20 märts, 2013

Turg

Maandusime. Istusime taksosse. Õues valitses täielik koerailm - tuul, tuisk, lörts. Külm ja pime. Kustav kiikas aknast välja ja lausus: "Ma pole kunagi Kanadas käinud, aga kohe tulin aastaks nagu mulle hullult meeldiks siin..."

Torontos võtsid meid vastu Kustavi sugulased, kes on säilitanud praktiliselt aktsendivaba eesti keele, kuigi on Kanadas elanud juba umbes 70 aastat. Tänu mõnusatele jutukaaslastele püsisime vapralt ärkvel ja magasime end kohe esimese ööga kohalikku aega sisse, et hommikul värskena linna uudistama minna.

Pikemaks ajaks Kanadasse tulles on esimese asjana vaja taotleda SIN-number, ilma selleta ei saa siin kohe mitte midagi teha - pangas arvet avada, telefonilepingut sõlmida, töö ja kodu leidmisest rääkimata. SIN'i saab City Hall'st, aga internetis teiste eestlaste kogemusi sirvides saime teada, et tegemist on elava järjekorraga, mis pahatihti nii pikaks osutub, et ühe päevaga pabereid aetud ei saagi. Kuna meie startisime lõuna paiku, matsime City Hall'i jõudmise mõtte selleks päevaks maha.

Toronto transpordisüsteemis maksab sõit ühe token'i ehk mündikese, mille saab soetada 3 CAD (2,3 EUR) eest. Kesklinna jõudmiseks pidime kasutama bussi ja kaht erinevat metroorongi - oma token'i loovutasime bussijuhile, metroosse (ja sealt välja) saime tasuta. Kui hiljem tagasi tulime, tuli token loovutada metroos, kuid bussijuht kukkus kohe vehkima, kui üritasime tallegi mündikest pakkuda - sest tulime metroost ja seega ei pea maksma.

Metroo viis meid ühte Toronto suurimatest kaubamajadest - Eaton Center'sse, kust kiiresti põgenesime, sest Aasias sai kaubamajade limiit tükiks ajaks täis kolatud. Järgmiseks jäi ette City Hall. Tegime pilti ja mõtlesime, et noh, astume siis juba korraks sisse kah...


Selgus, et järjekorda pole ollagi ja SIN'i saame kohe ära teha. Üks mure jälle vähem.

Kuna ilm oli udune, jätsime põhilise vaatamisväärsuse CN Tower'i ootele ning võtsime suuna St Lawrence Market'le, mille National Geographic eelmisel aastal maailma parimaks turuks hääletas. Turg koosneb kahest majast, põhja- ja lõunapoolsest. Kohalike sõnul tasub sinna minna laupäeviti, kuna siis on avatud ka põhjapoolne osa, kus kauplevad talumehed. Eriti vinge pidi olema sügisel, mil talumeestel midagi müüa kah on! Meie ei lasknud end teisipäevast heidutada ja vaatasime vähemalt lõunapoolse osa üle.


Kui peaksin St Lawrence'i turgu ühe sõnaga iseloomustama, ütleksin "värske". Seal on kõik väga värske - nii müüdav kaup kui ka õhk. Kalaletid on rahulikult muu toiduga samas ruumis ja lõhna põhjal ei arvaks mingi nipiga ära, et mõni kala üldse kusagil läheduses võiks olla...

Müüakse kõike, millest üks kokk vähegi unistada võiks. Eelkõige muidugi kõikvõimalikku liha. Väikeseid ja suuri tükke erinevate loomade ja lindude küljest. Loomulikult puu- ja juurvilja. Muuhulgas olid esindatud ka värsked maasikad, vaarikad, põldmarjad ja kultuurmustikad. Värvilised kirsstomatid samuti.


Mereandide- ja kalasõber on tõenäoliselt sattunud paradiisi. Valik varieerub elusatest kaladest ja krabidest marineeritud ja maitsestatud tükikesteni. Igale kokale vastavalt maitsele ja oskustele.


Kes kokata ei viitsi, võib piirduda juustuvaliku ja suupistetega. Loomulikult on saadaval kogu kraam, mida maitsva snäkilaua katmiseks vaja läheb, kreekerite ja juustutikkudeni välja. Veel võib turult leida korraliku veinikeldri, kus iga päev mitut müügil olevat jooki ka maitsmiseks pakutakse.


Oliive müüdi nii lahtiselt kui purgis, sobiva valiku võib kasvõi tükkhaaval kokku panna:


Lisaks on müügil kõikvõimalikke nõusid ja maailma suurim valik piparkoogivorme. Põlled, rätikud, mütsid. Potid, pannid, labidad. Tordiküünlad muidugi ka. Ma pole kohalike tavadega veel päris kursis, seetõttu ei oska kommenteerida, millisel puhul hauakiviga küünal käiku läheb. Peielauas? Või kui vanus on nii kõrge, et küünlad enam tordile ära ei mahu? Vot ei tea...


Pärast turukülastust püüdsime üles leida maailma suurima raamatupoe, mis pidi Eaton Center'i vahetus läheduses asuma. Küsisime mitmelt vastutulijalt, kas ta oskab meid selleni juhatada, kuid kõik laiutasid käsi. Kustav arvas, et võib-olla nad lihtsalt ei tea, milline siinsetest raamatupoodidest suurim on, aga minu arvates peaks poe nimi "World's Biggest Bookstore" väikese vihje andma... Aga järgmisteks päevadeks peab ju ka midagi vaadata jääma ja nii on meil aega selle asukoht ise välja guugeldada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar