13 august, 2013

Bassein ja rahajutud

Vabad päevad meile meeldivad. Kusjuures tööpäevad meeldivad õnneks ka. Noh, võib-olla natuke vähem kui vabad.

Põõnasime pikalt, koristasime veidi, Kustav küpsetas oma kuulsat omletti ja nii see hommikupoolik läks. Pärastlõunal võtsime suuna veekeskusesse. Hillcrest on linna suurim, kõige värskem ka, ehitati alles Olümpiaks (2010). Eestis kipuvad basseinid minu jaoks veidi jahedad olema, aga siin on alati soe (ma pean aegajalt tööl lastega ujumas käima, nii et saan erinevaid kohti proovida).

Veekeskuseid leidub Vancouveris rohkelt ja kuna nende omanik on linn, maksavad piletid kõikjal sama palju (5,38 CAD), ainult Hillcrest on teistest veidi kallim (6,30 CAD = 4,6 EUR). Iga päev on mingi ajavahemik poole hinnaga ja kuna juhtusime kohale jõudma soodusajal, saimegi 50% odavamalt, kuskil 3 doltsi nägu (2,3 eur).

Tahaks juhtida tähelepanu, et siinne miinimum tunnipalk on 10,25 CAD, aga kuna see on kohalike arvates naeruväärne summa, makstakse lihttöölistele üldiselt 15-20 dollarit tunnis.

Miinimumpalka teeniv lihttööline peab veekeskuse pileti nimel seega umbes pool tundi tööd tegema. Kui see proportsioon Eestisse ümber tõsta (kus minimaalne tunnipalk 2 eur), peaks näiteks Pärnu Terviseparadiisi pilet maksma 1 euro, aga just kontrollisin hetkel kehtivat hinnakirja ja on hoopis 12-14 (olenevalt kellaajast). Seda siis kolme tunni eest. Päevapileti saab soetada 19 euroga (Vancouveri basseinidel ajalimiiti pole, põhimõtteliselt siis alati päevapilet). Seega on Eestis veepargi külastamine 14-19 korda kallim kui Vancouveris.

Natuke imelik ju?

Hillcrest Aquatic Centre

Meilt on palju uuritud, kas Kanadas on kallis elada, kui suured on palgad, kui palju miski maksab jne.

Üks populaarsemaid küsimusi on olnud, et kui palju me oma korteri eest maksame? Vastus on 1000 dollarit (730 eur) kuus. Selle summa eest elame nii keset kesklinna kui üldse võimalik, 14 korrusel. Absoluutselt kõik on hinna sees - isegi voodipesu ja käterätikud. Eluaset jagame noormehega, kes iga mõne aja tagant nädalate kaupa pruudi juures pesitseb ja end kodus üldse näole ei anna (nagu näiteks praegu). Vannitubasid on kaks, neid pole vaja jagada.

Eesti palkade juures tundub see kõik natuke liiga kulukas, aga et proportsioone paremini välja tuua, võtame jälle miinimumpalgad appi - siinne on umbes 1600 dollarit ehk meie mõnus pesa hammustaks sellest summast 2/3. Eesti mõistes võiks me siinne korter asuda Stockmanni kõrval asuvas Tornimäe kõrghoones ja et see miinimumpalgast (mis on teatavasti 320 eurot) 2/3 moodustaks, peaks üür koos kõigi kuludega olema 213 eurot kuus. Hahaa :)

On ju niimoodi palju lõbusam arvutada kui ainult kuivi numbreid siia laduda?

Mina maksin oma Mustamäe ühetoalise eest 210 + kommunaalid, seega igakuiselt veidi üle 300 euro. Ehk mis me siin Stockmanni tornidest räägime, isegi Mustamäele ei saa selle summa eest...


Kanadas võib ühe miinimumpalga eest täiesti kobeda auto osta. Eestis... Hm, 320 euro eest? Tõenäoliselt mitte.

Ükspäev juhtusin mööblipoodi ja märkasin, et hinnanumbrid on umbes samasugused nagu Eestis, mis on jällegi ebaõiglane, sest Kanada miinimumpalga number on Eesti miinimumpalga numbrist 5 korda suurem...

Naljakaks teeb olukorra see, kuidas kohalikud alati virisevad, kui kallis kõik on ja kuidas raha üldse ei ole. Seejuures elavad vingetes korterites või mõnusates majades, sõidavad uuemapoolsete autodega ja söövad iga päev väljas. Igaühel on IPhone'i uusim mudel (neid saab päris odavalt kui oled nõus end aastateks kindla teenusepakkuja külge lukustama), kaasaarvatud lastel. Lihtsalt elustandard, millega harjunud ollakse, on võrreldamatult kõrgem kui meil.

Eesti eelis on lapsehoolduspuhkus - Eestis teatavasti 3 aastat, pool sellest ajast makstakse veel endist palkagi edasi. Siin ainult aasta (endisest palgast saab selle aja jooksul 55%). Ja teine eelis... No ma annan teada, kui mõni meenub, sest sedapuhku on puhtalt ratsionaalne postitus, emotsionaalne pool koos pere, sõprade ja vanaema heinamaaga jääb teadlikult kõrvale.

