Ma käisin lastega väikesel linnapuhkusel ja hotelli lähedal olid hobusekaarikud, mis turistidele lõbusõitu tegid. Lapsed küsisid korduvalt, kas me võiks hobusega sõitma minna, aga sisustasin nende aja nii ära, et lihtsalt "ei jõudnud". Tegelikult oli asi selles, et mulle tundub nii loomuvastane, et hobune keset autode müra mööda asfalti kablutab. Hiljem guugeldasin, sest redditis on alati keegi juba küsinud asju, mis mindki huvitavad ja selgus, et need konkreetsed hobused on väga armastatud ja hoolitsetud. Seal kirjutasid mitmed endised töötajad ja muud asjaga seotud inimesed ning mitte ühtegi negatiivset kommentaari polnud, kuigi küsija oli sama skeptiline kui minagi. Üllatusin.
Aga ikkagi ei tõuse mu käsi sellist äri toetama. Kogu see asi tundub kuidagi vale. Longivad terve pika kuuma päeva mööda kärarikkaid linnatänavaid, õhtul pannakse treileritesse, viiakse talli ja hommikul jälle tagasi. Mis elu see on!
Asju pakkides vangutasin pead, sest isegi kui ainult kaheks ööks minna, on lastega reisides ikkagi vaja miljon asja kaasa vedada. Ma ise olen see tüüp, kes reisib alati minimaalse kogusega ja imestab, et mida sisaldavad need täiskasvanud inimeste kolm megasuurt kohvrit, mida puhkusereisile kaasa veetakse?
Viimasel hetkel viskasin ka vankri autosse, mõtlesin, et lihtsam asju autost hotellituppa vedada. Aga järgmisel päeval nuiasid lapsed, et kas võib selle õue kaasa võtta ja no küll oli mugav, sest üks tahtis hirmsasti vedada ja teine tahtis ainult vankris istuda, nii et nad olid ideaalne tiim. Ja mina ei pidanud veepudeleid ega muud taolist kotiga kaasa vedama.
Hästi tore ja tšill oli, aga enesetunne pole mul endiselt just kiita. Pärast antibiotsikuuri on kopsud väidetavalt puhtamad (aga mitte päris puhtad), aga köhin endiselt, kuigi natuke parem vist on. Paar päeva tagasi algas nohu ja nüüd tundub, et see hakkab põskkoobastesse lööma. Ma pole nii hullult haige juba aastaid olnud! Ja nüüd siis keset kuuma juulikuud...
Suvejuttudest nii palju, et meil on sel aastal megapalju vaarikaid. Aga ka megapalju sipelgaid. Ja millegipärast söövad nad mu vaarikaid! Eelmistel aastatel pole sellist nalja olnud. Marjadel on augud sees ja iga vaarika küljes mitu sipelgat askeldamas. Jube vastik. Uhasin veega üle ja pritsisin mingi spets seebilahusega, aga ei miskit. Mõtlesin juba, et kaevan vaarikad välja, aga naabrimees pakkus, et äkki mürgita sipelgad ära? Mis on tõesti asjalik idee, sest need kuramused hammustavad ka, Oliver käib meil aias ainult kummikutega, ei jaksa enam sipelgate eest ära joosta.
Jaa, ma tean, et on ju looduslikud vahendid nagu kaneel ja... Kõik on proovitud. Neid ei huvita absoluutselt. Jalutavad üle mu loodusliku vahendi ja sigivad nagu jänesed, miski neid ei takista.
Muide, sellega seoses meenub, et guugeldasin ükspäev hamstrite kohta, sest Oscar on hakanud hamstrit tahtma. Tahtsin teada, et mitu neid olema peab, et igavusse ära ei sureks ja tuleb välja, et hamster tahabki üksi olla! On mingid spets liigid, keda saab ka kahekaupa pidada, aga laias laastus on ikkagi kõige õigem võtta ainult üks hamster. Seega pole ime, et nad sageli omaenda poegi söövad, sest kui sa ikka täielik introvert oled, aga siis korraga kümme beebit saad, on ilmselgelt rahu rikutud!
