10 november, 2013

Uus amet

Mu kolleeg on Portugalist ja tal on seitse nime! SEITSE! Neil pidi lihtsalt niimoodi kombeks olema: esimene on eesnimi, teine middle name, kolmas ema middle name, neljas ema perekonnanimi, viies isa middle name, kuues isa perekonnanimi ja seitsmes tema enda perekonnanimi. Džiisas...

Noh ja mul on siis... seitse tähte. Ees- ja perekonnanime peale kokku! Ta küsis, et aga mis su middle name on? Vastasin, et polegi. Oot, mis mõttes pole? Teine töökaaslane oli ka kohe üllatunud, et ÜLDSE ei ole või? Anu ja kõik?

Tegelikult pidi mu nimeks saama Triinu. Et sobib perekonnanimega hästi kokku ja nii... Isa läks perekonnaseisuametisse ja teatas tagasi tulles, et pani Anu. Just like that! 

Kustav pidi olema Alice, aga kuna ta poisiks osutus, jäi see plaan katki. Vanemad vaatasid beebile otsa ja otsustasid, et Gustav mis Gustav. Isa läks nime registreerima ja pani Kustav. Et ise te kutsute teda kogu aeg Kutt ja Kuti... 


Uudistest siis kah - kui mäletate, pidi minust novembri keskel saama juhataja asetäitja. Aga kuna kolm last olevat ühe maja kohta siinsete normide kohaselt ikkagi liiga palju (ja et meil on ka kolm korrust ja neli vannituba, pole üldse argument), otsustati pool rahvast uude majja kolida!

Teresa hoiatas saladuskatte all, et peakontor pakub mulle tõenäoliselt praeguse maja juhataja kohta (sest tema läheb kahe lapsega uude), aga palus, et liiguksin nendega kaasa ja oleksin tema asetäitja nagu oli esialgne plaan. Tööajad jääksid samaks - reedest pühapäevani. Uues majas ei ole aga öötöötajat nagu praeguses, sest need lapsed, kes kolivad, ei vaja öist järelvalvet. Küll aga ei saa neid ka päris üksi jätta, seetõttu pidanuksin plaanitud 12-tunniste vahetuste asemel hoopis 24-seid tegema ehk reedest esmaspäevani seal elama. 

Mulle üldse ei meeldiks öösel tööl olla! Teises majas teen küll iga nädal ühe 24-tunnise vahetuse, aga ma pole sellest ausalt öeldes kunagi suuremas vaimustuses olnud. Kolm (või lausa neli) ööpäeva oleks selgelt liig... 

Kutsutigi mind siis peakontorisse ja pakuti mõlemat varianti - uue maja puhul asetäitja kohta (3x24h iga nädal + soovi korral oleksin võinud teise maja 24-se vahetuse samuti alles jätta) või siis praegusesse juhataja positsiooni. Valisin loomulikult viimase! Kuna argipäeva hommikuti on ainus majja elama jääv laps nagunii koolis, küsiti, kas sobiks kui töötaksin nelja ööpäeva (nagu juhatajate graafik ette näeb) asemel E-R 13-21? Kõik nädalavahetused vabad, mitte ühtegi kella peale ärkamist! Igal kolmapäeval on tüdruk kodukülastusel, pere võtab ta otse koolist kaasa ja toimetab õhtul üheksaks meie juurde tagasi (siis alustab öötöötaja). Ehk nädala keskel olen täiesti üksi! Saan poes käia, paberitööd teha, raamatut lugeda... vaba valik. 

Homme olen siis viimast päeva tavatöötaja, ülejäänud kolm nädalat juhataja asetäitja ja sealt edasi juhataja. Väga kihvt. Mulle see siinne edutamise süsteem täitsa meeldib!

01 november, 2013

Halloween

Tulin hommikul töölt ja ootasin koos tulnukaga rongi. Halloween ju! Väga paljud kandsid kostüüme, kusjuures mitte suvalisi närakaid, vaid päris tõsiseid kostüüme. Üks naine tuli tänaval vägeva grimmiga vastu, oleksin võinud vanduda, et ta on surnud. Täiesti hall ja pooleldi lagunenud laip.... Paistab, et 31. oktoobri hommikul käivad päris paljud lausa professionaalse jumestaja käe alt läbi.

Tööl oli uksele koputajatele jagamiseks kaks kahekilost šokolaadide kasti. Kuna eile ei koputanud keegi, passisid šoksid täiesti kasutult kapiveerel, andsin endast parima, et kuhja veidi kahandada. 

Võrdlesime Kustaviga Eesti mardisante ja Kanada halloweenlasi ning leidsime, et siinsetele lastele on elu liiga lihtsaks tehtud. Mardisandil tuleb ju kommi nimel laulda, tantsida ja mõistatusi küsida, aga Halloweeni jõmpsikatele peab igal juhul magusat andma. Kui sul just mõnd tõeliselt head trikki pole, millega end vabaks osta.

Tarvo rääkis ükspäev, et jalutas kohvikusse ja premeeris end koogiga. Et mille eest? Noh, et kohvikusse viitsis jalutada! Mõte oli hea, tegime siis täna sama. Ehe vahukoor, värsked maasikad ja soe belgia vahvel ei vea kunagi alt. 