Ja muide, millal te viimati sprotte sõite? Me panime just enda omad koos ahjusooja koduleivaga nahka, peame vene poest uued tooma. Hiiglama head on ikka!

08 august, 2013

Kommid

Korterinaaber kohmas lõpuks ometi postkasti kontrollida, nii saime kätte kirja Tarvolt ja paki Piialt, seega oleme mõneks ajaks Kalevi šokolaadi ja Tallinna kommidega varustatud. Aitäh!

-

Mõtlesime rattad laenutada ja natuke Stanley pargis tiirutada, aga Kustav oli päeval tööl ning pärastlõunal sõime pannkooke ega jaksanud natuke aega midagi teha. Lõpuks oli kell juba pool seitse, polnud enam mõtet parki minnagi.

Kolasime siis niisama ringi, mängisime väikeste lõbusate koertega ja silitasime paksu läikivat kassi. Käisime mere ääres patseerimas ja avastasime kihvti graffiti, millest juba sada korda mööda oleme kõndinud, aga alati teistpidi, nii et meil polnud aimugi, milline aare end seina varjus peidab.


Väikese statistika korras võin öelda, et ma pole siinveedetud viie kuu jooksul näinud:

- mitte ühtegi hulkuvat kassi ega koera
- mitte ühtegi määrdunud autot (jaa, päriselt!)
- mitte ühtegi sääske 

Ja ideaalsemat suve kui siin, ei oska ma ette kujutada. Üldse ei saja! Iga päev on mõnusalt soe, aga samas mitte üleliia palav. Ööd on samuti soojad. Ma ei julge enam poodi minnagi, kleidid ei mahu kappi ära. Igal pool on allahindlused, tihtipeale nii, et algsele hinnale on poole väiksem peale kleebitud ja kassas selgub üllatuslikult, et soodushinnast läheb veel pool maha. Pole üldse paha!

Kõige rohkem igatseme kodumaist turgu. Et saaks soolakurki, kukeseeni, koduaia maasikaid-vaarikaid ja sügisesi õunu. Ehedat kraami noh! Õnneks on meil tööl õunapuu (õigemini pirnõun) ja ploomid kah, ju söön siis seal isu täis kui valmis saavad. 

02 august, 2013

Kodukokad

Mul on üks töökaaslane, kes ei oska üldse süüa teha, kuid on mingil seletamatul põhjusel täpselt vastupidisel arvamusel. Ka riisi suudab keeta nii, et sellest tuleb maitsetu ja tekstuuritu ollus, mis isegi sojakastme abil alla ei taha minna. Toorsalati hakib eriti pisikesteks tükkideks, pole võimalik eristada, mis seal sees on.

Ükskord otsustas, et teeb õhtusöögiks hot-dog'e - võttis sügavkülmast saiad ja vorstid (siinsed inimesed panevad kõik asjad sügavkülma), lasi natuke soojemaks ja voila! No põhimõtteliselt pidi vahele käima ka hakitud marineeritud kurk, aga seda oli topsis umbes üks supilusikatäis (nelja vahel jagamiseks), ja sinep, aga see oli nii otsas, et kõva pigistamise peale pritsis ainult paar piiska. Et siis kuiv sai koos liigsoolase vorstiga. Nämm!

Kord oli meil ports küpseid mangosid - hindu pakkus, et teeks õhtuooteks smuutit. Mul jooksis terve see aeg, mis ta neid mangosid blenderisse lõikus, suu vett. Siis küttis hunniku jäätist ja natuke piima sinna otsa ning neli supilusikatäit suhkrut ka! Ma arvan, et Eestis müüdavate roheliste mangode pealt ei saa te päris õiget ettekujutust, aga siinmüüdavad sordid on väga magusad. Kokku tuli üks läila ollus, kust mangomaitset küll enam eristada ei saanud.


Viimane kord kui koos töötasime, oli kogu salatimaterjal otsa saanud ja hindu otsustas, et teeb õhtusöögi kõrvale salati asemel smuutit. Selle jaoks võttis kaks pakki kiirkaerahelbeid (neid, mis on peaaegu pulbriks tehtud ja tugevalt magustatud) ja dessertbanaanid (need pisikesed, mis on hästi magusad), valas piimaga üle, ladus hunniku suhkrut otsa ja lasi blenderis segamini. See oli nii halb, et kallasin enda oma ära.

NB: panite tähele, et sellega asendati salatit?!

Kord oli enne õueminekut juttu, et tagasi tulles teeme jälle smuutit. Hindu läks oma hoolealusega veel poest läbi ja nii jõudsin mina mõni hetk enne teda tagasi. Lendasin kohe letti, et suristan joogi ise valmis. Teresa teeb smuutit näiteks jogurtiga (ta ei saa piima juua), tuleb alati superhea. Kodus lisan sellele põhjale ainult külmutatud maasikaid, jääb mõnusalt värske. Tööl teeme tavaliselt värsketest puuviljadest, nii lõikasin sisse kaks mangot ja panin paar banaani lisaks, et hindu jaoks piisavalt magus oleks.

