03 veebruar, 2013

Calauit safari

Kuigi me poleks üldse tahtnud veel Cheey'st lahkuda, asusime pärast kaht mõnusat päeva ikkagi teele. Töristasime mööda künkaid üles-alla ja kiitsime ratast, mis meid nii kenasti edasi viib. Vahepeal sõitis vastu autotäis ameerika vanamehi ja nii tuli meil ära kuulata järjekordsed "teed on väga rasked, oled sa ikka kogenud sõitja?" ja "ma elan siin, ma olen kohalik" jutud. Kui sellel saarel valget meest kohtad, võid enamasti kindel olla, et ta on ameeriklane. Paljud neist elavad poole aastast kohapeal ja ajavad mingit äri. Loomulikult on nad seejuures nii kunnid kui üldse olla saab - ainult tema oskab selle tee peal sõita ja kui tema ei oska, siis keegi ei oska; ainult tema teab kõike kõige paremini ja kindlasti veel paremini kui kohalikud ise teavad jne. Sinna juurde käivad suursugused hüüatused "ma olen ju omanik" ja "mul pole ju üldse mitte paha elu, mis sa arvad?"

Igatahes sõitsid "kohalikud" minema ja meie ratas enam ei käivitunud. Asukoht oli selliseks ebaõnneks kõige kehvem, kaugeimas punktis linnast.


Pakkusin, et veeretame ratta käekõrval järgmisesse külla, aga Kustav leidis, et 200 kilo mäest üles veeretada on liiga lennukas plaan. Nii parkisimegi motika tee äärde ja tegime väikese matka mäest üles ja alla. Ja veel üles ja alla. Ja veel. Iga mõne aja tagant oli mõni maja, esimeses elas kalur, keda polnud kodus (naine oli), järgmises riisikasvataja, kes oli põllul ja ülejärgmises kohalik motospets Marlon, kes oma riisivärgi põllul pooleli jättis, suitsupaki alukate vahele torkas ja meiega tagasi rattani matkas.

Marlon oli vähese jutuga pisike mees, aga meie õnneks väga asjalik. Lasi kaluri naisel omale traati ja kummi tuua ning asendas tunnikese pusimise tulemusel purunenud detaili nendega. Meie, koos kaluri naisega (kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud), kükitasime kõrval, tegime tähtsat nägu ja sõime kommi.


Kui ratas jälle hääled sisse võttis, suundusime Ocam Ocam'sse. See on kena looduse ja pika rannaribaga küla, kus iga mõne aja tagant potsatab kookospähkel raginal palmi otsast alla ja üks perekond peab väikest majutusasutust. Seadsime end hütis mõnusalt sisse, pesime hunniku punast liiva nahalt maha (külma veega muidugi), sõime lõunat ja kõndisime mööda randa nii kaugele kui saab. 


Kellele on jäänud mulje, et siin on kõik rannad valge liiva ja türkiissinise veega, võin teid lohutada, et nii see ei ole. Selliste leidmiseks tuleb enamasti paadiga veidi kaugemale sõita. Ocam Ocam'i rannast võis pool kilomeetrit merre kõndida, enne kui vesi põlvedest kõrgemale kerkis ja taimi oli põhjas nii palju, et sellist jalutust ei viitsiks keegi ette võtta. Vesi oli muidugi soe nagu supp, nii et siruli me ennast sinna ikkagi viskasime.

Küla ise oli armas. Kuked-kanad-tibud, mõned koerad, üks kass ja suur varaan, kes kabuhirmus põõsasse jooksis. See loomade asi on üks, mis meid siin üllatas. Kolme nädala jooksul oleme lisaks eelpool mainitutele kohanud ainult paari lehma, siga ja pühvlit. Ei mingeid ahve ega muud taolist. Koerad on siin eriti põlu all, käivad ringi nagu luukered, peavad ise omale toitu leidma, pea kõigil on kirbud ja pooltel enamik karvadest maha kukkunud. Trööstitu vaatepilt. Inimesi üldiselt kardavad, kohalikud ei paista suuremad loomasõbrad olevat. Maapiirkondades on asi veidike parem, aga koer pole siin kaugeltki mitte inimese parim sõber.


Külas oli isegi kool, tunnid just lõppesid, ühesugustes vormides lapsi sibas igas ilmakaares laiali. Neil on ikka nii muhe elu, päike sillerdab ja meri loksub randa. Vihmaperioodil vist nii mõnus ei ole. Tagasi jalutasime vee äärest, leidsime rannast kookospähklid kuivamast ja saime nende omanikult ühe endalegi kaasa. Väga maitsev! 


Hommikul suundusime paadiga Calauit' saare poole, kus on looduspark Keenias elutsevate loomadega. Sebradel, kitsedel ja kaelkirjakutel on seal hea elu, jalutavad vabalt ringi, ühtki vaenlast pole, seetõttu ei karda ka inimesi.

Kaelkirjakute jaoks toodi sületäis mangopuu oksi, nii sai neile ise süüa anda, ilusaid pilte teha ja kirjaku nina silitada.


Sellega ilus osa ka piirdus. Ülejäänud loomade elutingimused olid väga kehvad - tillukesed puurid, ei midagi looduslikku, puhas vangla. Kotkas elas mõne meetri laiuses kongis, ahvid kaks korda suuremas. Ahvid ja kotkas elasidki sisuliselt ühes puuris, ainult võrkaed oli vahel. Iga kord kui ahv kõvemini müdistas, lendas kotkas hirmunult vastu seina. Väike kaslane (bearcat) oli eriti väikeses uberikus, metssead asfaldi peal (kuigi jah, neil oli ka väike jupp liivast ala). Püüton betoonkasti nurgas. 

Krokodillidele oli pisike bassein, kuhu heal juhul kaks looma korraga sisse mahuks. Kilpkonnad solberdasid läbipaistmatus vees. Metssigadele visati söögiks kookospähklit, magusat valget sisu neil pähkli seest kätte saada ei õnnestunud, aga igavesti "vahva" on ju vaadata, kuidas loom vaeva näeb ja kuidagi eesmärgile ei jõua... 
    

Kohta reklaamitakse kui kaitseala, kus loomadele ilus ja turvaline elu tagatakse. Pilet maksis 400 peesot tükk, mis on 8 eurot (Tallinna Loomaaias on sissepääs 3,20), kaelkirjaku söötmise eest küsiti lisaks 50 peesot (1 eur). Lisaks oli üles seatud ka annetuskaste stiilis "Aita püütonile süüa osta". Millele neil see raha kulub? Igatahes mitte loomadele. Mangolehti ja kookost kasvab siin lademetes ja paistis, et just sellest sealsed loomad toitusidki. 

Filmimise eest oleks tulnud välja käia 10.000 peesot (200 eur), džiibisõidu eest 2000 peesot (40 eur). Kohalikud olid üsna pettunud, et otsustasime jalutada ja auto ära põlgasime. Tund aega kõndida ei tundunud kõige suurem pingutus.

Õhtuks sõitsime linna tagasi, saime kätte kogu oma pagasi ja ei suutnud ära imestada, milleks meil kahe peale 25 kilo asju oli vaja reisile kaasa vedada? Soe dušš oli loomulikult imeline ja uues hotellis on toidud palju paremad kui siin linnas muidu leida võib. Elu on ilus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar