.

Klikkisin mingit vaidlustamise nuppu ja väga kindel ei olnud, et see ka midagi teeb, aga näe, blogi on tagasi nagu naksti. Nii et kui see kunagi uuesti haihtuma peaks, siis teate, et pole minu süü.

-

Aga reisimisega on meil mingi haiguseneedus. Eelmise aasta perereisi ajal olid mõlemad lapsed haiged, seekord jäi Oliver päev enne äralendu palavikku. TERVE talve on terved olnud, nii et huvitav ajastus. Minul lõi muidugi kohe kanaemadus sisse, et kuule, haiget last ei pane ju kuueks tunniks lennukisse! Aga Matt ütles, et lastel läheb vahel päeva-kahega üle, ära pabla ja minek.

Rohud sisse ja praamile. Praamisõidu magas minu süles täiesti maha:

Aga edasi läks nii, et järgmisel päeval selgus, et kõrvapõletik, sai enne äralendu antibiotsid ja Hawaii'l ärkas juba täiesti tervena vähemalt selles mõttes, et palavik läinud ja energia tagasi. Kõrvad paranevad veel mitu kuud, ma laste kõrvapõletike osas vana kala.

Kusjuures suntid on ikka nii tõhusad, et täitsa lõpp. Oscaril oli iga paari kuu tagant kõrvapõletik, aga sellest ajast saadik, mil ta suntid kõrva sai, pole enam kordagi olnud. Mitte ühtegi korda! 

Aga noh, nüüd on siis Oliveril...

Matt'i onunaine on suur Hawaii fänn (siit lennates ongi kõige lähemad rannapuhkuse variandid Hawaii ja Mehhiko) ja rohkem kui aasta tagasi tuli temaga jutuks, et ta on kõik Hawaii saared läbi käinud ja Big Island on lemmik. Meie oleme iga kord Maui'l käinud, aga kui nüüd planeerimiseks läks, ütlesin, et lähme siis seekord Big Island'ile, äkki on veel parem?

-

Jõudsime lennujaama ja piiks-piiks: sõnum. Matt'i tädi. Muigasin, et vaata aga kokkusattumust. Kirjutas, et mu äi oli mingis muus asjus helistanud ja ühtlasi maininud, et lendame täna Hawaii'le? Kirjutasin, et jaa, lähme seekord su lemmiksaarele. Küsis vastu, et kella kuuese lennuga? Imestasin, et mis vahet seal on, aga kuuesega jaa.

"Meie ka!"

Täitsa lõpp, noh. Nemad ei teadnud, et meie läheme ja meie ei teadnud, et nemad lähevad. Aga näe - telepaatia. Sattusime koos puhkama!

Big Island meeldis mulle palju vähem kui Maui, aga noh, vähemalt on ära proovitud. Ja toit oli igal pool jube kesine, aga see on vist kõikide Hawaii saarte probleem. Teenindus oli kah selline, et ilmselgelt on neil turistidest veidike kopp ees või olen ma lihtsalt Kanada viisakusega liigselt ära harjunud.

Haisid ei näinud, vaalasid nägime, aga vaalad on meil kodus ka. Ja kuigi oli tore ja soe ja kalkunid jalutasid tänava peal vabalt ringi, igatsesin ikkagi eelmise aasta kõik-hinnas-Mehhiko-hotelli, mis oli kokkuvõttes mitu korda odavam ja kus lastebassein oli toast kolme minuti kaugusel ja toit toodi tuppa, kui ise sööma ei viitsinud kõndida. 

Aga noh, lapsed on täpselt selle piiri peal, et varsti-varsti saab hakata natuke lõbusamaid asju tegema kui mänguväljak-rand-mänguväljak-lastebassein.

Muide, mismoodi inimesed Hawaii'le jõudsid? Need on vulkaanilised saared, eksole. Kunagi purskasid end kohale ja jäid sinna ootele. Mingil hetkel juhtus laevuke mööda sõitma ja avastas nad? Sest ega inimesed ju vulkaani seest välja pursanud, ikka mingi paadiga pidid tulema.

Ja mismoodi see siis asustati? Nagu Elon Musk inimesi Marsile plaanib saata? Et keset mittemidagit on saar, mille peal ei ole mitte midagi. Tahad sinna elama minna? 

Oo, okei - ma nüüd guugeldasin... 

