Igasugu asju on juhtunud

Kui siia kolisime, oli köögiaknal mingi imelik ähmane... asi, aga noh, ülejäänud maja kõik vinks-vonks, ei hakanud sellega pead vaevama. Aja jooksul on sama klaasikahjustus järjest ka mitmetele teistele akendele ilmunud ja kuna ma väikestviisi puhtusefriik olen, ajab hulluks, et klaasid on ähmased.

Matt'i ei häiri, nii et minu mure. Aga mina jällegi ei tea akendest midagi. Tellisin siis eelmisel suvel hinnapakkumise, tuli mingi asjapulk kohale, mõõtis ja seletas. Muuseas ütles, et näiteks sellel peaaegu tervet elutoa seina katval aknal ei ole muud võimalust olukord parandada kui TERVE seinatäis akent asendada, kuigi klaasikahjustus on ainult kahel väikesel lahtikäival osal.

Ütlesin, et tahan individuaalset pakkumist kõikidele akendele, siis saab hinna järgi vaadata, kas vahetame korraga või mõnekaupa. Pakkumine tuli selline, et... odavam oleks uus maja osta. Ma olin nii šokeeritud, et ei vahetanud ühtegi.

Köögiaken, mis on kõige hullem, näeb täna välja selline:

Tundub nagu oleks kahe klaasi vahelt rasvane ja näpujälgi täis. Väidetavalt kondensatioon klaasi vahel, tihend on kusagilt järele andnud.

Ühel naabril oli ka. Ütles, et laseb enda omad korda teha (tal oli ainult kolmel väikesel aknal). Lasigi. Küsisin hiljem, et palju maksma läks: summa oli KOLME akna eest neli korda odavam kui minu ÜHE akna eest taheti. Ütles, et ainult klaasid ju! Raame pole vaja vahetada, kui raamil mingit defekti pole (mida meil pole!). Minu aknamees väitis, et ei saa ainult klaase vahetada.

Lihtsalt ei jaksa igas valdkonnas piisavaks eksperdiks saada, et igal sammul nahka üle kõrvade ei tõmmataks. Täna tuleb teisest firmast tüüp mõõtma ja pakkumist tegema, aga ülla-ülla, nende kodulehel on see lausa kirjas, et kondensatsiooni puhul vahetatakse ainult klaasid. 

Siin elatud aja jooksul olen jõudnud tegeleda küttesüsteemi jamadega (mitu korda!), vahetanud välja veeboilerid (nende eluiga ongi ainult 8-12 aastat), saanud naabrite näitel targemaks garaažiukse tõstesüsteemiga, nüüd siis aknad. Ma üldse ei taha! Tore on muidugi targemaks saada ja igasugu asjadest teada, aga... 

Ükspäev tõmbas Oscar õues veevoolikut sellise jõu ja hooga, et see tuli mingist kinnitusest lahti ja siis oli muru sees auk, kust purskas vett täie hooga taeva poole. Õnneks - ÕNNEKS - oli naabrimees kodus (mu enda oma pole pea kunagi siin, kui midagi juhtub), kes esiteks teadis, kust vett kinni keerata, et üldse asjale läheneda, teiseks oskas juhtunut parandada ja kolmandaks olid tal kõik vajalikud jupid olemas. 

Ahjaa, sipelgaid tõrjusin igasugu asjadega, aga kasutegur väga suur ei olnud, nii et lõikasin need kuradima vaarikad üldse maha. Kaevan välja, panen mingi puu asemele, vähemalt ei pea pidevalt seal jändamas ja tegelemas käima. Iga kord kui keegi mainib, et oo, teil on NII suur aed, on mul korraks piinlik, sest ma olen tegelikult kogu aeg väikest tahtnud. Aga noh, laste jaoks tore.

Ja elupuud kärpisin ükspäev võsalõikuriga meetri võrra madalamaks, sest see on veel viimane kõrgus, kuhu ma kõige kõrgema redeliga ulatun ja kuna ma kirglikult vihkan igasuguste töömeestega tegelemist ning nuputamist, kas mulle antakse õiglane hind või tõmmatakse mõnuga kott pähe, siis on lihtsam teatud töid ise teha.

Oksad panin spetsiaalsesse paberkotti, mida prügifirma mulle sügisel tutvustas. Blogisin sellest ka, et rohelisse prügikasti võib kõiki muid biojäätmeid panna, aga vot okste jaoks on seda suurt paberkotti vaja (autosse visatakse see kraam kõik segamini, nii et ma siiamaani ei tea, mis loogika seal taga oli, aga ma lihtsalt ei jõua KÕIGEGA end kurssi viia).

Panin rohelise tünni ja paberkoti mõlemad välja. Prügipäeval tühjendati roheline kast ära, aga kott jäeti koos okstega maha.

Helistasin, et mis toimps? Tädi ütles, et prügiautol oli täna pikk marsruut, ilmselt ei mahtunud (prügiauto oli siin kella seitsme ajal hommikul, nii et vist juba ennetavalt ei mahtunud), võtsid siis lihtsalt pool. Ma ütlesin, et mulle tundub, et see on rohkem nagu teie probleem, mitte minu ja et kas arve tuleb ka ainult poole eest? 

Kuus tundi hiljem jõuan koju tagasi ja see kott on endiselt maja ees. Helistan tagasi. Mingi mees võtab vastu. Ilmatuma aja uurib ja klõbistab, lõpuks ütleb, et teil ei ole vist paberkottide äravedu paketi sees. Küsisin vastu, et kas VIST ei ole või EI OLE? Sest mina ka ei tea. Ja et kas sügisel oli meil mingi teine pakett? Sest mul oli konkreetselt vastupidine probleem, et rohelist tünni ei tühjendatud, öeldi, et pean okste jaoks paberkotid ostma. Nüüd on oksi paberkottides korduvalt ära viidud, aga täna korraga enam ei saanud viidud?

Suunas mu kellelegi teisele edasi, kes ütles, et uurib. Ma palusin, et viljakalt siis, eksole! Järgmisel hommikul tuli hiiglaslik prügiauto ja korjas mu üksiku oksakoti kenasti peale.

Suurtest autodest rääkides - ükspäev olime juba magama minemas, kui tänavale ilmus tuletõrjeauto. Ja väikeste poiste jaoks pole ju midagi ägedamat kui tuletõrjeauto! Õnneks midagi ei põlenud, tulid lihtsalt midagi majade taga olevasse parki kontrollima ja juht jäi autosse. Oliver ütles kohale jõudes, et vaata, seal sees on päris tuletõrjuja!

"Päris tuletõrjuja" naeris seepeale nii kõvasti, et tuli välja ja otsis tagaistmelt lastele kiivrid (neil on mingid spets lastekiivrid, mida kingituseks jagada). Ja kui hiljem veel kõik tuled ka vilkuma pandi, siis ma arvasin, et lapsed lihtsalt minestavad vaimustusest.

Muide, siit küsimus - kui mehed satuvad täiskasvanuna nendesse ametitesse, millest nad väikeste poistena unistasid, siis huvitav, kas neil on lapsi nähes väike äratundmisrõõm ka? Töötada pole neis ametites ilmselt päris sama vahva, kui väiksena tundus, aga kui lapsed hooga peale lendavad, et TULETÕRJEAUTOOOOO ja sina oled nüüd see tüüp, kes neid nuppe käsutab, mis tuled vilkuma paneb... natuke peab ju ikka uhke tunne olema?!

-

Aknamees tuli just mõõtma ja kinnitas üle, et jaa, ainult klaaside vahetamisest piisab ja garantii antakse kümneks aastaks. Jään huviga hinnapakkumist ootama...

Erinevused (ja kuidas ma Kanadat aja jooksul teisiti olen hakanud nägema)

Mul käis mõnda aega tagasi siin üks Eesti telesaade külas, tahtsid, et räägiksin elust Kanadas ja erinevustest Eestiga (eetrisse läheb vist millalgi mitme kuu pärast, eks ma siis annan teada). Avastasin, et mida aasta edasi, seda vähem oskan neil teemadel sõna võtta, sest siinsed kombed tunduvad nüüd tavalised ja Eesti eluga pole ma enam nii täpselt kursis. 

Ma ei mäletagi, millest me siis lõpuks jutustasime (kõik ei lähe ju sisse ka), aga minu enda jaoks on peamine suurim erinevus endiselt selles, kui palju need kaks erinevat kultuuri iseenda presenteerimisele rõhku panevad.

Eestis on inimesed sätitud ja lõhnastatud, naised kannavad suvel viisakaid kingi ja ilusaid kleite. Kanadas on kogu see asi suvakam. Eestlasi on ilusam vaadata, Kanadas on mentaalselt mugavam. Pole kunagi sellist tunnet, et keegi arvustab või vaatab viltu. 

Parfüümi kasutamine pole Kanadas paljudes kohtades näiteks üldse lubatud (kontorid, meditsiiniasutused jne). Alguses tundus see mulle imelik, aga kui viimane kord Eestis käisin, pani mu nüüd-lõhnadega-mitte-harjunud nina kohe tähele, et inimesed tunduvad ülelõhnastatud. Eestis elades lõhnasin ise sama tugevalt ja ei saanud arugi, et teised ka. Ja kuna siin on väga multikultuurne keskkond, siis lõhnakombo alla ei lähe ju ainult parfüümid, vaid ka viirukid ja teab mis kõik muu. Nii et "scent-free zone" teeb töötajate elu veidi lihtsamaks küll.

Avalikes kohtades on haruharva kellegi peal parfüümi tunda (ja enamasti on need slaavi immigrandid), paljudel polegi vist üldse lõhnastamise harjumust ja need, kes parfüümi kasutavad, kannavad seda lihtsalt väga vähe korraga peale.

