Keedupeet

Jalutasin poes ja nuputasin, mida õhtuks tööl süüa teha. Ja mis ma näen - peet! Päris ehtne keedupeet! Külliki just rääkis oma rosolje- ja boršilugusid, ajas isu peale. Ta tegi sel aastal kaks olulist muutust - läks mehele ja hakkas peeti sööma. Ma ei mäletagi, kumb enne juhtus...

Mina ei söönud lapsena singiga praetud makarone. Makaronid sobisid ainult keedetuna ja hapukoorega. Aga peeti sõin küll. Borš oli üks lemmiksuppe (kana-klimbisupile jäi muidugi alla).

Mõtlesin siis, et voh, teengi õhtuks borši! Olin koos lemmik-aafriklasega tööl ja tema oskab jällegi maailma parimaid chapati'sid teha. Taigna segab kokku veest, kahest erinevast jahust, soolast ja suhkrust. Kõlab nagu… käkk. Aga maitseb jumalikult! Teisel korral ütles, et vaata ja õpi. Mõtlesin, et hähh, ma ju vana küpsetaja, asi siis chapati kokku visata... Assa raks kui keeruline see on! Siiamaani ei oska!

Tainas tehakse täiesti tunde järgi, kaetakse õliga, lõigatakse ribad ja rullitakse need kokku. Hiljem rullitakse need jälle lapikuks ja igast rullist saab ühe chapati. Nii jääb õli täpselt õigesse kohta ja valmis chapati rebeneb ringikujuliselt. Täielik müstika minu jaoks!

Eeldasin, et vähemalt küpsetamise osa on umbes nagu pannkookidel, aga ei! Need käivad pannil üksteise peale torni! Iga uus taignaleht läheb alumiseks ja see, kuidas neid siis lapatakse, on juba omaette teadus. Pildil on ainult esimesed kaks, pean järgmine kord väikse klipi tegema, kuidas Pauline neid klohmib kui torn kõrgemaks kasvab. 

Kõige hämmastavam on see, et külm chapati on vaat et paremgi kui kuum. Kui imekombel mõni üle jääb, lähen tavaliselt veidi varem tööle, et rahulikult mõnuleda. Teen tassi kuuma teed ja tirin külma chapati küljest ribasid. Seda pole võimalik ette kujutada kui proovinud pole.

Tööl oli aga muid asjatoimetusi ja chapati'de jaoks ei jäänud lihtsalt aega. Mõtlesin, et ei hakka siis boršiga kah möllama, teen mingi kana-asja ja asi vask. Üks klientidest on hindu, sööb küll kõike, aga kui valida oleks, pistaks hommikust õhtuni ainult kana ja riisi. 

Tegin koorese kanakastme, lisasin veidi seeni, Kadri toodud värsket rosmariini ja natuke karrit ka. Juurde keetsin riisi ning serveerisin peedi-küüslaugu-majoneesisalatiga.

Salat kujunes selliseks hitiks, et lõpuks aeti riisiteradega taldrikult roosat peedimahla taga, et jumala eest tilkagi hüva kraami raisku ei läheks. Kaste juhtus kah ootamatult hea saama, kuigi lihad ja kastmed pole üldiselt sugugi minu teema. 

Remont ja sisustamine hakkab kahjuks vaikselt ühele poole saama. Mulle hirmsasti meeldis seda kõike teha. Õnneks on meil nüüd 24-tunni töötaja, kes ööbib keldrikorrusel, mis siiani täiesti kasutuna seisis. Seal on kaks tuba ja vannituba. Suuremal on maast laeni aken, aga väiksem on alati pime olnud. Kõigepealt ostsin lambi, et natuke hubasem oleks, aga siis sain aru, probleem on hoopis vales kardinas:

Musta värvi mööblist pole minu meelest mitte midagi hullemat. No kui, siis ainult punane - ja nagu juba teate, siis seda on meil seal ka! Ning iga jubedat kroonlühtrit pole veel jõudnud alla korjata… Püüdsin lihtsalt kõige muuga helgemat tooni sisse tuua ja parem sai ikka. Päris igast toast (neid on kokku kaheksa) mul muidugi pilte pole, aga püüan meeles pidada ja mõned juurde teha.

Puhkus Mehhikos

British Columbia provintsi (seesama, kus Vancouver asub) õpetajad streigivad. Kõik koolid on kinni, lapsed pilla-palla. Nõutakse väiksemaid klasse, rohkem tugispetsialiste ja paremat palka. Lapsevanemad ähvardavad riiki kohtusse kaevata, sest õppetöö ju seisab ning riik maksab iga õpilase vanematele 40 dollarit "lohutusraha" päevas. Vot nii on lood siinpool sood.

Vahepeal tegime Kustiga plaani ja ostsime oktoobri lõppu päikeselise nädala Mehhikosse, Kariibi mere kaldale. Kustav lõpetab sellega oma neli kuud kestnud Eesti-puhkuse ja üritab tagasi Kanadasse tulla. Kuidas see õnnestub, selgub muidugi hiljem, sest viisat tal ju enam pole, ainus võimalus on siseneda turistikaga. Kuna ta kevadel sama triki tegi, ei pruugi piirivalvurid sellest ideest aga ülemäära suurde vaimustusse sattuda, aga noh, eks näis. Mis siin ikka ette muretseda.

Tööl andsin kohe usinasti personalijuhile teada, et olen oktoobris nädalakese ära ning olgu nii tore ja leidku mulle asendaja. Esiteks ei ole vabade päevade saamine kunagi probleemiks olnud ja teiseks pole ma 1,5 aasta jooksul veel puhanudki. Aga vot tutkit - kohe jama! Viu-viu ja hädakisa, et oot, nii ei saa, ma ei oska kaks kuud ette öelda, kes parajasti millises majas töötab ja kas leian sulle asendaja. Kõige paremal juhul võin kaks nädalat ette öelda, kas saad minna või mitte. Ja loodetavasti on sul hea reisikindlustus, et piletiraha tagasi saada kui ikkagi töötama pead…

Selgitasin siis sõbralikult, et ma ei küsi, kas tohin minna. Ma lähen igal juhul. Nii et parem siiski leia keegi... Jah, mul on seda tööd vaja ja mulle meeldib seal ka, aga ma söön oma mütsi ära kui neil on kuskilt mõni veel usinam inimene võtta kui mina seda olen, juhuks kui tahavad kangekaelsed olla, mu reisiplaane takistada ja minust ilmajäämisega riskida.

Järgmiseks teatas, et teab küll, et mul on õigus puhkust saada, aga "tead kui kaua mina juba puhanud pole?" No annab juba vaikselt tunda, ma vaatan...