Ei olnud laeva, kanuuga jõuti kohale! Tongalt tuldi, sest mingid linnud lendasid kuskile ära ja tulid tagasi, nii et nad eeldasid, et läheduses on maa. No väga lähedal tegelikult polnud, kui ma sõrmega kaardilt mõõdan, siis enam-vähem sama distants, mis Eestist Saudi-Araabiasse (ja ärge kritiseerige mu mõõtmistehnikat, onju).

Seda sain ka teada, et Hawaii põliselanikel on legend, et algselt elasid seal suured hiiglased ja väikesed haldjad, aga noh, see osa on minu jaoks natuke nagu koerte nõelravi.

Selles mõttes huvitav koht, kus elada, et mingit turvatunnet tegelikult ei ole. Vulkaanid purskavad kogu aeg, aga enamik on seda sorti, mis natukesehaaval sülitavad ja saart üle ei ujuta. Aga kuna need saared TEKKISID vulkaanipurskest, siis võimatu vist ei ole, et kuskilt miskit jälle tuleb ja kõik ümbritseva hävitab?

Kanada läänekallas, kus mina elan, on näiteks maavärinate piirkonnas ja väiksemaid võdinaid on siin kogu aeg. Ükspäev oli just 5-palline. See on juba selline, mis natuke ikka raputab, umbes nagu raske veokas sõidaks täpselt maja kõrvalt hooga mööda. Järgneva umbes 100 aasta jooksul oodatakse siia suurt maavärinat (üle 7.1 palli), sest need käivad iga 600-700 aasta tagant ja umbes nüüd millalgi ongi aeg järgmiseks. Aga noh, loodame, et ei tule, eksole.

Ahjaa, vulkaanide jaoks on mingi äpp, mida Matt'i onu pidevalt jälgib ja oh seda õnne, hakkaski meie sealoleku ajal vulkaan purskama. Mina olin just mingit dokumentaali vaadanud ("The Vulcano - Rescue from Whakaari") sellest kuidas Uus-Meremaal tehti ühele väikesele vulkaanisaarele turistireise, kuniks ükskord purskas see ootamatult üle kogu saare kui mitu turistigruppi seal jalutamas olid. Väga hea dokk, vaadake, kel Netflix. Nii et pakkusin end vabatahtlikult lastega koju jääma, kuniks Matt sugulastega purskavat tuld läks vaatama. Vahel on loodus lihtsalt nii äge, et tahame seda näha kasvõi elu hinnaga.

Aga kõik läks hästi ja vulkaan lõpetas juba järgmisel päeval sülitamise ära. 

Muide, olete tähele pannud, kui palju valgem õues on? Kevad tuleb!

Sõna otseses mõttes õpin kogu elu

Ma olen aastaid mõelnud, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada tahan, kui suureks kasvan. Neljakümnendates võiks ju mõnele küsimusele juba vastus olla, aga noh, mõnel, näe, võtab kauem aega. Igatahes rääkisin ükspäev tuttava psühholoogiga ja ta küsis, et miks ma Kanadas terapeudina tööle pole hakanud? Ütlesin, et ahh, pikk lugu. Et esialgu ei teadnud, kas saan jääda, siis sain järjest lapsi ja nüüd ma siin nüüd olen, rohkem kui dekaad hiljem, koolipaberid korda ajamata. Vahepeal jõudsin isegi mingi muu kohaliku diplomi saada, sest õppida mulle iseenesest meeldib (alles pärast gümnaasiumi lõppu hakkas meeldima, muide). Aga süda on tegelikult ikka psühholoogias.

Ta küsis, et kas ma tahaksin terapeudina töötada. Ja mina vastasin, et ei tea, kas ma selles hea oleks... Ta vaatas mulle sellise näoga otsa, mida meile näiteks omal ajal ülikoolis ei õpetatud, aga mida iga psühholoog peaks oskama esile manada...

Pika mõtisklemise tulemusel sain lõpuks aru, miks endas kahtlen? Sest ma vaatan absoluutseid tippe nagu Orna Guralnik või Esther Perel ja imetlen, kuidas nad oskavad näha mitte ainult puude taha, vaid ka iga põõsa, kivi ja looma taha. Ja tuua esile midagi, mida klient ise üldse ei näe, aga mis on tegelikult oluline. Sain korraga aru, et... ma võrdlen end absoluutsete maailma tippudega, kes on seda tööd praeguseks juba terve elu teinud. Loomulikult ei saa ma selliselt tasemelt alustada... Küll aga ei tähenda see, et ma mingitpidi halvem oleks, kui keskmine terapeut.