Eestlased imestavad sageli, et Põhja-Ameerikas lähevad lapsed viieaastaselt kooli ja leiavad, et see on maru vara. Siitpoolt vaadatuna näen seda hoopis teismoodi. Kool (Kindergarten ehk nullklass) algab tõesti sellel aastal, mil laps viieseks saab (Oliver alustab seega neljasena ning saab alles novembri lõpus viis, samas kui naabripoiss saab jaanuaris viis ja alustab koos Oliveriga viie-poolesena), aga sisuliselt on see ikka rohkem lasteaed kui kool. Kindergarten on kooli ruumides, aga kõik, mida nad seal teevad, on väga mänguline. Ja ka edasi läheb palju mängulisemalt kui Eesti koolis. 

Koolis on igal klassil oma ruum, kuni seitsmenda klassi lõpuni annab üks õpetaja kõiki aineid (peale keka ja muusika). Aga klassikaaslased on igal aastal uued, gruppe mängitakse vastavalt vajadusele ümber. Pannakse kokku neid, kes on rohkem samal tasemel (ja see tase ju muutub pidevalt). Peaaegu kõik klassid on liitklassid ehk näiteks 3/4 klass koos. Istuma kedagi ei jäeta, hindeid ei panda, kohustuslikku kodutööd pole (mingeid soovituslikke asju ja harjutusi aeg-ajalt tuleb). Ausalt öeldes mõistlik ka, sest koolipäev on piisavalt pikk, ei pea hakkama kodus edasi vehkima, ma kahtlen, kas sellest tegelikult targemaks saaks.

Ja koolipäev algab/lõpeb KÕIKIDEL samal ajal. Koolid on ringkondade kaupa, näiteks meie linn ja kõrvallinn moodustavad ühe kooliringkonna ehk mõlemas linnas on koolipäeva algus, lõpp ja kõikvõimalikud vabad päevad täpselt samal ajal. Kool algab kell 8:40 ja lõpeb kell 14:20. Vahetunde on kaks, esimene 15 min ja teine 30 min. Mõlemad veedetakse alati õues, sadagu või pussnuge.

Suvevaheaeg on siin 2 kuud, aga kooliaasta ainult 10 päeva pikem kui Eestis. Ehk aasta sees on rohkem vabu päevi. Igas kuus on meil vähemalt üks püha ja need on alati esmaspäeviti. Mõned korrad aastas on õpetajate koolituspäevad (kas reedeti või neljapäev-reede), mil tunde ei toimu. Ehk pikki nädalavahetusi on siin lastele rohkelt.

Toidu võtab igaüks lasteaeda, kooli ja tööle ise kaasa. Uhhh, te ei kujuta ette kui tüütu see pidev lõunate pakkimine on! 

Ja puududa võib nii palju kui vanemad heaks peavad, mingit luba küsima ei pea. Kui laps kooli ei ilmu, saavad vanemad hommikul kella 10 paiku automaatkõne, mis ütleb, et sinu laps see-ja-see ei ole kohale tulnud (ilmselt abiks teismeliste puhul, kes endale ise vabu päevi hakkavad andma). Kui kuskile reisile minna või laps haigeks jääb, on kombeks ise kooli teada anda, et nad lihtsalt teaks ja kui teada on antud, siis seda kõnet ei tule.

Hindamine on kirjeldavas vormis, kaks korda aastas saadetakse vanemate meilile Report Card, mis näitab iga aine kohta eraldi, et kas lapse tase vastab tasemele, ületab seda või jääb alla ehk selles mõttes laias laastus ikkagi tead, kui hästi või halvasti su lapsel läheb. Ja kirjeldav osa räägib palju ka sotsiaalsest poolest, et kuidas teistega läbi saab, mis harjutamist vajab, mis valdkonnas edusamme on teinud jne.

Lapsehoolduspuhkus on 12 kuud ja säilib 55% eelmise aasta palgast. Või 18 kuud ja 33% palgast. Pärast seda tuleb tööle naasta ja lapsed lähevad üldiselt kuskil üheaastasena lasteaeda. Lasteaias on kaks rühma - alla kolmesed ja üle kolmesed. Väiksemate puhul on ühe töötaja kohta 4 last, suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last. Rühmad on väiksemad kui Eestis, näiteks minu lastel oli väiksemate rühmas 8 last ja suuremate omas 16.

Oliveri lasteaed maksis alla kolmesena (arvutasin teile eurodesse) 592 eurot kuus ja pärast kolmandat sünnipäeva 400 eurot kuus. See on siinkandis üsna keskmine hind. Maksta tuleb terve kuu eest ette ja kas sa seda aega kasutad või mitte, ei loe. Summa sellest ei muutu, kui laps vahepeal haige või reisil on.

-

Töölt on puhkust kaks nädalat aastas (pluss enamikes asutustes jõulude ajal midagi lisaks), pärast viit aastat enamikes ettevõtetes kolm nädalat aastas. Seda tundub vähe, aga samas tänu nendele pidevatele pikkadele nädalavahetustele ei ole olukord üldse nii hull, kui pealtnäha paistab. Tasustamata vabu päevi ja tasustatud haiguspäevi võetakse ka nii nagu parajasti vaja on ja kuna väga tähtis on inimestele privaatsust anda, siis ei küsi keegi, et mis põhjusel sul vaba aega on vaja. 

Eraelu on siin päriselt eraelu. Eestis ju ka ei tohi töövestlusel laste ega perekonnaseisu jne kohta küsida, aga edasi läheb juba nii, et kooli alguse puhul tahaks vabu päevi, lapse sünni puhul ootaks ettevõttelt kingitust, jõulude ajal võiks tööandjalt vähemalt kommipakid tulla jne. Kanadas ei tee tööandja lastele mingeid kingitusi, lapsed ei tööta ju seal!

Tüüpiline motivatsioonipakett, mida tööandjad pakuvad, on lisatervisekindlustus, mis katab siis asju, mille eest peaks muidu ise maksma. Näiteks hambaravi, massaaž, retseptiravimid, prillid jne. Neid on siis erinevate tasemetega, paremaid ja nigelamaid.

-

Small-talk'i pidasin Eestis elades pealiskaudseks ja ebavajalikuks, aga nüüd vaatan asjale uue pilguga. Small-talk teeb võõrastega suhtlemise vabaks ja lihtsaks, annab signaali, et võõras ei kujuta ohtu. Kohati on muidugi tüütu ka (eelkõige sellepärast, et ma lihtsalt ei oska nii vabalt small-talkida, kui tahaks), aga nüüd hindan pigem selle eeliseid kui puuduseid. Nii palju on neid näiteid, kus võõrad lambist midagi ütlevad või kommenteerivad ja see lisab mingit nähtamatut küünarnukitunnet, võtab üleüldist sotsiaalset pinget maha.

Suhtlemises on suur erinevus see, et kanadalased ei küsi kunagi isiklike asjade kohta (või küsivad sellisel viisil, et sul on võimalik vastata kas pealiskaudselt või siis detailsemalt, kui peaksid soovima rohkem jagada). Näiteks, tervis, pereelu, sõltuvused, minevik, poliitilised vaated vms. Kanadalased on hulga diskreetsemad kui eestlased. Isiklikke asju jagatakse ikka, aga see ei tundu kunagi pealesurutud. Jagad ainult siis, kui seda päriselt teha soovid.

Mis mulle eriti meeldib, on see, et siinses viisakuses ei püüta sind pea kunagi ümber veenda. Ei soovi magustoitu või ei taha alkoholi - pole probleemi, keegi ei suru. Alati aktsepteeritakse, mis iganes su otsus on. Hakkad peolt ära minema, keegi ei jaura, et miks nii vara ja jää veel natukeseks. 

Komplimente tehakse siin rohkem ja nendele vastamise olen ma nüüdseks peaaegu ära õppinud. Ei rehma enam "oh mis te nüüd...", vaid ütlen lihtsalt aitäh nagu ülejäänudki kanadalased.

Tervisekindlustus on hästi sarnane Eestile ehk arstiabi on tasuta, aga Eestis on see parem, et ka privaatne teenus on olemas ja kui sul on millegagi ikka päriselt kiire (või oled lihtsalt rikas nagu kröösus ja viitsi üldjärjekorras oodata), saad raha eest kiiremini ette. Siin seda võimalust pole (või noh, võib muidugi USA-sse minna ja seal saab raha eest kõike, aga see pole kõikidele kättesaadav).

Arstide rollid on veidi erinevad kui Eestis, näiteks perearst teeb siin palju rohkem toiminguid kui Eesti omad, näiteks jälgib rasedust, teeb günekoloogilist läbivaatust, paigaldab spiraali, lõikab välja igasugu nahamoodustisi jne.

Eriarsti juurde saab perearsti saatekirjaga ja see toimub automaatselt - ühel hetkel saad lihtsalt eriarsti kabinetist kõne, et mis ajad sulle sobivad? Eestis pidi neid aegu minu meelest ise taga ajama, aga võib-olla on vahepeal asjad muutunud.

Visiiditasu ei võeta siin kunagi.

Ja kõik rasestumisvastased vahendid (pillid, spiraal jne) on naistele tasuta.

-

Pesukuivati on sama elementaarne kui pesumasin. Kõigil on olemas (elekter on siin muide mitu korda odavam).

-

Ja esteetilisele poolele pööratakse üldiselt vähem tähelepanu mitte ainult välimuse osas vaid ka kõiges muus. Näiteks kaubamajad ei näe välja nii ilusad, kui Eestis, igasugu arstikabinetid on lihtsamad. Kõik peab lihtsalt funktsionaalne olema. Täpselt nagu riietuses, et kui viigipüksid ja pidžaamapüksid katavad mõlemad tagumiku ära, milleks siis viikidega vaeva näha.