Olen viimasel ajal hakanud praktiseerima tee-nägu-et-sind-pole-olemas ja vaata-hiljem-mis-saab-tehnikat. Maru hästi toimib! Ei vasta ärevat sorti kõnedele otsekohe, vaid helistan mõne tunni möödudes tagasi ning töömeile nädalavahetustel enam üldse ei ava. Elu kohe hulga ilusam! Mul on ju uus joogapoos ka, kui väga hulluks läheb, võtan selle sisse. 

Natuke imelik? Ükski asi pole enam imelik kui oma päevi autistide seltsis veedad, hahaa!

The Chief - jälle!

Kevadel mõtlesin, et olen suvel tubli ja käin igal nädalavahetusel matkamas. Nüüd avastasin, et on juba september, aga ma pole ühelegi matkale jõudnud! Laiskus, mis muud. Eile oli lihtsalt ideaalne ilm, hästi soe ja kergelt tuuline. Ühtegi pilve muidugi polnud. Vancouveris ongi tavaliselt aus värk - kas on täiesti selge või täiesti pilves (ja sajab). Mingi vahelduva pilvisusega siin üldse ei jamata.

Kustav käis kevadel sõpradega The Chief'i vallutamas, aga mina olin tol päeval tööl. Vaatasin pilte ja õhkasin, et paistab väga mõnus koht olevat! Vancouveri vaadetega hakkan juba vaikselt harjuma, aga iga kord kui linnast välja sõita, võtab endiselt keeletuks. Siin on ikka täielik paradiis! Ükskõik, mis suunas minema hakata, igal pool ainult postkaardivaated.

Seekordseks matkakaaslaseks oli Sofi kursavend Matthew. Et siinsetel meestel ka kõigil samad nimed peavad olema! Mul on neli sõpra, kelle nimi on Matthew! Igatahes oli juhtunud kuidagi nii, et tema, põlise vancouverlasena, polnudki veel The Chiefi vallutanud, ja mina, põlise eestlasena, olin siis sel raskel teekonnal abiks.

Matthew oli korraliku kodutöö teinud ja teadis rääkida, et kõige kavalam on alustada kolmandast tipust, sest see rada on kõige inimtühjem. Esimese hargnemiskoha juures oli väike kaart, viskasime korra pilgu peale ja otsustasime, et sealt tulebki paremale pöörata. Oli tõesti tühi. Kui pärast 20 minutit kestnud rassimist esimeste matkalistega kohtusime, uurisime kindluse mõttes, kas oleme ikka õigel teel ja saime teada, et rada viib hoopis rippsillani, kuhu me üldse minna ei plaaninud. Noh, vantsisime siis tagasi, heitsime natuke tähelepanelikuma pilgu kaardile ja leidsimegi õige tee.

Kolmanda tipuni viiv rada oli väga mõnus ja looduslik, kulges üle kivide ja puujuurte. Mõne matkalisega ikka kohtusime, aga sellist sagimist nagu esimesse tippu viival rajal, seal polnud. Tipp ise oli kohe nii tühi, nagu poleks keegi selle olemasolu veel avastanud. Pärast piknikku ja ringiuudistamist suutsime isegi natuke ära eksida, ei leidnud enam seda kohta üles, kust tagasi alla saaks. No ja küsida polnud ju kelleltki!

Teise ja kolmanda mäe vahel oli tore lõhe, mille vahele üks seltskond köie oli tõmmanud, mille peal siis vaatamata tuulele kõndida üritati. Adrenaliini jagus pealtvaatajatelegi!

Teisest tipust avanesid juba uued vaated, kuid rahvast oli samuti rohkem. Siinne loodus on lihtsalt hämmastav! Ja vöötoravad olid väga julged, ronisid kasvõi jala peale, et maiust nuruda. Ma imestan, et nad veel üldse joosta jaksavad, suvi läbi nuumatud ju... 

Ringi vaadates sai selgeks, et kohustuslik asi, mida The Chiefi tipus teha, on poseerida joogapoosis. Kui sellelt matkalt joogapilti pole, oled ilmselgelt läbikukkunud! Ma ei saanud vähestele joogateadmistele vaatamata teistele alla jääda ja leiutasin lihtsalt uue poosi. Aga pilt on igatahes olemas!

See rada, mida mööda enamik inimesi liigub, et esimesse ja teise tippu jõuda, on päris väsitav. Mingi osa kulgeb lihtsalt mööda kaljuäärt, kus tuleb kettidest kinni hoida ja hoolikalt jalge ette vaadata, et ei libiseks. Pildi pealt vaadates tundub, et kahe tipu vahe ei ole kuigi suur, aga tegelikult tuli oma pool tundi allapoole matkata, et esimesse tippu viiva raja algusesse jõuda ja sealt edasi läks ainult püstloodis, nii et me otsustasime selle siiski vahele jätta. 

Üllataval kombel pole täna lihased üldse valusad. Hea lihtne kohvikusse kepsutada!

Vaade esimesele tipule (taamal)

Botaanik Anu

Kevadel olin hästi elevil, et mul on tööl aed - saan seemned mulda pista. Kõik oli lootusetult rohtu kasvanud, ainult roosid läbi aastate vastu pidanud.

Otsustasin, et panen terve aia õitsema! Veetsin TUNDE seemneleti ees uurides, mis lill millal puhkeb ja kas see juhtub kohe esimesel või alles teisel aastal. Tegin suuremat sorti plaani, kuidas taimi paigutada, et väiksemad suuremate varju ei jääks ja et peenar suvi läbi värviline oleks. 

Noh, mis siin ikka pikalt… saate aru küll. Aga kus, kurat, mu lilled siis on?! Paari päeva pärast algab september ja tänaseks on mullast välja tulnud ainult kaks sorti. Üks neist lillhernes, mis venis nii kõrgeks, et oli enamiku aega ainult pikali (ma nii kõva botaanik veel ei ole, et neile mingid kepid leiutaks); teine üks toredate tillukeste siniste õitega, mis on iseenesest päris kena. 

Isegi tageetesed ei tulnud üles! Juba aprillist saadik ootan!

No ja siis mu köögiviljaaed! Mõtlesin, et ei hakka keerulisema kraamiga (nagu tomatid ja porgandid) üldse katsetama, külvan lihtsalt veidi tilli ja salatit. Kujutasin ette, et saan suvel oma aiast värsket salatit noppida ja ei pea üldse poekraami sööma. Salatiseemned ei mahtunud ühte potti ära, panin siis kahte. Täpselt samad seemned täpselt samast pakist! Ja mis juhtus:

See kuradima salat lihtsalt mõnitas mind! Üks kasvas muruks ja vsjoo. Teise potti kõrgus puu! Ma ei pea vist mainimagi, et süüa ei saanud midagi… Eile läks hing nii täis, et viskasin mõlemad minema! Öötöötaja küsis hiljem, et kuhu see ilus lill õuest kadus? Lill?! Lilled on siiani seemnetena mulla sees peidus! Neil on streik. Ja salat võttis siis lilleks olemise kohustuse üle... Väga abivalmis temast muidugi.