Näe, usun küll endasse! Noh, kui keegi jalaga tagumikku taob ja mõtlema utsitab. 

Sest lõppkokkuvõttes tahaks ma ikkagi midagi sellist teha, mis on hingele ja mis paneb silma särama ja mul paneb silma särama ainult üks asi. Nii et täna astusin suure sammu ja alustasin protsessi, et lasta oma kraad siin ära hinnata ja siis ma saan juba järgmiseid samme astuda ja ühel päeval kohaliku litsentsi taotleda. Vägev, noh. 

Ossukal oli vahepeal sünnipäev. Ta sai muuhulgas kingituseks dressika, mis on hetkel õige nõks suur, aga mitte nii suur, et kanda ei saaks. Vaatasin seda riidetükki tükk aega, saamata aru, miks mu aju takerdub ja mida mulle öelda üritab...

...kuniks mõistsin, et SEE ON MINU SUURUS!

Ma arvasin, et lapsed jõuavad vanemate suurusnumbrisse millalgi teismeeas ja polnud arvestanud, et ma oma seitsmeaastasega garderoobi võiks hakata jagama...

(ta on keskmise üheksa-aastase pikkune, nii et kannab hetkel kümneaastaste riideid - siin on laste riided vanuse, mitte pikkuse järgi).

Arva ära, kumb on minu ja kumb on Oscari oma:

Kanadas on selline süsteem, et igal inimesel on "oma" apteek. Arst faksib retsepti otse sinna. Vahel annavad nad selle paberil näppu ja siis viid selle ise apteeki (ja sel juhul võid muidugi ka mingisse muusse, kui "oma" apteeki minna).

Ja kätte ei saa ravimeid peaaegu mitte kunagi kohe. Öeldakse, et tule 20 min või tunni aja pärast tagasi. Kohutavalt kohmakas süsteem. Tulge keegi ja tehke asi digitaalseks (ja veenge - kas see on üldse sõna? - kanadalasi, et faksi kasutamise võiks ära lõpetada).

Minu esialgne apteek oli suures poes, kus ma viimastel aastatel väga enam ei käinud ja parkimine on seal alati täielik peavalu. Ja iga jumala kord vihastasin, kui apteegiga suhtlema pidin. Mitte kunagi pole asjad valmis siis, kui lubati, alati läheb teine samapalju juurde. Pooltel kordadel pole neil täit kogust rohtu võtta ja öeldakse, et helistage (nemad ei helista) ja kontrollige, millal on juurde tulnud. Ükskord, kui Ossul oli kõrvapõletik, käisin antibiotsi ostmas ja oli vaja kolme väikest pudelit, aga neil oli kohe anda ainult üks. Tulge homme tagasi, selleks ajaks tuleb juurde!

Loomulikult ei hoiatatud ette, vaid öeldi alles siis, kui ma täiskoguse eest olin ära maksnud ja esimese pudeli kätte saanud. Oiiii, ma olin tige. 

Ühel hetkel avastasin, et oot... ma võin ju apteeki vahetada! Näete, mul ON pikad juhtmed.

Valisin selle apteegi, mis on kodule kõige lähemal ja mille kõrval on palju igasugu muid poode ja asju, et kui peabki natuke ootama, on vähemalt midagi teha. Uuel apteegil on sms-süsteem, et kui rohud on valmis, tuleb sõnum (innovaatiline, jaa ma tean!). Ei pea nagu idioot käima sada korda leti ääres küsimas nagu vanas apteegis. 

Aga siis meenus, et mul on ühele rohule, mida suht regulaarselt kasutan, refill (ma ei mäleta, mis vastet eesti keeles kasutati - kordusretsept?). Et annan apteeki teada, kui tahan juurde ja saan kohe juurde, ilma arstiga suhtlemata. Mõtlesin, et okei, ostan selle viimase refill'i välja enne, kui aegub, siis ei pea minema niipea uut retsepti küsima.

