Näritud kont - närimata kont

Ma polegi vist veel kirjutanud, kuidas ühel pärastlõunal teatas päevaprogrammi töötaja mu klienti koju tuues, et olime unustanud tüdruku lõunasöögiga saadetud kanakoibadel kondid välja võtta. "Mina ei hakanud neid siis kah puhastama, aga ta sõi kondid ära ja ma ei tea, kas see talle tegelikult hea on…"

Einoh ikka on hea, mis ta siis hea ei ole! Kondid on jumalast kasulikud, oma lapsele söödad ju ka kodus konte, ei sööda või?

Ja killuke Eestlased Kanadas grupi lehelt: "Olime just poes iseteeninduses oma asjatoimetused lõpetanud kui tuli klienditeenindaja ja soovis kviitungit näha. Eeldasime, et teadagi, mingi kontroll, või on sai kotis 20 gr raskem kui süsteemis kirjas. Aga uuriti hoopis, kas ikka teame, et kliendikaardiga oleks me 13 dollarit kokku hoidnud? Ja siis prinditi uus kviitung ning loeti see summa pihu peale. Mida kuradit :D"

Tere tulemast Kanadasse!

Restart

On vist aeg ära rääkida, mis viimaste kuude jooksul toimunud on, sest kommentaarides lähevad selleteemalised küsimused üha tihedamaks… Ma ei teagi kui põhjalikult seda kõike teha, sest mingit saladust ju iseenesest pole, aga päris detailideni ei soovi ma samuti minna.

Kevadel otsustasime Kustaviga lahku minna. Ei olnud suurt tüli ja kumbki osapool ei osutunud aastate jooksul selliseks tõpraks, et ei annaks koos olla. Vastupidi - meil oli harmooniline suhe ja palju õnnelikke hetki. Ma arvan, et arenesime mõlemad üksteise abil positiivses suunas ja saime paremateks inimesteks. Ma ei kaalunud nende aastate jooksul mitte ühtegi korda, et võiksime ühel hetkel eraldi edasi minna, aga ometigi see nii läks. Väikesed asjad kasvasid suuremaks ja lõpuks avastasime endid arutamas, et kumbki meist pole niimoodi õnnelik. Otsus suhtele pidurit tõmmata oli kahepoolne ja kolmandaid isikuid tol hetkel mängus ei olnud. Lihtsalt läks nii.

Mu kunagine kauaaegne elukaaslane kirjutas mulle hiljuti: "Sinuga on selles suhtes lihtne olnud, et kõik oma otsused oled Sa ise heaks, õigeks ja õnnelikuks kuulutanud. See on lollikindel viis forever häppi olla ja selleks jääda. Paljud virisejad pole seda lihtsat kõksu ära tabanud :)" Arvestades, et sellise suhtumise võtsin just temaga lahkumineku hetkest alates, tabasin öeldus küll väikest sarkasmi, kuid hiljem järele mõeldes mõistsin, et just see tsitaat võtab väga hästi kokku, kuidas olen otsustanud oma elu elada.

Ma olen tegelikult päris egoistlik ja oma otsuseid tagantjärele headeks kuulutada vajalikuks ei pea. Mu väike pere ning paar parimat sõpra armastavad mind nagunii tingimusteta ja ülejäänute arvamus ei lähe ausalt öeldes suuremat korda. Sobiva kaaslase valimine on nii isiklik asi, et siin pole kellelgi teisel õigust kaasa rääkida.

Mis toob meid omakorda järgmise teemani - Matt.