Kui märtsis Vancouverisse tulime, olid nartsissid ammu õites. Aprillis samuti. Mais? Ikka veel! Ja nagu teate, ei sadanud suvel kaks kuud järjest mitte tilkagi. 

Septembri alguses hakkasid lehed värviliseks muutuma. Hääästi aeglaselt. Nüüd on november ja see protsess on ehk kuskil poole peal. Eks neid kukub maha ka, aga mitte nii nagu Eestis, et öökülm ja hopsti - hommikuks kõik raagus. Aastaajad vahelduvad siin nii aeglaselt, et tõenäoliselt tulevad uued nartsissid enne kui lehed jõuavad maha langeda. Värvid on kohati nii eredad, et silmadel hakkab valus... Ühtlasem kliima tekitab ikka väga suure erinevuse.


Õhtul pidime guatemalalastega Halloweeni tähistama, aga enne seda saabus koju Marc - muidugi kostüümis! Ostsin ta ahjust tulnud kuumade küpsistega ära ja sain vastutasuks ajaloolise pildi. Saage tuttavaks, meie isiklik Jack Sparrow:


Hakkasime siis guatemalalaste juurde sättima ja Kustav, kes on vastupidiselt minule täielik kostüümisõber, otsustas, et tal on vaja end üles lüüa. Kaks minutit enne peo algust! Nõudis pandakaru silmi, pikki ripsmeid ja karunina. Pani kapist leitud kiivri pähe, nilbik-särgi selga ja kostüüm missugune! 

Sophia oli küpsetanud seitsmekihilise dipikastme - hakkliha, tomatipasta, chilli, guacamole, hapukoor, kaks erinevat juustukihti, hakitud tomat ja sibulapealsed. Selline vürtsikas. Appi kui hea! Nacho'de hunnik kahanes kohe silmnähtava kiirusega. 

Jututeemadega jõudsime lõpuks seebikateni ja selgus, et Guatemalas ja Eestis vaadati vanasti samu seriaale! Näiteks "Metsik Roos", "Lihtsalt Maria" ja "Tahmanägu". Need kõige esimesed, mis suure hurraaga vastu võeti, sest veel ei teatud, et kõik seebikad hakkavad täpselt sama sisuga olema - vaene tüdruk, rikas mees, rikka mehe üdini õel pruut, suur armastus, trepist alla kukkuvad rasedad... Ja õnnelik lõpp. 

Elis kurtis, et tal ei teki inglisekeelset sõnavara juurde, Sophia soovitas raamatud lugeda ja Elis vastas, et loeb kogu aeg. Aga mitte neid, kus on võõraid sõnu, sest siis ei saa ju aru! Ainult neid, kus esinevaid sõnu teab. 

29 oktoober, 2013

Jälle mäe otsa

Vancouveris pole kolm viimast nädalat tilkagi sadanud, nii kuiva oktoobrit pole minu elus varem olnudki. Paraku saab see lõbu nüüd läbi, sest ilmateate kohaselt sajab edaspidi iga päev. Aga kuna Tallinnas on pilt veel hullem, ei hakka ka tagasisõidu peale mõtlema!

Temperatuuri osas on siin kummaline - kui kümne soojakraadi juures kandsin Tallinnas elades juba pakse vammuseid, siis Vancouveris on olnud nii tuulevaikne ja päikeseline, et siiani on käigus kõige õhem, ilma igasuguse voodrita jope. Sellist tormi, mis äsja Eestis katuseid ja bussipaviljone minema lennutas, siin ei kohta.

Hommikul saatsin Kustavi filmivõtetele ja ajasin Tarvole kargud alla, et teda ekskursioonile viia. Ta koostas Vancouverisse saabudes nimekirja kohtadest, mida siinveedetava kuu jooksul kindlasti külastada tahaks. Oleme usinalt kõikjal kaasas käinud, nüüd on ainult Whistler jäänud läbi kriipsutamata, aga eks poolteist nädalat ole veel aega kah. Suusatama sedapuhku ei pääse, sest hooaeg avatakse alles 28. novembril, kuid matkama võib ikka minna.


Kuna ilmateade näitas, et kaks päeva on lauspäikest ja edaspidi kallab ainult vihma, otsustasime Tarvoga Grouse Mountain'i otsas ära käia. Sportlikud nagu me oleme, otsustasime üles minna jalgsi, mäel on selleks spetsiaalne rada (2,9 km pikk, 853 m tõusu), nn "looduslikud trepid". Tarvo arvas pärast esimest kümmet minutit, et oleksin võinud raskusastme osas ikka täpsem olla ja teda tõsisemalt hoiatada, mina lohutasin, et olen samal rajal juba teist korda ja seejuures täiesti vabatahtlikult, nii et kui hull see siis ikka olla saab!

Motivatsioonile ei aidanud sugugi kaasa, et iga mõne aja tagant mõni hallipäine pensionär meist mööda jooksis... Muuseas, sellega meenub, et meie iiri sõbrad läksid täna rulluisutama ja kutsusid teisigi kaasa, mispeale kirjutas nende korterikaaslane Facebook'i: "Rollerblading can go fuck itself. Get me a wheelchair, I'm 30, don't you know...". Novot, ma jätsin kah selle ürituse vahele, olen samuti 30, tõin hoopis pagariärist mandli-croissant'i ja tegin pärnaõie teed!