Pea kõikidel autodel on must sisu. Minul on helebeež (sest noh, eurooplane) ja kõik alati kommenteerivad, et oh kui ilus ja kas ei määrdu liiga lihtsalt? Siis hakkasingi märkama, et tõesti ei ole pea kellelgi heleda sisuga autosid. Lihtsalt pole praktiline. Eestis on hele sisu minu meelest väga levinud.

Sisustuses eelistavad nad siin ka sageli pigem tumedaid toone, kuigi tume mööbel on minu meelest ebapraktiline ja näitab iga tolmukübeme välja. Ja nahkdiivanid on kõigi lemmikud. Sellised nagu 90ndate kontorimööbel Eestis. Aga alati maru mugavad. Näe jällegi - viikide asemel pidžaama.

-

Kõiki kaupasid saab ilma igasuguse põhjuseta tagastada (väikeste eranditega, näiteks aluspesu ei saa). Minu meelest nii mugav! Ja ilmselt soodustab üleostmist ning ma kahtlustan, et palju tarbetut kaupa jääb inimeste poolt ka tagastamata, nii et pood võidab igal juhul.

Seda küsiti ka, et mida ma Eestist igatsen. Peamine on toidupood. Kanadas ei müüda minu meelest midagi super maitsvat. Palju on väga töödeldud toitu (kuigi võrreldes USA-ga on siin veel väga hea seis), kõik asjad sisaldavad rohkem soola ja suhkrut kui Eestis. Kõik säilib palju kauem. Ja valik ei muutu üldse. Kõik on kogu aeg sama. Ei ole seda, et mingi väike ettevõte laseks turule mingi huvitava maksapasteedi või kana taignas või pistaatsiajäätise. Kõik tuleb ainult suurtest tehastest.

Aga kuna mu sõbranna on praegu teist kuud Eestis, siis tema ütles, et miinus olevat jällegi see, et värske kraami valik on hulga kesisem. Meil on Kalifornia ja Mehhiko kiviviske kaugusel, nii et aastaringselt on absuluutselt kõik asjad alati olemas, pole mingit ühe või teise asja hooaega (lisapunktid selle eest, et arbuusi sees pole siin seemneid).

-

Kanada on ametlikult kahekeelne ja sageli küsitakse, kas siin saab ilma prantsuse keelt oskamata üldse hakkama. Reaalsuses räägib prantsuse keelt siin ainult üks provints kümnest (Quebec) ja ülejäänud Kanadas ei kuule prantsuse keelt pea mitte kunagi. Selles mõttes ei anna üldse võrrelda ühekeelse Eestiga, kus ilma vene keelt oskamata on raske tööd leida.

-

Ohh, ja lõpetuseks: "Bread" on SAI. Iga mõne aja tagant loen jälle kuskilt kriitikat, et ameeriklased on rumalad, ütlevad bread, aga söövad hoopis saia. Bread on inglise keeles alati saia tähendanud, leivaks oleme me selle eestlastena ise tõlkinud.

Ahjaa, leiba igatsen! Mõnest pagariärist (ja vene poodidest) saab mingit musta leiba, aga ma tahaks kõiki neid ägedaid sorte ja suurt valikut, mis teil seal Eestis on. Ja värskena!

(Kanada on 220 korda suurem kui Eesti, nii et provintsiti on asjad veidi erinevad. Mina kirjutasin British Columbia ehk kõige läänepoolsema provintsi vaatevinklist).

Omaenda poegade söömise teemadel

Ma käisin lastega väikesel linnapuhkusel ja hotelli lähedal olid hobusekaarikud, mis turistidele lõbusõitu tegid. Lapsed küsisid korduvalt, kas me võiks hobusega sõitma minna, aga sisustasin nende aja nii ära, et lihtsalt "ei jõudnud". Tegelikult oli asi selles, et mulle tundub nii loomuvastane, et hobune keset autode müra mööda asfalti kablutab. Hiljem guugeldasin, sest redditis on alati keegi juba küsinud asju, mis mindki huvitavad ja selgus, et need konkreetsed hobused on väga armastatud ja hoolitsetud. Seal kirjutasid mitmed endised töötajad ja muud asjaga seotud inimesed ning mitte ühtegi negatiivset kommentaari polnud, kuigi küsija oli sama skeptiline kui minagi. Üllatusin.

Aga ikkagi ei tõuse mu käsi sellist äri toetama. Kogu see asi tundub kuidagi vale. Longivad terve pika kuuma päeva mööda kärarikkaid linnatänavaid, õhtul pannakse treileritesse, viiakse talli ja hommikul jälle tagasi. Mis elu see on!

Asju pakkides vangutasin pead, sest isegi kui ainult kaheks ööks minna, on lastega reisides ikkagi vaja miljon asja kaasa vedada. Ma ise olen see tüüp, kes reisib alati minimaalse kogusega ja imestab, et mida sisaldavad need täiskasvanud inimeste kolm megasuurt kohvrit, mida puhkusereisile kaasa veetakse? 

Viimasel hetkel viskasin ka vankri autosse, mõtlesin, et lihtsam asju autost hotellituppa vedada. Aga järgmisel päeval nuiasid lapsed, et kas võib selle õue kaasa võtta ja no küll oli mugav, sest üks tahtis hirmsasti vedada ja teine tahtis ainult vankris istuda, nii et nad olid ideaalne tiim. Ja mina ei pidanud veepudeleid ega muud taolist kotiga kaasa vedama.

Hästi tore ja tšill oli, aga enesetunne pole mul endiselt just kiita. Pärast antibiotsikuuri on kopsud väidetavalt puhtamad (aga mitte päris puhtad), aga köhin endiselt, kuigi natuke parem vist on. Paar päeva tagasi algas nohu ja nüüd tundub, et see hakkab põskkoobastesse lööma. Ma pole nii hullult haige juba aastaid olnud! Ja nüüd siis keset kuuma juulikuud...

Suvejuttudest nii palju, et meil on sel aastal megapalju vaarikaid. Aga ka megapalju sipelgaid. Ja millegipärast söövad nad mu vaarikaid! Eelmistel aastatel pole sellist nalja olnud. Marjadel on augud sees ja iga vaarika küljes mitu sipelgat askeldamas. Jube vastik. Uhasin veega üle ja pritsisin mingi spets seebilahusega, aga ei miskit. Mõtlesin juba, et kaevan vaarikad välja, aga naabrimees pakkus, et äkki mürgita sipelgad ära? Mis on tõesti asjalik idee, sest need kuramused hammustavad ka, Oliver käib meil aias ainult kummikutega, ei jaksa enam sipelgate eest ära joosta.

Jaa, ma tean, et on ju looduslikud vahendid nagu kaneel ja... Kõik on proovitud. Neid ei huvita absoluutselt. Jalutavad üle mu loodusliku vahendi ja sigivad nagu jänesed, miski neid ei takista.

Muide, sellega seoses meenub, et guugeldasin ükspäev hamstrite kohta, sest Oscar on hakanud hamstrit tahtma. Tahtsin teada, et mitu neid olema peab, et igavusse ära ei sureks ja tuleb välja, et hamster tahabki üksi olla! On mingid spets liigid, keda saab ka kahekaupa pidada, aga laias laastus on ikkagi kõige õigem võtta ainult üks hamster. Seega pole ime, et nad sageli omaenda poegi söövad, sest kui sa ikka täielik introvert oled, aga siis korraga kümme beebit saad, on ilmselgelt rahu rikutud!

Kanad on muide väga tänuväärsed lemmikud. Oliver kõnnib nendega sageli ringi just nii nagu siin pildil ja kui mina oleks kana, ei tahaks küll jalad taeva poole hõljuda, aga meie kanad on sellega nii harjunud, et ei tee katsetki eest ära minna, kui neid sülle võtma minnakse. 

Muide, ükspäev mõtlesin, et muna on ikka üks suur müsteerium. Mitte midagi peale soojuse ei ole vaja, et sellest lind välja haududa. Pole ema verevarustusega ühendatud ega midagi. Kõik vajalik on juba koore sees olemas. Loodus on vägev.

Keedunuudli seiklused

Ma olen vist nüüd ametlikult vana, sest ilmad lähevad muudkui soojemaks ja valgemaks, aga mina unistan sügisest ja sellest esimesest krabisevast vihmasajust peale mitu kuud kestnud põuda. 

Aga eile käisin esimest korda sel suvel turul ja nii mõnus soe tunne tuli sisse. Päris söök maitseb ikka sada korda paremini kui see poe-kräpp. Porgandid on magusad nagu kommid. 

Mul on paar nädalat järjest selline köha olnud, et kopsutükke lendab. Aga kopsud olid puhtad. Enesetunne nagu keedunuudlil, energia nullis. Selle osa pärast ma isegi eriti ei muretsenud, mõtlesin, et hakkan lihtsalt vanaks jääma. Aga lõpuks köhisin nii, et ajas oksendama. Tuleb välja, et see on kopsupõletiku tunnus. Nii et kopsud läksid uuesti kontrolli ja nüüd nad enam puhtad polnud, krõbin oli sisse jõudnud. Sain antibiotsid ja energia hakkab tagasi tulema, selgub, et polegi veel nii vana, et keedunuudliks kvalifitseeruda.

Kämpimas käisime. Muidu käib Matt lapse/lastega ja mina sõidan üheks päevaks külla, kui nad just rohkem kui tunni kaugusel pole. Minu meelest on kämpimine natuke nagu hunniku raha kulutamine, et teeselda kodutut. Päevi lageda taeva all veeta ja nõusid käsitsi pesta. Olla liivane ja lõkkesuitsune. Ja-jaa, ma saan aru, et mingi võlu seal ikka on, aga mina isiklikult teeks oma vaba ajaga midagi muud.