Enne kui kõik tükeldatud sai, oli hindu kodus ja käis kahtlustavalt ümber blenderi. Ta oskab alati, kui keegi teine süüa teeb, tekitada sellise mulje, et midagi on valesti. Küsib, mida sa sinna sisse paned ja vastuse peale ei ütle midagi, aga teeb hästi paljutähendusliku näo. Kui hiljem seda jooma asusime, niheles tükk aega ja lõpuks ikka kommenteeris, et kuidagi hapu olevat. Ütlesin, et ma ei lisanud suhkrut, sest seal on magus jogurt, magus mango ja magus banaan - polnud nagu vaja ju? Vastas, et ikkagi imelik, sest puuviljad peaksid kõik magusad olema, aga näe smuuti ikka hapu - ja tegi jälle oma paljutähendusliku näo...


Ükskord tegi õhtusöögiks "tuna melt"-i. Mina teen vahel hommikuti samalaadset asja võileiva peale, segan tuunikala konservi hakitud sibula ja natukese majoneesiga kokku ja ongi valmis. Hindu retsept näeb lisaks konservile ette hakitud marineeritud kurki, sinepit, majoneesi ja riivjuustu. See pannakse kahe röstsaiaviilu vahele ja lastakse ahjus küpseda kuni juust ära sulab. Selliseid "pätsikesi" tegi igaühele kaks tükki ehk neli viilu saia näkku...

Järgmine kord kui ta oli sama toidu menüüsse kirjutanud, pidi ise enne õhtusööki ära käima ning palus, et mina söögi valmis teeks. Oli hästi mures, et kas ikka oskan? Siis avastas, et meil pole majoneesi ja käskis selle piimaga asendada (mida ma ei teinud).

Kui hiljem sööma hakkasime, siis maitse talle sobis, aga hulk mitte. Tema serveeris eelmine kord terved saiaviilud, mina lõikasin võikud pooleks, eeldades, et väiksemaid tükke on mugavam süüa. Hindu istus lauda, silmitses tükk aega oma taldrikut ja küsis lõpuks, mitu saia siin on (ei suutnud nelja kolmnurka kaheks terveks kokku liita). Vastasin, et kokku neli viilu saia. Vaatas neid endiselt, sööma ei hakanud (mina ja lapsed juba ammu alustasime). Siis küsis selle autisti käest, kes alati kõike mäletab, et mitu tükki igaüks tavaliselt saab? Poiss vastas, et kaks. Hindu uuris, et kas kaks ühesaialist või kaks topeltsaialist? Poiss vastu, et topeltsaialised.

Naljakas, et kui ise süüa teeb ja neli saia igaühe taldrikusse kütab, ei tule selle peale, et liiga palju on, aga kui teine samad saiad pooleks lõikab, tundub korraga nii võimatult suur kogus, et ei saa sööma hakatagi!

Ilmselgelt jäi igaühel mõni üle (nagu alati) ja hindu otsustas need sisse pakkida, et saame järgmise päeva lõuna ajal ära süüa. Seisis tükk aega otsustusvõimetult külmiku ees, lõpuks pöördus ümber ja küsis minult, et kas võileibu peaks säilitama tavalises või sügavkülmas? Eem... Homseni vast säilib ikka tavalises ka?!


Paar korda on ta lasknud mul kokata ja ühtlasi valida, mida valmistan. Esimene kord panin menüüsse lõhesupi, mis on üks mu enda lemmikutest. Ta oli väga imestunud, et teen seda värskest kalast, mitte külmutatust. Ja et supis on nii vähe komponente (kartul, porgand, porru, till), aga maitseb nii hästi. Väga veider, onju?

Teinekord valisin lasanje - see ajas ta täiesti segadusse. Küsis, et kas külmutatud lasanje? Siis oli minu kord segadusse sattuda - külmutatud lasanje on ka olemas? Tema vastu, et sa oskad ise lasanjet teha? Hindu ei uskunud viimase hetkeni, et sellest head nahka saaks tulla.

Kui toit ahjust välja tuli ja pliidil jahtus, käis ta seda umbusklikult piidlemas ja teatas, et ilmselt ei ole see läbi küpsenud. Soovitas mul proovida, kas on pehmeks läinud, enne kui lastele tükid lõikan (ise oli sellise näoga, et njaa Anu, sa võid üllatuda...) Jah, oli pehme. Jah, maitses hästi. Pole vaja pabistada nii hullult kui ise asjast tuhkagi ei jaga!

29 juuli, 2013

Ilutulestik

Lugesin täna ajalehest, et Vancouveris pole juba kuu aega tilkagi sadanud, aga rekordist on asi kaugel, pikimaks sajuvabaks perioodiks olevat 58 päeva. Artiklis öeldi, et paljud inimesed peavad seda linna vihmaseks ja eriti levinud olevat selline arvamus torontolaste seas. Tegelikult on siinsed suvekuud kuivemad kui Eestis (ja ühtlasi ka kuivemad kui Torontos), statistika kohaselt pidavat juulis ja augustis vaid paaril päeval sadama ning mina asusin pärast viimast vihmasapsakat põnevusega ootama, kas see ka tõele vastab.

Ilm on ikka ülioluline tegur - kui absoluutselt iga päev päike paistab, püsib tuju hea, hommikuti on lihtne ärgata ja väsimust ei teki üldse. Ainus jama on see, et olen juba ammu liiga pruun ja pean mööda varjualuseid hiilima, et mitte liigselt küpseda. Noh teate küll, kevadel tahaks iga päikesekiire poole sirutada - nii hea ja soe, väike jume ei tee talviselt sinakal nahal ju samuti paha. Nüüd on täpselt vastupidi, iga kiir tundub põletavat. Meie suvi algas sel aastal ju juba jaanuaris...