Aga eilsest matkast pole ükski lihas valus. Kustav kahtlustab, et mul lihtsalt polegi lihaseid (mis võib vabalt tõsi olla).

Igatahes tippu me jõudsime, Tarvo turgutas end kuuma šokolaadi ja koogi abil jälle õigesse vormi ja igavesti tore päev oli. Esimesel pildil on tõstuk, mis viib mäe tipu tippu, teisel see mäetipp, kuhu jalgsi vantsisime. Ja kõik, mis vee ümber paistab, ongi Vancouver. 


Tarvo nägi mõlemad grislikarud kenasti ära, vaatas kinos paar loodusfilmi kah ja võisimegi end kodu poole sättida. Kuna praegu pole kõrghooaeg, siis mäe ja kesklinna vaheline shuttle ei sõida, pidime kasutama bussi ja praami, mis on iseenesest tore, sest praamilt avaneb nii kesklinnale kui North Vancouverile väga ilus vaade. Tagasi jõudsime täpselt päikeseloojanguks ja saime mõned kenad kaadrid kesklinna kõrghoonetest värvilise taeva taustal.

21 oktoober, 2013

Väike, aga paks!

Kusti läks hommikul tööle (paneb õhtuse PINK'i kontserdi tarvis juhtmeid ja kõlareid paika), mul on vaba päev. Tükk aega võitlesin dilemmaga, kas minna trenni või otsida kapist emme saadetud martsipan ja värske piparmünditee välja. Õnneks meenus, et vihkan sporti ja armastan martsipani. Siin ma nüüd istun - voodis, teki sees, ühel pool taldrik munavõileibadega, teisel pool käntsakas martsipani ja tee.

Ükspäev just arutasime, et trenni jõudmine ei saaks lihtsamaks minnagi, jõusaal on ju oma majas, lifti astumise vaev. Kustav käib mere ääres jooksmas, sinna on 5-minuti tee. Einoh, kohale jõudmises polegi küsimust, aga kes see viitsib liigutada, onju?! Pealegi on meil siin toanurgas kilode kaupa Kalevi komme, mis nullivad igasuguse pingutuse juba eos.

Kustav teatas ükspäev, et mul olevat lõualott! Mina õigustasin, et kuule, ma olen juba vana kah! Kusti täpsustas, et ei, lott on sellepärast, et sa oled paks, mitte vana! Ei mingit halastust... Eile võttis kuivatist pesu välja ja küsis, kas minu dressipluusi üldse tohtis kuivatisse panna? Talle olevat tundnud, et see on kuidagi nii väike. Ma ütlesin, et nojah, ma olengi ju väike! Väike, aga paks! Jumala eest, ei mingeid komme enam!

Tööl oli sel nädalavahetusel täielik logelemine. Kaks last kodukülastusel ja ainus, kes meile jäi, nii totaalselt haige, et magas kõik päevad maha. Ainus ülesanne, mida täita sain, oli sidruni ja meega jooke serveerida.

Ilm on juba mitmendat päeva udune. Mitte midagi ei näe, ühel hommikul oli isegi vastasmaja kadunud! Lubasin Tarvoga Queen Elizabeth parki minna, aga kuna sealne põhiatraktsioon on vaade, siis... White Rock'is käisime ikka ära, oli natuke uduvabam hetk, isegi mõned majad paistsid, aga mere poole polnud mitte midagi näha ja kõik mäed olid samuti peidus. Esimesel nädalal tundus, et Tarvo on ilmataadi kinni maksnud, päike lõõmas katkematult. Nüüd siis udu, aga prognoos on selline, et vihm jääbki tal siinveedetava kuu jooksul nägemata.

Kohalikud ütlevad, et sellist udu on tavaliselt kaks päeva korraga, mitte rohkem (hetkel kuues päev). Aga ma juba ammu ei usu, mis nad räägivad!

Aitab lobast, lähen jooksma!

15 oktoober, 2013

Tänupüha

Meie sõber Tarvo tahtis taotleda sama viisa mis meilgi, aga selleks aastaks oli kvoot täis. Anti lootust, et novembris-detsembris tõstetakse teiste kategooriate alt kohti juurde, aga noh... Tarvo mõtles siis, et tühja kah, tuleb esialgu turistikaga, Eesti kodanikule on Kanada ju 6 kuud viisavaba.

Kui ta siis Vancouveris maandus, tekkis lennujaama ametnikul küsimus, et miks tagasisõidupiletit pole? Aga kui ei tea, millal tuleks Eestisse minna, et viisat taotleda - kas selle aasta lõpus või alles järgmise alguses (värske ports viisasid tuleb veebruaris) - ei saagi ju kuupäeva valida. Kõik muu oli korras - piisav hulk sularaha, piisav summa pangakontol, tõend Eestis omatava ettevõtte ja muu siduva kohta. Polnud ühtki märki, et tegemist oleks meeleheitliku immigrandiga, kes tahab "mustalt" sisse imbuda ja ei iial kodumaale naasta.

Ametnik, kes nägi välja nagu Rambo - hullult lihastes ja relvad vööl - lubas Tartsi esimese hooga kohe tagasi saata ja seejärel ähvardas ka meie viisad ära võtta! Siis kutsus Kustavi, kes pahaaimamatult sõbrale lennujaama vastu läks, ülekuulamisele; küsis nii tema kui minu andmeid, sealhulgas tööandja kontakte; ähvardas ka meid KOHE Eestisse tagasi saata... Täielik teater! Mitu tundi pinniti, lõpuks lasti tulema, aga öeldi, et Tarvo peab kuu aja pärast riigist lahkuma. 