Helistasin neile, tellisin ära. Öeldi, mis ajaks valmis on. Läksin kohale tunnike pärast kokkulepitud aega, aga ikka polnud valmis. Ootasin. Siis sain kätte. Maksin ära ja... "Meil polnud täit kogust hetkel võtta, nii et siin on umbes pool, aga kaup tuleb kas homme või ülehomme, helistage ja uurige, millal ülejäänu saadaval on".

Ma pidin päris tõsiselt paar korda sisse ja välja hingama, et mõnele käsipidi kallale ei läheks. Ma rääkisin ju kellegagi telefonis! Kas oli siis raske öelda, et ahjaa, muuseas, meil praegu täit kogust pole, võite kas täna osale järele tulla või siis terve koguse kahe päeva pärast kätte saada?

Miks see kõik nii palju aega võtab, on sellepärast, et kõik ravimid pakitakse personaalsetesse topsikestesse. Esiteks on need lapsekindla korgiga ja teiseks on peal kleeps kogu olulise infoga (patsiendi nimi, kuidas võtta jne). 

Parata polnud midagi, täishinna olin juba ära maksnud, tulin siis koju teadmisega, et pean veel ühe korra minema tagasi kohta, kuhu ma arvasin enam mitte kunagi asja olevat.

Kodus kurtsin Mattile ja Matt ütles, et sa oleks ju võinud neil lasta kulleriga koju saata, miks sa ise tagasi lähed?

Siit soe soovitus tulevastele immigrantidele - kui kolid võõrriiki, abiellu kohalikuga. Ta ei pruugi sulle kõiki saladusi küll kohe avaldada, aga mõnikord võid kogemata üht-teist teada saada!

Ma olin apteekide autosid küll igal pool näinud, aga ma eeldasin, et kojuvedu on mingi eriavajadustega inimeste või voodihaigete teenus. Aga ei, tuleb välja, et kõiki retseptiravimeid tuuakse koju. Helistasin apteeki, küsisin, et kui valmis, kas te saaksite rohud mulle koju saata, öeldi, et jah, muidugi. Ja oligi järgmisel päeval kuller ukse taga, andis kotikese üle ja ma ei pidanud ise mitte kuhugi minema.

Miks Matt mulle sellest kõikidel eelmistel kordadel ei rääkinud, kui ma kurtsin, et pean JÄLLE tagasi minema, ei oska mitte keegi öelda! 

-

Lõpetuseks - kelle blogist ma lugesin seda moraalse dilemma lugu, kus kellelegi pakuti ametikõrgendust ja kolimist teise riiki, aga tal oli tööl kolleegiga suhe ja keegi andis kellelegi nõu ja...? Mitu nädalat kõik arutasid seda lugu mitmes blogis ja ma ei leia enam kuskilt! Kes mäletab? 

Ühtlasi leidsin otsingute käigus Ritsiku blogist küsimuse, et kas nahkhiired sünnitavad pea alaspidi? Guugeldasin ja kui ka teid on see küsimus eluaeg vaevanud, siis: jah, sünnitavad pea alaspidi ja püüavad beebi saba ja tiibade abil kinni. 

Näe, jälle targem! Palun juhatage mind nüüd vastutasuks selle moraalse vaidluse juurde, mida mitmed teist kindlasti mäletama peavad.

Tahtsin öelda, et...

Sõbraga tuli juttu Vene toitudest ja ta ütles, et Venemaal on küll uhket arhitektuuri, aga no köök on neil küll allapoole igasugust arvestust, sest näiteks salateid on küll terve rodu, aga köögivilju ei sisalda neist ükski :)

Jällegi üks asjadest, mida ise "asja sees olles" ei märka. Eesti köök on üsna sarnane - kartulisalat, riisisalat, makaronisalat. Tõesti pole ju eriline dieettoit nagu siinses mõistes "salat".

-

Saatsin naabrinaisele sõnumi, et sööme õhtust, aga kohe varsti lähme välja (meie lapsed mängivad peaaegu igapäevaselt õues koos). Ta vastas 10.4. Lihtsalt "10.4"

Nuputasin, et mis juhtus, kas ta kukkus nägupidi ekraanile ja lõi kulmuga suvaliste numbrite pihta või...

Panin küsimärgi?

Kirjutas, et küsi Matt'i käest, mida see tähendab. Küsisin siis. Matt kergitas kulme ja ütles, et kammoon, igaüks teab, mida see tähendab!