Hiljuti võttis Matt esimest korda mõlemad lapsed kaasa ja mina jäin kaheks ööks üksi koju. Vau! Esimese päeva veetsin koristades. Kõik läikis! Vaatasin poole ööni filmi ja hommikul magasin nii kaua kui torust tuli. No kaua ei tulnud, seitse aastat sunniviisilist kukelauluga ärkamist iga jumala päev on oma jälje jätnud. Aga no mingi poole üheksani venitasin välja, mis on mu tavahommikutega võrreldes ebareaalselt hilja. Loivasin kööki ja saate aru, endiselt kõik läikis! Palsam mu hingele.

Käisin trennis, poes ja kohvikus. Õhtul läksime sõbrannadega õhtusöögile ja kokteilile. Maru mõnus oli. Magasin jälle mingi... kaheksani äkki. Ja siis tuligi juba pere koju. Ideaalne puhkus. Lõpuks jõudsin neid ikka igatsema ka hakata.

Järgmine kämpimiskoht oli ühe ilusa saare peal, kus ma veel käinud ei olnud ja lubasin, et lähen kaasa. Aga oma autoga, et saaks järgmisel päeval koju tagasi sõita. Matt nõudis, et ühe reisi pean ma nendega täispikkuses kaasa tegema, nii et lahkuda ei tohi ja pean kõik kolm ööd saarel veetma. Oi, ma ei tahtnud! Aga noh, läksin siis. Väga ilus saar oli, aga pärast esimest ööpäeva olin rohkem kui valmis lahkuma. Kaua sa jalutad seal ühes ja samas rannas, isegi kui see ilus on. Aga lastel oli muidugi tore kivisid pilduda ja krabisid ämbrisse koguda. Mulle ka meeldisid lapsena täiesti teistsugused asjad kui täiskasvanuna. Näiteks konnad ja vihmaussid. Paljaste jalgadega poriloiku astuda ja niisket muda varvaste vahel tunda. Aga praegu nagu ei kipu enam...

Mina lähen järgmisel nädalal lastega omaette linnapuhkusele paari tunni kaugusele. Ööbime basseiniga hotellis, et lapsed saaks iga vaba hetke kaelani vees veeta, käime suurtel mänguväljakutel ja proovime ära sealse batuudikeskuse. Kohvikusse satume kindlasti rohkem, kui korra päevas. Ja mitte keegi pole lõkkesuitsune ega liivaste jalgadega. Minu moodi puhkus.

Meil algas ju nüüd lõpuks koolivaheaeg. Ükspäev just vaatasin järele, et kooliaasta on siin tegelikult ainult 10 päeva pikem kui Eestis, kuigi suvevaheaeg on ainult kaks kuud. Meil on lihtsalt igas kuus üks pikk nädalavahetus (pühad on alati esmaspäeviti ja igas kuus on vähemalt üks püha) ning paar korda aastas on õpetajate koolituspäevad (mis on kas ainult reedel või neljapäeval ja reedel) ehk lastel jälle pikk nädalavahetus. Vaheaegasid on kaks - jõulude ajal ja kevadel, kumbki kaks nädalat.

Suvel üritan lastele võimalikult palju lahedaid asju planeerida, sest sõber mainis ükspäev, et 80% sellest ajast, mis me oma lastega veedame, on enne kümnendat eluaastat. Pärast seda tulevad juba sõbrad ja täiskasvanuelu peale, siis näeb neid varasemaga võrreldes nagu kuuvarjutust. Nii et kasutan neid esimest kümmet aastat targalt. Eriti arvestades, et üks on juba seitsmene...

Jalanumber on tal 36, varsti saame hakata kingi jagama. Nii nad suureks kasvavad!

Vastu hambaid

Ma sain just aru, et pean hakkama rohkem telekat vaatama! Kui The Handmaid's Tale uus hooaeg välja tuli, ootasin kannatlikult, et kõik osad saadavale jõuaks, sest nad oskavad nii hästi pinget kruttida, et ma ei ela üle, kui pean jätkulugu kasvõi ühe päeva ootama. Mul on vaja, et saaks kõmm-kõmm-kõmm järjest vaadata. 

Nüüd on siis kõik osad väljas, Matt viis lapsed kaheks päevaks kämpima ja mina saan teha, mida iganes hing ihaldab (mis tähendab seda, et esimesed paar tundi koristasin, siis tegin aiatöid, seejärel käisin suuremal toidupoe tiirul) ning mingi hea seriaal käib ikka asja juurde.

Istusin maha, panin teleka käima ja... 

Alguses näidati eelmise hooaja kokkuvõtet nagu ikka. Ja mulle ei tulnud mitte miski tuttav ette! Kruttisin siis VEEL tagasi ja sain aru, et olengi ühe hooaja täiesti maha maganud! Ma ei tea, mis nüüd saab, sest kaht hooaega kahe päevaga ma küll ära vaadata ei jõua. 

Või jõuan?

Ennist koristades tegin avastuse, et lapsed on suureks kasvanud. Vanasti mängiti intensiivselt autodega, aga nüüd on enamik neist kappi seisma jäänud. Nüüd nad ehitavad kas legode või magnetklotsidega (kui peaks lemmikmänguasja valima, siis no magnetklotsid on igapäevases kasutuses olnud juba viimased ma-ei-tea-kui-mitu aastat). Oscar mängis kolmeselt (ja neljaselt-viieselt-kuueselt) kogu aeg autodega, aga Oliver tahab kolmeselt ainult ja AINULT seda teha, mida vend teeb, nii et kui vend ehitab, siis ehitab ka Oliver.

Ja noh, kanadega mängisid nad kah väga intensiivselt, aga kanad kasvasid nii suureks, et ei mahtunud hästi enam oma kasti ära ja ma pidin nad õue kolima. Nüüd istuvad kuudis selle soojenduslambi all ja seal on jällegi nii palju ruumi, et väga lihtsalt neid enam kätte ei saa (õues saaks, aga praegu on õuemineku tee veel kinni, sest ma pole kindel, kas nii väikese linnu võiks veel rott või miski muu elukas maha murda).

Esimene öö kuudis oli natuke stressirohke, sest ma olin hirmus mures, et äkki on neil seal ikka natuke jahe ja siis vaesed linnulapsed lõdisevad. Aga nad on ilusti hakkama saanud ja iga nädalaga suuruses kahekordistunud, nii et tore.

Ükspäev sain koolidirektorilt kõne (aga kuna see tuli õhtusel ajal varjatud numbrilt, ei võtnud vastu ja siis jättis ta mulle kõneposti sõnumi, et tahtis lihtsalt mainida intsidenti, mis päeval oli toimunud ja lubas järgmisel päeval tagasi helistada). Uurisin siis Oscarilt, et mis juhtus? 

Sain teada, et võis-olla-või-mitte-olla, et pani kellelegi vastu hambaid...

No nii. Hakkab pihta. Elu poiste emana. 

Aga noh, selles mõttes ma ei kurda, et meil on alles esimene intsident, samas kui naabritüdruku käest kuulen iga jumala päev, mis draamad tal klassiõdedega on ja kes kellele mida ütles ja kes parajasti kelle sõber on või ei ole. Õudselt väsitav. Ma salamisi lootsin ju mõlema rasedusega, et äkki saan tütre, aga pean tunnistama, et tuleb saatust usaldada, sest mina olen küll läbi ja lõhki poiste ema. Ajapikku olen mõistnud, et oli hea valik. Kuigi noh, mina ei valinud. Lihtsalt vedas...

Oscarilt mingit lugu kätte saada on omaette ooper, sest noh, autism. Peab oskama otse küsida ja siis saab ausa vastuse, sest valetada ta paraku üldse ei oska. Aga kui õiget küsimust ei oska küsida, siis võib osa infot välja jääda.

Matt ütles muidugi kohe, et tead, osadele inimestele tulebki lihtsalt vastu hambaid anda, poiste maailmas on hierarhia värk, et peab end kehtestama, sest muidu jääd peksukotiks. Ma leidsin, et tõsi küll, aga direktorile ma vist päris nii ei saa öelda, pean ikka kanadalane olema ja ehmunud nägu tegema või midagi.

Aga siis tuli välja, et kaks poissi ajasid teda ja ta klassiõde taga, olevat hirmus olnud ning kuidagi ta selle tou siis kirja pani. Ütlesin, et tead, järgmine kord ära hakka jooksma ja viruta kohe.

Hahaa. Tegelt ei öelnud. Rääkisin ikka ilusti, et ära esimesena löö. Aga seda ütlesin küll, et kui keegi sind ründab, siis pane täiega vastu, meie issiga lubame. Pärast tuli muidugi välja, et mõlemad madistasid, polnudki kindel, kes esimesena lõi. Süsteem on selline, et kui millegiga hakkama saad, siis tuleb korrapidaja-õpetajaga õues ringi jalutada, ei saa mängima. Jalutasid siis koos ja nüüd on jälle sõbrad.

Aga jah. Siin ma siis nüüd olen, seriaal puha vaatamata, aga blogipostitus tehtud. Annan endast nüüd parima, et natuke paremini telekale pihta saada...

Kuidas ma lõõgastuda ei osanud

Mehed saatsid meid emadepäeva puhul sõbrannaga kahekesi spaasse. Seal on mobiilivaba süsteem, et telefoni jätad kappi ning kondad niisama saunade ja basseinide vahet. Mõte on selles, et poleks aimugi, mis kell on ja saaks vabaks lasta. No ma ei tea. Meil oli pidevalt see tunne, et magame midagi maha ja üldse ei tea, kui kaua võiks niisama jutustada ja kui pikalt kuskil nurgas raamatut lugeda. 

Teine reegel, mis vabaks laskmist pidi toetama, oli see, et sööma lähed hommikumantlis ja plätudes. Lõunaks on kümnekäiguline eelroogade valik - rida erinevaid tillukesi portsjoneid. 

Eelmine kord käisime seal Mattiga ja tookord võtsime massaažid ka juurde. Ja juba toona võitlesin süsteemile vastu, sest esiteks oli see hommikumantel märgade ujumisriiete peal ja siis tuli massaaž, aga lõunasöök algas kohe pärast massaaži ehk idee oli siis selline, et paned selle märja hommikumantli paljale õlisele kehale ja istud restorani maha. Õõh.

Tookord kimasin alustuseks duši alla, siis lunisin mingilt koristajatädilt uue hommikumantli ning selle alla panin aluspesu ja t-särgi. Ja siis oli okei. Sest tõesti istusid kõik inimesed hommikumantlites ja plätudes nagu soovitatud. Aga vähemalt oli mul kuiv rüü.

Sõbrannaga leidsime, et kuskil esimese päeva lõpuks vist lõõgastuks ära ja ei otsiks enam kella. Aga kuna see oli mõnetunnine pakett, siis sellist taset veel ei tulnud. Paar korda käisime kapis olevat telefoni piilumas, see natuke aitas.

Lõunasöök venis täiega. Iga roog oli paari ampsu suurune, nii et söömise peale aega ei kulunud, aga iga järgmist käiku ootasime pikalt. Arutasime veel, et selline tunne nagu oleks rohkem aega möödunud kui peaks, aga kuna öeldi, et lõuna kestab tund aega ja kella meil ju polnud, siis tuli lihtsalt süsteemi usaldada.

Kui arve saime, selgus, et möödunud on peaaegu KOLM tundi. Minu meelest veidi imelik paluda inimestel telefonid ära panna ja rahus lõõgastuda, aga siis kaks tundi üle aja minna... 

Iga asja eest küsiti jootraha. Põhja-Ameerika värk. Toit ja spaa olid ette makstud, aga arve toodi lauda, et "toidu osa on küll ette makstud, aga kui soovite, VÕITE jootraha ikkagi jätta". Ja kogu see värk oli nii viisaka survega esitatud, et suht võimatu oli mitte soovida jotsi jätta. Teenindus oli tegelikult väga hea, nii et okei, jätsime. 

Õigemini "väga hea väikese viperusega", sest teenindaja kallas mu veini sisse kogemata mullivett ja kui mina (viisaka kanadalasena) ütlesin, et "pole midagi", siis lihtsalt naeratas rõõmsalt, et "nüüd on sul spritzer!". Ma vaikimisi muidugi eeldasin, et ta toob mulle uue veini, aga...

Ühesõnaga, tulge Kanadasse ettekandjaks! Siin võib rahulikult asju pekki keerata, kuniks seda teha hästi viisakalt ja kõrvuni naeratuse saatel. Tippi jäetakse ikkagi.

Jootraha kõrgeim tase oli muidugi see, et päeva jooksul lasti lihtsalt arvele juurde kirjutada, et kui palju tippi lisaks panna ja alles uksest välja minnes tuli maksta. Seal arvutati siis jookide-snäkkide arved koos jootrahaga (pluss lõunasöögi jootraha) kokku üheks arveks ja ka sellele kogusummale andis masin tipivalikud ette. Ehk lõpus sai jootraha jätta sisuliselt veel ka... jootraha pealt!

Ma ei jätnud. Nii kanadalane veel ei ole. Aga muidu oli tore päev!

Beebid kohal

Oscar teatas ükspäev, et kui ära sured, saad valida, kas oled vaim või ingel ja nüüd olen ma siin pead vaevanud, et kumb ma siis olla tahaks? Inglite osas on natuke vähe infot minu meelest. Aga vaimudel tundub üsna tore elu olevat, saab ringi tuuseldada ja maailma näha.

Ossu ütles seda ka, et taevas peab vaatama, et vanadele inimestele peale ei astuks. Üritasin uurida, et kas nad lihtsalt vedelevad seal kõikidel jalus või miks peale astumine üldse teemaks on, aga tal ei olnud kah rohkem infot. Seda ei õnnestunud mul ka teada saada, et kust ta kogu seda surmajärgset värki kuulis, sest meie pole kodus inglitest rääkinud.

Aga surmast tuli eelmisel nädalavahetusel korra juttu küll, sest üks tibudest suri kohe saabumisejärgsel päeval ära. Kössitas hommikul omaette ja oli kuidagi unine ning hiljem avastasin, et heitiski hinge. Panin lahkunu paberkäterätikule ja jätsin lauale, et lapsed (no terve naabruskonna lapsed olid siin) saaks igast küljest vaadata ja veenduda, et ongi läinud. Neile tundus huvitav. Sain kohe väikse õpetliku hetke ka kohe sisse visata, sest kohe küsiti, et kas me saame ta kuidagi tagasi tuua ja siis rääkisime surma lõplikkusest ja miks peab autotee ääres ettevaatlik olema jne.

Kanasid on hiljem keeruline juurde lisada, sest nad on parasjagu bitch'id ning uustulnukaid väga ei aktsepteeri. Nii et helistasin kohe sellele tädile, kelle käest me tibud ostsime, et kas tal on mõnd ekstrat ja saimegi kaks tükki juurde, seega nüüd on lausa seitse (aga kuskil kuu aja pärast selgub, kas mõni osutub kukeks, nii et siin võib veel harvendust tulla - kuked pole linnas lubatud).

Ma valisin kaks sorti, eksole. Aga nendest uutest oli üks hoopis kolmandast sordist. Ja no täitsa lõpp, kui lemmik kohe! Esiteks nii ilus! Ja teiseks hästi chilli iseloomuga, väga hea meelega istub peopesas ja kui silitada, jääb kohe magama. Nüüd käivad kõik naabrid õhtuti kanu silitamas, on natuke teraapia eest nii inimesele kui linnule.

Ma üldse ei tahtnud nende väikeste tibudega jamada, aga peab tunnistama, et ikka hästi nunnud on! Suurematega oleks vähem tööd, aga vähem nunnufaktorit. Aga küsige nädala pärast uuesti, sest see esimene nädal ongi lihtne, sest nad püsivad ilusti oma kastis ja väga suuri junne veel ei kaka.

Aga siit edasi tulevad muutused, sest sööginõu, mis alles viiendal päeval uuesti täitmist vajas, on kuuendal ja seitsmendal päeval 24. tunniga tühjaks saanud ja kasvama on nad nüüd samuti hüppeliselt hakatanud. Vaikselt tehakse juba lennuharjutusi ja ma tean, et kaugel ei ole see hommik, mil ma elutuppa astudes tibud igalt poolt mujalt leian, kui nende kastist. Nii et kastile tuleb mingi metallvõrk peale otsida.

Praegu on veel armas igal hommikul siutsumise peale ärgata, sest lapsed toovad mulle tibusid voodisse enne, kui ma silmad lahtigi jõuan teha. 

Muudest uudistest nii palju, et õppisin Kanada kohta jälle midagi uut! Nimelt sain teada, et Montrealis on väga levinud "tempod" (ehk temporary car shed). Seal nimelt sajab megapalju lund ja inimesed lihtsalt ei jõua iga jumala hommik autot hangest välja rookida.

Ütlen kohe ära, et esteet minus tahaks selle vaatepildi peale silmad peast välja kraapida, aga samas - kas ma pigem roogiks igal hommikul ja õhtul lund või kannataks selle kilemaja välja? Arvestades, et suht kõikidel naabritel oleks seesama kole putka maja ees, siis ausalt öeldes vist midagi kaotada pole, vaatama peaks neid nagunii, kas siis ainult teiste või ka enda maja ees. Kole, aga geniaalne. Midagi pole öelda!

Beebiuudised

Lugejad juba kurdavad, et kaua peab seda hammaste pilti vaatama, äkki saaks vahelduseks mõne uue postituse? Kirjutamisega on see jama, et kui ree peale saada, tuleb ideid uksest ja aknast, aga kui liiga pikk paus jääb, ei oska nagu enam midagi öelda. 

Homme saabuvad tibud! Lapsed on nüüd piisavalt suured, et neist rõõmu tunda ja mõtlesin, et aeg on küps. Tegin kõva uurimistöö, sest kanadega on laias laastus nii, et mida ägedamad nad välja näevad, seda rohkem on igasugu puudusi. Mina aga tahtsin selliseid, kes oleksid sõbralikud, ei röögiks vahetpidamata, ei kipuks hauduma ega jääks haigeks. Valisin siis kaks sorti, sest üks muneb tumepruune ja teine kas sinise või rohelise koorega mune, olenevalt, kuidas teda täpselt ristatud on. 

Mu hambaarst ütles, et tema võtab alati 6-nädalased tibud, sest nendel on juba täissulestik ja saab kohe õue panna. Kõlas väga ahvatlevalt, sest eelmise korra kogemus näitas, et esimene nädal on need tibud jube nunnud, aga varsti hakkavad nad kastist välja lendama ja junnid lähevad üha suuremaks ja kanasitt haiseb täiesti kohutavalt. Aga elama peavad nad esimese kuu aega ikkagi lambi all, nii et õue ma neid saata ei saa enne, kui nats rohkem sulgi seljas, aga samas ei taha, et elutuba laudaks muutuks.

Vanemaid tibusid pakuti igasugu muid sorte, aga mitte ühtegi nendest, mida mina tahtsin, nii et otsustasin, et elus on suuremaidki probleeme kui kanasitt keset elutuba ja lastele on need kahepäevased tibud ju tore elamus, nii et tulevad siis uhiuued. Eile koorusid.