Eks piiril maksab ikka ametniku suva ja kedagi ei huvita kui korras su paberid tegelikult on... Nii palju siis neist sõbralikest ja naeratavatest inimestest, keda blogis reklaamisin! Tarvo ütles, et sitamaitse ei lähe niipea suust ära, aga alates teisest päevast on ta Vancouverist vähemalt sama suures vaimustuses kui meiegi. Leidis meie majast 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel kihvti kahetoalise korteri, mida oldi nõus kuuks ajaks üürile andma ning hülgas me elutoa ja imelise õhkmadratsi.

Eile õhtul läks Kustav poodi vahukoort tooma, mõni aeg hiljem helistas, et maandus hoopis Tarvo juures, sööb heeringat ja vaatab filmi. Hommikul käis jooksmas ja pildus kivikestega Tartsi akent, kuni alumine naaber talle vihkava pilgu saatis. Tarvo muidugi ei kuulnud midagi...

Kuna täna tähistatakse Kanadas tänupüha, olime õhtuks lausa kahte kohta külla kutsutud: 14-ndale korrusele (meie poole, kus Marc küpsetas sõpradele kalkunit) ja 11-ndale korrusele (guatemalalaste juurde), aga hommikut alustasime hoopis sushiga ja võtsime seejärel suuna Commercial Drive'ile, mis on tore boheemlaslik tänav portsu kohvikute ja tillukeste poekestega. 


Me oleme mõnulemise maailmameistrid! Ma pole vist elu sees nii palju kohvikutes käinud kui Vancouveris elades. Lähed jalutama, aga lõpuks avastad end jälle kuskilt koogitaldriku tagant...

Ühtlasi paitasin kohevat halli kassi ja tegin temast portsu pilte; seejärel pildistasin tema kõrval oleva posti peal olevat kuulutust ja hõikasin poistele, et näe, see kass on täpselt sama nägu nagu pildil olev. Ja läksin edasi. Õhtul hakkasin fotosid vaadates mõtlema, et oot... Kuulutust pildistasin muidugi nii, et number ei jäänud peale.


Elis tõi meile täna emmede ja Marleni saadetud kommid kah ära. Muuhulgas leidsime pakist kuivatatud piparmünti ja pärnaõisi, piparkoogi maitseainet ja martsipani. Lisaks sain kätte oma vihmajope ja Kustav veekindlad jooksutossud (sest Vancouveris sajab KOGU AEG). Riietepaki avasime tegelikult alles hiljem ja leidsime sealt veel komme ja šokolaadi, nii et kui arvate, et meil ongi ainult 5 pakki "Pilvekese" kommi (nagu pildil), siis eksite, sest neid on tervelt 7!


Õhtul oli siis kalkuni söömine. Kõigepealt jõime koos Marci sõpradega törtsu "Vana Tallinnat", seejärel suundusime paar korrust allapoole, kus Sophia oli Gordon Ramsay retsepti järgi imemaitsva surnud linnu küpsetanud. Kõik oli esmaklassiline - kartulipüree, salat, jõhvikakaste... George oli õunte sisse küünalde jaoks augud uuristanud, nii et need olid ikka täitsa ehedad, mitte plastmass. Ja guatemalalased näitasid meile poolikut kõrvitsat, sest see on SEEST TÜHI! Kujutate ette jah? (muidugi kujutate, kõrvits on lapsepõlvest saadik seest tühi olnud...) Nende jaoks suur üllatus! 

12 oktoober, 2013

Ilmateade

Tere tulemast "vihmasesse Vancouverisse"...

10 oktoober, 2013

Töömesilane

Sättisin hommikul tööle, üheksaks tuli kohal olla. Kustav, vana laiskvorst, magas muidugi eriti magusalt. Pool tundi hiljem sain sõnumi: "Aga kus on pannkoogid? Ma olin täitsa kindel, et sa tegid pannakaid, tuba on pannakate lõhna täis. Pagan!" Hahaa, öelge nüüd, et Kustil pole hea elu - julgeb loota, et ma võiks talle kell seitse hommikul enne tööleminekut pannkooke küpsetada...

Mul on täna 24-tunnine vahetus (nagu igal kolmapäeval). Kõlab jubedalt, aga tegelikult on päris mõnus. Üheksast pean kohal olema, aga järgnevad 7 tundi tuleb omale ise tegevust leida, sest maja on tühi ja lapsed koolis. Tavaliselt võtan arvuti kaasa, surfan netis ja vahepeal teen midagi head süüa. Aed on meil ka, ilusa ilma korral peesitan õues.

Lapsi elab selles majas kaks, poisid jõuavad umbes nelja paiku tagasi. Üks neist haarab köögist krõpsud ja Coca-Cola, kaob oma tuppa videomänge mängima ega lahku sealt enne hommikut. Tema osas on hooletu, sest peale krõpsude ei söö ta mitte midagi. Äärmisel juhul popcorni.

