Esimeseks sihiks seadsime korteri (või toa) otsimise, kuid terveks aastaks lepingut sõlmida on meie jaoks aga riskantne, sest esiteks tahaks kodu töökoha lähedusse sättida ja teiseks ei julge pead anda, et terve aasta kindlasti Vancouveris veedame (kuigi esmamulje põhjal ei näe selleks ka ühtki takistust).
Esimese hooga kavatsesime end sisse seada linna südamesse. Piirkond on ilus ja kõik, mida võiksime vajada, käeulatuses. Ühistransport liigub siit ka igale poole. Siis aga leidsin (õigemini Triin leidis mulle) tööpakkumise, mis on igati super, sest tegemist on täpselt samasuguse asutusega nagu see, kus Eestis töötasin (palk on küll 5 korda kõrgem), kõik tingimused paistavad sobivat, ainult et asukoht... noh kaardilt vaadates kuskil 10 cm kesklinnast eemal. Reaalsuses siis veidi üle tunni kaugusel. Kui arvestada, et peaksin hommikul kell 8 kohal olema... ei tea, kas tasubki õhtul üldse magama minna?
Jajaa, ma räägin nagu juba töötaks kuskil, endal pole isegi CV veel inglise keelde tõlgitud!
Teine päevakorraline küsimus on kohalik telefoninumber. Jällegi - kõlab lihtsalt eksole?! Olime kavalad, uurisime, millist teenusepakkujat on teised siinsed eestlased eelistanud ning saime teada, milline koht on parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Läksime kohale - ja mis selgus? Meie telefonid on liiga vanad (juba üle 2 aasta), kasutavad mingeid teisi sagedusi ja nende võrgus ei tööta. Astusime siis teise kohta sisse, mis vahendab erinevaid mobiilioperaatoreid. Nemad leidsid meile küll võimaluse oma seniste telefonidega jätkata, aga hind hüppas kohe kolmekordseks. Kolmas võimalus on osta ettemaksuga SIM-kaart 7/Eleven-ist, mis tundub hetkel kõige lihtsama lahendusena, loodetavasti töötab ka.
Kanadas tuleb muideks paljude pakettide puhul ka sissetulevate kõnede eest maksta, mis on eriti tobe. Pealegi ei ole meil kellelegi helistada! Lihtsalt CV-le oleks viisakas oma number märkida...
Aga muidu on siin väga tore. Näiteks tutvusime kohaliku raamatukoguga, kus laenutatakse ka filme ja muusikat ning isegi audioraamatuid - laed alla ja saad kolm nädalat lugeda, enne kui ära kustub.
Laenutamine on automatiseeritud - triipkoodi saab igaüks ise masinasse piiksutada; tagastamine käib samuti automaatselt, masin suunab raamatud lindile, lint omakorda oskab triipkoodi lugeda ja viskab iga asja õigesse kasti, et kaoks vajadus neid hiljem sorteerida. Huvitav, kus palmik-kampsuni ja krunniga tädid Vancouveris tööl käivad kui neid raamatukogus ei vajata?
Laenutamine on automatiseeritud - triipkoodi saab igaüks ise masinasse piiksutada; tagastamine käib samuti automaatselt, masin suunab raamatud lindile, lint omakorda oskab triipkoodi lugeda ja viskab iga asja õigesse kasti, et kaoks vajadus neid hiljem sorteerida. Huvitav, kus palmik-kampsuni ja krunniga tädid Vancouveris tööl käivad kui neid raamatukogus ei vajata?