Jah, me oleme algusest peale hästi klappinud. Ei, ma ei arvanud, et meist paar saab. Samas oleme paljuski nii sarnased, et aja jooksul hakkas sellest juba väike nali kujunema. Kuni ühel hetkel polnud enam naljakas ja hakkasime tõsimeeli arutama, et aga mis siis kui…

Alguses oli ikka täiega imelik. Üksteise tundmaõppimise osa oli meil juba ammuilma läbitud, teadsime asju, mida võib-olla poleks jaganud kui oleks aimanud, kuhu lõpuks omadega jõuame, hahaa :) Sõpradele tutvustamise ring jäi samuti ära, sest sõbrad olidki juba ühised. Noh, üksteise eelmised pruudid-peikad kuulusid muidugi kah paratamatult sellesse ühisesse sõpraderingi. Ja Matt'i perekonnaga sain juba nii ammu tuttavaks, et see pole isegi mainimisväärt. Aga esimese kuu oleme nüüd kenasti koos vastu pidanud ja enam ei tundu imelik ka. Eks vaatame, mis sellest kõigest saab... Kõiki asjaolusid arvestades olen loobunud arvamast, et mul elu keerdkäikude üle mingit suuremat kontrolli oleks.

Aga võib-olla on vabalt minnalaskmine kõige parem viis "forever häppi" olemiseks…?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

Leopold ja teised

Ma söön praegu ühe Eesti sõbranna saadetud Fazeri musti näkileibasid (isver kui head!) ja joon teise Eesti sõbranna saadetud omakasvatatud melissiteed kõrvale. Ema kirjutas, et pani tatrahelbed ja küüslauguleivad minu poole teele ja kaks erinevat blogilugejat on lubanud leivajuuretist jagada. Elu on ilus!

Nädalavahetus möödus Matt'i suvilas. Kuus tundi sõitu sinna ja järgmised kuus tagasi hakkab vaikselt juba täitsa normaalse distantsina tunduma. Seekord oli noorimaks seltsiliseks viienädalane Jax ja isegi tema ei teinud teekonna pikkusest probleemi. Tuleb eeskuju võtta!

Valida oli kahe erineva maantee vahel ja mõlemat kolm korda läbinuna pean tunnistama, et esimese eeliseks on küll eriti imelised vaated, aga kuna see kulgeb üle mägede, on tegemist tõsise okserattaga. Ma olen muidugi super iiveldaja ka, pikka karussellitamist ei talu, aga okseratta-tee on jällegi kesklinnale lähemal, nii et reede õhtul otsustasime selle kasuks, et rutem kohale jõuda.

Enne kõige kurvilisema osa algust tegime tanklas väikse peatuse ja kohe kui jõudsin ohata, et mul läheb juba ette süda pahaks teades, mis nüüd saama hakkab, tõstis Matt imestunult kulmud üles ja küsis, miks ma siis rohtu ei võta? Igast tanklast pidavat saama! Eestis ei olnud käsimüügis (veelgi vähem tanklates) midagi efektiivset, nii et mul polnud siinpakutavasse apelsinimaitselisse närimistabletti just suuremat usku. Doktor Matt teatas, et ainus kõrvalmõju on see, et muudab uniseks ja teeb silmad kuivaks, aga muidu toimib väga hästi. Lubas ühe tableti doseerida, olevat päris kange. 

Ma võtsin kaks. Nii hea maitsega olid! Kaks tundi hiljem polnud unest veel haisugi, iiveldusest samuti mitte. Aga ühel hetkel ma ikkagi ära vajusin ja üles ärgates tulid silmad ainult ükshaaval lahti ning kumbki tegi krõps. Konkreetselt käisidki krõpsuga lahti! Jube kuivad! Aga muidu mulle see rohi kohe väga meeldib!

Hommikul arutasime, mida keegi nädalavahetuselt ootab? Mina tahtsin beebiga mängida ja lubasin kõigile süüa teha (selle viimase osas on ülejäänud seltskond pehmelt öeldes suhteliselt talenditu), lapsevanemad tahtsid veini juua ja kala püüda ning Matt vahetpidamata filmida. Jennifer täitis külmiku riiuli imetillukeste piimapudelitega ja näitas, millises järjekorras neid kasutada ning puhkus võiski alata. 