Teine noormees on täpselt nagu 2-aastane (17-se kehas), laliseb, mängib leludega, rääkida ei oska, aga mõnikord laulab. Temaga sööme kella viie paiku õhtust, pärast seda käime jalutamas, ülejäänud aja mängib omaette edasi, seltskonnast suurt ei hooli. 

Kell 21.00 on öörahu. Videomängusõltlane kukub tavaliselt millalgi vastu hommikut ära, aga teise lapse saadan enne üheksat pessu ja pärast seda kobib teki alla. Mingit vaidlemist pole, hea meelega läheb.  

Majas on 4 magamistuba, üks kontoriruum, kaks elutuba (kummalgi korrusel), söögituba, köök ja kaks vannituba (üks mulle, teine poistele). Mul on oma tuba, öösel üleval olema ei pea, enamasti keeran juba kümne paiku põhku. Voodi on hiiglaslik, kaks korda laiem kui kodus.

Ainus ebamugav osa on hommikune ärkamine - 6.45. Ühele poistest tuleb teha peekonit, praemuna ja röstsaia, 7.15 korjab koolibuss ta maja eest peale. Teine peab 7.30 uksest välja astuma, tavaliselt on 5 minutit peale ärkamist kadunud. Ei söö ega midagi. Läheb täiesti sõnatult, kahtlustan, et magab kõndides edasi.

Kõige rohkem meeldivad mulle need viimased 1,5 tundi kui poisid on kadunud - teen teed ja võikusid, vahel söön peekonit. Tõusev päike särab aknast sisse, vaba päev ootab ees...

Alguses töötasin selles majas kuue ja kaheksa tunni kaupa, sest suvel olid lapsed kodus ja vajati rohkem abikäsi. Praegu on lisatöötajad ainult nädalavahetustel. Augustis pakuti mulle juhataja asetäitja kohta, aga siis oleksin pidanud reedest esmaspäevani siin elama, kusjuures palka ei maksta 24-ste vahetuste eest tundide kaupa, vaid tükitasuna, mis teeb tunni kohta poole vähem kui mu tavaline taks. Samal ajal ei tahtnud esimese maja juhataja mind ära lasta, andis üha paremaid vahetusi ja kuna mulle endale meeldib seal natuke rohkem, polnud üldse küsimustki.

Nii võeti siia tööle iirlane Jason, kellest sai juhataja asetäitja ja ühtlasi Anu/Kusti hea sõber. Näe, kõik on millekski hea! Kuna alates septembrist töötan nädalavahetusteti esimeses majas, ei saanud mind siia lisatöötajaks panna, aga juhataja palus, et teeksin kolmapäeviti tema asemel ühe ööpäevase vahetuse (ta töötab muidu E-N). Lõpuks nõustusin ja kokkuvõttes olen täitsa rahul.

Nüüd siis esimesest majast - sealne juhataja asetäitja jääb novembris lapsehoolduspuhkusele ja Teresa (juhataja) küsis, kas oleksin nõus tema asemele tulema? Töötan seal niigi kõik laupäevad-pühapäevad 10 h, asetäitjana peaksin kohal olema reedest pühapäevani 12 h. Palka saab tundide alusel, ööbima pole vaja jääda (neil on eraldi öötöötaja, sest üks lastest ärkab ebanormaalselt vara). Ehk halleluuja, hõisked ja fanfaarid, lihtsalt pean nüüd vaatama, kuidas uus viisa sebida, sest praegune kehtib ainult märtsini.

Üldiselt ei lase see ettevõte ületunde teha, sest seaduse järgi tekib töötajale niimoodi liiga palju hüvesid, aga kuna ka teise maja juhataja polnud nõus minust loobuma, hakkan töötama 60 tundi nädalas (ehk 24-ne vahetus jääb samuti alles). Kontimurdev ei tohiks olla, sest esmaspäev, teisipäev, neljapäev on vabad; kolmapäevane töö on eriti lihtne ja reede hommikuti olen ka esimeses majas täitsa üksi, sest sealsed lapsed on kella kaheni koolis.

Kusjuures palka tõsteti mul nelja esimese kuu jooksul kaks korda ja enne kui kuus kuud täis saab, tuleb seoses ametikõrgendusega kolmas tõus veel. Kena.

07 oktoober, 2013

Sügis

Mõned asjad muutuvad võõrsil elades pikapeale nii tavapärasteks, et ei pane enam tähelegi. Ükspäev jalutasin õhtul mööda pimedat tänavat töölt koju ja korraga kikitasin kõrvu, et... kuidas saab nii vaikne olla? Ümberringi ainult eramajad ja mitte ükski koer ei haugu. Ma olen vist juba kirjutanud, et siin pole kombeks koeri õues hoida, seega ei näe ühtki "kuri koer" silti ja kedagi pole tara najale hüppamas, aga kui kohe mitte mingit haukumist pole, hakkab juba natuke imelik.

Samas - ei saa just väita, et keegi sellest puudust võiks tunda. Mulle tundub, et siin võib olla mingi seadus, mis keelab koertel haukuda. Näiteks Vancouveri külje all asuvas White Rock'is on keelatud ühe majapidamise kohta pidada rohkem kui kaht koera, pealegi ei ole neil lubatud haukuda. Ma ei tea, kuidas see täpsemalt tagatakse, aga vaikne ka on. Seejuures paistavad penid ise täitsa rahulolevad välja.

