Lambimõtted

Mu tavapärases toidupoes on pidevalt mingi korjandus käimas. Aga nad teevad seda kavalalt - üles riputatakse suvaline küsimus ja vastusevariantideks kaks omavahel tasakaalu hoidvat tünnikest. Kumba vastust pooldad, sinna viskad oma mündid. 

Eelmine küsimus oli, et kas tualettpaber peaks jooksma pealt või alt ja ilmselgelt võitis "pealt". Ma olen alati imestanud, et mis on "alt" jooksva tualettpaberi eelised?

Praegune küsimus on, et kas maailmas on rohkem uksi või rattaid? Ja no hakka või mõnes teises poes käima, sest iga kord, kui siltidest mööda kõnnin, jään pead vaevama. Esimese hooga mõtlesin, et uksi on loomulikult rohkem. Sest näiteks meie kodus on hunnik uksi, aga rattaid on ainult kahe auto all. Aga järgmine kord jäin juba mõtlema, et oot, ei... on ju veel jalgrattad ja lastel on atv-d ja mänguautodel on rattad ja kontoritoolil on rattad. Ei, ikka rattaid peab rohkem olema. Edasi olen arendanud seda mõttekäiku sinna, et suures osas maailmast on väga madal elatustase ja neil näiteks pole mänguasju nii palju ja autosid ehk ka mitte... aga uksed ju ikka on. Ja kruiisilaevade peal on uksi tuhandeid, aga rattaid ainult natuke. 

Lõpuks isegi küsisin Chat GPT käest ja sain teada, et uksi on ju ka veel igasuguseid, näiteks köögikappidel on uksed ja... Ja rattaid on ka igasuguseid, näiteks hammasrattad.

Ma tahaks mingi konsensuseni jõuda. No peab ju üht rohkem olema kui teist? 

Redditist lugesin teemat, et mis on füüsiliselt kõige rahuldustpakkuvam tunne ja eelduseks oli pandud, et seks ei lähe arvesse. Kõige populaarsemad variandid olid:

- kui õhk ninast hästi läbi käib (eriti kõrgelt hinnatud pärast nohu)

- kui saad selle popkorni tüki lõpuks hamba vahelt kätte, mis tükk aega häiris

- soe vann pärast pikka päeva

- peamassaaž

Ma räägin oma juuksurile iga kord, et tehke keegi pea-spaa, ma käiks kogu aeg. Nägin ükspäev videot mingist jaapani peamassaažist, kus oli selline ringikujuline dušš, mida üle pea liigutati, lisaks masseerimine, aur, lõhnateraapia, igasugu asjad. Vancouveris on mitu salongi, mis seda teenust pakuvad, pean millalgi plaani võtma. Tundub jumalik. 

Näiteks mu küünesalong pakub nüüd jalamassaaži. Siiani käisin pediküüris sellepärast, et mulle meeldib sealt massaaži osa (mis pediküüri juures kestab ainult viis minutit). Aga nüüd saab lihtsalt minna, massaažitoolis raamatut lugeda ja lasta pool tundi järjest oma jalgu mudida ja kuumade rätikutega soojendada ja soojade kividega masseerida. Pärast on terve päev otsa mõnus tunne.

- esimene lonks jääkülma jooki

- puhtad linad

- esimene tõeline peer pärast kõhulahtisust

- rinnahoidja ära võtmine pärast pikka päeva

- puhanuna ärkamine

- õues kuivanud riiete lõhn

- sügamine, ringutamine, haigutamine

Omalt poolt lisaks, et eriti jumalik on hommikul ärgata (soovitavalt puhanuna) nii, et ei pea kuskile kiirustama ja saab täpselt nii kaua sooja teki all vedeleda, kui vähegi tahtmist on. Väikeste laste emana ei tule just tihti ette.

Ja pikk soe dušš. Ja kui päike tuppa paistab (miinus see, et kohe tunduvad kõik aknad mustad ja absoluutselt igalt pinnalt vaatab tolm vastu, isegi kui sai alles eile koristatud). Kutsikalõhn. 

Mis teid rõõmsaks teeb?

Mis kõik mul vahepeal juhtunud on...

Mäletate, kuidas mul jumala lambist esihamba juur ära suri? Jumal tänatud, et minuga ikka igasugu ebameeldivaid asju juhtub, on vähemalt millestki blogida. Ehk: see on tegelikult järjejutt. 

Juur sai küll täidetud, aga põletik hakkas hoopis hullemaks minema. Sain uue ringi antibiotsi (esimesed kirjutas eelmine hambaarst, kui hammas valutama hakkas), aga muutust ei tulnud. Tegime siis uue juureravi. Samale hambale. Kas pole tore!

Aga põletik jätkus ka pärast teist juureravi. Sain kolmanda ringi antibiootikume (neid on ju miljon sorti, igaüks mõjub erinevale bakterile ja me ei teadnud, mis bakter seda luud mu näos sööb). Aga kasu ei miskit. Selleks ajaks oli mul juba terve tiim spetsialiste ja otsustati, et tehakse apicoectomy ehk lõigatakse ige lahti ja võetakse juure tipp maha. Sest vahel läheb juur lõpust harali ja need harud on imepeenikesed ehk täita ei saa ja näha ei ole, aga baktereid võivad luu sisse edasi toota.

Näe, saate koos minuga siin targaks!

Aga põletik ei taandunud. Targad hambaonud vangutasid päid ja ütlesid, et no ei ole võimalik! Ja siis otsustati, et tehakse uus opp ja võetakse veel üks jupp hambajuure tipust maha ning pannakse mind samal ajal kahe erineva uue antibiotsi peale. Ehk neljas ja viies ring korraga. 