Kõrvetavat kuumust õnneks ei ole, temperatuur püsib täpselt sellises vahemikus, et oleks mõnus. Ma olen lõpuks ometi ära harjunud, et ei pea iga päev kraadiklaasi kontrollima, see näitab juba nädalate kaupa ainult samu numbreid. 


Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas eile ilutulestikku vaatamas käisime. Nimelt toimub Vancouveris juba 23-ndat aastat "Celebration of Light", mille raames võistlevad kolm riiki tuleshow korraldamises. Seekord siis Suurbritannia, Kanada ja Tai. 

Terves kesklinnas pandi KÕIK suuremad tänavad kinni. Bussiliiklus seisis (sest puhtfüüsiliselt polnud ruumi sõita) ja inimesi oli tõepoolest tohutus koguses (kohaliku ajalehe andmetel 400.000 ringis). 

Kuna tuli lennutati taevasse lahesopis seisvalt laevalt, oli see jälgitav nii kesklinna poolt kui ka vastaskaldalt. Väga paljud olid vaatemängu nautimas isikliku paadiga, neid oli vee peal õõtsumas sadade kaupa. Iga ruutmeeter maad ja vett oli ära kasutatud! Tulemäng ise oli muidugi vägev. Eks mõtled ikka, et ah mis see siis ära ei ole, eks ennegi nähtud. Aga ei-ei, see oli ikka täiesti kirjeldamatu! Rääkimata sellest, et kestis 25 minutit jutti...

24 juuli, 2013

Podarok

Eile läksime jalutama ja leidsime purskkaevust kingapaari ja rinnahoidja. Kustav arvas puhtmehelikult, et vaat kui tore, keegi on spontaanne olnud. Mina puhtnaiselikult, et nagunii on omanik ära tapetud (ma olen ju optimist ise). No kuulge, ei ole normaalne oma pesu ja kingi purskkaevu unustada! Või on?!


Võtsime suuna Stevestoni, mis on mere ääres paiknev suvituspiirkond. Pidavat olema vahva koht, aga ausalt öeldes ei üllatanud millegi erilisega. Sadam polnud kaugeltki nii romantiline kui reklaamiti, hallid kalapaadid seisid rivis, turistidele müüdi topelthinnaga fish and chips'i... no ja oligi kõik!


Suveniiripoodide vahelt leidsime Rumeenia pagariäri, kus müüdi kiviahjus küpsetatud leiba. Mees, kes seal toimetas, oli väga jutukas. Teadis, kus Eesti asub, aga kurtis, et Balti riikide pealinnad lähevad tal alatihti segamini (pakkus, et oleme Vilniusest).

Igavesti kihvt vend, juba mitukümmend aastat Kanadas elanud, aga õnneks polnud tuline temperament kaduma läinud. Rääkis pool juttu vene keeles ja oli hirmus õnnelik, et temast aru saime. Seejuures oli muidugi tegemist pesuehtsa müügimehega, kes nõudis, et tema tehtud leiba maitseksime ja lõikas nii mehised viilud, et pidime pärast degustatsiooni lõunasöögi vahele jätma. Siis küsis, mitu pätsi kaubaks läheb ja hakkas esimest juba kotti ajama. Meie vastu, et seekord peame vahele jätma, päev otsa vaja veel linnas hulkuda ja kodus ootab omaküpsetatud leib.

Mees ei andnud alla, ütles, et rumeenlased on lahke rahvas ja see ei tule kõne allagi, et tühjade kätega ära läheme. Meie tänasime ja koogutasime, tagurdasime kiirelt uksest välja. Rumeenlane tegi, leivapäts ühes, paberkott teises käes meie suunas tormijooksu, tabas meid tänaval, surus leiva kaenlasse, ei lubanud sõnagi vastu vaielda, ütles, et see on podarok, rääkis pika jutu vene-inglise segakeeles, naeratas nii, et kurgunibu paistis ja ütles, et peame seda leiba Brie juustu ja veini kõrvale proovima!

Oli tõesti väga maitsev, veini ja juustuga sobis kui valatult. Hommikul tegime munavõikut ja bruschetta'sid - samuti superluks. Ja loomulikult tõstsime klaasi maailma kõige sõbralikuma inimese terviseks, keda viimaste aastate jooksul kohanud oleme.


Viimased päevad olemegi põhiliselt puhkamisega tegelenud, linna peal ringi kolanud ja ilma nautinud. Vancouveri suvi on võrratu - juba kuu aega paistab päike ja vihmast pole haisugi (ka statistika kohaselt sajab juulis ja augustis ainult paar üksikut korda). Tuult siin ei ole, seega on alati soojem kui temperatuuri järgi arvata võiks.

Pühapäeval läheb Kustav sõbraga nädalasele ringreisile, mina otsustasin selle käigu vahele jätta, käin hoopis tööl ja olen muidu usin. Jeff plaanib perega Calgarysse kolida, nüüd on vaja sinna sobiv maja leida. Jeff pakkus, et äkki tahame samuti Calgarysse kolida, seal ei saja talv läbi vihma, aga see-eest on jälle hulga külmem kui Vancouveris. Brrr! Jääb ära!