Toas on natuke parem seis. Mingil veidral põhjusel kasvavad palmipotis seened, aga ma ei lase end väga häirida. Olen tähele pannud, et kui unustan kasta, kukuvad seened pikali ja kuivavad ära, aga palm peab kenasti vastu. Üks teine lill hakkas kohe pärast ostmist meeletult vohama. Aafriklastest töökaaslased käivad ahhetades ringi ja räägivad, et see olevat rahalill - kui kasvab hästi, tähendab, et rikkus tuleb majja. Neil pidavat mõlemal kodus sama taim olema, aga ei idane ega mädane, üldse ei lähe suuremaks. Minu oma ei mahu varsti enam riiulile ära - pool seina on teda täis, paari kuuga viskas end kolmekordseks. Eks ma nüüd siis ootan, kust need dollarikoormad ilmuvad… Et rahalill on ainus, mida ma elus suudan hoida, on ju iseenesest hea uudis?

Eesti lastefilmid

Seisime Sofiga koogileti ees ega suutnud kuidagi otsust langetada. Sofi pakkus, et teeme lihtsalt "de tin marin de don pingüé…" (hisp.k.) meetodil. See, kuidas ta seda ütles, kõlas täpselt nagu "üki-kaki-kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi". Mõeldud-tehtud: Sofi vuristas hispaaniakeelse salmi ette ja valis välja sidrunikoogi.

Küsisin, mida salm tähendab - kokkuvõttes olevat täiesti lamp. Kõlab siis nii:

De tin marin de don pingüé

cucara macara, titere fue

yo no fui, fue teté

chumara chumara

que ella merita fue.

Inglise keeles on muideks midagi samalaadset:

Eeny, meeny, miny, moe,

catch a tiger by the toe,

if he hollers, let him go,

eeny, meeny, miny, moe.

Hispaania versioon räägib nukust, inglise oma tiigrist, aga Eesti salm…

Üki kaki kommi nommi, vanamees hüppas üle pommi,

äkki käis üks kõva pauk, 

vanamees vaatas - püksis auk.

Püksist hüppas välja konn,

küsis, kus su kodu on.

Hiired kõdistasid naba,

sina oled mängust vaba.

Vanamees? Pomm? Väga normaalne... Ja nagu ühest oleks vähe, on meil teine veel: 

Vanamees-vanamees kuuskendkuus, 

poolteist hammast oli tal suus, 

kartis hiirt ja kartis rotti, 

kartis nurgas jahukotti.

Külliki rääkis, kuidas ta ükspäev süüa vaaritades Nukitsamehe viisijuppi ümises (teate küll, see puburu-pump-pumpuu…), mispeale ameeriklasest abikaasa oli kulmu kergitanud, et mis see oli? Külli selgitas, et see on ühest Eesti lastefilmist, mille saatel me kõik üles kasvasime:

"Film räägib sellest, kuidas kaks väikest last eksivad metsa ära ega leiagi koduteed. Satuvad hoopis nõia majja, kus neid vangis hoitakse ja tööd tegema sunnitakse. Süüa ei anta, nõia laps kisub väikest Itit valusasti juustest ja sead ähvardavad Kustit ära süüa. Vahepeal käib nõid mõlemat pantvangi kepiga peksmas. Mitu korda plaanivad põgeneda, aga metsas ootavad neid näljased hundid, nii et sellega on natuke keeruline...

Lõpuks saavad sealt kuidagi minema, aga varastavad nõia lapse ära! Viivad ta oma koju, laulavad kõik koos "päikeseratas-päikeseratas", hoiavad kambakesi väikest poissi kinni, võtavad ta paljaks ja pesevad üheskoos. Seejärel viilivad lapse sarved maha nii et sädemeid lendab…"

Jim oli Küllikit vaadanud sellise näoga, et... only god knows, kuidas sinust taoliste filmide kiuste üldse normaalne inimene kasvas!

Nukitsamees polnud tegelikult kõige hullem - "Metsluikesid" mäletate? See oli ikka puhas horror!

Kuningatütar Eliisel on 11 venda ja kuri võõrasema, kes vennad luikedeks moondab. Et vendi nõidusest päästa, tuleb Eliisel neist igaühele nõgestest särk kududa, seejuures ei tohi ühtki sõna lausuda, sest muidu vennad hukkuvad. Töötada tuleb paljakäsi ja paljajalu, et võimalikult valus oleks. Nõgeseid tuleb korjata öiselt surnuaialt ja selle käigus käivad teda nõiad kiusamas.

Lõpus läheb päris kiireks ja vaatamata ebainimlikule pingutusele ei õnnestu Eliisel noorimat venda päästa. Tema jääbki luigeks ja heietab õrnal häälel: "Ära nuta Eliise - igal õhtul, kui päike loojub, tulen unenägudes su juurde; igal hommikul kui päike tõuseb, lendan linnuna taeva alla…" Taustamuusikast ärme üldse räägime, see on ikka nii sünge kui üldse olla annab! Iga kord kui film läbi sai, olin ma end ogaraks nutnud (vaata treilerit siit).

Marek Strandberg jagas ükspäev linki piltidega Vene mänguväljakutest, juures arvamusavaldus, et põhjuseid, miks Putin on selline, nagu ta on, tuleb otsida lapsepõlvest. Meile, Nõukogude Liitu sündinud lastele, pole alljärgnevad fotod just ülemäära ehmatavad. Närvikava sai juba multikaid ja filme vaadates raudseks treenitud...

Pubekad

Istusin bussis, väljumiseni oli veel aega. Korraga helises juhi telefon ja peatselt sai selgeks, et ta räägib tütrega, kes peab poole tunni pärast arsti juures olema, aga ei taha üldse minna. Ei leia prille üles, ei tea, kuidas kohale jõuda, on liiga kaugel, ei tea arsti numbrit, nutt ja hala. Oli ilmselgelt ärritunud ja üldse mitte koostöövalmis. Bussijuhist isa aga kannatlikkus ise! Nii ilusasti laveeris selle pasarahe all, mis talle läbi telefoni kaela sadas. Jäi rahulikuks, aga kindlaks. Selgitas, et vaata, Jody, nii ei saa, et võtame kohustuse, mida ei täida. Ei saa viimasel hetkel öelda, et teate, ma planeerisin oma aega valesti ja lihtsalt ei tule. Selgitas, millise bussi peale minna ja kuhu peatusest kõndida. Ütles, et helistab arstile ja annab teada, et tütar jääb hiljaks. Ütles kõne lõppu: "I love you, Jody!"

Pani toru ära, ohkas pikalt ja sügavalt ning hõikas üle bussi: "Teenager for sale! Good price!" Kõik naersid. Üks hüüdis vastu, et: "You can keep her!"