Ma hea meelega ei võtaks neid üldse. Aga saan ka aru, et kui miski nii järjekindlalt mu näos luud hävitab, ei ole ka super häid valikuid. Ma ei tea, kas teine opp või viies antibiotsiring, aga miski igatahes mõjus ja põletik on hakanud vaikselt taanduma. Rõõmustada on vist veel vara, aga vähemalt läheb lõpuks ometi paremaks.

Viimasel ajal olen kasutanud võimalust ja Matt'ile öelnud, et ta minust koos lastega pilti teeks. Elu on õpetanud, et neljakesi pildile sattumiseks on vaja esiteks veenda Matt'i, et ta pildile tuleks, ringitormavad lapsed kokku korjata, siis leida keegi, kellele kaamera ulatada, ja selle aja peale on kas Matt või lapsed või kõik kolm kuskile jälle ära kadunud...

Võimatu.

Ja kuna mulle nii palju kordi viimase kahe kuu jooksul öeldi, et "ma tean kedagi, kes hambapõletiku kätte ära suri", siis avastasin, et minust koos lastega ei ole peaaegu üldse pilte. Minust eraldi ammugi mitte. Nii et võtsin teadlikumalt käsile ja püüan iga mõne aja tagant koos lastega pildile sattuda. Igaks juhuks.

Iga-aastasest "eestlaste jõulupeost" sai "Euroopa jõulupidu", sest ukrainlased on mu elus viimastel kuudel nii suurt rolli hakanud mängima, et kuidagi ei saanud neid välja jätta. Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin mingite uute inimeste tundmaõppisega tegeleda ja vanade sõprade puhul hakkab kah kvaliteet üha suuremat rolli mängima. Aga nemad tulid... ja kohe esimesest päevast alates oli selline tunne nagu oleksime juba aastakümneid lähedased olnud.

Müstika.

Ja mul polnud siiani ühtegi sõbrannat, kes sama palju kokkamist-küpsetamist naudiks, kui mina. Sveta kirjutab, et tegin sulle saia, tule järele! Lähen kohale ja saan lisaks soojale saiapätsile ka boršisuppi, pasteeti, sülti või midagi muud head. Ma ei teadnud, et ukrainlaste menüü eestlaste omale nii sarnane on!

Ükspäev lakkas küte töötamast. Läksin katlaruumi vaatama, et milles asi (ma ei tea, mida sealt eest leida eeldasin või mida sinna vaatama läksin), aga vedas, et läksin, sest selle käigus avastasin, et ühest veeboileritest on pruuni vedelikku välja lekkinud. Matt'i isa ütles, et kui pruun vedelik välja lekib, on boiler kööga. Mõlemad boilerid olevat oma eluea lõpul nagunii, seega millalgi pidi see ju juhtuma. 

Selgus, et tagumise boileri eemaldamiseks tuleb esimene boiler korra välja võtta. Ja kuna mõlemad on nüüdseks 13 aastat vanad, annaks see esimene nagunii peatselt otsad ja ilmselt oleks mõistlik mõlemad välja vahetada. 

Küttesüsteemi õnneks välja vahetama ei pea, aga seal on mingi väike jubin katki ja selgub, et seda väikest jubinat saab ainult ühest tehasest Kanada teisest otsast. Tehasest siia saatmise aeg on 2-3 nädalat. Kui jõulud on vahel, siis... noh, rohkem. Praeguseks oleme kuu aega ilma kütteta olnud, aga lootust on, et äkki saab järgmisel nädalal korda. Või ülejärgmisel.

Veab, et meil on selline tüüpiline +8 kraadine talv, sest kamin kütab terve maja kenasti ära. Ainus miinus on see, et ööseks ei saa sisse jätta, kuna hommikuks oleks saun. Aga kui välja lülitada, on hommikuks 18 kraadi, mis on minu jaoks liiga külm. Magamistubadesse panime õliradikad, nii et külm ei ole küll kordagi olnud, aga tüütu küll.

21. sajandil ei eeldaks, et mingi väikese jubina järel kuu aega oodata tuleb. Ma võiks ise idakaldale lennata ja selle jubinaga koju tagasi tulla, ma ei saa aru, miks pakk sada korda kauem tuleb? Mingit kiiremat varianti pole, küsisin juba mitmest erinevast kohast.

Homsest on koolid-lasteaiad jälle lahti ja mulle kulub pärast kahenädalast vaheaega puhkus täitsa ära. Näiteks Oliver avastas jahuga mängimise võlud ja kui ma ühe nädala jooksul juba kolmandat korda pidin jahu välja vahetama, tõstsin selle alumise korruse pesuruumi peitu.

Täna hakkasin saia küpsetama, panin ahju sooja ja... millegipärast ei läinud see kuumaks. Leigeks läks, aga kuumaks mitte. Ahi, nüüdseks oma kolm-neli aastat vana, on ilmselt katki. Veab, et ma olen erinevatele tehnikutele helistamises juba vana kala. Viimasel ajal ütlevad kõik asjad järjest üles...

Muideks, hambaarst on mul selline tore, kes ütles, et tema on vana kooli mees ja ühe asja parandamise eest mitut arvet ei esita, nii et mõlemad operatsioonid ja teine juurekanal ning kõik muud teenused olid tasuta. Elu ikka teab, kuidas tasakaalu hoida, nii et selle raha oleme nüüd ilusti kõikvõimalike asjade remontimisse ja asendamisse inversteerinud.

Mis teil muidu uut?