Aprillis käis mu täditütar külas. Alguses vaidlesin, et aprill on selline nii ja naa, võib-olla ei ole ilm veel väga soe, aga nad ei saanud siin oldud nädalate jooksul üldse vihma ja kõik puud õitsesid, nii et tegelikult väga paha ei olnudki!

Ta oli pubekana meeletu "Videviku" fänn ja kuna see Forks'i linnake, kus filmi tegevus toimus, siit väga kaugel ei ole (aga noh, Ameerika poole peal), käisime muidugi seal ka ära. Bella auto, mida filmis kasutati, on sinna pargitud, aga muidu on see Videviku värk kõik selline papist vampiiride väljalõigete tasemel. Ja suurt midagi seal kohapeal ei filmitud, aga linnasilt on seesama, mis filmis ja rannad on suht sarnased.

Fänne see muidugi ei morjenda ja kaardi peal oli nii palju nööpnõelu, et enda oma sai mingisse kaheksandasse kihti pista.

Seoses külaliste ja kogu kaasneva elevusega ei sattunud ma mõned nädalad trenni ja sain hiljem teada, et keha on ikka ütlemata tänamatu. Kui ma lõpuks tagasi läksin, oli selline tunne nagu poleks kunagi elus trenni teinud. Valisin tunni alguses kohe kergemad raskused kui tavaliselt, aga ikkagi surin. Nii raske oli!

Aga edasi on kiiresti kergemaks läinud, sest juba ülejärgmisel päeval tahtsid lapsed liivakasti uude kohta ja kuna mina tahtsin oma istutuskasti tagasi, kuhu ma neile liivakasti olin rajanud, siis olin muidugi kohe nõus. See muidugi tähendas, et vana hea veohobune Anu haaras käru ja kühveldas mitu tundi järjest liiva kärru ja sõitis sellega kallakust üles-alla. Aga eesmärk sai täidetud - liiv on uues kohas. 

Istutuskast on jällegi täitsa tühi, sest kõige kiiremini saaks ma mulla sinna niimoodi sisse, et organiseeriks ja veaks ise, aga see tähendab raske mullakäruga ülesmäge rassimist ja... ma lihtsalt ei jaksa praegu. Matt ütles, et võib teha, aga tema tegemata asjade nimekiri on nii pikk, et ma ei julge lootust väga kõrgele ajada. Variant oleks ka ümbruskonnast mõni teismeline leida, kes tahaks taskuraha teenida, aga kust teismelisi leiab? Nad on tänapäeval vist ainult toas peidus.

Kõige lihtsam on ikka ise teha, sest siis saab poolkogemata jälle kõik sellised lihased kah valusaks, mida muidu kunagi ei kasuta.

Muud uudist vist polegi. Homme saab äkki tibude pilte? Hoidke instagramil silma peal, kellele beebid meeldivad.

Sundida või mitte, see on küsimus...

Laste kasvatamine on absoluutne tuumafüüsika. Täiesti võimatu teada, mis on õige ja mis on vale, sest kõik asjad käivad kombodena ja kui kuskilt tasakaal nihkesse läheb, peab kuskilt mujalt balansseerima ja mitte kunagi ei tea, kuidas lõpuks välja kukub. 

Näiteks söömisharjumused. Mul on sõpru, kelle lapsed söövad absoluutselt kõike ja sõpru, kelle lapsed ei söö absoluutselt mitte midagi. Või noh, peaaegu. Mu enda omad on kuskil kahe äärmuse vahel nagu enamik. Söövad igasugust liha, piimatooteid, köögi- ja puuvilju, aga ei taha kastmeid, ei armasta aasia roogasid, ei ole nõus maitsma borši ja hernesuppi, sest värv on vale. Ja ma pidevalt mõtlen, et kas peaks rohkem sundima, et vähemalt prooviks või mis see õige tee siin oleks?

Mind ennast lapsena ei sunnitud. Sõin lihtsaid toite. Näiteks kui tehti singiga makarone, võtsin oma makaroniportsu kohe pärast keetmist ära ja panin keedumakaronidele hapukoort peale. Pannkookidele puistasin suhkrut, moos tundus jäle. Aga täiskasvanuna söön absoluutselt kõike, lapsepõlv ei mõjutanud seda justkui üldse.

Samas on asju, mis lapsena väga meeldisid, aga täiskasvanuna mitte. Näiteks limonaadiga olid mul toona soojad suhted, aga täiskasvanuna ei joo ma üldse magusaid jooke. Ei pane kohvi/tee sisse suhkrut, ei taha smuutit ega limonaade. Samas alkohoolne kokteil võib vabalt magus olla.

Ja jäätist armastasin lapsena väga, aga täiskasvanuna jätab see mind üsna külmaks. Väga harva söön. Muus osas olen suur magusasõber.

Mu lähikonnas ei ole väga suuri söögiga pirtsutajaid, nii et ma ei tea, kust need inimesed tulevad, kes täiskasvanuna paljusid asju ei söö? Kas nad kasvasid üles nii, et tahtsid ainult võisaia, vanemad lubasid ka ja nüüd söövadki elu lõpuni ainult võisaia? Või sunniti neid muudkui igasugu asju proovima ja nüüd on selline trauma, et lihtsalt ei taha? Või on selle taga mingi muu põhjus - näiteks autismiga käib valikuline söömine sageli kaasas.

Söömisest rääkides: kas teie teadsite, et mõned inimesed sünnivad lisahammastega? Enamasti on neid mõni üksik, aga mõnel "veab" kohe eriti ekstreemselt...

Küsisin hambaarstilt üle ja tuleb välja, et jaa, täitsa juhtubki. Ja et selle pildi peal polevat ju kah tegelikult mingit erilist probleemi, lihtsalt terve rodu välja tõmmata ja voila.

Ma mõistan, et keegi, kes hammastega hommikust õhtuni tegeleb, võtab seda vaatepilti õlakehitusega, aga mina, kes käib hambaarsti juures ülima regulaarsusega lihtsalt sellepärast, et ma ei peaks sinna kunagi vajaduse tõttu sattuma, vaatan seda hunnikut lisahambaid täieliku õudusjudinaga. Kui õudne, et mõni inimene peab üle elama mingi... 30 hamba väljatõmbamise? Ja selle eest maksma!!! Lihtsalt, et saavutada midagi, mis ülejäänute jaoks on lihtsalt normaalsus.

Ehk täna oleme tänulikud selle eest, et meil on normaalne hulk hambaid :)

Kuidas ma kogemata skämmeriks sain

Ämm kinkis mulle kunagi Bissell varstolmuimeja. Aga esiteks oli meil tolmuimeja juba olemas ja teiseks oli see uus üsna lärmakas ja mitte väga efektiivne. Ükspäev otsustasin, et mis ma tast hoian, panen müüki. FB Marketplace on aga selline tore koht, kus mõnikord saad lahti müüdavast kaubast, teinekord aga kõikidest oma närvidest.

Vaatasin, et mis hinnaga seda uuena müüakse ja panin piltide kõrvale ka kuvatõmmise täishinnast ning küsisin sellest kuskil 20%, sest ma olen kannatamatu ja kui midagi müün, siis pigem odavalt ja käbedalt, kui et natukese lisaraha nimel päevade kaupa jaurates.

Kuskil tunnike hiljem kirjutas keegi, et kas saaks hinnast 20 dollarit alla. Ütlesin, et see on sisuliselt uus, olen mingi 3-4 korda kasutanud ja võin kümneka alla anda, aga tegelikult on küsitav hind juba nagunii kõvasti madalam kui peaks. Tädi vastas, et no okei siis ja nägemist. Tund hiljem tuli tagasi, et ta ikkagi võtaks selle. Aga et hoia seda mulle õhtuni, õhtul saan järele tulla. No hoidsin siis. 

Järgmisel hommikul kirjutab, et talle ei meeldi see tolmuimeja ja kas sobib, kui toob selle nüüd tagasi ja saab raha vastu. Ja ma lihtsalt ei viitsinud. Ma juba jaurasin temaga terve päeva, tolmuimejal ei ole mitte midagi viga ja kui guugeldada, siis saadki selle info, et osad inimesed on suured fännid, aga osad leiavad, et ei ole väga hea masin. Mina seda ei tootnud, pole minu süü. Kui ostad kingad ja need sulle hiljem siiski ei meeldi, ei võeta kah tagasi. Seda enam, et ta võiks masina vabalt kaks korda kallimalt maha müüa ja tehingu pealt lõppkokkuvõttes teenida.

Ütlesingi siis, et kuna masinal midagi viga ei ole, siis tagasi ma seda ei võta, aga müügu maha, kui talle ei meeldi. Tädi kukkus kohe vaidlema ja ähvardama, aga kuna mul oli samal ajal igasugu muud jama käsil, siis blokeerisin ta lihtsalt ära. Mõni aeg hiljem tegin FB lahti ja mingi muu tšikk on kõigile mu kolmele pildile vihase näo emotikoni pannud... Kehitasin õlgu, blokeerisin tema ka ära. 

Aga teate, mis mu ukraina sõpradel juhtus? Neil oli uut telefoni vaja, leidsid ühe FB Marketplace'ist ja said mingi noore kutiga kuskil kortermaja ees kokku. Võtsid telefoni karbist välja, karp oli päris, telefon nägi välja nagu uhiuus IPhone ikka, lülitasid selle sisse, kõik toimis, ekraan töötas, maksid 700 dollarit ja sõitsid oma ostuga koju tagasi. Hakkasid siis seadistama ja... see ei ole päris telefon. Sisse lülitub, aga äpid ei tööta, miski ei tööta. Feik, mis feik.