Beebid on nii toredad! Ei pea üldse enda oma olema, et täiesti ära heldida. Jax on muidugi väga eeskujulik titt, suuremas osas lihtsalt sööb ja magab. Kohutavalt armsasti sööb muide! Lisaks avastasin, et pärast rohkem kui kaht aastat tujukate autistide keskel toimetamist on mulle beebi nutt kui muusika. Detsibellid ei pääse ligilähedale sellele, millega igapäevaselt harjunud olen.

Kokkamise osas läks samuti hästi, näiteks Jennifer polnud mitte kunagi elus rabarberikooki söönud. Ilmselget maitseb see eriti hästi just paadisillal pakutuna. Ja kui ma õhtusöögi kõrvale maitsestamata jogurti sisse tilli, küüslauku ja soola segasin ning seda kastme pähe pakkusin, vaatas terve seltskond mind kui toidujumalat. Appi kui hea! Mismoodi sa selle tegid?

Üsna ootuspärane muidugi, sest Kanada armastatuim roog pole sugugi mitte poutine, millest iga turistiraamat räägib, vaid hoopis Kraft Dinner. Mitte et neist kumbki neist minu silmis üldse söögina kirja läheks… Poutine kujutab endast friikartuleid koorese pruuni kastmega ning KD kiirmakarone juustukastmes. Need makaronid on tegelikult isegi täitsa head, aga koostisainete nimekirja ma küll lugeda ei julge.

Samal ajal kui nemad lapsepõlves Kraft Dinner'it ja värvilisi maiustusi sõid, tegin mina koogel-moogelit ja olin kah rõõmus-rõõsa. Toore muna ja suhkru seguga maiustamine on kanadalastele täiesti arusaamatu kontsept, aga pesueht nõukaagse lapsena võin öelda, et nii need ideed ja oskused tekivad.

Ahjaa, kui ükspäev kamba sõpradega koos istusime, ütles keegi, et Leopold on täitsa tore poisslapse nimi, mispeale kõik eestlased "eiiiiii" karjusid. Loomulikult tuli meil siis seletada, et mis Leopoldil viga on, sest muudele rahvustele ei seostunud see suure punase monstrumiga, kel on väike kollane depressiivne sõber. Mida kauem seletasime ja illustreeriva materjali tarvis pilte guugeldasime, seda rohkem ajas ennast naerma, aga välismaalased olid ikka täiesti šokeeritud! 

Kunagi ma tegelikult juba kirjutasin Eesti lastefilmidest, aga tookord ei tulnud Leopold üldse meeldegi! 

Nägus

Jalutasin kodu poole ja jalakäijate fooris süttis punane tuli. Sellega seoses tekkis hoobilt 20 sekundit täiesti vaba aega, millega polnud midagi tarka peale hakata. Astusin siis sealsamas nurga peal asuvasse putkasse ja ostsin suure paki kartulikrõpse. Kell 11 õhtul!

Makstes vangutasin juba mõttes pead, sest esiteks pole ma suurem asi rämpsusõber ning teiseks käisime just Kairiga kenal õhtusöögil ja kokteilil, nii et "tahaks-midagi-head" etapp sai tegelikult juba ületatud. Pealegi läks poes täpselt nii palju aega, et fooris süttis jälle punane tuli.

Aga kui juba siis juba! Läks trumm, mingu pulgad kah - ei hakanud koduni ootama, rebisin paki kohe lahti. Nii tore on täiskasvanu olla! Võib hilja magama minna ja iga kell krõpse osta. Ja näiteks hamstrid võib omale võtta ilma, et peaks kelleltki luba küsima! Huvitav, et see enam ahvatleva väljavaatena ei tundu…

Muide, ma käisin eile loomaaias. Täiesti juhuslikult tegelikult - silt näitas, et järgmine kiirteelt mahakeeramine viib muuhulgas loomaaeda ja einoh, miks mitte siis! Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Vancouveri vaatamisväärsusi guugeldades mõtlesin, et arvestades seda, kus pärapõrgus see loomaaed asub, ei satu ma sinna ilmselt mitte kunagi (60-70 km kesklinnast). Näe, peab sõnu sööma! 