20 juuli, 2013

24 tundi

Lõpetasin just 56 tundi kestnud vahetuse! Homme lähen veel 24-ks tööle ehk sel nädalal tuleb kokku 80 tundi. Aga need on ka esimesed ja viimased ööpäevased vahetused, mida tegema nõustusin, järgmisest nädalast algab jälle normaalne graafik.

Esimene tööpäev osutus väga toredaks, pidin lapsega Day Camp'i kaasa minema, seal selgus, et on Grouse Mountain'i päev ehk sain eelmises postituses kirjeldatud mäe otsa uuesti minna. Õnneks ei tulnud seekord matkata (sest kes viitsib poolel rajal väsivaid autiste seljas tassida), kasutasime hoopis tõstukit. Korraldus oli superluks, kõik asjad tehti välja, isegi lõunasöök oli kohapeale organiseeritud.

Puuraidurite show, mis eelmine kord nägemata jäi, vaatasime kenasti ära, see oli päris hull - algas toredasti, kaks hiigelkõrget palki olid püsti, raidurid näitasid, kuidas spetsiaalsete jalanõude ja köiejupi abil üles ronida ja tegid muud nalja. Edasi tuli mängu kolmas mees, kes ronis üles, istus palgi serval (see oli ikka hiiglama kõrge), viskas ükshaaval oma saapad ja muu varustuse alla, keksis ühe jala peal ja tegi selliseid liigutusi, nagu hakkaks alla pudenema. Kõik publiku seas olnud lapsed nutsid, palusid kõva häälega, et ära kuku! Lõpuks pani omale köie ümber ja viskus ootamatult mööda trossi alla, rahvas karjus õudusest... Selline vahva lasteetendus siis!

Lisaks muule sõitsime teise tõstukiga mäe kõrgeimasse tippu, kus eelmine kord käimata jäi, sest liiga külm oli (seekord polnud jällegi üldse külm). See oli hästi vinge! Esiteks nägi kõrgemalt palju kaugemale, linn paistis nagu peopesalt, teiseks võis veidi edasi kõndida ja põhjapoole jäävad mägesid imetleda.


Õhtuks olime lapsega täiesti kutud, tegime süüa, panime riided pessu ja juba kümne paiku rabas uni meid jalust. Selle vahetuse öid ma kartsin, sest kõnealusel poisil on tihtipeale kombeks kahest-kolmest ärgata ja üles jäädagi. Kui oleks nii juhtunud, jäänuks minugi uni üsna lühikeseks.

Kell seitse läks mul uni ära, aga maja oli täiesti vaikne. Laps ärkas alles tund aega hiljem. Jeeeee!

Järgmisel päeval oli samuti Day Camp, seekord viidi meid lõbustusparki. Minu autist osutus selliseks adrenaliinijüngriks, et ei jätnud ühtki sõitu vahele. Selle päeva õhtuks olin mina täiesti pruuniks kõrbenud ja laps nii oimetu, et langes koju jõudes kohe voodisse. Tõotas tulla järjekordne suurepärane öö. Ja tuligi! Seega minu suurim hirm, et nende vahetuste ajal unepuuduses vaevlen, ei läinudki täide.

16 juuli, 2013

Matk mäkke

Ohoo, meil on supermõnus pühapäev! Kalendri kohaselt küll esmaspäev, aga keda huvitab... mul on vaba päev!

Veetsime Triinu ja Mosu seltsis meeleoluka nädala. Kohe tore kellegagi emakeeles rääkida ja kodumaiseid nalju teha.

Ja täna asusid nad jälle teele! Seiklevad paar päeva Seattle'is ja lendavadki Eestisse tagasi. Täitsa tühi tunne on, minu meelest sobis nende madrats me elutoa nurka ideaalselt! Kuigi jah, see igapäevane koogisöömine, mis Triinuga sujuvalt kaasa tuli, poleks pikemas perspektiivis kuigi jätkusuutlik. Isegi kui me muidu maru tervislikud olime...

Eile äratasime endis spordipisiku ja vallutasime terve mäe! Linna külje all asub neid ju lausa kolm, võtsime siis keskmise. Eelnevalt lugesime, et raja läbimiseks on vajalik hea füüsiline vorm ja aega võtab see teekond 1,5 tundi. Kuigi keel oli enamik aega vesti peal, jõudsime tõepoolest pooleteist tunniga tippu. Ilmselgelt pole tegemist sellise rajaga, mida igapäevaseks ajaviiteks viitsiks läbida - 3 kilomeetrit mööda treppe taeva poole trampida on päris higine ettevõtmine. Ergutasime üksteist vastastikku, tegime lolli nalja ja lõpp-kokkuvõttes polnudki nii raske. 

Küll aga jõudsime eht-eestlaslikule järeldusele, et mäe otsas võiks olla saun. Ja võib-olla natuke šašlõkki. Aga polnud. See-eest oli kohvik, kust tellisime kooki ja smuutit, see viimane tundus pärast korralikku rassimist kohe eriti mõnus ja jahutav - Kustav valis vaarika-mustsõstra ja mina mango-passioni oma. Mõni hetk hiljem tõdesime, et järgmine kord tuleb veidi umbusklikum olla ja mitte eeldada, et menüüs ahvatlevana tunduv kaup seda ka tegelikult on - meie kõigi silme all lasti blenderisse hunnik kraanivett, uhati ports jääd otsa ja kallati siirupiga üle. 