Hiljem tegin kanadalastest sõprade hulgas uuringut ja tõesti, igaüks teab, et see tähendab "okei". Kus mina elanud olen? Ahjaa, Eestis. 

Kohe saab Kanadas 12 aastat täis, üht-teist võiks juba külge jääda...

-

Lugesin Redditist, et Euroopas reisimine on selles mõttes nõme, et peaaegu üheski Airbnb's pole washcloth'i. Mida nad õige mõtlevad? On raske see sinna panna või? 

Teate, mis see on? See eriti pisike käterätik. Peopesa suurune. Hotellides vahel isegi on (noh, siinsetes hotellides on ALATI, aga räägin Euroopa omadest praegu).

Ma omal ajal alati imestasin, et MIDA ma sellisega kuivatama peaks? Sõbrad, pühendan ka teid nüüd saladusse - see on nuustik. Nuustik, saate aru! Inimesed pesevad ennast sellega. Kodus ka. Mis on endiselt arusaamatu, sest kuhu sa selle läbimärja nartsu pärast paned? Jätad duširuumi kuivama ja kasutad homme jälle? Viskad märjana pesukasti? Näe, ma pean ikka veel mõneks ajaks siia jääma, elementaarsetele küsimustele on vastused täiesti puudu.

Eile käisin poes ja banaanid olid kilekottides. Seisin selle väljapaneku ees suu ammuli ja üks täiesti võõras mees ütles, et jajah, ma mõtlesin ka, et kas ma näen valesti või milles asi?

Jumal tänatud, et me need plastkõrred ikka ära keelasime (ja plast-topsist paberkõrrega läbi plast-kaane joome). Ma tõesti ei suuda välja mõelda, mille kirevase pärast peaks BANAANID kilekotis olema? 

Sõbranna pakkus, et äkki oli neil külm? Siiani tõesti ainus seletus.

Lambimõtted

Mu tavapärases toidupoes on pidevalt mingi korjandus käimas. Aga nad teevad seda kavalalt - üles riputatakse suvaline küsimus ja vastusevariantideks kaks omavahel tasakaalu hoidvat tünnikest. Kumba vastust pooldad, sinna viskad oma mündid. 

Eelmine küsimus oli, et kas tualettpaber peaks jooksma pealt või alt ja ilmselgelt võitis "pealt". Ma olen alati imestanud, et mis on "alt" jooksva tualettpaberi eelised?

Praegune küsimus on, et kas maailmas on rohkem uksi või rattaid? Ja no hakka või mõnes teises poes käima, sest iga kord, kui siltidest mööda kõnnin, jään pead vaevama. Esimese hooga mõtlesin, et uksi on loomulikult rohkem. Sest näiteks meie kodus on hunnik uksi, aga rattaid on ainult kahe auto all. Aga järgmine kord jäin juba mõtlema, et oot, ei... on ju veel jalgrattad ja lastel on atv-d ja mänguautodel on rattad ja kontoritoolil on rattad. Ei, ikka rattaid peab rohkem olema. Edasi olen arendanud seda mõttekäiku sinna, et suures osas maailmast on väga madal elatustase ja neil näiteks pole mänguasju nii palju ja autosid ehk ka mitte... aga uksed ju ikka on. Ja kruiisilaevade peal on uksi tuhandeid, aga rattaid ainult natuke. 

Lõpuks isegi küsisin Chat GPT käest ja sain teada, et uksi on ju ka veel igasuguseid, näiteks köögikappidel on uksed ja... Ja rattaid on ka igasuguseid, näiteks hammasrattad.

Ma tahaks mingi konsensuseni jõuda. No peab ju üht rohkem olema kui teist? 

Redditist lugesin teemat, et mis on füüsiliselt kõige rahuldustpakkuvam tunne ja eelduseks oli pandud, et seks ei lähe arvesse. Kõige populaarsemad variandid olid:

- kui õhk ninast hästi läbi käib (eriti kõrgelt hinnatud pärast nohu)

- kui saad selle popkorni tüki lõpuks hamba vahelt kätte, mis tükk aega häiris

- soe vann pärast pikka päeva

- peamassaaž

Ma räägin oma juuksurile iga kord, et tehke keegi pea-spaa, ma käiks kogu aeg. Nägin ükspäev videot mingist jaapani peamassaažist, kus oli selline ringikujuline dušš, mida üle pea liigutati, lisaks masseerimine, aur, lõhnateraapia, igasugu asjad. Vancouveris on mitu salongi, mis seda teenust pakuvad, pean millalgi plaani võtma. Tundub jumalik. 