Ilm muidugi ei halastanud üldse, nädalavahetus üllatas +34 kraadiga. Vahepeal kukkus siin ainult 23 peale ja oli selline tunne, et jope tuleb selga panna. Aga siis rääkisin Eesti sõpradega ja sain teada, et neil oli vahepealt tavatult soe, "lausa 23" ja ükspäev isegi ei sadanud vihma (ega lund)! Meil siin kah ükspäev tibutas korraks, aga enne seda sadas vist viimati… aprillis? Kesse enam mäletab.

Naaber saatis sõnumi, et sõidab kolmeks nädalaks ära ja võin julgelt kõik ta peenarde peal valmivad viljad ära süüa, et need pahaks ei läheks. Tal on seal igasugust põnevat kraami - kurk, tomat, paprika, suvikõrvits, küüslauk ja rabarber. Mul on nüüd ehe maaelu, toit oma peenralt ja munad oma kanadelt. Öko. 

Ahjaa, tutvustan teile kohalikke kombeid ka - nimelt sattusin ükspäev siinsesse taarapunkti. Arvestades, et Kanada kasutab ikka veel tšekke, faksi ja müntidega töötavat parkimiskella, ei tasu oodata, et pudelid peenesse piiksuvasse masinasse käiksid nagu Eestis. Siin lähed oma kandamiga kohale, võtad portsu räpaseid kaste ette ja hakkad aga sorteerima. Seda, mismoodi kogu ruum haiseb, ei ole võimalik kirjeldada. Kõik töötajad nägid välja nagu kodutud. Aga võib-olla olidki? Efekti mõttes. 

PS! Seinavärv meenutab mu Eesti üürikorteris olnud diivanit, mida omanik kuulutuses "nägusaks" nimetas. Erikuradikole potisinine diivan suurte kollaste patjadega. Oh, nostalgia...

Plussid/miinused

Tulin töölt koju ja leidsin ukse tagant karbi mune. Väike asi, aga nii armas, tegi kohe tuju heaks! Mis veel uudist:

+ Kairi ja Iain jõudsid USA tripilt lõpuks tagasi
+ …ja tänu sellele ei ole ma enam ainus, kes absoluutselt piinlikke nalju teeb, sest Iain on kaks korda piinlikum. Inglise huumor, nad ütlevad
- Iain kolib reedel Inglismaale tagasi (kohutavalt kurb!)
+ Kairi jääb veel terveks aastaks
+ uue tööloa läbivaatamise keskmine aeg, mis immigratsiooni lehele oli märgitud, sai laupäeval täis
- kolm korda võite arvata, kas sain mingi vastuse? Loomulikult mitte!
+ mul on lõpuks ometi peegel, kuhu täissuuruses ära mahun. Elagu IKEA! Ei pea enam vannitoas üles-alla hüppama, et näha, kuidas riided kokku sobivad. Näe:

+ seni, kuni me Marii, Kairi ja Iainiga kanu vaatasime ja ühe ämbliku ära tapsime, kleepis Ermo mulle peeglid seina. Täiesti sirgelt sealjuures! Ma poleks ise neid elu sees nii hästi ritta saanud.
+ olen pärast kahekolmenädalast pausi uuesti aktiivsele lainele saanud ja paar korda jooksmas käinud. Loodetavasti ei käi kett kohe jälle maha.
+ Eesti sõbrad on kõik korraga jälle mu olemasolu avastanud, ma olen nii palju toredaid kirju saanud.
+ pererahva kass on mu lõpuks omaks võtnud. Ei jookse enam kabuhirmus aia alt välja kui mind näeb. Vajub mõnusalt külili ja laseb ennast silitada.
- suuuuur miinus on ikkagi see tööloa värk. Sest kui ma peaks mingil põhjusel eitava vastuse saama, tuleb kohe riigist lahkuda. Teoreetiliselt võin küll turistiviisaga tagasi tulla, aga sel juhul oleneb puhtalt piirivalvuri suvast, kas ta tahab mu tagasi lasta või mitte. Ja elamisloa saamine võib kes-teab-kui-kaua aega võtta, nii et turistiviisa ei oleks pikas perspektiivis nagunii eriti pädev lahendus. Agrrhhhh…
+ samas kui tööloa saan, on kõik mured mõneks ajaks murtud. Appi kui hea oleks vahelduseks veidi pingevabamalt elada. Ma ei jõua ära oodata! Pöidlad pihku!