Täna jalutasin oma kliendiga õues kui hakkas korraga ajama, et tal on homme sünnipäev. Ta suudab selliseid ideid täiesti lambist genereerida ja neid nii veenvalt esitada, et enamik töötajatest kaotavad lihtsalt pea. Ma sain pidevalt nädalavahetusteti kõnesid, et: "Kuule, kas ta läheb pühapäeval koju? Väidab, et läheb ja et me peame emale helistama!" Ja kui kohe oma tahtmist ei saanud, hakkas hüsteeriliselt nutma. Mitu tundi rahustati. Lõpuks panin Tähtsasse Raamatusse kirja, et mille kohta mina pole juhiseid andnud, seda pole olemas. Ära usu last! Hahaa. Selline mõnus tädi olen. Aga kõned lakkasid ja nüüd saan nädalavahetustel puhata.

Igatahes. Et sünnipäev siis. Selgitasin rahulikult, et sinu sünnipäev on talvel, eile just rääkisime sellest...

Tema: "Homme"
Mina: "Ei ole homme, talvel on. Praegu on suvi."
Tema: "Juulis!"
Mina: "Jaanuaris"
Tema: "Mul on homme sünnipäev!"
Mina: "Ei, sul on jaanuaris sünnipäev, sinnani on veel palju aega!"
Tema: "Augustis?"
Mina (end rahulikuks sundides): "Jaanuaris."

Küsisin siis kohe ise: "Ütle, millal su sünnipäev on?"
Tema (täiesti siiralt): "Ma ei tea?!"

Agrrhhhhh….

Mina: "Jaanuaris"
Tema: "Jaanuaris"
Mina: "Millal su sünnipäev on?"
Tema (laiutab käsi): "Ma ei tea!"

Agrrrrrrhhhhhhhhh!

Mina: "Ma just ütlesin sulle! Ja sind kordasid!"
Tema: "Juulis?"

Appi!

Pikapeale saime siiski kokkuleppele, aga see võttis oma kõva 15 minutit aega. Ma väga loodan, et sellised arutelud teevad must pikapeale ühe toreda ja kannatliku ema, keda igasugune ustepaugutamine ja suvaline nähvamine suhteliselt külmaks jätab. Pealegi olen autistidega töötades jõudnud arusaamale, et tegelikult on tore, kui sul on täiesti normaalne mässav teismeline, kes tuleb natuke liiga hilja koju ja haiseb mõnikord suitsu järele. Palju hullem on see, kui oma täiskasvanud lapsega ikka veel kiikumas käid ja liivakasti äärel istud, sest tema arengutase suurt rohkemat ei võimalda.

Puhtalt vaatenurga küsimus, onju?!

Imeline eesti keel

Ükspäev õppisime Mattiga eesti keelt ja jõudsime töövihikus sõnani "peale". Mina oleksin pakkunud, et see tähendab "on" või "onto"… Aga asi on keerulisem kui esmapilgul paistab!

Võtke mind peale - give me a lift/take me aboard
Peale hakkama - make a start
Peale käima - insist
Tulge peale - come on
Eilsest peale - since yesterday
Laua peale - on(to) the table
Peale selle - besides
Kõik peale minu - all exept me
Peale lõunat - after noon

Ja väike täiendus lugejalt - "Millegi peale tulema"

Matt, vaene hing, ahastas, et mille kuradi pärast see nii keeruline peab olema? Võimatu on meelde jätta sõna, mis inglise keeles tähendab kümmet täiesti erinevat asja. Mingit loogikat pole!

Ja pähe õppimine ei aita samuti, sest näiteks "tulge peale" kasutatakse ainult kedagi sõiduki peale kutsudes. Ehk "tulge peale" on küll "come on", aga "come on" ei ole alati "tulge peale".

Ja kui asja veel keerulisemaks ajada, võib "peale" asemel mõnikord ka "pihta" öelda ("hakkame pihta"). Samas tähendab "pihta minema" riivamist ja "piht" keskkohta. Mõnes kontekstis on aga "peale" ja "pärast" sama tähendusega ("peale tunde", "pärast tunde"). Samas ei tähenda "pihta" ja "pärast" kunagi sama asja, kuigi mõlemad on "peale" sünonüümid…

Ütlustest ma üldse ei räägigi - "paljas nagu porgand" ja "sulge sappa saama". Matt raputas lihtsalt pead ja ütles: "It doesn't make any sense!"

Ahjaa, muidugi veel selline tore sõna nagu "minema" - mina lähen, sina lähed, meie läheme… Mis minemisest sai?

Jalanõud. JalaNÕUD!!! Ja kuigi sokk käib ka jala otsa, ei ole ta jalanõu. Sealjuures ütleme, et paneme midagi jalga või pähe, kuigi reaalsuses paneme ikka jala kinga ja pea mütsi, mitte vastupidi…

Ja mõnikord on vaja sisse magada, selleks, et end välja magada. Inglise keeles ei ole üldse sellist asja nagu "välja magamine", mis teeb selgitamise veel eriti keeruliseks.

Ma üldse ei imesta, et Kairi inglasest boyfriend eesti keeles ainult kahte sõna teab: "kuradi jobu".

Ohutuskoolitus

Kolleegid ajavad mu hulluks! See, kes täna hommikul tööl oli, saatis mulle paari tunni jooksul oma 30 sõnumit! Et "laps on viril, tõmbas mind patsist kui käskisin tal maast leitud koni suust välja sülitada" (hahaa, jaa, meie argipäev), "mossitab, hammustab omaenda kätt". Ühtlasi korrutas iga kaebuse vahele, et "see ei ole normaalne!". Päris õige tähelepanek iseenesest - ei ole, jah, normaalne! Erivajadusega klient ju!

Uskumatu kui isiklikult taolisi juhtumeid võetakse, kohe on mokk vingus ja käiakse välja, et nüüd võiks keegi teine tööle tulla ja temaga edasi jamada, sest "ta peab aru saama, et minuga nii ei käituta". Inimesed tõsimeeli arvavad, et kui kõnnid minema, kukub autist ennast analüüsima ja avastab, et "see läks nüüd küll väheke pahasti, jah…" Me räägime kellestki, kes ei oska ise kingi jalga panna! Kellestki, kes sööb kanakoiva koos luudega ära kui seda talle ette ei puhastata. Ja ta ei hooli, on see küpsetatud või toores! Autistist, kellele on teiste arvamus nii suva kui üldse olla saab.

No kuidas, kirevase päralt, on võimalik tema käitumist üldse hinge võtta?! Tal pole ju aimugi, mida teeb!

