Ükspäev olin naabrite pool, kui märkasin nurgas riiulit maruvanade entsüklopeediatega. No ikka selline mitukümmend tükki. Uurisin nostalgilise väärtuse kohta, sest nad pole muidu erilised vanade asjade fännid. Naabrinaine ütles, et ahh, need on mu vanemate omad, aga nad ei tahtnud ja küsisid, et kas me võtaksime omale.
Küsisin imestunult, et "...ja teie tahtsite?", mispeale naabrinanaine ütles, et no tegelikult ei tahtnud, aga "vanematele ei meeldi asju ära visata".
Hiljem koristasime mängutuba ja ta mainis, et talle üldse ei meeldi see väike diivan, mis seal on ja tahaks midagi muud selle asemele. Küsisin, et alguses siis meeldis? Ütles, et ei, aga... vanematel jäi üle ja... neile ei meeldi asju ära visata ja...
Kõõksusime naerda.
Mingi teine päev tuli välja, et neil on majas suur panipaik, millest mul siiani aimugi polnud ja küsisin, et mida nad seal hoiavad? Ohh, tead, mu karikaid kooliajast ja igasugu muud kasutust mitte leidvad asjad. Naersin, et väga hea, õnneks sul tütar kasvab ja ühel päeval, kui tal on oma maja, saad oma karikad talle suruda, sest vaja pole, aga ära visata ka ei taha.
Ma ise olen kasututest asjadest vabanemise meister. Mul ei ole mingeid "äkki kunagi läheb vaja" ega "vaja ei lähe, aga ära visata ei raatsi" asju... Ja kuigi ma olen suur lugeja, hoian alles ainult neid raamatuid, mis olid nii head, et plaanin tulevikus vähemalt korra veel üle lugeda.
Mäletate, kuidas vanasti oli igas kodus riiulitäis ENE-sid? Informatsioon aegus üleöö ja hind oli krõbe, aga kõik ostsid, sest... Novot, miks? See oli suurim skämm üldse.
Mäletan selgelt, kui järjekordne ENE välja tuli ja nii suurt summat ei kulutanud me kunagi millegi peale, sest rahaga oli alati kitsas, aga ema ütles, et loomulikult ostame ENE, "sest kunagi kui ülikooli lähed, on vaja". Ei pea vist mainima, et ei läinud vaja (ja kui oleks läinud, saanuks neid ükskõik millise sugulase või peretuttava käest laenata, sest igaühel seisid need riiulis).
Ämmal on garaaž täis mõlema poole vanaemade träni, serviise ja värki, sest "ei raatsi ära anda" (mulle ega Matt'i õdedele ta neid kah pakkunud pole, ilmselt teab, et meist keegi neid ei tahaks). Lisaks vanima tütre kümme aastat vanad pulmapeo dekoratsioonid, nagu kunstpuud jne. No loomulikult teeb igaüks isikliku ruumiga, mida tahab, aga vanemaks saades peaks ju mingil hetkel see piir ette tulema, et hauda kaasa neid asju endaga ei võta. Mina küll ei tahaks, et pärast mu surma peaks terve perekond kokku tulema ja nädal aega vandudes mu vana kola sorteerima ja taaskasutusse tassima, sest mina oma eluajal "ei raatsinud".
Ükspäev ostsin Marketplace'ist ühe vanadaami käest väikese maali. Järele minnes küsisin, et kas see on tema enda looming? Proua ütles, et oh ei! Aga et ta on juba 75 ja mis ta nende asjadega ikka teeb - tütre ja tütretütre käest küsis, enamikke asju nemad ei tahtnud, nüüd müüb oma ehteid ja kunsti ja mis iganes tal üle juhtub olevat. Nii loogiline mu meelest.
Sõbra emal on selline süsteem, et iga kord reisile minnes andis pereliikmetele teada, et kus seisab Ümbrik Tähtsa Infoga. Noh, et kui ta reisil kogemata hinge peaks heitma (ei heitnud muide, siiamaani elab!). Ümbrikus olid siis kõikvõimalikud paroolid, info selle kohta, et mis püsitellimused tal on jne. Selline info, mida täiskasvanud lapsed peaksid palehigis taga otsima, kui emaga midagi juhtuma peaks (lõputute serviiside ja ENE-de sorteerimise kõrvalt). Ta rääkis sellest mulle üle kümne aasta tagasi ja pidevalt mõtlen, et nii geniaalne, peaks endale ka sellise ümbriku tegema - igaühel võiks olla. Kas tegin? Ei ole sellega veel tegelenud. Aga kui ma hinge peaks heitma, siis garaažitäit serviise ja vanu entsüklopeediaid mul ka ei ole. Väikesed võidud, eksole.
-
Naabrinaine saatis pildi hunnikust toataimedest ja küsis, kas ma tahan mõnda? Emal olevat üle ja nemad, kolm tütart, naeravad, et Anu ei luba ema vana träni endale tassida (tegelikult pole neist keegi toalille-sõber). Võtsin ühe ja no nii hästi sobib mu magamistuppa! Hundid söönud ja lambad terved lahendus :)