Filmid

Eelmise nädalavahetuse filmid sai lõpuks valmis. Seekord on lausa neli osa! Esimeses natuke tulistamist, poolsurnult päevitamist ja poeskäik, teises peamiselt see väike kosk, mille pargist leidsime ja selle ümber olev loodus, kolmandas klipid, mille kohta Matt ütles, et kuna polnud neid kuskile panna, viskas kõik sinna kokku (soundtrack on Kungla Rahvas, hahaa), aga samas on seal kõige rohkem inimesi. Ja üks väike verine kala. Neljandas järv, lõke ja päikeseloojang. Konn muidugi ka.

Muide, kolmanda filmi hommikused munad ei olnud ausõna päriselus rohelised ja tegelikult ei otsinud ma Marii peast täisid. Alati pole asjad nii kuis paistavad :)

Esimene LINK

Teine LINK

Kolmas LINK

Neljas LINK

Maalapsed

Reede õhtul kui olime juba umbes viis tundi autos istunud ja muudkui suvila suunas kütnud, märkasime maantee ääres surnud looma. Matt ja Ermo, kes tänu esireale paremat vaadet omasid, jäid vaidlema, kas tegu oli kitse või karuga. Meie Mariiga võtsime elavalt arutelust osa, sest nagu naistel ikka - mida vähem öelda on, seda rohkem tuleb häält teha (mina ei näinud tegelikult üldse mitte midagi).

Mõned kilomeetrid hiljem andis Matt alla ja pööras auto ringi, öeldes, et üks jaburamaid asju, mida keset ööd teha võiks, on ekstra tagasi sõita, et näha, kelle laip see ikkagi oli, aga noh... Ja saate aru, oligi karu! Ma ei tea, kas seda peaks nüüd kui miskit märki võtma, et esimene vabas looduses nähtud karu, kelle järele ma juba ammu igatsesin, surnuks osutus? Doktor Matt uuris vereloiku, tunnistas laiba värskeks ning arvas, et kui elusat karu kah näha tahan, ei ole vaja ilmselt kaua oodata, et mamma, kes äsja kutsikast ilma jäi, põõsast välja jalutaks... Mispeale ma käbedalt autosse Marii juurde peitu läksin. 

Aga maal on muidugi tore. Ärkad hommikul üles ja mitte midagi ei kuule. Nii vaikne, et kõrvadel hakkab imelik. Et vaikuseprobleemi natuke leevendada, õpetas Matt meid hiljem relvast laskma. Alustuseks muidugi selgus, et keegi peab vajamineva kraami metsa tassima, nii et minule sokutati kott kuulidega ja Mariile hunnik tühje purke, mispeale natuke torisesime, et kas me ei võiks niisama ilusad olla… Aga hiljem leidsime kraavipervelt maasikad ning kuniks end sööma unustasime, tassisid kotid end ise kohale, sest poisid ei jaksanud oodata, millal uuesti liikuma hakkame.

Lõunasöögiks oli jäätis ning magustoiduks arbuus murelitega - selline raske elu siis - mispeale Marii ja Ermo kolmeks tunniks magama vajusid. Matt ütles, et kui olen nõus ämblikud ise üle parda viskama, võime paadiga järve peale minna ja noh, kuna minu näol on tegemist teada-tuntud putukasõbraga, läks kohe diiliks. Matt filmis järvest iga pisimagi nurga üles ja minu ülesandeks jäi iga mõne minuti tagant kaasa noogutada, et oii, mis äge uus objektiiv see ikka on, nii hea laia nurgaga filmib. Jutuosa tegi ta ise, mina lihtsalt noogutasin. 