Eile käisin Kadril külas, sest järgmisel nädalal sõidavad nad juba ära. Tema töötab sama asutuse teises majas ja ütles, et täitsa kahju on lahkuda, kliendid kasvavad ju hinge külge… Inimesed jagunevadki kaheks - ühed, kes seda tööd südamega teevad ja teised, kes igal võimalusel vastu rinda taovad, kui suurte kogemustega nad on, aga pärast esimest intsidenti solvunult tagatuppa nutma jooksevad ja "ta ei ole normaalne" karjuvad.

Kadri ja Joonase siinne kodu on tõeline hipipesa, soe ja värviline nagu nad isegi. Hingega koht, kust ei leia IKEA nõusid ega kaht ühesugust tooli. Ma võiks päevapealt sisse kolida, aga kahjuks on uus üüriline juba olemas.

Meie siinse kodu arengud on hetkel sellised, et sõber, kelle ema korteris elame, otsustas sügisest kolmeks kuuks Vancouverisse kooli tulla, aga kuna läks naisega tülli, saabus ootamatult kuu aega varem. Ja kuigi ta on päris tore inimene, ei ole ma suuremas vaimustuses oma eluaseme jagamisest. Keeruliseks teeb olukorra see, et ma pole päris kindel, kas ta tegelikult ikkagi kolib talvel Calgarysse tagasi või jääbki siia. Sel juhul hakkaks juba praegu vaikselt uut kodu otsima…

Tahaks chill olla ja mõelda, et ah suva, asjad ju lahenevad! Küll saabub kodu osas selgus ja Kusti tuleb varsti tagasi ja elamisluba… Ahjaa, elamisluba veel ei tule! Mulle saadeti kõik dokumendid tagasi! Nii see käibki - kui kasvõi üks detail ei sobi, tuleb kogu pakk tagasi.

Dokumentide töötlemise tasu tarvis sai saadetud tšekk ja meil jäi täiesti kahe silma vahele, et nõutud oli sertifitseeritud tšekki. Polnud ju aimugi, et neid on mitut tüüpi! Pagana kanadalased oma tšekkidega! Nagu kiviajas elaks! Matt seletas, et sertifitseeritud tšeki peab pank eraldi välja andma ja sellel oleva summa broneerima. Mis on ju absurd! Summa on arvel olemas, minge võtke välja, mis me saadame seda paberihunnikut edasi-tagasi?!

Hea uudis on see, et kvoot ei ole veel täis, 6000 kohta on alles. Muud paberid õnneks sobisid, nii et saadan paki uuesti teele ja jään järjekordselt ootele. Maru tüütu on see bürokraatia! Lõplikku vastust pole seega enne järgmise aasta septembrit mõtet oodata, agrhh...

Lõpetuseks natuke tööhuumorit: peame iga kuu ohutuskoolitusi tegema, teema on alati ette antud (nt. tulekahju, maavärin jne). Selleks on vastav dokument, kuhu kirjutatakse kujuteldav stsenaarium, töötajate käitumine ja üleskerkivad asjaolud. Juhtum mängitakse läbi ning hiljem annab igaüks allkirja, kinnitamaks, et on nüüd kõvasti targem.

Kuna mu praegune nädalavahetusetöötaja on neid varemgi teinud, usaldasin ülesande talle. Kümmekond näidet oli ees, polnud eriti raske midagi sobivat kokku luuletada.

Tuletan siinkohal meelde, et treenime töötajaid, mitte kliente, sest kui ohu korral autistide peale lootma jääks, oleksime natuke… noh, rumalad või nii (vaata ka: ei oska ise kingi jalga panna, sööb kana koos luudega ära).

Seekordne teema oli "Ohutuse tagamine vägivaldse käitumise korral". Ja mis mulle siis esmaspäeval paberilt vastu vaatas...

Stsenaarium: "Töötaja küsis klientide (?) käest, et kui töötaja oleks nende suhtes agressiivne, kas nad vastaks samaga või otsiks abi? Kumbki laps ei vastanud."

Mida ette võeti: "Kliendid ei saanud kontseptsioonist aru"

Olulised asjaolud: "Kliendid ei vastanud küsimusele. Töötaja etteütlemise peale ütles üks neist "help"."

Selle paberi jätan küll omale alles! Iga kord, kui tekib tunne, et ma pole piisavalt nutikas, saan selle abil meelde tuletada, et alati leidub mõni, kes on lausa paduloll… Jääb üle vaid loota, et kui tekib reaalne olukord, kus kedagi rünnatakse, ei jää töötajad klientidele otsa vaatama, et noh, mis me nüüd tegema peame? Oma hoolealuseid tundes ma pakuks, et tüdruk küsiks: "Kes õhtul tööle tuleb?" (ja küsiks seda vähemalt 20 korda järjest) ning poiss hõiskaks: "Reedel! Minu ema! Reedel! Mh?" 

Šopahoolik

Ükspäev läks dušivoolik katki, vesi lendas teravate jugadena kolmes erinevas suunas, terve vannituba ujus... Mõtlesin, et nojah siis, eks jään sügist ootama, mil Kusti tagasi tuleb ja augud ära parandab. Mul on ju teine vannituba veel! Seedisin seda mõtet terve päeva ning jõudsin lõpuks otsusele, et nii abitu ma nüüd ka ei ole! Marssisin poodi, seletasin müüjale, mis juhtus, avastasin endalegi üllatuseks, et tean sõna "voolik" (mingi areng siis vist ikkagi on...), sain vajaliku pakendi kätte ja õhtul installeerisin seina. Polnud üldse keeruline - viskad tihendid vahele ja ongi olemas.

Täna otsustasin korraks kaubanduskeskusesse minna. Esiteks pole kunagi midagi selga panna ja teiseks olen viimasel ajal kuidagi erakordselt tubli olnud ja vähe raha kulutanud. No ja nii see siis läks! Kõigepealt proovisin mingeid kingi, aga poest lahkusin hoopis päikseprillidega. Eelmised kaotasin geiparaadi ajal ära (õigemini ei kaotanud, vaid panin korraks muru peale ja hiljem ei vaevunud neid sealt kaasa võtma). Kuna päike on endiselt väga ere, hakkas kissitamine tüütuks muutuma, seega täiesti põhjendatud ost. Hinnast anti pool alla. Ma ei tea, miks, aga seda juhtub siin alatihti.

Teiseks leidsin kampsuni. Kui nüüd täpne olla, siis kaks kampsunit, pluusi ja käevõru, aga viimasel hetkel tuli mõistus koju ning tegin korvis väikse korrektuuri. Järgmisest poest avastasin võrgust saapad! Nii mugavad, et kohe kui jalga panin, teadsin, et ei hakka isegi kaaluma, kas mul on neid vaja või mitte. Hind oli poole võrra alla tõmmatud ja kuna täna oli mingi kampaania, sai teise poole veel maha... Seega läksid saapad maksma vähem kui mu ühe tunni palk (ei saa mainimata jätta, et Eestis pole sellist nalja veel kunagi juhtunud).