Harjumatute asjade osas toob oktoobrikuu nii Thanksgiving'u ja Halloween'i. Poed on kalkunite ja kõrvitsatega üle ujutatud, kusjuures kõrvitsaid nad vist söögiks väga ei tarbi, rohkem mängimiseks. Halloween paistab olevat vaat et tähtsamgi sündmus kui jõulud, sest seda kollast prahti, mida praegu tonnide kaupa müügiks pakutakse, on kõik kohad täis. Isegi kohvikutes ripuvad kõrvitsad, luukered ja ämblikuvõrgud akende küljes. Töö juures olid kah kõik nii sahmis, uurisid minu käest, et kas kostüüm on juba olemas?

Töökaaslane tõi läheneva Halloween'i puhul kotitäie kollaseid komme, pistsin siis ühe kotti, kodus hakkasin lähemalt uurima ja avastasin, et nimeks on Monster Munny. Siiamaani seisab laual. Kustav küll teatas hommikul, et "kuule, ma söön su munni ära", aga siis meenus, et Kalevit on kah, pistis siis hoopis selle nahka. Elis tuleb ju nädala lõpus Eestist ning toob meile Vana Tallinnat ja komme, peame senised varud ära hävitama.

Sügis on Vancouveris väga värviline. Minu meelest on Eestis rohkem kollast tooni, siin domineerib punane. Kummaline on see, et enamik puid on lihtsalt rohelised, vahele siis mõni, mis on kohe nii erksat värvi, et tundub nagu... võlts.


Tööl paluti, kas saaksin teha mõned lisavahetused, seega olen nüüd 6 päeva järjest tööl (õigemini kolm on tehtud, kolm veel ees), seega ei toimu meie elus hetkel miskit põnevat, millest blogida.

Küll aga läheb veidi huvitavamaks kolmapäeval, mil saabub Tarvo, kes leidis meie kiidulaulust inspiratsiooni ja otsustas, et tahab kah mõnda aega siinkandis elada. Kuna kliima on siin palju mõnusam ja elu lõbusam, võikski oma sõpruskonna vaikselt Vancouverisse ümber kolida, täitsa tore oleks.

Ükspäev käisin Facetime'i vahendusel Eestis kursapeol - tänapäevaste virtuaalsete lahenduste juures pole ju miski võimatu. No kartulisalatist ja kiluvõikudest jäin muidugi ilma, aga näod nähtud, pakilisemad uudised vahetatud ja grupipildi tegime ka. Leia pildilt Anu:

02 oktoober, 2013

Filmistaar

Meil on nüüd mitu korda vihma sadanud ja peab ütlema, et pole üldse nii halb kui arvasin. Mul on ju maailma kõige mugavamad kummikud, voodriga ja puha! Suman nagu väike laps kõigist ettejuhtuvatest lompidest läbi...

Aga lillepeenrad istutati just võõrasemasid täis. Minu meelest on see kevadlill, aga no hea küll, kärab oktoobris kah. Vancouverlased on hullud botaanikud, neid ilupeenraid on viimase kuue kuu jooksul oma kümme korda ümber istutatud. Et nad ka viitsivad!

Oleme arutanud, et kui siin külmaks ei lähegi (senini on kõige jahedam öö olnud +9), siis mille järgi teavad lehed värviliseks minna ja maha kukkuda? Igatahes punased nad nüüd on ja küllap hakkavad varsti pudenema ka. Ju on see siis rohkem valguse hulgaga seotud. Ma pole muidugi eriline loodusteadlane, ähmaselt mäletan, et klorofüll ja värk, aga no keda tegelikult huvitab, eksole.


Ükspäev käisime Ikea's - saime küünlaid, käterätikuid, lihapalle, pohlamoosi, lõhepasteeti ja heeringat. Nüüd võime vihmaga istuda küünlavalges toas nagu tore vanapaar. Ja vanad me ka oleme, sest Kustav on kindel, et ta kõrvad on hakanud kasvama (vanadel meestel on ju alati hästi suured kõrvad) ja minul turritab kulmu sees hall karv (manage nüüd silme ette hallide puhmaskulmudega Anu, sest just selline hakkan varsti välja nägema).

Kui te veel ei teadnud, siis Kusti on meil filmistaar - osaleb massi-stseenides "Step Up 5" jaoks. Võtted olevat nagu lõbusamat sorti koonduslaager, päris palju passimist ja põhiline extra skill on mitte magama jääda. Esimesel päeval seisis poolteist tundi koos teistega grimmijärjekorras, aga enne lõppu korjati ta sealt välja, öeldes "You're good". Mina kiitsin, et kompliment ju! Kustav vaidles: "Ei, see tähendas, et mind ei saa enam aidata!".

Kuna filmi tegevus toimub LA's, on pooled taustanäitlejatest mustad ja asiaate pole peaaegu üldse. Vancouveris on ju tegelikult vastupidi. Kustav ajas trinidadtobagolasega musta mehe kõrval juttu ja tüdruk olevat muhelenud, et Kusti peaks nende (kahe musta) vahele seisma, siis nad näeksid välja nagu Oreo küpsis!