Ja mingi päev küpsetasime banana bread'i ning kutsusime naabrimehe kohvile, et ta meile paremaid kalastamise nippe jagaks. Arvestades, et järv oli otse ukse ees ja hunnik vikerforelli ootas väljapüüdmist, ei tundunud külmikus passivad vorstikesed üldsegi ahvatlevad. Linnalapsed läksid siis kalale. Alguses prooviti kolmekesi, pärast paari tundi andis Matt alla ja tuli tuppa. Marii ja Ermo lubasid uut tehnikat kasutada ja kadusid veel mõneks tunniks. Õhtu lõpetuseks selgus, et tasub ikka naised maale kaasa võtta küll, sest ainsama kala püüdiski Marii.

Viimasel õhtul tegime lõket, sest Jaanipäeva oma jäi ju vahele. Väga kodumaine tunne oli, natuke jahedavõitu ja hullult palju sääski. Sooje riideid ma muidugi kaasa ei võtnud, nii et lõkke ääres istumiseks kombineerisin lihtsalt olemasolevatest midagi kleidile alla ja peale. Suve stiiliauhindade jagamisel pretendeeriksin seetõttu peaauhinnale, sest nii võluvat komplekti kui see, mis lõpuks välja kukkus, pole küll enne nähtud. Marii võib oma triibuliste sokkide ja plätude kombinatsioonis ainult teisele kohale loota, sest ülejäänud riided olid tal igavalt normaalsed.

Kui lõke kustutatud, leidsid poisid õuest konna ja tõid selle tuppa kaasa, et meil Mariiga oleks võimalus oma unistuste prints leida. Konna suudlemine keelati lõpuks ikkagi kategooriliselt ära ja vaene loom viidi kiirelt õue tagasi. Konn olevat sellise asjade käigu üle äärmiselt nördinud olnud ega tahtnud kausist välja minnagi.

Linna tagasisõit oli kõike muud kui maaliline, sest tervel läänerannikul on ulatuslikud metsatulekahjud, nähtavus null ja õhk paksu suitsu täis. Vancouver õnneks ei haise, aga ka siin on õhk udune ja päike paistab punasena. Ja mul on miljon sääsepunni, oeh...

Monster

Sorri ämblikusõbrad, aga kui keegi niimoodi teki peal ringi jookseb, et müdinat on vannituppa kosta, ei jää muud üle kui ta maha lüüa. See on konkurentsitult suurim ämblik, keda elu jooksul kohanud olen… Öök! Palun öelge, et ma pole ainus, kes sellist elukat jäledaks peab?

Jaanipäev (+ film)

Mul on terve hunnik värskeid beebiämblikke kui kellelgi peaks vaja minema. Ei teadnudki varem, et nad sellised sarisigijad on! Hullemad kui jänesed.

Reedel käisin Mariil ja Ermol külas ja see ämblik, kes neil varem vannitoa seinal elas, konutas nüüd prügikastis. Vot minu praktikas pole seda juhtunud, et ämblikud end ise ära viskaks, aga näe, nende peres paistab see nii käivat. Marii oli sipelgaid tõrjunud ja selle käigus kogemata kõik hästihoitud ämblikud kah ära tapnud. Vannitoa oma oligi vist viimane, kel veel hing sees. Ermo pakkus, et kuna kõik sõbrad on surnud, läks ilmselt vabatahtlikult prügikasti, sest ei näinud elul mõtet. Minu omad viljelevad seevastu täpselt vastupidist loogikat - mida rohkem neid laiaks litsuda, seda enam asemele tekib.

Vaatamata sellele, et M&E on selgel eestlaslikul veendumusel, et ämblikud toovad õnne (kanadalased seda seisukohta õnneks ei jaga), on neil ikkagi väga tore külas käia, sest Ermo kostitab mind iga kord uute ja huvitavate grill-lihadega ning Mariil on väike aiamaa, kust saab muuhulgas värskeid herneid.