Edasi läks veelgi hoogsamalt - astusin poodi, nägin suuri pehmeid kampsuneid ja ei vaevunud isegi prooviruumi minema, lükkasin kampsi sealsamas peegli ees selga. Müüja hüppas kohe juurde, et oi, nii hästi sobib ja üleüldse, kuu aja jooksul saate ju tagasi tuua! Mul kukkusid kohe rahakotirauad lahti, et no loomulikult! Kampsuneid on ikka vaja, eriti selliseid pikki!

Asjade tagastamine on siin ülimalt levinud. Selleks pole mingit põhjust vaja, lihtsalt teatad, et mõtlesid ümber ja asi vask, raha antakse kohe tagasi. Kui dušivoolikut ostsin, küsisin kindluse mõttes, et kas otsad on universaalse suurusega? Müüja vastas, et peaks olema küll, aga kui ei sobi, too tagasi. Pakend oli selline, mida sai avada ainult lahti lõigates, aga sellest polevat lugu, sest kui kasutada ei saa, on ju loogiline, et raha ei lähe kaotsi...

Vahepeal istusin maha, viskasin pooled kotid-karbid-pakendid ära, sain pauna väiksemaks ja ostuhullus võis rahus jätkuda. Tegelikult polnud plaanis midagi rohkemat soetada, aga järgmises poes sattusin ühtede jalanõude otsa, mida siin absoluutselt kõik inimesed kannavad ja kohe meenus, et minu omad hakkavad vaikselt otsi andma, nii et kindlasti on uusi vaja. Olin neil juba mõnda aega silma peal hoidnud, aga polnud sobivat värvi leidnud. Nüüd siis korraga kaks ühes - värv õige ja vahutald ka veel! Seda on täiesti võimatu kirjeldada, kui mugavad need on, vahuvärk teeb asja juba täiesti ebamaiseks. Ostuotsus oli kahe sekundiga tehtud ja pärast seda põgenesin juba kiirelt kodu poole, sest kes teab, mida kõike ma veel avastanud oleksin...

Matt Eestis

Avastasin esimese väljendi, mis on eesti keeles kõvasti lühem kui inglise keeles - meie "ah?" kanadalaste "what's that?" vastu.

Matt'i* küsimustele vastates jooksen aegajalt täiesti ummikusse, sest eesti keel on ikka nii absurdne! Ma ei saa aru, kuidas ta seda üldse õppida suudab, teades juba sõnu nagu "keskenduma". Ja kas olete kunagi tähele pannud, et "unusta ära" ja "ära unusta" sisaldavad täpselt samu sõnu, aga tähendavad täiesti vastupidiseid asju? "Tulin tulema" on ka päris hea väljend.

Matt teab täiesti lambisõnu - kui Eestist tagasi jõudis, hüüatas iga kord "lisavarvas" kui lätlastest juttu tuli (ärge küsige, miks neist üldse juttu tuli, hahaa)! Ja et paljud Eesti naised on "grillkana". Eesti päevitamiskultuur ajas ta täiesti hämmingusse, see olevat stiilis: "There's the sun! Lets BURN!" Põhjamaine värk - kui vähe antakse, tuleb viimast võtta!

Miks Kanada naistele meeldib habe, aga Eesti omadele mitte? Pakkusin, et kuna Eesti on suhteliselt vaene riik, oleme veidi tundlikud kui keegi kodutu moodi välja näeb - Matt'i habe on sulaselgelt "homeless style", kus iga karv ise suunas turritab...

Veel tähelepanekuid:

- Kui oled suutnud eesti keeles kolm lihtlauset moodustada, on kõik vaimustuses ja ütlevad, et kuule, sa räägid ju palju paremini kui siinsed venelased!
- Eestlased tahavad alati teada, kuidas sa nendega seotud oled ja mis annab õiguse nende seltskonda tulla? Ei tule kõne allagi, et istud suvalise kamba juurde maha ja saad sõbraks. Kohe küsitakse, kes sa oled ja keda tunned? Kui saad kasvõi kauge lüli tekitada (selle-ja-selle-sõbra-tuttav), on kõik hästi. Kui oled täitsa võõras ja kedagi ei tea, ei saa eestlane aru, mis sul viga on, et suhelda tahad?!
- Mingit draamat ja emotsiooni pole. Hakkad pärast mitmenädalast puhkust Kanadasse tagasi tulema ja kõik uued sõbrad ütlevad hüvastijätuks täiesti kiretult: "Ahah siis. Okei."
- Eestlased on hommikuti täiesti vait. Mitte keegi ei räägi. Eriti hull on siis kui eelmisel õhtul on pidu olnud, aga see polevat isegi väga määrav - hommikuti eestlane lihtsalt ei räägi ja kõik!
- Small talk'i pole üldse. "NONE!"
- Paljud teed ei ole tähistatud, täiesti võimatu on aru saada, kuhu sattusid ja kuidas välja pääseda.
- Maanteel tuleb orienteeruda piltide järgi, nagu näiteks:

...ole meheks ja tea, et see tähendab "50 km/h". Ja miks on mõnes kohas asfaltile joonistatud suur valge X (parema käe reegel)?
- Kraanivesi on tasuline. Käsi võib tasuta pesta. Sama veega. Samas baaris.
- Sauna minnakse paljalt - ka võõrastega, ka vastassooga. Ja vihtlemine: kõigepealt higistad ja siis kukud end märgade okstega peksma! Ei pea ise peksma, võid lasta seda ka teistel teha (jah, kõik on endiselt paljad ka veel). Kui proovinud pole, tundub nagu stseen õudusfilmist...
- Eesti naised on väga ilusad (klassika, eksole!). Aga kui tüdrukutele keset päeva külge lüüa, naeravad nad su välja. Öösel toimib hästi. Kusjuures minu meelest on see väga hea tähelepanek! Eestlased loovadki suhteid peamiselt öösel ja ainult alkoholi mõju all.
- Liha! Väga palju liha! Isegi Matt, kes Kanada mõistes palju liha sööb, oli pahviks löödud.
- Kas keegi on tähele pannud, kui laialt naeratab meie sprotikarbi mees? Mida pilti!

Kustavi suvekodu riiulist jäi Mattile näppu Eneke, kust ta leidis peatüki Kanada kohta. Pildil on näiteks piison ja muskusveis, Matt'i sõnul pole enamik kanadalastest kumbagi kohanud. KARU ei ole! Kanada kaubamärk, keda igaüks on näinud, ununes lihtsalt välja. Küll aga on pildile mahtunud arusaamatu betoonblokkidest ehitis, mille kohta Matt ei osanud isegi arvata, mismoodi see Kanadaga seotud on või kus asub...