Kook oli see-eest täitsa hea, vaade imeilus ja seltskonnast ma üldse ei räägigi! Kustav, vana kunstnik ise, suutis siirupismuutid ja minu kananahas kintsud linnavaate taustal kenaks pildiks voolida, niiet päris kasutuks need keemiajoogid ei osutunud.


Tipus oli kõvasti jahedam kui mäe jalamil, ühest varjulisemast kohast leidsime isegi natuke lund. Pikad püksid ja kampsun oleksid meiesugustele hilpharakatele marjaks ära kulunud.

Lisaks lummavale vaatele oli tipus muudki huvitavat, näiteks jalutasid ringi kaks hiiglaslikku grislikaru ja suvalise teeraja peal tuli vastu tore vunts, endal raisakotkas käe peal kõlkumas. Linnu nimi meile meelde ei jäänud, küll aga saime teada, et ta vahetas paar aastat tagasi sugu.

Oli poiss, aga nüüd on tüdruk. Vot sulle looduse vingerpussi! Angela Aak pole midagi erakordset - kotkad teevad seda kogu aeg. Hästi tore nägi välja, pea täiesti sulevaba, suurte roosade ninaaukudega. Peremees selgitas, et see on kasulik kohastumus - kui arvestada, kuhu ta oma pead söömise käigus topib, on arusaadav, et sulgi oleks hiljem kaunikesti tülikas puhtaks saada.

12 juuli, 2013

Väljasõit

Töö ja kodu vahel tiksudes on nii lihtne ennast argipäevarütmi ära kaotada. Samal ajal tuleb endale aru anda, et kolmandik meie siinveedetavast aastast on juba läbi ja kui tahame veidi ümbrust näha, tuleb sellega kohe peale hakata, sest juuli ja august on kõige soojemad ning ühtlasi täiesti vihmavabad kuud. Detsembris, mil siin iga päev sajab, pole ju kuigi lõbus ringi sõita.

Victoriasse tahtsime tegelikult juba ammu minna. Esiteks räägivad kõik, et see on väga ilus väike linnake, teiseks asub Vancouverist ainult 100 km kaugusel. No ja kolmandaks on ikkagi tegemist British Columbia pealinnaga, nii et kui juba siin elame, oleks viisakas läbi astuda.

Juhtus nii, et Triin ja Mosu jõudsid USA ringreisilt tagasi, otsustasid nädalakese Victorias veeta ning kutsusid meidki külla. Nimelt on neile seal kohalik sõbranna tekkinud, kel polnud midagi selle vastu, et kahe eestlase asemel nelja majutada. 

Bussiaegu guugeldades avastasin, et Victoriasse saab ka ühistranspordiga, pealegi tuli seda kasutades hind üle kahe korra odavam. Kiiruses ei kaotanud suurt midagi, sest praamisõit ise võttis 1,5 tundi. Ühistransport on Vancouveris üleüldse nii loogiliselt korraldatud, puhas ja kiire, et auto järele ei tunne me siin mingit vajadust. 


Meie lemmikkohaks osutus Fisherman's Wharf - väike sadam, kus elati ujuvates majades. Suvekoduks oleks selline koht väga armas, ainus häda, et mingit privaatsust küll ei ole - turistid saalivad edasi-tagasi, samas asuvad mitmed söögikohad, elu keeb. Nagu piltidelt näete, võib kohale minna ka vesitaksoga.


Ükspäev kolasime pargis, leidsime sealt uhke puu ja otsustasime nagu õiged turistid kunagi oksa peal istudes pilti teha. Meie Kustiga saime esimesena poseerida, teise foto tarvis pidid Triin ja Mosu kah üles ronima. Oksa peale jõudmine oli omaette pingutus, sest päris nii madalal see kah ei asunud, et oleks võinud vabalt jala üle visata.

Tegime veel nalja, et tuleb hüpata nii nagu Nukitsamehes - teate küll, see nõiamaja stseen. No ja Mosu, vana spordimees, siis hüppaski. Korraks oli kõik tore, istusime kenasti rivis... ja siis läks tasakaal ära, Mosu pudenes selg ees alla ja rabas Triinu endaga kaasa, et oleks lõbusam kukkuda.

Oli päris õudne hetk, aga õnneks jäid mõlemad peaaegu terveks. Triin korjas kotist plaastrid välja, teipis kriibitud küünarnuki kinni, viilis murdunud küüne maha ja elu läks edasi. Pildi tegin neist kah, aga kuna puu otsa ronimise isu oli kõigil läinud, seisti selle tarvis kindlalt maa peal.


Viimasel päeval pidid Triin ja Mosu varakult Vancouveri poole startima, et auto koos kõige selle juurde kuuluvaga maha müüa. Üks saksa tüdruk ostis kogu kupatuse - lisaks sõidukile ka madratsi, mõlemad jalgrattad, matkanõud ja muu taolise. 