Eile pidasid Vancouveri eestlased jaanipäeva ja olles juba kolmandat aastat siin, otsustasin lõpuks alla anda ja vaatama minna, mida see endast kujutab. Ja hea on, et läksin, sest igavesti tore jämm oli! Kohe nii eestimaine, et põrsas oli vardasse aetud ja kõrvale pakuti värskeid kartuleid ning praekapsast, ehedast rukkileivast ja kringlist rääkimata. Kuldset Triot kostus ja Kungla rahvast ka. Pooled pidulised olid muidugi rahvariietes.

Iga mõne aja tagant astus mõni uus eestlane juurde ja teatas, et loeb mu blogi. Ajee, ma olen kümme korda kuulsam kui Pantalone! Kusjuures kõik lähemad sõbrad paistavad täpselt sama kuulsad olevat, näiteks kui Matt läks kohvi ostma, küsiti talt, kas ta on see tegelane Anu blogist?!

Kohalikud eestlased on ikka nii toredad!

Ainus pettumust valmistav osa oli see, et seekord õiget jaanituld polnudki, sest viimased kuud on nii soe ja kuiv olnud, et kui korra tikku tõmbad, põleb pool Kanadat maha. Lõkke sisse oli peidetud punane kangas, mida ventilaator lehvima tuulutas, aga tule mõõtu see ikka välja ei andnud. Eestis on häda, et igal Jaanipäeval ladistab sadada, siin on häda, et ei tohi liigse kuivuse tõttu lõkke peale mõeldagi. Jumal tänatud, et on, mille üle hädaldada! Mis Jaanipäev see muidu oleks?!

Matt viskas väikese filmi kah kokku, selle nägemiseks VAJUTA SIIA.

Ja mis eriti tore - kui pidustustelt koju jõudsin, olid naabrid mulle ukse taha suure purgitäie mustsõstraid jätnud, sõbralik kirjake juures. Küll ikka mahub palju häid emotsioone ühte väikesesse nädalavahetusse. Tore, et mul ämblikud nii agaralt sigivad, tõmbavad tasakaalu paika, muidu lähekski elu liiga ilusaks.

Marii Mimosad

Laupäeva õhtul helistas Marii, et tal on 1,5 liitrit vahuveini, mis tuleb Mimosadeks teha ja hiljem võiks kuskile tantsima minna. Tantsulka läks kohe nii hästi, et klubist välja astudes korjasin käevõrude küljest pluusitükke, nüüd võib jälle uusi riideid ostma minna. Ühtlasi sain teada, et lahtiste kingadega ei tasu klubis käia, sest niimoodi võib varvastest ilma jääda, seega olin kaval ja trampisin ise piisavalt aktiivselt, et kõik teised eemale hoiaks ning varbad kenasti alles jääks.

Tegelikult võiks ju sellest ka rääkida, kuidas ma õhtul nude-beach'ist ja seal täisriietes ringikolavatest vilavate silmadega hiinlastest rääkides pidasin vajalikuks mainida, et päris aus olles on okei, et nad midagi vähemaks ei võta, sest paljast hiina meest ei tahaks küll mitte keegi näha… ja hiljem selgus, et Marii naaber, kes kah seltskonnas istus, on tegelikult hiinlane, kuigi sedamoodi välja ei näe. Ta naeris laginal kaasa, nii et loodetavasti pikka viha ei pea, aga ise tahaksin muidugi maa alla vajuda ja mulla peale kraapida.

Täna ärkasin alles keskpäeval, mis on minu puhul täiesti uskumatu, sest tavaliselt virgun hiljemalt üheksaks, olenemata sellest, mis kell magama sai mindud. Ehk nendest pannkookidest, mille Marii oli sõnumi teel kümnest välja kuulutanud, jäin otse loomulikult ilma, aga see-eest on olemine tänu piisavale unele täiesti inimlik olnud.

Ja kuna reedel sain emmelt paki Eesti ajakirjadega, kavatsen ülejäänud õhtu lugemisega sisustada, nii et leheküljepikkust jutuvada sedapuhku ei tule, näitan hoopis viimaste päevade jooksul telefoni lisandunud pilte.