Aga nüüd kaardi juurde - kõige absurdsem olevat, et kaardile on mahtunud Trail, 7000 elanikuga väikelinn, mis on Kanada mõistes rohkem nagu küla. BC pealinn Victoria on seejuures aga täiesti puudu! See olevat umbes sama hea kui Eesti kaardile märkida Surju ja Pärnu välja jätta. Ah, et kus Surju asub? No ma räägin!

- Poliitiline korrektsus pole üldse teema. Matt sai Eskimo jäätise pakendit nähes šoki - Kanadas ei tuleks kõne allagi, et võiks Eskimo punaseks värvida.

"Naine roolis - auto kraavis" - never-ever ära ütle seda Kanadas! Nii võrdõiguslikkus kui tolerantsus on siin kuumad teemad. Hiljuti otsustati, et enam ei ole viisakas kaaslasele viidates kasutada soospetsiifilisi sõnu nagu husband või wife, tuleb öelda partner. Esiteks ei pruugi sa teada, kas inimene on abielus ja teiseks, kas kaaslane on samast või vastassoost (Kanadas seadustati geiabielud juba 2005).

Samuti ei tohi kedagi sooliselt diskrimineerida, näiteks eeldada, et naine teeb rohkem kodutöid või mis veelgi hullem - jääb lastega koju. Samas on Kanadas selliseid peresid üsna palju, sest esiteks katab mehe palk tihtipeale pere kulud kenasti ära ja teiseks on naised igati kindlustatud. Lahkuminek on siin juriidiliselt kõvasti tülikam kui Eestis - juba pärast aastast kooselu (ei pea isegi abielus olema) lähevad kõik varad jagamisele. Kui mees otsustab pere maha jätta, alustab ta põhimõtteliselt nullist, sest maja ei hakka keegi pooleks saagima, enamasti jääb see automaatselt naisele ja lastele.

Eestlased teevad palju rohkem ise süüa. Kui ma siin kellelegi omatehtud koogiga külla lähen, kukuvad kõik vaimustusest pikali! Eestis oskab iga teine naine terve tordi kokku panna kui vaja. Kanadas suudab enamik inimesi pulbrist muffineid teha, see on laias laastus ka piir.

Ja lõpetuseks muidugi teada-tuntud klassika, et eestlased on külmad. Matt ütleb, et see vastab vägagi tõele - et koorikust läbi murda, peab inimestega üsna headeks sõpradeks saama. Keelebarjäär mängib muidugi ka rolli, sest kuna võõrastega on meil üleüldse veidi keeruline suhelda, on seda inglise keeles veelgi raskem teha. Matt on muidugi nii suur fänn, et järgmiseks suveks oskab ta juba palju rohkem eesti keeles rääkida.

* Matt'i isapoolsed vanavanemad olid eestlased, kes omal ajal paadiga Kanadasse põgenesid. Nemad tahtsid, et järeltulijad inglise keele hästi selgeks saaksid, seega ei pööratud kodus eesti keele säilitamisele kuigi palju rõhku. Eestis on Matt käinud kaks korda.

Geiparaad

Suvine ilutulestikufestival on kahtlemata üks Vancouveri tippsündmusi. Eelmisel aastal olin suures vaimustuses ja pettuda ei tulnud ka seekord.

Võistlejariike on alati kolm, igaühele ette nähtud üks õhtu, mil paugud taevasse lennutada. Sel aastal võtsid omavahel mõõtu USA, Prantsusmaa ja Jaapan, iga tulevärk kestis 25 minutit. Ise kohapeal viibimata on võimatu ette kujutada, kui vägev see kõik välja näeb, aga noh, võite ju proovida - Jaapani video on siin.

Laupäeval tegime varajase peo, et hiljem üheskoos randa ilutulestikku vaatama minna. Kuldreegel on see, et absoluutselt alati jäädakse tund aega hiljaks ja hiljem ei saa siis jälle pidama, eksole... Jämmisime minu pool ja hiljem rannas, tagasiteel teatas Matt, et tema maja on lähemal ja pealegi on tal suurem rõdu, seega maandusime siis kambakesi sinna.

Meil on tekkinud mõnus sõpruskond, aga väga imelik mõelda, et enamik neist toredatest inimestest lähevad pärast aastat siit ära. Kadrist jäime juba ilma, teine Kadri koos Joonasega on järgmised. Uusi eestlasi pole viimasel ajal juurde tulnud. 

Pühapäeval toimus geiparaad. Eelmisel aastal olin sel ajal tööl, aga seekord oli kindel plaan minna, isegi vikerkaarevärviline lipp aegsasti varutud! Kuna õhtu venis pikale, olin hommikul jube väsinud ja kaalusin isegi plaanide muutmist, aga lõpuks vedasin end ikka õue. Kairit oodates helistasin Mattile, kes elab paraadi alguskoha kõrval, Matt ütles, et on kohe valmis, aga et tule korra üles - inimesed liiguvad edasi-tagasi, küll keegi su sisse laseb! Mina vastu, et halloo, mida sa räägid, ma ei julge ju võõrastega suhelda!

Jõudsin maja ette ja sekund hiljem saabus noormees, kel jooksis lahinal ninast verd, ja kuna ta seda kätega takistada püüdis, tilkus veri mööda sõrmi alla. Imeline! Ma olin omale sõbra leidnud! Small talk'iga polnud üldse probleemi, sest teema oli ju kohe olemas - appi, mis juhtus?! Järgmisel hetkel selgus, et uksest sisse pääsemiseks pole mitte mul tema, vaid tal minu abi vaja. Tal oli küll võti, aga see asus sügaval taskus ja veriste kätega polnud just kõige mugavam seda välja koukida. Nii ma siis alustasingi geiparaadi, kaevudes käsipidi võhivõõra mehe pükstesse... Hästi normaalne! 

Paraadi ajal sain kõne Sofilt, kes oli äsja Guatemalast tagasi jõudnud ja tahtis kokku saada, nii et oligi jälle põhjust kohvikusse minna!

Pärast kolme tundi lakkamatut naeru asusime lõpuks koduteele kui tekkis arutelu, et mis edasi saab, laiali ju ikka ei lähe?! Otsustasime siis minu poole sauna ja ujuma minna. Igaüks käis ruttu kodust riideid toomas ja Matt, eriti kiire mees, jõudis muuhulgas ka pruutidega kokteilil käia. 

Kairi boyfriend saabus otse töölt - väsinud, näljane ja valutava seljaga, aga pärast kausitäit pelmeene ja väikest massaaži sulas temagi kenasti peomeeleollu. Järgmisel nädalavahetusel lähen iga päev kell kümme magama. Aitab naljast! Sellist unevõlga pole juba teismeeast saadik olnud...