Müüja blokeeris nad kohe pärast tehingut feissaris ära, nii et nad läksid politseisse. Ja seal öeldi, et kui sa tehinguga nõustusid, siis on see su enda mure, et telefon on feik. Tema ütles hinna, sina nõustusid, kõik on kosher.

Aga mina müüsin päris tolmuimeja, millel polnud mitte midagi viga. Lisaks kõvasti odavama hinnaga, kui see väärt on. 

Järgmiseks kirjutas mulle mingi mees, öeldes, et me panime su igale poole Facebooki üles, sest sa oled SKÄMMER ja sa keeldud meile raha tagasi andmast ja... Ma ei teinud kirja isegi lahti, lihtsalt nägin eelvaadet ja blokeerisin tüübi ära. 

Vaadake, see ei ole ausalt öeldes mingi super põnev lugu: "Ostsin kelleltki üliodavalt brändinimega tolmuimeja, aga mulle ikkagi ei meeldi see masin ja müüja keeldub seda tagasi ostmast". Enamik inimesi kehitaks lihtsalt õlgu, et okei siis, ma ka ei ostaks. Nii et vahet pole. Aga siis turgatas, et ma saan selle loo isegi veel vähem põnevaks teha, sest ma võin oma konto deaktiveerida ja siis on neil igav lugu ilma nime ja näota.

Tegin siis seda. Ma kasutan FB'i ainult blogi jaoks ja mõnikord harva müün midagi. Aga blogi osas pole mingit vahet, sest vaatajanumbrid mind ei mõjuta, kuna blogiga ma raha ei teeni ja kes lugeda tahab, leiab mu ka ise üles. Seega olen juba ammu mõelnud, et äkki paneks feissari täitsa kinni, sest kasu pole tast midagi, aga aega raiskab, sest kui igav on, jään skrollima, kuniks mõistus koju tuleb ja ütleb, et kuule, 80% postitustest, mis sa viimase viie minuti jooksul nägid, olid kas pullikaka või reklaam. Nii et milleks?

Nii et kui sa selle postituse leidsid, oled ilmselt tõeline fänn, kes aegajalt tuleb vaatama, kas olen midagi kirjutanud. Või siis minusugune skämmer, kes müüdud kaupa tagasi ei võta ja hoopis liigsest sotsiaalmeediast vabaneb :)

Tagasi!

Arutasime sõbrannadega loomaarsti hindasid (sest ühel on koer ja teine tahaks koera), kui korraga tõusis teemaks, et "oota, kuni sa näed, kui kallis on koerte nõelravi".

Ee, KOERTE nõelravi? 

Jajah, sest kui ta koer (väike yorkie) kutsikana voodi pealt maha kukkus ja selgroolüli murdis, käisid nad temaga nii nõelravis kui kiropraktiku juures.

Küsisin uskumatult, et kas sellest midagi kasu ka oli, sest ma tean, et koera tagajalad ei tööta peaaegu üldse ning ma pole küll meditsiinispetsialist, aga nõelravi tundub selles olukorras natuke nagu palvetamine ilma keemiaravita vähihaigete puhul. Selgus, et ega ei aidanudki, aga proovima ju pidi!

Muide, kas keegi pani tähele, et mu blogi oli vahepeal kinni? Käisime puhkamas ja ei hakanud arvutit kaasa vedama. Kui koju tagasi jõudsin, et saanud blogile väljast- ega seestpoolt sisse. Veateade ütles, et blogi on suletud keelatud teemade käsitlemise tõttu. Seda mainiti muidugi ka, MIS see teema oli, aga kui süsteem pani mu blogi kinni ilma, et ma seda teemat kunagi puudutanud oleks, siis ilmselgelt ei hakka ma seda siin praegu nimetama.

Klikkisin mingit vaidlustamise nuppu ja väga kindel ei olnud, et see ka midagi teeb, aga näe, blogi on tagasi nagu naksti. Nii et kui see kunagi uuesti haihtuma peaks, siis teate, et pole minu süü.

-

Aga reisimisega on meil mingi haiguseneedus. Eelmise aasta perereisi ajal olid mõlemad lapsed haiged, seekord jäi Oliver päev enne äralendu palavikku. TERVE talve on terved olnud, nii et huvitav ajastus. Minul lõi muidugi kohe kanaemadus sisse, et kuule, haiget last ei pane ju kuueks tunniks lennukisse! Aga Matt ütles, et lastel läheb vahel päeva-kahega üle, ära pabla ja minek.

Rohud sisse ja praamile. Praamisõidu magas minu süles täiesti maha:

Aga edasi läks nii, et järgmisel päeval selgus, et kõrvapõletik, sai enne äralendu antibiotsid ja Hawaii'l ärkas juba täiesti tervena vähemalt selles mõttes, et palavik läinud ja energia tagasi. Kõrvad paranevad veel mitu kuud, ma laste kõrvapõletike osas vana kala.

Kusjuures suntid on ikka nii tõhusad, et täitsa lõpp. Oscaril oli iga paari kuu tagant kõrvapõletik, aga sellest ajast saadik, mil ta suntid kõrva sai, pole enam kordagi olnud. Mitte ühtegi korda! 

Aga noh, nüüd on siis Oliveril...

Matt'i onunaine on suur Hawaii fänn (siit lennates ongi kõige lähemad rannapuhkuse variandid Hawaii ja Mehhiko) ja rohkem kui aasta tagasi tuli temaga jutuks, et ta on kõik Hawaii saared läbi käinud ja Big Island on lemmik. Meie oleme iga kord Maui'l käinud, aga kui nüüd planeerimiseks läks, ütlesin, et lähme siis seekord Big Island'ile, äkki on veel parem?

-

Jõudsime lennujaama ja piiks-piiks: sõnum. Matt'i tädi. Muigasin, et vaata aga kokkusattumust. Kirjutas, et mu äi oli mingis muus asjus helistanud ja ühtlasi maininud, et lendame täna Hawaii'le? Kirjutasin, et jaa, lähme seekord su lemmiksaarele. Küsis vastu, et kella kuuese lennuga? Imestasin, et mis vahet seal on, aga kuuesega jaa.

"Meie ka!"

Täitsa lõpp, noh. Nemad ei teadnud, et meie läheme ja meie ei teadnud, et nemad lähevad. Aga näe - telepaatia. Sattusime koos puhkama!

Big Island meeldis mulle palju vähem kui Maui, aga noh, vähemalt on ära proovitud. Ja toit oli igal pool jube kesine, aga see on vist kõikide Hawaii saarte probleem. Teenindus oli kah selline, et ilmselgelt on neil turistidest veidike kopp ees või olen ma lihtsalt Kanada viisakusega liigselt ära harjunud.

Haisid ei näinud, vaalasid nägime, aga vaalad on meil kodus ka. Ja kuigi oli tore ja soe ja kalkunid jalutasid tänava peal vabalt ringi, igatsesin ikkagi eelmise aasta kõik-hinnas-Mehhiko-hotelli, mis oli kokkuvõttes mitu korda odavam ja kus lastebassein oli toast kolme minuti kaugusel ja toit toodi tuppa, kui ise sööma ei viitsinud kõndida. 

Aga noh, lapsed on täpselt selle piiri peal, et varsti-varsti saab hakata natuke lõbusamaid asju tegema kui mänguväljak-rand-mänguväljak-lastebassein.

Muide, mismoodi inimesed Hawaii'le jõudsid? Need on vulkaanilised saared, eksole. Kunagi purskasid end kohale ja jäid sinna ootele. Mingil hetkel juhtus laevuke mööda sõitma ja avastas nad? Sest ega inimesed ju vulkaani seest välja pursanud, ikka mingi paadiga pidid tulema.

Ja mismoodi see siis asustati? Nagu Elon Musk inimesi Marsile plaanib saata? Et keset mittemidagit on saar, mille peal ei ole mitte midagi. Tahad sinna elama minna? 

Oo, okei - ma nüüd guugeldasin... 

Ei olnud laeva, kanuuga jõuti kohale! Tongalt tuldi, sest mingid linnud lendasid kuskile ära ja tulid tagasi, nii et nad eeldasid, et läheduses on maa. No väga lähedal tegelikult polnud, kui ma sõrmega kaardilt mõõdan, siis enam-vähem sama distants, mis Eestist Saudi-Araabiasse (ja ärge kritiseerige mu mõõtmistehnikat, onju).

Seda sain ka teada, et Hawaii põliselanikel on legend, et algselt elasid seal suured hiiglased ja väikesed haldjad, aga noh, see osa on minu jaoks natuke nagu koerte nõelravi.

Selles mõttes huvitav koht, kus elada, et mingit turvatunnet tegelikult ei ole. Vulkaanid purskavad kogu aeg, aga enamik on seda sorti, mis natukesehaaval sülitavad ja saart üle ei ujuta. Aga kuna need saared TEKKISID vulkaanipurskest, siis võimatu vist ei ole, et kuskilt miskit jälle tuleb ja kõik ümbritseva hävitab?

Kanada läänekallas, kus mina elan, on näiteks maavärinate piirkonnas ja väiksemaid võdinaid on siin kogu aeg. Ükspäev oli just 5-palline. See on juba selline, mis natuke ikka raputab, umbes nagu raske veokas sõidaks täpselt maja kõrvalt hooga mööda. Järgneva umbes 100 aasta jooksul oodatakse siia suurt maavärinat (üle 7.1 palli), sest need käivad iga 600-700 aasta tagant ja umbes nüüd millalgi ongi aeg järgmiseks. Aga noh, loodame, et ei tule, eksole.

Ahjaa, vulkaanide jaoks on mingi äpp, mida Matt'i onu pidevalt jälgib ja oh seda õnne, hakkaski meie sealoleku ajal vulkaan purskama. Mina olin just mingit dokumentaali vaadanud ("The Vulcano - Rescue from Whakaari") sellest kuidas Uus-Meremaal tehti ühele väikesele vulkaanisaarele turistireise, kuniks ükskord purskas see ootamatult üle kogu saare kui mitu turistigruppi seal jalutamas olid. Väga hea dokk, vaadake, kel Netflix. Nii et pakkusin end vabatahtlikult lastega koju jääma, kuniks Matt sugulastega purskavat tuld läks vaatama. Vahel on loodus lihtsalt nii äge, et tahame seda näha kasvõi elu hinnaga.

Aga kõik läks hästi ja vulkaan lõpetas juba järgmisel päeval sülitamise ära. 

Muide, olete tähele pannud, kui palju valgem õues on? Kevad tuleb!

Sõna otseses mõttes õpin kogu elu

Ma olen aastaid mõelnud, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada tahan, kui suureks kasvan. Neljakümnendates võiks ju mõnele küsimusele juba vastus olla, aga noh, mõnel, näe, võtab kauem aega. Igatahes rääkisin ükspäev tuttava psühholoogiga ja ta küsis, et miks ma Kanadas terapeudina tööle pole hakanud? Ütlesin, et ahh, pikk lugu. Et esialgu ei teadnud, kas saan jääda, siis sain järjest lapsi ja nüüd ma siin nüüd olen, rohkem kui dekaad hiljem, koolipaberid korda ajamata. Vahepeal jõudsin isegi mingi muu kohaliku diplomi saada, sest õppida mulle iseenesest meeldib (alles pärast gümnaasiumi lõppu hakkas meeldima, muide). Aga süda on tegelikult ikka psühholoogias.

Ta küsis, et kas ma tahaksin terapeudina töötada. Ja mina vastasin, et ei tea, kas ma selles hea oleks... Ta vaatas mulle sellise näoga otsa, mida meile näiteks omal ajal ülikoolis ei õpetatud, aga mida iga psühholoog peaks oskama esile manada...

Pika mõtisklemise tulemusel sain lõpuks aru, miks endas kahtlen? Sest ma vaatan absoluutseid tippe nagu Orna Guralnik või Esther Perel ja imetlen, kuidas nad oskavad näha mitte ainult puude taha, vaid ka iga põõsa, kivi ja looma taha. Ja tuua esile midagi, mida klient ise üldse ei näe, aga mis on tegelikult oluline. Sain korraga aru, et... ma võrdlen end absoluutsete maailma tippudega, kes on seda tööd praeguseks juba terve elu teinud. Loomulikult ei saa ma selliselt tasemelt alustada... Küll aga ei tähenda see, et ma mingitpidi halvem oleks, kui keskmine terapeut.

Näe, usun küll endasse! Noh, kui keegi jalaga tagumikku taob ja mõtlema utsitab. 

Sest lõppkokkuvõttes tahaks ma ikkagi midagi sellist teha, mis on hingele ja mis paneb silma särama ja mul paneb silma särama ainult üks asi. Nii et täna astusin suure sammu ja alustasin protsessi, et lasta oma kraad siin ära hinnata ja siis ma saan juba järgmiseid samme astuda ja ühel päeval kohaliku litsentsi taotleda. Vägev, noh. 

Ossukal oli vahepeal sünnipäev. Ta sai muuhulgas kingituseks dressika, mis on hetkel õige nõks suur, aga mitte nii suur, et kanda ei saaks. Vaatasin seda riidetükki tükk aega, saamata aru, miks mu aju takerdub ja mida mulle öelda üritab...

...kuniks mõistsin, et SEE ON MINU SUURUS!

Ma arvasin, et lapsed jõuavad vanemate suurusnumbrisse millalgi teismeeas ja polnud arvestanud, et ma oma seitsmeaastasega garderoobi võiks hakata jagama...

(ta on keskmise üheksa-aastase pikkune, nii et kannab hetkel kümneaastaste riideid - siin on laste riided vanuse, mitte pikkuse järgi).

Arva ära, kumb on minu ja kumb on Oscari oma:

Kanadas on selline süsteem, et igal inimesel on "oma" apteek. Arst faksib retsepti otse sinna. Vahel annavad nad selle paberil näppu ja siis viid selle ise apteeki (ja sel juhul võid muidugi ka mingisse muusse, kui "oma" apteeki minna).

Ja kätte ei saa ravimeid peaaegu mitte kunagi kohe. Öeldakse, et tule 20 min või tunni aja pärast tagasi. Kohutavalt kohmakas süsteem. Tulge keegi ja tehke asi digitaalseks (ja veenge - kas see on üldse sõna? - kanadalasi, et faksi kasutamise võiks ära lõpetada).

Minu esialgne apteek oli suures poes, kus ma viimastel aastatel väga enam ei käinud ja parkimine on seal alati täielik peavalu. Ja iga jumala kord vihastasin, kui apteegiga suhtlema pidin. Mitte kunagi pole asjad valmis siis, kui lubati, alati läheb teine samapalju juurde. Pooltel kordadel pole neil täit kogust rohtu võtta ja öeldakse, et helistage (nemad ei helista) ja kontrollige, millal on juurde tulnud. Ükskord, kui Ossul oli kõrvapõletik, käisin antibiotsi ostmas ja oli vaja kolme väikest pudelit, aga neil oli kohe anda ainult üks. Tulge homme tagasi, selleks ajaks tuleb juurde!

Loomulikult ei hoiatatud ette, vaid öeldi alles siis, kui ma täiskoguse eest olin ära maksnud ja esimese pudeli kätte saanud. Oiiii, ma olin tige. 

Ühel hetkel avastasin, et oot... ma võin ju apteeki vahetada! Näete, mul ON pikad juhtmed.

Valisin selle apteegi, mis on kodule kõige lähemal ja mille kõrval on palju igasugu muid poode ja asju, et kui peabki natuke ootama, on vähemalt midagi teha. Uuel apteegil on sms-süsteem, et kui rohud on valmis, tuleb sõnum (innovaatiline, jaa ma tean!). Ei pea nagu idioot käima sada korda leti ääres küsimas nagu vanas apteegis. 

Aga siis meenus, et mul on ühele rohule, mida suht regulaarselt kasutan, refill (ma ei mäleta, mis vastet eesti keeles kasutati - kordusretsept?). Et annan apteeki teada, kui tahan juurde ja saan kohe juurde, ilma arstiga suhtlemata. Mõtlesin, et okei, ostan selle viimase refill'i välja enne, kui aegub, siis ei pea minema niipea uut retsepti küsima.

Helistasin neile, tellisin ära. Öeldi, mis ajaks valmis on. Läksin kohale tunnike pärast kokkulepitud aega, aga ikka polnud valmis. Ootasin. Siis sain kätte. Maksin ära ja... "Meil polnud täit kogust hetkel võtta, nii et siin on umbes pool, aga kaup tuleb kas homme või ülehomme, helistage ja uurige, millal ülejäänu saadaval on".

Ma pidin päris tõsiselt paar korda sisse ja välja hingama, et mõnele käsipidi kallale ei läheks. Ma rääkisin ju kellegagi telefonis! Kas oli siis raske öelda, et ahjaa, muuseas, meil praegu täit kogust pole, võite kas täna osale järele tulla või siis terve koguse kahe päeva pärast kätte saada?

Miks see kõik nii palju aega võtab, on sellepärast, et kõik ravimid pakitakse personaalsetesse topsikestesse. Esiteks on need lapsekindla korgiga ja teiseks on peal kleeps kogu olulise infoga (patsiendi nimi, kuidas võtta jne). 

Parata polnud midagi, täishinna olin juba ära maksnud, tulin siis koju teadmisega, et pean veel ühe korra minema tagasi kohta, kuhu ma arvasin enam mitte kunagi asja olevat.

Kodus kurtsin Mattile ja Matt ütles, et sa oleks ju võinud neil lasta kulleriga koju saata, miks sa ise tagasi lähed?

Siit soe soovitus tulevastele immigrantidele - kui kolid võõrriiki, abiellu kohalikuga. Ta ei pruugi sulle kõiki saladusi küll kohe avaldada, aga mõnikord võid kogemata üht-teist teada saada!

Ma olin apteekide autosid küll igal pool näinud, aga ma eeldasin, et kojuvedu on mingi eriavajadustega inimeste või voodihaigete teenus. Aga ei, tuleb välja, et kõiki retseptiravimeid tuuakse koju. Helistasin apteeki, küsisin, et kui valmis, kas te saaksite rohud mulle koju saata, öeldi, et jah, muidugi. Ja oligi järgmisel päeval kuller ukse taga, andis kotikese üle ja ma ei pidanud ise mitte kuhugi minema.

Miks Matt mulle sellest kõikidel eelmistel kordadel ei rääkinud, kui ma kurtsin, et pean JÄLLE tagasi minema, ei oska mitte keegi öelda! 

-

Lõpetuseks - kelle blogist ma lugesin seda moraalse dilemma lugu, kus kellelegi pakuti ametikõrgendust ja kolimist teise riiki, aga tal oli tööl kolleegiga suhe ja keegi andis kellelegi nõu ja...? Mitu nädalat kõik arutasid seda lugu mitmes blogis ja ma ei leia enam kuskilt! Kes mäletab? 

Ühtlasi leidsin otsingute käigus Ritsiku blogist küsimuse, et kas nahkhiired sünnitavad pea alaspidi? Guugeldasin ja kui ka teid on see küsimus eluaeg vaevanud, siis: jah, sünnitavad pea alaspidi ja püüavad beebi saba ja tiibade abil kinni. 

Näe, jälle targem! Palun juhatage mind nüüd vastutasuks selle moraalse vaidluse juurde, mida mitmed teist kindlasti mäletama peavad.