Võttepäevad on pikad, isegi Kustav kurtis, et jalad on lõpuks päris väsinud, aga tüdrukud olevat kõik kõrgete kontsade ja miniseelikuga, neil on ikka päris raske. Palgapoliitika on selline, et kõik, mis läheb üle 8 tunni, tasustatakse pooleteistkordselt, kui üle 12 tunni, saab topelttasu. Mida rohkem jalad valutavad, seda suuremaks paisub pangaarve. Eile läks 14 tundi.

Homme on multitalent Kustav mingil messil audio-videotehnikuks ja selgus, et seal on vaja valget triiksärki ja musta lipsu. Sain filmistaarilt kõne, et viskaksin pilgu kappi, kas helesiniste triipudega särk näeb kaugelt vaadates valge välja? Ei näinud! Käisin talle siis uusi riideid ostmas ja jääb vaid loota, et mõõdud sobivad, sest hommikul tuleb kaheksast kohal olla, praegu aga läheneb südaöö ja Kusti on ikka veel võtteplatsil...

20 september, 2013

Päevavargad

Täna on olnud hästi "sisukas" päev - mõlemal oli vaja üht-teist ära teha, aga ignoreerisime kõiki kohustusi ja logelesime niisama. Pärastlõunaks oli juba nii "palju" tegemist olnud - hunnik maasikaid söödud ja Facebook'i kiigatud (pärast seda kui kõik reklaamid ja spämmid ära blokeerisin, ei toimu seal enam üldse mitte midagi) - et olin kohe täitsa väsinud ja sättisin lõunaunele. Kuskil kolm tundi hiljem sain siis päevaga edasi minna... Kustav polnud samal ajal sugugi asjalikum, vaat et veel asjatum. Me oleme täielikud päevavargad!

Võtsin juba tuure üles, otsustasin oma to-do-list'i täitma hakata, et võiks mingigi linnukese kirja panna, aga siis saabus koju naabripoiss, kes sai paar päeva tagasi uue ja huvitava sõjamängu omanikuks; kohe läks suureks tulistamiseks ja "hahahaaa, you're dead!" hüüeteks, mis oli meile mõlemale sulaselgelt liig, niisiis otsustasime minna õhtusele jalutuskäigule (loe: kohvikusse).

Et hilist kohvi ja kooki kuidagi ratsionaliseerida, tuli loomulikult põhjus leiutada ja selle käigus avastasime, et tänasega on meie Kanada viisa täpselt poole peal - 6 kuud oldud, teine samapalju veel minna. Kuhu see aeg küll kadus?

Ilm on endiselt soe ja ilus. Tegelikult pidi terve nädal sadama, olin juba rõõmus, et saan lõpuks ometi oma uhiuued kummikud ära proovida, aga ei miskit. Istusime õhtul kohvi ja koogiga soojas õues ja kiitsime, et on väga tore september. NB: sääski endiselt pole, isegi see karvaste vurrudega isend, kes vannitoa peegli peal elas, on nüüd kadunud. Kustav arvas, et pani tiivad kokku ja heitis end sõprade puudumise tõttu aknast alla.

Ilm on olnud täiesti hämmastav, olen nüüd iga päev prognoose uurinud, et millal see jõle, vihmane ja külm talv siis algab? Kui täna (järjekordselt) teatasin, et järgmiseks nädalaks lubatakse ainult sadu, hakkas Kustav juba irooniliselt naerma. Ütles, et jajaa, kogu aeg lubatakse, aga ikka päike paistab - masendav! Haa, ma poleks iial arvanud, et kuulen kellegi suust, et see, kui ei saja, on masendav!

Oleme siin blogis Vancouverile nii kõvasti reklaami teinud, et üks sõpradest lendab peatselt meile järele. Tema jõuab muidugi kohale täpselt siis kui linn on hall ja pilves, iga päev kallab vihma ja kummikud muutuvad ainsateks mõeldavateks jalanõudeks, mida üleüldse vaja on. Ja mina blogin kogu aeg, et appi mis jumalast hüljatud õudne koht see Vancouver küll on, ärge jumala eest siia tulge! Teie saadate Eestist maalilisi lumepilte ja käite kelgutamas...

Tegelikult ei saa lume osas kurta, mägedes algab suusahooaeg juba novembris. Kui vihm ära tüütab, lähme sinna. Või Kariibidele peesitama. Veel parem.

Igatahes istusime kohvikus, Kustav sõi šokolaadikooki (nagu alati) ja mina hiigelsuurt kaneelirulli ning korraga turgatas, et võiks ju ise saiakesi küpsetada. On õige aeg minna nuumprogrammile, sest Kusti on Kanadas olles täiesti kogemata 10 kilo alla võtnud ja keskkooliaegsesse kaalu jõudnud. Läksime siis pärmi ostma, aga kuna jahu oli samuti otsakorral, otsustasime sedagi juurde võtta. Siin on ameerikalik süsteem - hulgi ostes on enamasti naeruväärselt odavam. Nii maksid 2 kilone ja 10 kilone pakk täpselt sama palju ja 5 kilone veidi rohkem. Kümme kilo jahu on ilmselgelt üüratu kogus, aga kuna väljamineku osas polnud vahet, võtsimegi siis kõige suurema. Nüüd hakkab iga päev pirukaid ja kaneelirulle saama, et pakk järelejäänud kuue kuuga tühjaks saaks.