Kairi ja Iain

Hambaravi koos massaažiga

Täna hommikul olin eriti usin! Pidime Kairiga kohvikusse minema, aga ärkasin kogemata varem üles ja avastasin, et jõuan jooksmas ka ära käia. Pool tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi ning saatsin sõnumi, et püsin ilusti graafikus, käin ruttu pesus ja olengi teel. Siis langes pilk köögikapil olevale nimekirjale ja otsustasin veel kiirelt hambaarstiaja panna. See võtab ju ainult minuti!

Küsiti, mis mureks ja kas tahan ainult ühele asjale lahendust või soovin, et terve suu üle vaadataks? Kas ainult arsti vastuvõtt või soovin ka puhastamist, et siis võiks hügienisti aja kohe otsa panna. Selgus, et enne minekut tuleb kaks ankeeti täita, kogu see pundar, mida Eesti arst vastuvõtu käigus on küsinud, on seal kirjas - tõmba ainult linnukesi! Kas esineb tundlikkust, kas toit jääb hammaste vahele kinni, kas on igemeveritsust, allergiaid, bla bla blaah.

Ahjaa, kuidas ma sobiva arsti leidsin - guugeldasin "Vancouveri parim hambaarst"! Tal on muideks selline tool, mis teeb soovi korral kaelamassaaži. Mõistlik, eks! Pikutad tund aega täiesti kasutult, suu ammuli - minu meelest võiks samal ajal ka pediküüri teha ja kulmud värvida.

Aja sain järgmiseks pühapäevaks! Vancouveri hambaarstid töötavadki nädalapäevast sõltumatult.

Mul on muideks töökoha poolt selline tervisekindlustus, mis katab lisaks kõigele ilmselgele (nagu hambaarst) ka prillid, psühholoogi, massaaži, retseptiravimid, breketid, pimedakoera ja Viagra. Viagra on lausa eraldi välja toodud!

Viis minutit enne kokkulepitud aega tuiskasin lõpuks duši alt välja ja toksisin Kairile sõnumi, et võtku hoogu maha, jään ilmselgelt hiljaks! Täiesti tüüpiline Anu - kõigepealt on aega liiga palju ja lõpus tuleb ikka spurtida. Will I ever learn...

Nutt ja hala

Paar viimast päeva on ilm täiesti nässus olnud. Külm, vihmane ja pime. Jalutasin õhtul läbi saju koju, jalad märjad, varbad kui jäätükid. Mõtlesin, et söön natuke jogurtit, aga leidsin külmikust hoopis Kadri šokolaadiküpsised. Oiiiii. Teepott läks tulele, kerisin end pleedi sisse ja varsti oli elu jälle ilus.

Järgmise nädala prognoos on õnneks selline:

Aga ärge laske end teemast kõrvale juhtida, ei tule siit mingit tilu-lilu, mul on plaanis ainult halada!

Nii. Tööl on täielik hullumaja. Nagu täiskuu oleks või midagi... Äkki ongi? Igal juhul ei peaks täiskuu mitu nädalat järjest kestma, eksole! Üks segadus teise otsa - ma enam ei jaksa! Kopp on ees. Vahelduseks võiks jälle mingi muhedam periood tulla, kus saaks diivanil istuda ja raamatut lugeda, selle asemel, et nagu tumm leilis paberitööd vehkida, meilidele vastata, fakse saata, kõnesid teha, maalreid juhendada, kardinapuid üles panna ja segaste lapsevanematega suhelda.

Ükspäev panin uut kontorilauda kokku ja avastasin, et pole vist terve elu jooksul ka nii palju kruvisid keeranud kui nüüd, remondi käigus. Aga noh, tulemust on ju endal tore vaadata ja teised kiidavad. Peaks "enne/pärast" pildid tegema, saaks teile ka näidata. 

Ja uus laps kolis majja, nüüd hakkab siis rohkem töötajaid ka olema ja üleüldse rohkem sagimist. Saan lõpuks ometi inglise keelt harjutada! Viimasel ajal toimuks justkui taandareng - üha hullemaks läheb! Mõnipäev räägin kõik asjad lõdvalt ära ja teinekord on lihtsalt... blöblöabaloaäää. Keel ei väändu järele, noh.

Elamisloa paberid jõudsid 30. juunil immigratsiooni, aga sealt pole kippu ega kõppu. Jube tobe on niimoodi oma saatust oodata. Aasta aega. Vaikuses. Teised räägivad hirmujutte, et "jajaa, mu tuttavatel juhtus, et immigratsioon kaotas nende paberid ära ja siis tuli kõike otsast peale alata..."

Vahepeal ütlesin Kustavile, et kui tööl rahulikumaks ei lähe ja palka juurde ei anta, tulen Eestisse peitu, kuniks elamisloa vastus käes. Istun talv otsa ahju taga, ei taha kedagi kuulda ega näha. Kusti lõi muidugi juba särama, aga no ma läheks ju hulluks seal! Talv, külm ja pime... Ei-ei, tuleb end ikka positiivse mõtlemise lainel hoida. Vancouveris on vähemalt soe.

Ükspäev oli mul enesevihkamise hommik. Lambist. Muidu meeldin endale väga! Ja kui siis kord aastas viha tekib, on see nii ootamatu, et ei oska kohe kuidagi olla! Mõtlesin, et tahaks ukse suure kolakaga kinni virutada ja midagi katki lüüa. Käisin toast tuppa, aga ühtegi asja ei jäänud silma, mida lõhkuda raatsiks. Vannitoa ukse lõin natuke kõvemini kinni, aga niimoodi tagasihoidlikult, et naabreid ei segaks. Kustav arvas, et see polevat õige stress kui arutelu säilib.

Läksin ostsin Daniels'st ühe kaneelirulli ja kohe muutus tuju heaks! Tädi hõikas jälle ukselt, et hohoo, mandli-croissant?! Mina vastu, et hohoo, ei tea sa midagi! Kaneelirull hoopis. Peab natuke jälgi segama...

Sel nädalavahetusel kavatsen ainult nautida. Ostan omale midagi ilusat, sest mitte-midagi-pole-selga-panna, söön ainult rasvast ja magusat, loen "Eesti Naise" lõpuni, alustan uue raamatuga ja väldin internetti. Okei, internetti ei väldi. Aga vähemalt üritan väheke asisem olla ja mitte kaks tundi järjest tuimalt ekraani passida ilma, et hiljem mäletaks, mis sellest tolku oli... Õnneks on paar küllakutset ka soolas ja kui vähegi viitsin, olen seltskondlik ning vean end kodust välja.

Ahjaa, koju tulles sain postkastist pakiteate. Sedelil on kirjas, et "kollane ümbrik". Kätte saab alles hommikul. Teen nüüd une-eelseid panuseid, kas ema saatis mu vastuväidetest hoolimata kommi ja lugemist või tuli immigratsioonist elamisloa taotlus kogu täiega tagasi... Oeh, ma olen ju optimist ise!

Hea küll, uneaeg! Homme on reede.