Enne koduteele asumist käisime veel Miniature World'is, mis meile nii väga meeldis, et unustasime end sinna kohe mitmeks tunniks. Minimaailmas oli kujutatud lahinguvälju, maastikke, nukumaju ja stseene muinasjuttudest. Mitme väljapaneku peal sõitsid pisikesed rongid, ühe mäe otsa viisid mõne millimeetri suurused gondlid ja ühel peoplatsil, kus ka autod seisid, sai nupuvajutusega avada nende kapotte või panna nukkudele teleka käima. 


Nüüd veedavad Triin ja Mosu mõned päevad meie juures Vancouveris ja lendavad järgmisel nädalal Eestisse. Nende pagasit vaadates tuleb hirm peale, asju on kaks korda rohkem kui siia tulles - mis tähendab meie puhul seda, et Kustav peaks tagasi minnes juba nelja kitarriga liikuma... 

07 juuli, 2013

Töökultuur

Kui veel Eestis olin, kurtsin Triinule, et töö leidmine Kanadas tundub nii keerulise ettevõtmisena. Sest mis siis kui keegi ei taha mind? Triin, kes oli selleks ajaks juba pool aastat Edmontonis elanud, ütles, et töökoha osas pole üldse vaja muretseda, sest kui näed, kellega siin konkureerid, saad aru, et vastaseid ju polegi. Eestlastel olevat siinkandis oma usinuse ja kohusetundega väga hea maine.

Ma ei saanud tükk aega aru, mida ta selle all mõtles, aga nüüd hakkan vaikselt aimama. Et tööle tuleb õigeks ajaks jõuda ja kohapeal etteantud juhiseid täita, ei paista mitte igaühe jaoks nii iseenesestmõistetav olevat kui arvasin. Pole mingi ime, et see, kelle vahetus pidi kell 12 algama, alles kolmeks kohale loivab. Või helistab minut enne kahtteist, et kuulge, ma ikka ei saa täna tulla.

On neid, kes unustavad end terveks vahetuseks diivanile telekat vaatama või tööarvutis internetti surfama. Üks oli veel nii kõva mees, et kui juhataja palus tal lapsega parki jalutama minna, siis ta lihtsalt keeldus! Ja ei läinudki! Nii huvitavad saated tulid… Paljud töötajad on muidugi täitsa normaalsed, aga eelpool mainitud juhtumid pole siin kaugeltki mitte haruldased.


Kusjuures töö ei ole raske! Päris suure osa ajast võibki koos lapsega diivanil passida, ajakirju lehitseda või niisama juttu ajada, jalutama või raamatukokku minna... Kodune elu noh!

Ja autistid on nii toredad! Mõned ehk mäletavad, et kirjutasin kliendist, kellele absoluutselt kõik kasvõi korraks nähtud telefoninumbrid igaveseks mällu sööbivad - tema peas on omale pesa teinud ka väike kalender. Talle võib öelda suvalise kuupäeva lähimate aastate piires ja mõnesekundilise mõtlemise järel ta vastab, mis nädalapäevale see langeb. Täielik müstika! Võtsin IPad'ist kalendri lahti ja veetsin tükk aega katsetades, kas see tõepoolest saab nii olla ja ta ei eksinud kordagi!

Ma tahaks teada, kuidas ta seda teeb, kas arvutab välja või tekib kujutlusse pilt kalendrist? Sellele küsimusele pole ta aga võimeline vastama, arengutase on kõvasti madalam kui kronoloogiline vanus. Ta ei suuda isegi seda meelde jätta, et teed ületades tuleb vaadata, et auto alla ei jääks...


Kustav käis eile oma palgatšekki rahaks tegemas. Seekord oli eelmise korra arvelt targem - läks kohe õigesse panka ja üleüldse jagas matsu. Teller suutis teda ikkagi üllatada, nimelt teatas, et pank tahab tšeki rahastamise eest 5 dollarit saada. Kusti vaidles vastu, et eelmine kord ju ei tahtnud?! Neiu tunnistas, et nojah, võib-olla juhtus nii, aga seekord tuleb ikkagi maksta!

Ajasid tükk aega kumbki oma joru ja asi lõppes sellega, et Kutt sai raha viimse dollarini kätte ja pank jäi viiekast ilma. Neiu muidugi kinnitas, et järgmine kord peab küll kindlasti maksma! Selline naljakas süsteem, et täiesti kindlasti on teenustasu, aga kui see sulle ei sobi, siis pole vaja...

Pangast tulles läks Kustav oma telefonilepingut pikendama, sest eelmisel korral ette makstud kolm kuud olid otsa saanud. Muuhulgas küsis teenindaja tema konto pin-koodi, Kustav ei mäletanud, aga neiu teatas, et ahaa, näen arvutist! Tegi siis vajalikud toimingud ja pakkus, et soovi korral võib koodi muuta. Kusti siis soovis ja neiu jäi ootama, et ta selle talle ütleks...

Edasi jõuti turvaküsimuse juurde, milleks on "Mis on sinu lemmikvärv?". Väga turvaline küsimus tõesti... Teenindaja põhjendas, et see on nimelt nii lihtsaks tehtud, sest kui näiteks sõber peaks tulema sinu eest asju ajama ja vastust ei tea, siis on tal võimalik see pakkumise teel ikkagi ära arvata. Ahah. Mõistlik.