Näiteks mu küünesalong pakub nüüd jalamassaaži. Siiani käisin pediküüris sellepärast, et mulle meeldib sealt massaaži osa (mis pediküüri juures kestab ainult viis minutit). Aga nüüd saab lihtsalt minna, massaažitoolis raamatut lugeda ja lasta pool tundi järjest oma jalgu mudida ja kuumade rätikutega soojendada ja soojade kividega masseerida. Pärast on terve päev otsa mõnus tunne.

- esimene lonks jääkülma jooki

- puhtad linad

- esimene tõeline peer pärast kõhulahtisust

- rinnahoidja ära võtmine pärast pikka päeva

- puhanuna ärkamine

- õues kuivanud riiete lõhn

- sügamine, ringutamine, haigutamine

Omalt poolt lisaks, et eriti jumalik on hommikul ärgata (soovitavalt puhanuna) nii, et ei pea kuskile kiirustama ja saab täpselt nii kaua sooja teki all vedeleda, kui vähegi tahtmist on. Väikeste laste emana ei tule just tihti ette.

Ja pikk soe dušš. Ja kui päike tuppa paistab (miinus see, et kohe tunduvad kõik aknad mustad ja absoluutselt igalt pinnalt vaatab tolm vastu, isegi kui sai alles eile koristatud). Kutsikalõhn. 

Mis teid rõõmsaks teeb?

Mis kõik mul vahepeal juhtunud on...

Mäletate, kuidas mul jumala lambist esihamba juur ära suri? Jumal tänatud, et minuga ikka igasugu ebameeldivaid asju juhtub, on vähemalt millestki blogida. Ehk: see on tegelikult järjejutt. 

Juur sai küll täidetud, aga põletik hakkas hoopis hullemaks minema. Sain uue ringi antibiotsi (esimesed kirjutas eelmine hambaarst, kui hammas valutama hakkas), aga muutust ei tulnud. Tegime siis uue juureravi. Samale hambale. Kas pole tore!

Aga põletik jätkus ka pärast teist juureravi. Sain kolmanda ringi antibiootikume (neid on ju miljon sorti, igaüks mõjub erinevale bakterile ja me ei teadnud, mis bakter seda luud mu näos sööb). Aga kasu ei miskit. Selleks ajaks oli mul juba terve tiim spetsialiste ja otsustati, et tehakse apicoectomy ehk lõigatakse ige lahti ja võetakse juure tipp maha. Sest vahel läheb juur lõpust harali ja need harud on imepeenikesed ehk täita ei saa ja näha ei ole, aga baktereid võivad luu sisse edasi toota.

Näe, saate koos minuga siin targaks!

Aga põletik ei taandunud. Targad hambaonud vangutasid päid ja ütlesid, et no ei ole võimalik! Ja siis otsustati, et tehakse uus opp ja võetakse veel üks jupp hambajuure tipust maha ning pannakse mind samal ajal kahe erineva uue antibiotsi peale. Ehk neljas ja viies ring korraga. 

Ma hea meelega ei võtaks neid üldse. Aga saan ka aru, et kui miski nii järjekindlalt mu näos luud hävitab, ei ole ka super häid valikuid. Ma ei tea, kas teine opp või viies antibiotsiring, aga miski igatahes mõjus ja põletik on hakanud vaikselt taanduma. Rõõmustada on vist veel vara, aga vähemalt läheb lõpuks ometi paremaks.

Viimasel ajal olen kasutanud võimalust ja Matt'ile öelnud, et ta minust koos lastega pilti teeks. Elu on õpetanud, et neljakesi pildile sattumiseks on vaja esiteks veenda Matt'i, et ta pildile tuleks, ringitormavad lapsed kokku korjata, siis leida keegi, kellele kaamera ulatada, ja selle aja peale on kas Matt või lapsed või kõik kolm kuskile jälle ära kadunud...

Võimatu.

Ja kuna mulle nii palju kordi viimase kahe kuu jooksul öeldi, et "ma tean kedagi, kes hambapõletiku kätte ära suri", siis avastasin, et minust koos lastega ei ole peaaegu üldse pilte. Minust eraldi ammugi mitte. Nii et võtsin teadlikumalt käsile ja püüan iga mõne aja tagant koos lastega pildile sattuda. Igaks juhuks.