Karastusjookide riiulilt võtsin esimese hooga kuuese paki Pepsit, aga siis nägin, et kaheteistkümnene oli sellest poole odavam! Ühekaupa ei müüdudki. No jällegi - pool aastat veel minna, küll kamba peale neist jagu saame.

16 september, 2013

Garibaldi järv


Whistlerist koju sõites oli täitsa selge, et esimesel võimalusel tuleb tagasi minna. Jätsime siis ühe päeva taastumiseks ning kutsusime Elise ja guatemalalased kooki sööma. Muide - Elis läheb varsti paariks nädalaks Eestisse ja tuleb täiesti tühja kohvriga siia tagasi, nii et kõik, kes te tahate meile pakke saata (ja te ju hirmsasti tahate), siis paluks endast märku anda!

Reedel vurasime siis guatemalalastega Whistleri suunas. Eelmisest korrast jäi ikka hingele, et kahest vingest matkast üks tegemata jäi, aga nüüd sai see viga parandatud.

Garibaldi oli väga kihvt, aga minu lemmikuks jäi siiski Joffre. Sealne rada oli vaheldusrikkam ja mis siin salata - lühem ju ka. Garibaldi rada oli õnneks üsna lai ja liikus muudkui vähehaaval ülespoole, minu jaoks polnud näiteks üldse raske, aga vaene George lubas juba esimesel kilomeetril suitsetamise maha jätta ja langes kohe depressiooni kui Sophia iga mõne aja tagant postilt ette luges, kui palju veel kõndida tuleb. Esimesed 6 km olid täiesti igavad. Kõndisime 2 tundi järjest ilma, et ümbrus muutuks. Lihtsalt mets. Aga see-eest väga mõnus mets - lõhnas hästi ja pakkus päikese eest varju. Näha polnud muidugi mitte midagi, puud olid ees. Siis sai aga 6 km täis ja läks kohe huvitavamaks ka.


Me ei jõua ära kiita, et Toronto asemel end hoopis Vancouveris sisse seadsime. Arutasime matkates, et vot kui tore, et sellise elamuse saamiseks ei ole vaja isegi puhkust võtta - ühest vabast päevast täiesti piisab. 

Garibaldist siis veel: raja pikkus oli 6 + 2,5 km. Interneti väitel kulub selle läbimiseks 2-3 tundi, mis on sulaselge jama. Puhtalt kõndimisele tuleks arvestada 3,5 tundi (üks suund), meil kulus 2+2, sest viimaste kilomeetrite peal oli palju pildistamispause.

Järvesid oli kaks, esimene väiksem, teine hiigelsuur. Rada oli tehtud nii kavalalt, et väiksemale järvele tuli suurema juurde pääsemiseks peaaegu ring peale kõndida. Vaade oli muidugi super, mägijärvede värv on täiesti ebaloomulikult türkiissinine.


George oli selleks ajaks täiesti kutu. Ilmselgelt oli tal ka liiga palav, sest teksapüksid ei läinud sügisese leitsakuga sugugi kokku. Tema kodumaal Guatemalas on hunnikute kaupa mürgiseid madusid, nii ei usalda ta siingi paljaste säärtega rajale minna. Kuid vaatamata sellele, et iga nurga peal olid hoiatused, mis soovitasid karusid mitte sööta, ei näinud me kedagi vöötoravast suuremat. Oravad olid hästi julged, tulid kohe saapa kõrvale uurima, kas külalised pähkleid tõid (ei toonud).

Siinsete matkaradade juures on silma jäänud, et mets on väga puhas, mingit prahti ei vedele maas. Paistab, et matkajad on kultuursed inimesed ja võtavad oma sodi kenasti koju kaasa. Ja wc-d on väga korralikud - neid leiab nii radade algusest kui lõpust, kõik lumivalge poti ja piisava hulga tualettpaberiga varustatud. 

Mõni hetk enne seda kui äravaevatud George surnult maha oleks kukkunud, hakkas lõpuks Garibaldi järv paistma. Selleks hetkeks olime kõndinud umbes 8 kilomeetrit ja igasuguse lootuse kaotanud, et kuhugi välja jõuame. Aga oli ikka vaeva väärt!


Telkimiseks on see koht ideaalne, olemas on nii piknikulauad kui majakesed, kus toitu hoida (välja ei tohi midagi jätta, sest kellele meeldiks kui karu ta grillvorstid nahka pistab). Inimesi oli väga vähe ja need, kelle sealt eest leidsime, olid ikka tõsised habetunud matkasellid, mitte sellised linnavurled nagu meie.

Ühega pidasime pikema jutuajamise maha, saime head nõu, millised rajad järgmiseks valida, kust telk osta ja millist varustust vaja läheb. Ja kuigi olime veidi mures, et magasime vist parima matkahooaja maha (sest kohalikud räägivad, et edasi ei tulegi muud kui katkematu sadu), teatas mees, et vastupidi - september ja oktoober on Whistleris matkamiseks parimad kuud, sest võrreldes suvega on õhk palju selgem ja putukaid pole üldse (suvel pidi ikka sääski ja kärbseid ka leiduma). Lisaks soovitas meile üht rada (Elfin Lakes), mis on tihedalt mustikapõõsaid täis, need pidavat sügisel punasekirjuks muutuma.

Lisaks andis hea matkasaidi, kust radade kohta infot saada, teine (natuke värvilisem) lehekülg on siin.