24 juuni, 2013

Gurmee ja rämps

Kui eile õhtul töölt tulles Kustavile Teresa saadetud kalkuniprae üle andsin, ütles ta, et vahepeal tundub, nagu töötaksin mõnes eksklusiivses gurmee-restoranis. Näiteks eile oli lõunaks kuivatatud austritest keedetud aasiapärane riisisupp ja õhtuks hiiglaslik ahjukalkun koos aurutatud brokkoli ja kartulipüreega (mille sisse käisid ka munad!), kõrvale krõbedaks röstitud vürtsised saiakuubikud.


Meie piibliks on töö juures Canada Food Guide, mis on pühamatest püha väljaanne, seal kirjutatust naljalt mööda ei hiilita. Joogiks on vesi, iga toidukorra juurde kuulub värske salat ja vahepealaks puuvili või jogurt. Rämpstoitu saab erijuhtudel ja maiustusi paar korda nädalas.

Kõik muu on samuti selgelt paigas - kõik, mida hoolealused suudavad ise teha, seda nad ka teevad. Paljudes asjades on kohmakad, aga kõrvalise abiga saavad hakkama. Mõnikord tuleb kliendi käsi kraanile tõsta ja see üheskoos kas kinni või lahti keerata, aga noh, selle eest meile ju makstaksegi. Paljusid liigutusi ei õpi nad mitte iial täiesti iseseisvalt tegema, aga harjutama peab.

Alates eelmisest nädalast töötan ka meie asutuse teises majas, kus reeglid on täiesti teistsugused. Kliendid ei pea ise midagi tegema (kuigi on selleks vabalt suutelised). Hoolealuseid on kaks (täpselt nagu esimeseski kohas), ühel neist vaid kerge erivajadus, aga raske kasvatamatus, mida nüüd, kus ta kodust on eraldatud, ainult süveneb.

Tema suurim probleem on arvutimängud. Koolis ikka käib (sest muidu ei lubata mängida), aga kogu ülejäänud aja veedab puldiga teleka ees koletisi maha kõmmutades. Söögilauda tulek on tema arvates liigne pingutus, seetõttu viiakse talle toit teleka kõrvale voodisse (!!!). Esmatähtis pidavat olema, et üleüldse sööks.

Mingit gurmeerestorani ärge nüüd silme ette manage, see maja meenutab rohkem McDonalds'it, sest kõnealune klient, nimetagem teda Pubekaks (17.a), keeldub igasugusest normaalsest toidust, on nõus vaid friikartulite, krõbedaks praetud peekoni, pitsa ja muu taolisega.

Vahepealaks on puuviljade asemel kartulikrõpsud, need viiakse iga paari tunni järel kausiga nina alla. Ja mustad nõud saab siis ühe soojaga kööki kraanikaussi toimetada, sest me ei hakka ometi "võimatut" nõudma ja eeldama, et Pubekas seda ise teeks...


Meenutan siinkohal, et asutuse eesmärgiks on aidata klientidel iseseisvuda, et ühel hetkel omal käel hakkama saaks (või kui puue seda ei luba, siis terve elu vältel igapäevatoimingutes toetada).

Iga lapsega töötab terve meeskond - psühhiaater, psühholoog, käitumisterapeut, sotsiaaltöötaja, tugiisik ja klassijuhataja, kes abivajajaga regulaarselt kohtuvad, omavahel koostööd teevad ning asutusele juhised annavad. Selle konkreetse noore puhul on ettepanekud kohati nii jaburad, et ma lihtsalt ei jõua ära imestada!

Et Pubekas kartulikrõpsudele ja popcorn'ile tervislikumat vahepala eelistaks, tuleb talle viidata, et eelpool mainitud snäkid võivad mängu pulti kahjustada, seega võiks valida õuna või müslipulga.

Kuna ametlik magamaminekuaeg on kell 21, tuleb alates kaheksast iga 10 minuti tagant käia meelde tuletamas, kui kaua veel mänguaega on jäänud (tuletan veelkord meelde, et kõnealune isik on 17-aastane). Paar minutit enne üheksat tuleb üks ekstra-meeldetuletus teha, et nüüd peab hakkama lõpetama ning muuhulgas jälgida, et ta mängus saavutatud tulemuse salvestaks.

Misasja???

Reaalsuses näeb edasine välja nii: Pubekas teatab, et tal pole veel und, keerab telekal hääle vaiksemaks, et teine klient kõrvaltoas magama saaks jääda ning mängib poole ööni, kuni ära kukub.

Spetsialistide meeskond on sellisest mudelist teadlik ja kuna väheseks jääva uneaja tõttu osutub hommikune ärkamine alati väga raskeks, soovitavad Pubekale hommikuse äratamisprotsessi käigus meenutada, et tal on võimalus õhtuti varem uinuda, et ärkamine kergem oleks (mida ta loomulikult ei tee).

Motiveerimine käib samuti teleka abil - kui viib nõud kraanikaussi või aitab õhtusöögiks lauda katta, premeeritakse lisa-telekaajaga. Selle koha peal jooksis mul juhe kokku, ei kujuta ette, kust see aeg võetakse kui ta nagunii terve koolivälise aja mängib - õues ei käi, sõpru ei oma, suhelda ei oska.

Nojah siis...