Iga-aastasest "eestlaste jõulupeost" sai "Euroopa jõulupidu", sest ukrainlased on mu elus viimastel kuudel nii suurt rolli hakanud mängima, et kuidagi ei saanud neid välja jätta. Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin mingite uute inimeste tundmaõppisega tegeleda ja vanade sõprade puhul hakkab kah kvaliteet üha suuremat rolli mängima. Aga nemad tulid... ja kohe esimesest päevast alates oli selline tunne nagu oleksime juba aastakümneid lähedased olnud.

Müstika.

Ja mul polnud siiani ühtegi sõbrannat, kes sama palju kokkamist-küpsetamist naudiks, kui mina. Sveta kirjutab, et tegin sulle saia, tule järele! Lähen kohale ja saan lisaks soojale saiapätsile ka boršisuppi, pasteeti, sülti või midagi muud head. Ma ei teadnud, et ukrainlaste menüü eestlaste omale nii sarnane on!

Ükspäev lakkas küte töötamast. Läksin katlaruumi vaatama, et milles asi (ma ei tea, mida sealt eest leida eeldasin või mida sinna vaatama läksin), aga vedas, et läksin, sest selle käigus avastasin, et ühest veeboileritest on pruuni vedelikku välja lekkinud. Matt'i isa ütles, et kui pruun vedelik välja lekib, on boiler kööga. Mõlemad boilerid olevat oma eluea lõpul nagunii, seega millalgi pidi see ju juhtuma. 

Selgus, et tagumise boileri eemaldamiseks tuleb esimene boiler korra välja võtta. Ja kuna mõlemad on nüüdseks 13 aastat vanad, annaks see esimene nagunii peatselt otsad ja ilmselt oleks mõistlik mõlemad välja vahetada. 

Küttesüsteemi õnneks välja vahetama ei pea, aga seal on mingi väike jubin katki ja selgub, et seda väikest jubinat saab ainult ühest tehasest Kanada teisest otsast. Tehasest siia saatmise aeg on 2-3 nädalat. Kui jõulud on vahel, siis... noh, rohkem. Praeguseks oleme kuu aega ilma kütteta olnud, aga lootust on, et äkki saab järgmisel nädalal korda. Või ülejärgmisel.

Veab, et meil on selline tüüpiline +8 kraadine talv, sest kamin kütab terve maja kenasti ära. Ainus miinus on see, et ööseks ei saa sisse jätta, kuna hommikuks oleks saun. Aga kui välja lülitada, on hommikuks 18 kraadi, mis on minu jaoks liiga külm. Magamistubadesse panime õliradikad, nii et külm ei ole küll kordagi olnud, aga tüütu küll.

21. sajandil ei eeldaks, et mingi väikese jubina järel kuu aega oodata tuleb. Ma võiks ise idakaldale lennata ja selle jubinaga koju tagasi tulla, ma ei saa aru, miks pakk sada korda kauem tuleb? Mingit kiiremat varianti pole, küsisin juba mitmest erinevast kohast.

Homsest on koolid-lasteaiad jälle lahti ja mulle kulub pärast kahenädalast vaheaega puhkus täitsa ära. Näiteks Oliver avastas jahuga mängimise võlud ja kui ma ühe nädala jooksul juba kolmandat korda pidin jahu välja vahetama, tõstsin selle alumise korruse pesuruumi peitu.

Täna hakkasin saia küpsetama, panin ahju sooja ja... millegipärast ei läinud see kuumaks. Leigeks läks, aga kuumaks mitte. Ahi, nüüdseks oma kolm-neli aastat vana, on ilmselt katki. Veab, et ma olen erinevatele tehnikutele helistamises juba vana kala. Viimasel ajal ütlevad kõik asjad järjest üles...

Muideks, hambaarst on mul selline tore, kes ütles, et tema on vana kooli mees ja ühe asja parandamise eest mitut arvet ei esita, nii et mõlemad operatsioonid ja teine juurekanal ning kõik muud teenused olid tasuta. Elu ikka teab, kuidas tasakaalu hoida, nii et selle raha oleme nüüd ilusti kõikvõimalike asjade remontimisse ja asendamisse inversteerinud.

Mis teil muidu uut?